Olen sel teemal natuke aastaid tagasi kirjutanud, aga täna tuli tuju alustada nimekirja erinevustest, mida vast edaspidi, kui midagi meelde tuleb, täiendada saan. Ehk on teistelgi huvitav?
NB! Ei pretendeeri absoluutsele tõele, nii et vabalt võib täiendada-täpsustada. On mul ka huvitav.
Korteriustes on tihti peale suur pilu, mille kaudu post hommikuti pauguga sisse potsatab.
Pakid tulevad üsna kodu lähedale, sest pea igas viiskas toidupoes ja kioskis on ka postkontori teenus olemas.
Igasugune asjaajamine võtab tohutult aega. Samas viisakad rootslased ei tee selle pärast veel kisa.
Sõbrale raha üle kanda on maailmatuma lihtne, kui vaid teise telefoninumbrit tead. Ja kui ei tea, siis telefoninumbrid, aadressid ja isegi täpne palgainfo on kõik netist ametlikult kättesaadav. Viimase eest küll vist peab veidi maksma ja sõber saab ka sellise päringu kohta teate.
Töömehed koristavad enda järelt kõik ära.
Koduloomad üksi õues ei hulgu. Kasse pole üldse näha ja linnakoertele on ette nähtud mitu-mitu pissipausi päevas.
Telekas maksab. Vaata või ära vaata - kui sul see olemas on, siis kopsakas arve laekub igal aastal postkasti.
Hästi palju asju käib ikka paberposti teel. Nt juhilubade taotlemiseks vajasin blanketti. Selleks pidin kuhugi e-maili saatma ja nad ei võinud mulle blanketti samamoodi elektrooniliselt edastada. Andsin neile elektrooniliselt oma aadressi ja see saadeti postiga. Samuti, kui telefoniarve maksmisega hilined, saadavad nad sulle kurja trahvikirja palju odavama elektroonilise meeldetuletuse asemel.
Pea pooltes töökuulutustes nõutakse alandlikkust. Samal ajal võidakse välja käia ettevõtte põhimõte be bold (ole julge/enesekindel/riskialdis).
Ka pensionärid räägivad inglise keelt. Samal ajal võivad sellega hätta jääda arstid, advokaadid ja pankurid. Ning suur osa pikalt siin elanud välismaalasi.
Kellegi korter ei ole päriselt tema oma. Omale saab osta vaid mõttelise ühistuosa kasutusõiguse. Sellega kaasnevad karmid reeglid nt väljaüürimisele ja suuremale remondile.
Korterihinnad ei ole siin alla tingimiseks, vaid alghinnaks.
Pea kõik inimesed oskavad prügi sorteerida ja sorteerivad ka. Ja seda palju põhjalikumalt, aga asjade puhtuse seisukohast vabamalt. Paberprahi hulka võib nt visata täis nuusatud taskurätiku või rasvaplekkidega pitsakarbi. Samas ärge küside, kas esimene kvalifitseerub tegelikult papi või ajalehtede alla. Ma ei tea. Vahel hoopis toidujäätmete alla, mis siin biojäätmete asemel on. Lisaks eelnevalt mainitule sorteerime meie majas plastikut, metalli, värvitut ja värvilist klaasi, elektroonikat, patareisid, lambipirne ja suurt prügi, mille alla kuulub nt tekstiil, aga mõne suurema seadme sinna poetamise eest saab trahvi.
Köögikubud ventileerivad õhku ei kuhugile. Tihti läbivad toiduaurud vaid filtri ja lastakse tuppa tagasi.
Kõik teenused on sigakallid. Ootan hirmuga tänast torumehearvet, rääkimata juuksurist või loomaarstist.
Samas, päris arstide juures käimise eest võtab maksmise üsna ruttu üle riik. Ja tervisekindlustus on kõigil - olenemata hetke töö või õppimise saatusest või selle puudumisest. Iseasi, kui ruttu arsti juurde saad. Vahel ei ole ühtegi numbrit kuude vältel ka tavaarstile. Ja valida saad omale kodukliiniku, aga mitte regulaarse arsti. Mis kasu sellest on - ma veel aru ei saa.
Paljudel on lisaks eratervisekindlustus.
Hästi palju kasutatakse automaatvastajaid, mis käsivad igasuguseid asju sisestada enne, kui mõne ametnikuga rääkida saad. Vahel ei saagi. Vahel palutakse hoopis netis soovi avaldada. Vahel on võimalus, et sulle helistatakse tagasi.
Tihti on igasugused telefoni vastuvõtu ajad vaid paar tundi kord või kaks nädalas.
Alkoholi toidupoest ei saa. Erandiks on mingid kahepromillised. Pühapäeval ei saa spetspoest ka.
Igasugused koolitused on hästi kallid. Samas suured ülikoolid on täiesti tasuta.
Enamik kodusid ja vannitubasid on valged. Ja täis Ikea mööblit.
Ise ei tohi vannitoas riiulitki seina panna. Kui kahjustad niiskustõket ja tekivad kahjustused, siis kindlustus neid ei kata.
On täiesti okei reisida tööle tund ja tagasi tund aega.
Inimesed on ausamad - annavad teada, kui neile nt liiga palju raha tagasi antakse ning maksavad filmide/sarjade vaatamise eest, kui on olemas mõni legaalne viis.
Kõigil on iPhone'id. Ja Michael Korsid (sigakallid käekotid). Ja Fjällrävenid (hipsterite seljakotid). Ka teismelistel, kes ise kindlasti raha ei teeni.
Erinevad inimesed on siin rohkem aktsepteeritud - olgu siis tegu tervisliku seisukorra, välimuse või päritoluga.
Reedeti süüakse tacosid ja laupäeviti kummikommi. Muul ajal lapsed üldiselt magusat ei saa.
Suurt osa lapsi sõidutatakse igale poole kuni teismeliseks saamiseni. Üksi pea keegi kuskile ei lähe.
Koolid on vanuseastmete kaupa - algkoole on iga nurga peal ja keskkoolid on erialaste kallakutega.
Kortermajades on eraldi ruumid pesupesemiseks. Korterites sees tihti pesumasinaid ei ole.
Korterite ustel numbreid ei ole. On elanike nimed. Ja kuuldavasti mingi loogika, et esimene number tuleb korruse järgi ja järgmised nii, et hakkav trepist või liftist alates kella suunas lugema. Vaesed postiljonid.
Vanemates majades peab tihti vaid pangalaenu maksma. Jooksvad kulud kaetakse ühistu tuludest, kui hoones paiknevad ka äripinnad - mõni pisike pood, kohvik vms.
Rootslastele meeldib kohvitada. Nad usuvad, et nad on leiutanud mitu ühesõnalist mõistet ja nende üle väga uhked. Tõlkida võiks neid fika - kohvipaus, lagom - parasjagu ja mellan - vahepealne.
Kohvipausi järel peseb oma tassi ja taldriku ise ära iga sekretär, spetsialist ja ülemus.
Koristaja käib kontoris tolmu võtmas ja põrandat pesemas lihtsalt ligipääsetavates kohtades korra nädalas. Ja tihti kodus ka paar korda kuus.
Nõusid peseb kodus pea eranditult masin.
Mehed siin naistele uksi ei ava ja raskete kottidega ise abi ei paku. Küsi, kui väga tahad. Muidu võivad naised solvuda.
Golf on siin teismeliste spordiala. Spordiga aga tegelevad inimesed igas vanuses.
Inimeste kodudes on hästi palju kunsti - maale, postreid, fotosid seintel.
Kliendikaardid on täiesti mõttetud. Harva saad nendega imepisikese allahindlusprotsendi. Enamasti aga soodustusi teatud toodetelt ja tihti hoopis hiljem mingi tšeki koju, mille samas poes, kui meelde tuleb, ära kulutada võid.
Jõulude ajal on igas poes olemas pakkematerjal ja -nurk. Tasuta, aga tee ise.
Jõuludest veel, süüakse sama, mida jaanipäeval ja lihavõtetel ehk lõhet erinevates vormides, täidetud mune, lihapalle, pekis ujuvat liha, mingit koorevenise taolist nätsket kommi ja jõulukokat. Glögi juuakse ka, aga imepisikestest topsidest.
Kaneelisaiad on tegijad. Leiab ka croissante ja muffineid, aga sellist õhuliste saiakeste soolast ja magusat valikut, nagu Eestis, ei ole. Lisaks on nad tavaliselt lahtistel riiulitel, millele möödakäiad peale aevastada ja köhida saavad.
Piima rasvaprotsendid on teistsugused. on 3, 1,5 ja 0,1. Kusjuures viimane on päris popp ka meeste hulgas. Lisaks tohutu valik laktoosivabu tooteid. Jogurtivalikud on tavaliselt maasikas ja vanilje - kõik. Meie mõistes kohupiima ei ole.
Mullita maitsevett ei tunnistata.
Kastmevalik on tohutu ja olen siin ära õppinud, et mulle maiseb Bearnaise ja Aioli nt. Eestis polnud vist eluski teadlikult neid söönud või ostnud ja siiani toidu sees ise ära ei tunneks.
Kodukeemia brandid on hoopis teised. Nii, nagu meil on Fairy, on neil Yes. Pesupulbrid on samuti hoopis muud ja tulevad siiani pisikestes papppakendites.
Suur osa reklaame on totrad - mingid Kreisiraadio stiilis labased asjad. Samas vahel on peenemat huumorit ka, kui mingid Onu Heinod.
Piiramatu telefonineti paketti pole ma veel näinud. See-eest on tihti piiramatult kõnesid ja tekstisõnumeid, mida tänapäeval ju vaevu kasutatakse.
Toidupoed on enamasti toidu poed. Leiab ka muud hädavajalikku, aga vähe on selliseid meie mõistes väikeseid Selvereid, kust ostad muuhulgas ka uue panni, valiku küünlaid, kosmeetikat jne.
Mõttepaus...