See on tänane läbiv teema. Hommikul saime kõik tööl korraliku adrenaliinilaksu, sest tuletõrjealarm hakkas meeleheitlikult lärmama ja meil oli päris korralik hirm, sest õpet küll keegi välja kuulutanud ei olnud. Samas majahaldurit kätte ei saanud. Hakkasime siis oma kaheaastaseid kiiresti riidesse toppima, et koerailmaga mitte päris paljalt õue minna. Vahepeal jäi alarm küll vait, aga lapsed olid juba kes paanikas, kes põnevil, kes segaduses. Kuigi oma ruumidest tulekollet ei avastanud, tuli ust avades koridorist sisse korralik kärsakas, mis oli veel üks hirmutav märk sellest, et tegu pole õppega. Õnneks nägime siis ka kohe üht paremini informeeritud inimest, kes meile õues vastu jalutas ja naerdes teatas, et õppehäire. Ühel ettevõttel läks uun põlema. No ei olnud naljakas. Kas keegi leiab veel, et on naljakas, kui vahetult sõimerühma all miski põleb ja keegi ei vaevu meile midagi isegi teatama? Ega ikka ei ole küll.
Pärast tööd aga läksime emaga matuselilli ostma ning dekoreerima ja selgus naljakas tõsiasi, et mu ema on palju aastaid Veiko majja sisse kirjutatud olnud, sest mu tädi ja onu elasid kunagi enne minu aja arvamist seal. No tore küll. Mina olen seal palju käinud ja ema ka korra pimedas, aga tema ei tundnud ära ja mina ei teadnudki. Naljakas väike Eesti.
Ja siis läksin emaga kaasa tema nahaarsti juurde. Tegelikult ma ei teadnudki, et ta nahaarst ja veel kuulus on. Oli vaid kõrvu jäänud, et vene tädike, kes sünnimärkide kõrvetamisega tegeleb.
Täna siis plaanisin ka end ette näidata ja ei midagi rohkemat, aga tädi ei olnud sugugi mingi vene mammi ja hakkas mul kohe midagi küsimata otsast peale probleeme lahendama. Kuulsin muuhulgas, et mul olla veel üks geneetiline probleem. Alati tore uusi avastada eks:S Aga ta siis külmetas mind lämmastikuga ja kõrvetas elektriga. Ei olnud mõnus. Ei olnud ka hea lõhn. Aga kuna mind juba niigi viimasel ajal igat pidi torgitakse, siis ei tundunud enam ka eriline piin. Ok, kohati ikka oli täispiin, aga seda vist olekski olnud hullem teha, kui oleksin valmistunud. Elasin üle ja sain kogeda, et lämmastikumassaaž on päris mõnus asi isegi. Ainult, et hetkel tundub, et päevitusest ei ole enam tuhkagi alles. No ok. Kohe saab kuhjaga tagasi. Ja ma sain üllatuslikul kombel ka oma aknele ravi ning kindlustunde, et ka kõigi mu teiste pisemate ja suuremate nahavigadega saab ta ilusasti hakkama. Kunagi, kui tagasi tulen siis... Kui üldse mindud saan. Ühe viisa välja ajamine ei tohiks ju olla nii keeruline. Aga ma ikka kinnitan endale: raske õppustel...
Ja siis veel Tema ka. Kahju, et Tal kehvasti läheb. Aga eks see ole ta enda teha, kuidas elab. Ja ma vihakn enda juures seda, et ma üldse veel mõtlen sellele, kas me peaksime edasi suhtlema. Kogu kaine mõistus ju karjub, et ei peaks. On ju asju, mida ei saa tagasi võtta. Olgu siis põhjuseks see, et nii ongi või et Ta tahtiski mulle lihtsalt haiget teha. Tulemus on ju sama. Aga eks meil ole nüüd mõlemal pikalt aega kõige üle järele mõelda ja oma elu joonde saada. Lahkuminek on lahkuminek on lahkuminek - ükskõik, kuidas ka ta neid suuri sõnu kardab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar