Loomahullud

Kas te teadsite, kui palju maksavad kasside karvaharjad? Ma sain eile šoki.

Kui ma siin olen kaalunud, kas ikka on mõtet maksta mõne peenema juukseharja eest, millega oma tagumikuni kiharaid lahti kraapida, 20 eurot, siis kassi oma on hoopistükkis 35!!! Hiljem Lemmik ütles, et tema maksis meie kasside samasuguse eest omal ajal üldse 50-60. Seega 35 on veel soodukas. Hullumaja. Aga loomaomanikud ongi vist lihtne sihtgrupp. Kõik me tahame oma karvakeradele parimat ja ma siin üritan Antonile auku pähe rääkida, et me võiksime kasside kasuvanemateks hakata. Mis vahet seal on, kas majas on kasse kaks või kolm ja ega Nokia nüüd nii äpu ka ei ole, et see teda tohutult häirida saaks.

Muidu aga on huvitav nädal olnud. Nägin jälle, kui kiiresti elu muutuda võib ja ometi mõjub see iga kord nagu nuiaga pähe saamine. Nii siis, kui asjad lähevad hullemaks kui ka siis, kui miski järsku kõvasti edeneb.

Olen saanud huvitavat ja üsna positiivset tagasisidet erinevate töölekandideerimiste osas ja esmakordselt kuulsin ka, et olen ühe koha jaoks, mis mind täitsa tõsiselt huvitas, üle kvalifitseeritud. Irooniline oli samal päeval saada ka sarnase töö osas tagasisidet, kus kuulutuses muuseas üldse polnud märgitud kvalifikatsiooninõudeid, et ma ei kvalifitseeru. Ühele liiga hea, teisele mitte piisav. Nii see elu käib.

Näen siin teadlikult nüüd vaeva, et oma professionaalset tutvusringkonda kasvatada ja natuke on õnnestunud ka. Plaanis on järgmisel kuul kohtuda mitmete värbajatega, kui õnnestub. Samas on natuke vara rääkida teatud asjadest, aga võin öelda nii palju, et üle tüki aja tunnen, et mul on taas energiat ja usku, et asjad saavad korda. Kindlasti oma rolli mängib ka see, et mu lemmikpühadeni on jäänud loetud päevad ja siis saan taas loodetavasti näha kõiki kalleid koduseid.

Luksuslik elu hakkab vastu

No ei saa ju olla nii, et mina kord ka luksust nautida saaksin. Isegi siis, kui see põhimõtteliselt koju kätte tuleb.

Selle eelmises postituses mainitud viineriõhtu juurde käib traditsiooniliselt uhke limusiinisõit läbi jõulutuledes Stockholmi kesklinna. Nii ka seekord. Ja tore on ju tunda vahel endal teiste imetlevaid ja sinu saatuse üle mõtisklevaid pilke, nautida autoga kaasas käivat vahuveini ja vaateid. Aga mitte siis, kui su keha otsustab samal ajal, et nüüd ja kohe on pissile vaja. Ei enne, ei pärast.

Kui tavaolekus võiksid ummikud limusiiniga isegi nauditavad olla, sest saad rahulikult oma mullijooki limpsida ja on lootust, et jõuad oma klaasi lõpuni juua - ehk isegi teise tühjendada, ei kehti sama, kui sa hoopis hingamisharjutusi teed ja tõsiselt silmadega scannid, kus lähiümbruses maha minna ja WC leida, sest su silmavalged on juba kollased ja silmavaade täis paanikat. Vedeliku süsteemi lisamine ei tule kõne allagi ja sõidu nautimisest pole ka mõtet rääkida.

Seeria "Juhtub ainult minuga" jätkub peagi...

Viinerikombinaadi näidiseksemplar

Niisiis, ma ostsin täna ühe asja. Minu jaoks mitme kategooria esimese. Nimelt selgus, et Lemmiku firma jõulupidu homme on pidulikum kui ma teadsin. Sellega seoses tekkis vajadus mõningate uute toetavate esemete järele. Seega otsisin täna pärast koolituspäeva taga ihuvärvi sukki. Siinmaal kutsutakse neid muide heleda naha värvi sukkadeks. Tehniliselt ju õige. Lihtsalt Eestis on pea kõigi ihu seda värvi.

Anyway, sukkade dilemma lahendatud, tekkis mul tahtmine elus esmakordselt korrigeerivat pesu lähemalt vaadata. Otsisin sukkasidki mõttega, et kitsa kleidi alla vähem jooni jääks ja sukakad kerivad mu seljas alati nii tüütult edasi-tagasi. Nüüd on mul sukad ja ihuvärvi korrigeeriv body. Esimene ihuvärvi. Esimene korrigeeriv. Ja esimene body.

Jõudsin just selle selgaproovimiseni. Keegi oleks võinud hoiatada, et see on ka kahe inimese töö. Mina sain selle vaid üle õlgade hullusärgiks. Ja siis selgus, et trukke jalgade vahel on kuradi raske kinni panna. Kogenumad naised, kuidas te seda teete? Ja kuidas see siis veel käib, kui body peal mingi kitsas asi on? Ja paratamatult on. Muidu poleks ju body vaja.

Anyway, sain lõpuks trukkide kinni panemisega hakkama, aga kui homme on vetsu vaja, siis tähendab see ka vist kojuminekut. Või pea jätkamist palja persega. Ei teagi, kumb etem on. Vähemalt on üsna pikk kleit. Aga kui isegi praegu tekitas see kuramuse body ikka tagumikule selle vihatud püksijoone, siis huvitav, kui intrigeeriva joone üks kinnitamata body veel jätab?

Millal meeste bodyd müüki tulevad? Suurendame võrdsust siin maa peal! Pole ju mingi saladus, et nii mõnigi neist ei suuda ega vaevu kogu kõhtu sisse tõmbama.

Sellised öömõtted siis pärast pikka harivat nädalat, hunniku lumehelveste värvimist ja vorstikile selga venitamist.

Ahjaa... pärast kitsa kleidi valimist ja pika kleidi nõuet teavitas Lemmik mind hommikul ootamatult, et miks ma ei võiks tulla hoopis oma koolituspäevaks selga pandud mugava villase kleidiga!? Same difference eks. Pikk pidulik või mugav villane.

Vanuse panus ehk arstide märg unenägu

Viimastel aastatel tundub, et ma ainult haige olengi. Küll ühtpidi, küll teistviisi. See ei ole enam ammu naljakas ega normaalne, et üks kolmekümneaastane kõik külge korjab, aga see on mu elu. Või see ongi normaalne vanusega kaasnev nähe juba minu eas? Eriti midagi sellepärast tegemata ei jää, aga ka praegu istun ja kirjutan seda lukus kõrva ja paksu peaga muudkui vetsu vahet joostes. Mitte kõrva pärast.

Hoiatus! Nüüd läheb asi isiklikuks.

Viimase aasta jooksul olen üle elanud:

• Paar tohutute kõhukrampidega vetsumaratoni ööune arvelt, kus igast otsast midagi tuleb 
• Psoriaasi arusaamatu ägenemise ja laienemise
• Allergilise reaktsiooni uuringute tarbeks tehtud anesteesiale
• Korraliku köha
• Kohati iiveldamaajavad peavalud
• Iga kahe nädala tagant mädanevad mandlid
• Paar erineva tugevusega põiepõletikku
• Mõningad günekoloogilised jamad
• Pideva nohu. Ma ei saa isegi öelda, et mäletaksin paari kuiva päeva, vaid et ma ei mäleta nuuskamist kahel päeval. See aga on muutunud mu elu nii normaalseks osaks, et äkki ma lihtsalt ei registreerinud ära.
• Unustasin enne ära hambaarsti kammajaa ja kuidas ma enam kummagi poolega hästi süüa ei saa, aga see on ka jah

Kindlasti oli midagi veel. Proovige ise meeles pidada, kui minu tempoga asju külge korjate.

Ma püüan tihti hädadega ise hakkama saada ja ometi olen ma sel aastal ikka korduvalt ja erinevate spetsialistide juures käinud. Kokku suudan ma hetkel meenutada 10 arstikülastust ja kaheksat uuringut. 

Spetsialistid on üsna toredad, sest nemad keskenduvad konkreetsele neid puudutavale hädale ja püüavad lahendusi leida. Nad ei tea ega peagi vast teadma, mis kõik veel rikkis on.

Üldarstide juures aga on mul tunne, et mind vaadatakse juba kui hüpohondrikut. Nii ei saagi ma tavaliselt ei aega ega tihti ka julgust kokku, et tõesti kõigist hädadest rääkida ja ma tõesti püüan arsti mitte tülitada rohkem, kui vaja. Ma võiksin olla ju arstide märg unenägu - noor inimene, kes jääb haigeks kodust praktiliselt väljumata - aga pigem tunnen ikka, et olen vaid tüliks. Kiired asjad, mille põhjusi isegi tean, aitavad nad muidugi ära lahendada. Muu aga... no ma ei tea.

Täna olen kella viiest üleval, sest põis piinab. Õnneks sain kohe hommikuks aja uude kodulähedasesse kliinikusse ja seal olid väga toredad õed ja arstki, aga ikka tundus mulle, et ta ei võta mind tõsiselt, kui võtsin julguse kokku ja pärast põieretsepti saamist julgesin natuke ka muust rääkida. Eelkõige nohust. Ja ma olen vägagi tõsiselt läbi mõelnud, mis värk selle nohuga on. Ma olen Kleenexi superklient. Ostame palsamiga suuri salfakapakke koju kümne kaupa. Kõik kasutan ära. 

Ma olen sellest aastast viis kuud olnud retseptiga allergiatablettide topeltdoosi peal selle anesteesiaasja pärast, aga nohu see ei mõjutanud. Mis aga tänane arst tegi? Hoolimata mu märkusest, et ma olen allergiarohtusid juba tarbinud, kirjutas ta mulle kuuks ajaks allergiatabletid, et vaadata, kas selle aja peale läheb paremaks. Kusjuures samad tabletid, selgus apteegis. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, aga nahareaktsioon, millega nad enne võitlesid, kadus tablettidega ära ja nüüd, paar kuud hiljem, hakkaski tagasi tulema, minu õnnetuseks. Kui need aga nelja kuuga nohu ei mõjutanud, siis miks nüüd kuu ajaga peaksid!? Igatahes anti mulle luba tagasi tulla, kui paremaks ei lähe. Ma oleksin aga tahtnud, et kas tema või siis nahaarst, kes need esialgu määras, mind allergiateste tegema suunanuks, aga ei. Toppigu ma parem mingeid laiaotstarbelisi tablette kuude kaupa endale sisse.

Kõhujamadele ka selgitust ei leitudki. Uuriti ja puuriti. Üks uuring pani kõhu samamoodi valutama nädalaks ajaks ja ikka ei leitud mingit selgitust. Lõpuks otsustas vist keha ise, et rohkem ei viitsi jamada. Või on reklaamipaus. Ma ei teagi. Alates sellest kuust mul kahjuks enam eratervisekindlustust ka ei ole, nii et nüüd ma ei tohi enam katki minna.

Suhtestaatusest

Hakkasin eile millegipärast mõtlema suhtestaatusest või staatustest. Miks nii paljusid erinevaid kasutatakse? Kes sellest võidab?

Näiteks ei saa ma üldse aru, miks peaks divorced/lahutatud mingi eraldi staatus olema. Lahutus on ju vaid vahend, mitte inimest defineeriv tulemus. Inimene, kes ei ole enam abielus, on ju uuesti vallaline ja kogu muusika. Sama kehtib minu meeles lesestaatuse kohta. See kõlab nii poolikult. Nagu inimene üksi ei olekski täisväärtuslik. Mõelge selle tähendusele. Staatus "oli kellegi kaasa" tundub minu jaoks nii negatiivse ja objektilikuna, aga tegu on ju inimestega.

Kolmandaks ei saa ma enam aru sellest Facebook'i It's complicatedist. Kunagi olen seda vast isegi kasutanud ja siis tundus see nii deep. Et vaevlen mingis suhtes. Aga see ei ole ju ka staatus.

Staatusi võikski kasutusel olla kaks - suhtes ja vallaline. Ka abielu on ju suhtes olemine ja kuigi mulle endale meeldiks kunagi abielus olla, ei muuda see kuigi palju teiste inimeste jaoks. Kes ei austa teise inimese suhtes olemist, ei hooli tõenäoliselt ka mingist ametlikust paberist. Vaevalt, et see näiteks mingeid šaakaleid/kodulõhkujaid eemale hoiab ja motivatsioon kellegagi koos olla ei tule ju paberist.

Inimestele väljendusrohkuse pakkumiseks võiks aga olla siiski nagu vanasti valgusfooripidudel - punane, kollane ja roheline märgistus. Metafoorselt või miks mitte soovi korral ka sõna otseses mõttes. Roheline oleks traditsiooniliselt vallaline - ükskõik siis, kas tollele isikule meeldibki nii või on antud luba huvitatutel läheneda. Punane tähendab Stoppi. Ära tule! Ja ära puutu! Minu süda kuulub kellelegi teisele. Kollane oleks siis selline paindlikum ala - seiklejatele, kes on avatud pakkumistele ja neile, kes ehk käivad kohtamas kellegagi, aga ei ole ühele kaaslasele (veel) pühenduda otsustanud. Mänguruumi jätkuks ju ikka, aga keegi poleks mägistatud kui damaged goods (kahjustatud kaup).

Sellised varahommikused mõtted siis. Ma ei teagi, kust või miks nad tulid. Tean vaid, et mulle on täitsa meeldinud vallaline olla ja meeldib ka heas suhtes, nagu praegu, nii et ärge sellest mõttejorust mingeid imelikke järeldusi tegema hakake.

Lambipealkiri

Nokia istub akna peal ja vaatab viimaseid vapraid linde, kes lehtedest tühjaks kukkunud puudel veel konutavad. Talv tuli sel aastal hilja aga järsku. Alles eelmisel nädalal oli aed täiuslik oma kollaste ja punaste puudega ning mõned päevad hiljem olid värvid kadunud ja eile tuli esimene lumi, mis maha jäi. Tänaseks on juba korralik valge vaip ja mul on juba ammu jõulutuju. Sel aastal ei tundu mulle üldse, et see trall hakkaks liiga vara peale. Nädalavahetusel käisime juba jõuluõhtusöögile aksessuaare otsimas ja korra sain lausa silmad märjaks, olles tunnistajaks ühe väikese preili vahetule rõõmule jõulutulede ja dekoratsioonloomade üle. See oli ehk tema esimene kord näha taolisi kaubamajaväljapanekuid ja nii armas.

Muus osas aga tuleb harjumatult tihe nädal - esimesed rootsi keele tunnid uues koolis ja kaks täispikka rootsikeelset koolituspäeva. Lisaks saadan ikka CVsid ja täna potsatas postkasti huvitav lühike kiri/koostööpakkumine ühelt tööandjalt, kellega suvel päris kaugele jõudsin. Eks näis, kas ja kuhu see läheb. Aeg on näidanud, et tihti ei lähe siin optimistlikud sõnad ja plaanid kuhugi kahjuks.

Uus kool on üsna omamoodi. Hästi väike, mis mulle meeldib, aga ma ei oodanud, et nad nelja erinevad keeletaset koos korraga, ühes klassis ja ühe õpetajaga õpetavad. Õpetaja on noor ja agar, agaebakindel ning räägib ise aktsendiga ja võttis juba esimeses tunnis sõnaraamatu appi. Alarmkellad mu peas vaikselt vibreerivad, aga kohe ka alla ei anna.

Muidu aga Lemmik ja kassid on ikka väga armsad ja plaanin jõulupidu sõpradega ja loosikinke, kaunistan kodu ja uskuge või mitte - unistan mõjuvast põhjusest taas kella peale ärgata. Näen taas hulgem imelikke unenägusid ka.

Rootsi ja Eesti erinevustest

Olen sel teemal natuke aastaid tagasi kirjutanud, aga täna tuli tuju alustada nimekirja erinevustest, mida vast edaspidi, kui midagi meelde tuleb, täiendada saan. Ehk on teistelgi huvitav?

NB! Ei pretendeeri absoluutsele tõele, nii et vabalt võib täiendada-täpsustada. On mul ka huvitav.

Korteriustes on tihti peale suur pilu, mille kaudu post hommikuti pauguga sisse potsatab.

Pakid tulevad üsna kodu lähedale, sest pea igas viiskas toidupoes ja kioskis on ka postkontori teenus olemas.

Igasugune asjaajamine võtab tohutult aega. Samas viisakad rootslased ei tee selle pärast veel kisa.

Sõbrale raha üle kanda on maailmatuma lihtne, kui vaid teise telefoninumbrit tead. Ja kui ei tea, siis telefoninumbrid, aadressid ja isegi täpne palgainfo on kõik netist ametlikult kättesaadav. Viimase eest küll vist peab veidi maksma ja sõber saab ka sellise päringu kohta teate.

Töömehed koristavad enda järelt kõik ära.

Koduloomad üksi õues ei hulgu. Kasse pole üldse näha ja linnakoertele on ette nähtud mitu-mitu pissipausi päevas.

Telekas maksab. Vaata või ära vaata - kui sul see olemas on, siis kopsakas arve laekub igal aastal postkasti.

Hästi palju asju käib ikka paberposti teel. Nt juhilubade taotlemiseks vajasin blanketti. Selleks pidin kuhugi e-maili saatma ja nad ei võinud mulle blanketti samamoodi elektrooniliselt edastada. Andsin neile elektrooniliselt oma aadressi ja see saadeti postiga. Samuti, kui telefoniarve maksmisega hilined, saadavad nad sulle kurja trahvikirja palju odavama elektroonilise meeldetuletuse asemel.

Pea pooltes töökuulutustes nõutakse alandlikkust. Samal ajal võidakse välja käia ettevõtte põhimõte be bold (ole julge/enesekindel/riskialdis).

Ka pensionärid räägivad inglise keelt. Samal ajal võivad sellega hätta jääda arstid, advokaadid ja pankurid. Ning suur osa pikalt siin elanud välismaalasi.

Kellegi korter ei ole päriselt tema oma. Omale saab osta vaid mõttelise ühistuosa kasutusõiguse. Sellega kaasnevad karmid reeglid nt väljaüürimisele ja suuremale remondile.

Korterihinnad ei ole siin alla tingimiseks, vaid alghinnaks.

Pea kõik inimesed oskavad prügi sorteerida ja sorteerivad ka. Ja seda palju põhjalikumalt, aga asjade puhtuse seisukohast vabamalt. Paberprahi hulka võib nt visata täis nuusatud taskurätiku või rasvaplekkidega pitsakarbi. Samas ärge küside, kas esimene kvalifitseerub tegelikult papi või ajalehtede alla. Ma ei tea. Vahel hoopis toidujäätmete alla, mis siin biojäätmete asemel on. Lisaks eelnevalt mainitule sorteerime meie majas plastikut, metalli, värvitut ja värvilist klaasi, elektroonikat, patareisid, lambipirne ja suurt prügi, mille alla kuulub nt tekstiil, aga mõne suurema seadme sinna poetamise eest saab trahvi.

Köögikubud ventileerivad õhku ei kuhugile. Tihti läbivad toiduaurud vaid filtri ja lastakse tuppa tagasi.

Kõik teenused on sigakallid. Ootan hirmuga tänast torumehearvet, rääkimata juuksurist või loomaarstist.

Samas, päris arstide juures käimise eest võtab maksmise üsna ruttu üle riik. Ja tervisekindlustus on kõigil - olenemata hetke töö või õppimise saatusest või selle puudumisest. Iseasi, kui ruttu arsti juurde saad. Vahel ei ole ühtegi numbrit kuude vältel ka tavaarstile. Ja valida saad omale kodukliiniku, aga mitte regulaarse arsti. Mis kasu sellest on - ma veel aru ei saa.

Paljudel on lisaks eratervisekindlustus.

Hästi palju kasutatakse automaatvastajaid, mis käsivad igasuguseid asju sisestada enne, kui mõne ametnikuga rääkida saad. Vahel ei saagi. Vahel palutakse hoopis netis soovi avaldada. Vahel on võimalus, et sulle helistatakse tagasi.

Tihti on igasugused telefoni vastuvõtu ajad vaid paar tundi kord või kaks nädalas.

Alkoholi toidupoest ei saa. Erandiks on mingid kahepromillised. Pühapäeval ei saa spetspoest ka.

Igasugused koolitused on hästi kallid. Samas suured ülikoolid on täiesti tasuta.

Enamik kodusid ja vannitubasid on valged. Ja täis Ikea mööblit.

Ise ei tohi vannitoas riiulitki seina panna. Kui kahjustad niiskustõket ja tekivad kahjustused, siis kindlustus neid ei kata.

On täiesti okei reisida tööle tund ja tagasi tund aega.

Inimesed on ausamad - annavad teada, kui neile nt liiga palju raha tagasi antakse ning maksavad filmide/sarjade vaatamise eest, kui on olemas mõni legaalne viis.

Kõigil on iPhone'id. Ja Michael Korsid (sigakallid käekotid). Ja Fjällrävenid (hipsterite seljakotid). Ka teismelistel, kes ise kindlasti raha ei teeni.

Erinevad inimesed on siin rohkem aktsepteeritud - olgu siis tegu tervisliku seisukorra, välimuse või päritoluga.

Reedeti süüakse tacosid ja laupäeviti kummikommi. Muul ajal lapsed üldiselt magusat ei saa.

Suurt osa lapsi sõidutatakse igale poole kuni teismeliseks saamiseni. Üksi pea keegi kuskile ei lähe.

Koolid on vanuseastmete kaupa - algkoole on iga nurga peal ja keskkoolid on erialaste kallakutega.

Kortermajades on eraldi ruumid pesupesemiseks. Korterites sees tihti pesumasinaid ei ole.

Korterite ustel numbreid ei ole. On elanike nimed. Ja kuuldavasti mingi loogika, et esimene number tuleb korruse järgi ja järgmised nii, et hakkav trepist või liftist alates kella suunas lugema. Vaesed postiljonid.

Vanemates majades peab tihti vaid pangalaenu maksma. Jooksvad kulud kaetakse ühistu tuludest, kui hoones paiknevad ka äripinnad - mõni pisike pood, kohvik vms.

Rootslastele meeldib kohvitada. Nad usuvad, et nad on leiutanud mitu ühesõnalist mõistet ja nende üle väga uhked. Tõlkida võiks neid fika - kohvipaus, lagom - parasjagu ja mellan - vahepealne.

Kohvipausi järel peseb oma tassi ja taldriku ise ära iga sekretär, spetsialist ja ülemus.

Koristaja käib kontoris tolmu võtmas ja põrandat pesemas lihtsalt ligipääsetavates kohtades korra nädalas. Ja tihti kodus ka paar korda kuus.

Nõusid peseb kodus pea eranditult masin.

Mehed siin naistele uksi ei ava ja raskete kottidega ise abi ei paku. Küsi, kui väga tahad. Muidu võivad naised solvuda.

Golf on siin teismeliste spordiala. Spordiga aga tegelevad inimesed igas vanuses.

Inimeste kodudes on hästi palju kunsti - maale, postreid, fotosid seintel.

Kliendikaardid on täiesti mõttetud. Harva saad nendega imepisikese allahindlusprotsendi. Enamasti aga soodustusi teatud toodetelt ja tihti hoopis hiljem mingi tšeki koju, mille samas poes, kui meelde tuleb, ära kulutada võid.

Jõulude ajal on igas poes olemas pakkematerjal ja -nurk. Tasuta, aga tee ise.

Jõuludest veel, süüakse sama, mida jaanipäeval ja lihavõtetel ehk lõhet erinevates vormides, täidetud mune, lihapalle, pekis ujuvat liha, mingit koorevenise taolist nätsket kommi ja jõulukokat. Glögi juuakse ka, aga imepisikestest topsidest.

Kaneelisaiad on tegijad. Leiab ka croissante ja muffineid, aga sellist õhuliste saiakeste soolast ja magusat valikut, nagu Eestis, ei ole. Lisaks on nad tavaliselt lahtistel riiulitel, millele möödakäiad peale aevastada ja köhida saavad.

Piima rasvaprotsendid on teistsugused. on 3, 1,5 ja 0,1. Kusjuures viimane on päris popp ka meeste hulgas. Lisaks tohutu valik laktoosivabu tooteid. Jogurtivalikud on tavaliselt maasikas ja vanilje - kõik. Meie mõistes kohupiima ei ole.

Mullita maitsevett ei tunnistata.

Kastmevalik on tohutu ja olen siin ära õppinud, et mulle maiseb Bearnaise ja Aioli nt. Eestis polnud vist eluski teadlikult neid söönud või ostnud ja siiani toidu sees ise ära ei tunneks.

Kodukeemia brandid on hoopis teised. Nii, nagu meil on Fairy, on neil Yes. Pesupulbrid on samuti hoopis muud ja tulevad siiani pisikestes papppakendites.

Suur osa reklaame on totrad - mingid Kreisiraadio stiilis labased asjad. Samas vahel on peenemat huumorit ka, kui mingid Onu Heinod.

Piiramatu telefonineti paketti pole ma veel näinud. See-eest on tihti piiramatult kõnesid ja tekstisõnumeid, mida tänapäeval ju vaevu kasutatakse.

Toidupoed on enamasti toidu poed. Leiab ka muud hädavajalikku, aga vähe on selliseid meie mõistes väikeseid Selvereid, kust ostad muuhulgas ka uue panni, valiku küünlaid, kosmeetikat jne.

Mõttepaus...

Isaks olemisest ja mitteolemisest

Eilse päeva valguses mõtlesin nii oma bioloogilisele isale kui ka kasuisale. Ma ei teagi, kumba selleks "päris isaks" pidada. Vist viimast, sest just tema oli see, kellele ma helistasin nii murede kui ka rõõmude korral. Lõpupoole küll vähem, aga siiski usaldasin teda rohkem.

Oma bioloogilisest isast olen siin varemgi kirjutanud. Sellest, kuidas me lõpuks kohtusime ja kaua ma seda ootasin. Samas, ega ka neil aastatel pole teda kuigi palju minu jaoks olemas olnud ja ega ma teda enam väga vajagi, aga ikkagi oleks ja mõnes mõttes on ka praegu tore isa omada. Vahel ta isegi käitub isalikult - uhkustab minuga või püüab mind aidata või ostab mulle süüa :) Teisalt aga püüab vahel mind kritiseerida või sundida kuidagi teisiti käituma. Mis õigusega1?

Ma ei hakka vist kunagi mõistma, kuidas üks isa saab rahuliku südamega kahekümneks aastaks ära jalutada ja ilmub välja alles siis, kui ise otsima hakkan. Ma aga ei ole kunagi osanud konfliktsituatsioonis hästi käituda, teiste peale karjuda ja oma negatiivseid tundeid näost näkku väljendada. Võib-olla ta ei teagi, et mu sees on temaga seoses väga erinevad tunded koos?

Mul on väga hea meel, et ma sain tuttavaks tema ema - oma vanaemaga - ning et olin eelmisel aastal nii tark, et nõudsin meist koos mõnda fotot. Need jäid esimesteks ja viimasteks ja sealt poolt perest ei hakka keegi mulle midagi muud mälestuseks kinkima. Vanaema aga enam ei ole.

Samas mul on siiani väga kahju, et meil ei ole tekkinud mingeid suhteid mu poolõe ja -vennaga. Kui vend veel varem oli suhtlemisest huvitatud, siis eelmisel aastal oli haruldane moment, kui olime mõlemad Eestis külas samal ajal ja ühel õhtupoolikul lausa ühe krundi peal mõned tunnid, aga toast välja tere ütlema ta ei tulnud. Nojah siis. Ega ma ei nuta.

Isa ise aga on selline mees, kes muuseas pole mulle ühtegi sünnipäevakingitust teinud ja sel aastal, kui ma kolmkümmend sain, leidsin mõned päevad hiljem alles häälsõnumi, mis ütles Palju õnne, laps! Isal võiks ju vähemalt oma lapse juubel meelde tulla. Kingitused kingitusteks. Sel aastal oleksin peaaegu kingituseks hoopis tema tõttu trahvi saanud oma seisva auto eest. Minu tehtud kingitused on ta jällegi õnnelikult vastu võtnud.

Aga sel isadepäeval ma otsustasin, et ma ei võlgne talle midagi ning ära jäi ka poolkohustuslik õnnitlussõnum, rääkimata kingitustest. Realistlikult ei peaks ma end isegi süüdi tundma. Reaalelus ega siiski veidi tunnen, nagu oleksin pidanud ühendust võtma. Me pole taas kuid rääkinud. Ju jõulu ajal taas näeme ja kuigi ma üldiselt naudin meie kohtumisi, kuigi olen väsinud tema seiklusjuttudest ja muinasjuttudest, siis ma loodan, et seekord ta ei ütle mu ema kohta midagi kohatut või ei püüa temaga kohtuda, sest ma tean, et mu ema ei ole huvitatud sellest mehest oma elus.

Sellised isamõtted siis. Vähemalt ei ole ma kasvanud üles mõne vägvaldse joodikuga, vaid vapra emaga. Ega mu isagi selline pole, kuigi usub viinaga haiguste ravimisesse ja sellesse, et mõni naine ise küsib peksa. Aga ma ei hakka end praegu neil teemadel üles keerama.

Jõulud kogu aeg

Ma tean, ma tean, et raiskamine on halb ja pole vaja liiga palju asju. Samas ei kuulu ma kohe kindlasti sinna kategooriasse, mille esindajad arvavad, et shoppamine on tüütu. Tüütu on siis, kui kaaslasel on tüütu. Nii on minulgi ebameeldiv jätkata. Seetõttu eelistangi tihti üksi shopata - ja kui ma ütlen tihti, siis need mõned korrad aastas, kui korralikuks shoppamiseks läheb. Ja tänapäeval on ju nii lihtne kodus arvutis suur osa plaanitud ja plaanivälistest shopingutuuridest ära teha.

Ka mina olen periooditi Hiinast asju tellinud. Mulle küll ei meeldi mõte kellegi ärakasutamisest, aga kui rahakott ise ei täitu, siis otsid ikka paremaid lahendusi eks. Me tellime muidugi Euroopast ka asju dušisüsteemidest toidunõudeni, sest ka koos postikuluga n see odavam kui nt Ikeasse minekuks auto rentida või isegi bussidega liigelda. Hetkel mul ongi selline periood, kus olen mitu hulgitellimust järjest teinud ja asjad hakkavad vaikselt saabuma. Nii tore on pakke oodata, teadmata täpselt, mis ja millal jõuab, aga et suure tõenäosusega on see midagi, mis mulle meeldib ka.

Ma küll ei tea, kuidas hiinlased ümber maailma asju tasuta saadavad, aga selle tulemusel luban endale vahel veidi rohkem kui hädavajalikku ja kui ma nüüd päris aus olen, siis isegi veidi laristada paari dollari kaupa. Sest mõnikord lihtsalt tahaks midagi uut, üht-teist välja vahetada või uusi tooteid katsetada. Ja vahel on Hiinast lihtsamgi leida üht-teist kui siit kohapealt.

Hetkel ootan teist osa ühest sünnipäevakostüümist, lilleteed, portsu geelküünelakke, veidi meigiasju, biolagunevaid kilekotte, mõnda jõulukaunistust ja joogipudeleid. Just, mitmuses. Sest tegelikult piisaks ju ühest. Aga kui mitu tükki kokku maksavad umbes sama palju kui siin üks, siis ma vaataksin paar varianti üle ja kui kõik on korralikud, saab üks rattasõitudel kaasas käima, teine kolib käekotti, et ma janu korral väljas olles igasuguse jama asemel vett jooksin jne.

Ka varem olen korra või paar aastas ikka midagi tellinud - riideid küll vähe ja kahjudega, aga nt väga edukalt ägedaid vihmavarjusid, käekoti, sünnipäevaks korseti, mõnusat (öö)pesu, mõningaid ehteid, jõulutulukesi, ka küünteasju - stardikomplekt geellakkimiseks läks kokku vähem kui 50 eurot. Kuigi ma eriti tihti küüsi ei värvi, siis hetkel on mul ju aega maa ja ilm, et uusi asju katsetada. No ja nii tore on mõnuga pikalt vannis liguneda ning ka seejärel täiusliku maniküüriga edasi elada, nii et naised, kaaluge :)

Samas, vahel hoian end natuke tagasi ka ja nt Harry Potteri võlurikepi jätsin kostüümi juurde ostmata. Kuigi sellest saaks ju ägeda juuksetarviku edaspidi. Siiski, vahelduseks mu ratsionaalsem mina võitis. Ja emotsionaalsel minul on küllalt, mida oodata. Ka mittevenivaid riideid ja otseselt kosmeetikat ma Hiinast tellida ei soovitaks - algusaegadel sain mõned asjad, mille varrukad kukekad ja ühel üldse õmmeldud varrukas otsa, suunaga üles. Kosmeetika osas aga on mulle toodete turvalisus hinnast tähtsam. Mu nahk karistab mind viimasel ajal nagunii iga eksimuse eest. Küünelakid on aga mu meelest igal pool üks keemia ja seal katsetan julgemalt kui näol. Ja kui mõni lakk ongi jama - mida juhtub ka ise poest valides, siis selle teadasaamine läheb Hiina asjadega maksma vast euro. Pole ju suurem kaotus. Osa inimesi tellib ka tehnikat edukalt, aga ma olen vist argpüks.

See ooteaeg on nii põnev ning tellimine tehtud ülilihtsaks. Mu meelest ongi see jõuludega võrreldav. Isegi mina saan hakkama ja laiskusest võitu. Ja esimesed pakiteated hakkavadki saabuma. Mine aga järgi lähimasse postkontorisse - ja neid on siin palju - ning ava pakendeid. Kingisadu iseendale, alga!

Pill ja pidu

Mulle on alati meeldinud igasuguseid üritusi korraldada. See on ka minu töö ja ma teen seda hästi ning kui keegi teine kuskil mökutab, siis võin vabalt võtta asjade korraldamise üle. Samas võin ma omajagu ürituste kordamineku üle närveerida, mistõttu püüan ma aegsasti läbi mõelda kõik olulised ja vähem olulised detailid ja siis, kui kõik on minu poolt valmis ja jääb üle vaid külalisi oodata, võin mööda tube ringi käia nagu närviline tiiger.

Ma olen ennegi siin blogis oma peokorraldusega kaasneva viha välja oksendanud ega saa ka täna teisiti. Nimelt oleme me juba ligi aasta jagu ühe sõpradegrupiga üksteisele õhtusööke korraldanud. Ma poleks peaaegu esimesele läinudki, sest olin Rafa peale kuri. Siis ega polnud veel kellegi aimugi, et sellest tore traditsioon võiks saada.

Kui esimesel aastal tegime süüa oma päritoluriigi köögist inspireerituna, siis seekord osustasime lihtsalt loosida välja huvitavad paarid ning koos midagi välja mõelda. Mina ja Rafa elukaaslane sattusime koos esimesteks ja mulle tundus see üsna toreda mõtte ning võimalusena üksteist veidi paremini tundma õppida. Esialgu tundus see tüdruk mulle kuidagi väga võltsi ja isegi upsakana, kuigi ta on sealjuures väga viisakas. Nüüdseks tundub ta mulle juba päris tore ja olime juba otsustanud ära, et võõrustame meie kodus ning isegi menüüd arutanud.

Nüüd aga, kui jõudis kätte õige nädal, sai ta ühe kurva uudise ja nad otsustasid Rafaga kohad vahetada. Arvestades, et me olime aastaid parimad sõbrad, pidanuks ju ka see vahetus hästi toimima. Aga asjad ei ole enam endised. Iga pisiasi võib valada õli tulle ja halvasti kirjalikult väljendumine keerab vinti juurde. Kindlasti olete isegi seda vahel kogenud. Isegi veidi enne seda uudist soovis Rafa ürituse asukohta vahetada, et me kõik taas nende juurde pärapõrgusse läheksime ja seda vaid seetõttu, et tahtis kõigile oma uut hiigeltelekat näidata. See selleks, kohavahetus ei olnud minu jaoks suur probleem, kuigi vaevalt, et see telekas nii kiireloomuline on.

Rafa pruut oli tahtnud india toitu teha, aga kuna ühtegi konkreetsemat ettepanekut viimase nädalani ei tulnud, hakkasin ise retsepte otsima. Leidsin ka.

Minu põhiidee oli aga hoopis Halloweeni nädalale sobilikult midagi kõrvitsatega teha. Olime seda juba ennegi arutanud, et äge oleks kõrvitsasuppi ka pisikestest kõrvitsatest serveerida. Rääkisime sellest ja ka india toidust mitu korda ja kõik paistsid rahul olevat plaaniga.

Kui oli jäänud veel paar päeva ürituseni, siis võtsin taas ohjad enda kätte, et kontrollida, kuidas asjad päriselt toimima hakkavad. Oma kodus ju tean, mida kust leida ja mis olemas on. Võõra kodu puhul mitte.

Enne veel, kui jõudsin üles loetleda, milliseid söögitegemisvahendeid peaks vaja olema, väitis Rafa, et neil on kõik olemas. Ma vihkan igasuguseid absoluute, sest need ei vasta pea kunagi tõele. Samas ei vastanud ta pooltele mu küsimusele ja ka korduvatele. Sain hoopis kuulda, et ma olevat bossy ja tema palunud mult vaid kahte asja. Enda vigu ta aga ei näe vist. Ega seda, et ma olin vastu tulnud nende asukohasoovile, menüüsoovidele ja lõpuks ka viimase hetke muudatustele. Ning kõik, mida ma soovisin, oli vaid kindlustunne, et kõik on läbi mõeldud, sest nende kodust juba naljalt linna tagasi ei lippa, et hankida ununenut.

Selgus, et väikeseid kõrvitsaid nende kodupoes pole üldse. Meie kodupoodides on mõlemas. Meie juurest neile aga tuleb minna 3-4 transpordivahendiga ja nii ju kõrvitsaid ei jaksa vedada. Aga me oleksime ka sellega kuidagi toime tulnud. Palusin Rafal uurida, kas nende kodupoes on teatud indiapäraseid asju. Tema aga selle asemel, et nt küsida oma elukaaslaselt või vaadata seal ringi mõne muu poeskäigu ajal, ütles, et toogu ma need kaasa. Et mul ju töötuna palju aega. Et tema poolt on nagunii kodu ja kõik vahendid. Unustades, et seda ka tema palvel. Lisaks ei teadnud ta selgelt, millest ma räägin ega huvitunudki. Erinevalt temast aga ei ela ma piirkonnas, kus oleks suurem mitte-Eurooplaste kogukond ja seega vast huvitavam toiduvalik poodides. Lisaks see distants... tundus, et tal oleks nii lihtne seda kontrollida, kuna nende pood on reaalselt maja kõrval, aga lõpuks pidin ikka mina kusagile spetspoodi reisima. Nojah.

Nende korraldada oli magustoit, sest ta pruut oli selle valmistamiseks soovi avaldanud. Kui aga mina olin proovinud kõike kooskõlastada, siis vastu sain mitmekordse küsimise peale teada vaid, mis toidu kasuks nemad otsustasid. Ei arutelu ega midagi. Plaan oli ju koos kokata. Ja lisaks valisid nad ühe vähestest magustoitudest, mis mulle ei maitse. Oleksin ka selle enda teada hoidnud, kui ta mind muude asjadega kurjaks poleks ajanud.

Viimane tilk minu karikasse oli see, kui ta järsku otsustas, et äkki ostaks lihtsalt paar suurt toidukõrvitsat - mida nagunii oli vaja. Ja kui ma proovisin selgitada oma tagamaid atmosfääri loomisega ja kuidas igaüks saaks ise proovida oma kõrvitsat lõikuda, siis pakkus ta, et võiksime ju paar pisikest hankida.

Ma andsin alla. Lihtsalt ei oska enam leida temaga ühist keelt. Mulle ei meeldi süüa teha. Ma võin vahel eksperimenteerida, aga minu rõõmuks ongi võõrustamine, oodatud külalistele mõnusa keskkonna loomine, veidi dekoreerimine ja mulle meeldivad mittetraditsioonilised lahendused. Tundsin siis, nagu minu jaoks ei ole selle ürituse juures jäänud enam midagi toredat.

Ehk dramatiseerisin üle ja ma ju teadvustasin ka hiljem ise, et sõpru on ikka tore näha ja ehk saab midagi head süüa ka. Ja kuigi kõik ei näe nii efektne välja, on ilma kõrvitsateta lihtsam. Tuju aga oli juba rikutud.

Lõpuks oligi päris tore. Sai veel nalja, kui retseptikohaselt india vürtsid õliga potipõhja lajatasin ja kõik köhides köögist põgenesid. Aga toit sai kiita ja võeti juurde.

Ma ei saa enam üldse aru, kuidas meil varem alati klappis ja nüüd pea igast asjast tõuseb tüli. Ja need negatiivsed tunded ju kuhjuvad. Vahel tahaks lihtsalt karjuda või ära jalutada. Samas teinekord ja näost näkku kohtudes on kõik hästi. Mulle ei meeldi tülitseda, aga mulle ei meeldi ka ebaõiglus. Vähemalt Lemmik on alati minu poolt ja valmis mind ära kuulama, kui taas vihast keen.

Ei ole enam kodutu

Eelmist nädalat jääb meenutama üks minu elu suuremaid verstaposte - nimelt olen nüüd koduomanik. Te ei kujuta ettegi, kui hea tunne see on. Eriti olles juba aastaid vaevelnud tujuka Stockholmi korterituru käes. Ei ole tore pidevalt tünga saada, pettuda, uut kodu otsida ja end vaeseks maksta. Ei ole okei korteriomaniku nõudmisel mitte kunagi kedagi külla kutsuda või nt taimetoitlaseks hakata. Ja jõhkrad hinnatõusud, mis toovad kaasa kordades omaniku kulusid ületava üürihinna, ei ole samuti okei. Seetõttu olengi viimastel aastatel korralikult säästa püüdnud. Et ainult sellest rattast välja saaks. Kui maksad nt poole oma netopalgast üüriks, siis on ka väga raske säästa oma isiklikuks koduks.

Igatahes, olenemata sellest, et Lemmikuga koos elada on olnud juba üpris turvaline, ei tahtnud ma lõputult olla olukorras, kus ikkagi tüli või lahkumineku korral lõpetan mina kuuse all, olles aidanud tal tükk aega laenu maksta. Mitte, et ma oleksin teadlikult koos inimesega, kelle puhul teaksin karta taolist saatust - absoluutselt mitte - aga parem siiski karta kui kahetseda.

Minu jaoks on oluline olla võrdsed partnerid ja koduomanikud. See aga, kuidas me sinna jõudsime, on olnud pikk ja keeruline protsess, mida nüüd teiegagi jagada tahan.

Sellest, et ma võiksin osta ära pool meie kodu või hoopiski ostaksime koos uue, kui mulle siin ei meeldi, hakkasime me rääkima juba minu sissekolimise paiku. Algne plaan oli, et teeme seda kuue kuu möödudes. Siis aga tulid koondamisuudised ja panime kõik hirmust ootele.

Möödus veel paar kuud enne, kui jõudsime järeldusele, et mida siin ikka oodata. Kui mu tööajalukku tekib paus, siis tähendab see ju ka palgakaotust ja koledamat statistikat mu pangaarvel. Viimane aga on väga oluline laenu saamiseks. Mõtlesin ma, mis ma mõtlesin, kuni leidsin, et kusagil pean ma ikka elama ja selle eest ka maksma. Seega parem maksan juba millegi jäädava eest. Hakkasime asju ajama.

Pangas käies selgus, et see pole kuigi tavaline, et üks partner ostab ära osa teise omandist. Meie laenunõustaja ei osanud isegi kindlalt öelda, mis tingimustel seda teha saab. Selgus, et kui müük ei toimu hetke turuhinnaga, siis on oht, et maksuamet tuleb kallale. Ma saaksin sellest veidi paremini aru, kui tõesti tehtaks leping, et kinnisvara antakse ära nt 5 krooni eest, aga kuna korter ise oli ostetud vaid aasta varem ja mõlemad olime sees elanud ning selle eest maksnud pea terve aja, siis tundus mulle ilgelt ebaõiglane siinse korteriboomi tingimustes maksta kümneid tuhandeid eurosid rohkem kui mu partner. Mis võrdsus see siis oleks!? Mina, kes ma niigi teenin vähem, peaksin maksma aastaid kauem ja kokkuvõttes rohkem, et saada sama suur osa.

Siin omavad partnerid tihti ka erisuuruses korteriosi. Nt ühele kuulub 70% ja teisele 30%. Seda varianti soovitati meilegi, sest mina olen alles korteriturule sisenemas ja Lemmikule on see neljas kodu. Ilmselge, et üks meist on vahepeal jõudnud juba päris palju ise oma kodude eest maksta ning oma müükide pealt teenida. Meie varanduse hulk ei saakski olla samaväärne. Aga me mõlemad soovisime siiski võrdset partnerlust.

Järgmisena pidime me külastama juristi, kes oskaks täpsemalt seletada, kuidas oleks õige asju vormistada. Kõigepealt ootasime nädalaid, et meiega selleks aeg kokku lepitaks ja siis veel nädalaid kohtumiseni, kus me samuti kuigi palju ammendavaid vastuseid ei saanud. Küll aga tegi ta meie jaoks valmis mõned üsna standardsed dokumendid ja kasseeris selle eest ca 1000 eurot. Küll oleks tore jurist olla, mõtlen ma vahel. Kusjuures ükski ametnik ei rääkinud korralikku ingliskeelt ja seda riigis, kus isegi penskarid vabalt räägivad. Naljakas.

Igatahes, lõpuks olid meil olemas rootsikeelne müügileping (millele pidid muide alla kirjutama ka kaks sõpra), partnerlusleping ja ka võlakiri, sest kõige paremaks lahenduseks osutus see, et Lemmik laenab mulle ise nii palju raha, et pangalaenu jääks meile kummalegi võrdne summa maksta. Nimelt selgus, et ega hästi ei saagi kahte erinevat laenu võtta ühe korteri peale ja ühise laenu eest vastutavad mõlemad omanikud võrdselt. Me pidime veel ära otsustama müügi/ostuhinna. Arvutasime üht ja teistpidi, et jõuda tulemuseni, mis tunduks õiglane mõlema jaoks. Ametnikud soovitasid ikka turuhinda või siis, et ma maksaksin intresse Lemmikule selle osa pealt, mis tema mulle laenab. Meil tuli hankida maaklerilt ka väärtushinnang hetkeseisuga ja lõpuks jõudsime ühe numbrini, mis tundus õiglane ja ei vaja pidevalt ümberarvutamist.

Kuna Rootsis ei oma keegi päriselt ühtegi korterit, vaid pigem osa korteriühistust, siis tuleb ka ühistul kõik tehingud heaks kiita. See oli omaette ooper. Selgus, et meie 127 korteriga ühistus oleme meie esimesed, kes juba korteris sees elades omandust muuta tahavad.  Läks mitmeid kuid, kuni lõpuks saime vajalikud paberid ühistult ja nende raamatupidamisfirmalt. Viimased said veel mitme bläkiga hakkama.

Kuud muudkui möödusid ja ma hakkasin närvi minema, sest mu viimane töö- ja palgapäev jõudis aina lähemale. Tekkis hirm, et ma ei saagi laenu nii. Mitmed tuttavad olid vahepeal suutnud kortereid müüa ja osta palju kiiremini. Meil ikka lõppu ei paistnud, sest ühed ütlesid, et nende poolt on kõik tehtud ja teised, et ega ikka ei ole küll.

Lõpuks oli saanud aprillist oktoober ja me juba päris lähedal sellele, mis pidi esialgsel hinnangul olema teostatav kolme nädalaga. Läks hoopis kuus kuud, aga viimaks on kõik tehtud ja tunne selline justkui oleks kivi südamelt kukkunud. Nüüd tuleb loota vaid, et ma ikka kuidagimoodi laenu maksta suudan. Aga mul on oma kodu. Hetkel on sellest küll vaid vetsujagu minu ja ülejäänud teiste oma, aga algus seegi.

Uni, tule!

Minu vastas nohisevad kolm minu lemmiktegelast. Vahepeal nurrudes ja jalgadega põtkides. See on minu arusaam tõelisest õnnest ja ometi mina ei maga. Lihtsalt ei uinu. Ja nii juba ma ei tea, mitmes kord viimaste nädalate jooksul.

Alguses olin ma õnnelik, et saan lõpuks magada nii kaua, kui tahan. Esialgu tundus, et mulle piisab umbes kümnest unetunnist. Siis aga hakkasin ärkama juba 12-1 vahel, kuigi magama läksime ikka enne südaööd. Nüüd on asjad siis niipidi, et enne kahte võin ma vahtida helendavat ekraani, kuni internet otsa saab, aga uni on kusagil mujal, kellegi teise juures. Ja mulle ei meeldi nii.

Lemmik arvab, et ma peaksin hakkama koos temaga hommikuti ärkama ja veel palju asju. Aga nii jääksin ma ilma ju ainsast töötuse suurest plussist. Ideid? Olles alati osanud ilusti magada, olen ma nüüd päris segaduses.

Ka mina tean, mis on ahistamine. Kas mõni naisterahvas on üldse puhtalt pääsenud!?

Ma olen selgelt see tüdruk, kes kummalises olukorras pigem krampi läheb ja hirmust head nägu teeb. Et ehk siis ei lähe asjad nii hullusti. Viimaste nädalate ahistamislugude valguses, kus mu tuttavad naisterahvad järjest Facebookis tunnistavad, et ka nemad on ühel või teisel moel ahistamist kogenud, ei taha ma piirduda vaid #Metoo kirjutamisega. Hakkasin hoopis läbi mõtlema kõiki neid kordi, kus mina olen end ahistatuna tundnud. See on olnud nii sage probleem, et kaugeltki kõik korrad ei tule meelde.

Mul on vedanud, sest mind ei ole vägistatud. Vist. Ühe korra osas ei saa ma kunagi päris kindel olema. Küll aga on mind esimesel kohtingul kõrge metallaia taha ja samale poole kurja koeraga lukustatud, verinoorena alkoholi seal tarbima meelitada proovitud ja otseloomulikult kabistatud. Ja siis hiljem, kui olin end vähemalt sealt kohast turvalisemasse ja avalikumasse toimetatama veennud, siis õhtu lõpuks veel viimasel hetkel enne bussi peale minemist kust vähegi võimalik krabatud.

Mind on põhikoolieas täiesti ootamatult klassivenna poolt rinnast krabatud ja väänatud.

Olen pikalt arvanud, et kaitserefleks kiirelt käe tagumiku ette liigutada, kaitseks korraliku pepulaksu eest, on tavaline seitsmenda klassi õppetund. Aga nii see ei peaks vist olema!? Siiani veidi kahtlen, kas teised ka sama õppetunni omandasid. Ju siin on ka omajagu valehäbi.

Mind on peretuttavast vanem suhtes olev mees ootamatult magamise pealt suudlema tulnud.

Mind on korduvalt meeskolleegid ära rääkida püüdnud.

Ma ei tea, kui mitmeid kordi on mul tulnud tantsides kohendada meesterahva käteasendit.

Mind ja minu välimust on igat moodi solvatud.

Üks meeldejäävamaid ja kummalisemaid kuuldud lauseid on klassivenna poolt ümbes 16-aastastena öeldud: sa oled üks kentsakas tüdruk. Seda võib ka teisiti kui seksuaalse ahistamisena tõlgendada, aga see ootamatu ja selgitusteta hinnang on minuga nüüdseks samuti oma 15 aastaks jäänud.

Mind on 14-aastasena ja naiivsena ootamatult romantilisele kohtingule viinud kümme aastat vanem mees, kes hiljem helistas, et teada anda, et tahtis vaid mu häält kuulda. See hirmutas mu nädalaks telefoni välja lülitama.

Mind on muidu ka telefonikõnedega ahistatud ja kui ma vedu ei võtnud, siis enesetapuga ähvardatud.

Ja mind on keset ööd üksi koju jalutades autoga jälitatud.

Mõned sõbrad on proovinud piire nihutada.

Mind on proovitud ööklubis vetsu kaasa vedada vaid mõnekümneminutilise tutvuse järel.

Mõned inimesed on üsna kiiresti hakanud küsima väga isiklikke asju, mis ei peaks üldse nende asi olema.

Minu "ei" on vahel kõlanud kurtidele kõrvadele ja asjad läinud kaugemale, kui mina plaanisin.

Mulle on väga tungivalt massaaži pakutud. Esimesel kohtumisel. Mitte ajada segi sõnaga kohting.

Meesterahvad on võtnud lambist teemaks minu rindade kuju ja esitanud küsimusi.

Kõige jõhkram kogemus pärineb aga ajast, mil olin 12 ja sõitsin koos kümnete inimestega trollis Mustamäele. Ühel hetkel avastasin, et minu vastu väga lähedale on seisnud keegi mees. Kui ma siis alla vaatasin, nägin teda silitamas oma häbemekinku läbi kõvade teksade. Jälle, ma ei karjunud. Küll aga hakkasin nihelema ja seepeale väljus ta esimesel võimalusel bussist. Keegi teine ei paistnud midagi märkavat, kuigi me seisime keset trolli.

Ja nagu ma ütlesin, need on vaid esimesed meelde tulnud näited. Tahtsin vaid öelda, et naised, me oleme väärt paremat.

Tänapäeva suhetest

Tuli taas kirjutamise isu. Ise ka ei usu. Juba jälle!?

Mõtlesin, et kas ma üldse olengi rääkinud teile, kui naljakas periood minu ja Lemmiku suhte alguses oli. Selle võtab ehk kõige paremini kokku üks selleaegne hommikusöök, kus ma ei jaksanud oma grillvõikut lõpuni süüa ja andsin selle edasi Lemmikule. Lemmikul aga hakkas ka kõht täis saama ja praktiliselt, nagu mehed ikka, ulatas ta selle oma paremal käel istuvale eksi uuele peikale. Too siis sõigi ilma naiseliku ülemõtlemiseta mu võiku lõpuni samal ajal, kui minu ja selle eksi silmad peast välja tulla tahtsid. Boundaries, men, boundaries...

Ehk siis... mõnda aega elasid küll eraldi tubades aga jätkuvalt koos kaks omavahel hästi läbisaavat endist partnerit. Lisaks sellele oli periooditi pikemalt külas selle naise uus peika ning paari nädala jooksul elasin seal täisajaga ka mina. Lihtsalt elu tegi selliseid keerdkäike, et see tundus, kõigest hoolimata, kõige mõistlikum lahendus. Saime hakkama, järgides majareegleid, et üksteise ees ei amele ega tee ka muid intiimseid tegevusi, kui keegi seina taga kuuldekaugusel on. Enam-vähem tuli välja ka ja seega kolisime kõik ühel hetkel sellest korterist välja üsna stabiilse närvirakkude arvuga. Aitasin sel naisel isegi kolida.

Paljude jaoks on sellest kõigest kuulda olnud tõeline šokk ning end samas situatsioonis ei kujutaks nad ettegi. Ega ma ka enne ei kujutanud. Teoorias on see ju õudukas. Aga nüüd, kui päris palju aega sellest juba mööda saanud on, saame me kõik ikka omavahel täitsa hästi läbi. Minu Lemmik ja tema eks on omavahel jätkuvalt head sõbrad, kes alati vajadusel üksteisele appi tulevad, aga ei anna mulle üldse põhjust armukadeduseks. Lihtsalt ei teki mingeid kahtlusi ja teine paar on ka jätkuvalt koos.

Me küll ei kipu parimateks sõbrannadeks selle naisega, kuigi vahel oleme ikka koos Lemmikut veidi norinud, aga sel nädalal leidsin end olukorrast, kus olen veetnud pea kogu mu vaba aja - ja Lemmik ka - taas higistades ja pingutades, et sellele eksile ilusat üllatust valmistada. Ta nimelt küsis mõned päevad tagasi, kas ma oma meisterdamistuhinas oleksin nõus tegema tema uude kohvikusse ilusad "Reserveeritud" sildid. Ma jälle olin juba ammu mõelnud, et ta peaks ikka midagi viisakamat selleks puhuks hankima ning mõtted hakkasidki peas kohe jooksma. 

Niisiis oleme taas teinud mitu tiiru ehituspoodi, saaginud ja lihvinud; ühe uue tööriistagi ostnud ja seda siis katsetanud. Nüüdseks on esimesed sildid valmis ja ma olen ikka ropult rahul, kui hästi mu idee töötas. Jooned võiksid küll sirgemad olla, aga proovige ise üsna ebastabiilse asjaga puidu peale joonistada.

Täna õhtul näeme, kuidas talle siis meeldivad need, sest ta ei tea üldse, millised need välja nägema hakkavad. Hoiatuseks teistele, et sellised kuubikud võtavad ikka sigapalju aega ja raha. Järgmised enam mitte eriti, aga esimese kahe peale on kulunud ca 12 töötundi ja ma pole tahtnud kokku lugeda, kui palju raha.

Räägime rahast

Raha on selline kummaline teema, mille kohta kõigil on arvamusi ja kõik arvavad, et seda võiks ikka rohkem olla, aga konkreetselt oma rahaasjadest eriti ei räägita. Teeme täna teistmoodi. Sest mind tõesti huvitab, kuidas osa inimesi ära elab ja muudkui riske juurde võtab.

Niisiis, ma olen juba üle poole oma elust vähemalt osalise ajaga tööl käinud - peamiselt selleks, et saaksin ise otsustada, kuidas ma elan ja millele kulutan. Pean ka tunnistama, et mul on vist üsna hästi läinud, sest väga harva on näpud päris põhjas olnud ja kuigi brändiriideid mu kapist ei leia (ja seda mitte vaid minu rahaliste vahendite tõttu), siis olen saanud üsna vabalt elada, süüa soovi korral restoranides, reisida ning viimastel aastatel isegi säästa. Sellegipoolest ei tunne ma end päris kindlalt, sest nagu nüüd juhtuski, töö võib ühel hetkel lihtsalt ära kaduda ja siis hakkavad säästud kiiresti kuluma. Ma ju püüan küll nüüd tavapärasest veidi hoolikamalt oma rahaga ringi käia ja olen öelnud "ei" üsna ahvatlevatele pakkumistele, aga vahel siiski ju tahaks midagi head ja nii võin teha ka spontaanseid oste.

Mõnes mõttes aga tunnen, et olen pannud oma elu ootele. Ei julge ma hetkel teha teoks ühtegi suuremat muudatust. Ok, valetan. Võtan kohe suure riski kodulaenu näol, aga mul on selleks esimest korda ja tõenäoliselt mõneks ajaks ka viimast korda võimalus ja kusagil on ju vaja nagunii elada. Aga nt lastesaamise olen küll sunnitud edasi lükkama kaugemasse tulevikku, sest üks asi on minu kitsikus ja hoopis midagi muud on teiste eest vastutamine. Samas, garantiisid ei ole ju kunagi ja võib-olla olen ma seetõttu rumal. Töökohad tulevad ja lähevad. Seda juhtub tõenäoliselt tulevikuski.

Samas on minu tutvusringkonnas inimesi, kes on otsustanud saada lapsi kiiruga ja tingimustes, kus kummalgi vanemal pole korralikku tööd. Ma ei ole tahtnud väga urgitseda, KUIDAS nad küll hakkama saavad, aga samas mind tõesti huvitab see teema. Ehk on mingi võlunipp, millest ma veel kuulnud ei ole. Kas tõesti kannavad vanavanemad siis kõiki noore pere kulusid!? Kuidas nemad oma riske hajutavad?

Samamoodi ei ole ma kunagi aru saanud sellest, kuidas osa tudengeid pidutseb pea igapäevaselt. Ka selliseid, kelle vanematel ei ole aias rahapuud. Tõenäoliselt on neil veidi teistsugused prioriteedid ja nad on ehk nõus palgapäeva järel pidutsema ja kõigile välja tegema ning siis ülejäänud aja kiirnuudlitest ja sõprade kulul elama. Aga kui kaua selline süsteem töötab!?

Mu oma eks on ka selline inimene, kes elab peamiselt õhust ja sõprade lahkusest. Vist. Ega ta pole selgelt vastanud isegi minu küsimustele. Samas juba aastaid ta ise tööl ei käi. Lihtsalt ei lähe, sest ta tahab keskenduda ainult oma unistuste täitmisele.

Hiljuti tunnistas ta, et käis ära päris põhjas ja elas mõnda aega klassikalises slummis koos ülivaesete ja pättidega. Nüüd on seis taas parem, aga ikkagi. Toit küll kasvab puu otsas, aga ka puud saavad ühel hetkel tühjaks. Minu jaoks on see müstika.

Rääkides taas iseendast, siis mul on tõeliselt hea meel, et mu esimesed säästmiskatsed nii edukalt on läinud ja paari aastaga on saanudki kokku kodu sissemaksu jagu raha. Natuke aitas kaasa ka vahepeal saadud väike/suur pärandus - sõltub, perspektiivist. Ja kahekesi kodu omades on riskid õnneks veidi hajutatud. Ma olen üsna kindel, et kuigi ma vaid Lemmiku kulul elada ei saaks igavesti, siis tänavale mind ei tõsteta ka säästude lõppedes ja selleks ajaks olen ma vast midagi leidnud. Kuigi on oht, et seda oma soovitud karjäärile vee peale tõmbamise tingimusega.

Lugesin just sel nädalal siinseid töötutoetuse saamise tingimusi ja kuigi mul on õigus oodata vähemalt esialgu summat, mis ületab Eesti keskmist palka, siis kaotus on ikka tohutu ja selgus, et kui mulle peaks pakutama tööd, mis omakorda tooks sisse vähemalt 90% sellest hüvitisest, siis peaksin selle ikkagi vastu võtma. Põhimõtteliselt siis orjaks minema. Minu meelest pole see üldse aus. Eriti, kuna ma olen ise maksnud selle lisakindlustuse eest eraldi. Teine jõhker tingimus on kohustus kolida ükskõik kuhu üle terve riigi toetuse säilimiseks. Samas mind püüti rahustada, et seda ei rakendata peaaegu kunagi ja sain ametlikult nõustajalt soovituse lihtsalt sellistesse kohtadesse väga lohakalt kandideerida. Seda siis töötukassa soovituslike töökohtade puhul. Lisaks elan ma kõige suuremas linnas, mitte mingil äärealal.

Aga jah, rahata elada ei saa. Rikas olla ma ka otseselt ei taha. Aga kindlustunne on see, mis mul hetkel puudu on ja ma ei usu hästi sellesse, et küll jumal annab leiva....

Õnn on ja samas ka hädavajadus, et siin töö kaotanuid veidi kauem kui Eestis toetatakse. Läheb ju ka selgelt kauem välismaalasena uue koha leidmisega ja kusagilt hiljuti loetud värske statistika kohaselt on siin hetkel rekordiliselt madal töötuseprotsent - rootslaste seas kusagil 3% ringis. Välismaalastel aga 22%. Ja neist ülejäänud 78% töötab vist enamik lihttöölistena, sõltumata nende taustast.

Õpetage mind elama, teie, kel seljatagune kindel. Aga kui soovitate mul aktsiatesse investeerida, siis teadke, et ma ei tea sellest teemast hetkel midagi.

Kirumispostitus - mis muud!?

Vannisaagast ma juba kirjutasin, aga paigaldamine läks õnneks lihtsalt. Ainult kolm korda tuli vann kitsasse nurka ja uuesti välja tõsta. Nüüdseks on ka selge, et minu lühemad jalad tõusevad kõrgemale kui Lemmiku pikad koivad ja saame sisse-välja astutud küll. Ja Eros on õnnelik, et saab veel kusagilt vett juua. Mina ei tea, mis nõrkus tal kellegi naharulle sisaldava sooja vee vastu on. Kassid on imelikud.

Täna aga olen tegelenud kahe teise jamaga. Heaoluriik, my ass.

Esimene neist on seotud keeleõppe jätkamisega. See ei tohiks vist kellelegi üllatusena tulla, et igal maal eelistatakse palgata kohalikke, aga mõnes valdkonnas on keeleoskuse nõuded ikka tohutult kõrged. Ma ise kahtlustan, et minu rootsi keel ei saa kunagi olema päris turundustekstide kirjutamise tasemel. Või vähemalt suurepärasel tasemel. Aga ma pean vähemalt oma keelest arusaamist veel kõvasti lihvima. Ma suudan juba päev otsa vajadusel rootsi keeles vestelda. Seda juhul, kui mu partner(id) on ka huvitatud vastastikkusest arusaamisest. See aga ei tähenda, et ma kõigest aru saaksin.

Seega.... otsustasin taas minna keelekursustele. Need on siin ju tasuta. Eelmisel aastal jäi õppimine pooleli, sest minu kool kaotas õiguse kõrgematel tasemetel tunde anda. Arvan, et asi oli õpetajate puuduses, mis tihti õhtuseid kursusi vaevab. Niisiis õppisin vaikselt tööl individuaalõppes edasi, aga nüüd on ju seegi läbi.

Umbes kuu aega tagasi tegin avalduse uude kooli ja jäin lubatud vastust ootama. Nüüdseks on selgunud, et ootama võin ma seda vist jäädagi. Ei vaevu nemad teatama, kui sind vastu ei võeta. Aususe mõttes pean ka tunnistama, et mul jäi vist endal kahe silma vahele kusagil paar lauset, mis ütlevad, et elades väljaspool Stocki, on vaja kohaliku omavalitsuse luba sinu/minu õpe kinni maksta. Viimastel päevadel olengi siis püüdnud seda segaputru harutada. Otseloomulikult on selleks vaja kuhugi koha peale minna loetud kahetunnistel ajavahemikel ja siis elavas järjekorras abi oodata.

Täna õnnestus mul siis käia ära omavalitsuse inimestega rääkimas. Mul oli isegi kaasas nõutud avaldus edasiõppimiseks, aga sellest jäi väheks. Pean nüüd paberkujul oma eelmiste kursuste hinded koju tellima Stockholmi omavalitsuselt (kusjuures avaldus läks vist kogemata ära ühe suvalise klahvi veidi varakult riivamisega), et Solnal oleks ka mu hinnetest ülevaade ja, et nad saaksid vist mu hindeid jagada ei kellegi muu kui ikka Stockholmi omavalitsusega edasiõppimise nimel. Või kes teab milleks. Ja miks nad neid hindeid kohe oma elektroonolisse süsteemi ei lisa, ma ei tea.

Lisaks pidin end registreerima Solna süsteemi kaudu ühele suvalisele rootsi keele kursusele tulevikus, kuhu ma arvatavasti kunagi ei lähe. Ja nüüd, kui veab, aga tõenäoliselt pärast veel kuu aega ootamist ja juhul, kui koolis on kohti ning Solna omad otsustavad mind aidata, siis saab ehk jätkata õpinguid enda valitud koolis, mis on nagunii sama kool, millega Solna isegi koostööd teeb. Ainult, et nemad ei võta õppureid vastu enne uut aastat.

Teiseks, on mul viimasel aastal olnud kamaluga tervisejamasid ja kui ma erakindlustuse pakutava teenusega olen ropult rahul, sest nendega ei pea tunde telefoni otsas rippuma, vaid nad helistavad ise tagasi ja saadavad su otse eriarstile paaripäevase ootamisega, siis avalik arstiabi on hoopis teistsugune.

Nt täna jalutasin möödaminnes läbi oma valitud kodupolikliinikust, et esialgu küsida nõu, kas mu kerge aga püsiva probleemiga oleks mõtet arsti külastada ja siis vajadusel ka aja kokku leppida. Rääkisin ilusasti rootsi keeles registratuuritädile oma mure ära, sain tubliduse eest kiita ja siis käskis ta mul helistada neile, et aeg kinni panna või tulla õhtul erakorralisse. Registratuuritädi ise, uskuge või mitte, mulle aega kinni panna ei saanud millegipärast. Kui jabur!

Niisiis tulin koju tagasi, sest neli tundi ostukeskuses aega parajaks teha tundus liiga ohtlikult kallis ja ka tüütu. Otsustasin siis uurida, kas saaksin viisakalt ikkagi aja kirja panna. Helistasin neile ja Rootsile tüüpiliselt, sain muudkui automaatvastaja juhendamisel telefonis erinevaid valikuid teha, aga ilmselgelt on nenede süsteem vigane, sest mulle määratud valik viis ainult kõne lõpetamiseni. Soovitati proovida ka interneti kaudu aega broneerida. Proovisin siis. Ja esimest aega suvalise võõra perearsti juurde pakuti mulle juba 20. novembriks. Tänan, ei! Lõpuks sain siiski telefoni teel mingi õega rääkida. Tema aga soovitas mul siiski üldse mitte arstile tulla ja veel paar nädalat käsmüügivahenditega katsetada, ise mitte mandleid torkida ja vist rõõmsalt mäda neelata. Ma küll ei tea, kuidas ma seda teha suutma peaksin. Aga see selleks.

Otsustasin siis möödaminnes hoopis oma kodukliinikut vahetada, mitte et see kodukliiniku omamine siiani mingit märgatavat kasu omaks, aga meile on palju lähedamale üks uus tekkinud ja teades ennast ning mõeldes tulevikule, siis viieminutiline jalutuskäik põiepõletikuga tundub palju tehtavam kui 20-minutiline mägedevallutus. Niisiis täitsin ära avalduse kliinikuvahetuseks, vajutasin Send ja nüüd näitab ikka vana kliinikut. Ei teagi, kas vahetus tuleb kusagil heaks kiita või ei läinud see lihtsalt läbi, aga kohati on siin nagu Indiaski, kus lihtsalt peab harjuma sellega, et infot jagatakse vaid nii palju, kui hädasti vaja.

Võiksin kirjutada ka kodujamadest ja siinsetest remonditeenustest, aga pikaks läheb. Teine kord.

Eilse päeva plussidest aga: vann on paigas ja sobib suurepäraselt. Ning käisime ühel filmimuusikakontserdil, mis oli päris tore. Ja sain üle pika aja kummikuid kanda ning porilompides hüpata. Niiiiiii mõnus!

Kui su kõrvale jõuab õige inimene

Pean tunnistama, et aega läks, aga nüüd ma ei kujutaks ettegi enam paremat partnerit kui minu Lemmik. Me mõlemad tunneme, et oleme üksteise inimesed ja sõna armastus on igapäevaselt kasutuses - nii möödaminnes.

Otsustasin, et peaksin hakkama läbi mõtlema ja kirja panema häid ja huvitavaid asju, mis mu elus praegu toimuvad, et pilt liiga masendav ei tunduks. Sest kuigi töö on suur osa, ei ole see sugugi kõige olulisem. Palju olulisemad on ju inimesed meie ümber.

Niisiis, üks päev umbes kuu aega tagasi, külmetasid mu jalad kohe eriti. Ma külmetan kogu aeg ja siis ta peab mind soojendama, aga siis olid vist esimesed tõeliselt sügisesed ilmad ja kui mul järgmisel päeval ka jalad jääkülmad olid, siis vist tekkiski ta peas üks mõte.

Kolmandal päeval saatis ta mulle töö tegemise vahepeal järsku linke erinevatele vannidele. Me olime küll vannist varemgi rääkinud, aga pigem nii umbmäärases tulevikuvõtmes, sest meie praegune vannituba ei taha vanni hästi ära mahutada. Mina arvasin, et see mahuks üldse ainult juhul, kui me ka vetsupotti ja kraanikaussi nihutaksime ja see oleks juba kallis ja keeruline. Nüüd aga oli ta varahommikul meie duššinurga ära mõõtnud ning isegi leidnud sobivaid eksemplare. Kahjuks olid pea kõik need koledad kui öö või kallimad kui kuld. Siiski, isu süttis taas.

Samal nädalavahetusel otsustasime niisama huvi pärast mõnda vannipoodi sisse astuda ja vaadata, millised vannid üldse mugavad on. Mina, kes ma suurema osa oma elust üldse vannist lugu pidada pole osanud, ei tahtnud kohe kindlasti ebamugavat isendid oma koju. No ja tegelikult ei peaks töötuna üldse vanne kokku ostma. Temal olid üma nõudmised laiusele ja sügavusele, sest vahel tahaks ju ka koos vannis mõnuleda.

Aga... siis leidsime me järsku ühe igati viisaka ja mõistliku hinnaga isendi. Sellise suhteliselt lühikese aga sügava, kus mina sirgete jalgadega õlgadeni vees saan istuda ja Lemmik peaaegu ka. Päris naljakas oli keset poode muudkui riietega vannidesse ronida. Ja nii me möödaminnes vanni ostsimegi. Lemmik arvas, et ehk saame kohe kätte ka, aga seal ka asjade sujuvus lõppes.

Esiteks selgus, et hind, mida välja reklaamiti, ei kehtinud enam. Kampaania oli läbi saanud ja keegi oli unustanud silte vahetada. Samas pean kiitma rootslasi, et olukorda püüti siiski lahendada kliendi kasuks. Vaene vannimüüjapoiss tegi mitmeid telefonipäringuid, et saaks meile vanni siiski reklaamitud hinnaga müüa ja siis tuli kusagilt tagatoast üks tüdruk, kes kirjutas käsikirjalise kopeerpaberiga arve meile. Vastasime veel küsimustele nagu kas must või valge ning jagasime oma kontakte ning juba lubatigi meile umbes kolme nädala pärast vann saata. Nii palju siis samal õhtul vannis mõnulemisest. Ja oi, kui palju tuli nende nädalate jooksul ette hetki, kui nii väga vanni igatsesime. Valmistusime vannivahtusid kokku ostes.

Kolm nädalat tundus küll kole pika ajana, aga liikusime siiski rõõmsalt kassasse, kus Lemmik vaesele külmetavale töötule vanni ostis. Seal aga oli keegi tore algaja noormees, kes püüdis meile seda vanni üldse pea tasuta anda. Ausate inimestena juhtisime tema tähelepanu veale ja pisikese pusimise järel tühjendas ta hoogsalt Lemmiku pangaarvet.

Edasi lugesime päevi. Et äkki ikka tuleb vann varem. Siis ühel hetkel sai kolm nädalat täis, aga vanni polnud veel kusagil näha. Viimaks sain marurahuliku Lemmiku neile helistama ja asja uurima. Ja teate, mis välja tuli? Kuna ostutšekk oli paras puterdis, siis pood lihtsalt ei saatnudki tellimust ära. Raha aga võtsid küll. Nii rootslaslik on asju väga aega-mööda ajada või lihtsalt mitte probleemidest teavitada. Nüüd hakkas neil õnneks siiski natuke piinlik ja pandi rattad käima. Ma juba nukrutsesin ja valmistusin veel kolm nädalat ootama. Aga läks umbes kümme päeva ja nüüd on meil koridoris üks suur kast, mis ootab vannituppa lohistamist ja jalgade kruttimist. Õnneks mõned asjad käivad siin maal hästi lihtsalt ja mingeid tehnikuid vanni paigaldamiseks vaja ei ole. Vea aga vanni äravoolutoru oma duššiauku ja valmis. Savi, et vesi igast küljest üle jjrte ja vanni alla pritsib. Ma. Ei. Jõua. Ära. Oodata.

Kaldusin küll teemast veidi kõrvale, aga loo point on see, et kui paljud peikad ostavad külmetavale pruudile vanni!? Lisaks lubas ta, et tuleb minuga kaasa kuhu iganes ma ka ei lähe. Ehk ostsime jõuluks Eesti piletid ära. Ta on varsti juba au-eestlane ja see vist kuues visiit. Ning seekord tuleb ka Lemmiku emme Eestiga tutvuma. Ma olen juba põnevil.

So I turned 30...

Mu elu on umbes sama korras hetkel

Kolmkümmend!!! Ma üldse ei oodanud seda sünnipäeva. See tundub kuidagi nii selge verstapostina ajast, mil inimene peaks igati täiskasvanud olema ja mil elu peaks paigas olema - kodud, tööd, pered jne. Ja kus olen siis mina?

Ok, päris kõige üle ei saa ka kurta, sest üle pika aja on mul suurepärane suhe ja ikka veel ei mingit tüdimust. Olla kellegagi juba poolteist aastat koos, kordagi komistamata, on minu jaoks väga suur saavutus. Mina, kes ma olen alati varem tundnud, et vajan vabadust ja ruumi enda ümber, muutun nüüd veidi ärevaks, kui pean ühe korra aastas paar päeva ilma temata üksi kodus veetma ning ausalt öeldes, ei mäletagi enam, kuidas ma enne teda elasin. Meil ei ole küll mingi haiglane sõltuvussuhe, aga kõik on lihtsalt väga hästi, kui oleme koos.

Igatahes, ma tahtsin ju viriseda selle üle, mida mul hetkel ei ole. Ja see on töö. Ning muidugi ka lapsed. Ma olin alati arvanud, et selleks ajaks võiks küll hiljemalt juba laps või lapsed olemas olla, aga samas kuskil kuklas tiksus ka, et äkki ootab mind sama saatus, mis minu ema, ja minust saab alles kusagil kolmekümnendates üksikvanem. Võib-olla just seetõttu olen ma alati olnud ka ettevaatlik ega ole tahtnud uisa-päisa sellist vastutust võtta. Tegu on ju teiste teoorias siis ainult minust sõltuvate inimestega. Ja ma tunnen hetkel, et ma ei oska iseendagi eest enam hoolt kanda.

Niisiis, mida lähemale sünnipäev jõudis, seda segasemad tunded mind valdasid. Mul oli hea idee stiilipeoks, aga samas mida tähistada? Värsket töökaotust? Sissetulekujäänukeid nagu ka kiiremini kulutada ei tahtnud ja seega suurt pidu ma lubada endale ei saanud. Kaalusin selleks ajaks hoopis kuhugi reisima minekut, aga erinevatel põhjustel see aeg ei sobinud.

Lõpuks otsustasin, et teeme ikka peo ja ma tahan veeta ühe toreda õhtu koos oma kõige lähedasematega. St siis nendega, kes siinpool lahte elavad ja kohale tulla saavad. Kuulutasin välja Circus glam peo ja palusin inimestel teemakohaselt riietuda. Ise proovisin erinevaid hõrgutisi valmistada juba eelmisest õhtust alates ning meisterdasin ja otsisin kokku omale meelepärase riietuse, millest üks suur osa jõudis Hiinast napilt kohale ürituse ajaks. Olin tahtnud korsetti, aga uskuge mind. On väga raske sellist asja üksi selga saada, nii et kui te keegi peaksite kunagi plaanima korsetiga romantilist üllatust kallimale, siis arvestage kohe ka sellega, et ise te seda selga ei saa ja teil on siis erldi abimeest vaja. Meie puhul vedelesin ma voodi kohal upakil ja Lemmik sikutas kahe käe ja täie jõuga samal ajal, kui ma oma hingamist kontrollisin, aga tulemus jäi väga äge. See aga polnud just kuigi eelmängulik, uskuge mind :D

Ühesõnaga mu toredad sõbrad tulid meile külla ja kõik peale Ella olidki end kostümeerinud. Ma küll ei saanud aru, mispärast enamik meestest ja seda omavahel suhtlemata, olid teemat tõlgendanud kui mingit Kuuba kaabu üritust ja kikilipsupidu, aga vähemalt nad üritasid. Me naersime pisarateni, mängides pimesi kommide nöörilt alla lõikamise lastemängu ja proovides teha suhkruvatti, sest see tundus nii teemakohasena, et me lihtsalt pidime ostma omale väikese suhkruvatimasina. Teistele huvilistele hoiatuseks, et päris raske on teha ilusaid kohevaid tuutusid. Rafa tegigi vaid kärssanud kuubikuid.

Kõik nautisid eestipäraseid singirulle, küpsisetorti ja kartulisalatit. Mina hoidsin hinge kinni, sest ma polnud eluski varem ise singikate täidet teinud ja viimasest kartulisalatistki oli ligi kolm aastat möödas. Lisaks proovisin Annika eeskujul teha pulgakooke, aga see nägi välja nagu tõeline katastroof, sest pallid libisesid pulkade otsast alla ja lõpuks sõimegi me osasid palle lihtsalt näppude vahelt. Samas maitse oli ikka suurepärane.

Nüüd ma siis olengi juba üle kuu aja kolmekümnene ja üldse ei tunne, et teaksin nüüd, kuidas elu elama peaks, aga kogu see vaba aeg tekitab muudkui tahtmist midagi meisterdada või kuidagi kodu täiustada, mis ei ole just kõige paremad tegevused, kui peaksid raha säästma. Aga nojah. See tööasi peab ju lihtsalt kuidagi kunagi varsti lahenema ja loodetavasti laheneb koduasi ka.

Naljakas, kuidas elu läheb. Ilma L
emmikuta oleksin ma vist nüüd Eestisse naasenud, sest mida ma teeksin üksi võõras riigis töö ja rahatuna? Nüüd aga tuleb täispangale minek ja püüan pigem juured tugevamini siin maasse kinnitada kinnisvaraostuga.

Siuksed lood siis.

Niisama elumärke

Kõigepealt, kui keegi veel mäletab mu maikuu passiahastust, siis see lahenes tänu headele inimestele. Kui olin oma frustratsiooni siia välja elanud, siis torkas pähe, et Uk on ju nii suur riik, et äkki siin on mingeid sõidujagamisteenuseid. Ja oligi. Ja kohe leidsin ka paar inimest, kes samal nädalavahetusel mulle sobivas suunas liikuma pidid. Kirjutasingi siis kibekiiresti neile oma kummalise pakkumisega ja lubasin maksta kahe autokoha jagu, kumbagi kasutamata, kui nad vaid mu passi Londonisse kaasa võtaksid. Kuramuse süsteem küll blokeeris pooled mu kirjad ära, sest kui ta leidis sealt vähimagi vihje kontaktide vahetamisele, mis süsteemipidajad rahast ilma jätaks, siis kiri tuli lihtsalt tagasi. Tekitas veidi lisastressi, aga elasime üle.

Õnneks leidsingi kohe ühe kena asiaatidest abielupaari, kes oli nõus aitama. Mul muidugi süda värises veidi sees, sest ma ei teadnud inimeste täisnimegi ja siis suunas naine, kellega ma suhelnud olin, mind hoopis edasi oma abikaasale, kelle nime sain teada alles lõpuks näost näkku kohtudes. Mu abivalmis kolleeg meisterdas mitmekordse spetsümbriku mu passi ümber ja toimetas selle korterirendifirma kontorist reisisellideni, aga üle poole päevast, mis juhtus kahjuks olema ka mu Lemmiku sünnipäev, veetsin siiski stressates ja telefoni otsas ning roamingu internetti piiludes, et jälgida, kas ja kuidas edeneb. Plaan B oleks olnud ise pühapäeval auto rentida ja uuesti Cardiffisse põrutada ja mu kallim on õnneks hästi leplik. Ta polekski pahandanud, kuid see oleks siiski meie plaanitud reisi üsna ära rikkunud.

Niisiis, leidsime nii rahaliselt kui ajaliselt kõige mõistlikuma, aga ka riskantsema lahenduse. Otsustasin uskuda inimeste headusesse ja ise läksime veel pika päeva lõpetuseks teatrisse Ooperifantoomi vaatama pärast mida kohtusime minu inglitega, kes veel meie järel veidi ootama olid pidanud. Aga noh, ei tahtnud kalleid ja ammu ostetud pileteid ka raisku lasta. Lõpp hästi, kõik hästi.

Muidu aga olen elus. Vahepeal on olnud nii tõuse kui ka mõõnu. Töö saigi läbi ja paar uut olid juba justkui käeulatuses, aga ju Murphy arvas, et mu elus ongi kõik liiga hästi. Nii et ei saanud ma ühtegi neist. Ja siin ma siis olen. Aeg tiksub halastamatult ja mingit kindlust ei ole. Küll aga tohutult pikk nimekiri ametitest, kuhu kandideerinud olen ja sama palju custom kaaskirju ning muid imevigureid. Alla ka ei anna. Ei saa. Ja ehk, kuigi ma veel ei suuda seda ette kujutada, vaatan kunagi tagasi sellele perioodile ja mõtlen, et see oli ju vaid nii lühike aeg pikas ja toredas elus. Samas nii ka ei taha, et kunagi see töötus tunduks väikese probleemina hilisemate kõrval. Hoidke siis ikka mulle pöialt eks.

Kui miski läheb metsa, siis kohe ikka päris džunglisse

Täna ma kohe ei saa teisiti, kui pean end tühjaks kirjutama. Ma olen hetkel nii närvis, et olin valmis ees koperdavate koolilaste peale peaaegu karjuma ja ma ei karju kunagi. Ma ei oskagi. Aga hetkel tahaks kohe rohkelt ropendada.

Mis siis juhtus? Mul on mingi tõeline Murphy seaduse nädal. Alustuseks, ma ei unusta peaaegu kunagi midagi tõeliselt olulist kuhugi maha. Aga sel nädalal...

Kõigepealt unustasin telefoni Cardiffis tööle ja avastasin selle alles oma üürikorteri lähistel. See on ligi 45 minutit autosõitu eemal ja me olime just end ummikutest läbi murdnud.

Ma väga ei põdenudki telefoni pärast, aga meil olid tehtud õhtuks plaanid kolleegidega ja ilma telefonita pidime oma kokkulepetes väga täpsed olema. Rohkem põdesin seda, et hoian oma telefoni vahel ka kõiki olulisi kaarte ja sularaha pole mul kunagi - veel vähem võõra riigi oma. Kolleeg, kelle autos ma oma avastuse tegin lubas küll, et nad kambakesi hoolitsevad mu eest, nii et midagi õhtul tegemata küll ei jää. Ei jäänud ka. Korraks oli kõhe, kui liikusime õhtusöögilt edasi baari ja uksel dokumente kontrolliti, sest seal võeti ikka järjest kõik ette ja ma pole pea kunagi kusagil ilma pääsenud. Nüüd aga jalutasin sama, endast vanema kolleegi, käevangus sisse, nagu nalja.

Kõige suurem paanika oli mul, et ma ei suuda ilma telefoni äratuseta ja pärast pikka õhtut hommikul õigeks ajaks üles ärgata. Oli ju vaja kell kaheksa valmis olla ja vabadel päevadel tulen ma teadvusele tavaliselt siis, kui kell juba kahekohalisi numbreid näitab. Õnneks leidsin oma uuest üürikast traditsioonilise kell-raadio, mis hädast välja päästis ja kõige suurem ebameeldivus kogu asja juures oligi hommikul 15 minutit vihma käes kolleegi järele ootamine, teadmata, kas ta üldse tuleb või mis juhtus.

See kõik aga oli vaid sissejuhatus mu hetkepaanikale.

Nagu arvata võite, olin terve nädala paranoiline oma telefoni asukoha osas. Nüüd aga sai ka muidu hästi intensiivne nädal läbi ja olin just jõudmas tagasi Londonisse, et saaks alata meie planeeritud ilus nädalavahetus Antoniga, kui sain kõne meie Cardiffi assistendilt. Arvake, mille koristaja mu korterist leidis? Korterist, mille iga toa ma hommikul veel ekstra üle vaatasin.

Minu passi. Kell oli viis reede õhtul ja ma vajusin järjest sügavamale mentaalse pasa sisse iga minutiga, mil proovisin lahendust sellele jamale leida.

Positiivne on see, et erinevalt tavapärasest ei olnud ma teel lennujaama, vaid kallim on õhus ja teel minu juurde. Meil oli valmis hotell ja lennuk tagasi läheb alles pühapäeva õhtul. Ostetud on piletid Ooperifantoomile ning plaanis oli tema elu esimene Londoni retk. Nii. Palju. Potentsiaali.

Erilised asjaolud just sellel reisil: ma broneerisin lennud ise, mis tähendab, et meie tavaagentuuri abi pole loota. Tegin oma kaarditaskud tühjaks kõigest mittehädapärasest, mistõttu ei ole mul kaasas ka Eesti ID kaarti. Ja... olin sunnitud oma Rootsi ID jätma koju Antonile, sest minu eelmisel nädalal saabuma pidanud oluline pakk jäi hiljaks ja selleks, et Anton saaks vastu võtta koju kätte tuleva asja ja, et seda ei viidaks tagasi kuhugi terminali, pidin jätma talle oma dokumendi. Ideaalne Murphy seaduste komplekt oli valmis. Just nagu see juhtum oleks olnud ette määratud.

Nüüd aga siis need eriti negatiivsed valikud, mida teha.
a)kulutada suurem osa homsest ehk ligi pool kallima esimesest Londonikülastusest uuesti Cardiffis käimisele. Ajakulu miinimum kuus tundi ja hind 90 naela ühele inimesele.
b)leida spets kuller, kes suudab nädalavahetusel kohale toimetada tähtsaid dokumente ja maksta selle eest mitusada naela
c)lükata tagasisõit edasi ja lasta postil see dokument esmaspäeva hommikuks hotelli toimetada.

Viimane valik tundus mulle kõige mõistlikum ja kuigi see tähendaks, et reisime kallimaga erinevatel aegadel ja peaksin üksi Londonisse jääma, siis algus tundus paljutõotav, sest samas hotellis on mõistliku hinnaga ka tube veel saadaval. See ja fakt, et see on vist esimene koht, kus mult registreerumisel ühtegi dokumenti ei küsitud, on siiani parajaks urkaks osutunud koha kõige suuremad plussid.

Kahjuks aga lennuhinnad on millegipärast eriti röögatud. Võin maksta lisaks ööbimise pikendamisele umbes 300 naela peale, et tõsta oma lend ümber "ainult hinnavahe eest", sest mingil arusaamatul põhjusel on esmaspäevased hinnad 500+ raha. Mu paar nädalat varem ostetud piletid olid 200 midagi edasi-tagasi. Mõnus vahe, mida omast taskust maksta, eks. On ka paar teist lennuvarianti - kas minna ringiga ja maksta selle eest 150 naelakest või tulla hilisööl otse ja maksta 180. Kogusummad on igat pidi päris õudsed ja sel kuul on niigi palju suuri kulutusi olnud.

Suplen nüüd siin selle sita sees. On kellelgi juhuslikult häid ideid või tuttavaid, kes sel nädalavahetusel just Cardiffist Londonisse reisivad ja tahaksid ühe pisikese asja minu tarbeks kaasa võtta ja nädalavahetuse ära päästa?

Päev tagasivaatamiseks

Vahepeal on juhtunud jälle palju asju. Nii häid kui halbu. Etteruttavalt võin öelda, et tulevik on ikka veel väga lahtine, aga elu on põnev jälle mõneks ajaks.Sain viimasel hetkel enne eelmise töö lõppemist uue pakkumise ja samal ajal, kui teised kontoris asju kokku pakkisid, lendasin mina UK poole uue missiooniga. Sellest aga lähemalt ehk teinekord.

Täna ajendas mind kirjutama ühe mulle tähtsa inimese sünnipäev. Õigemini esimene sünniaastapäev. Veidi üle kuu eest suri mu kasuisa ja nädal hiljem vanaema. Mõlemal oleks olnud sel nädalal sünnipäev. Aga nüüd ei ole. Ja ma ei ole õieti nutnudki veel selle pärast. Vastupidi, mind valdab kergendustunne, sest mul õnnestus just eelneval ühtul üle mõne aja kasuisale helistada ning vanaema olin ka viimasel Eesti visiidil vaatama jõudnud. Kumbagi ei juhtunud kuigi tihti. Üks neist oli vana ja elanud üsna ägedat elu iseseisvalt ja lõpuni. Teine oli pikalt kannatanud. Surm ei olnud eriline üllatus ega minu meelest ka tragöödia ja ma sain mõlemaga veel aega veeta.

Mu kasuisa oli suurepärane inimene. Oi, kuidas mulle ei meeldinud tema kui ema esimese tõsiselt võetava peika meie ellu tuleks 12-aastasena. Sügeluspulbridki said kasutusele võetud, et temast lahti saada. Õnneks siiski ei saanud. Ta oli mulle rohkem isa kui mu lihane esivanem ja ta kohtles mind täiesti võrdselt oma bioloogiliste lastega. Tema oli see, kellele helistasin esimesena, kui oli mingi jama ja mul paanika peale tulemas. Ta oli alati nii rahulik ja ma teadsin, et ma saan talle alati loota. Et tema meelest on asjad vaid asjad ja ta ei karjuks mu peale kunagi. Asi polnud ainult rahas, kuigi ta toetas mind ka siis, kui ma seda vajasin. Ja siis, kui ma sain eksamitel häid hindeid. Me ei olnud erilised kallistajad ega tunnete sõnadega väljendajad, aga tema haigusest teadasaamine oli mulle suur šokk. Ma kujutasin teda enda elus ette veel paljudeks aastateks, elu verstapostideks. Juba aastaid olime me temaga lähedasemad kui nemad emaga. See suhe sai läbi. Meie oma mitte.

Mu vanaema oli ka tõeliselt äge naine. Ta oleks nüüd 85 saanud. Meil oli alati temaga kohtudes tore. Võisime rääkida oma minevikust või kas või Grey anatoomiast. Ta oli ainus inimene mu isa poolt, kellega tundsin, et ma olen seal perekonnas teretulnud. Ta oli rahusobitaja, kes püüdis vähemalt mulle selgitada, mida teised mõtlevad ja tunnevad ja millised inimesed nad on. Ei tea, kas ta nendega ka minust rääkis. Lisaks ei varjanudki ta, et mu isa pole just kõige lihtsam inimene, kellega suhelda. Aga ta hoolis meist kõigist.

Ma vist ei oska veel kirjutada piisavalt hästi, kui toredad inimesed me kaotasime ja ma ikka veel ootan, kuidas ja millal see mulle päriselt kohale jõuab. Aga ma tahtsin selle lihtsalt endast välja kirjutada.

Avaldan teile ühe ilusaladuse

Veidi üle aasta tagasi tegin tõeks ühe plaani, mida juba aastaid kaalunud, aga ka kartnud olin. Otsus lasta keegi võõras tätoveerimisvahenditega oma näo kallale ei ole just lihtsamate killast - lisaks valule on ju kaalul ka sinu välimus kogu ülejäänud eluks. Seega seekord olin targem ega astunud sisse esimese ettejääva keldrisalongi uksest ega haaranud kinni ka ühestki voucheripakkumisest. See on minu nägu ja oma kulmude kallale olin nõus laskma vaid kõige parema. Ehk siis, tegin ära kulmude püsimeigi.

Taustast veel nii palju, et olen vähemalt poole oma elust olnud igapäevane meikija. Hommikune rutiin tähendas minu jaoks WC-külastust, hambapesu ja siis kohe vähemalt kulmude pähe joonistamist. Ilma ei tunne ma end ilusa või isegi normaalsena ka näiteks sõpradega telkimas. Ikka kulmud, ripsmed, puuder ja olen taas inimene. Samas ei ole ma kunagi olnud ka selline põdeja, kes midagi tegemata jätaks, sest ei tunne end ilusana. Spatamas ja ujumas käin ikka, aga kui on võimalus, siis võtan need mõned minutid, et end viisakamaks muuta. Ripsmed on minu jaoks aga kulmude kõrval teisejärgulised. Need on mul nagunii lühikesed. Kulmud aga olid küll üsna tumedad, aga hõredad, nii et karvade värvimine poleks aidanud. Lisaks on mu kulmus üks arm, mille saamise üle lapsena nii õnnelik olin, sest kõigil sõpradel olid ka. Nende omad aga kasvasid välja. Minu oma jäi eluks ajaks kulmukarvu sassi ajama. Nüüd igatahes tunnen end kohe ärkamise järel peeglisse vaadates ilusana. Olen enda parem versioon.

Üks "Enne" pilt ka

Minu valituks osutus Kristel Suvi ja tema Püsimeigistuudio. Olin varem internetis kõvasti kodutööd teinud, riske, tagasisidet tegijatele ja pilte paranemisest uurinud. Nüüd ehk on seis veidi parem - on ju mõned blogijadki selle tee veel jalge alla võtnud - kuid aasta tagasi veel oli üsna võimatu leida head pildimaterjali. Tegijad ju lisavad vastavalt oma võimalustele vahetult enne ja pärast pilte ning heal juhul veel mõne 4-6 nädalat vana meigi pildi. Mina aga tahtsin teada, mis saab kaugemas tulevikus ja nüüd jagan siin huvilistega oma kogemust.

Kõigepealt pean ütlema, et jäin oma meistrivalikuga rahule. Naljakas oli küll minna ja usaldada oma nägu kellegi täiesti võõra kätte ning ju ma ajasin närvide tõttu mingit mõttetust ta laual suust välja. Kui midagi negatiivset välja tuua, siis just seda, et mulle ei selgitatud kuigi detailselt minuga toimivat. Seda küll, et nüüd vaata peeglisse, et kuidas tundub (hetkel, mil on näkku mainitud ühtlase värviga klounikulmud) ja edasi, et kas on valus. Ma olen muidugi ise ka äpu protesteerija, kuigi ega ma vist oleks osanudki millegi vastu kisa tõsta. Ma usaldasin nii metoodika (kulmukarvatehnika) kui värvi (keskmine pruun) valikul teda, aga igaks juhuks soovitan kõigil juba kodus välja mõelda või nõuda alternatiivide tutvustamist, kui on vähegi kahtlusi. Parandada on hiljem alati ju keerulisem. Mainin veel, et tegelikult tehakse mitme värvi segu, et tulemus loomulikum jääks.

Igatahes, kogu protsess koos nõustamisega võttis minu puhul aega ca kaks tundi ja oli vähem valus, kui ma kartsin. Tuimestus küll ei võtnud minu puhul valu ära ja pärast mõnda aega pidevat torkimist olid ikka silmad ja nahk märjad, aga ei midagi ületamatut ka minusuguse helliku puhul. Ma enam kahjuks ei oska võrrelda, kas tavaline tätokas oli hullem või samaväärne. Mõlemad on ebameeldivad, aga üleelatavad. Samas end rohkem kui vaja torkida ei tahaks ja mingist sõltuvusest pole minu puhul juttugi.

Pärast protseduuri on kulmude ümbrus punetav ja kulmud ise hästi tumedad. Tunne on selline, nagu oleks kulmude peale kukkunud ja kõik marraskil. Ise naersin, et näen välja nagu transvestiit (no offense neile isenditele, kes oskavad mustast kulmupliiatsist targu eemale hoida). Kristel soovitas mul paar korda päevas Bepanthen Plusiga neid õrnalt kreemitada. Samas olen mujalt jälle lugenud, et seda just ei soovitata. Mina kuulasin oma meistrit ja  mulle paistis sobivat. Näitan teile siis natuke mitte kõige ilusamaid pilte enda paranemisest. Mina nägin välja selline, aga samas ühtegi käiku ka ära ei jätnud.

Vahetult pärast tätoveerimist

Teine päev - transvestiidifaas

Veel teisest päevast

Neljas päev ja koorikud hakkavad maha tulema. Ärge selleks päevaks midagi olulist planeerige. Mul oli kõigest aastavahetus.

Teise nurga alt ka. Kõige räpakam faas

Viies päev, kui enamik koorikutest on maha tulnud ja pilt paistab juba reaalsem

Kümme päeva hiljem - tagasi tööl

Kolm nädalat vana meik

Poolteist kuud meiki ja eksootikareisil - ikka veel harjumatult tume

Kaks kuud, tuult ja päikest

Neli kuud ja värske korrektuuri tegemist peaaegu ei märkagi

Viis kuud kopikatega. 

Kuus kaunist kuud

Kaheksa kuud

Ja natuke peale

Peaaegu 11 kuud

Aasta hiljem. Hetkel veel remonti ei lähe.

Nagu näite sellest üsna pikast pildijorust, siis valgus ja pildikvaliteet mängivad väga palju. Samas tunnen siiani, et mu kulmud on isegi veidi liiga tumedad ja kui kevadel korrektuuri läksin, siis ka Kristel üllatus, et nii palju värvi on pidama jäänud. Ju see ole minu eripära.

Natuke norida võiks siin ja seal ja ehk tulevikus lähen veel korrigeerima, sest soovitatakse ju tegelikult kord aastas, aga hetkel ütlen, et see investeering tasus end täiega ära. Suva sellest mõnest minutist hommikul, mis kulmude värvimisele kulub. Põhiline on see, et ma sain hulga enesekindlust juurde ja väga vähesed on märganud või vähemalt uurima tulnud, kas ma olen midagi nendega teinud. Isegi mu enda kallim, kellega me kohtusime pärast kulmu upgrade'i ja kes on mind ju väga lähedalt näinud, ei kahtlustanud tükk aega mitte midagi. Mis oleks veel paremaks tõendiks? Märgatavalt ilusam, aga loomulik tulemus ongi see, mida ma tahtsin. Nüüd on minu väike saladus ka teie hoida. Soovitan teistel uudishimulikel, aga kartlikel ka julgus kokku võtta ja asi ära teha. 

Aitäh Kristel!