Igapäevased õppetunnid

On olnud üsna raske nädal - vaimselt - ja ka tänane ei olnud just tavaline päev. Kuna jõudsin teisipäeva hommikuks punkti, kus ei suutnud enam kogu kolleegide poolt tulevat sitta alla neelata, siis nad olid üsna šokeeritud mu reaktsioonist. Armas oli näha, kuidas ootamatud inimesed tulid kallistama ja lohutama ning isegi täna pakuti, et iga kell, kui mul on vaja end välja elada, siis ollakse nõus mind kuulama. Igatahes, täna pidi minema sõjaks. Ülemus korraldas mahaistumise ja ootasin seda huvi ja hirmuga, sest ei osanud ennustada, kas saan ühisrünnaku osaliseks või kujuneb sellest hoopis midagi ootamatut.

Täna siiski ei karjutud, kuid ega nad ise vist siiani aru ei saa, et nad minuga kuidagi ebanormaalselt käitunud oleksid. Või üldse kuidagi valesti. Maksimum, mida tunnistati, oli stressiolekus ülereageerimine. Eriti huvitav oli selle kolleegi, kellega rohkem kaklen, taktika, kus ta pakkus ka välja, et võib ära minna ning loopis justkui kusagil lasteaias ette õpetatud lauseid oma tegevuse parandada püüdmise kohta. Ning siis seletas pikalt-laialt, kuidas ta mind aidata püüdnud on. Kuuldud vabandused aga ei olnud kuigi veenvad. Kuid nad vähemalt väidavad, et neil ei ole minu vastu midagi.

Ja muidugi küsiti aina uuesti ja uuesti näiteid. Ma siis püüdsin nii detailselt kirjeldada, kui suutsin. Palju sellest kohale jõudis - ei tea. Aga ma oleksin nii tahtnud vahepeal karjuda, et ma ei usu hästi seda juhuslikult võib-olla enda minu peal väljaelamise juttu ja seda, et nende enda meelest nad ei ole karjunudki. Ja siis huvitav oli näha, kuidas see üks võttis üle ohvrilikud käitumismaneerid ja hoidis kahe käega peast kinni, aga keeldus rääkimast, mis ta probleem on. Ja siis seletas suurelt-laialt, kuidas ta igat pidi mind aidata püüdnud on. Muidugi on tore, kui teised aitavad vajadusel, aga kui seda neilt palutud ei ole? Kui nad oma algatusel midagi sinu valdkonnast ära teevad ja siis käituvad, nagu neile oleks liiga tehtud? Või kui lausa sinust mööda minnakse millegi sinu valdkonda puudutavaga? See ei ole ju aitamine!

Igatahes selgelt on siin mängus palju stressi ja ületöötamist ning ka ambitsioone. Pärast seda rõhuvate vaikusepausidega koosistumist oli meil ka üsna vaikne lõuna, kus suutsin sundida end vaid mõne ampsu sööma. Ja ilmselgelt kedagi neist ma lähiajal veel kallistama ei kipu. See, kui suudan end sundida nendega vajadusepõhiselt rääkima, on hetkel juba suur asi. Aga usaldust nii kergelt ei taasta. Pluss nägin selle lõunasöögi järel samuti mõningaid pisiasju, millest võiks järeldada, et neil ei oleks sugugi kahju, kui ma kusagil jalus ei oleks. Seda on raske seletada. Ja ju meil on veidi erinev kodune kasvatus. Aga vahel mulle tundub, et mõni mees on siiski ainult kena siis, kui ta oletab, et sellest kasu saab.

Nüüd saab vaid oodata ja vaadata, mis tulevik toob. Kuigi nad väidetavalt ei tahaks mind kaotada.

Igatahes, selle hullumaja nädala keskel ostsin emotsiooni ajel ära portsu odavlennupileteid. Lähen esimest korda elus Ryanairi ja kümne kiloga seiklema. Marsruut: Tallinn-Milano-Rooma-Oslo-Tallinn. Kõik kuidagi klappis. Kui nüüd rahad ka kokku klappima hakkaks.

Aga täna on ka muidu kummaline päev. Olen mitmel põhjusel Tartus ja ööbin taas meie uhkemas hotellis. Kolmest korrast kolmel olen siin mingi kummalise ja pigem ebameeldiva kogemuse osaks saanud. Üllatav on see, et meie odavamas hotellis neid probleeme ei esine. Ei ole ma seal hommikusöögilauas musti nõusid puhaste seas näinud ega oma voodist pikki musti lokkis jõhve leidnud. Seekordne üllatus aga sisaldas seda, et mind broneeriti tuppa, kus olid juba ees kaks inimest. Usun, et nemad ehmatasid isegi hullemini, kui järsku oma uksekaardiga sinna sisse astusin. Läksin siis naerdes alla ja ütlesin, et meil läheb kolmekesi arvatavasti kitsaks. Selle peale ei kostnud receptionist piiksugi. Algsele arusaamatuse ilmingule järgnes toavahetus, kuid ei mingit vabandust. Nojah, vähemalt on mul nüüd vist üks parima vaatega tube. Näen aknast ujutavat emajõge, ilma voodist püsti tõusmata ning silda ja üle selle vuravate autode tulesid. Seinad aga värisevad siin jätkuvalt hullemini kui minu vanal kodumajal ja kuulen sõna sõnalt tänaval asuvate inimeste juttu. Olen jälle see nohik, kes istub reede õhtul üksi hotellis.

Ja siis tänase päeva kolmas nali oli eriti karm. Sain teate, et meie tööreis Madriidi tühistatakse kulude kokkuhoiu eesmärgil. Seda alles nüüd, kui kõigil oli lubatud teha ära kõik broneeringud ja kõik oligi välja ostetud. Minu korstnasse kirjutamine kujuneb umbes 800-900 euro suuruseks. Ja see on nii tobe, sest mitte ühe asja eest ei saa raha tagasi ja mida kuradit nad nii enam koku hoiavad? Loodan siiski veel kõigest hingest, et saame midagi ära päästa. Mulle lihtsalt ei meeldi selline raiskamine. Me hoiame kokku, valides kõige säästlikumad lennud ja hotellitoad ning siis, kui keegi kusagil kõrgel järsku viimasel hetkel otsustab kulude nimel pidurit tõmmata täiesti, siis nende arust on mõistlikum lasta juba väga suur summa rahast vastu taevast, kui maksta natuke juurde ehk. Jaburlus!

The shit just keeps coming

Kes mind on viimasel ajal näinud ja vähegi rohkem tunneb või teab, on kindlasti paratamatult märganud, et minuga ei ole kõik okei. Täna vastasin näiteks küsimusele selle kohta, kuidas mul läheb, sõnaga "alive", sest ei suutnud isegi vanale juhututtavale üle internetiavaruste suuremat naeratust ja õnne teeselda. Sest ma olen kurb. Nii kurb, et asi pole isegi mitte naljakas enam. Nii kurb, et ma ei mäleta, kas või millal viimati selline aeg oli. Nii tohutult ebastabiilne, et piisab sekundilisest välkmõttest, et mu nägu jälle emotsioonide kontrollimise eesmärgil väänlema hakkaks. Ja kogu aeg ajab nutma. Täiesti valimatult ja kontrollimatult ka avalikes kohtades ja seltskonnas. Ja kui hakkab endast hale, siis asi ju muidugi eskaleerub veelgi. Ja mul on nii kõrini kõigest. Ja kahju. Ja peaaegu kõik see on töö pärast. Töö, mille alustamisest saab paari päeva pärast täis kaks aastat ja millest pea terve aja olen ka seda tema vaheldusrikkuses armastanud. Isegi siis, kui on raske. Isegi siis, kui on liiga palju tööd. Tegelikult - millal ei ole??? Ja mul on tunne, et kogu oma ebatäiuslikkuse juures olen andnud endast palju rohkem, kui keegi oodata võiks. Aga saada selle kõige tipuks viimasel ajal praktiliselt regulaarselt ja igati ebaõiglaselt sõimata; saada süüdistuste ja rünnakute osaliseks ning hoolivamate inimeste käest kuulda soovitusi stiilis asjadest mitte välja teha, mitte isiklikult võtta, ennast kehtestada või rohkem "EI" öelda. Kuid mitte üks neist ei suuda praegu mind siit august välja tuua. Kõige vähem minu ülemus, kes on küll igati tore inimene, kuid ei pea paljuks rehmata siis, kui tõesti viimases hädas ütlen talle, et ma ei ole võimeline midagi tegema; et küll ma hakkama saan ning kuulda veel, et ma saavat väga head palka.

Ehk siis tulles tagasi põhiteema juurde. Ma olen kurb. Ja vihane. Nii vihane, et olen jõudnud isegi ühe seni vägagi sümpatiseerinud inimese vihkamiseni, sest ta käitub nii ebaõiglaselt viimasel ajal. Ma tahaks konkreetset karjude ja ulguda nii tihti. Ja see kõik on nii frustreeriv, et ma tõesti ei tea enam, mida teha... kuidas edasi minna. Kas tõesti alla anda ja lihtsalt lahkumisavaldus lauale panna või veel alla neelata ebaõiglust, mis mind rohkem kui miski muu häirib? Üks asi on lihtsalt ülekoormus, aga hoopis midagi muud on see, kui samal ajal sind korraga ja korda-mööda rünnatakse ja tundub, et ilma põhjuseta; sinu peal end välja elatakse täiesti absurdsetel põhjustel ning sinu peal jalgu trambitakse. Ma. Ei. Jaksa. Enam! Mulle aitab sellest poiste egoklubist. Pidevast tähelepanuvajadusest ning ärapanemisest. Silmakirjalikkusest ja sitakeeramisest. Selja taga sepitsemisest. Enda võõraste sulgedega ehtimisest ja topeltmängudest. Mitte kunagi vabandades ja alati end õigustades.

Aga kõige rohkem häirib mind see, kuidas ma ei saa ikka veel aru, mis kurat järsku juhtus? Mis muutus või miks? Ja miks siis keegi otse ei ütle, kui mingi probleem on? Ja ma ei taha rohkem nutta ega kakelda. Ja miks ma peaksin end pidevalt kaitsma ootamatute rünnakute eest!? Miks ma ühest küljest pean suutma tuua taevast alla tähed ja kuu ning teisel hetkel leppima sellega, et mõni ego kohtleb mind nagu idiooti? Kas nad ise ei näe, et ma ei saa ju olla korraga olla andekas idioot? Või saan? Loll olen ma kindlasti. Naiivsuse seisukohast. Aga mul on ka oma piirid ja hetkel on need selgelt ületatud. Nii aga edasi minna ei saa. Ja kui ma kunagi tööle minnes ka ütlesin, et mind motiveerib tunnustus, siis ma ei mõelnud seda, et keegi ütleb mulle vahel nii suusoojaks "tubli". Sitsivale poerale öeldakse ka tubli. Laps saab kiita, kui mähkmed kuivaks jäävad. Ma tahaks kuulda oma hea töö eest midagi konkreetsemat. Ja kui olen midagi halvasti teinud, siis ka konkreetset ja konstruktiivset kriitikat, mitte igal teisel teemal alusetuid süüdistusi.

Nii et you tell me... kas see on liiga palju tahetud?

Sürreaalne maailm

Registreerisin mina end lõpuks ühele disainitreeningule. Tundus, et leidsin viimaks sobiva ja uskuge, see ei olnud lihtne. Kulus peaaegu kaks aastat. Ja nüüd leidsin. Mis siis, et laupäeviti ja hoopis Tartus.

Võimlesin end haigeks, et ikka ilusti esimesel hommikul õigel ajal kohale jõuda. Lasin taksojuhil end võõrasse kohta sõidutada, teades aadressi, klassinumbrit, kontaktisiku nime ja muidugi kellaaega-kuupäeva.

Taksojuht pani mu maha mingi tupiktänava otsas ja väitis, et tema edasi sõita ei saa, mingu ma ise. Et minu soovitud tänava aadressiga kunstikooli ei ole, aga see asubki seal tupiktänavas. Ma siis jalutasingi.

Ja oligi seal mingi kunstikool. Mul läks küll hulk aega enne, kui esimese ukse leidsin, kuid selle peal oli ka juba silt "Klass 302. Arvutigraafika" - täpselt see, mida mul vaja oli. Ma siis astusin sisse, otsisin klassi üles ja jäin ootele. Olin meelega veidi varem kohale läinud - nii igaks juhuks. Nüüd arvasin, et tulin lihtsalt liiga vara, sest kedagi teist ma seal ei näinud ja ka klass oli veel lukus. Istusin ja ootasin natuke. Siis otsustasin igaks juhuks ringi vaadata. Marssisin mööda inimtühja maja ringi. Naljakas, et sinna nii vabalt sisse sai. Ning nüüd hakkas tekkima kuri kahtlus, et midagi on valesti. Koolitus oleks pidanud juba algama.

Varsti jõudis sinna vist üks õppejõud. Küsisin talt nõu. Tema ei teadnud minu koolitusest midagi, aga helistas koolituste koordinaatorile. Tolle nimi klappis ka. Ja ometi ei teadnud temagi asjast midagi, kuid vabanduseks toodi, et ta on alles uus inimene seal. See oli juba tõsiselt kummaline, kuna olime koolituse korraldajaga mitmeid kirju vahetanud ja ta oli ka sel samal nädalal veel infot välja saatnud.

Siis aga teatas too abivalmis koolitegelane, et ca 100m eemal on veel üks kunstikool, et äkki on üritus seal. Olin ma ju veendunud, et olen õigel ajal kohale tulnud, kuigi natuke juba tekkis kahtlusi ja viha, sest mul ei olnud üldse lihtne tolleks laupäeva hommikuks end Tartusse vedada.

Aga siis sai nalja. Selgus, et seal teises koolis, kuhu ta mind juhatas, on ka klass 302, see on arvutiklass ning seal ongi mu oodatud koolitus. Olukord oli nii sürreaalne, et ma oleks tahtnud kõva häälega naerda, aga pidin hoopis vaikselt alanud tundi sisse hiilima. Ei olnud mõtet ka vabandada ja selgitada, sest see oleks kõlanud umbes nii nagu vabandus, et koer sõi mu referaadi ära. Ja mõningatest kokkusattumustest ei saa ma siiani aru. Kas neil kahel koolil on üks koolitusteinimene või kaks samanimelist? Kui suur on tõenäosus, et asub kõrvuti kaks kunstikooli ja neis mõlemas on sama numbriga arvutiklass ning samal päeval viide sellele väljas? Eriti, kuna tegu oli samasuguse kolmekohalise numbriga.

Meeste loogika(puudus?)

Räägitakse, et mehed pidavalt olema loogilisema mõtlemisega.

Ei saa kinnnitada ega ümber lükata, kuid mul on omad kahtlused seoses nii viimase aja hullumajaga nii tööl kui eraelus. Or perhaps it's just me...

Vahel on mul lihtsalt raske silmi mitte üllatusest punni ajada, kui jälle ei saada aru millestki mulle täiesti loogilisest või siis jäutakse sünonüümse seletusega täpselt samale järeldusele. Tean ju küll, et kasulik on asju mitut moodi igaks juhuks seletada või üle küsida, kuid vahel tundub, et mõnda asja ei saagi enam teisiti või lihtsamini edasi anda. Aga see selleks

Harsh on ka jälle imelik. Not really newsworthy. Eks ma teen reha otsa astumise rekordeid.

Aga huvitavam oli see, et üks tuttav noormees, kellega üksteist ei seedi me, nägi terve õhtu vaeva, et mulle meeldida. Ta isegi tunnistas, et pingutab, et mitte oma üleliigse aususega (sic!), nagu tavaliselt, esineda. Ja see oli nii kummaline, sest ütlesin korduvalt välja ka pidevalt ridade vahelt loetava mõtte, et ta ei ületa üheski mõttes mu latti ning tema väitis, et teab seda. Ent püüdis ja püüdis ja mul oli temast isegi natuke kahju, kui ta kergelt solvununa üksi koju minema pidi. Aga aru ma ei saa, miks küll??? On ta ju ise andnud mulle korduvalt põhjusi teda mitte sallida. Mis siis nüüd järsku hakkas? Puhas üksindus ja meeleheide? No ma ei tea... Asi pole ju selles, et ma peaksin ennast temast nii palju paremaks vms, kuid mõne inimesega lihtsalt on nii, et parem on lihtsalt distantsi hoida.

Aga inimesed tunduvad üldse viimasel ajal nii kummalised, et ma ei tea hästi enam, mida kellestki arvata või kuidas mõningatega edasi suhelda. Keda enam usaldada... või kas ma ise äkki midagi valesti tegin? Mida siis? Maailm oleks justkui tagurpidi keerlema hakanud või said kõik teised mingid uued käitumisjuhised, mida mulle ei antud. Me mängiks justkui samal mängulaual erinevaid mänge. Kuigi ma ei taha üldse mänge mängida. Tahaks olla lihtsalt ise.

Hea, et pokri ei pandud

Kõik sai alguse sellest, et vabal päeval oli ilus ilm. Saime sõbrannaga üle hulga aja kokku ning käisime rannas jalutamas ning piknikku pidamas. Päris huvitav oli süüa krevetisalatit, kindad käes. Vähemalt olime kindlad, et loomakesed ei olnud soojaga pahaks saanud minna. Käisime veel jää pidavust testimas ning kuidagi arenes sellest edasi plaan õhtul kuhugi tantsima minna.

Mõned tunnid kodus lebotamist vahele ning algaski päeva teine pool. Tegime end ilusaks ja hävitasime juustu-veini-viinamarju, et siis, hirmuhigiga kaetuna kõrgetel kontsadel trollipeatuse poole uisutada. No mis teha, kui ükski teine papupaar riietega ei sobinud:D Plikade värk.

Üsna kohe jõudsime Panoraami ja seekord oli seal täitsa talutav muusika. Kohe jäid silma ka kaks valgetes särkides sulgkaallast, kelle tantsuliigutused tegid ära kõigile lõunamaalastele. No sellist puusaliikumist ei suudaks meiegi järgi teha ilma ennast vigastamata. Ja see oli raudselt esimene kord, kui eesti mehed - lisaks neile üks veel - tantsuplatsil temperamentsematest tõmmudest tüüpidest paremini liikusid, ilma häbenemata totakad näida. Muidugi kohati nägid ka, aga meile meeldis see julgus just. Katsu ütles kohe: pane tähele, täna me veel nendega tantsime.

Siis me veel ei teadnud, et meil nii hästi klapib, et tüübid kes terve õhtu kõigi tüdrukute meelt lahutasid lausa meie järel hiljem vanalinna pubidesse tulevad ning meid hommikul koju viivad. Ja alles siis algas suurem seiklus.

Sattusime mingi eriti nõmeda juhiga Marabu takso peale. Kahjuks juhi enda nime ei taibanud vaadata, aga teistele ka hoiatuseks, et selles firmas töötab vähemalt üks totaalne jobu. Ta küsis, kuhu me minna tahame ning andsime umbkaudse asukoha, olles valmis sealt mõned sammud vajadusel jalutama, kuid poisid tahtsid meid ikka ilusti koju ära viia. Sellepeale kostis taksojuhilt juba vingu ja hala, et otsustagu me ära, kuhu minek ja nüüd ta peab ringi tegema, kuigi tegelikult oleks vägagi sujuvalt saanud õigesse kohta sõita. Lihtsalt ta ise valis ringiga minemise ja me isegi ei pahandanud temaga selle pärast.

Katsu koju viidud, oli minu kord ja asjad läksid juba hullemaks. Saime näiteks suure eraldussaarega eraldatud magistraalteel vastassuunavöndis veidi sõita, sest tüüp taaskord otsustas ingoreerida normaalset teed. Kuna selle vangerduse tagajärjel oleks oodanud meid ees veel üks tasuline pööre, siis otsustasin veidi varem maha minna ja mõne maja jagu edasi jalutada. Taksojuhil polnud minu mingis hoovis maha panemise vastu midagi. Kuid tasulise pöörde tegi ta selegipoolest hetk hiljem ära.

Me olime kõik end tagasi hoidnud, et mitte öelda midagi sellist, mis oleks küll õigustatud, kuid võiks lõppeda meie lampkohas keset tänavat jäämisega. Tüübid veel tegid enda kulul nalja, et neil pappi jätkub ja ärgu taksojuht muretsegu, et ta kogu tee eest makstud ei saa.

Alles hiljem kuulsin, kui hullult see seiklus lõppes. Nimelt oli juht lõpppeatuses püüdnud ebanormaalset rahasummat välja pressida ning meie kaaslased avastasid, et ta polnud taksomeetrit töölegi pannud. Tundes oma õigusi, püüdsid tüübid ka enda eest seista, lõpetades politsei kutsumisega. See aga lõppes täiesti ootamatult. Nimelt oli juht hakanud neid kahte sulgkaallasest tüüpi süüdistama endale kallaleminemises. Mul tekkis kohe küsimus, kas tõesti politseinikud ei kontrolli üldse, kas on märke kaklusest? Igatahes pandi nad puhuma ja nad olevat puhunud välja 0,... numbrid ehk siis üllatavalt kerge joobe. Aga mida tegi Eesti Politsei? Viis pärast alkoholi tarbimist korralikult taksoga liigelda otsustanud väga kerges joobes ausad kodanikud arestimajja!!! Ja seal veetsid nad suurema osa oma pühapäevast. Õnneks võtsid tüübid seda huumoriga. Neilgi ju esimene selline kogemus. Aga kuidas selgitada politsei käitumist? Kas teie meelest on normaalne, et usutakse mingit aferistist taksojuhti, kui seaduski ütleb, et kui taksomeeter ei tööta, siis ei pea üldse maksma ja kui ta süüdistab kahte endast poole õhemat valges triiksärgis ja täiesti mittevägivaldset tüüpi kallaletungis? Vägivallas, mille märke ei saa lihtsalt olla. Ja kui tüübid on käitunud täiesti ideaalselt antud olukorras. Kõik ju pidutsevad vahel. Aga nad ei olnud sügavas joobes, nägid välja täiesti korrektsed, ei istunud purjus peaga rooli ning püüdsid vaid koju saada. Mis siis kaitseb tavainimest? Hirmuga mõtlen, et kas meid oleks ka haisvasse ühiskongi ööd veetma viidud, kui oleksime veel tol hetkel nendega koos olnud? Kõike seda mingi eriti nõmeda taksojuhi pärast, kes üritas joobes inimesi ära kasutada.

Urisen siiani selle nädalataguse ebaõigluse pärast.

Maria viimaste päevade seiklused

Pange tähele, et ma kirjutasin päe-va-de, sest ma ei tea kedagi teist, kellega sama lühikesel ajavahemikul sama palju kummalisi asju juhtuks. Kohati on kahjugi, et kõik enam siia kirja ei saa, kuid suudan end vist tööl nii ära väsitada või tühjaks kirjutada, et blogisse kirjutamisest mõtlen kordades rohkem kui ellu viin.

Niisiis, reedel oli naistepäev eks. Ma olin veidi nukker, sest oma kallim nagunii lilli ei too/saada, meeskolleegid pidid aga kõik õigeaegselt eestist ära olema. Ja siis oli eriti tore, kui sõsarfirma kolleeg oli juba varahommikul enne naiste kontorisse jõudmist igaühe lauale roosikimbu tekitanud. Eks ta pärast tunnistas ka, et selle päeva hommikul pole mingi naljaasi Viru tänavalt mitte tühjade kätega tagasi tulla.

Õhtu osas olin ka hästi kahtlev. Annika oli kutsunud mind mingisse kokteilikasse, öeldes, et nemad Birgitiga otsustasid sel aastal asjade korraldamise enda kätte võtta ning meestel lihtsalt lõbu kinni maksta lasta - kõigile vähem närvesööv eks. Vale! Mina kartsin, et tunnen end seal poolvallalisena eriti imelikult iseendale jooke ostes, kuid päev möödus kenasti. Sai päikest, lunda ja viis minutit hiljem rahet - ainult natukene üllatab naistepäeva puhul selline ilmakarneval. Käisin isegi trennis ära ja siis oli järsku uni ja kõik läinud. Lisaks sain teada, et ei olegi vaid naistekas, vaid ees ootamas heterogeensem ca 10-pealine seltskond nii et mind suunati koju end korda tegema.

Kokteilipaaris ootas mind väga palju rahvast, omapärased WC-valgustid (kolmeliitriste purkide sise torgatud pirnid varre otsas) ja meeletu lillekuhi. Aus olles, oli sellest täpselt mu nina alla jäävast ja kergelt vaadet piiravast iluvõsast vaid üks osa minu oma, aga siiski. Mitte üks noormees ei tulnud paljakäsi. Vahepeal vahetasime baari teise vastu ja ma ei saa ikka mööda vetsuteemast. Kas kujutate ette asutust, kuhu tullakse jooma ja kus on WC-l koodilukk? Koodi teadasaamiseks tuleb aga end legendist läbi murda. Mainin veelkord, et tegu on aina enam purju jäävatele inimestele mõeldud asutusega. Huvitav, kes see geenius oli? Ja kas ta mõtles ka, et kutsub ise nii õnnetust esile? Nende õnnetuseks pääseb wc-sse otse peatrepikojast, mis tähendab, et rohkem joonud eksemplarid tõenäolsielt oma häda seal rahva keskel ära ajama peavadki. No kes siis enam luikedest ja järvedest aru saab ja kokku loeb!?

Ühel hetkel jäi meid alles vaid kolm. Minu uni oli aga jädäavalt läinud ja siis ma ei hakanud ka solidaarsusest koju minema, vaid jäin kahe meessoost sõbraga sinna edasi. Olin selleks ajaks joonud ära ka oma elu esimese Püha müristuse ehk absindi-stroh 80 kokteili, mida võltsvahukoor üldse ei leevendanud.

Siis kuidagi veeres jutt väga isiklikele teemadele. Poisid tunnistasid, et nemad on purjus ja see põhjustab üliausust, kuid mulle tundus siis ja tundub ka nüüd, et selles ei olegi midagi imelikku, kui oma heade sõpradega ka seksiteemadel räägitakse. Iseasi on muidugi teha seda oma ühe parima sõbranna teise poolega. Hakkasingi mõtlema, et ei tea, kas asi on ainult minu seltskonnas või on see mingi üldreegel, et poisid omavahel ja mina ka võin poistega vabalt seksiteemadel rääkida, kuid tüdrukutega detailidesse ei laskuta. Haruharva tõesti tulevad ette hetked, kui mõni neiu välja purtsatab kommentaari meeste suurima hirmu kohta - kellel kui suur oli ja võrdlevas versioonis. Üldjuhul aga on igasugune voodielu ja selle kohta käiv statistika püha. Võime küll pikalt lahata lapsesaamisplaane ja probleeme, kuid mitte kunagi seda, kas ja mida selleks paar ise teeb. Ilma välise abita siis.

Igatahes, see õhtu läks veel avameelsemaks ja lõpptulemus oli isegi minu jaoks üllatav, kuigi H ütles, et teda ei üllata see, mida tegime või kus käisime, üldse. Hoopis šokeerivam pidavat olema see, kui kodus istun.

Ehk siis... tähistasime naistepäeva stripiklubis! Poistel tekkis mingil hetkel kindel soov seal ära käia ja kuigi ma sellest ideest samavõrra vaimustuses ei olnud, siis ei tundunud see mulle ka maailma kõige õudsema mõttena. Kuulutasin neile lihtsalt, et kuna minu huvides see käik ei ole ja kasutegur on minu jaoks nullilähedane, siis mina selle käigu eest ei maksa. Neile sobis. Kui tehti muu välja, siis tehti ka see:D

"Hommikul", kui kõik ärganud olime, sain kontrollkõne algusega: meile tundus õhtul sinu sinna kaasavõtmine hea ideena, kuid enam ei ole me nii kindlad... Kui ma siis suutsin neile selgeks teha, et ei ole ma midagi šokeeritud, siis aitasin neil veel puslet kokku panna. Tükke nagu see, kuidas üks neist oli stripparitele kuulutanud, et mina tema naine olevat ja siis selle eest gasjoliks (kitseks vist)  sõimata saanud. Ja see, kuidas nad vennastusid seal mingi šotlasega, kellel olevat olnud üleval müstiline arve, kuid kes tegelikult omamoodi sealseid ärikaid pügas suitsetades seal samade bosside teisest urkast varastatud sigarillosid (tema väide). Ja see tükk, kuidas kohe uksest sisseastumise järel tervitati ühte mu sõpra nimepidi. Või see, kui selgus, et seesama neiu olla ühe vana sõbra tüdruk ja ühtlasi selgelt oma töös käige osavam. Talt ja baaridaamilt sai igasuguseid küsimusi ka rahulikult küsida. Või see hetk, kui mõlemad mehepojad oma kaasasolnud kaardid tühjaks olid kulutanud ja anusid, et ostaksin neile stripdollareid juurde - ainult laenuks. Ühesõnaga jälle on käes mõned uued kogemused - nagu hiina küpsis ennustaski selle aasta kohta - ja murtud mõned barjäärid. Kes oleks võinud arvata, et leian end kunagi paljaste neidude pükste vahele käivat kiletatud raha ostmas? Aga muidu oli päris huvitav. Kui minu jaoks mitte nii erutav, siis lihtsalt hämmastav, millise ülehelikiirusega seal neiud lae alla tikkkontsadega platvormkingades ronisid ja üldse millises füüsilises vormis nad olid. Seal taga on ikka jõhker väljaõpe, valu ja vaev. Muide, välja pidi neid õpetama seal ikka ja jälle silma jäänud väike tõmmu mees, kellele see koht kuuluski. Poisid igatahes pidid tagasi minema:D

Ahjaa... kuigi ma ei tundnud õhtu jooksul kordagi, et oleksin liiga purjus, siis koju jõudes oli ikka kohutavalt keeruline hambaharja suhu pista ning riideid ära võtta. Samas ei olnud mind kolekõrged kingad nt öö jooksul kordagi seganud.

Eile aga sain ka huvitava kogemuse osaks. Pähe tuli kohe mõte, et küll naised on ogarad, et lasevad endal ise silmad kinni liimida ning siis praktiliselt võhivõõral oma ripsmed teravate kääridega taas lahti lõigata. Sellist õnnetust pidi muidugi üliharva juhtuma, kuid kellega siis veel kui mitte minuga!?

Ja tänane hommik on loodetavasti selle nädala seikluste tipp. Jõudsin järele Sandrale, kes ammu räägib, et isegi mikrolaineahjus söögivalmistamine ei pruugi alati välja tulla ning vahel võib lausa ohtlikuks kujuneda. Kui nõrgemat plastikut olen seal ennegi kogemata üles sulatanud, siis täna selgus, et mõnel ikka veab rohkem kui teisel. Minu hommikupudrul näiteks, mis otsustas pool minutit ettenähtust kauem uunis olemise järel niimoodi ära põleda, et sain seda justkui sünnipäevaküünalt mitmeid kordi puhuda ning õhtul otse prügikasti visata. Ju ta lihtsalt ei tahtnud üldse minu kõhtu sattuda.

Päev pärast pidu

Eelmine reede - jah, nii palju olen ajast maas - oli minu jaoks taas tõsine tööpäev. Lisaks veel kordades närvilisem kui tavaliselt, sest ma ei saanud kuidagi kokku vajalikku matejali eesootavaks koolituseks, lisaks keelati mõned fotod arusaamatult ära ja oli reaalne oht, et jään Rootsis hotelli pantvangi, sest krediitkaart valmis ei saanud, arvete variant neile ei sobinud ja mingist hetkest alates ei olnud võimalik enam üldse raha üheski suunas liigutada. Lisaks ei saanud ka ühtegi targemat inimest kätte. Ma hakkasin juba vaikselt paanikasse minema.

Aga siis sai tööpäev läbi, ma jooksin koju trenniriiete järele ja õnneks juba päeval Annikale ostetud sooaleivakingitust maha panema ning siis ootaski ees elu esimene shapingutund. Pärast seda pidin koos oma külalisega Annika ja Veiko värskelt valmis saanud kodu vaatama minema ja pärast seda veel klubisse üht eesti bandi kuulama. Aga see oli vaid plaan. Ja teate ju küll, kuidas plaanidega on... Elu läheb omasoodu.

Seega elasin trenni üle ja tormasin koju, sest aega oli napilt ja Annika tahtis meid võimalikult vara, aga siis ta helistas ja saatis mu hoopis uuesti poodi koos lisainfoga, et ta isegi pole veel kodus ja nii kiire ka pole. Seega korjasin oma külalise peale, käisime poes erinevate basiilikusortidega tutvumas ja siis suutsime isegi õige maja ruttu üles leida. Mu sõber sai seetõttu ka magalarajooni näha. Muidugi ta oli ka juba enne aru saanud, kui hinnaline mu kodu asukoht on, aga see selleks.

Meil oli neljakesi tore õhtu. Veiko oli tänulik ka keelepraktika eest, aga Annika ei rääkinud peaaegu üldse.

Puhusime ühe kunstiprojekti heaks rõdul mulle ja sellest on päris palju ägedaid pilte ka. Loogan need ming hetk endale ka saada. Kokkuvõttes mu külaline jäi rahule ja mingi hetk liikusime kahekesi edasi ühte klubisse. Aga see oli omaette ooper.

Nimelt me jõudsime klubisse, ostsime piletid ära ja rõõmustasime, et show polnud veel pihta hakanud. Sain kohe ka teada, et mu kaaslaseleei meeldi tantsida, millest oli väga kahju, sest tõeliselt minu maitse järgi muusikat lasti terve meie sealoleku aja. Seega istusime mingile diivanile. Veidi seisime ka ja mul oli nii naljakas seista suure astme võrra kõrgemal, et temaga võrdsem olla, sest tavaliselt ma ei ole meestest nii palju lühem, aga seekord ju olin. Kuid lõpuks oli ikka hääl nii ära karjutud üksteisele kõrva röökimisest, et ajas köhima ja iiveldama, rääkimata valust.

Igatahes, ootasime seal siis nii umbes tund aega esinejaid, aga kui neid ei tulnud, hakkasime muutuma kahtlustavamateks. Mõtlesime, et ootame siis pool tundi veel poole kaheni ja ootasimegi. Samal ajal jälgisime vaid rahvast ja nüüd tundus see mulle eriti laste lihaturuna. Sai ka see poolund mööda ja ei tulnud kedagi.

Siis hakkasin mõtlema, et aga ega ma ei näinud kusagil ka trumme ega muud sellist. Mõtlesime siiski, et me ei saa ju nüüd enam alla anda ja ootame kaheni, kuid veidi enne kahte läks osa rahvast ruumipuudusel lavale tantsu lööma ja ühel hetkel avastasime postidele ilmunud go-go tantsijad. Siis oli selge, et raiskame oma aega ja andsime alla.

Teel õue jäi aga jalgu üks klubi reklaamposter, mille abil selgeks sai, et tulime oma kuumale peole kogemata päev hiljem. Ei, mul ei olnud üldse piinlik sellise segaduse pärst. Mkmm!

Seega komberdasime välja, mina ette ja taha vabandades ja tema väites, et pole hullu, et diivanil istumise eest 7 euri maksime. Kohe jäi jalgu ka üks kuulus baar ja lasin tal proovida üht veelgi kuulsamat shoti, mida isegi katsetanud ei ole. Ei proovinud ma seda ka seekord, sest olin tulnud autoga ja siis tiksusime koju magama, tema veel kaua shoti pärast luksudes ja tuld neelates:D

Kui aus olla on (liiga) keeruline

Tahtsin teile rääkida veel mõnest kummalisest-huvitavast-varem ununenud Poola reisi seigast. Te ei tea, kui mitu korda saime end välja vihastada sel lihtsalt põhjusel, et meil ei võimaldatud teenuse eest tasuda. Olgu siis jutt avalikest tualettidest, mille sissepääsu kontrollisid enamasti masinad ja kuhu tuli sisestada õige summa väärtuses münte. Ei taha tegelikult Poolale liiga teha. Hiljem, kui olime end korduvalt kergelt alandanud kohalike ees, et vahetada WC-st üsna kaugel asuvast kohalikus keeles suhtlevast vahetusmasinast saadud mündid veel väiksemate vastu kohalikega tehinguid tehes ja sealjuures tihti võõrastele meestele seletades, et ilge pissihäda on, selgus, et siiski see masin annab raha tagasi. Aga mitte samas majas asuv teine masin, mis pakkide hoiustamise eest raha tahab ja üldse ei hoiata "jootraha" kasseerimise eest.

Lätis oli normaalsem. Bussijaamas võttis tädi vastu ka eurosente hädalistelt. Kuid kuivõrd normaalseks saab pidada nö Baltikumi pealinna peamises bussijaamas asuvat stagnaaegset ühis-WC'd, kus voolab külm vesi ning paberivajadust tuleb õigesti prognoosida juba kassatädi leti juures. Jumal hoidku ootamatu number kahe eest!

Kõige suurem komöödia oli aga hoopis Vilniuse bussijaam, kus WC-d piirab maast laeni paksudest risttorudest koosnev loomaaia värav. Päriselt ka. Minge piiluge, loomaaias on peasissepääsu kõrval samasugune monstrum. Ju siis on neil piisaval arvul kordi jäänud hädalistelt, kes üle piirde hüppavad, kas lõikamata vms. Aga see ei ole normaalne. Millisel transiitreisijal on kohalikke sente? Ja kuidas reageerida kui infoletid raha ei vaheta ning saadavad su hoopis jaamas paiknevasse pangaesindusse? Ja kui leiadki tolle üles ning avastad, et nad vahetavad sulle raha küll WC-sse minemiseks teatud teenustasu eest, kuid nemad sente vastu ei võta. Mis siis teha, kui pole parasjagu taskus paberraha? Õnneks emal siiski oli natuke. Kuid pakun, et nii suuremad hädalised, haiged inimesed kui lapsed oleksid selle tralli peale ammu püksi teinud. Täiesti ebanormaalne olukord.

Poolas polnud probleeme aga mitte ainult WC-dega vaid ka ühistranspordiga. Metroojaamad on varustatud uhkete piletiautomaatidega, mis paluvad valida piletiliigi ja siis täpsustada, mis tsoonide jaoks seda vajad. Infot tsoonide kohta aga me selle kahe päeva jooksul ei leidnudki - ei jaamadest, ei bussipeatustest, ei turistivoldikutest. Kui küünitasin võimalikult kaugele teisele poole piirdeid, sain teada, mis on meie valitud metroosuuna lõpppeatus vähemalt, aga pileteid ju ikka osta ei osanud. Õnneks töötas seal kusagil peidetumas kohas ka mingi ajaleheputka, mille umbkeelne müüja meile siiski kohanime kuuldes mingid piletikesed väljastas. Selgus, et kolme kvartali jagu edasiliikumiseks tuleb läbida kolm peatust ja jõuda selles ainsa metrooliiniga linnas tõesti mõlemad tsoonid läbida. Kas mainisin, et me ei väljunudki tegelikult kesklinnast?

Kahjuks aga selgus sihtpunktis, et olime siiski jõudnud liiga kaugele ja mõistlikum on sõita bussiga tagasi enam-vähem meie hotelli juurde, kus me juba käinud olime. Bussiga aga olime sunnitud jänest sõitma, sest jälle oli seal masin nende kuradi tsoonidega ja väljas sildid, et bussijuht müüb pileteid vaid äärmisel juhul ja täpse raha eest siis, KUI masin ei tööta. Nii me siis seisime seal nõutult. EI julgenud enam võõraid tülitada ka, sest nagunii olime seda juba kõvasti teinud metroojaamast õiges suunas väljumiseks ja õigele bussile jõudmiseks. Kaardi abil ei olnud seal enam võimalik orienteeruda. Ja nüüd võin öelda, et olen Poolas jänest sõitnud. Ka kolm peatust.

Muidu aga... alates eilsest söön siin rõõmsalt katkurohtu - uskuge või mitte. Rääkimata siis kõigist peenetest suguhaigustest ja muust sellisest, mille vastu see ka lisaks minu probleemile aitama peaks. Polegi varem ühelgi tabletikarbil nii huvitavat infolehte näinud. Ja kui ma nüüd neeru- või maksapuudulikkuse kätte sattuma peaksin, siis te teate, miks.

Ei ole veel põhjust politseid kutsuda

Märkamatult on veebruar mööda saanud. Endalegi oli praegu üllatuseks, et ma siia kohe sõnagi veel kirjutada pole jõudnud. Mis ma siis tegin?

Tööd palju. Ja siis valisime välja pruutneitsite kleidi stiili ja pruutkleidi ja käisime proovides ja siis jagasime ka peiupoisid omavahel ära ja kuigi kartsin kõige hullemat, siis seekord pääsesin. Minu paariline on täiesti aktsepteeritav ja selles mõttes pean ühele Eestist põgenevale pruutneitsile aitäh ütlema. Muidu oleksid nemad by default koos olnud. Nüüd aga on mul talutav poiss, kelle kõrval võib ka kontsi kanda. Vaadake, kui vähenõudlikuks ma muutunud olen:D

Siis käisin töö põhikursusel, kus õpetatakse A ja O'd ning mis tuleks tegelikkuses läbida enne tööleasumist, et uus inimene teaks, millesse ta end segab ja saaks ülevaate tootesortimendist ning seadmete toimimispõhimõtetest. Oli üsna aju kokkujooksutav, kuid hariv ja better two years late than never eks:) Nüüd tean isegi, kuiduas vaakumpump vaakumit teeb.

Kitkusin ka Murphyga kana. No kes teine peale minu suudab uhiuue tööjope jätta niimoodi pagasnikuluugi vahele, et see ei saa mitte lihtsalt mustaks, vaid õliseks ja sellest läheb lukk läbi, jättes järele suure augu. Ja muidugi on tegu riideesemega, millele ei või keemiaga üldse läheneda. Igatahes, tehtud! Ja oi, ma olin kuri. Kogu maailma peale. Ja võitlesin nii kuis oskasin selle vastu, kuid kuna keemiline puhastus võttis lihtsalt raha vastu, aga isegi ei vabandanud, et plekid heledamakski ei läinud, siis lõpetasin ikka Vanishiga, mis tegi asjad talutavaks. Üleüldse, mis mõte on keemilisel, kui nad ei võta millegi eest vastutust ja kasseerivad raha ette?

Üks tore veebruarikuine hetk oli ka see, kui tulin õhtul trennist ning avastasin, et mind jäitab mingi tüüp. Ta oli mulle juba Solarises toidupoest tulles sappa haakinud ning jälitas mind teisele poole Islandi väljakut bussipeatusteni. Võiks ju arvata, et meil oli lihtsalt sama tee, kuid selleks käitus ta liiga kummaliselt. Kõigepealt ronis mulle keskuse eskalaatoril peaaegu selga, kuni nägu mu näo ära. Siis püsis minust pidevalt paari meetri kaugusel, midagi arusaamatut pomisedes ning muisuhääli tehes. Püüdsin teda ignoreerida, kuid tema justkui püüdis pidevalt leida nurki, kust mu nägu näeb. Iga kord, kui ma liikusin, liikus varsti ka tema. Lõpuks oli mul juba paras paanika ja tänasin õnne, et oleme rahvarohkes kohas, sest metsas ma temaga peitust mängida ei julgeks. Õnneks ühel hetkel ta vist hüppas mingi teise bussi peale. Ei tea, kas tüdines või oli minu piinamine tema tavaline bussi tulekuni aja parajaks tegemise viis? Kuidas ma küll troppe nii ligi tõmban, ah!?

Eelmine nädalalõpp käisime aga emaga Poolas. Jõudis kätte see jõuluks kingitud bussireisi aeg ja nii me siis loksusimegi rõõmsasti ca 20 tundi Varssavisse ja sama palju tagasi, et veeta kohapeal kaks toredat päeva. Kui kohutav külm välja arvata. Tänapäeva bussid kõigi ekraanide ja võimalustega on päris lahedad, kuid magada on seal öösel peaaegu võimatu. Eriti, kui södaööl tulevad peale mõned jutukad neiud, kes vadistavad milleski hiina keele laadses hetkegi puhkamata, kuni mul kahe tunni pärast kannatus katkeb. Ärge saage valesti aru, nad ei kisanud, kuid mul tekkis kahtlus, et äkki hiinlased ei saagi sosistades rääkida ja nad ise ei taibanud, et ehk on siiski ebaviisakas vadistada kell kaks öösel, kui osa kaasreisijaid peab nelja tunni pärast maha minema ning nende väheste kehvade unehetkedega terve päeva läbi ajama. Ma siis tuletasin neile seda meelde ning siis jäid kohkunud neiud momentaalselt vait. Kuni kella poole neljase Poola passikontrollini, misjärel jutuvada taastus mõneks ajaks.

Varahommikune Varssavi oli ilus. Koperdasime kudaigi jaamahoonesse ja maandusime mingis kohvikus kummalist kakaod ja spinati-lõhe võileibu süües. Ei olnud eriti hea kombinatsioon, aga mõtlemisvõime oli siis veel hangunud. Aga kui siis teadvus taastus, suutsime isegi lahendada ära müsteeriumi, kus me täpselt asume, kus suunas vaatamisväärsused on ja kuidas jumala eest avalikesse WC-desse sisse saab. Ja õues ootas ees päike. Kuna ikka veel oli kell väga vähe, siis tegime jaamahoone endale hästi selgeks ning siis marssisime turismiinfosse, et leida mõni bussituur, sest niiiiiiiiiiiiiiiiiii külm oli ja kusagil ei olnud inglisekeelset infot. Olime juba ostnud hea poolakeelse linnakaardi, kuid ühtegi arusaadavat guide'i müügil ei näinud.

Muideks, seal linnas oli üle igasuguste ootuste - ja meil olid need sovietilikult madalad - teenindus. Meid juhatati ühe hop on-hop off'i peale, kus saime kaks tundi külma veidi trotsida ning päris hea ülevaate sellest sõjast vaevatud linnast. Kogu kurbuse kiuste on see taastatud tõeliselt kauniks kohaks ja nüüd on mul plaan seda kunagi ka suvel külastada, sest see on täis ilusaid parke ja puskkaeve - asju, mida tahaks suvel näha. Lisaks suurepärasele arhidektuurile. Nägime väga palju ilusaid ehitisi, kuid ärge küsige, mis täpselt mis oli. Jääme häbiväärselt vastuse võlgu. Aga tore oli ikka. Ja kohvikust kohvikusse hüppamine oli lõbus. Sööki oli palju ja see maitses hästi. Ja saime isegi veidi ema-tütre shoppingut teha, mis ei ole kuigi tavaline meie puhul.

Kogemata komistasime ka ühte karamellkommi poodi, kus kohapeal sai näha, kuidas meisterdatakse ülikeeruliste mustritega maitsvaid lutsukaid, mida siis ka hulgem kaasa ostsime. Kahjuks on väga raske kodus teistes samasugust vaimustust tekitada, kuna nad ei näinud seda magusalõhnalist töökoda, kus onu üliinimliku kiirusega karamellitriipe hakkis ning kus loodi erinevaid kujusid ja maitseid ja mustreid.

Ülihea üllatus oli veel meie hotell. Asusime kõige keskel. Vaid moe pärast sõitsime korra metroo ja teise bussiga, kuid kõik oli käe-jala juures ja hotell oli suurepärane. Eriti hinda arvestades. Küll veidi vana, kuid isegi üle mu ema ootsute puhas, ja uskuge  ta nihutas voodeid ja radikate turvakatteid ning käis isegi riidekapi otsa piilumas. Professionaalne kretinism noh. Ja hommikusöök oli väga rikkalik. Kuigi krimpsus ploomid ja shotiglaasidesse serveeritud keemiamaitseline morss tegid veidi nalja. Ma kukkusin ära juba kell seitse õhtul - kui mitte varem.

Ise kartsime poole puhul suuresti keeletõkkeid, kuid noortega ei olnud pea üldse probleemi. Nemad rääkisid vabalt inglise keelt. Vanemad inimesed aga üllatasid oma umbkeelsusega. Mulle tundub, et neil on lihtsalt veel suurem vimm venelaste ja nende keele vastu kui eestlastel. Arusaadavatel põhjustel. Lugege veidi Poola ajaloost.

Tagasitee oli ka seiklusrikas. Nimelt otsustas üks neidis vaevalt pärast Riiast väljumist, et tal on vaja hädasti suitsu teha ning pöördus selleks vetsuuberikku bussi keskel, kust siis kiirelt lõhnad levima hakkasid. Ja levisid ka juhtideni. Üks juht siis vestles selle kohukesega vaikselt ning meile tundus, et piirdutakse hoiatusega, kuid veidi enne Eestit teatati üle bussi, et teeme nüüd peatuse ja ootame politseid. Viimased tulidki neiule järgi ja me ei mõelnudki välja, kuidas ta sealt pärapõrgust koju saab. Aga noh, mõni on kirkam kriit kui teine ja veidi võiks ikka teiste inimestega ka arvestada. Kuigi mul oli temast natuke kahju. Kodus kukkusime vist mõlemad taas kohe oma voodisse.

Ahjaa. Riin käis ka korraks külas oma kahe pika Aasia eluperioodi vahel ning teda oli muidugi tore näha. Püüdsin talle sünnipäevakooki teha ja see osutus minu rõõmuks isegi söödavaks, aga jah. Ka valmis pulbri ning kohupiimaga opereerides suudan ma kummaliste tulemusteni jõuda.

Et siis selline kuu...

Igaüks omast nurgast

Olen nüüd taas kirjutamisega maas, ent ometi ei saa jätta ka Annika sünnipäevanädalat kajastamata. Ja kohe läkski peaaegu terve nädal selle alla. Teisipäeval oli viisakas õhtusöök; siis rabelesin, et talle üllatuseks pingviinitorti organiseerida ning neljapäeva õhtupoolikul suundusime suurema seltskonnaga juba talvel traditsiooniks saanud Rootsi kruiisile.

Kuna selgus, et meil oli pääsmeid isegi rohkem kui vaja olnuks, siis Ann pakkus mulle ühte kajutitäit oma sõprade jaoks. Sandra ja Svea haarasidki kohe sellest võimalusest kinni. Esimene tahtis ka kellegi kaasa võtta ning teine ütles kõigepealt "jah" ning küsis alles hiljem, millal reis üldse toimub.

Neljapäeval siis tormasingi tuhat nelja töölt ära, haarasin kodust asjad ja Sandra kaasa ning siis jooksime juba, hinge kinni hoides, tordile järele. Kuna olin tellimuse esitanud telefoni teel ning teises otsas olnud naisterahvas tundus kergelt ebaadekvaatne, siis tõesti kartsin, mis mind ees ootab, aga tort oli lihtsalt suurepärane ja seal peal olevad pingviinikujud nii korralikud, et ka pagarikoja müüjad teatasid, et nemadki tahavad nüüd pingviinitorte tellima hakata. Ainus, mille üle natuke nuriseksin, oli kondiitri geniaalsus paigutada pingviinitordile ka hulgaliselt lilli. No halloo!!? Pingviin annab ju ette väga selge külma teema. Ainsad lubatud lilled oleksid olnud jäälilled.

Igatahes, Ann oli ropult rahul ja kutsus seda oma kõige ägedamaks kingituseks ja meil oli kokkuvõttes suurepärane reis, mida ei rikkunud ka see, et Sandra kaaslane lihtsalt viimasel hetkel ära ütles. Sandra küll oli veidi tujust ära, aga ma ei nimetaks seda kaugeltki ebaõnnestunud ürituseks. Täiesti vastupidi. See polnud reis, kus vahepeal sai naerda. See oli reis, kus ükskikutel hetkedel ei naernud.

Esimese õhtu ristiski Annika oma elu kõige ägedamaks sünnipäevaks. Rummi voolas ojadena ja kõigil paistis tore olevat. Viimast on näha ka karaoke videost, mis oleks päris kihvt, kui häält üldse ei kostaks. See lihtsalt ei kannata mitte mingisugust kriitikat.

Ma sain ka natuke tantsida, kuid kaugeltki mitte isu täis ja natuke põdesin ka, sest olin oma elevuses ühele võõrale mehele tikkkontsaga labajala peale hüpanud ning kogemata püüdnud ka ühel reisikaaslasel klaasiga hambaid välja lüüa. No lihtsalt juhtus asju. Eriti piinlik oli, kui teisel päeval veel paremini ta portselankikudele pihta sain, aga selleks ajaks oli ta vist valu paremini taluma õppinud või rohkem tuimestavaid aineid manustanud, sest sai sellest tunduvalt kergemini üle.

Enne veel, kui vastu hommikut oma kajutisse magama minna jõudsin, põrkasin koridoris kokku mingi teise noormeeste seltskonnaga, kes veensid mind igal võimalikul viisil nendega edasi pidutsema. Jõudsime kompromissile, et teen nendega ühe kokteili. Ega ausalt öeldes rohkem ei julgenud ka öösel üksi võõraste meeste kajutis, aga vahepeal tekkis seltskonda juurde ja oli päris lõbus. Rääkisime natuke juttu ja siis suundusin ikkagi oma "koju", kus ootas ees üks üleliigne noormees.

Kuna keegi meist vist ei olnud tegelikult eriti huvitatud tema seal olemisest, siis me Sveaga ei hoidnud end eriti tagasi ja lihtsalt nokkisime teda sõbralikult - kokku vist ca kaks ja pool tundi, sest uskuge või mitte - tüüp ei hakanudki vastu panema, aga ära ka ei läinud. Ei loksutanud teda suuremalt ei taastuvvarade eksperimendid ega vuugitäiteks kutsumine. Paar korda tekkis mul küll hirm, et äkki on ta seda tüüpi, kes kaua kogub ja siis lõpuks plahvatab, aga kui ta paar korda (vist naljaga?) püüdiski rusikat tõsta, siis Svea tegi talle kohe ja konkreetselt selgeks, millised on tema võimaliku teo tagajärjed ja et mitte meist ei saa siis ohvrid.

Paar tundi und ja ees ootas linnatiir. Enda meelest võtsime küll üsna tagasihoidlikult ja ostsin peamiselt esmatarbekaupa + paar pärlit riidepoodidest, kuid raha kulus ikka hullu moodi ning kui lõpuks laeva tagasi jõudsime ning pikali viskasime, siis tundus see nagu paradiis. Olin nii väsinud, et viskasin oma pea üle voodiääre alla ning palusin alumisel koikul maganud Sveal nii oma juukseid kammima asuda. Läksid nad ju ikka ja jälle lõputult sassi.

Teine õhtu oli võib-olla isegi ägedam kui esimene. Kuigi meie seltskond paistis omadega üsna läbi olevat, vaevles minu kajuti rahvas naerukrampides. Nimelt tuli meil sõprade juurde jõudmiseks mööduda mu eelmise õhtu sõprade toast ja neil oli üks lahti. Otseloomulikult me kaugemale ei jõudnudki. Kogu aeg plaanisin siiski, et varsti liigume omade seltsi, kuid mida aeg edasi, seda lõbusamaks läks ning viimaks hakkasid omad, keda vaid mõne korra piilumas olin käinud, juba ära kustuma. Mina, Svea ja uued poisid aga läksime tantsima ning vahepeal põrkusime ka vanade sõpradega. Tantsisin end tühjaks ning ei lasknud end eriti häirida sellest, et olen tõesti uues seltskonnas. Ja kuidas saakski igav olla, kui kantakse ette maailma ägedam versioon Buratino laulust ning ükski kaaslane ei ole suu peale kukkunud? Oli päris korralik kõhulihaste trenn.

Millalgi öösel, kui taas kajutisse tankima läksime ja ka nende seltskonnast esimesed ära kustunud olid, otsustasin, et viskan ka korraks ühe tüübi kõrvale pikali ning puhkan päev otsa kontsadesse kängitsetud jalgu. Tüüp oli üles ärganud ning hakkasime niisama juttu rääkima. Teised kõik paistsid ka olevat juba mingit tegevust leidnud. Ja see tüüp oli ainus "külmavereline", kes mulle ligi ei ajanud. Teiste kõigiga oli nii naljakas see, kuidas nad said aru, kui neile ükshaaval rääkisin, et ma olen katki ning ei ole hetkel mingist suhtest huvitatud, aga hiljem selgus, et nad kõik vist pidasid siiski iseennast selleks üheks erandiks.

Niisiis me vedelesime selle ühe tüübiga voodil ja rääkisime juttu. Toas oli ka üks tema magama jäänud sõber ning kaks minu sõpra, kes ühel hetkel minema jalutasid justkui meile privaatsust pakkuda tahtes. Üks neist olla pärast kurtnud, et meil juba oli midagi ja siis ma lasin ta üle. Oh, well... Vahepeal kusagil jooksus - tõenäoliselt jahil - käinud minu kõige suurem fänn naasis ka mõne aja pärast tuppa ja ohsaa poiss! kus järsku sai senisest härrasmehest armukade koletis. Sõnavara rikastus kohe mitmete roppustega ning tema esimene reaktsioon oli sõbra poolt meile naljaks peale tõmmatud tekk maha kiskuda ning kontrollida, kas ma ikka riides olen. Ja me korra ütlesime talle, et midagi ei toimunud, kuid tema siis solvumisest vms korrutas muudkui, et kohe läheb ära ja me saame jätkata sellega, mis meil pooleli jäi. Mulle ei meeldi konfrontatsioonid ja vale mulje jätmine, kuid see ajas juba naerma. Suur mees võiks käituda ka vastavalt. Kuid mulle tundub, et ehk oli see sõber talt enne kellegi üle löönud ja nüüd läks kannale hõõrutud vill lõhki.

Muidugi mehed on mehed ja nad vist ei olegi võimelised normaalse naisterahva kõrval nii lebama, et käed päris teki peal oleksid ja tunnistan ausalt, tundes kellegi silitusi ja sõrmede mängu oma nahal - see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea. Olin unustanud, kui hea see võib olla. Samas kontrollisin, et asjad üle käte ei läheks, sest... noh. Neid põhjusi on mitu. Mistõttu tema, kes ta mind alguses lapseks kutsus ning hiljem seletas, et lõpetas just pika suhte ning ei tahagi veel edasi liikuda, pidi piirduma vaid teatud neutraalsete tsoonidega.

Rääkisime veel mõnda aega juttu ning siis ta lasi mu ilma protestideta ära magama. Mulle endalegi tegi nalja, et olin isegi Svea üle pidutsenud - taas! - ning jälle magasin vaid mõned tunnid enne tagasi kodumaale jõudmist.

Toreda reisi hinnaks oli hulk häbivärinaid tekitavaid fotosid, mida vaadates alles hakkas asju meenuma; nii tühjaks kulutatud krediitkaart, et isegi Sprite oleks Hesburgeritst sõprade abita ostmata jäänud ja megapusa juustes, mida ma nelja tunniga lahti harutatud ei saanud ning mille siis suure südamevalu saatel ja pärast kamalute viisi juuksemaski pähe määrimist kääride abil kätte sain. Maksis kätte vastutulek ühele pikkade juuste fännile, kes ei lubanud kiharaid kinni panna ja mõned juuksekummi vahele jäänud karvad tähendasid suure salgu äralõikamist umbes ninaotsa kõrguselt. Te ei kujuta ettegi, missugune kaotus see on inimesele, kelle ülejäänud juuksed püksivärvlini ulatuvad. Ei mäletagi, millal viimati lausa kääridega neil kallal pidin käima pusa pärast. Aga no regrets, eks!

Integratsioon isemoodi

Töötan ühes vägagi rahvusvahelises firmas. Selle Põhja-Euroopa osas ja omakorda tolle Baltikumi grupis - üllatus missugune eks? Kuna peame päris tihedalt üksteisega koostööd tegema, siis oleme nüüdseks juba kahel korral Riias sealsete kolleegidega vaba aega veetmas käinud. Oma kulude ja kirjadega, aga see on end ilmselgelt ära tasunud. Alati on tore ning abi võin küsida ja saan ka nii töö- kui vajadusel muudes küsimustes.

Mismoodi käib aga meie team building? Seekord tähistas see reedel pärast tööpäeva lõppu lõunasse kihutamist, et kõigepealt hotell üle vaadata ning siis linna peale minna. Olime valinud taas uue ööbimiskoha ja kontrast eelmisega oli nii suur, et võinuks istuli kukkuda, kuid lõunanaabrid kirtsutasid ka selle peale nina. Meie jaoks oli aga ka eelmise korra aastakümnete taguse remondiga korteri-tüüpi koht rohkem kui vaja.

Seekord tegi nalja see, et olime võtnud kaks ühesugust tuba. Ometi pidid poisid kahekesi üsna pisikesse pugerikku ära mahtuma samas, kui mina sain vaata et juunior sviidi, kus ruumi nii, et tapab ja mööblit mitmetele igasugusteks elujuhtumiteks. Seega kutsusin ka teised enda tuppa... ee... ütleme: juttu ajama.

Pärast tassiti meid traditsiooniliselt Lidosse, mis mulle iga korraga aina rohkem vastu hakkab, ning siis ootas meid Baltikumi pealinna - võib vist nii öelda - ööelu. Ometi ei viidud meid ka seekord päris klubidesse, vaid uhkematesse lounge'idesse, kus uksel hirmuäratavates mõõtmetes kobedad turvad, kes ainult mind alaealisuses kahtlustasid ja hiiglasuured kokteiliklaasid, millega siis hiljem kiusu pärast turva nina all lehvisin.

Meil oli väga tore. Jõime erinevaid shote ja kokteile vaheldumisi. Mina olin üpris korralik, millele aitas kaasa ka korraks käest ära pandud kokteilide haihtumine. Meie - tüdrukute - õhtu eesmärk oli saada omale DJ tähelepanu, kuid toda ei loksutanud kohe mitte miski. Ka mitte see, kui üks ülemeelikuks muutunud kolleegidest juba riideid seljast kiskumisega ähvardas.

Nalja sai aga ka muidu. Kaasa võetud isased kadusid ikka ja jälle kuhugi ära. Arvatavasti julgusjooke juurde ostma. Meie aga ei lasknud end sellest häirida. Kui kolleeg tegi avastuse, et meid on kolm ja kõrval tantsib kolm vastassoo esindajat, siis polnud mul vaja pikalt mõelda, et nad meie seltsi kutsuda ja see oli ka fun seltskond. Tantsisime veidi ja kui siis ütlesin ühele: show me what you've got, mõeldes, et ehk hakkab too rohkem elusolendi moodi liigutama, siis üllatas ta mind ikka tõsiselt. Puusade asemel hakkasid hoopis riided liikuma ja seljast eemale ikka. Püksivöö juures pidurdasime ta hoo igaks juhuks kinni, aga naerukrambid olid juba garanteeritud.

Õhtu jooksul näitas mulle kohalik neiu veel muudkui meelepäraseid isaseid ette ja ma siis mängisin asjalikku kupeldajat või wing (wo)manii, kes neid omavahel tutvustas, kuni teele sattus üks, kelle pärast neiu enam meiega edasi tulla ei olekski tahtnud. Enne veel aga sattusime poiste paari peale, keda tundusid kaks end vallatuks joonud neiut nii külmaks jätvat ja kellest üks siis tegi nii rõveda žesti teise suunas, et väänlesime taas maas, suutmata sõnagi lausuda. Aga mehed ongi imelikud. Olen täiesti kindel, et asi ei olnud meis, aga ka meie meessoost kolleeg jäi ühe kohaliku tugemava soo esindajaga nii vestlema, et ei pannud tähelegi, kui talle kahekesi korraga kiusu pärast sületantsu tegime.

Käisime veel ühes juba varasemast tuttavas pubis ja siis naasesime McDonaldsi ringiga hotelli, kus sai veel palju pulli. Nüüd ei saanud ka meie isased enam riietel end kammitseda lasta ja särgid lendasid pärast paari tiiru pea kohal kus seda ja teist. Seejärel hüppasime kõik vooditel nagu väikesed lapsed, kuni raksud käima hakkasid ja poisid ennast ohverdavalt remonti tegema asusid. Järgnes meeskolleegi (mitte nii) seksikas tants tooliga, millelt ta maha lükkasin, et ette näidata, kuidas asi parem välja näeks, aga tema arvas, et kõige parem mõte on mulle kaksi-raksi sülle istuda ja ega seegi nali enne lõppenud, kui tool praksatas. Ma ei ole veel julgenud oma krediitkaardi väljavõtet vaadata, aga loodan, et need asjad siiski päriselt ära ei lagunenud ning see seal ei kajastu.

Üks õhtu naljakamaid momente oli see, kui meil tekkis rummi isu ja tahtsime sinna ka sidrunit sisse saada. Sidruni olime juba tee pealt hankinud - mulle nii meeldib, et nende R-kioski aseaine on ööpäev läbi selliste esmatarbekaupadega varustatud - kuid nuga mitte. Ja siis läks mu kolleeg koos kollase ümara kaunitariga pimedasse vannituppa to screw the lemon. Seda ei tohi lihtsalt tõlkida. Järgmiselgi päeval veel sain mehehakatisi norida, et üks neist kiitles, et jõudis 82 kohalikku naisterahvasse ära armuda ja teine samal ajal ahistas vaest sidrunit, aga maitse küsimus eks;)

Teinegi päev lõunamaal oli tore. Pooltel meist oli päris paha olla õhtuni välja. Teisel poolel aga polnud midagi viga. Mind tundes võiksite juba teada, kummal poolel mina olin. Päike paistis, päev tundus perfektne ja kui uhke aga täiesti maitsetu hotelli hommikusöök välja arvata, siis rohkem kaebusi ei olegi. Suundusime - vist üle kümne aasta - Jurmala veeparki. Ma plaanisin küll mullivannide, saunade ja baaribasseiniga piirduda, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et sealsel baarmanil polnud aimugi, mida ta teeb, mida iseloomustas hästi seik, kus minu kokteil ei näinud välja isegi selle moodi, mis pildil oli ja selle peale vaid õlgu kehitati.

Plaanidest hoolimata müttasime terve päeva mööda igasuguseid atraktsioone, jõime kõhu kloorivett täis ja andekamad meist (loe: yours truly) suutsid vist korduvalt ootamatult tekkinud väga paljastavatel hetkedel ka pargi ametliku fotograafi kaamerasse jääda. Muide, üks selge kultuuriline erinevus veel lisaks sellele, et lõunanaabrid paistavad olevat oluliselt pirtsakamad oma hotellide, kuid palju leplikumad selle toidu osas, mida nad endale näost sisse ajavad. Jätkuvalt kordan - Lido ei ole kvaliteetrestoran. Aga erinevuste nimekirjale lisandub see, et saime kolleegi käest tõreleda, et julgesime tulla sinna ilma oma rätikuteta, sest selgus, et seal ei saagi laenutada. No tere hommikust! Kuhu poole tsivilisatsioon jääb? Nüüd olen ühe kalli kuid odava kollase käterätiku omanik.

Kui olime ligunenud ligi viis tundi ja olin oma uusi ripsmeid ikka korralikult loputanud - mitte, et nad enam ei kipitaks või nii - läksime veel viimast korda sauna. Mina keeldusin end auruga piinamast ja läksin oma teed. Täis leiliruumis tegi üks noormees kohe kiiresti mulle koha enda kõrvale. Ja siis alles algas nali. Millist naisterahvast üllataks meeste skänneerimine kohtumisel pealaest jalatallani ja tagasi!? Mitte ühtegi vist. Aga kui seda tehakse teiega kord minutis ja nii ikka väga mitmeid kordi? Hetkel, kui olete uurija kõrval bikiinides end kerra tõmmanud? Mind hakkas juba närvi ajama, et ise ju täitsa kena poiss, aga suud lahti teha ei julge. Samas oli selge, et ta tahaks nagu midagi öelda. Lõpuks siiski saime jutule kuidagi. Aga see ei jäänud tema ainsaks kummalisuseks. Kas te olete kunagi kuulnud mõnda lätlast oma eesti päritolu kohta "vau"-kommentaari andmas? Mina nüüd olen. Pani muigama. Muidu aga olen nüüdseks kursis, et baarmanina töötav noormees nimega Martin elab siinsamas piiri lähedal. No palju sinna ikka maad on? Kakssada kilomeetrit?

Läbi une - sest öö jäi kolmetunniseks - ja absurdselt kiiresti muutuva ilma suutsime veel keskööks tagasi kodulinna jõuda. Olin oma elu esimese hiina õnneküpsise seest mõni päev varem tõmmanud teate, et mul on aeg proovida uusi asju. Üks esimesi oli mustasõstra Riia balsami joomine koduteel. Palju ma puhtalt ei suutnud ja kuigi mu peas mõlkus idee selle ja marjamahla kokteilist, siis roosa Schwepps? ajas ka asja ära.

Samaks õhtuks oli mind ka Katsi sünnipäevale kutsutud ja mõte vanu sõpru näha üle pika aja tundus päris tore, aga ma ei teadnud, kuidas nad suhtuvad üle viie tunni hilinejatesse ning lisaks olin konditsioonis, kus jäin Roxette'i loo ajal mitmeid kordi magama. Aga hästi suhtusid ja niisiis vedasin end, jalgu järgi lohistades, keset ööd veel kõrvaltänavasse ja ei jäänudki keset pidu magama. Oli hoopis mitu toredat tundi, kuni kenad noormehed mu kodu juurde ära viskasid. Võitsin oma kakssada meetrit enne, kui keelumärk vastu tuli;)

Aga vanade heade sõprade nägemine oli omamoodi kummaline. Olen nüüd taas sellele teemale mõelnud. Ja ikka veel on natuke kahju, et meie suhted sassi läksid põhjusel, mille oleks kergelt lahendanud kas või üks väike vestlus ja vabandus. Aga kas ikka peaks olema kahju, kui on antud veel mitmeid võimalusi ja ometi piisas sellest, et aastaid kestnud sõprus üles öelda? Et mitte selle nimel korraks alandlikkust näidata? Mitte keegi meist. Kuigi ma enda meelest vähemalt proovisin. Nüüd aga on palju aastaid juba ka sellest mõttetust tülist möödas ja olime kui võõrad. Oh, well...

(Armu?)kadedusest

On olnud hästi pidune kuu. Esimene nädalavahetus sisaldas juba üht sünnipäeva. Kõik oleks olnud ilus ja tore, kui kõige esimese asjana ei oleks ma seal kohanud oma eksi koos neiuga, kelle pärast aastaid tagasi lahku läksime. Me ei olnud nii ammu näinud ja ma ei osanud seda kohtumist ka nüüd kuidagi oodata.

Tegelikult oleks ju olnud tore veidi muljetada ja kas või meenutada. Mina oleksin küll siiralt tahtnud teada, kuidas tal läheb, aga tal vist ei olnud mingit jagamissoovi. Seda imelikum oli, et meil tuli istuda samas nurgas ümber väikese diivanilaua. Pärast esimest "tere" ei kuulnud ma sealtpoolt enam sõnagi. Mitte ühtegi. Usute või ei. Ja see on inimene, kes lubas minu järele oodata kas või kümme aastat kunagi.

Nüüd mõeldes ma tegelikult ei saa enam hästi aru, miks me üldse kunagi koos olime. Kõik käis nii ruttu. Ta oli armas ja hea ja meil oli tore. Siis arvasin, et olen armunud, kuid see möödus ka väga ruttu. Ja siis kohe tekkiski tal teema neiuga, kellega nad siiani koos on ja kes tol ajal veel täiesti laps oli. Noormees aga on minustki aastaid vanem. Selelst kõigest võite lugeda mu blogi päris esimestest sissekannetest kindlasti. Ja kõige kummalisem oli see, et pärast kuut aastat, mis nemad koos ja meie lahus oleme, olid nad ikka veel sellised ninnu-nännukad, kes ei suuda käsi üksteisest eemale hoida. Nagu teismeliste paar. Mul oli seda tõenäoliselt veel kummalisem vaadata, kui teistel, aga pilk rändas ikka ja jälle tagasi. Aga kas keegi oskab mulle seda fenomeni seletada? Tavaliselt kõituvad nii vanad paarid juba täiesti neutraalselt üksteise suhtes avalikel üritustel.

Ja ma arvan, et ma olen kade. Ka mina liikusin ju ammu edasi. Ja ma ei tahakski teda tagasi, kuid mingil määral jäävad kõik lahkuminekud kindlasti alatiseks häirima. Alatiseks jääb õhku miks-küsimusi. Igatahes, kui ma ka ei ole armukade, siis olen kade, et minul hetkel sellist suhet ei ole. Inimest, kes rahvamassiski ei paneks tähele kedagi peale minu ega suudaks käsi eemale hoida teismeliste kombel. Inimest, kelle kaisus ärgata ja kelle kehakeel räägib tohutust hoolimisest.

Samas alles hiljuti sain ise ootamatult ühe kutse kinno - ilmselt esimesele kohtingule - inimesega, kellest pean igati lugu ning kellele ei tahaks eluski haiget teha, kuid kindlasti teeksin, kui "jah" ütleksin. Aga meelitav oli ikka.

Aga kuidas teil läheb?

Mitte iga mees ei suuda vee peal kõndida

Vaatan, et ma pole isegi veel aastavahetusest kirjutanud. See aasta on igatahes ilge vurinaga peale hakanud ja mitte üldse nii halvasti, kui numbriga 13 tähistatud päikesetiirult ootasin.

Seekordne vahetamine oli väga viisakas. Ann korraldas sõprade ringile uhke traditsioonilise õhtusöögi, kus oli esindatud kõik kartulisalatist seapraeni. Mina muidugi olin oma talvehaiguse haripunktis, nii et ükski asi ei maitsenud hästi, aga tore oli ikkagi. Välja arvatud see, kui viktoriinis absoluutselt kõigile pähe saime ja selgus, et ette reklaamitud viimase koha auhind ei ole teps mitte hea asi ja meil tuli juua end konditsiooni, kus julgeksime kõigile Gangnam Style'iga esineda. Igatahes, tehtud ja ma ei tea kui mitme video ning foto peal kajastatud.

Öö saabudes liikus meie lõbus seltskond ka õue kõrgema künka otsa raha õhku laskmist tunnistama. Mitte, et ma kunagi ilutulestiku suurem fänn oleksin olnud. Või et meiega ühel künkal poleks leidnud tossupommidega geeniusi, kes viimsegi vaate ära varjasid. Aga oh well. Vähemalt oli lõbus teha esimesi sõite rohelise kaardiga. Poisid tegid korraliku riistvõimlemise kava, et saaks, nagu reklaamitud, kasvõi läbi tasku end valideerida. Ja noh, poistel käivad ju asjad püksitaskutes.

Õhtu kõige naljakamast hetkest saime aga ainult ümberjutustuse, sest kaks kaaslast olid koju naastes teistest kõvast maha jäänud ning hiljem selgus, miks. NImelt üks neist oli nii katki suutnud end teha, et võitles päris korraliku paranoiaga.

Teedelt oli lumi ära sulanud, kuid tema oli veendunud, et tegu pole mitte musta maa vaid veega. Ja oh seda paanikat siis, kui kainem sõber mööda vett hakkas käima. Takistada teda hirmunud sõber vist ka ei suutnud. Kuid sõpra ju hätta ei jäeta. Niisiis oli ta hoogu võtnud ja ka kõigest jõust "üle vee" kihutada püüdnud. Mõne unepeatusega kohevamate lumeküngaste otsas.

Mingil hetkel hakkasid inimesed koju minema, kuid mind ära ei lastud. Läpuks jäigi meid järgi neli - võõrustajate paar, mina ja üks tüüp veel, kellel on kodus oma Maria ja kes mind võltsinguks pidas. Natuke lapsik, aga olen sellises joobeastmes inimeste puhul hullematki näinud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt tahtsid kõik isased koos minuga elutoas teleka ees magada. Mis siis, et alla sai vaid õhuke tekk. Ka peremees eelistas seda oma voodile, kuid samas põrandapinda üksteisega jagada ei tahetud. Ja oh neid konkurendi tõrjumise võtteid! Õnneks mul oli korralik nohu. Muidu ei oleks ma seda skunksisõda vist üle elanud. Hommikul aga ei tahtnud haisukotid uskuda, et nad selliste etteastetega ühe neiu ees olid esinenud. Kuid mul ei ole põhjust oma mälus kahelda.

Jõulud tulid teisiti

Pärast meie uhket jääauguüritust, plaanisin nädalavahetuse veidi rahulikumalt võtta. Tahtsin siiski ühe vana sõbra juubeliürituselt läbi astuda. Pluss väike jõuluüritus ristiema perega. Aga see sünnipäev võttis sellised tuurid üles, et jõudsin koju alles jõululaupäeva hommikul. Valges. Olles enne saanud pisarateni naerda korduvalt. No ega teiegi vastu ei peaks, kui seltskonnas kaklevad lõbusad noormehed selle üle, kes tellitud kana suled endale saab. Lots of colourful coctails helped:) Nägin ka mitmeid vanu tuttavaid ja tundsin end kui imetletud kalliskivi - which is always nice.

Magasin siis jõulupäeva maha. Ärkasin napi tunnikese enne starti peokoha poole ning sain end elukiirelt valmis sättida. Ma ju tahtsin ära kasutada ainsa võimaluse aastas, mil saan Eestis oma tagasihoidlikus Indias kantud pulmakomplektis särada. And... succeeded. Oli tõeliselt tore õhtu. Veetsin enamuse sellest väikese sugulasega mängides. Alustame me ju iga kord võõrastamisega, kuid aina kiiremini taassõbruneme. Seekord sai tädi Aiast nii oluline tegelane, kellele osutati vabatahtlikult piparkoogi toomise au, kelle süles istuti pea terve õhtu mandariine ideaalselt koorides ning kellega käidi suurte poti peal pissil ning kraanikausis pladistamas. Keegi teine kaasa tulla ei tohtinud. Ainult meie - kaks printsessi. Ja ta on lihtsalt nii adorable. Need jõulud jäävad meelde, kui aasta, mil kõik mind joodikuks pidasid ja alkot kinkisid.

Plaanisin ülejäänud jõulud ema juures veeta, kuid ta pidi olema tööl ja siis ei olnud mul mõtet seal olla. Seega võtsin vastu isa järjekordse pakkumine enda juurde maale tulla. Kuna ta oli ise linnast sinnapoole minemas, siis oli üsna hea ajastus ka. Boy, do I regret giving in. Mõningaid ebameeldivusi võisin ette aimata. Sisetunne ju ütles, et ma ei ole seal tegelikult oodatud. On alati öelnud, tema praeguse elukaaslase puhul. Aga muutus tugevamaks, kui eelmisel aastal korraks nende tüli keskele sattusin. Enam ta isegi ei püüa head nägu teha ja samas see on naine, kellel ei tohiks midagi minu kohta öelda olla. Ta on ju ise see teine naine. Võisin aimata ka seda, kuidas minu ümber pidevalt suitsetama hakatakse. Nii oligi. Autos. Elutoas vaheldumisi terve õhtu vältel. Keegi ei lasknud end minu kohalolekust segada. Isegi ei kaalunud varianti, et mittesuitsetav laps, kes oma arvamusest ka mingit saladust teinud ei ole, võiks end ebamugavalt tunda, kui teda pidevalt mürgitatakse. Aga nende territoorium ju. Seal oli ka meeletult külm. Isegi ettenägelikult kaasa võetud mitmes kihis soojades riietes ja hiljem veel lisaks mitme teki all. Ometi olin hiljem mina see bad guy, kes ei vaevunud nende kodus isegi riidest lahti võtma. Mis oli vale. Vahetasin lihtsalt õeriided lisakihtide vastu ja külmetasin valikides nii kaua, kui suutsin. Aga noh, ei olnud asja, milles see tädi mind süüdistada poleks suutnud või proovinud. Lisaks kaotasin oma lemmiksalli ära.

Tulemuseks oli see, et olen üle nädala korralikult haige olnud. Oli ju isa ka. Kombinatsioon jõuluperioodi tegevustest jättis korraliku jälje, mistõttu olen nüüd lausa kahel järjestikusel aastal üsna harukordses köhas-nohus vaevelnud. Siiski hetkekski aega maha võtmata. Polnud aega, noh:D

Ainus positiivne osa maal käimise juures võimalus terve see ööpäev nende koertega mängida. Need kaks diivanihunti on nii lahedad tegelased, et mul ei ole üldse kahju neid kogu aeg sügada ja paitada. Ja nad teavad seda. Nurinat kostis kohe, kui julgesin korraks peatuda. Söömine ja wc-külastamine ei olnud eriti aktsepteeritavad vabandused:D

Aasta lõpus tähistasime veel tõsise veiniõhtuga ristiema vananemist, uhasime Sandraga mu uutest kokteiliklaasidest barbarissiviina üle kogu mu korteri, tegime Katsuga valmis elu esimese piparkoogimaja, kuhu hiljemalt aasta pärast koos pikkade meestega sisse kolime ja tegime igasugust muud pulli.

Järelehüüe armsale sõbrale

Ta oli veel nii noor!!!

Aga ei elanud maailma lõppu üle. Tema organid ütlesid ükshaaval, kuid järjest üles. Igal hommikul oli asi halvenenud. Kõik sai alguse süütust akust. Või nii me arvasime. Tundus, nagu igati üleelatav terviserike. Kuid siis läks ka kaamera. Järgnes ekraan ja algas hirm. Tema elu eest võidelnud arstionu käes andis alla touchpad ning rohkem ta taolise organ failure'i läbi teinud tegelasele elulootust ei andnud. Ta polnud veel kolm aastatki vana, kuid käes oli tema aeg minna.

I hated you but needed you, mu reeturlik sõber ja teekaaslane. Mida ma küll ilma sinuta peale hakkan!?

Hulk elu esimesi

Seekordne jõulupuhkus algas omapäraselt. Sundisin kolleegi pidama tema juba tükk aega tagasi antud lubadust - mind jääauku ujuma viia.

Niisiis ajasin välja tema ja ühe teise kolleegi ning võtsin kaasa Laura, kes otsiski midagi põnevat paha tuju leevendamiseks. Mulle aga kulus ära üks tore samasooline kaaslane asjade tasakaalustamiseks. SÕitsime reede õhtul teise Eesti otsa kolleegi suvilasse, kus hakkasime sauna kütma. Oli üsna koomiline istuda laval kinnaste ja salliga ning juua glögi, mis seal siiski päris maha ei jahtunud. Ja rääkida saunas naistejuttu. Lõpuks läks aga nii palavaks, et olime sunnitud ukse avama ning veidi jahutama. Mehed millegipärast ei rõõmustanud:D Maja ise aga jäigi nii külmaks, et jalgadega tuppa toodud lumi selle mitme seal veedetud tunni jooksul ära ei sulanud. Ma ei olegi kunagi varem teadlikult miinustemperatuuriga toas olnud.

Siis tuli järjest palju esimesi. Jalutasin esimest korda üle jäätunud jõe. Tegin esimest korda keset jõge lumeinglit. Raiusin kirvega esmakordselt jäässe auku. Käisingi tervelt kaks korda seal sees ning korra lihtsalt paljalt lumes püherdamas. Kusjuures see polnud üldse nii hull, kui ma kartsin. Saunahigisena oli vesi täiesti mõnus. Vaid jalad, mis maaga kokku puutusid, hakkasid kiiresti külmetama. Teisel korral aga läksin veidi külmema nahaga õue ja siis tõmbusid jalad veidi krampi. Lumes oli ka tore, aga see kraapis veidi nahka.

Toreda õhtu järel suundusime välja puhkama Laura korporatsioonihoonesse, kus vist tavaliselt selline asi lubatud ei ole, aga me saime eriloa. Päris põnev oli. Jäime üsna ruttu magama ning hommikul lahkusime peaaegu kohe, kui olin jõudnud käia külma dušši all ärritusest puhisemas, sest Laura oli jõudnud sooja veega üks-null teha.

Seekordsed jõulud olid aga üldse väga erilised, nii et stay tuned.

Vahel on põhjust kiita

Seda ei juhtu küll tihti, kuid käesoleval nädalal teeksin pika pai Lux Ekspressi klienditeenindajatele.

Nimelt komistasin hiljuti nende üliheale talvekampaaniale. Olin nagunii mõelnud bussireisi broneerimisele - sellest pidi saama jõulukingitus emale ning võimalus meile koos aega veeta. Võiks öelda, et see pakkumine jäi ette täpselt õigel ajal ning just seetõttu ostsin Lux Ekspressilt piletid Warsavisse. Saab olema üpris jõhker sõit, kuid loodetavasti tore reis.

Piletite broneerimiseks pidin end läbi närima üsna keerulisest süsteemist, mis oma numbriterohkusega tahtis silme eest kirjuks ajada. Osaliselt ajaski. Mina aga ajasin muudkui näpuga järge ja alustasin ka korra otsast, kuni olin kindel, et kõik on nii, nagu peab. Maksin ka raha ära ning sain terve portsu e-maile koos piletikoopiatega oma postkasti. Kõik tundus väga hea ning soovitasin ka paljudele teistele seda kampaaniat.

Nüüd aga, ligi kaks nädalat hiljem, avastas ka mu ema oma inboxist need piletid, mida tema eest varjata olin püüdnud ja hakkas mulle küsimusi esitama, et kas me sõidamegi ainult edasi-tagasi või kuidas nii ruttu käidud saame. Olin kindel, et ta vaatas lihtsalt mõnda kuupäeva valesti, sest mina olin neljapäevase reisi koostanud, mis jätaks kaks päeva ka meie mõlema jaoks täiesti uue linnaga tutvumiseks. Aga mu mailil oli ju 10 erinevat piletit, mis kajastasid nii meie jaoks olulisi aegu kui ka näiteks ebaolulisi bussi algpunktist väljumise aegu. Ei olnud just raske segadusse sattuda.

Siiski võtsin uuesti lahti mailil olevad piletid ning alles hakkas paanika tekkima. Oligi viga! Kuidas sündis - ei saagi vist teada. Ema muudkui pommitas küsimustega, millele olin tegelikult juba vastanud ja ajas mind rohkem närvi. Olin kohe ka bussifirmasse helistanud, kuid saanud ühelt kerge keeletõrkega teenindajalt täiesti ükskõikse vastuse, mille kohaselt oli see kõik vaid minu mure ning minu kanda.

Lugesin aina rohkem peenes kirjas olevat juttu ning aina tõsinesin. Olin lootust kaotamas, sest kampaania oli just lõppenud ning piletitevahetus ähvardas kasvatada reisi hinna kahekordseks, samas ei oleks ka reisi tühitamisel vist täisraha tagasi saanud. Siiski tundus mulle, et süsteem, mis laseb broneerida round trip'i, millega ei jõua füüsiliselt kohale enne, kui peaks juba tagasiteele asuma, ei ole ka päris normaalne ning võikime vastutust jama eest vähemalt jagada. Eriti, kuna andsin endast parima, et teha korralik bronn, mitte ei klõpsinud nuppe üle jala ja samuti, kuna ma ei ole enam algaja reisija ning olen saanud hakkama hoopis keerulisemate broneerimissüsteemidega, siis tundus totter alla jääda mingile bussifirma süsteemile.

Niisiis kirjutasin Lux Eksspressile pika kirja oma mure kohta, olles valmis võitlema oma õiguste eest, ükskõik sii, palju neid mulle jäetakse. Tarbijakaitsesse ei usu ma ka enam pärast suviseid pettumusi, nii et väga midagi ei lootnud.

Jõudsin veel paarile kolleegile rääkida oma totrast situatsioonist, kui ema helistas, elevil häälel. Nimelt olid tema mailboxi potsatanud uued õigete kuupäevadega piletid. Tundus veidi uskumatu, kuid meile tuldigi ilma igasuguse draamata vastu. Oli ju tegu nii totra juhtumiga, kust mõlemal poolel oleks üht-teist õppida ja samas ei olnud neil arvatavati midagi sellest vastutulekut kaotada - pigem võita, sest nüüd kindlasti reisin nendega ka tulevikus ning võin ära unustada kõik senised seiklused elle ettevõttega. Inimlik suhtumine määrab ju nii palju.

Niisiis, suur-suur aitäh ja kui seda siin loeb keegi, kes on just kahevahel, millise reisipakkuja teenuseid kasutada, siis mina annan küll oma hääle Luxile ja seda vähemalt ühe väga vastutuleliku teenindaja omamise tõttu.

Samuti, kui keegi veel tunneb, et talle tehakse liiga, siis ärgu andku kohe alla. Ka mitte esimese eitava vastuse saamise järel. Sest järgmine vastus võib olla "jah".

Kaks kontserti, kaklus ja kehtetu kaart

Olen taas kirjutamist edasi lükanud, kuni kirjutatava vau-effekt kaduma hakkab, aga paneks siiski mõned märgid maha. 

Eelmisel reedel ennetööpäeva lõppu sain kõne Katsult, mis kõik mu nädalavahetuse plaanid ümber tegi. Nimelt kutsus ta mind kaasa ühele kirikukontserdile, kuhu oli kutse saanud. Tegu oli selgelt piiritletud sihtgrupi üritusega, kus meist kumbki tegelikult olema poleks pidanud, aga käisime, nägime ja nautisime. Vahepeal oli selgunud, et meile pakutakse veel ühtesid pileteid samaks õhtuks - Panoraami Haddaway kontserdile. Polnud põhjust keelduda, nii et lõpuks jõudsime sinnagi. Vahepeal aga veetsime veidi aega minu juures, sest ma pidin end korda tegema ning siis linnas ühes Patrickus tema vanade töökaaslastega ning lõpuks siis leidsime end Panoraami ukse tagant megajärjekorrast. Meid ei lastud tükk aega sisse sellest hoolimata, et piletid meid juba seal ees ootasid. Uksel oli tõeliselt tropp turvamees, kes lasi sisse ainult oma maitse järgi tegelasi ning muudkui lükkas meid "kogemata" mööda rindu eemale. Yeah, right.

Lõpuks saime siiski sisse, vaatasime, kuidas 45-minutiline ainult vanadest lugudest koosnev show justkui lindilt maha mängiti. Laulsid nad küll otse ja väga hästi, aga jäi täpselt selline mulje, et nad teevad seda harjumusest automaatselt ja mingit huvi ise enam ammu asja vastu ei tunne. Nii enne kui pärast esinejaid mängis klubis sama plaat samas järjekorras ning veetsime järgmise 45 minutit oodates garderoobijärjekorras, mille lõppu jõudes selgus, et ühel tüübil meie seltskonnast oli sall kuhugi ära kaotatud. Ta oli nii kuri ja purjus, et haaras klubi ukse tagant kaasa mingi pooliku lahtise kohvilikööri ning jõigi selle kõigi hoiatuste kiuste ära. Juba vaadata oli vastik.

Otsustasime tagasi vanalinna minna. Esimene peatus oli teele jääva hotelli tualett, kus üks meie seltskonnas viibinud neiu ei vaevunud isegi luba küsima selle kasutamiseks, vaid lasi neil vaid kinnitada oma eelteadmisi selle asukohast. Neil oli vist ka hämming nii suur, et suutsid vaid noogutada. 

Järgmine peatus oli üks katusekorruse vesipiibutuba, kus me värvilisi kokteile jõime. Olime teel kohtunud veel ühe toreda tüübiga ja ta oli meiega kaasa tulnud. Alles palju hiljem sain teada, et ta siiski oli meist ühe hea sõber:D

See koht aga pandi varst kinni, mille järel tahtsime minna mingisse Bailasse, kus oli erapidu. Pettunult eemale vantsides kohtasime aga tänaval Takut, kellega sai pilti teha ja mus teha poroloonistele põskedele. Edasi jõudsime Shootersisse, kus jõime ära mingi siiani unidentified shoti ning eelviimane peatus oli vana hea Nimeta, kus me seekord tantsime ei jõudnudki. Sain paremini tuttavaks meie seltksonna kõige värskema liikmega, kes osutus täiesti ägedaks inimeseks ja kuulutas mu üheks huvitavamaks, kellega ta kunagi tutvunud on. Siis aga tekkis täpselt mu seljataga korralik eestlane vs venelane baarikaklus, mis mu taas mudiugi kaineks lõi. Õnneks lahtus see varsti ning siis tõi see uus sõber mulle uue joogi. Olin palunud midagi apelsinimahlaga, kuid kuna talle pakuti vaid viina ja ta selle välja praakis, siis sai mahlakoksist hoopis Baileys, mida ma tavaliselt ei seedi eriti, kuid mis rohke jääga täitsa talutav oli. Lõpuks aga visati meid sealt ka välja. võite ise arvata, mis kell juba oli.

Uus sõber tutvustas meile siis aga mingit uut hommikusöögikohta, mille peremees polnud üldsegi suu peale kukkunud. Mil läks kaua aega, et midagi välja valida ja kui ma siis küsisin suhkruga kefiiri, sest täpselt selline isu oli, siis küsis ta, kui paha mul olla on. Ei olnud üldse.

Ööle pani punkti aga see, kui Katsu, kelle käes meie mõlema asjad olid, pangakaardi lukku lasi. Arutasime pikalt, kuidas see järsku juhtuda sai, kuni selgus, et ta ei teadnud mitte enda vaid MINU koodi, mistõttu just MINU kaart järgmised paar päeva suletud oli. Naersime pisarateni, kuigi tal oli marupiinlik ja meil oli nii tore, et me ei jõudnud kaugeltki esimesele trollile.

Kui ma siis aga õhtul taas ärkasin, sain kohe aru, et midagi on väga valesti. Minu seljaga. Püstisaamine oli nii raske ja valus ning samas nälg murdis, kodu oli aga tühi. Pluss, kas ma mainisin, et püstisaamine oli megavalus? Helistasin Aivarile, aga ta oli ära. Siis Annikale, kes pakkus, et tuleb mu juurest läbi, läheme ostame süüa ja siis vaatame filmi Santsi pool. Valisin selle variandi üle näljasurma ja mul kulus kogu kümme minutit või rohkem, et sikutada jalga esimesed püksid ning saapad. Ära ma neid enam ise ei saanud.

Terve ülejäänud õhtu oli iga liigutus korraliku üllatusväärtusega. Mõnikord polnud eriti midagi häda. Siis ei saanud ma taas voodist kuidagi püsti ning kõndisin ainult tugede najal ja kõveralt. Kui siis aga Sants ütles, et tal on valus vaadata mind piinlemas, ma murdusin. Silmad läksid märjaks ning võitlesin endaga ikka kaua, et taastuda, sest asi, mida ma ei talu sitas olukorras, on kellegi teise haletsus. Viimaks tellisin takso, millel palusin end võimalikult ukse lähedale viia, sest kartsin paaniliselt libisemist. Olin nii sassis, et püüdsin valest paraadnast sisse murda. Mul ei ole kunagi selg nii valutanud, nagu sel ööl ja ka järgmisel päeval käis ema voodirežiimil last põetamas. Oli huvitavalt ebameeldiv näha, kuidas voodist väljumiseks tuleb võtta hoogu, tõugata end kätega kogu jõust lahti ning siis jõuda need põlvedele toetada, et end lõpuni sirgu lükata - mis iga kord ei õnnestunud. Õnneks paari päevaga läks mööda, kuid ehmatus on pikaks ajaks ja siiani ei tea, miks sellise jamaga ärkasin.

A little bit of India

Seekord siis keerdus Eesti elu nii pea peale, et meenutas rohkem mu vahepealset elukohta. Nimelt eelmise esmaspäeva hommikul tööle minnes kutsus ülemus mu kõrvale ning rääkis, et ei saa eraelulistel põhjustel siiski Saksamaale messile sõita ja küsis, kas ma ehk tahaksin ise minna. Mul oligi olnud kahju, et ma aitan midagi korraldada, kid siis kokkuvõttes ei saagi ise osa võtta ning keegi otseselt ei seletanud, miks, kuigi küsiti, kas olen huvitatud ja vastasin jaatavalt. Ise oletasin, et asi on kohtade vähesuses, kuid nüüd tuli ml langetada tõsine viimase hetke otsus, mis tähendas, et käisin keset päeva kiiruga kods asju pakkimas ning samal õhtul lendasin nädalaks välismaale, lükates kõik planeeritud asjad edasi. Ma ei kahetse minemist, kuid mul on kahju, et ei saanud seetõttu lahkunud inimesega, kes oli kõige lähem asi mu vanaisale, hüvasti jätta.

Reis ise oli päris tore. Sain rohkem mitmeid kliente tundma ning veetsin hästi aega kolleegide seltsis. See tunduski olevat rohkem lõbu kui töö, kuna mul seal erilisi kohustusi ei olnud. Aitasin mõned korrad midagi tõlkida ning üht-teist korraldada ning tutvusin maailma suurima põllumajandusmessiga, mille kõrval tundub meie kohalik mess nagu nalja tegemine. Jõudsime kahe päevaga vaevu hallidele kiirtiiru peale teha.

Uni jäi igal ööl vaid umbes pooleteisttunniseks, sest päevad algasid ülivarakult ning siis me kõik vist magasime bussis vahelduva eduga. Käisin ka elus esimest korda Hollandis, kuid magasin sellest enamuse maha.

Reisi käigus lasid kõik end lõdvaks ning õhtud ja osaliselt ka päevad veedeti parajas joobes, kuid keegi ei pingutanud üle ega muutunud ebameeldivaks ja meil oli lihtsalt üheskoos tore. Naerma ajas aga näiteks see, et lennukis sai eestlaste seltskonnaga kogu alkohol otsa enne, kui isegi igaüks klaasi oleks saanud. Mõni õhtu aga ma ei tahtnudki juua. Oli hoopis hull mahlaisu. Olles aga pidevalt hoopis teise põlvkonna meeste tähelepanu keskpunktiks, sest ülejäänud üksikud kaasas olnud naised olid eisil koos kaaslastega või muldvanad või lihtsalt pugesid esimesel võimalusel tuttu, koheldi mind justkui printsessi. Mehed võistlesid, et mulle oma istekohta pakkuda või mu klaasi kaas täita. Ühel õhtul siis tegingi õigile palju nalja, kui tahtsin mahla ja nemad ei tahtnud sellega leppida. Ütlesin siis lõpuks, et mul on juba täiesti ükskõik, mis nad veel mahla sisse panevad, kuni ma apelsini mahla saan juua. Ärge saage valesti aru, mulle ei meeldi tegelikult meelste kulul elada, kuid kiiruga ei olnud ma tulnud selle pealegi, et Saksamaa võiks olla Eestist vähem tsiviliseeritud koht, kus keegi inglisekeelest au ei saa ning kusagil kaardiga maksta ei saa. Niisiis sõltusingi otseselt meestest, kes olid targemad olnud ning raha enne välja võtnud, sest ühtegi automaati ka kusagil ei paistnud.

Ühel õhtul sai veel nalja. Kõik istusid juba hotelli baaris, kui mina seltskonnaga liitusin. Oli tahtnud kõigepealt dušši all käia ning nüüd siis jalutasingi, täiesti ilma meigita ning juuksehari käes, tagasi seltskonda. Kuna laua ümber enam ruumi ei olnud, istusni teiste selja taha aknalauale ja seal oli väga mugav. Mehed aga vist ei olnud selle korraldusega rahul. Küll püüti mulle oma kohta loovutada ning toodi toole juurde, kuid lõpuks lihtsalt korraldati istumine ümber nii, et mina ka ringi sisse ulatuksin ikka. Samas tähendas see, et tekkisid osaliselt justkui read ja mehed siis naersidki, et kes saab minu suhtes esiea koha ning kes on halvemas seisus. See oli tõeliselt naljakas, kuid siin edasi anda on asja üsna võimatu. Üks klient lasusa üritas end paremale positsioonile vingerdada tulles mu juukseid kammima, justkui teda huvitaks, kuidas see õieti käib, kuid teised nägid ta läbi. 

Viimane õhtu lõppes tequilaringidega ning ühe kunagise kolleegi palvetega soola mu rinnalt lakkuda. Loomulikult ma ei lasknud sel sündida. Ma ei olnud kaugeltki nii purjus. Aga sain jälle üllatuda meeste osas. Sama inimene kutsus mind järgmisel hommikul appi oma väikestele lastele kingitusi ostma. Huvitav, et ta ei näinud, et midagi nagu valesti oleks. Vähemalt mul ei ole midagi häbeneda ja mul vist ainsana ei olnud ka hommikul paha olla. Vähemalt mitte alkoholi pärast.

Rääkisime isiklikumat juttu ka paari kolleegiga, kellest üks üritas mind veenda koos mõne sõbrannaga temaga kolmekat proovima. Samuti seletas mulle, et kunagi ei tohi midagi üles tunnistada ning, et koju läheb ta alati tagasi, sest tahab selle inimesega koos siiski elada. Siis veel, et vähemalt teoorias on ta nõus, et naine samamoodi ringi laseb nagu ta ise. Seda ta isegi ei varja, kuigi tegi selgeks, et see ei tohi tema naise kõrvu siiski jõuda. Ja ma siin üritan mehi ümber mõtestada.

Üks mees ajas mind veel segadusse. Ta ei olnud minuga päevi ühtegi sõna vahetanud, kuid selgus, et siiski väga palju minu tegemisi jälginud ning terve viimase õhtu rääkis ta midagi Maria fenomenist ning selle uskumatusest. Täna tema sõnade uskumatu ja masendav ülekasutusele, olen ma nüüd nende osas ülitundlik ning jäi lõpuni segaseks, kas tal tekkis nüüd ahvivaimustus minust või pigem vastupidi. Väidetavalt pidi see seletamatu fenomeni teema siiski kompliment olema.

Seiklusi oli ka. Näiteks läks meie buss katki ning juht kutsus kõiki ülesse lükkama. Mis muidugi ei aidanud. Teinekord aga ei ilmunud see lihtsalt välja. Ei olnud võimalik ka kedagi kätte saada ning päast aeti jama, et buss oli meid oodanud, kuigi see oli lausvale. Samuti üritati mõningaid mehi kolmekesi kahe inimese voodisse panna.

Mis veel? Meie uhke messiboks ei avaldanud mulle peaaegu üldse muljet, kuigi lootsin üht-teist koduse uue messi korraldamiseks kõrva taha panna. Aga ma nüüd vähemalt tean, mida see endast kujutab ning järgmine kord ehk ei igatsegi nii väga võimalust kaasa minna.

Patroniseeriv bitch

Alates möödunud laupäevast plaanime Annikaga järgmised neli laupäeva veeta ideaalset pruutkleiti otsides. Esimene katse on seega juba seljataga.

Ann rääkis, et oli üksi juba vaikselt luuret teinud ja elimineerinud mõned poed, kus teenindus mitte kuhugi ei kõlvanud. Mul oli esiti raske uskuda, et pruudisalongis võiksid töötada nii ebameeldivad ja osavõtmatud teenindajad, kes ei varjagi, et potentsiaalne klient segab nende töösse mitte puutuvat tegevust.

Esimene salong, kus koos käisime, jättis ülihea mulje. Noored teenindajad olid tõeliselt abivalmid ning ei kiirustanud meid tagant. Igal sammul tuldi vastu meie soovidele ning mitte ühegi asja kohta ei öeldud ei. Ainus, mis jäi veel puudu väljamaal kohatud heast teenindusest oli kliendile joogi ja snäkkide pakkumine. Kuid ega me sel hetkel osanud mõeldagi sellistele asjadele.

Mind kui täielikku asjatundmatut üllatas, kui palju kauneid kleite on saadaval ka ühes pisikeses poes nimega Anna Bella vist ning, et peaaegu kõike on võimalik tellida oma suuruses ning värvis ja viia sisse ka modifikatsioone. Ideaalne, kui standardkaup ei vasta sinu kehakujule või lihtsalt eelistad midagi teistmoodi. Tekkis endalgi hull pulmaisu.

Teine peatus oli aga SaloCenter. Sinna ei soovita ma kellelgi kleiti otsima minna. Võib juhtuda, et isu pulmi pidada läheb üldse üle. Kusjuures Annika ei pidanud seda oma kogemustest üldse mitte kõige hullemaks. Minu meelest oli see siiski üsna ebameeldiv ning kindlasti halva teeninduse näide, aga otsustage ise.

Kui jõudsime sinna kitsasse ja paksult riideid täis topitud ruumi, siis jõudsin vaevu pugeda läbi stangede riietekabiinini, et jätta sinna oma ülariided, sest paremat kohta ei paistnud, kuid sain juba tee peal vastu tulnud müüja mutilt pragada, et kui ma seal olla tahan, siis pean riidest lahti võtma (mida nagunii plaanisin), et ma oma mantliga nende valgeid kleite ära ei määriks. Ma olen värskete andmete kohaselt täiesti normaalkaalus, kuid tõesti oli seal võimatu liikuda nii, et pidevalt midagi ei riivaks.

See selleks... pruut oli juba saadetud ühe stange juurde. Mina alustasin ühest teisest otsinguid, kuna eelmises poes oli saanud juba enam-vähem selgeks, mis sobida võiks. Siis aga tuli tädi taas minu juurde ning küsis juba üsna süüdistaval toonil, kas ma otsin ka endale midagi. Vastasin, et otsin siiski sõbrannale, kelle maitset juba veidi tean. Seejärel kupatati mind tema juurde selgitusega, et talle sobivad suurused on teises otsas.

Varsti meenus mulle aga, et teises poes ei lugenud suurus midagi. Küsisingi siis, kas parajat tellida ei saa, kui meelepärase mudeli leiame, ning sain kuulda, et kõik on väljas. Noh jah.... kleite oli küll rohkem, kuid pidime siiski leppima ühe riiulitäiega, millest enamus kriitvalged ja seda meie tulevane pruut ei tahtnud. Samuti ei pakkunud tädi väljagi seda võimalust, et pruut ehk ligi 9 kuu jooksul kaalukategooriat muuta võib ning ehk võiks siiski vaadata ka teisi lähedasi suurusi vähemalt. Ometi võtsime sealt kaasa kõik enam-vähemgi sobiliku ja siis asuti kleite proovima. Kabiinis selgus aga, et suurest hulgast välja valituist sobis selga siiski ainult üks ja seegi hoidis rinnust imelikult. Kui küsisime, miks rinna keskele auk jääb, saime teada, et rinna kuju tõttu. Ometi ei olnud ühegi teise kleidiga seda probleemi olnud. Teisest aga pidi tegelikult rinnakas neiu aga lausa välja kukkuma. Ei saanud me aru nende standarditest. Niisiis proovisime mõnda loori ja andime alla naisteriiete koha pealt. Ei olnud me sealt ka ühtegi sobivat kleiti pruutneitsitele ega pruudi emale leidnud ja Annika ütles, et pruudikleidid pididki millegipärast tavanumbritest mitme võrra väiksemad olema tema kogemuste põhjal. Minu meelest on see absurd. Kas pole see mitte see koht, kus pigem võiks numbritega valetada allapoole, et tõenäoliselt niigi närvis neiud end vähemalt oma kehakaalu suhtes hästi võiksid tunda? Kui mitte seal, siis kus veel!?

Hakkasime siis poistele asju vaatama ning muudkui valmistasime mutile pettumusi, kui ei osanud täpselt öelda, kui jäme peiu kael on jne. Arvan, et L suurus on muidu juba üsna hea orientiir, kuid sealne tädike väitis, et L-e on ka väga erinevaid ja pakkus "keskmisi" 52 ja 54. Mind ajas see juba naerma, sest just neile numbritele L peakski vastama. Olen ju meestele tööriideid tellides kõvasti harjutanud suuruste tundmist.

Viimane piisk karikasse oli see, kui soovisime vaadata ülikondi (mutt: otseloomulikult meil ei ole viit ühesugust peiupoistele). Stangel rippus rida pintsakuid nii, et püksid nende alt ei paistnud ja Annika julges küsida, kas tegu ongi ainult pintsakutega. Mutt aga ei pidanud vastu, ning ütleski siis ülipatroniseerival häälel pruudile, et ülikonnad ongi kaheosalised. Ma ausalt ei tea, kuidas Annika vastu pidas seal. Mina küll juba urisesin täiega ja õnneks siis tulime ära ka.

Vähemalt poe teises osas oli igati tore müüja, kes vastas meie küsimustele viisakalt ja tegi ülimalt professionaalselt jutuajamise käigus Annikale uued kõrvaaugud ka ära. Ta isegi ei aeglustanud juttu augutegemise hetkel, mistõttu ei osanud Ann ka karta, millal täpselt valus võiks olla.