Väga pikk päev täis esimesi

Eile käisime töökaaslastega Eestit mööda tiirutamas. Elus esimest korda sain värskelt tuule abil jahvatatud jahu katsuda ning töötavas veskis uudistada, isegi just küpsetatud leiba koos kohaliku võia maitsta. Usun, et esimest korda sain ka paksu kiviseina sees ronida ning kiriku võlvlagedel käia. Esimst korda külastasin mitut erinevas seisus mõisa ning sain imestada, kuidas mõni kool on nagu muuseum ja mõni nagu peldik ning miks ühes koolis käituvad lapsed nii, teises naa. Kust see erinevus alguse saab? Üle väga paljude aastate saintaaskord ratsutada ning nüüd tahaks kohe veel. Kui vaid saaks. Olin vist ainuke, kes millegipärast kohe üksi sõitma lubati ja keda ärgitati ka kiiremat sõitu proovima. See küll ei tulnud seekord välja, aga väga tore oli sellegipoolest. Kuidas hobused saavad korraga oll nii hirmsad ja armsad?

Vahepeal saiära ostetud kohver - kas rääkisin? - ja selles toit suprmarketist koju neljandale korrusele lohistatud. Samuti sain kätte Annika tehtud imeilusa maali spetsiaalselt minu koju. Ka sellepärast pean siia tagasi tulema. Ning täna sain kätte kaitsesüstid. Ka haiguse vastu, mida põhimõtteliselt enam ei eksisteeri. Kui nüüd viisa ka õigeks ajaks jõuaks. Läkski nii, et neljapäeva õhtul posti pandud viisataotlus jõudis alles täna saatkonda. Loodetavasti täiskoosseisus. Ja nüüd nad võiksid selle kohe tagasi saata. Ja nüüd ma siis olen õnneikult kodus ja plaanin Epu uut raamatut edasi lugeda turundusõpikute asemel.