Kirju nädal seljataga

On olnud väga põnev ja väsitav ja huvitav ja absurdne ja mida kõike veel, aga kahjuks olen siiski hetkel nii väsinud, et ei jaksa kohe teiega kõike, mida tahaksin, jagada. Seega jagan esimesena seekordseid India viisa taotlemise muljeid hetkeseisuga.

Nende uus online-avaldus on lihtsalt võrratu. võiks arvata, et asi on selle võrra lihtsam, aga võta näpust. Tegemist on kohati absurdihuumorini kalduva dokumendiga, mis nt nõuab täpset inft kandideerija vanemate kohta arvestamata võimalusega, et nt ühe või mõlema kohta andmed puuduvad. Kui ei tea, siis Indiasse ei saa ja kõik! Lisaks pead kindel olema, et su vanavanemad ikka Pakistanist pärit ei oleks ja hästi oluline on teada, kas su ema on abielus või mitte. Isa suhteseisust on suva. Oluline on ka nt sinu enda usk ja sellist varianti, et oleksid uskmatu ma ei märganudki. Tuli ära märkida ka nt üks enda soovitaja Soomes (mis on jabur, sest nad teevad ju avalikult eesti viisasid ka ja sellist varianti järsku ankeedis polnudki)

Kirja sai panna ka enda ühe välise tunnuse ja totrast valikust, mis sialdas väikest nimekirja ametitest nagu tv-produtsent, meedia, näitleja, lihttööline jne tuli valida oma praegune amet. Kusjuures seal ei olnudki midagi sellist nagu põllumajandusvaldkond või kontoritöö vms. Kõik olid a la Bollywood või alamklass. Vaadake ise:)
Kui see osa lõpuks tehtud sai, hakkasin asju edasi ajama või noh... järjekord on veidi segane, aga veel segasem on viisa taotlemise info. Nüüd tegeleb soomes sellega üks outsourcing firma ja ma natuke kardan seda, sest need kirjad, mida vahetanud oleme, ei sisenda just julgust. Vigane Indiapärane tekstisõnumikeel ja valed soovitused... no ma ei tea. Ülim faliliaarsus ka. ja muidugi korralik vahendustasu. Aga mis teha. püüan sel nädalal ka kindlustuse ära sõlmida ja passi kos ülima usaldusega posti panna. Lootsin külll varem asjad korda saada, aga mis teha!? Ehk veel jõuab. Nagu peaks... Eks pärast räägin edasi, kuidas läks.

Kallis jõuluvana

Too mulle palun seda:)
http://www.levelzone.ee/est/givenchy-ange-ou-demon-le-secret-edp-100ml


Aitäh!

Ja siis veel...

Normaalsuse kohandamine mulle

Mida enamat tahta ühelt pühapäeva õhtult, kui olla avalikus kohas permanentselt karvaste käeradudade külge aheldatud? Isegi ei imesta ega lähe närvi enam selliste sekelduste peale...

Ma ei saa magada

Meil oli sel reedel firma jõulupidu, mille korraldamine jäi minu peale. Lootsin, et sellest saab suurepärane üritus. Osalemissoovi olid avaldanud üllatavalt paljud ja ma ei tahtnud oma esimestel jõuludel kehvasti esineda. Seega stressasin terve peoeelse nädala.

Suurte pingutustega sain ka kingitused õigeks ajaks ja kuna olid olemas nii abivalmis peopaiga perenaine, kohalik bänd ja enesekindel õhtujuht, siis ma lootsin, et seekord läheb kergemalt kui suvel. Tegelikkuses aga sain ma pärast suvist üritust rahuldustundega magada, nüüd aga mitte, sest lihtsalt nii palju asju läks viltu.

Kingituste organiseerimine ise oli juba korralik stressiallikas. Kui siis aga ka grupipiltide õigeks ajaks kätte saamine ohtu sattus, ei olnud ma üldse õnnelik. See aga sai üsna kergelt ära lahendatud. Suurem pettumus oli aga see, et pikalt planeeritud uisutamine ilma tõttu ära jäi. No lihtsalt ei tulnud talve. Kui eileõhtune hirmus libedasõit koju välja arvata.

Aga siis nüüd peopäevast. Olin Aivari kaasa kutsunud, sest ei tahtnud üksi minna ja arvasin, et ehk on temast abi, kuigi loodetavasti pean ka ise seekord vähem rabelema. Suutsin enda aega päris hästi planeerida. Sain fotod kätte, delegeerisin veel mõningate asjade transportimise kolleegile, tegin kurja häält Aivari peale, kes seepeale isegi napilt õigeks ajaks stardivalmis sai ja asusime teele, et veel möödaminnes just saabunud kingitused kaasa haarata. Kõik tundus üllatavalt hästi sujuvat. Kui just alanud vihmasadu välja arvata. See oli halvim võimalik ilm.

Aga saime just Eestisse jõudnud veskid kätte, Aivar asus ise rooli ja mina pakkima. Arvake siis, kuidas ma närvi läksin, kui selgus, et ei pakendite ega veskite arvud ei klapi. Esialgul ei tahtnud ka neid müünud hulgiladu seda tunnistada, aga saime siiski nad nõusse hiljem tulevale kolleegile puuduvad kotid kaasa andma ja veskite asja mõni teine päev korda ajama. Õnneks mõningate kolleegide peolt puudumine jättis selles osas mänguruumi.

Lugesin autos veel sada korda mõlemat sorti maitseaineveskeid üle ja matsin end kinkekottide alla. Pool teed sai isegi rahulikult sõita ja juttu ajada.

Kohale jõudes oli aga paras üllatus, et üks kolleeg oli veel enne mind jõudnud. KAKS TUNDI ENNE ALGUST!!! Nojah. Nii vara ei oodanud ma pärast suvist kogemust küll kedagi. Isegi mitte kurja hoiatuse kiuste, et kes kuueks ei jõua, jääb üllatusest ilma. Ja seda enam olin šokeeritud, et inimesi hakkas järjest saabuma. Vaid üks jäi hiljaks ja seega teised igavlesid niisama. Ka mina jõudsin veel kinkide pakkimise lõpetada, oma pluusigi triikida ja külalisi õigetesse tubadesse suunata.

Siis aga hakkasid asjad tõeliselt valesti minema. Nii mina kui peopere kui õhtujuht olime vist oma peas asjade ajastust veidi erinevalt ette kujutanud ja seega tekkis hetk, mil inimesed saadeti õue vihma kätte teadmata isegi, mis üllatus neid ootab. Varsti said nad küll kirikusse ja kibekiiresti toimetati sinna ka snäkid, mis neid ootama pidanuks. Enne aga oli kurjaks saanud perenaine avalikult õhtujuhi peale karjunud. Tegelikult pidime läbi õue küünaldega jalutama, mis oleks olnud mõnus talveromantika, aga vihma ja muda tegid selle võimatuks. Siis ootasid kõik oma veerand tundi külmas poolpimedas kirikus, juues ülikiiresti ära glögi ning üks seal esinema pidanud bändiliigetest jäi hiljaks. Ma vaatasin juba iga minuti tagant kella. Aga edasi oli ilus. Muidugi osa külalisi oli juba tagasi majja pöördunud pettumusest. Ma ei osanud neid kuidagi jääma ka motiveerida.

Väikse kontserdi järel suundusime taas tuppa, kus kõik oli tõeliselt ilus ja armas. Miljöö poolest võin kohta tõeliselt kiita ja ka pererahvas on väga tore. Küll aga sai meie meeste poolt toit kiiremini nahka pandud, kui vist arvestada osati. Olenemata pererahva lubadusest, et söök on kallis, sest seda on palju. Ei olnud vist aga piisavalt palju ja see oli juba taldrikule jõudes jahedavõitu.

Seejärel võttis õhtujuht sõna ja üritas neid teise ruumi tantsima meelitada. See aga, et bänd alustas, ei loksutanud esialgul kedagi. Rahvas sai liikuma alles mõne aja pärast ja osasid pidin ekstra paluma tantsuruumi minna, et saaks juba ääretult palavaks muutunud ruumi õhutada ja külmlauda katta. Mul oli nii hea meel, et ma polnud seda siiski tühistanud. See vast päästis näljahädast. Kuigi mulle tundub, et mul oli õigus ja õhtujuhil mitte selle koha pealt, palju jätta söömiseks aga ning millal võiks bänd lavale tulla. Ka viin joodi ülikiiresti ära, aga õnneks katastroofi ei sündinud.

Õhtu möödudes liikusid siiski päris paljud tantsuplatsile, söödi, joodi, saadi kätte kingitused ja naerdi pisarateni. Mina vähemalt ei suutnud oma pisarakanaleid kontrollida. Ning paar korda tõmbasid kolleegid ka mind tantsima. Sain isegi valsi meeldetuletuskursuse:D

Aga jamasid oli veel. Õhtujuht ei olnud siiski nii tugev, et kõigil respekt tekiks ja ma mõistan, et see ongi raske ülesanne, aga siiski... ikka tulid mängu ekstra keelatud labased naljad a la naistel on ...seen. No kui palju rohkem labaseks saab minna? Samuti vaheldusid tõeliselt naljakad mängud ja killud kohati täiesti mõttetutega a la 12 on tosin. Kohati ei hoidnud mu kolleegid ja nende kaasad ka oma arvamusi endale õhtujuhi koha pealt ning kuuldavasti oli keegi lausa kehva korraldust siunates lahkunud. Ma siiani mõistatan, kes, aga no mida siis teha? Süüa oli, tantsida sai, naerda sai. Kui ikka ise ei suudeta üldse midagi oma olemise paremaks tegemiseks teha, siis ma ei tea...

Osale külalistest ei meeldinud ka koht. Jah, seal oli ehk veidi vähe ruumi, aga samas oli hubane ja armas. Üks proua aga tutvustas kõigile oma õelat külge lastes teistel oma suurema mugavuse nimel püsti seista ning porisedes toa jagamise üle. No tõesti???

Ja kingijamasid jätkub siiani - see on ka põhipõhjus, miks ma ei maga. Mul on tunne, et ma ei oska neid enam lahendada:( Mul jäi pakkimise lõpetades järele veel mõningaid kotte ja valesti arvestatud veskeid ning minust jäid nad ühte eraldatud ruumi. Vahepeal aga koristas keegi pakkesegaduse ära ning jagati kätte ka kingitused. Käisin hommikul maja läbi kontrollimaks, et miski maha ei jää ja see ruum oli puhas. Seega meenus mulle alles õhtul, et osa kingitusi ei jõudnud tagasi minu kätte. Kuhu nad said? Keegi ei paista teadvat. Ja kui ma siis lõpuks kodus jõudsin enda kingikotti piiluda, siis selgus, et ka see on valesti komplekteeritud. Tõenäoliselt mu enda kiirustamise viga. Aga nüüd ma ei ole üldse kindel, kus on puudujäägid? Millised on täpselt puudujäägid? Kas keegi sai veel valesti komplekteeritud kingituse? Kuna osa kingitusi saatsin koos teistega puudujatele, siis nüüd on veidi segane, kelleni veel kingitusi ei jõudnud/jõua. Ühesõnaga jama kui palju. Lisaks suutis keegi sealt lausa mantlita ära tulla.

Hommik ja teine päev olid toredamad. Ma olin küll terve õhtu vist Aivarile väga kehv kaaslane olnud oma ringisiblimise ja tema peavalu tõttu. Aga hommikune bowling oli päris tore - mis sellest, et pooled ei tulnud ja sellest mulle ikkagi alles hommikul teatasid või ei teatanud üldse. Seejärel suundusime oma raja seltskonnaga Pärnu parimasse pitsakohta ning kuidagi arenesid asjad nii, et lõpetasime ühe teise kolleegi juures saunas. Koju sain planeeritust päeva jagu hiljem. või noh... lõuna asemel magamisajaks. Eile ma vähemalt magasin surnu und.

Täna on olnud üks tõeliselt ebatore päev

Olin juba lõunaks tänu tööjõulukingituste teemale täielik närvipundar - lisaks olen suutnud ka end kokkuhoiu nimel ja kõigile meeldida püüdes hallliks mõeldes ikka saada juurde laristaja maine. Tore!

Päeva peale selgus aga, et mu teine pool tahab JÄLLE rohkem omaette olla. No kui palju rohkem võib? Ma ei tea enam, mida teha ja igasuguseid masendavaid mõtteid tuleb pähe. Nt täna mõtlesin, et ei panegi trepist ronides koridorituld põlema, sest alla kukkumine ei tundunudki nii koleda mõttena. Ja kui ma sain kevadel kinnitada, et pole kunagi varem nii palju nutnud, kui sel aastal, siis mis te arvasite, et siis valasingi viimased pisarad või? Neid ikka jätkub igaks nädalaks kindlasti. Siiski mitte veel päris igaks päevaks õnneks.

Tglt veel enesetapule ei mõtle, aga hetkel on tööl raske, õppimine raske, suhteraskused ja mida kõike veel. Kas ükski asi ei või siis ilusti töötada? Tahaks kuhugi ära...

Kirsiks koogi peale teatas just üks mu India tuttav, kes millegipärast siiani mu väga suur sõber olla tahtnud on, et olen ta maine ära rikkunud ja parata pole enam midagi. Kuri mis kuri. Mind aga ajab juba naerma. Esiteks, ma ei mäleta üldse, kas ja mida ja kellele tema kohta öelnud olen. Teiseks olen täiesti kindel, et flirtija maine on tal ka minuta ja mis see siis ära ei ole? Tõsi ju ka. Tema aga väidab, et ma ise olen üks väljakutsuv tegelane. Vahel olen ka, aga tema puhul olen ka täiesti kindel, et ei ole kunagi talle lootust andnud. Minu ainus viga oli vast see, et riskisin talle kui maailma näinud ja tema enda meelest igati moodsale ja suurepärasele mehele tunnistada, et mulle tõesti meeldib lõbutseda, uute inimestega tutvuda jne. Oeh, jah. Meil ei olegi praktiliselt ühiseid tuttavaid. Kohe täitsa huvitab, kuidas ja kui väga siis ta mainet sellise väitega väidetavalt rikkusin siis.

Noh... kui läks trumm, mingu siis pulgad ka. Neid pulki ma tegelikult ei tahtnudki. Ei usaldanud teda piisavalt kunagi, et endale tegelikult ligidale lasta ja sõbrastaatusesse tõsta. Seega ei hakka ka hullult vaeva nägema, et seda parandada ja taaskord tema silmis heas kirjas olla. Ja las see tõenäoliselt üks pime inimene, kes nüüd ka oskab teda flirtijaks pidada, naudib oma uusi teadmisi ja nende edasi andmist. Kõnealusele. Huvitav, kas tegu on sama isikuga, kes ise temast tegelikult lugu ei pea? Või ühega, kellest mina ei pea?

Ma sain täna head teha

Just, sain! See on privileeg, kuigi ta ehk alguses nii ei tundu.

Postitus on tegelikult eilsest, kuid mul on viimasel ajal raskusi enda kokku võtmisega. Isegi kirjutamiseks, nagu olete arvatavasti ammu märganud. See paistab drastiliselt silma ka võrreldes, kui palju postitusi ma ühel või teisel aastal siia kirjutanud olen. Ja ma mõtlen aeg-ajalt, et tahaks sellest või tollest kirjutada. Sära tuleb hetkeks silmisse, aga see hetk möödub ja siis on juba vorm: ma peaks kirjutama. Aga peaks ei ole kaugeltki nii ahvatlev.

Igatahes, seekord räägib mu lugu eilsest õhtust, mil tulin Tartust (viimane etapp pea kaks nädalat kestnud reisimisel marsruudil Viljandi, muu Eesti, Riia, Vilnius, Rakvere, Tartu). Minu ees koperdas ühe naise abil bussist alla keegi meesterahvas. Esialgu arvasin, et ju on tegu lihtsalt vana ja haige inimesega ega mõelnud sellele pikalt. Lihtsalt elu paratamatus eks. Aga siis bussi ees kohtusime uuesti. Kuulsin pealt, kuidas ta küsis end aidanud naiselt abi õige linnabussini jõudmiseks ja märkasin alles siis, et ta kannab talvel ja pimedas päikeseprille. Tädi vastas kõhklevalt-kahklevalt talle ei ega jõudnud veel vastust korralikult formuleerida, kui avastasin, et olin ise abi pakkunud. See ei olnud minu jaoks ju midagi rasket. Tema soovitud bussipeatus oli ju sealsamas lähedal ja olin nagunii sinna poole minemas.

Kohmerdasin natuke oma kottidega ja siis pakkus tema mulle abi raskete asjade tassimisel. Ma olin nii üllatunud. Tavaliselt ei paku tervedki inimesed abi. Tol hetkel aga teadsin, et saan ise hakkama ja kohe kindlasti ei tahtnud ma teda ära kasutada. Seega koondasin kõik oma pambud ühte kätte ja vabastasin teise, et ta saaks mu küünarnukist kinni hoida.

Siis ta jälle üllatas mind. Ootasin tugevat haaret ja valmistusin teda igati toetama, aga ta hoidis minust vaid õhk-õrnalt ja sammus ise. Püüdsin olla võimalikult arvestav, öelda talle ette, millal teel langeb või tõuseb, kuigi ta ei pidanudki seda oluliseks. Samas olin aga pisiavalt ähmis, et unsutada mainida, millal tee kitsamaks läks ja see põhjustas väikese kokkupõrke. Ta ei lnud üldse kuri, aga minna läksin muidugi ähmi täis. Eriti, kui selgus, et tema buss on ees ja pidime kiirustama sellele jõudmiseks. Alguses ma ei näinudki sel mõtet, aga kui mainisin talle bussi, siis hakkas ta ise peaaegu, et jooksma. Mulle vist jääbki mõistatuseks, kuidas. Aga ta suutis ise bussile ronida, kuni kontrollisin selle numbrit ja seal läksid meie teed lahku.

Ja mul on siiani kerge vaimustus ja aukartus - kuidas küll pimedad inimesed nii ilusti eluga hakkama saavad. Arvasin, et see oli mu esimene kogemus pimedatega, aga just tuli meelde kevadine näitus, kus olid ju ka giidid pimedad. Ning nüüd on muidugi taas häbi, et ikka ja jälle leian põhjusi oma eluga mitte rahul olla. Eksistentsiaalsed asjad paistavad taas muu sodi seast paremini välja.

Mul on ikka veel hea meel, et sain kellelegi tõeliselt kasulik olla. Nii võiks tunda iga päev.

Kuidas veeta nädalavahetust

Ehk siis esialgu käib jutt eelmisest nädalalõpust.

1. Maga terve laupäev maha või kui uni millegipärast vara ära minema peaks, siis netis on piisavalt lehti, kus oma lemmiksarjadega järje peale jõuda.
2. Planeeri õhtuks tequilajoomine. Pane seelik selga ja vaata kuidas juba esimene vastutulija kõigest läbi sukapükste paistvate põlvede peale arust ära läheb ja sinu ees maani kummardama hakkab. Alusta Sunrise'idega mõnes pubis ja kogu mõned uued fännid. Seejärel liigu edasi klubisse. Soovitan soojalt Amigot, kus on mul igatahes alati fun olnud välja arvata tõsiasi, et see turiste täis koht on ka ainus, kus alati varem või hiljem pussuhais hinge matta tahab. Kõigepealt kummuta sisse shot või paar. Siis aja koos sõbrannaga tantsides kohal olevatel meestel ila jooksma. Võib-olla ka tantsi nendega, lase end ringi keerutada kuni kergemate vigastusteni ja ehk isegi luba endale uus kokteil või paar välja teha. Seejärel tantsi veel ja naudi tähelepanu, mida on ekstra palju tänu sellele, et enamik teisi naissoost isikuid seal võiksid bioloogiliselt sinu emad olla. Hoolitse selle eest, et sul endal ka kindlasti lõbus oleks. Kui klubipidu hakkab ära vajuma, liigu edasi või tagasi ühte pubisse. Seal võta kindlasti vastu kutse kõige normaalsematena tunduvate noormeeste lauda istuda. Lohuta neist kainemat, kui ta sõber varsti ära vajub ja vajab takso peale lohistamist. Ole seltsiks nende abitöölisele, kes tahaks ka ise lõbutseda. Ürita ignoreerida väga purjus tüüpi, kes lambist enda tooliga vahetult sinu selja taha istuma tuli ja aegajalt sind silitada püüab, et siis jälle teadvusetusesse vajuda. Hakka tõsisemalt tema välja viskamist nõudma alles siis, kui märkad, et tema lähedust otsiv käsi on varasemast kaklusest verine. Nukkidelt. Tantsi veel, kuni tuleb pidu lõpetav popurrii ja võida kohal olevate iirlastest vutifännide südamed. Ja siis liigu koos sõbranna ja alles jäänud uue tuttavaga Söögiplatsile, kus sa võib-olla üldse oma elu jooksul vaid korra käinud oled, midagi koriseva kõhu vastu otsima. Kohta seal eesti kõrgeimalt makstud rokkstaari ja aja niisama peojärgset juttu, et saaksid öelda, et oled temaga koos hommikust söönud, nautides teiste peas tekkivaid kadedust täis konnotatsioone:D Ja vaju oma voodisse siis, kui ühissõidukid ammu käivad ning kell näitab lõpmatuse märki.
3. Püüa enamus pühapäevast ka maha magada, käies vaid vahepeal köögist süüa otsimas.

Hästi ajastatud õnnetused

Reede oli taas "põllupäev", mil pidin minema intervjueerima ühte tähtsat klienti, kellega valesamme astuda on rangelt ebasoovitatav. Siis oli ju eriti armas üllatus, et hommikul auto signapult koostööd teha ei tahtnud. Ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest mingil hetkel tulid uksed lahti ja auto läks käima ka. Kui ma siis aga Raplasse jõudsin ja sealt teise autoga edasi minema pidin, siis ajas juba rohkem närvi lugu, et pidin auto uksed võtmega sulgema.

See selleks. Intervjuu läks hästi, kuigi esmakordselt reageeriti meie korporatiivsele kogutud materjali kasutamise loapaberile nii, et nad tahavad seda oma advokaadile näidata. Ma juba ehmatasin ja kartsin, et meil tuleb ots ümber pöörata, aga õnneks nad ei olnudki meie peale pahased ja tegime siiski loo ära. Varsti peaksime saama ka loa seda infot kasutada.

Nad rääkisid põnevaid lugusid oma elust ja farmist ning siis saime ka ringi vaadata. Nägin esimest korda karussell-lüpsiplatsi oma silmaga ja tekkis tõsine respekt lüpsja vastu, kes seal üksi 800 looma läbi töötab.

Nägin ka vasikaid ja meie vahel tekkis kohe vastastikune tõmme. Ma ei olnud veel jõudnud oma käsi nende poole sirutadagi, kui nad pead puurivõrede vahelt välja pistsid ja mu pükse limpsima hakkasid. See oli nii armas ja nad ise ka muidugi. Üks vasikas jõudis lausa selleni, et hakkas oma puuri järele lohistama, et minuni ulatada. Ei olnud mitte vähe naljakas, kui kaks meest teda kinni hoidma pidid:D

See külastus seljataga, tahtsin minna meie talvepeo kohta üle vaatama, aga siis hakkas tõsisemalt nalja saama. Kolleeg viis mu oma auto juurde ning lahkus ja mina avastasin, et kui ei saa signat peale ega maha, siis ei saa ju ka immobilaiseriga autot käivitada. Enam ei olnud naljakas. Olin võõras väikelinnas ja vaid lootsin, et asi on puldi patareides ning neid saab kuskil vahetada. Kolleeg ka telefoni ei võtnud enam, nii et pidin omapead hakkama saama.

Jalutasin siis mööda peatänavat ja leidsingi mingi toreda autokoha, kus naismüüja paari liigutusega pataka ära vahetas ja õpetas, miks on oluline seda ülikiiresti teha. Esimese katsega aga sai pulti tuttuus tühi asemik, nii et mul oli tõsiselt hea meel, et ma poest ära ei jõudnud minna ega kuulanud ta soovitust proovida nüüd, kas töötab olenemata sellest, et puldi tuli enam ei põlenud. Siis ma oleksin küll seaks vihastanud, sest autoni oli päris pikk jalutuskäik ja ilm mitte just kõige suvisem.

Igatahes, pult sai korda ja alles pärast avastasin, kui õnnelik ma olin olnud, sest varahommikul oleksin olnud ma täesti abitu ka pealinnas ja selle kliendi juurde hilineda ei oleks tohtinud. Õhtupoole aga läksin Raplast Pärnumaale veel väiksemasse kohta, kus hätta sattudes oleksingi hätta jäänud vist. Aga nüüd ma vähemalt tean, millised patakad sinna käivad ja ka seda, et mul on teise puldi pärast autos üks varuks nagunii. Peaks sinna vist väikse kruvikeeraja ka tekitama.

Mööda väikseid teid sõites ja Eestit avastades olin julge ja võtsin peale ühe hädas hääletaja. Selgus, et ta on ühe meie kliendi lüpsja, nii et läks vist hästi:D Viisin ta lausa õigesse kohta, kuigi olin ise juba väga hilja peale jäänud. Aga see väike ring poleks palju muutnud.

Koht sai üle vaadatud ja mulle väga meeldis. Mul oli küll väga raske toreda omanikuga vaielda toidu ja hindade üle, aga ju tuleb seda veel lähiajal teha, sest kõike paratamatult me endale lubada ei saa ja ütlesin talle ka ausalt välja, kui väike meie eelarve on. Samas pakkus ta häid ideid, mida kõike tahaks teostada. Välja arvatud külmlaud, mis on minu meelest jõuluklassika kõrval täiesti ülearune.

Tagasi koju pidin sõitma Pärnumaalt juba kottpimedas ja teed olid ka võõrad. Usaldasin peokoha perenaist ja võtsin mingi shortcuti, mis ei vihjanud ühtki pidi sellele, et õiges suunas liigun, aga asjad läksid alles suurel teel hirmsaks. Nimelt taaskord keeras ilm ära, kui olin Pärnu maanteele jõudnud. Autosid oli palju ja peene vihma ning minu kojameestega oli nägemisulatus nullilähedane. Ma ei tea, kui mitu korda pidin viimasel hetkel kiireid liigutusi tegema ja te ei tea, kui väga ma kartsin nii sõita, aga polnud ka teist valikut. Ei usu, et kuskil seal pimeda maantee ääres kõrvale tõmmates oleksin midagi võitnud. Lõpuks tekkis ka veel reaalne oht, et bensiin saab otsa enne, kui ma normaalse tanklani jõuan, nii et olin õnnelik, kui jõudsin Laagrisse ja sain igati valesti vastaskätt olnud Alexelasse sisse sõita ja autole natukenegi süüa anda. Mootori kokkujooksutamine on kogemus, mida ma ei igatse. Eriti reede õhtul kaugelt pärast ametliku tööaja lõppu.

Linnas tuli veel üle elada korralik piinlikkusemoment või sada, kui jooksin läbi toidupoest, et midagi nädalavahetuseks hankida ja pidin oma sõnnikuhaisuste riietega pikas järjekorras teisi kliente eemale peletama. Keegi küll ei öelnud midagi, aga mul oli küll väga ebamugav. Ja muidugi olin koju jõudes omadega täiesti läbi.

Kena vahepala

Hommikust!

Eile oli ka täitsa tore päev. Sandra tuli nädalavahetuseks külla ja lubasime endale vanade aegade mälestuseks veidi ebatervislikumat elu - veinid, snäkid - teate küll...

Tema soovil läksime Kadriorgu, parki ja mere äärde jalutama ning sügisesi pilte tegema. Ilm oli küll hall, aga meil oli tore ja kuidagi jäime silma mingile teleoperaatorile, kes palus luba meie lehemänge ühe telekanali vahepalana kasutada. Mul oli hea tuju ja niisiis loopisingi tema meeleheaks paar peotäit värvilisi lehti õhku. Otsige siis pingsalt mind igalt poolt:D

Meil oli ka plaan veidi alkoholi tarbida Sandra tuju ravimiseks ja pikalt alkoleti ääres seismise tulemusena olin sunnitud ostma shotiklaasid, kus söeviina ja Sprite'i eksperimente teha. Niisiis nüüd on tõesti vaid martiniklaasid mu kollektsioonist puudu:D

Vaatasimegi filme ja tegime niisama tulevasi reisiplaane-unistasime. Mul on hetkel täiega reisipisik sees ja loodame, et odavlennufirmade abiga saamegi ehk natuke maailma näha.

Õhtu lõpetasime kesköisete pannkookidega, sest nad tundusid laual nii isuäratavad. Minu fanatism nakatas Sandratki igati ebatervislik olema ja mingil hetkekl kukkusime mõlemad keset filmivaatamist ära. Aga meil oli väga lõbus vähemalt.

Raske öelda, kus on kummalisem

Eile oli selline päev, mis annab nii mõnelegi mu India-päevale silmad ette. Äratati mind juba enne seitset, et lajatada kaela info, et kohe hakatakse mule järjekordset lennupiletit ostma. Arvake ära, kas ärevus lasi edasi magada või mitte, kui iga lisanduva mõttega kasvas põhjendatud paanika, et kas ostetavast India siselennu piletist on üldse kasu või ei jõua ma sellele veidi üle kahetunnise planeeritud augu jooksul. Kusjuures see ei ole paranoia. Hilinemised, pikad paberitäitmise järjekorrad, pagas, rahavahetus, terminalivahetus. See kõik ei pruugi sinna mahtuda.

Õnneks jäi netiprobleemide tõttu pilet sel hetkel siiski ostmata. Ma ei jõudnud isegi protesteerida, et seda pole vaja ja mulle sobib see, et rongiga on odavam, kuigi võib-olla seiklusrohkem. Aga seekord ei lubata mul seigelda. Ehk seetõttu, et nüüd juba teatakse minu võimet jamadesse sattuda. Aga jah...

Päevas oli veel asju. Ostsin nt kogemata neli telefoni ja ka haldur ei suutnud seda tühistada. Niisiis tassisimegi neid edasi ja tagasi.

Ostsin oma auto välja pärast korralikku piduriremonti, mis väidetavalt isegi odav oli olnud, aga ka odav oli hetkel liiga palju. Ma ei saa enam aru, kuidas minu säästukuu on pöördunud katastroofiks ja see aina süveneb.

Nägime kaubanduskeskuse ees, kuidas üks naisterahvas rihma otsas oleva seaga jalutab. See roosa pontsakas loom keset halli ilma oli sürreaalselt naljakas vaatepilt. On ikka suur vahe, kas kuuled sellistest asjadest või näed ise.

Pärastlõunal potsatasid mu postkasti väikese vahega kaks lennupiletit - kumbagi polnud ma planeerinud. Või noh... mitte just kaua. Aga kuna kuu lõppu tekkis üks tööreis Leetu ja Harsh ostis mulle ikka Delhi-Jaipuri pileti, et ise mulle vastutulemisel mõned tunnid võita, siis vahtisingi seda, suu ammuli. Stressirohkest lendudevahest parem variant ei tundu ka nüüdine 9-tunnine lennujaamas passimine. Ma olen juba ju nii selles rahvusvahelises kui ka kodulendude omas kummaski pluss-miinus kümme tundi igavlenud. Mida seal enam vaadata on? Usun, et keegi mind välja mängima ka ei vii. Eriti, kuna pool sellest üheksast tunnist on öösel. Mida teha, kui reisid ligi ööpäeva ja maandud öösel kell neli, et veel 9 tundi oodata siselendu sihtkohta, kuhu sama ajaga rongiga edasi ja tagasi jõuaks. Aga ma ei tohi vinguda. See on ju tema viis näidata, et ta hoolib, ma usun.

P.S Kuidas julgeb pool maailma omada krediitkaarte, kui nendega saab igasuguse vaevata suvaline varas oste sooritada? Nt kalleid lennupileteid. Tundub, et Eestis on nüüdseks vaid Swedbank oma kaarte turvanud. Aga mida mõtlevad teised? Tore on omast taskust varastatud osa kinni maksta või?

Lauda tihe külaline

Teisipäev oli ligi kuuajase planeerimise, närveerimise ja magamatuse kulminatsioon - suutsin edukalt organiseerida photoshooti tervele meie meeskonnale! Te ei kujuta ette, kui raske oli sel hooajal leida päev, mil saaksid end üle Eesti kohale vedada peaaegu kõik meie mehed. Tohutult detaile tuli paika saada, sealhulgas panna müügimees veel ühte kallist toodet müüma, sest see lihtsalt jääb piltidel nii suurepärane.

Päev otsa töömeestekombekas külmetamist oli täitsa lõbus. Sain pildistamiskohaks valitud lauda pererahvaga paremini tuttavaks, loomadele muidugi kõvasti pai teha, omadega jutustada ja palju muud ka.

Tellitud kombekad ei läinud küll päris plaanikohaselt kasutusse, aga pildil olid kõik õigetes värvides. Üks mees tuli kohe mind üllatuslikult kallistama ja pistis pihku minu lemmikšokolaadi. Kolleeg, kes tema korduvalt kallistamisvajadust, millele ma eriti kuidagi reageerida ei osanud, pealt nägema juhtus, muidugi asus kohe norima ka, aga nojah. Mis siis:D Ma veel mõtlen, mida see kõik tähendada võis.

Saime suurel hulgal pilte ära tehtud ülimalt kiiresti. Kohalik kutsa integreerus ka seltskonnaga nii hästi, et saime vist maskoti, kes paljudel piltidel paistab ja kelle käpajäljed poolte meeste tuttuusi kombesid kaunistavad. Ja fotograaf oli super - ta pani isegi ennast vabatahtlikult ohtu, et saada üks tõeliselt hea kaader. Mina tema asemel ei oleks julgenud sama ette võtta, aga austan seda, kui kirglikult ta oma tööd teeb. Võin kõigile Olevit julgelt soovitada. Nii tahaks juba pilte kätte saada.

Pikk päev lõppes veel auto remonti viimisega, mil sain kombekates meestele oma säravas kombekas külla minna. Neil võis üsna naljakas olla. Usun, et sellega saab teinekordki pulli. Ainult kahju, et auto pidurid nüüd jamama otsustasid hakata. Eelmisel nädalal ostetud India piletite ja kõigi teiste ebameeldivate kulude tõttu ei olnud see üldse hea uudis.

Tegelikult see oli üks väga emotsiooniderohke päev, mistõttu ka juba kell pool seitse silmad kinni vajusid, aga ma lihtsalt ei suuda hetkel neid tundeid edasi anda. Vabandan.

Ikka täitsa jabur nädalavahetus

Reede hommikul kimasin tööasjus Lääne-Virumaale ühe lauda avamisele, kus oli tore, aga kuna ma ei tahtnud otsekohe taas koju tagasi tulla, siis otsisin kokkuleppe kohaselt sõbranna üles ja hakkasime õhtuks plaane tegema.

Uskuge või mitte, aga kõige parem pähe tulnud plaan oli tema tädipoja ehk minu eksi juurde soojendusjooke tegema minna ja siis edasi kuhugi maapubisse kablutada.

Mida jook edasi, seda lõbusamaks muidugi läks. Saime kõik meestejutud ära räägitud ja ajasin neile ka india meeste isu peale põhjusel, millest ma siin ei räägi:P Aga see selleks. Muideks nüüd on ka otsustatud, et lähen talvel kuuks ajaks sinna. See võttis tunde ja tuhandeid närvirakke, aga sain piletid ostetud ja käin korraks ka Türgist läbi.

Tulles tagasi reedeõhtusse, siis vist viie barbarissiviinakoksi järel muutusid plaanid nii, et keegi kellegi tuttav tuli meile järgi ja viis hoopis ühele kodupeole. Seal oli algusest peale tore. Kõigepealt ajas naerma ühe täitsa kena välimusega noormehe kummaline lähenemiskatse ja kleepuvad käed, mis kuidagi ta enda keha kõrval ei püsinud ja ikka kummaliselt minu külge sattusid. No okei. Midagi ei juhtunud ja paari minutiga oli ta seljataha jäetud. Varsti aga tuli ta enda pruut ka korda majja lööma ja kõige lõpuks julges ta mu sõbranna selja taga temasse üldse mitte puutuvatel põhjustel seaks nimetada. Siis läks küll silme eest vähe punaseks ja ei jäänud palju puudu, et tal oleks läinud silme alt siniseks. Ja küll ta siis vabandas kurja minu ees.

Edasi aga oli toredam. Jõime veel... ei teagi täpselt, kui palju, aga hommikul olin tänulik, et elus olin. Ka üks teine kaasas olnud sõbrants lubas jumalat uskuma hakata, sest õhtune palve, et hommikul paha ei oleks, oli täide läinud. Sai veel selgeks, et seal kandis on vist popp pickup line väide, et mind teatakse kusagilt. Ometi ei tulnud neist teadjatest ükski mulle tuttav ette ja tõenäosus, et oma eksi kaudu nende kõigiga kokku puutunud oleksin, on kaduväike.

Mingi hetk hakkasid mu sõbranna ja üks purjus poiss tülitsema ja päris mitmed inimesed püüdsid neid lepitada. Asjatult. Ühel hetkel aga otsustasin ikka ise kui täiesti võõras ja maailmaparandaja tüüpi objektiivne inimene seda proovida ja istusin pikalt selle purjus poisiga teises toas juttu ajades. Sai talle selgitatud erinevaid vaatenurki ja üllatuslikult vihast ja abitusest isegi paar ebavajalikku pisarat poetatud. Sain ka tema kohta targemaks ja lõpuks arvasin, et suutsin talle selgeks teha, mida ta oma tüdruku suhtes sel õhtul valesti tegi ja et parim oleks, kui ta koju tema juurde läheks.

Aga siis... kui hommik käes oli ja magama hakkasime suunduma, siis aitas ta mu diivanilt viisakalt püsti ja viis magamistuppa minu teise kind of sõbranna kõrvale. Oletasin, et ju ta pidas mind liiga ebakaineks, et ma ise hakkama saaks. Seega viskasin vaid pikali, aga oli see vast üllatus, kui noormees, keda olin õhtu otsa püüdnud tema naisega lepitada, mulle peale laskus ja kohe kaelale musi tegi. Nagu mis mõttes? Olin sealt voodist väljas nagu välgukera ja kamandasin koha omanikku teda ära korjama. Noormees rohkem ei proovinud ka. Krdi rumal päkapikk. Poisike! Ja siis leiab, et kõik teevad talle liiga. Aga mulle hakkas tunduma, et sealkandis ongi kõigil eraldi oma kodune elu ja koduväline elu erinevate naiskaaslastega vähemalt.

Magasime paar tundi ja siis viidi meid koju ära, kus sõime sõbrantsi tädi külmkapi tükk maad tühjemaks ja suundusime edasi magama. Mina avastasin üle aastate või võib ka öelda, et esmakordselt enda jaoks vürtsikiluvõileivad. Oi kui head need olid sellisel kahtlasel hommikul.
Magamaminekuga mul oli väike dilemma - ei tundunud päris õige magada taas oma eksi voodis. Mis siis, et ta ise enam ammu seal ei ela. Aga uni sai enda paranoiast võitu. Lisaks arvas sõbrants, et tollel on täiesti suva.

Mina ärkasin ka esimesena kell pool kolm. Usute jah? Oma tunnikese olin üksi, sõin veel kilu ja vahtisin tühja pilguga vastasseina. Mingi hetk aga vajusid meile ootamatult sisse eelmise öö kaaslased. Magavad neiud urisesid ja mitte vähe. Mul oli isegi natuke tore v.a. selle sama poisikese kommentaar, et ma nägevat veel seksikam välja (pohmase ja sasisena, nagu ma alles ärganuna olin.

Plaanisingi varsti end välja ajada. Tahtsin end kainemaks jalutada, sest paha küll olla ei olnud, aga kahtlane küll. Seega tegin suuri pingutusi, et astuda üks jalg teise ette ja jalutasin päris kaugele poodi. Tõin sealt teiste soovil kaasa ka peaparandust ja kartulikrõpse, jäädes ise mahla ja kõhusõbraliku jogurti peale. Ja kas sa näe - juba kella kaheksaks olime valmis uuele peole minema - seekord sauna.

Teise õhtu plaanide osas olin veidi kahtlev, sest sõbrants tahtis ette võtta midagi väga enesetapumissioonilaadset. Nimelt ühineda seltskonnaga, kus on tema viimane silmarõõm ja sõbranna, kes talt tüübi esimesel võimalusel üle lõi. No ma ei kujuta ette, et ma viitsiksin teeselda, et ma ei ole pahane, kui mingi alaealine eriti kergesti kättesaadav sõbranna esmakohtumisel minu ükskõikmistiitliga seksisõbraga viieks minutiks üksi jäädes kohe jalad harki ajaks. Veel vähem tahaksin nendega taas lähemalt tegemist teha. Aga tema tahtis näha, mis saab.

Oligi tõeliselt kummaline õhtu. Mina, sõbrants, see lits mees ja see eriti nõme lapssõbranna pluss vahelduva eduga veel mingid tegelased. Ja selle mehe väike poeg paralleelselt eksisteerivast ametlikust suhtest. Et siis ongi selline hea jutuga mees, kellel on eksnaine ja mitu last, oma naine ja veel paar last, armuke ja teine armuke, kellega esimest petetakse. Ei ole välistatud veel mõne emase olemasolu ja ega tedagi ei takistanud miski mulle oma teiste mitteametlike pruutide ees kahtlaseid vihjeid tegemast.

See noor armuke oli võtnud endale kodukana rolli ja veetis enamuse ajast vaikides või lapse eest hoolitsedes ja mehe kõiki käske täites. Ma ei saa küll hästi aru, miks ta seda teeb ega lõbutse kuskil endavanustega. Oleks siis, et suur armastus ja veidi vanem peika. Aga on täiesti illusioonidevaba seis, kus mees saab vahepeal võimaluse oma lastega kodurutiinist eemal olla, aga ei plaanigi vist naise juurest ära tulla ja kui naine helistab, siis peavad kõik teised naisterahvad hiirvait olema. Ja samas see seitsmeteistaastane "tädi", nagu laps teda kutsub, peab arvet selle üle, kas laps on antud päeval juba kakanud või mitte ja kas ta süüa sai. Tundus väga, nagu tal oleks hirm ka sellest düsfunktsionaalsest suhtest ilma jääda.

Aga see selleks. Käisime eriti vanaaegses maasaunas, kus polnud isegi voolavat vett, kuid hoopis häirivam oli tagant järele kuulda, et tegelikult me ei olnud oodatud sinna. Hiljem läksime libekeele juurde edasi pesema ja niisama olema. Kõik jõid pitside kaupa viina - ka see alaealine käsu peale. Vahepeal sain teada, et ka sellele kaheaastasele pakutakse vahel õlut ja suitsu ning lastakse nt autot juhtida. Mina jõin vaid üle kokteili ära, sest Laua viin ei ole eriti minu teema. Ei julgenud ka eriti juua, sest tõotas jälle action-öö tulla. Eriti siis, kui sõbrantsi masendunud tädi helistas ja ähvardas kõik kodus olevad tabletid ära süüa. Temast aga sai õnneks jutuga jagu.

Teise suurema ehmatuskoha aga suutsin maha magada. Nimelt olla naistemees ühel hetkel ülejoomisest kokku kukkunud. Asjale aga keeras viimase vindi peale see, kui märgati, et ta vist enam ei hinga. Ma täitsa kujutan ette, kui läbi mu sõbrantsi närvid olid, kui sai kiirabiga mässata ja purjus kõva vend keedus ka kaasa minemast. Hommikul ta muidugi ei mäletanud eriti midagi ja küsis, et miks ta siis haiglasse ei läinud. Aga teda ei pidanud andma ära rääkida. Ma ei saa aru vahel, kui erinev selle kandi elu olla võib. Ja ongi. Minu omast siis.

Ma ei taha sellele kõvale mehele nüüd liiga ka teha. Eespool mainitu on kõik tõsi, aga samas oli ta ka näiteks väga viisakas võõrustaja ja tore jutukaaslane. Lihtsalt meil ei ole eriti midagi ühist ja ma ei taha, et ta mulle musi püksi teeks, nagu ta soovis. Jälgisin vaid, et lapsega kõik hästi oleks ja jään tänulikuks, et nad pingutasid, et mind hommikul õigeks ajaks bussi peale tuua.

Pühapäeval olin küll laip, aga sain oma tädimehe sünnipäeval kõhu head paremat täis süüa ja siis kukkusin juba kell üheksa magama. Õues on hetkel krdi pime mõttetu kellakeeramise tõttu.

Kes sai surma minu sebral?

Tegelikult ma juba natukene tean, aga väga õudne on ikkagi.

Kui ma täna tööle läksin, olid minu igapäevase koduesise sebra kõrval asuva puu külge sinise lindiga seotud ports punaseid nelke. Aimasin halba ja mõne sekundiga panin kokku Sandra kolmapäevase jutu, et teel lamas mees, politsei oli juba seal ja lilled - keegi sai seal surma. Minu kõrvalmaja ees, kust minagi iga päev mitu korda üle tee lähen!

Üsna õudne on. Tean, et siin on tihe liiklus ja autojuhid mitte kõige sõbralikumad jalakäijate vastu, aga see on juba liig. Otsisin just hoolega netist infot selle kohta ja selgus, et mingil noorel poisil purunes vastu äärekivi sõites rehv. Auto aga aitas kaasa kellegi eaka kodaniku kümnemeetrisele õhulennule, saades ise pidama veelgi kaugemal. Te ei kujuta ette, kui habras elu mulle praegu tundub ja kui ettevaatlikult täna ise teed ületasin. Ei astunud vist teele kordagi enne, kui autod pea seismiseni pidurdanud olid. Valest kohast ja härgade lemmikvärvi tulega ei jookse ma teele juba ammu....

Õudne! Kui seda peaks lugema mõni selle vaese mehe lähedane, siis tunnen teile südamest kaasa!

Kus käib lennuk esmaspäeval?

On olnud... tahaks öelda, et kiire nädal, aga tegelikult mitte nii väga. Lisaks kõige noorema sugulase esimese sünnipäeva tähistamisele eelmisel laupäeval ja kahepäevasele Rootsi-reisile, on mahtunud siia veel kamaluga tööd, kamaluga nokk lahti, saba kinni situatsioone, oma tuttuue sushivarustuse testimine ja üle nelja hooaja the Big Bang Theory äravaatamine. Seega ei, ei ole olnud kiire. Aga ma olen kogu aeg väsinud ja see nädalavahetus näitab, et ma ei suuda hetkel end ka välja magada. Miski peab olema väga valesti, kui pühapäeval pool üheksa silmad lahti teen.

Peast on läbi käinud ka igasuguseid mõtteid. Ideid tööasjus, mida jõudumööda teostama tahan hakata. Kaalutlusi võimaliku talvise India-puhkuse kohta, kuigi kahtlen, kui palju seal tegelikult puhkan, aga väga tahaks juba maale, kus ilm ei ole suurema enamuse aastast hall. Lisaks otsustasin, et tahan ühel päeval kirjutada lasteraamatu.

Teisipäeval Eestisse tagasi lennates lugesin tähelepanelikult Estonian Airi ajakirja. Kohe täitsa huvitav oli asjale kerge professionaalse kretinismiga läheneda. Tõlked jätsid nt veidi soovida, aga okei. Huvitavaid lugusid ja tuttavaid nimesid oli ka. Üks huvitav fakt, mida sealt õppisin aga oli, et Eesti rahvuslikul lennukompaniil on vaid kaheksa lennukit ja see pidi juba suur edasiarendus olema. KAHEKSA!!! Kuidas nii vähe? Ja nüüd paelub mind küsimus, et huvitav, kuidas nad sõidavad? Milliseid marsruute nad päeva jooksul läbivad? Kas see lennuk, mis mind hommikul Stockholmi viib ja õhtul tagasi toob, on üldse sama? Ja kus ta vahepeal käib? Barcelonas? Soomes? Kusagil eksootilisemas kohas? Või äkki lausa mitmes? Minu meelest täitsa intrigeeriv.

Ahjaa... lõin natuke raha ka laiaks, püüdes lõpuks kulutada sünnipäevaks saadud kinkekaarte. Hulkusin vist ehtepoes nõutult nii kaua, et müüjad võisid kahtlustavaks muutuda. Ma olen seal mitu korda juba edutult käinud, sest lootsin osta korraliku summa eest mingi ilusa pidulikuma komplekti, aga ei tulnud välja. Nüüd andsin alla ja ostsin mitu eraldiseisvat ilusat asja. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, millega neid kanda;)

Viimase ööpäeva saavutused

*Õppisin uuesti tatraputru tegema - yay!
*Avastasin the Big Bang Theory - ärge laske end nimest eksitada. Ma pole ammu mingi sarja peale kõva häälega naernud. Ja veel korduvalt! Lisaks meenutavad sealsed tüübid mulle üliväga ühte head sõpra. See ehk selgitab, miks ma olen kahekohalise arvu osasid juba ära vaadanud.
*Sain lõpuks aega kirjutada farmilugusid
*Sain isa käest sõimata, kui ta heitis ette, et ma võiks vahel helsitada ja vastasin, et elefon töötab kahte pidi
*Uurisin risti ja põiki india sünni- ning sobivushoroskoope. Sain palju uusi sõnu teada, aga mitte kuigi palju targemaks. Välja arvatud, et mis mõttes me H-ga jääme punktide arvult 0,5 võrra soovituslikule miinimumile alla? Mingu pekki! Aga põnev oli ka. Saint eada, et olen jäär ka. Või sõnn. Eelistaks jäära.
Ja ongi kõik!

Viimase aja blondimad hetked

See polnud eriti midagi, kui avastasin end üks päev id-kaarti poe kaardilugejasse toppimast ja ärritumast, et miks ma maksta ei saa. Olen arvutis ka vastupidi teinud:D Isegi restardi teinud, et lollist masinast jagu saada.

Aga kui ma nüüd reedel Veiko sünnipäevalt tulin, siis ehmatasin vist nii ennast kui teisi. Nimelt oli hoovis väga pime ja minu idee leida auto signatulede järgi töötas peaaegu hästi. Kuni tegin piiks-piiks ja hakkasin ust murdma. Muidugi edutult. Tegin siis veel mitu korda piiks-piiks ja vaatasin, et tuled vilguvad juba paanitsedes, et mis nüüd juhtus. Hea, et võtmeaugu otsimiseni ei jõudnud. Oleksin naabriautole kiirkunstiteose teinud. Muidugi ühel hetkel avastasin ka, et iga sedaan ei ole enda oma ja peegelduselt paistvad tuled olid veidi kaugemal:D

Täitsa tubli olin!

Ise ka ei usu. Viimased paar nädalat on möödunud ülisuure tööpinge all ja enamuse õhtutest olengi südaööni veebiga tegelenud - kõike ikka selleks, et tähtajaks võimalikult hea tulemus ette näidata oleks. Ja kuna ikka läks nii, et tähtaja eel ei olnud teistel üldse aega selle teemaga tegeleda, siis töötasin üksi nii, et silme eest oli täpiline ja asjad ujusid. Aga valmis ta sai. Ja ma olen enda üle väga uhke.

Muidu on ka olnud veidi keeruline aeg - seda siis eraelu poolest. Ometi on mulle viimastel päevadel selgeks tehtud, et ma olen "one of us" ja absolutely pean jaanuaris H venna pulma minema ning ta sõbrad hoolitsevad selle eest, et ma end seal hästi tunneksin igati. H ise on muidugi nagu H ikka. Nõuab, et ma tuleksin Skype'i, sest kõik tahavad mind näha ja siis keerab ise kaamera ees magama ära. Sellest ma parem ei räägigi, et ta lihtsalt mitu päeva töölt poppi tegi, et koolisõpradega Punes juua. Ma saan aru, et nad on best friends forever ja neil on raske kokku saada, aga no kuulge. Ma ei tea, kaua ta ülemus sellist asja kannatab.

Täna olin ka tubli. Tegime H-ga kokkuleppe, et tema ajab viimaks oma vuntsid maha ja täidab ka ühe teise lubaduse, mis ammu tehtud olema peaks ja mina leian endas jõudu toa ära koristada. Ja koristasingi! Kolm ja pool tundi. Koristasin tavalistest kohtadest ja ka sealt, kust ei kunagi varem. Pesin isegi külmkappi, maksin kõik arved ära ja ostsin poest loodetavasti veidi pikemaks ajaks süüa valmis. Tegelikult nagu eriti midagi ei ostnudki, aga arve väitis vastupidist. Täiendasin ka oma lillekollektsiooni ühe imeilusat värvi orhideega. Mulle lihtsalt meeldivad need nii väga. Ja loodan, et ma seda kohe ära ei tapa, nagu minu piprataimega peaaegu juhtus. Kas ma üldse rääkisin, kuidas Veiko kutsus mind korraks oma lilleautot vaatama ja tagasi tulin kirju palmi ning punase pipra puuga?:D Oh mind, nõrka. Aga ma tegelikult ei kahetse. On tore, kui kodus on midagi elusat veel peale minu.

Nüüd peaksin veel pesust tulnud riietega tegelema, aga enam ei jaksa. Lisaks kõigele olen plaanitud kahese ärkamise ajal üheksast üleval. Nüüd on jälle silmad väsinud, muidugi. Aga aitab ka asjalik olemisest. Vaatan, kas viitsin end vee kuskile õue vedada ja haruldase päikse käes lebotada. Mul on nii vaja puhkust.

Uksematindusest

Kas te olete kunagi armastanud kedagi nii üliväga, et lepite selle pärast asjadega, millega ei arvanud end eales leppivat? Ja kas see on õigustatud? Muidugi, kompromissid on hädavajalikud. Aga kui teine pool ühtegi ei tee? Kui tunned end ühel hetkel maailma kõige õnnelikumana ja järgmisel tõmmatakse mingi nõmeda vabandusega vaip jälle jalge alt ära. Mida siis teha? Kas ei olegi happily ever after, vaid on happily until next time?

Eile tegin uue rekordi. Olen jälle natuke nutma hakanud. Õnneks sai mõned kuud puhkust. Nüüd sain aga ühel päeval kahe isase pärast nutta, sest R otsustas taas mu elust läbi hüpata. Ja ükskõik, kui lühikesed ta põiked ka ei ole või kui hästi ma ka end nende ajal kontrollid püüan, ma olen nõrk. Loodetavasti mitte nii nõrk, et ennast jälle tahaplaanile panna ja taas heaks ingliks hakata. Ta tahab kohtuda. Ehk näost näkku vabandust paluda!? Ma ei tea, kas olen selleks veel valmis või mitte, sest sisemuses on ikka suured mõrad, aga ehk ongi ainus võimalus neid parandada mõned lahtised otsad kokku siduda?

Neid sõnu kirjutades voolavad taas mõõda mu põski pisarad, sest ta H tahtis rääkida ja jättis mu tühjalt ootama. Samas tema sõbrad soovitavad mul edasi liikuda. Nad muidugi ei tea kõike. Aga ma olen nendelegi kallis. Ja see, kelle arvamus kõige rohkem loeb, on kadunud. Taas. Et tulla hiljem mingi vabandusega stiilis: unustas end telekat vaatama, jäi magama ja ei kuulnud telefonigi. See teeb ju haiget.

Ma peaksin praegu elu eest tööle keskenduma, sest homseks õhtuks peab veeb valmis olema, aga ma ei suuda. Mis vahet seal on? Kellele see ikka loeb? Saan ehk mõne verbaalse pai, aga elus on teisigi asju. Olulisemaid. Ja hetkel tunnen end taas veidi nagu uksematt. Selle erandiga, et lubasin meie asjad meie vahel hoida ja nüüd kogun igasugust negatiivsust endasse. Positiivsust ka. Aga kust läheb piir normaalse ja ebanormaalse vahel?

Ilu inetusest otsimisest ja leidmisest

Kuna ma kirjutada hetkel ei jaksa ega viitsi - kuigi tegelikult tahaks, siis vaadake eelmise nädalalõpu pilte. Riskisin nende tegemiseks eluga. Ja üldse on olnud selline nädal, kus auto tahtis mulle otsa sõita ja siis oleksin ise peaaegu mingile jurakale maanteekiirusega otsa põrutanud.

Omal moel ilus, eks?Mõni asi on jälle uskumatult ilus eks?

Ainult Eestis!

Arvake, milline riik trükib oma postmargile kotivarguse hoiatusmärgi, asendab koti südamega ja lisab juurde kirja: Tallinn - kultuuripealinn 2011?

Naersin ikka kujutlematult kaua ja siis hakkas hirm, missugused inimesed Eestis otsuseid langetavad. Kas me tahamegi rahvusvahelisel tasandil oma kodumaad just nii tutvustada? Et turistid, tulge aga meie linna võlusid ise nautima!


Urr... Ehk viitsin hiljem pildi ka panna.

Kodus ja võõrsil

Reedel otsustasin veel kodukandiga tutvuda. Jah, siin on jätkuvalt kohti, kuhu ma veel oma jalga tõstnud ei ole! Leidsime Aivariga sellise kassiaasta sümboli:


Õhtul otsustasin veel mingi toidu kokku keerata. Nimelt oli paar päeva varem poes tekkinud kinnisidee, et ma tahan kõrvitsaputru! Käigupealt sai siis ostetud elu esimene kõrvitsakamakas ja ka pisike tumelilla baklažaan. Jäin lihtsalt lootma, et koos kartulitega tuleb sellest hea puder. Ja tuligi! See polnud nende süü, et ma soola doseerida ei oska:D Aga eks see kokkamine ole üks ohtlik tegevus ka. Kuidas muidu ma siis oma küüne ja osa sõrme lõhki viilutasin kõrvitsa pügamise käigus?

Nädalavahetuseks aga suundusin Tartusse. Nagunii oli vaja esmaspäeval seal olla - miks siis juba mitte laupäeval eks? Lisaks lootsin sealseid nunnusid kasutatud raamatute poode külastada, aga ei uskunud, et Tartu pühapäeviti täiesti välja surnud olla võiks. Kuid seal oli nagu mingi kartellikokkulepe - mitte ükski Riia mäe pood polnud lahti. Vastupidi igasugusele turumajanduslikule loogikale, mille kohaselt just nädalavahetusel on inimestel aega poode mööda käia. Aga ok.


Seega sai vist viimasest T-särgi ilmaga päevast turistireis. Käisime Sandraga kaemas ja üles pildistamas varemeid, millest vist korduvalt mööda käinud olen, kuid mille olemasolust isegi ei teadnud. Pildid see-eest aga tulid Qutub Minari tasemel. Ma küll ei tea, paljudele teist see nimi midagi ütleb, aga tegu on ühe Delhi sümboliga, mošee varemetega. Ja need on vapustavad. Seega lõpuks ometi on mul ka Tartust korralik kogus pilte. Ehk nüüd usutakse, et olen seal elanud?:D

Esmaspäev oli siis fieldwork day, kui käisin taas mööda kliente ja üritasin küll end tagasi hoida, et loomi ei katsuks, aga kui siis ikka julgustati pai tegema, siis andsin järgi. Jätsin vaid kõige pisemad igaks juhuks puutumata, aga lasin see-eest suurematel oma naha maha lakkuda ja üks proovis vist hambaid ka mu peal. Oli taas tore päev ning õppisin veel ühte kolleegi rohkem tundma.

Olles käinud veel üle aastate Tsink Plekk Panges kahanenud maitseelamuste portse nautimas ning Metroos end kurguauguni täis pugimas, võisin rahuliku südamega tagasi koju pöörduda. Tere, töönädal!

Mis muutub viie aastaga

Mul pidi neljapäeval klassikokkutulek olema. Tükk aega tundus, et üle viie aasta esimene, aga lõpuks tuli meelde ka mingi väiksema seltskonnaga bowlinguüritus. Igatahes, ma olin päris närvis sinna mineku pärast - ei teadnud ju, kuidas on taas teatud inimestega kohtuda. Kas ma peaksin taas pidevalt kaitsepositsioonil olema või võib nüüd juhtuda, et tekib klapp nt mõne isikuga, kellega seda pole kunagi olnudki. Aga noh kokkuvõttes oli päris tore. Sain jutustada kunagiste sõbrannadega, kellega enam ammu kohtunud ei ole. Samuti nägin teatud nägusid üle viie aasta ja meid oli kohale tulnud üllatavalt palju. Selgus tõesti, et mõni inimene on suureks kasvanud, pere loonud isegi. Üks tilluke klassiõde oli kohal suuuuuuuuuuuuuuure kõhuga.

Oleks väga tahtnud lähemalt kuulda, millega keegi möödunud aastatega hakkama on saanud ja osaliselt saingi teada. Samas oli aga ikka inimesi, kes pidasid end vist minust või teistestki nii palju paremaks, et tulid kohale, ise ääreni tähtsust täis, ühmasid mokaotsast midagi teretaolist ja siis suhtlesid kunagiste "sõpradega". Kasutan jutumärke, sest kahtlen, kas nad üldse kunagi sõbrad on olnud. Pigem rohkem partners in crime. Samas aga võimaluse korral ka üksteise jalgealust õõnestades.

Selgus nt, et kunagine populaarsete poiste paar pole üksteist neli aastat näinud ja oli ka nüüd nii, et kui üks ära läks, siis teine pidi kohe ära panema. Samas aga oli huvitav kuulda, et nt ühest klassivennast, keda me keegi ei jõudnud tundma õppida, on saanud juba keskkooli lõpu järel põllumees, kellega võiks ärigi ajada:D Teine on küll suureks kasvanud, aga tema enesearmastus ületab jätkuvalt kõike. See tuli eriti hästi välja, kui ta tund aega rääkis meile oma uuest armastusest ühe riigi vastu, kuni keegi ei viitsinud enam isegi mhm öelda ja samas ei küsinud kordagi, kuidas teistel läinud on või mida nemad teevad. Tundus täiega, nagu ta oleks hullult oodanud oma keskkooli seltskonda, et esineda publikule, kes ta kunagi pjedestaalile tõstis.

Samas ikka oli inimesi, kellele oleks tahtnud masendusest hüüda: miks? MIKS ma sulle ei meeldi? Mis sa sulle teinud olen? Nalja sai ka ning oli palav. Olgu põhjuseks üks või teine asi, tundsin end üle aastate pidevalt punastamas ja just meelega värskelt tehtud meigikihist ei olnud mingit abi selle kõige varjamisel.

Koju jalutasime Katsuga aga alles kahe paiku, olles enne kakelnud Chicagos töötajatega vastupidiselt meie soovile tehtud lauaarve pärast, kuhu nende eksimuse tõttu oli jäänud ka mõni jook ripakile. Samas aga oma vigasid enda kanda võtma ei nõustutud. See natuke rikkus asja, aga oligi arvata, et lauaarve tegemine lõpeb mingisuguse jamaga.

Veel enne koju jõudmist aga sain tuttavaks Joeliga. Jõudsime napilt Katsuga kumbki oma tänavale keerata, kui keegi mulle järgi jooksis. Üritasin täiega külm kala olla, sest sõbralikkus viib minu puhul alati valearusaamade ja probleemideni. Noormees aga muudkui üritas uurida mu nime, kust tulen ja kuhu lähen, kui vana olen jne. Pakkus oma õlut ka. Samal ajal rääkis ta küsimatagi ära kõik enda õhtu ja sihi kohta. Tema põhjendus oli, et ta ei taha üksi koju jalutada. Kui siis aga jõudsime tänavanurgani, millel ühine tee otsa sai, suruti kätt ja kiideti meeldiva seltskonna eest. Oletan, et järgmiseks oleks Joel, kolmkümmend pluss (üheksa vist) telefoninumbrit küsinud, kuid Maria ütles järsult head ööd. Jälle üks pisike seiklus teistsuguse päeva otsas.

Kui jutust jääb väheks

Ma olen siin nüüd juba tükk aega maadelnud gaasiprobleemidega, kutsunud ka erinevaid mehi koju ja andnud ära hea hulga raha. Kuna aga viimane käik ei andnud mingeid tulemusi, siis kogusin julgust ja viimaks tegin siiski kurja kõne, püüdes viisakaks jääda, ja saadeti mehed tagasi või noh...
Kas te kujutate ette, et keegi töömees tuleb ukse taha päev varem tööajal ja siis on solvunud, et sina kodus ei olnud ja ei rõõmustanud ta tuleku üle? Ma ei kuulnud telefonigi - nii kiire tööpäev oli.
Järgmisel päeval siis ilmus välja üks täiesti venekeelne mees, kes vist teregi öelda ei oska või ei proovinud vähemalt. Ja tema töötab ettevõtte Eesti Gaas heaks. Näete irooniat jah?

No ok, muidu ta tundus ju tore ja ma andsin endast parima, et temaga siiski suhelda - vene keeles siis - aga tõesti mu gaasiteemaline vene keele tase on üsna nullilähedane. Ei suutnudki ma talle selgeks teha, et antud hetkel tõesti funktsioneerivad asjad paremini, sest olin just hommikuse suure maadlemise boileriga duši võtmise nimel ära teinud. Tema aga lasi mul ikka ja jälle ise proovida boilerit südata ja kogeda, et tuleb ka järgmisel korral soe vesi. No ma tean seda ju ise ka. Aga probleem ongi selles, et kui on vaja pärast mõningast pausi saada sinna tuli alla või veel hullem - duši alla sooja vett, siis kõigepealt vajutan kätte boileri nuppu all hoides sügava valusa lohu, sest lihtsalt läheb mitmeid minuteid, et kuhugi jõuda ja siis külmetan või saan kõrvetada duši all oleku esimesed kümme minutit. Kas see on teie meelest normaalne? Sest minu meelest ei ole.

Igatahes, ühel hetkel, kui lootusetus kallale tuli, helistasin dispetšerile, et ta ise oma venekeelse mehega räägiks. Siis selgus, et tegelikult oleks pidanud minu juures olema kaks meest - teine ikka eestikeelne. Midagi see dispetšer siis ütles talle, kuigi tema suhtumine oli ka selline, et osta kallim boiler siis ja nemad ei saa midagi teha, kuigi raha võtta said. Igatahes, siis tuli autost ka eestikeelne mees, kellele telefoni teel seletati, et tut molodaja devotška kovo ne govorit porusski. No kuulge. Hetkel olin mina klient ega küsinud isegi, et nad minuga võõrkeeles räägiksid, vaid riigikeeles. Samas me kõik teame ju paljusid venelasi, soomlasi etc, kes peavad enesest mõistetavaks, et klienditeenindajana nende keelt räägime olenemata sellest, mis keelealal nad on.

Okei... tuli siis ka teine mees. Kahepeale üritasid nad mulle selgeks teha, et kõik on mu enda süü. Et ongi normaalne, et kui on pikem vahe boileri kasutamisel (minu puhul siis loeti selleks kuni paari päeva), siis peabki boileriga endale haiget tegema nii kaua, kuni põlema läheb. Muidu aga piisab vaid poolest minutist. Aga ma tean kogemusest, et vanasti piisas ka sekunditest. Samuti sain lahke soovituse alati liitrite kaupa vett joosta lasta - kõigepealt, et soe vesi jõuaks vannituppa ja pärast, et kogu soe vesi torustikust välja lasta. Halloo, keskkonnasõbrad. Appi!!! Siis veel, et gaaiboiler ei töötagi muud moodi, kui ainult kuumaveekraani maksimaalses astmes ja et kui liiga kuum on, siis võib kööki joosta ja leeki väiksemaks keerata. Ja mina olen imelik, et ikka üritan oma modernse üheosalise kraaniga veetemperatuuri reguleerida duši alt vahepeal kööki jooksmise asemel. Ja et üleüldse mul on liiga väike surve - see aga ei sega vahepeal kõrvetada saamist.

Proovisin siis eile nende viisil, et panin väiksema leegi peale ja kuumaveekraani maksimumile - mis te arvate, kas sain jälle kõigepealt külmetada ja siis kõrvetada või mitte? Muidugi sain ja lõppes asi jälle pidevalt kraani reguleerimisega, sest polnud ju võimalik ka enam leegisuurust väiksemaks keerata ilma, et see ära kustuks. No kuradi perse! Ma olen nii kuri, aga midagi teha ka ei saa. Ainus, mida võin Eesti Gaasi kasuks öelda, on see, et nad tulid vabatahtlikult tagasi asja kontrollima ja selle kümne minuti eest raha ei võtnud. Aga nad olid mulle nagunii ühe minu töötunni ja 50 minutit enda tööaega võlgu. Ma ei tea, kaua ma seda jama enam kannatan, kui mingi ajudega abimehe otsa ei satu. Või kuidas teile tundub? Kas hetkel olen mina see loll, kes teistele liiga teeb?

Kokkuvõte

Käisin ostsin lõpuks IELTSi õpikud ära. Andsime mõlemad Aivariga Uue Maailma festivalil oma viimasegi raha ära ühe imelise meres lihvitud klaasist kõrvarõngapaari eest ja lasime seejärel emal enda kõhud täis sööta. Kuulasime kingsepa õpetust, kuidas lukukelku peab pigistama õrnalt nagu naist. Istusime suvalise ärihoone trepi peal - sõime pontsikuid ja jäätist. Tegin ema juures süüa ja võtsin vähemalt neljandiku päevast uut infot vastu vähemalt iga kahe minuti tagant. Vaatasime, kuidas üks naaber oma erinevatesse kleitidesse topitud minikoeraga teise naabri töölimusiini peal fotosessiooni teeb. Ei keskendunud ÜRO avaldusele. Käisime sel aastal esmakordselt Suurupis tädi sünnipäeval. Kõige uuem sugulane tahtis vaid koeraga sõbrustada ja põgenes mu eest. Sõime kolm kooki ära. Tegin tööd. Käisin poes päevadel. Tegin veel tööd. Jäin haigeks. Käisin uiskudel piruette ja kunstipäraseid helisid loomas. Saatsin lõpuks avalduse ära.

Aga kõige sürreaalsem osa viimastest päevadest on see, et sain täna paariaastase vaikuse järel kutse ühe suure lennufirma stjuuardesside värbamispäevale. Ei olnud naljakas:D Ma ei tea, kas ma enam tahakski, aga äkki läheks ikka prooviks? Niisamagi... kui peaks juhtuma, et läbin konkursi, eks siis mõtleb edasi. Aga naljakas, kuidas taas asjad nagu sajas suunas jooksma hakkaksid. Ei tohi ikka sellele kivile vist sammalt kasvada, kuigi mulle vist praegu isegi meeldiks paigal olla. On ju üsna tõenäoline, et seda stabiilsust ei ole väga kauaks.

Enne oli hambas auk, nüüd rahakotis

See hakkab vist klišeeks muutuma juba, aga kui enda nahal koged, on ikka vastik küll.

Käisin täna hambaarsti juures, sest õnneks ei ole juba mitu aastat ühtegi probleemi olnud. Nüüd küll muutus üks kiku tundlikuks, aga eelkõige tahtsin lihtsalt kontrollida ja preventative maintenance'i teha.

Kohapeal selgus aga, et täitsa päris maintenance'i on vaja ja seal, kus ma ei oodanud. Pidi olema üks piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiisitilluke auk ja veidi hambakivi - elus esimest korda. Otsustasin korda teha.

Tore tädi tegi küll natuke haiget, mistõttu ma olin toolis krampis ja pulksirge. Aga siis ta lohutas mind nagu viieaastast väljenditega nagu: ainult üks kord puurime veel. Enam sügavalt ei tee. Rohkem valusaid asju ei kasuta. Tubli!:D Ma oleksin vist kõva häälega naernud, kui ma ei oleks valust ja veelgi suuremast hirmust paanitsenud.

Aga jah. Pärast piiiiiiiiiiiiiisikesi protseduure anti pihku üks paber, mille alusel maksma pidin minema. Seal polnud kirjas muud kui vihje mingile arvele. Ohkasin ja lootsin parimat. Parim oli 52 eurot. Aga eks see ole vist üks kaval nipp alles kassas õige kuluaruanne kätte anda. Muidu vist pooled tõuseks toolist püsti enne töö algust või jätaks kassaosa vahele. Mõtleks, kui veel oleks midagi suus väga pahasti olnud või erakliinikusse läinud...

Viisakuse erinevatest definitsioonidest

Kas te olete märganud, et erinevates kultuurides peetakse viisakaks ja ebaviisakaks erinevaid asju? See saab alguse isegi kaugemalt - sellest, mis on kellegi meelest hea või halb.

Igatahes, mõni päev tagasi plahvatasin sel teemal, sest jälle üks juhututtav arvas, et kuna me oleme "nii head sõbrad", siis tal on õigus mu välimust kommenteerida. Kusjuures ta püüdis teha komplimenti ja enne seda oli veel rääkinud, kui õnnelik ta oleks, kui suudaks tee mu südamesse leida. Aga välja tuli... ei saa öelda päris, et nii nagu alati, aga nii, nagu Indias väga tihti. Nimelt tuli temalt lause: I think you have lost a lot of fat since last time. Nagu excuse me?!?!?!???
Pähe tekkis kohe sada küsimust:
esiteks, kuidas ta julgeb?
teiseks, eriti õel on kasutada sõna fat ja mitte weight
kolmandaks, ma ei ole üldse kindel, et kaal mitte hoopis suurenenud ei ole
neljandaks, mis õigusega võõras inimene mind lambist välimuse põhjal hindab?
viiendaks, kas ta arvab siis, et ma olin väga paks või olen jätkuvalt paks?
kuuendaks, miks ta oma selliseid mõtteid enda teada ei hoia
seitsmendaks, kas ta ei tea, kuidas komplimenti teha
kaheksandaks, kuhu jääb kodune ja koolist tulema pidav kasvatus???

Anyway, see ei ole esimene ega kindlasti ka viimane kord, mil mõni india isane mõne sellise pirni ootamatult maha paneb. Selliseid asju on mul juhtunud aga ainult indialastega ja ma tean raudkindlalt, et ma ei ole ainuke, kes on korduvalt ehmatanud millegi, mida enamik eurooplasi vist häbematuseks peaks, peale. No tõesti, kas te kujutaks mõnda normaalset toredat euroopa meest kellelegi muu jutu sees ütlemas, et ta on tüse, et kellelegi teisel on seiksikamad jalad jne jne jne? Ei kujutaks hästi ette, eks.

Või noh, võib-olla tõesti väga lähedane sõber võib sel teemal sõna võtta. Muidu aga võiks hoiduda võrdlustest või piirduda väljendiga you look very nice today.

Aga ma tean, et need samad inimesed ei plaani üldse mitte ebaviisakad olla ja tõenäoliselt ei saa arugi, et nad kedagi solvanud on. Ma ei ole muidugi siiani käratanud ega kellelegi kõrvakiile jaganud ka. Aga nüüd küll aitas ja ma ei suutnud Facebookis suud kinni hoida. See muidugi lõi laiema diskussiooni ja otsekohe tundsid teatud tegelased end puudutatuna ning asusid vastu ründama. Nali on selles, et vaid üksikuid neist endist ei puuduta see teema. Aga jah, küsimus on, et kui palju tuleb alla neelata teise kultuuri esindajatega suheldes? Kust jookseb see piir?

Sest enda meelest olen ma üsna paindlik olnud. Üritanud neist ja nende kultuurist aru saada. Vältinud ohtlikke teemasid. Järginud kohalikke tavasid jne. Aga ma ei luba end suvalistel inimestel alusetult kritiseerida ning solvata! Kas see tähendab siis, et mina olen see ebaviisakas inimene oma viha välja elades? Eks see jää igaühe enda otsustada...

Muidu aga olen Rootsist tagasi. Oli üsna huvitav. Kuulsin õudusi (muidugi) india lehmapidamise kohta (kuidas pääsemaks mööda lehmade mitte tapmise reeglist seotakse nad seina äärde kinni, kuni nad näljast ja janust nõrkevad või kuidas välja praagitud lastakse lihtsalt farmist välja, kus nad peavad järsku ise hakkama saama). Sain teada, et ka hobuseid annab lüpsta ning üsna detailse ülevaate lehma sisust, aga ka sellest what mean ladies nad on:D Tegelikult ei ole see eriti naljakas.

Kahe päevaga üritasin tutvuda ka võimalikult paljude rahvusvaheliste kolleegidega ning minu rõõmuks tunnen nüüd veidi ka teisi oma ala spetsialiste jälle, aga samas ka hoopis muudes valdkondades ja piirkondades tegutsevaid tegelasi.

Sain päris headeks sõpradeks grupi sakslastega, kellega veel üheskoos lennujaamagi sõitsime ja seal siidrit jõime. Kahjuks aga olid kõik kenad poisid juba hõivatud - ja kusjuures paljud neist rahvusvahelistes suhetes. Mul oli muidugi huvitav nendega elu arutada. Nüüd aga olen tagasi ning üritan taas tööl end paari päevaga kogunenud hullumajast läbi närida.

Minu kodulinn

Pidevas liikumises üks jäädvustatud hetk... ja minu meelest iseloomustab see Tallinna oma võlus ülihästi

Heaoluriik kellele?

Esimene õhtu Rootsis ja juba ajab kõik mind siin hulluks. Üks lühike sõit üle mere ei tohiks ju nii stressirohke olla. Lend ise läks küll edukalt ja maandudes avastasin kaks rida eespoolt ka meie suure Põhja-Euroopa bossi. Täitsa tore oli teda taas näha ja veidi jutustada:) Sain veidi siseinfot ka meie tulevaste juhtide kohta.

Sealt edasi aga läks seikluseks. Juba üliammu saabus teade, et meile on majutus broneeritud ning minu soovi peale, et keegi mulle vastu tuleks või muudmoodi transpordi korraldaks, sest ma ei tahtnud hilisõhtul suunal linnast välja seiklema hakata, ka see "korraldati". Saingi lühikese kirja, et takso on teatud kellaajaks tellitud. Kui ma siis täna hommikul veel igaks juhuks meeldetuletuse enda saabumise kohta saatsin ja tahtsin üle kontrollida kõiki asju, siis sellele vastust ei tulnudki, aga ma veel ei paanitsenud. Mõtlesin, et ju siis ootab keegi mind lennujaamas sildiga, mul on ka mingisugune aadress ja telefoninumber. Kui raske see ikka saab olla!

HAH!

Polnud seal ühtegi minu nime kandva sildiga tegelast. Tegin teda otsides mitu tiiru ja küsisin ka abi ametlikust taksoteenistusest. Nemad aga arvasid, et mulle lihtsalt unustati see bronn teha ja et võtku ma maja eest ükskõik, milline takso. Nojah... mis mul muud üle jäi? Tööpäev oli ju läbi ja ega ma ei lootnudki ühtegi rootslast kätte saada. Polnud ka päris kindel, keda otsima hakata. Siis sain veel enda peale vihastada, et ei olnud võtnud paberil kolleegide telefoninumbreid kaasa, sest meie firmasisised lühinumbrid, mis on mu mobiili salvestatud, siin tööle ei hakanud. Seega neilt ka nõu küsida ei saanud. Krt 2!

Viimaks siis võtsin takso, mil peal silt Airport cab ja lootsin, et sellist nime kandvaid sõidukeid ikka kontrollitakse pidevalt. Sattusin nii veel seitsmekohalise takso peale ja näitasin talle paberilt nii täpset aadressi kui oskasin.

Vähese keeleoskusega mees ütles no problem ja asjad hakaksid aina enam mulle Indiat meenutama (ja mitte heas mõttes). Varsti ta siis otsustas rooli taga kiirteel minu antud paberisse süveneda. Enne veel oli teavitanud mind röögatust linnast välja sõitmise hinnast, aga öelnud ka, et muidu läheks veel rohkem. Mida iganes see ka ei tähistanud.

Ma arvasin, et ju tal on kohustus mind informeerida umbkaudsest hinnast, aga tema piiksutas oma gpsi ja muude mänguasjadega ning lõigi kohe selle summa masinasse. Kui ta siis aga oma keelebarjäärist hoolimata avastas, et ma ei tahagi täpselt sinna minna, kuhu tema ette kujutas, siis keevitati veel summale üht-teist otsa. Ma vaid leppisin sellega, sest mida muud mul teha oli.

Kohale jõudmine oli ka paras tširkus sellest hoolimata, et ta oli omaalgatuslikult helistanud mu peatumispaiga kontaktnumbril ja küsinud täpsustavat infot. Läks veel tükk maad tiirutamist ja minu sisetunde ignoreerimist ning teinegi kõne kellelegi, kes mu bronnilehel olnud telefonile vastab ja siis taas mõningase ekslemise järel jõudsime selle maja ette, mida ma olin ennegi arvanud.

No ok. Ma isegi ei räägi rootsikeelsest taksohinnakirjast, poolenisti rootsikeelsest broneeringukinnitusest jne. Kui aga siis mingi etteantud uksekoodi abil maja tagaküljelt ühest avausest sisse pääsesime, siis hingasin kergendusega. Oli selline seesam-avane hetk. Aga mitte kauaks.

Algas järgmine müsteerium. Langoljeeridelikus tühjas hoones ei paistnud olevat kedagi, kuigi oli kuulda hõredaid elutegevuse hääli. Minu ees aga oli tühi vastuvõtulett ja selle taga rippusid tubade numbrid. Olin õnneks ennegi kuulnud, et seal tuleb isetegevust teha. Taksojuht käis minuga veel igal pool kaasas ja lõpuks pakkus juba väga kahtlase tooniga edasist abi. Aga vähemalt mõne aja pärast tuli talle meelde, et kuskil pidi kirjas olema ka minu toa number ja siis leidsimegi ühe ninna vahtinud paberi, mida me enne ei märganud oma ähmis. Leidsin õige numbriga võtme, maksin taksoarve ja hakkasin tuba otsima. Sellega oli juba üsna kiire ka, sest põis ei olnud valmis sellisteks seiklusteks.

Aga siis... siis käisin terve maja läbi ja kusagilt ei hakanudki paistma minu toanumbrit. Õnneks olid nüüdseks sinna tekkinud ka kaks asjaga rohkem kursis olevat meesterahvast. Üks neist oskas kohe öelda, et peaksin paiknema ühes teises majas ülemisel korrusel. Ta seletas mulle ära ka ühe mu bronnil ja võtmekapilgi kirjas olnud rootsikeelse sõna - mässen. Oleks keegi aga seda varem teinud, ehk oleks ma kohe osanud sööklamajja minna. Mitte, et ma siiski oleksin pääsenud teisest majast võtme otsimisest. Või kohe õige sissepääsu taas leidnud.

Ühesõnaga, oli tõeline aaretejaht. Ja ma ei saa aru, kuidas korraldatakse koolitust uutele esmakordselt siia tulevatele töötajatele nii, et keegi ei vaevu seletama üldse, kuidas siin asjad toimivad. Eriti, kuna toimuvad ebaharilikult, kohal ei ole õhtul enam kedagi ja kõik sildid on tibatillukesed ja rootsikeelsed. Ise tahavad nad siin ka väliskülalisi majutada. No tule taevas appi! tahaks nüüd hüüda.

Igatahes olen lõpuks oma tillukeses kriiskavvalges ent ometi armsas katusekambris ja kui netijumalad lubavad, siis saan vähemalt selle blogipostituse üles panna. Sest jumal hoidku selle eest, kui ma peaksin siia arvutisse Skype'i tahtma või julgeksin tõsiselt loota, et FB-gi minuga siin koostööd teeks!

Ootan juba hirmu ja huviga hommikust seiklust, kui peab vist karupeest välja imema info selle kohta, kus siin suurel alal täpselt meie treening toimuma hakkab.

Mõnus õhtu katusel

Eilne oli jälle natuke omamoodi päev. Või pigem õhtu, sest päeva esimese poole olin kodus karmi mõttetööd teinud ja kui siis enam üksi ekraanil paiknev sõna arusaadav ei olnud, otsustasin, et pean ka seda haruldaselt ilusat ilma lähemalt vaatama minema.

Ja läksimegi Aivariga Piritale jalutama. Mina muidugi kiikasin pidevalt sealseid rulluisutajaid, et end kuidagi panna ja minu rõõmuks tundus, et on teisigi, kes end neil veel väga vabalt ei tunne. Ei ole ma ainus ebakindel hädapätakas ja ei kavatse alla ka anda.

Igatahes, teine suurem plaan oli ka. Tahtsin enne sügist ikka katusekino ära näha ja kuna oli laupäev ning seal näidati filmi Tuulest viidud, siis ei jäänudki ühtegi kahtlust - ostsime piletid ära ja jalutuskäigult naastes tuli leida vaid tee, mis pärast poodide sulgemisaega Viru keskuse katusele viiks. Soovitan teistelgi huvitatutel selleks aega varuda, sest mingeid skeeme küll polnud, liftid ei tööta ja suured nooltega plakatid seal kõrval on petekaks ning ka kõik turvamehed ei oska aidata.

Koht ise oli väga positiivseks üllatuseks. Mugavad vanaaegsed lamamistoolid ja isiklikud kõrvaklapid, baar, mis pakkus nii kakaod kui vahuveini sangriasid ja fliispleedid, mis öö laskudes filmiarmastajaid soojas hoiaksid. Mmmm... ja kuna maniakke, kes öösel neli tundi õues vana filmi vaadata tahaksid, polnud just väga palju, saime ka head kohad.

See ja üle igasuguste ootuste huvitav film lasidki õhtut nautida vaid vähese värisemisega. Ja need neli tundi möödusid kui lennates omapäraste tegelaskujude seltsis. Ideaalne ilm oli ka. Aga kuna mul oli juba nüüd külm, siis ei kujuta hästi ettegi, kas seal ka külmema ilmaga tore oleks.

Öösel jalutasime veel läbi linna minu juurde, kus puhusime tema jaoks vaid madratsi täis ja siis peaaegu kohe ära kukkusime, et täna kella kahe paiku ärgata:D

Neljal rattal on kindlam kui kaheksal!

Ehk siis olenemata sellest, et sundisin end sel nädalal lausa kolm korda uisud alla panema ja iga kord pikema ringi tegin, siis olin ikka hirmuhigist märg - eriti tee ületamisel ja mägedel. Seega eelistan siiski autot tema väiksema rataste arvu, aga parema tasakaaluga. Jalad läksid ka kohe pingutusest krampi, aga mulle siiski tundub, et asi paraneb ja üllatasin ennast, et ka oma hästi tasapidi sõitmisega käisin Rocca al Mare kooli juures ca 45 minutiga ära.

Minu esimese pikema sõidu õhtu, mil avastasin, et muidu siledana tundunud teed ei kõlba absoluutselt rullikatega sõitmiseks (nagu ka hiljem proovitud kergliikustee laudsillad), oli ka muud moodi naljakas.

Nimelt käisime pärast autoga poes - et viiks taara ära ja nii - ning tuli kallale hirmus Sprite'i isu ja ostsingi. Auto ees aga kukkus pudel maha. Arvasin, et pole hullu, sest juba enne sai sealt osa ära joodud, aga kui ma siis pudeli rooli taga uuesti lahti keerasin... oo õuduste purskkaevu!

Ma ei suutnud kiiruga midagi teha ka ja nii ma siis istusin koduni loigus ja lootsin, et enamuse magusast limonaadist imevad sisse püksid mitte iste, sest see oleks katastroof. Ja Sandra pidi naerukrampidesse surema, kui nägi KUI märg mu püksitagumik on. Hea, et hoovis üksi olime:D

Spontaanne spordiotsus

Eile oli selline eriskummaline päev, kui otsustasin järele uurida, kas kuulujutul, et Rademaris on tõsine rulluiskude allahindlus, on tõsi taga.

Ma ei olnud ju üldse kindel, kas mul on ikka mõtet veel üks paar osta - äkki jääb seisma niisamuti nagu eelmine, millega põhikoolis kümmekond korda sõidetud sai. Aga samas olen ma ju suvi otsa tahtnud taas alustada ja terve mu töökoht on rulluisufänne täis.

Niisiis suundusin otse töölt Rocca al Maresse jahile. Nägin viisakaid hindu ka ühes teises poes ja proovisin jalga nii mõndagi paari, mis kõik mind omal algatusel mööda kahhelkive edasi veeretasid. Ilma, et asjad eriti minu kontrolli all oleksid.

Igatahes, läkski nii, et ostsin uisud ja korralikud kaitsmed ka. Sai ka proovisõit kodu läheduses ära tehtud ja uued kvaliteetuisud on täitsa mõnusad, kuid eks ma ikka värisen tohutult nende peal ja kukkumist kardan kui tuld.

Oli plaan ka tänase ideaalse ilmaga uiske testida, aga läks nii, et enne oli pime, kui mul selleks aega tekkis. Selle asemel koristasin ja ootasin korteriomanikku raha järele ja rääkisin H-ga valetamisest. Tema meelest ei ole valged valed valed ja samuti annab tema meelest valge vale sildi külge kleepida kõigele, mis teisi õnnelikuks teeb ja enda elu kergendab, kuni see kahju ei tee. Minu jaoks on see väga raske, aga eks elu näitab, kas õpin vajadusel valetama või mitte. Või äkki piisab iseendaks olemisest ja põhjatust aususest kombineerituna viisakusega.

Mul on ussid kõhus!

Neljapäev oli taas sünnipäev - seekord tahtis Sandra ametlikult õhtul välja minna ja nii me siis läksimegi pubituurile juba tuttavaid värvilisi kokteile otsima.

Otsustasime lauas tumeroheliste jookide taustal ka tõde ja tegu mängida, mistõttu on minu telefonis ühe keskealise soliidse itaalia härrasmehe telefoninumber - nad kohe küsisid üllatunult, et kas eesti naised ongi ise nii agressiivsed tutvujad:D. Samuti on Sandra kaameras pilt minust kahe briti poissmehega ja hulk teisi, kus me kahekesi keset linna Kungla rahvast, Bad Touch'i ja Mere lapsi laulame:D Koos tantsuga!

Sandra ise aga pidi muuhulgas kellegi võõra meie lauda kutsuma ja saigi hakkama - kaks toredat saksa noormeest ühinesid meiega lausa terveks õhtuks ja üleüldse astus ligi palju õnnesoovijaid ja muidu jutustajaid. Olime ju taas äratuntavate sünnipäevatorbikutega.

Mingil hetkel tuli meie juurde ka üks tädi baarist ja küsis, kas me tahaksime nende korraldatud hirmu faktoris osaleda. Mina, S ja üks saksa noromees olime nõus - eriti, kuna nagunii juba igasugu valgust kartvaid julgustükke tegime. Ka sakslased ühinesid mänguga ja pidid laulma nii õllelaulu kui küsisid ettekandjalt, kas ikka talle ka meeldivad saksa mehed - eesti keeles.

Igatahes, õhtu möödudes selgus, et nii mina kui see saksa kompu valitigi välja hirmu faktori võistlejateks. Olin veel enne üle küsinud igaks juhuks, et ega midagi väga jälki ei tule ja kinnitati, et ei. Aga eks meie definitsioonid olid veidi erinevad.

Esimene ülesanne oli lihtsalt fun. Pidime kingad ja sokid jalast võtma ning saime asemele sõlme keeratud ning jäässe külmutatud sokid. Ülesanne oli paljajalu õue minna, seal sokid lahti harutada, jalga panna ja tagasi baari tulla. Lubati ka nt õuetingimustes vett sulatamiseks kasutada ja kui me siis taipasime, et niisama vastu maad toksimisest erilist tolku pole, siis tormasimegi täiel tempol paljajalu Hollywoodi purskkaevu juurde sokke leotama.

Michael oli veel nii palju härrasmees, et kui oma sokid lahti sai, aitas veel minu omi ka harutada. See aga läks talle maksma väärtuslikke minuteid ja kui tagasi jooksime, selgus, et mina olin ühele tüdrukule ära teinud, tema aga mängust välja kukkunud. Vähemalt tegime purskkaevu ääres hänginud teistele turistidele nalja ja endal oli ka tõeliselt lõbus.

Teine üleanne aga oli tükk maad karmim. Saime igaüks kausitäie elavaid vihmausse, mis tuli võidu nahka pista. Konkurent hoiatas mind ette, et need on vastikud, aga sain ise teada, mismoodi muld hamba all krigiseb ja kuidas elavad vingerdised kikude all katki minna ei taha. Nii ma siis neelasingi kaks ligi 20cm-st tervelt alla, aga kahjuks olin teisest neiust aeglasem ussimugija ja kukkusin välja. Aga vähemalt tegin ära midagi, mille puhul arvasin, et seda ei juhtu nii pea. Imelik tunne oli küll mõeldes, et sõin usse, aga mis siis.

Terveks õhtuks oli nalja kui palju ja koju jalutades ostsin veel cocat nende söövitamiseks:D Aga minu low ei olnud mitte kõige suurem low, kuigi oleksin soovinud ka ehk võistluse Michaeli kombel kaks ussi varem katkestada:D Nüüd sõin neid ju vaid oma lõbuks, kuigi ega me auhinda ei tahtnudki.

Igatahes, vahepeal tuli ilma kutsumata meie lauda veel mingi purjus eesti isane, kellest kuidagi lahti ei saanud ja kes süüdimatult kõik meie joogipõhjad endale sisse kaanis. Seda hoolimata keeldudest ja kurjaks saanud Sandra karjumisest. Aga jah... minu meelest kellegi jääpõhja lõpuni luristamine on ikka omaette low jälle. Aga meil oli ülimalt lõbus õhtu ja jälle nii mõndagi meenutada.

Torbikud

Kolmapäev oli siis päriselt Sandra sünnipäev ja ühtlasi harukordne päev, mil sai Dalai Lamat Eestis näha. Niisiis oligi meil Sandraga diil, et läheme nui neljaks seda vaatama ja pärast välja sööma.

Hommik aga oli karm. Sain kliendi käest ebaõiglaselt niimoodi sõimata, et ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ja Piret tõi kuskilt konjakipudeli ja käskis mul juua. Muidugi see, et ma nutune olin, levis ka kolleegide seas kulutulena, aga õnneks olid kõik väga mõistvad ja toetavad ja lõpuks sain konjakita asjast üle. Aga jätkuvalt vihkan seda, kui parandamatult nõrk ma olen.

Igatahes, päeva jooksul sai selgeks, et töölt läheme Lamat kuulama lausa kolmekesi ja nii ma siis alguses hängisingi seal kolleegidega - nii paistis see ka veidi vähem tööluusina. Sandra muidugi solvus ära, et ma kohe neid otsima ei tulnud ja viskas toru ära, aga ma ju teadsin, et ta on koos Riinuga ja kõik on hästi. Lisaks oli seal ju tohutu rahvamass, millest üsna võimatu teisi leida.

Kui ma siis ükskord selle katsumuse ette võtsin, selguski, et nad on end kuskile keskele pressinud ja pidin sinna pidevalt vabandades läbi teiste trügima. Otsing tulemusi ei andnud ja siis mingi hetk hakkas keegi mutike mu peale karjuma, et julgen seal telefoniga teda segada. Nojah. Vaatasingi siis mõnda aega maailmakuulsust üksi ja üritasin kõigest väest ta sõnumile keskenduda, aga ei tulnud välja nii hästi kui tahtnuksin.

Mingi hetk sain Sandralt uue kõne, et tal olla paha hakanud ja siis sain veel neid taga otsida. Sellega Lama kuulamine piirduski ja kui tal veidi parem hakkas, läksime siiski sushit otsima. Tema jaoks oli selline toore kala söömine uudne kogemus ja ega minagi seda tihti ei tee - pulkadega oli veidi veel õudsem. Kartsin kogu aeg, et need erinevad sushid lendavad käest või kukuvad sülle, aga midagi hullu ei juhtunudki. Seekord sain ka igasuguseid huvitavaid variante proovida, kuni reaalselt rohkem ei mahtunud. Soovitud macha rohelise tee jäätisekokteil oli ju ka veel enne soolast serveeritud. Ja nüüd ma jälle ei taha tükk aega toorest kala näha, aga see selleks. Koht ise oli minu meelest üsna kummaline. Tibatilluke ning ülerahvastatud - kiitus nende toidule - aga mingid animejoonised roosas ruumis ei olnud minu stiil. Oleksin eelistanud midagi stiilsemat ja minimalistlikus aasia stiilis.

Kuna kell oli liikunud väga kiiresti, ei hakanud ma enam viieks minutiks tööle tagasi tormama ja otsustasime hoopis koju jalutada. Lootsime nii kõhtu veidi ruumi saada.

Teel käisime ka poest läbi ning saime pähe mingite poolpaljaste animebeibedega sünnipäevatorbikud, aga see eest sai palju naljakaid pilte. Mina sushit söömas on muidugi täiesti omaette klass ja seeria, aga pärast tuli ka mõningaid ilusaid. Otsisime taas huvitavaid taustu ja sundisin Sandrat minema suspedes postripoisi hargivahet katsuma:D Eks ta ikka itsitas ja punastas, aga meil oli s*tta kanti lõbus:) And no harm done too.

Õhtu veetsime Riinuga kahekesi screensaverit jõllitades - jah, jälle - ning siis saigi päev otsa.

Sain sel päeval ka kurva uudise - vanaema mees oli pärast pikka haigust ära surnud ja eks seda võis ka oodata vanaema kohmaka südamliku sünnipäevakõne peale, aga tuli mulle siiski üllatusena. Samas, tunnistan ausalt, et ma ei oska selle üle eriti kurvastada. Me pole ju kunagi kohtunudki ega sõnagi vahetanud. Kas see teeb minust halva inimese? Mõistusega saan ju aru, et surm on kurb sündmus ja ta oli kallis paljudele, aga minu jaoks ta justkui polekski reaalne isik. Aga ega ma tuttavate surmagi puhul eriti mõistlikult käituda ei oska ja klišeesid ka loopida ei taha. Aga vot selline kummaline mõru šokolaadi maitseline päev oli.

Uued sokid ja vanad kadunud sõbrad

Ka õigel päeval ei pääsenud ma külalistest ja tööpäeva hakkisid lõputud rõõmu valmistavad õnnitluskõned ning sõnumid:) Sõime kolleegidega sefiiritorti ja eriti naiselikku maasikatükkidega Fresitat. Kusjuures neile meeldis.

Õhtu aga oli taas tore. Helistas vana ülemus, kellega päris pikalt rääkisime ja siis tulid külla väikevenna ja ristiema. Sain neilt veel vanaema saadetud kanepilehemustrit meenutavad villased sokid:D Hiljem liitus nende ja minu ja Riinuga ka Sandra ja Aivar ja korraks isegi minu suureks üllatuseks Kadrian, kelle eest ma ei suutnud ega üritanudki oma solvumist eriti varjata. Tema aga käitus samas nagu kõik olekski kõige paremas korras. Noh, nende kümne minuti jooksul, mil ta siin oli, sain talle vähemalt teda pool aastat oodanud India kingitused üle anda ja mul oli ikkagi väga hea meel teda näha. Sellest olenemata, et kõik vaatasid kerkinud kulmudega pealt, kuidas üks mu kauaegsemaid ja parimaid sõbrannasid esitab mulle küsimusi nagu: millega sa praegu üldse tegeled?

Õhtu lõppes kolme tüdruku poolse Aivari kiusamisega, sest kohe-kohe oli ju Sandra sünnipäev algamas ja me kõik üsna veinised - seega ei seganud meid ükski südametunnistus nõudmast, et ta paljastaks meile oma muskleid ja parema pildi saamiseks nööpisin ka tema särgi lahti:D Aga noh... Sandra sünnpäevaks ju võib...

Neiu aga suutis ise oma sünnipäeva alguseks magama jääda. Mis meile väga hästi sobis. Jõudsime tordi valmis seada koos safariküünaldega ning õhupalli peidust välja võtta ja siis sai teda taas lauluga äratada. Aivar kinkis talle lausa lennuki - imetlust vääriv tähelepanelikkus meesterahvalt. Me Riinuga olime suure mõttetöö tulemusena talle spa-kehahoolduse välja valinud, aga kahjuks ta ei paistnud sellest üldse rõõmu tundvat. Olenemata sellest, et kingitust valides lähtusime just tema soovidest ja mõtetest. Aga kust pidingi ma teadma, et tema kurvameelsed märkused, et ta pole kunagi spas käinud, ei hõlma x, y, z etc protseduure? Ja me lootsime veel asja erilisusega punkte teenida, aga noh, jah. Ehk annan ka ühel hetkel ikka alla ja hakkan nõmedat raha kinkima.