Kondibukettide päev

Viimane päev Roomas möödus üsna rahulikult. Otsisime üles Bernini elevandi kujuga väljaku, millest olime suutnud vist iga nurga all mööda jalutada varem ning olin alates Rooma jõudmisest - või tegelikult juba veelgi varem lennuki peal - sügelenud ühe erilise koha üle, mis pidi olema kui inimluudest kunstiteos - crypta de capuccini oli vist selle hauakambri nimi. Kusjuures ei teadnud sellest ei kohalikud ega Wikitravel. Teadis vaid mingi väike brošüürike meie lennuki peal ja ma tahtsin tolle kindlasti ära näha. See sai võimalikuks aga alles viimasel päeval.

Aega läks, aga üles leidsime ja võin täiesti kindlalt öelda, et see ongi Rooma tipp. See jättis sügavama mulje kui Colosseum või miski muu. Te ei kujuta ette enne, kui olete seda ise näinud ja ma ei saa ka hästi seda tutvustada, sest jälgisin reeglit, et seal ei tohi fotosid teha. Aga ilmsegelt on see suurepärane näide sellest, kuidas sitast saia teha. Tõenäoliselt on sinna koondatud umbes 3700 massimõrva ohvri maised säilmed. Täpselt ei teatagi, kes need kunstiks kokku pani sajandeid tagasi, aga see on kindlasti väärt üle vaatamist. Ei ole hirmus ka koos lastega külastamiseks, ma usun. See asub Barberini metroopeatuse vahetus läheduses Basilica de Capuccinis - võin jälle veidi nimedega eksida, aga vast leiate soovi korral.

Viimasel päeval jõudsime ka lõpuks jõeäärsesse maalilisse Trastvere rajooni ning sõime seal mingi kolmekäigulise tourist lunch'i, mida Stefano oli soovitanud. Mulle eriti ei maitsenud, aga tore oli ikka välikohvikus karahvinist valget veini juua ja ilusat ilma nautida. Edasi suundusime päris jõe kandale ja lihtsalt lebotasime, jalad üle piirmüüri ääre, kuni oli aeg korjata ära oma rongijaamas terve varanduse eest hoiule antud asjad ning suunduda Fabio poole viimast ööd veetma.

See oli ka huvitav õhtu. Fabio on nagu tulekera. Ta suutis iga paari minuti tagant käia välja uue idee, mida nüüd teha. Ning tegi mulle vastuvaidlemist mitte kannataval toonil selgeks, et tahab näha, kuidas ma süüa teen. Ma küll protesteerisin, sest planeeritud mereannipasta kõlas küll väga hästi aga ma polnud eluski midagi krevettidest erilisemat ise valmistanud ja nüüd anti mulle kätte mingi segu väga erinevatest mereelukatest ning peremees jättis mu neid segama, minnes ise rahuliku südamega dušši alla. Aga sain hakkama. Ajasin teda veel närvi oma kiirema viisiga meloni puhastamiseks, mis vist ei läinud kokku tema ema õpetustega, aga polnud hullu. Jõime veel mahlaga maskeeritud grappat ning varsti oligi uneaeg. Uinusime, et siis vaid mõne tunni pärast taas ärgata. Meie sõbralik võõrustaja ärkas koos meiega kella nelja paiku, et meid lennujaama ära viia ja see oli nii armas. Ma ei saa ikka veel temast väga hästi aru, kuid ta oli tõeliselt tore. Mulle vist meeldivad itaallased. Isegi kogu nende temperamendi ja tuulepäisuse juures. 

Lendasime siis varahommikul kurvalt Itaaliast Norrasse. Mitte, et me poleks Norrat oodanud, kuid kahju oli lahkuda. Norras ootas meid aga hall ilm ja vihm ning meeletult kallis transfeerbuss, mille hind oli vahepeal veel tõusta jõudnud. Seega läksid peaaegu kõik meie vahetatud NOKid bussireisi peale. Järgmine kord rööviti meid päise päeva ajal Burger Kingis. Viisteist eurot eine eest on ju röövimine!? Aga lennujaamas ka ööpäeva passida ei tahtnud.

Siis teatas meie väga head inglise keelt india aktsendiga rääkiv tore bussijuht, et meil ei ole lootustki ühtul kella viie ja hommikul kella nelja vahel tagasi lennujaama saada ja võime veeta need pimedad tunnid hoopis bussijaamas. Oh well. Mõtlesime, et pole ju vahet, kus pingil me tukume. Olime nüüdseks päris väsinud. 

Marssisime siis mööda linna ringi turistiinfot otsides, mis oli rongijaama lähedalt ära kolinud. Õnneks oli vähemalt vihm järele jäänud. Käisime ära city hall'is, kus antakse üle Nobeli preemiaid ja Vigelandi skulptuuripargis - taaskord võin nimedega eksida. Issand, kui kaua sellest juba möödas on. Tagasitulles magasime kungingalossi hoovi tiigi ääres päikese käes. Ise ka imestasime, et uhketes vormides valvurid seal päevitada lubasid, aga me olime tõesti väsinud ja vaja oli üle elada veel üks pikk päev linnas, kus kannatas kõikjale jalutada. Pärast vaatasime üle veel mingi vana kindluse ja kuna masendavalt vihmasest päevast oli saanud meeletult palav, siis sõime veel varanduse hinnaga jäätist ning lebotasime taas nende arhitektuuriauhindu pälvinud liustikku meenutava ooperimaja katusel, kuni õues läks külmaks ja suundusime siis bussijaama, kus meid mõne aja pärast edasi liikuma sunniti - viimasesse öösel lahti olevasse sektsiooni ning magada ei lubatud kellelgi. Ärge küsige, miks. Aga kohe, kui horisontaali vajusid, tuli keegi ja ajas su üles. Nii et ma ei üritanudki enam magada. Mitte enne, kui taas transfeerbussi peale saime. Peaaegu kõik transfeerid magasin lihtsalt maha. Nagu ka esimese päeva pärast kodus varahommikul maandumist. Arvan nüüd, et Oslo kaudu lendamine oli viga, aga muud Norrat tahaks küll kunagi taas oma ilus näha. Selline reisikokkuvõte siis.

Day four - the morning after

Mida me küll tegime?

Mul on raske meenutada. Tuli!

Selleks hommikuks olid pilved lahtunud. Mitte ainult õues, vaid ka hinges. Olime kokku leppinud, et kohtume taas Stefanoga ja käime ära tema lemmiklinnaosas - maalilises Trastveres - aga nagu ikka    Indias phui! Itaalias, plans change. Tema oli juba ammu mingi seltskonnaga linnas ja pool päeva läks katsetele uuesti kokku leppida kohtumisaega ja kohta. No ei õnnestunud üksteisel sabast kinni saada.

Me tahtsime ikka Colosseumis ning Rooma Foorumis ära käia ja see meil ka õnnestus. Nüüd ta igaks juhuks tegi minust pilte kohe palju - iga nurga alt ja kohati lausa oma algatusel. Kuulas isegi konstruktiivset kriitikat, aga ma pakun ikka, et temast on palju ilusamad pildid kui minust. Päike paistis ja tuju oli hea. Kondasime keset linna veel mägedes tükk aega, enne kui suutsime sissepääsu Rooma Foorumisse leida. Lihtsalt jalutasime sellest esimesel katsel mööda kuidagi, aga viimaks sinna jõudes, ootas ees vapustav vaatepilt ning meil kulus kopsude ajaloohõngu täis ahmimisele tunduvalt rohkem aega, kui olime ise ennustanud.

Käisime ära ka Piazza Venezial selles suures uhkes valges majas, kus paikneb tänapäeval mingi muuseum. Palun ärge küsige, mis see päriselt oli. Aga ta oli ilus. Nagu seal kõrval mäe otsas asuv kirikki. Sinna saamiseks tuli läbida tohutu trepp ning jäime sinna istuma ja teisi järele ootama - Stefanot ja tema ameeriklastest külalisi siis, kelleks oli üks äärmiselt tore keskealine paar, kes on sama kaua koos olnud, kui mina üldse elanud. Üheskoos õnnestus meil tunnistajaks olla muinasjutulise pulma algusele. Kuidas imekaunis pruut ja tema isa sammhaaval sellest meeletust trepist üles läksid ning peigmees seal tipus kiriku ukse ees kallimat ootas. Mul on selline fotoseeria, mis teeb iga veel pulmadest unistava, aga ka juba selle etapi läbinud naissoo esindaja kadedaks.

Rääkisime veel veidi juttu seal ning juba jättis Stefano meiega lõplikult hüvasti. Meie neli suundusime aga süüa otsima - mul oli tappev nälg ja see läks mulle kalliks maksma. Sain sittade lihapallide ja rasvakartulite osaliseks. Kusjuures hingehinnaga ja käsuga leida mõni teine koht söömiseks, sest väidetavalt olin need veel odavalt peatänavalt saanud, kuna arvasin algul, et võtan nad kaasa ja lauas söömine oleks veelgi kallim olnud. Mina aga polevat selle luksuse eest maksnud. Oh well. Loll turist. Aga nälg, va loom, ei lubanud kauem oodata.

Käisime üheskoos Hispaania treppe vaatamas, mida igal pool väga kiidetakse. Olime sealt ka varem korra läbi jooksnud, kuid polnud aega lõpunigi ronida. Minu jaoks see aga midagi erilist ei olnud. Käisime veel ühel ilusal väljakul ning kell polnud vist kuusgi, kui teine paar otsustas hotelli naasta. Nad ilmselgelt ei olnud samamoodi nagu mina pähe võtnud kõike ära näha. Me aga jalutasime veel mingeid kaardil välja toodud usuhooneid otsima. Muidugi me neid ei leidnudki, aga koperdasime kogemata hoopis tagasi mu lemmikväljakule ja seega sai me viimseks päevaks planeeritud shoppamine tehtud. Lasin endale oma soovi kohaselt tänavakunstnikul Colosseumist spreivärvidega pildi teha ja pildistasin ise terve protsessi üles, kuidas ta mu kunstiteose korduvalt leekidesse süütas enne, kui selle omale sain. See ei tulnud küll nii ilus välja, kui mõned ta varasemad ja sai hiljem kõigest hoolimata pakkimise käigus veidi viga, aga kodus ta nüüd on ja ootab kohta. Siis ei saanud me aga pidama ja sain omale ühe kena võlts Guessi koti välja kaubeldud. Paar päeva varem ostes oleksin samasuguse "originaali" Prada sildiga saanud. Ma hea meelega oleksin ta üldse ilma sildita võtnud, kuid see ei taha sealt üldse ilusti ära tulla. Ikka koos pealmise kunstnaha kihiga. Koju tuli veel üks kaunis akvarellmaal mu lemmikväljakust, millelt alles kodus avastasin printeripraagi. Jah-jah, neil üks lady maalib neid kodus. Pettust avastades olin vihane küll, aga pilt on ikka meeletult ilus. Kusjuures Aivar ei jäänud mulle absoluutselt alla kunsti kokkuostmises - minu üllatuseks.

Õnnelikult oma viimased eurod ära kulutanud, otsustasime siiski korra veel Trevile pimedas pilgu peale heita. Võimlesime igati, et endast seal üle rahvamasside ilusa taustaga fotosid teha ja siis pakkus üks kaameraga mees enda abi. Ja tegi meist miljon pilti. Käskis mul veel Aivarile musi teha. Ning siis pakkus, et võib meist oma kaameraga ka pilti teha. Alles siis nägin, et tal on see ameerikapärane, kust kohe polariodi välja lasta saab ning et seal on teisigi selliseid ärikaid. Keeldusime viisakalt, ise imestades, et kuidas ta nii rumal on, et enne meile meie oma kaameraga pildid ära teeb. Kas ta tõesti arvab, et me haletsusest või siis meeletust isust end kohe paberilt imetleda ostame veel temalt ka sama teenust, mida just tasuta saime?

Sõime veel kiiruga õhtust ühes kaunis restoranis Trevi lähistel. Kusjuures toit oli hea, kohapeal oli elav muusika ja me ei jäänudki vaeseks. Täitsa üllatav, aga tean seal ühe Rooma sümboli kõrval juba kahte sellist igati toredat söögikohta. Muus osas aga jäid meie kulinaarsed kogemused tagasihoidlikeks.

Jooksime veel, kuidas jaksasime, metroo peale. Et jõuaks meie kohustuslikuks ajaks koju. Igal pool pidutsesid ümberringi vutifännid, sest samal päeval oli toimunud kahe Rooma suurklubi vaheline finaalmäng. Möödusime ühest karaokebaarist, kust kostis nii hea lugu ja ma üldse poleks tahtnud veel kuhugi hotelli naasta, aga lageda taeva alla jäämisega ka viimasel ööl riskida ei tahtnud. Veel vähem nunnadega tüli kiskuda. Ootasime veel meeletult kaua bussi ning tutvusime taaskord hindudega, kes samas hotellis ööbisid. No ei saa ma üle ega ümber. Ning kustusime vist kohe ära. Nagu enamus õhtuid.

Suur tüli

Kolmandal päeval kohtusime lõpuks selle kohaliku hostiga, kes meid viimasel ööl majutama pidi ning muidu ka pidevalt olemas olla lubas ja juba enne meie saabumist tohutult aidanud oli oma algatusel.

Ta oli nii uhke, et sai meid viia kohta, kus väidetavalt turistid eriti ei käi - maailma vanimale maanteele Appaian wayle, millest enamus kuulnudki ei ole. Kusjuures meie olime info selle kohta tegelikult ammu välja kaevanud. Originaalplaan oli aga hoopis see, et läheme kuhugi vee äärde. Aivar tahtis kangesti randa, Fabio põtkis igati vastu ja kompromiss oli mingi järv. Selleni jõudmiseks tuli meil aga leida õige rong ning peletada nö abivalmis kerjuseid. Seekord jätsime vaese tüdruku, kelle abi tegelikult tarvis polnudki, targemana tühjade kätega. Esimesel korral, kui keegi justkui abi pakkus, andis Aivar talle viis eurot, sest vähemaga tüüp ei tahtnud leppida ja Aivar on Aivar. Nüüd aga üllatati mind taas, sest ei osanud kerjamist korralikku inglise keelt rääkivalt kooliealiselt tüdrukult küll oodata. Samuti, olin pidanud enne meie hostiga vahetama mitmeid kummalisi sõnumeid, et ta taas maha rahuneks, sest millegipärast oli ta suutnud end veenda, et Aivar on minu peika ja küllap teame me ise ka, kuidas kuhugi minna jne - ma pole küll päris kindel, miks see üldse oluline oli.

Igatahes, kohtudes meie temperamentse politsei kapteniga, otsustasime kohe Appaian way kasuks ning suundusimegi sinna. Ilm oli taaskord mõneks ajaks ilus ja tee sümpaatne. Hiljem viis ta meid aga ühte ehk veelgi erilisemasse kohta - väiksesse kirikusse, kus juures olevat väidetavalt Jeesus peatanud probleemide eest linnast lahkuva Peetruse ning veennud teda tagasi minema jumala sõna kuulutama täies teadmises, et see talle surmaga lõpeb. Tüüp läkski, kuid suutis enne kirikusse kuidagi ühe marmorkivi sisse Jeesuse jalajäljed tekitada. Saime neid ka oma silmaga näha. Kes veel sama asjaga kekata saab, ah? Olgu see siis legend või ajalugu.

Tagasiteel linna selgus, et meie võõrustajal on kiire, sest... get this!... tema koristaja pidavat kohe varsti tulema ja ta peab talle ilmtingimata ise järele minema. How India is that? Alles nüüdsete teadmiste valguses hakkan aimama, et asi oli taas tema arvamuse taga, et me olevat paar ja ta tahtis lasta meil omaette diskreetselt olla. Aga sellegipoolest viis ta meid vaatama Circus Maximust - vana gladiaatorite võitlusareeni ning erinevaid avalike saunakomplekside võimsaid varemeid, kus tuhanded kord kümblemas käisid. Arhitektuuriliselt meenutas millegipärast enim Tartus Toomemäel asuva kiriku varemeid. Punased sambad kõrgusesse kerkimas igal pool. Kuigi üldse mitte sama aeg ega stiil arvatavasti.

Veel viis ta meid vaatama kuulsat apelsini aeda, millest me, matsid, enne kuulnudki polnud muidugi ja siis piiluauku ukses, millest saab näha Peetruse katedraali tippu teisel pool jõge. Kunagisest salakohast aga oli saanud tema üllatuseks populaarne paik, kus pidi lukuauku piilumiseks pikas järjekorras seisma ja seega me tulime ära. Tema läks oma koristajaga mässama ning meie Aivari soovi kohaselt Rooma püramiidi otsima.

Oi, kuidas ma oleksin tahtnud, et ta ka orienteerida natukenegi oskaks. Seekord oli see minu süü ka, et kaarti iga nurga peal ei kontrollinud, kuid plaanisime esimesena siiski minna üht kuulsat vannide kompleksi külastama ning alles siis püramiidi juurde ja randa, aga mingil hetkel oli meie nina all hoopis täielikult tellingutes tilluke hall püramiid. Nii tore oleks olnud, kui keegi oleks osanud meid informeerida kõigist rekonstrueerimistest, sest samamoodi raiskasime oma aega ainsa seni nägemata tippkatedraani - St Pauli - juures, mis samuti vaid lagastavatest ehitajatest ümbritsetud oli.

Ja samas oleksime me võinud kuulata kohalikke, kes soovitasid meil rannaplaani ära unustada, sest see oli tõsiselt rõve - nagu meie valitud päeval randa jõudmise ajaks tekkinud ilmgi. Igal pool olid ees vaid suletud erabaaride alad ja ainsas avalikus kohas korraliku jalutuskäigu kaugusel ootas meid justkui mustvalge film tormist. Lendas liiva ja sadas veidi. Liiv ise oli peaaegu musta värvi ja taevas muutunud halliks. Kõvasti enesepiitsutamist nõudis korrakski veepiirini jooksmine ja põhimõtte pärast varbaga Vahemere katsumine. Seejärel läksime otsejoones tagasi ka, et sõita taas umbes tund aega Itaalia imelisesse pealinna. Samas rannaäärsed majad paistsid nii kutsuvat meid endas elama kunagi. Vahemere soojad kollased häärberid. Mmm...

Lõpuks jõudsime ikka Terme di Caracalla vannikompleksi juurde ka. Oli ilus. Aga ilm mitte. Seega eriti häid pilte pole. Tagasiteel nägime me aga midagi tõeliselt rõvedat. Ma vist ei kirjutanud veel sellest. Jalutasime rahulikult mööda keskliunna välimist äärt. Olime tunnistajaks ühe abielu algusele. Ja siis... juba surnukangestuses kassipojale kingakarbis kiriku väravas. See oli juba iseenesest piisavalt šokeeriv vaatepilt keset paas päikeselist päeva tänava ääres. Aga asja tegi kordades hullemaks fakt, et mõned inimesed olid arvanud selle väikese kiisu jäätmeid täiendada oma isiklike jäätmetega. Selle kõrvale oli loobitud juba ka mitmesugust muud rämpsu. Öelge mulle, palun, kes nii teeb?

Meie järgmine plaan oli siiski Colosseumis sees ära käia. Jõudsimegi selle maailmakuulsuseni, aga siis läksid asjad käest ära. Valgus oli imeline. Seekord tundus Colosseum mulle palju imelisem kui esimesel katsel. Ja leidsin ühe suurepärase nurga, mille taustal oleksin väga tahtnud ühte fotot endast. Aivar aga oli juba kümmekond meetrit edasi jalutanud. Palusin siis talt seda lihtsat asja - ühte ilusat pilti. Olin meie mõlema huvi kohaselt üritanud talle veidi õpetada kompositsiooni olulisust fotode tegemisel. Ta aga ei viitsinud tagasi tulla olenemata mu mitmetest palvetest ja selgitustest, et kui mina hoopis tema poole liigun, nagu ta eelistas, ei mahu see suurteos enam tervikuna pildile. Sellest aga ei piisanud talle. Ta tahtis sisse minna. Ma siis vihastasin tema lapsiku jonni peale ja vastasin samaga, öeldes talle südamest, et mingu siis ilma minuta. Kaamera oli ka samal hetkel streikima hakanud ja ma olin igati närvis. Ning ta läkski üksi edasi.

Mina jäin kaamera kallal pusima ning otsima üht teist abivalmis külastajat, kes selle lihtsa inimliku teeme mu heaks teeks. Kusjuures, oli üllatavalt raske millegipärast. Küll jäid inimesed minust kaugele. Või siis ei saanud inglise keelest aru. Üks mees ütles mulle alguses resoluutselt "ei", kuid siis vist jõudis kohale, mida ma tegelikult palusin ja ta tuli tagasi. Selleks hetkeks oli mul tekkinud hirm, et tegu on järjekordse turiste luurava tõmmu petisega, kes jõuab mul vabalt koos kaameraga eest joosta. Lisaks tuli tal foto teha sellest imepisikesest silmast piilumise abil, sest ekraan keeldus ikka koostööst. Ja full view asemel sain ikka näo koos tükiga seinast. Aga vähemalt sain kaamera tagasi ning ta ei asunud isegi raha kerjama.

Andsin alla ja jalutasin sissepääsu poole, kuid minu üllatuseks oli ka Aivar ikka veel seal. Meie inforaamatu andmed olid ekslikud. Ei olnud see midagi lahti nagu seal poeetiliselt sõnastatud viimase tunnini enne päikeseloojangut. Pandi hoopis, plaks! meie nina all kinni. Ma siis mõtlesin pingsalt, mida edasi teha. Aivar vist mõtles ka. Kusagil mõni maa eemal. Ka kaamera oli taas õnneks korda saanud ja otsustasin taas oma soovitud foto jahile minna. Seekord tegi üks abivalmis vanapaar minust ühe veidi parema pildi. Kui aga nüüd uuesti Aivari juurde läksin, et täiskasvanulikult järele anda, oli ta kadunud. Koos peaaegu kõigi meie mõlema asjadega. Mul oli vaid telefon, kaamera, üks pangakaart ja meie infovoldik kaardiga. Ning Rooma pass, mis lasi teatud vaatamisväärsusi külastada ning kolm päeva ühistranspordiga liikuda.

Mis siis ikka... jalutasin siis siiani avastamata suunas, kaks kätt taskus. Ilm oli taas ilus ja ei olnud nagu mõtet hotelli ka, pea norus, naasta. Leidsin nii üles Rooma Foorumi sissepääsu, aga loomulikult ka see oli juba külastajatele suletud. Jalutasin siis veel edasi, otsides Tõe suud või mis iganes Mouth of Truth'i eestikeelne vaste on. Legendi järgi on see üks nägu, skulptuur, mille suhu kätt asetades, hammustab see valetajatel käe otsast. Intrigeeriv eks? Aga mul kulus tükk aega enne, kui selle ühe kiriku varjust üles leidsin. Kaardil ju oli, aga päris elus sellises nurgas, et alles mitmenda katsega leidsin ta üles ning sain läbi trellide pilgu sellele heita. Äge oli ikka. Seal oli veel üks ilus ümara arhitektuuriga ajalooline... kirik vist? Ma enam ei mäleta, nii piinlik. Aga tean, et see oli eriline. Ja ilus.

Tahtsin veel üles leida paar kaardil välja toodud kirikut. Niisama kirikuid on seal igal nurgal. Aga jõudsin nii kogemata tagasi apelsini aia juurde, millest enne vaid kiiruga mööda jooksime. Seal ees on samuti üks sarnane näoskulptuur - purskkaev, kust vesi voolab kaunisse vanni. Ja otsisin aiast apelsine ning nautisin lihtsalt olemist veel ühel suurepärasel süllekukkunul vaateplatvormil, millelt Vatikani näha sai. Nüüd seisin ka lukuaugu saba lõpuni ära, et sealt üks udune pilt teha. Iseenesest huvitav kompositsioon. Sealt näeb ilupuudest alleega aeda ning silmapiiril ongi see imetletud hõbesinine torni tipp. Minu meelest on nad kõik seal justkui pleekinud sinised, aga oh well. Jälle linnuke kirjas. Jalutasin veel veidi Circus Maximusel ning otsustasin siis päeva lõppenuks lugeda. Ukerdasin tagasi mööda väikseid tänavaid ja mõttetuid piazzasid. Otsin kaasa soovitatud sita veini ning suundusin rongijaama, et midagi süüa enne hotelli naasmist.

Aivaril oli vist ka igav hakanud. Minu üllatuseks oli ta täiesti iseseisvalt ühte parki avastamas vahepeal käinud ning arvas, et võiksime vaherahu teha. Ma siis tellisin omale mingi pitsalõigu ära, et teda järgi oodata. Arvasin, et olen taas valmis pitsaks. Aga te ei tea, kui raske on Rooma tsentraalsest rongijaamast pitsat leida! Täielik naljanumber. Mitu McDonaldsit ja kõike muud peenete poodideni välja. Ja siis... kui ma olin leidnud ainsa koha, kust sai lõigukaupagi pitsat. Enne veel jõudnud tantsida ja end keerutada lasta ühe teise söögikoha kummikinnastes juba koristaval töötajal, kelle sõnul on nad minu jaoks alati lahti:D Kohe, kui ma üksi jään, eks:D Mulle pandi juba valmis minu pitsa ja jook ja paketti kuuluv tiramisu, aga siis selgus, et minu pangakaart ei lähe seal millegipärast läbi. 

Läksin rahaautomaati otsima, et jõhkra intressiga riskides krediitkaardilt välisriigis raha välja võtta, aga ei leidnud seda. Leidsin hoopis valuutavahetuse ja seisin seal järjekorra ära lootuses, et ehk nad saavad mu kaardilt sularaha võtta, aga selgus, et saaksid küll, kui mul mõni isikut tõendav dokument kaasas oleks. Arvake, kelle käes need olid aga. Ühesõnaga dead end. Ja siis järsku nägin täpselt enda seljataga ja valuutakoha vastas automaati. Aivar ka telefonile enam ei vastanud ja seega otsustasin ikkagi raha välja võtta. Sealt, kuhu automaat justkui hetk tagasi ilmunud oli. Ja sain süüa. Uue ja vale pitsa seekord. Aga ei märganud ka, et sain mingi maailma mõttetuima margarita, mida seal armastatakse enne, kui esimesele tükile hambad sisse olin löönud. Punnitasin siis näljaga selle ketšupi-juustu saia sisse ning muidugi pärast mõningast orienteerumist mitme korruse vahel jõudis söögi lõpetuse ajaks Aivar ka kohale ning saime koos hotelli minna. Nüüd ma juba teadsin, kuidas. Temal aga ei saanud lõpuni selgeks, kuidas metroojaamast väljuda või millisel tänaval meie bussipeatus õigupoolest oligi.

Ometi ei piisanud meile selleks päevaks tülidest ilmselgelt. Hotellis läks samas joones edasi. Uurisin, kas ta on saanud päeva jooksul mingeid huvitavaid münte, et siis temaga vahetada. Ta väitis, et pole tal midagi. Samas aga ütles, et ei viitsi praegu ja on nõus minuga hommikul vahetama, sest ta tahtis... mitte midagi teha. Ma siis üritasin taaskord loogikale rõhuda, et hommikul on meil raudselt kiire lahkumisega, et äkki ta ikka vaataks korraks. Aga me ei saanud kokkuleppele. Käratasin siis vihaga, et unustagu ära. Ma ei tea, kas see oli mingi päev, kus tal oli vaja mulle tõestada, kelle jalas püksid on või mis. Ka bussi peal oli ta kõva meest mänginud, jättes meelega oma pileti registreerimata, ise seda taskus kandes ja kompostrist meetri kõrval seistes. Ma siis uurisin, et miks ta nii riskib? Tema argument oli, et siis on pärast, mida meenutada. Seikluste ja riskide mõttes siis vist. Ma ei suutnud vaiki olla ja ütlesin välja, et kas seda, et küll ma olin loll, et võõras riigis jänesena sõidu eest trahvi sain või. No tõesti. 

Tol päeval oli mul temaga reisimisest tõeliselt kõrini. Olles alati vastutav selle eest, kuhu suunas me läheme. Mida me teeme. Kuidas oma võõrustajatega kohtume. Kogu nendega suhtlemise eest. Ja nüüd siis tuli mingi attitude ka. Ta korra isegi ütles, et ta ei vaevugi, sest talle meeldib niisama avastada ja ta teab, et mulle meeldib asju korraldada. Mingil määral olen seda kogenud ka Sandraga, et minu töö on kõike korraldada reisil ja nende elu on lill. Jah, mulle meeldib korraldada. Ja mulle meeldib ka niisama ringi seigelda. Aga ma tahan ka oma piiratud ajast reisidel maksimumi võtta. Ning samas ma ei taha kogu vastutust ka kellegi teise reisi õnnestumise eest. Ma tahaks ma mõnikord lõdvaks lasta. Mitte alati see vastutustundlik olla. Reisid on tõesti sõprusele katsumused. Ükskõik, kui kaua enne teist inimest tunned.

Kahe tunniga Tallinnast Tartusse või siis hoopiski Peetruse väljakult kõige tähtsamasse katedraali

Ehk siis päev kaks. Ise ka ei usu, et alles maikuud kirjutan. Aga nii on. Kui te ei viitsi lugeda, siis jätke vahele. See on eelkõige mulle endale.

Teine Rooma päev algas paraja sabistamisega, sest kätte oli jõudnud hirmuäratav ühistranspordi streik ja meil oli pärapõrgust vaja linna saada. Elu oli nagunii ootamatust kallim, nii et taksod ei tulnud kõne alla eriti. Ka mitte selles suurlinnas. Seega tuli meil, nui neljaks, jõuda enne kella üheksat (kaheksat?) hommikul metroo peale. Jõudsimegi... peaaegu. Jäime vist ühe minuti hiljaks, sest tulime oma tarkusest ja hirmust mitu peatust varem bussilt maha, kuigi samas sealsete ummikutega - ei teagi, kas jalutamine oligi aeglasem variant.

Õnneks selgus, et mingid asendusbussid siiski liiguvad - teosammul, sest kõik liikusid mööda maad ju. Seega "juba" tunni pärast olime mõne metroopeatuse kaugusel Vatikani lähistel. Aivar ähvardas korduvalt lihtsalt maha minna, aga ilma minuta vist ei julgenud. Kuigi üks meie kohalikest CS tuttavatest oli soovitanudVatikani muuseumi pühapäeval minna, kui see kõigile tasuta on - kui julgeme - arvasime, et ei saa sellega riskida, sest esmaspäeval pidid vist kõik muuseumid kinni olema ja teisipäeval ootas juba varahommikul tagasilend. Niisiis pigistasime suu kriipsuks ja laksutasime rahakotiraudu.

Kõigepealt aga jalutasime niisama maailmakuulsal Peetruse väljakul ringi. Siis otsustasime, et on vaja ikka katedraalis endas ka ära käia. Oli imeilus päev. Ja me, juhtmed, ei märganud kohe, KUI pikk see ootejärjekord oli. Oleks ju võinud juba varem sappa minna. Sappa, mille puhul ei paistnudki, mitu korda see nagu uss edasi-tagasi keerab enne, kui vähemalt päikese eest katuse alla saame. Selle asemel istusin kusagil trepiäärel ja võtsin vastu töökõnesid, sest ei suutnud vastu panna võimalusele öelda midagi sellist nagu: vabandust, ma ei saa hetkel teid eriti kuidagi aidata, sest istun kontori asemel keset Vatikani Peetruse väljakut. Kui tihti ikka selliseid võimalusi ette tuleb eks!?

Niisiis, me ootasime... Ja ootasime. Ning ootasime veel. Vahel keegi trügis. Teised jälle andsid alla. Jõudsime maad ja ilmad selgeks rääkida omavahel. Aga ma ei saa ikka öelda, et need kaks tundi nagu lennates möödunud oleksid. Aga sportlikust huvist tahtsime näha, kaua läheb. Saime veel kogeda, et tõesti miski pole püha. Ilmselgelt oli mõningatel teistel sabas seisjatel pika ootamise peale pissihäda tulnud, mida siis seal samas katedraali ümbritseva rõngasallee sammaste vahel lahendatud oli. Nagu suvalisel kõrvaltänaval. Kuradi inimsirtsustajad!

Peetruse katedraal oli... imeline on vist vähe öeldud. Hoomamatu ilu. Tegime päris palju fotosid ka, aga ma jätkuvalt ei viitsi fotode siialaadimisele aega raisata. Eriti, kuna ma pole kiire suve jooksul veel isegi neid üle käia jõudnud korralikult, et sodi välja praakida.

Seejärel suundusime palju reklaamitud Vatikani muuseumi poole. Sinna, mille juurde ka Sixtuse kabel kuulub. No ei saanud mööda minna. Teel üritati meile igasugust jama ainult ühe euro eest kaela määrida, aga olime tugevad. Kas te ei tahaks värvitriibulist mini fotokajalga?

Muuseum oli... suurevõitu. Igal pool olid kavalad noolega sildid, mis väitsid, et sealtkaudu saab Sixtuse kabeli juurde. Aga vastassuunas sai ka alati. Päris hea taktika, et sundkorras harida veidi neid, kes muidu kõigest muust mööda läheks. Igalt poolt sai, aga ikka suure ringiga. Me tegime neid ringe üsna vabatahtlikult, avastades meeletult ilusaid Raphaeli töid ja ma ei ole ju üldse mingi kunstiinimene olenemata oma 12 aastast kunstikallakuga keskkoolis. Aga näha pikki-pikki saale, mille laed on täis sadu eraldiseisvaid maale, mis kõik nii kaunid? See ei saa lihtsalt külmaks jätta kedagi, kellel silmad ja mõistus on. Ei kujuta ettegi, kui kaua selliste ruumide valmimine aega võtta võis. 

Viimaks jõudsime pärast lugematute skulptuuride ja maalide ning ruumide külastamist ka põhikohta, kus muidugi fotosid teha ei lubatud. Ei tea küll, miks? Kui mujal see igati okei oli. Ma millegipärast arvasin, et see kabel ongi eraldiseisev hoone, aga see oli rohkem üks suur(epärane) tuba, kus keegi koguaeg ssh! tegi, et teised vait püsiksid. Ja see, mis seal sees oli... ma polnud kaugel vihapisaratest, et prille kaasa polnud võtnud. Pimedas ruumiski tundus see kõik imeline. Laest paistvad tegelaskujud justkui sirutanuks end minu poole. Kõik tundus nii kolmedimensiooniline, kuigi mõistus ütles, et see on vaid illusioon. Seal oli nii palju rahvast. Tahtnuks aga üksi keset tuba lamada ja rahulikult lakke vahtida. Ja ma võin vaid ette kujutada, mis kõik mul prillide puudumisel kiirustades nägemata jäi.

Aga teate, mis marru ajas? Muuseumi väljapääs viis meid taas otse Peetruse katedraali ukse ette - way past the line, not that there was any... anymore. I guess we just got really lucky. Milline ajaraisk see kangusest ootamine oli. Ärge teie seda viga tehke. Meid ei hoiatanud keegi. Igatahes märkamatult olime suutnud arvatava paari tunni asemel pea terve päeva Vatikanis veeta ja ometi me linna sisse ei jõudnudki. 

Õhtu polnud ka paha. Jalutasime sealt jõe äärde, kus ootasid ees taas maalilised vaated ja huvitavad imeodavad India kõrvarõngad, mille üli taas lõbus tingida oli. Tulingi koju peotäiega. Aga enda kasuks võin öelda, et kinkisin sealt päris mitmed paarid ära.

Viimaks suundusime taas kodu poole. See polnud üldse nii lihtne. Loomulikult me ei mäletanud, milline metroo väljapääs meid õigesse bussipeatusesse viis. Teadsime vaid, et kui me nüüd kohe bussi peale ei jõua, siis hakkab taas streik ja me jääme tänavale. Me ei uskunud, et äärelinnabussid streiki eirata võiksid ja kõik, kellelt suunda küsisime, hakkasid abi asemel esitama hoopis totakaid küsimusi, et miks me sinna kohta minna tahame ja väitma, et seal pole ühtegi hotelli. Mis siis, et teatasime, et olime seal juba korra ööbinud ja asi on urgent. Samas aga ei osanud keegi neist meile öelda, mis suunda bussipeatus jääb, kuigi me teadsime isegi vajalikku tänavat ja olime sama tänava ristis peaaegu. Viimaks nägime vilksamisi meile sobiva numbriga bussi mööda kihutamas ning üritasime teda asjatult taga ajada, aga ta keeras liiga mitu korda ümber nurga. Viimaks andsime alla, käisime ostsime aasta esimese kilo mureleid ja uue pudeli grappat ning vantsisime tagasi bussi algpeatusesse. Otseloomulikul Aivari juhtimisel esialgu ka vales suunas veidi. Aga õnneks ootas seal veel inimesi, kes arvasid, et buss siiski tuleb ka pärast streigi taasalguse aega.

Ja buss tuli. Valvasime nüüd hoolega, et õiges kohas maha mindud saaksime. Ning siis vedasime alko hõlma all sisse nagu mingid teismelised, kes kardavad vanematele vahele jääda. Meie motiiviks oli nunni säästa. Niisiis hängisime kusagil hotelli imeilusas hoovis ühes tagumises nurgas, sõime kirsse ja pigistasime natuke grappat endale sisse. Vastik oli. Kohe väga. Mina suutsin esimese portsu vähemalt alla neelata, aga Aivar kastis sellega lausa muru. Hiljem muidugi selgus, et ega kohalikudki seda eriti joo. Kui siis põhjas ja külmaga mägedes. Kokkuvõttes aga oli närvitsemise kiuste tore päev.

Pulmatrall algusest peale

Kuna ma pole saanud hakkama siia ükshaaval A ja V pulmadega kaasneva üles tähendamisega, siis otsustasin, et panen kõik juhtumid algusest lõpuni korraga kirja.

Viimased kaks kuud on möödunud nii selges pulmalaines, et isegi mu ülemus on juba selle teemaga osaliselt kursis. Mis mul üle jäi, kui tuli selgitada kõiki neid varem ära minemisi jms, mis olid seotud kas lugematute tantsuproovide, tüdrukuteõhtuks või pulmaks endaks ettevalmsitumisega!?

Nimelt ei tahtnud A ja V üksi igavat avavalssi tantsida ja seega võeti appi professionaalne õpetaja, kes looks nende valitud muusikapala peale korraliku kava, mille alguses on laval vaid nemad kaks ja siis liituvad üllatusena ka kõik pruutneitsid ja peiupoisid. Selgus aga, et need asjasse puutuvad noormehed ei ole just kuigi palju tantsuliigutusi varem tegema pidanud ja planeeritud paarist tunnist sai kümmekond - mitu trenni iga nädal. Aga pean neile au andma, et nad üldse selle nalja kaasa tegid. Õppimisvõtted olid muidugi marunaljakad, aga sellest ma siin lähemalt kirjutama ei hakka, kuidas paremat ja vasakut poolt ning antud suundades liikumist meenutati.

Lisaks tantsuproovidele oli mul ja teistel pruutneitsitel ülesanne korraldada Annikale väärikas viimane vallalistepidu ehk tüdrukuteõhtu - seda igaks juhuks juba kaks nädalat enne õiget päeva. Ja oi, kuidas me planeerisime. Ning kui kõvasti pingutasime, et uudishimulikku pruuti teadmatuses hoida. Abiks olid nii tema töökaaslased kui isegi ema ja usun, et tulemus oli vaeva väärt.

Nimelt oli kutset ja lisainfot nõudnud pruudile kätte antud täielikult valeinfot sisaldav kaardike, mis palus tal ühel teatud reede õhtul Balti jaamas ja valges olla. Õhtu varem andsime talle kätte ka sushikraami ülesandega tõestada külalistele kokkamisega, et ta edaspidises elus ka hätta ei jää. Ja siis see vaene pruut küpsetaski poole ööni. Lisaks sittade sõbrannadena esinemisele õnnestus mul veel viimasel hetkel tühistada ära pruudi ja tema ema vaheline kokkulepe soengu tegemiseks, nii et ta võis eelneval õhtul päris õnnetu olla.

Peopäeva hommik aga algas eriti huvitavalt - pruudi auto võtmete kadumisega - milles ka meid süüdistati, kuid seekord me ei saa au endale võtta. Lihtsamaks tegi tema autovaba päev aga asjade korraldamise küll. Reaalsuses läksime teda juba lõuna ajal töölt röövima. Kolleegid organiseerisid asjad nii, et ta vist ei kahtlustanud midagi. Võtsime ta siis kontorist kaasa ja suundusime ühte Tallinna parki, kus pruut sai kätte portsu savi, et voolida sellest korralik meheau. Ning pärast käeharjutamist teine veel. Otseloomulikult pidi ta pärast, kummaski käes suur peenis, jalutama järgmisesse sihtpunkti. Meie seltskond aga kasvas kogu aeg.

Ühe pruutneitsi kodus ootas meid hoopis mujalt tellitud sushi ja vahuvein ning vajalik varustus, et pruut üles lüüa. Minu jaoks tähendas see vist armi käel aastateks, aga pole viga. Kes käskis joogise peaga 210-kraadiste lokitangidega opereerida ah?

Igatahes, tegime Annika ilusaks, küpsetasime ahjus peeniseid kõvemaks, lõpetuseks kinnitasime talle veel pähe 3-meetrise loori ning asusime taas teele. Ees ootas Kopli troll ja tee Paavli kaltsukasse. Pruudile sai see välja reklaamitud kui butiigikülastus. Nalja kui palju. Idee oli teha väike kostüümivahetus ja eks ta prooviski seal üht-teist meelepärast selga, kuid lõpuks tulime sealt tagasi ainult imeilusate pruudikingadega. Nende üle oli tal vist kohe päriselt hea meel.

Kontrasti mõttes ootas kaltsuka ees seekord trolli asemel pikk valge limusiin ning veel sõbrannasid. Vahuveini voolas ojadena ning algas sõit linnast välja patte pesema - Ann pidi kirja panema oma suurimad saladused, mis abikaasa eest varju jäävadki ning need Türisalu pangalt alla kupatama lunastuseks. Proovisime pattudenimekirja, mis algul üldse edenedagi ei tahtnud küll põletada ja küll tükkideks rebituna lendu saata, kuid kumbi ei tulnud hästi välja. Ei ole see pattudest vabanemine sugugi nii lihtne. Eriti suure tuulega. Aga lõbus oli ikka. Seda tõestavad tuhanded fotod.

Järgmine peatus oli Õismäel, kus ülemeelikud neiud pissile jooksid ja üks sõbrannadest taas lahkuma pidi. Veel üks ühine grupipilt nagu kõik teisedki sel õhtul - sai tehtud äärmiselt ebatraditsioonilises kohas - ning siis läksime päriselt Balti jaama. Teel sai ära lõpetatud V-teemaline viktoriin ning Annikat premeeritud korraliku kerarihmaga, mille külge organiseerisin imeilusa Veiko nime graveeringuga ning kivikestega ümbritsetud südamekujulise ripatsi - no et ikka värske abikaasa koerusi ei teeks ning kaduma ei läheks.

Balti jaamas jätkus meie pissiralli, mina täiendasin meie varustust ning tegime pilte uhke vana veduriga. Oli spontaanne ja äärmiselt tore. Edasi sai näha erakordselt ülemeelikuks läinud pruuti, kes Shnelli tiigi kaldal treppe vallutas ja V-ga abiellumise põhjusi selgitas ning oma müügiks mõeldud peenisega miilustas. Taas sai jagatud veidi kingitusi - käterätikud meeleheitel koduperenaisele ning vanale torisejale, mis - nagu arvasingi - läksid otse kümnesse.

Edasi hakkasime mehi varitsema. Pildid ütlevad siinkohal rohkem kui 1000 sõna. Pruut ja tema musta riietatud leinajad esimese oma tehtud sushit maha parseldamas - või pigem rohkem lahke autori loal ära andmas, Raekoja platsil peenise ümber südamekujulisi kaunistatud rõngaid loopimas, külma korstnapühkijat musitamas jne. Üks naljakamaid kohti oli see, kui saatsin pruuti ühe baari WC-sse ähvardades töötajaid, et tehku koostööd, kui nad ei taha, et õnnetus juhtuks ning jättes peenise baariletile hoiule. Nad purskasid seda nähes naerma, kuid olid igati abivalmis.

Pissirallist sai edasi baariralli. Jõime tulnukaajusid ja suundusime lõpuks mingisse inimtühja keldribaari, kus pruut aina ülemeelikumaks läks ning lõpuks ka vande ära andis. Kusjuures, saime ka peenise seal maha müüdud kolme Long Islandi eest ühele vähemalt sama heas konditsioonis olevale noormehele.

Umbes kesköö paiku ei suutnud pruut enam kannatada ja niisiis läksime otsima samal ajal linna peal olevat poiste seltskonda. Leidsin nende seast ka Reijo, kes oli kogemata samasse kohta sattunud ning edasi veetsime aega üheskoos, kuni jalad enam uusi kingi välja kannatada ei suutnud ja R meid ühe teise neiuga takso peale pani.

***********************************************************************

Sel nädalavahetusel aga oligi põhisündmus. Olime enne taas usinalt tantsu harjutanud, isamehega kõne ette valmistanud, iluprotseduure teinud, tüdrukuteõhtust pildialbumit koos kommentaaridega koostanud (parim oli pruudi ülestunnistus baarmanile, et meil on kuus tüdrukut ja üks peenis ning, et me lihtsalt ei saa hakkama). See oli küll väga tore periood, aga nüüd on kergendus, et see läbi sai, sest mu tervis ei pidanud lihtsalt enam kauem vastu.

Alustasime Kadriorust ühispiltidega ning seejärel käisin esimest korda elus Õnnepalees ära. Ausalt öeldes loodan nüüd veelgi enam, et seda hiljem kunagi tegema ei pea. Päris jõhker, kuidas hõigutakse korraga kahe paari nimesid ning juhatatakse neid erisaalidesse. 15 minutit ja taas uksest väljas. Pruutpaari autodest on maja ees järjekord. No mida hekki? Seal ei ole mingit aega unistustes hõljumiseks. Paaripanija rääkis küll ilusti, kuid minu arusaam ilusast laulatusest see nüüd küll ei olnud.

Edasi sõitsime slaalomit peokohani. Teel mõisa peatusime ühe pere koduhoovis kurepesa juures, kuhu isegi redel valmis pandud oli ja mis V raskuse all katki läks, nii et tippu minek oli kõigi jaoks üsna hirmutav. Ometi on neil nüüd kirjas neli planeeritud last. Usun, et Ann mõtles ikka hoolega, palju ta linti ostab.

Pidu ise oli ka tore. Kõige rohkem kiidetigi meie tantsu - esimest korda vist suutsime püsida Ennuga graafikus ja siis täitsa lõpus kuidagi teistest palju varem valmis saada:D Samuti minu ja Saintzi kõnet. A ütles, et talle tuli lausa pisar silma. Aga tema enda sõnade ettelugemine ajas teda punastama ka.

Kuna mõisa kõrval kloostris toimus üks teine pulm, siis mingil hetkel, kui olin just oksjonil kaotanud minult röövitud lemmiklehviku ning pitsati rollis suure osaga külalistest oma viirushaigusi jaganud, idee minna siiski kontvõõraks. Seda me aga ei oodanud, et meil õnnestub teine paar lausa endaga kaasa tuua. Neile oli see igati kasulik tehing, sest nad võitsid sellest rohkem alkoholi ja tore oli ju ka. Lisaks oli nende küünaldega valgustatud võlvsaal imekaunis.

Siis aga sai Annika vist veidi kurjaks me peale, sest läksime teist paari tagasi saatma ning samal ajal magasmin maha pruudikimbu heite. Ei tea, mis plaanid tal sellega veel olid? Ma oleksin end vist ainult ebamugavalt tundnud selle kinnipüüdmisega kaasnevaid küsimusi taludes, kuigi praegu mingi ime läbi ei olnudki põhjust end pulmas täiesti üksiku ja lootusetuna tunda. Ja ometi suutsin kohati seda ka, nähes kõiki teisi tantsimas ning olles siis üksi istumas. Samas polnud nagu väga seda aega ka, et bändigi kuulata oleksin jõudnud ja nädal varasemale kogemusele nad vastu ei oleks saanud nagunii.

Kuna minu tervis on hetkel Murphylikult keset suve ja kõige kiiremat aega nii pekkis, et pandi koduaresti, siis vast oligi hea, et seal liiga palju ei hüpanud. Istusime veel kaua üleval juttu rääkides ja öö kulminatsioon oli see, kui pruudi isa ootamatult teatas, et tahab hoopis minuga koos magama tulla. No mida eks!? Magada ma ka eriti ei saanud oma kallihinnalises toas, sest nagu ikka - on minu toas alati mingid tüübid. Neid justkui tõmbab sinna. Seekord oli alguses üks mu toanaabri voodis ära kustunud ja vastu hommikul laekus minu omasse üle joonud isamees oma õigusi nõudma. Ma ei viitsinud temaga maadelda ega tahtnud teda ka haigeks teha. Niisiis läksin hoopis nägu pesema. Sama ajaga jõudis ta aga voodit vahetada ja varsti oli tagasi teine meie toas vahepeal maganud tüüp, kellega siis läksime hommikut avastama. Und nagunii ei tulnud.

Hommik oli täis nalja ülejoonud isikute kulul ning siis käisime pruutpaari autot "kaunistamas". Pruut, nagu ta ikka, suutis muidugi peaaegu kohe üle meie hoolega kinnitatud plekkpurkide tagurdada kahjuks. Aga see pani meid ainult muigama.

Millalgi end taas enam-vähem kainena tundes sõidutasin pruudi isa ja elukaaslase värisevikäsi nende autoga koju ning tundes end kehvemini kui varem, maandusin kohe kodus teki all.

Ja nii saidki A-st ja V-st abikaasad. Sürreaalne mõeldagi. Aga tore ka.

Kõik teed viivad Rooma

Ka meie oma viis...

Minu üllatuseks tuli sinna küsimatagi öömaja pakkumisi, kuid muidugi pärast seda, kui olime otsustanud igaks juhuks hotelli broneerida ja asjad ette ära maksnud. Hotellid olid seal muidugi tunduvalt kallimad kui meile meeldinuks, aga viimaks leidsime vähemalt huvitava lahenduse - mingi koha, mis oli küll kesklinnast üsna kaugel, kuid teiste samalaadsete kommentaaride ja asukohaga kohtadest eristas meie valitut tõsiasi, et seda peavad päris nunnad. Taaskord minu üllatuseks tundus see kõige absurdsem variant olevat ka Aivari esmavalik ja ega me ei kahetse. Ainus jama oli, et seda kohta kaardi peal - ei meie ega ühegi teise, mida nägime - ei ole ja sinna saamiseks on vaja vähemalt kahte transpordivahendit, mis tegi meie elu keeruliseks, eriti kui avastasime, et meie sealoleku ajal on toimumas ka terve päev kestev ühistranspordi streik. Jõudsin juba oma õnne kiruda, kui selgus, et see on neil praktiliselt regulaarne igakuine asi.

Kuna viimane öö pidi lennu tõttu taas lühikeseks jääma, siis me selleks öömaja ette broneerida ei julgenud ja hästi läks, sest meie hotell oli lennujaamast päris kaugel ja siis pakkus öömaja meile üks tore kohalik, kes juhuslikult selle lähedal elab ja lubas meid oma algatusel kell viis varahommikul ka ära viia. Aga üritan siin asjade kronoloogilist järjekorda taastada.

Esimese päeva elasin üle energiajoogi najal, sest olin vaid lühikeste juppide kaupa tukkunud ega näinudki tegelikult Roomasse sissesõitu. Enne seda tuli meil veel lennujaamas totakat transfeerbussi püstijalu ligi tund aega oodata ja selleks ajaks oli muidugi järjekord nii meeletu, et meil vedas, et üldse peale saime. Tõsiselt nõme neist nii vähe ja nii ebatäpselt busse käima panna ning klientidele valetada, et saavad bussi peale juba 5 minuti pärast. My ass!

Niisiis vegeteerisime niisama, jätsime oma pagasi ülikallisse rongijaama hoidu ja üritasime end kohapealseks eluks vajalikuga varustada. Saime eemale peksta hop on/hop off busside agente, kes meid kummalistesse kõrvaltänavatesse vedada püüdsid ning ostsime esimese lõigupitsa, mis... ei maitsenud eriti kuidagi ka näljaga. Ma söötsin sellega tuvisid ja kajakaid peamiselt ning hoidsin end valvel, sest meie ilusas piknikukohas istus kahtlaselt palju väga tõmmusid mehi, kel ei paistnud kuhugi kiiret olevat ja ma mõtlesin, kas nad tulevad mulle midagi müüma või hoopis võtma. Õnneks ei juhtunud kumbagi. Ma ei taha rassistlikult kõlada, aga Itaalias tegelevad tänavatel trikitamisega eelkõige aafrika päritolu tegelased.

Nautisime enam-vähem päikeselist ilma, uurisime kaarti ja hakkasime astuma ühes suunas, mis lasi meil ära näha paar Rooma tähtsamat katedraali, mida väidetavalt peavad kõik palverändurid külastama ning ilu tahtis taas hingetuks võtta. 

Pärastlõunal pidime kohtuma ühe kohaliku hostiga, kes oli küll väga tore, kuid olin sel päeval tennistest väsinuna kontsade kasuks otsustanud ja nüüd, pärast mitut tundi ringi vantsimist oli paras piin veel mitmetunnine matk ette võtta. Aga sellegipoolest ma ei kahetse. Nägime esimest korda Colosseumi, vapustavat Rooma foorumit, millest ma enne kuulnudki ei olnud, Romuluse kuju, parimaid linnavaateid salakohtadest, Pantheoni, piazza Navona väljakut, millest sai üks minu lemmikpaiku koheselt ja sealset Agnesele pühendatud kirikut, millele võrdset ma ei leidnudki - ometi ei pea nemad seda eriti millekski. Sai ära söödud ka mõned fantastilised gelatod ja läbitud palju-palju kauneid väljakuid. Meie host viis meid lõpuks kokku veel ühe CS paariga ja koos läksime maailmakuulsat Trevi purskkaevu vaatama. Ausalt öeldes ei avaldanud see mulle eriti muljet. Olin vist ise oma ootused liiga kõrgele ajanud. Aga loopisime soovimünte üle pea vette ja tegime esimesi pilte telefoniga, sest muidugi oli kaamera selleks hetkeks otsustanud koostöö lõpetada. See on ju ikkagi päris võimas ja kaunis, kuigi mulle meeldis Trevi palju rohkem ööpimeduses ja kuldse valgustusega, mida kogesime mõned õhtud hiljem.

Meie võõrustaja viis meid viimaks tagasi rongijaama mingisse buffee tüüpi söögikohta ja ma pole vist kunagi nii halba pastat saanud kui seal. Võib-olla oleks see isegi talutav olnud, kui see vähemalt kättesaadeski soe oleks olnud ja me selle eest varandust välja käima poleks pidanud. Sõin nälja kiuste vaid mõned ampsud ellujäämiseks ja uskuge - ma ei ole üldse nii pirts toidu koha pealt. See aga oli nagu näriks külma ketšupisse kastetud kummi vms. Tänasime oma lahket uut sõpra, andsime talle üle kodumaised suveniirid ja leppisime kokku uue kohtumise pühapäevaks. Ta saatis meid omakorda õigesse metroopeatusesse ja me asusime pikale teele hotellini. Tänasin õnne, et meie teine võõrustaja, kellest enne rääkisin, oli uurinud mult, kus me peatume ja mulle täpsed juhised sinna saamiseks andnud. Mina olin arvanud, et kui raske see aadressi ja kaardiga ikka olla saab. Aga sai. 

Esiteks pidime metroos seisma ja ma tahtsin valust nutta, sest mu jalad olid lihtsalt nii läbi. Teiseks läks aega, et leida metroo väljumispeatuse juurest üles õige bussipeatus - ka kohalike abiga. Kolmandaks selgus, et bussiaegu bussipeatuses kirjas ei ole ja ega need peagi täpselt tulema. Neljandaks avastasime, et bussidest pileteid osta üldjuhul ei saa. Viiendaks, et peatusenimesid kõva häälega ei öelda ja bussis ka ekraane ei ole nimedega; tihti tähistab tänava nimi 5 või enamat seal tänaval asuvat peatust, millest lihtsalt mööda sõidetakse, kui ise peatust paluda ei oska. Õnneks oli tore bussijuht ja paar kohalikku, kes aitasid meil ja ühel teisel juhuslikult samas kohas peatuval seltskonnal siiski õige koha üles leida. Põhimõtteliselt oli aga õige väljumiskoha leidmine mõlemas suunas meie külastuse lõpuni bingo. Aga ok, rohkem sel teemal ei virise.

Nunnad aga olid väga toredad, kuigi meil oli väike keelebarjäär. Meid ootas ees ülimalt puhas ja korras tuba ning bideega vannituba - kas teate, kui ammu ma ei olnud sellist asja näinud? Sealmaal aga on vist kombeks. Sisustus oli küll lihtne, seina ehtis puidust rist ja öökapil ootas itaaliakeelne Uus Testament (vist). Ega telekaski teisi keeli tunnistanud. Me aga vajusime enam-vähem kohe magama, imestades, et üldse nii kaua - peaaegu südaööni - ilma eriti magamata vastu pidanud olime.

Surnuaed, kus võiks vabalt pulmi pidada

Ehk teine päev Milanos, mis algas küll üliuniselt - meie võõrustajagi pakkus, et magagu me lõunani ja ta teeks ka pärastlõunal töölt poppi, et saaksime kõik mingi privaatbasseini juurde päikest võtma minna.

Mulle siiski see plaan päris hästi ei sobinud, sest ma ei tahtnud taaskord Milanost lahkuda täielikult ilma linna ennast nägemata. Naguke üllatas isegi see hosti nägemus, et nii ongi okei. Nagu oleks aega maa ja ilm ja vabalt võiks esimesed päevad ainult lebotada. Küllap võibki nii ka, aga mul oli mõttes vähemalt mõned teatud objektid ära näha oma silmaga. Host arvas, et me ühe päevaga nagunii rohkem kui 2-3 asja näha ei jõua. Me hindasime end osavamaks.

Niisiis vedasime end ikka voodist välja ja leppisime kokku, et kohtume hiljem, kui ta töölt ära saab. Saatsime Ukraina tüdruku ära ning alustasime oma avastusretke Duomoga - see on Milano peakatedraal/kirik? Peas aga ajasin seda segamini Rooma Pantheoniga ning muudkui otsisime auku selle laes. Ehitus ise aga oli... hämmastav on vähe öeldud. Olin vist ainus korralik turist, kes pidas kinni keelust seal mitte pilte teha, aga see-eest nägime ise ja antud emotsioon vist niipea ei tuhmu, kuigi Itaalia on puupüsti täis kauneid usuehitisi. Doumo külastamist julgen küll kõigile soovitada - ükskõik, kui võikesed ajaloo või arhidektuuri sõbrad te siis ka ei oleks. See võtab suu lahti kõigil.

Järgmisena seadsime sammud La Scala maailmakuulsa ooperiteatri poole. Aga teate lolle? Lollid tegid ikka oma poolteist tiiru ümber koha, kus kaardil teatri nimi oli, seda üles leidmata. Kuni selgus, et kõige loogilisemana tunduv maja naaberkvartalis teatri väljakul oligi teater. Ja suurt silti selle küljes ei olnudki. Oli palju väikseid, aga need olime kõik tähelepanuta jätnud. Ja alles pärast märkasime, et ka kaardil on üks väike nooleke, mis viitab rajatise õigele asukohale. Igatahes see ei avaldanud üldse muljet, kuigi kiusatus oli proovida neid reklaamitud odavaid pileteid õhtuks püüda. Seekord siiski ajapuuduses loobusime, aga kunagi tahaks ära proovida ikka.

Kolmas sihtpunkt oli üks kindlus, mida meie hostki kindlalt soovitas. Selle taustalugu ma enam ei mäleta ja minu jaoks ei tundunud ka koht ise kuigi eriline. See oli lihtsalt tihedalt asustatud tüütute tegelastega, kes kutsusid üles Aafrikat armastama ja üritasid mingeid käepaelu for luck - for free - meile pähe määrida. Mina olin midagi sellest lugenud ja teadsin eemale hoida. Aivarit pidin aga esimesel korral täiesti eemale tõmbama. Edasi õppis ta ise ära vingerdama. Aga asja tagamõtet me ei saanudki teada.

Seejärel ootas ees asi, mida ise põnevusega ootasime - Da Vinci teadusemuuseum. Milano sildistamise ja meie loogika kombinatsioonis läks taas aega enne, kui õigest nurgast asjale läheneda oskasime, sest sissepääs oli suure tänava poolsest uksest ikka väga kaugel kõrvaltänaval. Aga mulle täitsa meeldis seal. Sai igasuguseid vanu asju ise näppida ja lastele oli palju huvitavaid tegevusi loodud. Kõige parem osa oli aga ühel ümmargusel diivanil vedelemine, kus sai lae all mingit itaaliakeelset filmi vaadata. Viimasest ei oleks saanud meil olla rohkem suva, aga puhkus kulus väga ära. Arvan, et veetsime seal umbes 2 tundi enne, kui päris ära väsisime, aga me ei jõudnud kaugeltki igale poole. Tõsisemale tehnikahuvilisele jätkuks seal vaatamist-proovimist vist lausa mitmeks päevaks. Me aga tahtsime veel mujale ka jõuda. Seega käisime paaris must-see basiilikas, kuigi neist saime küll kiiresti sellise üledoosi, et ei jõudnud enam kõike seda ilu hoomata ega hinnata. See aga ei takistanud meid (eelkõige mind) aina uusi vallutamast.

Peaaegu oleks käimata jäänud Milano kõige kihvtimas kohas - monumentide surnuaias - mille ülesleidmisega meil ka aega läks, aga see on raudselt üks reisi eredamaid mälestusi. Ma ei oskagi seda ilu hetkel millegagi võrrelda ja õnneks mul on palju-paaaaaaaaaaaaaaalju pilte sellest nüüd. See surnuaed on täis igasuguseid hauaskulptuure ja eraldi perekondade hauakambreid. Need kombinatsioonis ideaalse ilmaga lõid sellise atmosfääri, et ma ei tahtnudki sealt enam ära tulla. See on koht, kus võiks vabalt kohtingutel käia ja isegi pulmi pidada. Ei midagi sünget ega kurba, kui okastraadistatud Jeesuse kujukestega hauakivid välja arvata. Meeletult ilus ja võimas ja äge ja taaskord - me ei jõudnud üldse kogu ala läbi käia. Ahvivaimustus tekkis.

Nüüd oli jäänud vaid üks koht, kus kindlasti veel ära käia tahtsin - väidetavalt üleni inimluudega dekoreeritud basiilika. Arvake, kas me leidsime õige asja kohe üles? Ei! Käisime ära kõrvalasuvas kirikus ja natuke hakkas juba paanika tekkima, sest kell oli armutu ja kartsime, et kirik sulgeb enne uksed, kui meie sinna jõuame. Esimesel käigul tundus see täiesti igava asutusena. Aga alles hiljem selgus, et meil oli natuke valeinfo ja see natuke õudne osa paikneb täiesti eraldi ruumis, kus tõesti olidki justkui puud riita laotud erinevad sääreluud ja pealuud ja kes teab, mis luud veel. Oli omapärane ja väärt käik. Sinna vist ei satu kaugeltki kõik turistid.

Kuna seejärel tekkis meil ootamatult natuke tühja aega, siis proovisime ära ka kohalikud eriti vanakoolilikud puitustega trammid. Ja siis kõige modernsemad trammid. Vahepealsed Tallinna omade sarnased jätsime südametunnsituse piinadeta vahele, aga lihtsalt oli lõbus sõita suvalises suunas peatuse jagu või kaks ning siis tagasi jalutada. Pidime ju ootama ära oma hosti, aga siis oli jälle very India/Italy? situatsioon, kus selgus, et ta ikka ei tule ja me tulgu parem kodust läbi. Tema hilisem selgitus oli, et ta pidi juuksuris käima ja kuna tahtis meid mingisse heasse pitsakohta viia, mis oli kesklinnast ühe peatuse jagu tema kodule lähemal, siis ei olnud tal mõtet sinnani tulla. Get this? Aga meil oli mõtet sõita tagasi kümmekond peatust JA jalutada oma kilomeetri jagu päev otsa väsitatud jalgadel tema juurde, et siis peaaegu kogu sama tee tagasi minna. Oh well... ma ei viitsinud isegi draamat teha. Naerma ajas see hetkel mõõdukas koguses aga nii tuttav hullumaja.

Õhtu oli üldse kummaline. Lausa sinna piirini, et pidin end tõesti tagasi hoidma, et mitte meie hostile näkku prahvatada, et what's your problem? Terve pitsasöömise aja ta muudkui võttis mu kallal. Näägutas, et ma ei tea Indiast midagi. Okei, võrreldes kohalikuga mitte jah. Aga ta oli kuidagi naljakalt kaitsepositsioonil. Kõige kummalisem oli see, kui ta üritas mind sundida pitsat kiiresti alla kugistama, sest kohalikud tegevat nii. Mina sõin oma normaaltempoga ja ma tean veel tunduvalt aeglasemalt sööjaid. Aga Itaalia kui toidukultuuri poolest kuulus riik ja kugistamine tundusid kudagi naljaka paarina. Ja ma siis ignoreerisin ta nõudmisi selles osas. Vahepeal ta vist tegi oma meelest nalja, et nüüd ma mõtlen, et ta on seda või teist (halba). Ma ei viitsinud tol hetkel isegi ümber lükkama hakata ta väiteid. Keep smilingu hoidmine oli piisavalt raske, aga ma ei tahtnud vastu ööd võõras linnas meie võõrustajaga tülli ka minna. Lihtsalt ei saanud hästi aru, miks ta käitus täiesti erinevalt eelmisest õhtust, kui ta oli liigagi sõbralik.

Pärast pitsat tegime veel paar katset Aivarit ka meiega suhtlema meelitada. Ei õnnestunud. Ei heaga ega halvemaga (selgitustega, kui kummaline see näib või mida meie vastutulelik host arvata võib). Ja siis suundusime koju, kus A läks taas kohe magama ja mina oleksin ka pidanud minema, aga jäime veel vestlema ja nüüd ta tundus jälle igati normaalne. Ja nii meie vähesed unetunnid kulusidki. Rääkisin välja väga isiklikke parasjagu muret tekitavaid asju. Paar korda hakkasid ka pisarad selle võõra ees voolama, kuigi ma ei tahtnud üldse. Tema aga kutsus ise üles rääkima. Aga siis ühel hetkel lõi ta mul jalad alt ära provotseerides mind ilmselt eesmärgiga vastu võtma mõningaid karme, aga mulle endale kahjulikke otsuseid. Aga ta läks minu jaoks liiga kaugele ja ma vihastasin päriselt ja jalutasin ära. Aga ta tuli järgi. Ja kallistas mind pikalt. Kuni ma maha rahunesin. Ja siis lükkus jälle magamaminek edasi. Mingil hetkel lubasin ta tungival nõudmisel endale siiski ayurveedilist massaaži natuke teha, kuni mul imelik algas. Ei tea, kas asi oli mu enda ülemõtlemises, aga ma ei lasknud tal lõpuni teha, kuigi ta kinnitas, et see pole midagi seksuaalset, vaid lihtsalt hobi ja ta praktiseerib tihti oma külalistel nagu ka oma lähedaste peal.

Kell hakkas saama neli ja me mõlemad hakkasime diivanile ära vajuma. AInult selleks, et kohe saaks heliseda mu äratuskell, mis andis märku, et on aeg asjad pakkida ja lennulike minna. Seekordne Milano seiklus oli otsa saanud.

Kokkuvõttes tulin Milanost ära positiivsete emotsioonidega ja sooviga sinna millalgi naasta. Muidugi kutsus mind ka meie host tagasi - anytime he's home. Ja oleme ka nüüd edasi suhelnud nagu vanad sõbrad. Kes teab? Ehk saavadki meist kunagi päriselt just need?

Ei mingit ciao bella't enam!

Kas ma juba kirjutasin, kuidas vihaga enam-vähem viimasel hetkel ja täiesti spontaanselt portsu Ryanair'i pileteid elus esimest korda ostsin? Marsruudiks oli Tallinn-Milano-Rooma-Oslo-Tallinn ja vapraks reisikaaslaseks Aivar, kes üsna varsti pärast kaasatulemise ettepanekut "jah" ütles ning siis, kui olin piletid välja ostnud küsis: "oota, kuhu me lähemegi?"

Igatahes, oli asju, mida keegi ei peaks kunagi nägema. Oli asju, mida kõik peaksid vähemalt korra elus nägema. Ja oli asju, mida võikski vaatama jääda. Kusjuures kõige rohkem muljet avaldanud asju enamikus turistiraamatutest kirjas ei ole ning neist ei tea ka kohalikud mitte. Aga kõigest kunagi hiljem...

Milano jaoks oli meil kohutavalt vähe aega. Seda enam ajas kurjaks see, et Ryanairi lennujaamad linnast kaugel olema kipuvad. Arvasin, et nad vähemalt hoiatavad ette. Ma ei räägi siin mõnest kilomeetrist. Ega isegi mitte mõnekümnest. Üks oli 45 km eemal ja teine erinevatel andmetel 60-70 km isegi. Vähemalt oli Itaalias see transport enam-vähem inimlikult korraldatud. 

Kõigepealt, Milanosse oli kuradi raske öömaja leida. Tahtsime ju veidigi diivanitel surfata - osaliselt muidugi sellepärast, et viimasel hetkel reisi ostes võid ju hea hinnaga lennupiletid saada, aga muuks ju raha pole korjanud, aga ka seetõttu, et nii saab alati huvitavaid elamusi. Aga... Milanot ja ka Roomat iseloomustasid minu üllatuseks nii varjamatult seksuaalse suunitlusega pakkumised, et ma hakkasin juba paanitsema, et me jäämegi kuhugi puu alla. See ei ole ju normaalne, kui inimesed (mitte ainult üks) reklaamivad end välja nudistidena; kaovad ära, kui selgub, et tulemas ei ole ainult tüdrukud või siis pakuvad jagatud magamispinda (vahel lisaklausliga, et vajadusel võib ta omaette magamiskotis olla). No suur aitäh, eks.

Kui ma siis viimases hädas SOS gruppi kirjutasin, siis ei lootnud ma tegelikult ühtegi vastust saada, sest nende foorumis oli väga üksikutele teemadele üldse keegi reageerinud ja need olid ka sellised, kus mitu tüdrukut koos end külla pakkusid. AGA... aga siis hakkas mulle e-maile tulema. Tuli kohe täitsa mitu toredat pakkumist inimestelt, kes väitsid, et neil on häbi oma kummaliste motiividega kaasmaalaste pärast ja kes pakkusid öömaja kas üheks või mõlemaks meie Milano ööks ja leidsingi ühe sobiva pakkumise - nüüd tuleb iroonia koht - ühelt noorelt Itaalias elavalt India kutilt. Läks küll päris mitu kirja, et talt konkreetne nõusolek kätte saada. Very Indian, I must say. Aga kohati oli Itaalia isegi Indialikum kui India ise.

Niisiis viimaseks hetkeks paistsid kõik mured ära lahenenud olevat. Roomasse oli meil ju neljaks ööks broneeritud mingi huvitav hotell, mida pidasid nunnad - just nende pärast selle kasuks otsustasimegi - ja kuigi pakkumisi majutuseks tuli ilma küsimatagi terveks nädalaks, siis lõpuks leppisime ühe kohalikuga kokku ainult viimase öö osas ja ühe teisega, et ta meile linna näitab. Telefonis oli aga veel sõbralike kohalike numbreid. Reisikindlustuse tegin ka ära ja printisin kõikvõimalikke pabereid välja - ka kokkuvõtted huvitavamatest vaatamisväärsustest - ning reis võis alata.

Kuna meil jäi  Milano jaoks ainult poolteist päeva, siis mul polnud aimugi, kuidas kõik ära teha ja näha, mida ma tahan. Esimene päev läks mõnes mõttes ka täiesti aia taha, aga ma ei kahetse. Jõudsime kohale pärastlõunal, sõime kiirelt ning siis pidime oma asjad hosti juurde maha panema. Mõlemad meie üsna kesklinnas elama pidavad hostid elasid tegelikult ametlikult linnast väljas ka. Ta jäi muidugi hiljaks. Sest 10 minutes ei ole erinevates kultuurides samasugune konstantne ajaühik. See õhtu läkski lihtsalt omavahel tutvumiseks ja me klappisime temaga ülihästi. Mina ja tema siis. Aivar oli piinlikult vait. Ma saan aru, et ta ongi flegma ja kardab ka veel inglise keelt, aga see oli igati toetav keskkond ja mul ning meie sõbralikul hostil hakkas imelik juba. Meie vadistasime nagu vanad sõbrad ja hiljem liitus meiega ka üks teine tema juures ööbinud ukraina tüdruk, kes üksinda oma lõppeva viisaga kaasnevat vabadust Euroopas tuuritada, hääletades ära kasutas. Imetlen tema vaprust. Sõime mingit tema tehtud enam-vähem rumeeniapärast vegan rooga - mina mitte eriti, sest kaks komponenti neljast ei olnud mulle vastuvõetavad - ja siis läksime poistega linnapeale - esimese gelato jahile ja siis mingit populaarset pubi-klubi avastama. Mulle ei meeldi, et nad nüüd teevad räpakaid jäätisekäkraid, mitte korralikke palle enam, aga ülihea on gelato ikkagi.

Pubi tundus esialgu täiesti mittemidagi ütlev. Pisike kitsuke baariga ruum, kus oli üllatavalt palju inimesi ja ports baaritöötajaid, kellest pooled niisama tühja vahtisid, kuigi tööd oleks olnud. Aga seal oli üks tore ja hästi inglise keelt rääkiv blond täiesti skandinaavialik, aga ometi puhtast itaallannast baaridaam, kellega oli tore jutustada ja kes meile soovijooke tegi.

Mingil hetkel näitas meie host meile, et baari tagaseinas peituva ukse taga peitub siiski ka tantsusaal, aga esialgu peksti meid sealt välja tagasi, sest see pidi alles hiljem avatama. Me olime suutnud endalegi märkamatult tõkke vahelt sisse ronida. Meile öeldi siis ka avamise kellaaeg, aga kui kell kukkus, ei juhtunud küll mitte midagi. Uurisime siis blondiinilt, et mis värk on ja tundus, et me olime seal ainsad kellatundjad. Ka baaripersonalil oli ajataju kadunud ning siis läks veel tükk aega, kuni rahvas lõpuks tantsima lubati.

Tantsimise osa oli... täiesti tavaline. Välja arvatud see, et vetsus ei olnud juba peo alguses mitte mingisugust paberit, DJ puldi taga oli pidevalt terve mass ja laval töllerdasid kõikvõimalikud omainimeste sõbrad, kellel oli vaba voli siseruumis seadustest hoolimata suitsu teha. Itaalia tundub üldse olevat natuke seda tüüpi riik, nagu blondiinianekdootides, kus küsitakse, kui mitut blondiini on vaja, et pirni vahetada vms. Vastus ei ole kunagi 1.

Mingil hetkel tulime sealt üleni suitsu järgi haisvatena ära. Olin veel mitu korda vahepeal lihtsalt õues hingamas käinud. Ei ole enam sellise jamaga harjunud, noh. Ja õhtu lõpp läks natuke imelikuks ka. Aivar hõljus kuskil omas mullis ja meie võõrustaja seisis igal sammul minu heaolu eest. Aga siis... siis hakkas ta mulle rääkima, et võib mulle kas kohe öösel või hommikul, kui ma eelistan, ayurveedilist massaaži teha. Ja siis kohe hakkaski keset tänavat ja ööd mu pead mudima. Pidin talle korduvalt meenutama, et hoidku mu karvadest eemale, kui ta muidu eemal oldud ei saa. Aga kuigi ta kinnitas igati, et it's nothing sexual, olin ma nüüd kergelt valvel temaga.

Öö lõpetuseks oli ta veel nii armas, et röstis meile pannil saia ja serveeris pähklivõiga, mida ma vihkan, aga ei raatsinud talle öelda. Nii et sõin viisakalt suu tühjaks.

Teisest päevast millalgi hiljem. Üritan varsti, et ei ununeks endagi peas.

1111 postitust

Selline ilus number siis... võttis aega ainult kuus ja pool aastat. Oma laiskus muidugi osaliselt. Ja perioodiline virkus ka.

Emadepäev oli. Käisime Anni ka emmedega seekord Soomes ja olime esimest korda kultuursed. Norisime küll empse, et jätame nad sinna peakiriku juurde trepiastmeid lugema, kuni shopinguringilt tagasi tuleme, aga kukkus välja hoopis kuidagi nii, et läksime selle hop on-hop off bussiga sõitma, mis Helsingis oli suhteliselt nõme, aga nägime ära kõik peamised vaatamisväärsused ka.

Kirbuturg oli natuke tore. Sain ühe palju komplimente võitnud sõrmuse omanikuks. Siis käisime olümpiastaadionit piilumas, aga seal sai hoopis rohkem nalja wc-ga, mis oli üsna kallis ja samas meestele täiesti tasuta. See ajas meid kurjaks. Kolm meist käisid siis korraga naistekas ja neljas proovis pissuaariga õnne. Õnnestus ka, kusjuures. Aga kõige naljakam oli siis, kui omadega valmis saime ja ukse taha järjekorda oli ilmunud üks noor kutt. See, kuidas ta meile pikalt järele vaatas, oli midagi väga naljakat. Olime tükk aega kõveras. Umbes sama naljakas oli ka see, kui mul rinnahoidja pael seljatagant lahti läks ja siis Ann keset tänavat mu pluusi alla sukeldus. Meie itsitasime. Vastutulev vanamees aga sai vist kodus rääkida, kui hukas noored on. Oh well...

Nägime ära vist päris kuulsa kaljukiriku ja seal toimusid parajasti meie jõudes pulmad. Vaatasime pruutpaari väljumist katuselt ning tegime ägedaid pilte. Kõik pulmatunnused aga koristati ära minutitega ja vaid veidi meist hiljem jõudnud ei osanud aimatagi, millest nad ilma jäid.

Päeva lõpuks ka shoppasime siiski paar tundi. Eriti midagi ei ostnudki. Ja siis viisime emad itaalia restorani, sest mida üldse kujutab endast soome köök? Ema oli nii rahul. Ütles, et tal ei ole kunagi meiega nii tore olnud ja ta nii kartis tüütut shoppamispäeva. Olime vist head lapsed:)

Katsuga oli ka üks tore päev. Läksime pärast tööd sushiisu kustutama ja kui kõht täis pugitud, tahtsime taaskord jalutada. Plaan oli aga vahelduse mõttes kultuurikilomeetrit avastama minna. Samas autoga jalutama minek tundus ka absurdne ja niisiis otsustasime trolli kasuks. Aga enne tuli Kopli troll - mis siis ikka. Istusime peale ja oligi plaanimuutus.

Mina ei tunne Koplit üldse, tema tundis vähemalt selle peatuse, kus maha läksime, ära. Hakkasime sealt rööpaid mööda tagasi tsivilisatsiooni poole tatsama, kuigi vahepeal tundus, et oleme täiesti üksikul saarel. Siis aga hakkas jälle mõni inimprügiväli paistma või kusagil koer haukuma. Vahepeal oli natuke hirm, aga siis tegime jälle mõne süstlaga pilti või küsisime kohalikelt teed ja nagu lennates, jõudsimegi kogemata oma kultuurikilomeetrini, olles muidugi selelks ajaks palju rohkem kilomeetreid erinevaid kultuurikihte ära näinud.

Jalutasime nii vist ligi viis tundi, külastades mu lemmik rannaala ja kõvasti muutunud lapsepõlve kodu, et viimaks väsinult voodisse vajuda.

Viimane nädal on olnud aga väga väsitav. Üks India tuttav oli minu juures. Tahtsin tema ees oma auvõla kustutada ning nõustusin rõõmuga teda vastu võõrustama, kuigi teadsin, et kerge see temaga olla ei saa. Nimelt on ta selline... parasjagu ilane tüüp, kes muudkui proovib ja proovib, otsib kehalist kontakti, kuigi sõnadega selgitustest, et ma ei ole huvitatud mingist rohkem kui sõbra suhtest, paistab nagu aru saavat. Vähemalt rääkimise hetkel. Aga siis jälle tuleb tema suust mõni ootamatu ja selgelt kahemõtteline repliik või teeb ka mõne kummalise liigutuse, ms mind teiste puhul üldse ei häiriks. Tema puhul aga hakkavad alarmid kohe tööle. Vahepeal muutis ta oma reisikuupäevi kogu aeg, mistõttu lõpuks ütlesin talle ära, et mingu otsigu hotell, sest esiteks pidi tal siin mitmeid häid sõpru olema ja teiseks peaks ta päris jõukas mees olema. Aga lõpuks saime siiski ajad klappima. Kusjuures ega tema ju mindi oma kodus võõrustanud ei ole, aga näitas mulle Mumbaid ja viis mind kokku ühe tunduvalt toredama inimesega, kes ka millegipärast arvab, et teen tüübile liiga.

Anyhow, ma pole end võhivõõrastega ka nii ebamugavalt tundnud oma kodus kui temaga. Isegi magasin igaks juhuks terve nädala dressides ja tundsin kergendust, et tööreis mu vahepeal kaheks ööpäevaks temast eemale viib. Tema aga rääkis muudkui meie kodust ja ninnu-nännutas, kui special sõber ma talle olen. Ja siis lõpetuseks mangus veel, et me ikka igal aastal kusagil kuiadgi kohtuksime ning anus, et ma ei laseks tal lahkuda. Ma ei tea kedagi teist, kes nii palju endast räägiks ja ennast kiidaks, kui tema seda tegi. Ja mulle hakkab aina enam tunduma, et kõik tema pidevalt jutust läbi käivad head sõbrad on parimal juhul tuttavad, kes teda korra aastas end kokku võttes võõrustavad või üle interneti taluvad. Sest miks siis ükski neist tema headest eesti sõpradest teda võõrustada ei tahtnud? Ühe õhtu on ju lihtne head nägu teha. Mina aga üritasin enda ebamugavustunnet alla neelates terve tema nädalase siinoleku meeldivaks muuta, samas talle mitte ühelgi viisil lootust andes. Sest tundub, et kui anda talle näpp, läheb ta kohe käe järele. Kui mitte rohkema. Ei sega teda sealjuures ei suur vanusevahe ega kodus ootav pere, kellest ta vabalt mulle rääkida võib. Ja räägibki. Ning samas oli ta valmis siis mingi noore emaga lapse kuhugi ootama jätma ja võssa vallatlema minema. Kui ainult tüdruku abikaasa poleks nii ruttu välja ilmunud. Ma muidugi tüdrukupoolset lugu ei tea. Kas ta tõesti oleks oma sülelapse kuhugi üksi jätnud ja mingi vanamehega seiklusjanust kaasa läinud kähkukale?

Selle nädalaga õppisin Eesti kohta ka, et kui taimetoitlane saab veel linna peal süüa, siis veganid ja erinevad usulahud võivad suu kõigest puhtaks pühkida. Ei suutnud ükski restoran ühtegi jainidele sobivat toitu välja pakkuda, sest ikka oli kusagil muna või mõni ebasobilik taim-juurikas.

Mis veel? Matsime vanaisa maha. Või noh... ta oli kõige lähemal vanaisale, kes mul kunagi olnud on. Käisin Sandral külas. Põrkasin vana Silmarõõmu terve perega ootamatult kokku. Ootamatus tegi olukorra ka veidi kohmakaks. Säitsin elus esimest korda karti ja olen nüüd igati muljutud. Homme sõidame ära Itaaliasse, nii et varsti on oodata ühte kui mitte rohkemat huvitavamat postitust.

Igapäevased õppetunnid

On olnud üsna raske nädal - vaimselt - ja ka tänane ei olnud just tavaline päev. Kuna jõudsin teisipäeva hommikuks punkti, kus ei suutnud enam kogu kolleegide poolt tulevat sitta alla neelata, siis nad olid üsna šokeeritud mu reaktsioonist. Armas oli näha, kuidas ootamatud inimesed tulid kallistama ja lohutama ning isegi täna pakuti, et iga kell, kui mul on vaja end välja elada, siis ollakse nõus mind kuulama. Igatahes, täna pidi minema sõjaks. Ülemus korraldas mahaistumise ja ootasin seda huvi ja hirmuga, sest ei osanud ennustada, kas saan ühisrünnaku osaliseks või kujuneb sellest hoopis midagi ootamatut.

Täna siiski ei karjutud, kuid ega nad ise vist siiani aru ei saa, et nad minuga kuidagi ebanormaalselt käitunud oleksid. Või üldse kuidagi valesti. Maksimum, mida tunnistati, oli stressiolekus ülereageerimine. Eriti huvitav oli selle kolleegi, kellega rohkem kaklen, taktika, kus ta pakkus ka välja, et võib ära minna ning loopis justkui kusagil lasteaias ette õpetatud lauseid oma tegevuse parandada püüdmise kohta. Ning siis seletas pikalt-laialt, kuidas ta mind aidata püüdnud on. Kuuldud vabandused aga ei olnud kuigi veenvad. Kuid nad vähemalt väidavad, et neil ei ole minu vastu midagi.

Ja muidugi küsiti aina uuesti ja uuesti näiteid. Ma siis püüdsin nii detailselt kirjeldada, kui suutsin. Palju sellest kohale jõudis - ei tea. Aga ma oleksin nii tahtnud vahepeal karjuda, et ma ei usu hästi seda juhuslikult võib-olla enda minu peal väljaelamise juttu ja seda, et nende enda meelest nad ei ole karjunudki. Ja siis huvitav oli näha, kuidas see üks võttis üle ohvrilikud käitumismaneerid ja hoidis kahe käega peast kinni, aga keeldus rääkimast, mis ta probleem on. Ja siis seletas suurelt-laialt, kuidas ta igat pidi mind aidata püüdnud on. Muidugi on tore, kui teised aitavad vajadusel, aga kui seda neilt palutud ei ole? Kui nad oma algatusel midagi sinu valdkonnast ära teevad ja siis käituvad, nagu neile oleks liiga tehtud? Või kui lausa sinust mööda minnakse millegi sinu valdkonda puudutavaga? See ei ole ju aitamine!

Igatahes selgelt on siin mängus palju stressi ja ületöötamist ning ka ambitsioone. Pärast seda rõhuvate vaikusepausidega koosistumist oli meil ka üsna vaikne lõuna, kus suutsin sundida end vaid mõne ampsu sööma. Ja ilmselgelt kedagi neist ma lähiajal veel kallistama ei kipu. See, kui suudan end sundida nendega vajadusepõhiselt rääkima, on hetkel juba suur asi. Aga usaldust nii kergelt ei taasta. Pluss nägin selle lõunasöögi järel samuti mõningaid pisiasju, millest võiks järeldada, et neil ei oleks sugugi kahju, kui ma kusagil jalus ei oleks. Seda on raske seletada. Ja ju meil on veidi erinev kodune kasvatus. Aga vahel mulle tundub, et mõni mees on siiski ainult kena siis, kui ta oletab, et sellest kasu saab.

Nüüd saab vaid oodata ja vaadata, mis tulevik toob. Kuigi nad väidetavalt ei tahaks mind kaotada.

Igatahes, selle hullumaja nädala keskel ostsin emotsiooni ajel ära portsu odavlennupileteid. Lähen esimest korda elus Ryanairi ja kümne kiloga seiklema. Marsruut: Tallinn-Milano-Rooma-Oslo-Tallinn. Kõik kuidagi klappis. Kui nüüd rahad ka kokku klappima hakkaks.

Aga täna on ka muidu kummaline päev. Olen mitmel põhjusel Tartus ja ööbin taas meie uhkemas hotellis. Kolmest korrast kolmel olen siin mingi kummalise ja pigem ebameeldiva kogemuse osaks saanud. Üllatav on see, et meie odavamas hotellis neid probleeme ei esine. Ei ole ma seal hommikusöögilauas musti nõusid puhaste seas näinud ega oma voodist pikki musti lokkis jõhve leidnud. Seekordne üllatus aga sisaldas seda, et mind broneeriti tuppa, kus olid juba ees kaks inimest. Usun, et nemad ehmatasid isegi hullemini, kui järsku oma uksekaardiga sinna sisse astusin. Läksin siis naerdes alla ja ütlesin, et meil läheb kolmekesi arvatavasti kitsaks. Selle peale ei kostnud receptionist piiksugi. Algsele arusaamatuse ilmingule järgnes toavahetus, kuid ei mingit vabandust. Nojah, vähemalt on mul nüüd vist üks parima vaatega tube. Näen aknast ujutavat emajõge, ilma voodist püsti tõusmata ning silda ja üle selle vuravate autode tulesid. Seinad aga värisevad siin jätkuvalt hullemini kui minu vanal kodumajal ja kuulen sõna sõnalt tänaval asuvate inimeste juttu. Olen jälle see nohik, kes istub reede õhtul üksi hotellis.

Ja siis tänase päeva kolmas nali oli eriti karm. Sain teate, et meie tööreis Madriidi tühistatakse kulude kokkuhoiu eesmärgil. Seda alles nüüd, kui kõigil oli lubatud teha ära kõik broneeringud ja kõik oligi välja ostetud. Minu korstnasse kirjutamine kujuneb umbes 800-900 euro suuruseks. Ja see on nii tobe, sest mitte ühe asja eest ei saa raha tagasi ja mida kuradit nad nii enam koku hoiavad? Loodan siiski veel kõigest hingest, et saame midagi ära päästa. Mulle lihtsalt ei meeldi selline raiskamine. Me hoiame kokku, valides kõige säästlikumad lennud ja hotellitoad ning siis, kui keegi kusagil kõrgel järsku viimasel hetkel otsustab kulude nimel pidurit tõmmata täiesti, siis nende arust on mõistlikum lasta juba väga suur summa rahast vastu taevast, kui maksta natuke juurde ehk. Jaburlus!

The shit just keeps coming

Kes mind on viimasel ajal näinud ja vähegi rohkem tunneb või teab, on kindlasti paratamatult märganud, et minuga ei ole kõik okei. Täna vastasin näiteks küsimusele selle kohta, kuidas mul läheb, sõnaga "alive", sest ei suutnud isegi vanale juhututtavale üle internetiavaruste suuremat naeratust ja õnne teeselda. Sest ma olen kurb. Nii kurb, et asi pole isegi mitte naljakas enam. Nii kurb, et ma ei mäleta, kas või millal viimati selline aeg oli. Nii tohutult ebastabiilne, et piisab sekundilisest välkmõttest, et mu nägu jälle emotsioonide kontrollimise eesmärgil väänlema hakkaks. Ja kogu aeg ajab nutma. Täiesti valimatult ja kontrollimatult ka avalikes kohtades ja seltskonnas. Ja kui hakkab endast hale, siis asi ju muidugi eskaleerub veelgi. Ja mul on nii kõrini kõigest. Ja kahju. Ja peaaegu kõik see on töö pärast. Töö, mille alustamisest saab paari päeva pärast täis kaks aastat ja millest pea terve aja olen ka seda tema vaheldusrikkuses armastanud. Isegi siis, kui on raske. Isegi siis, kui on liiga palju tööd. Tegelikult - millal ei ole??? Ja mul on tunne, et kogu oma ebatäiuslikkuse juures olen andnud endast palju rohkem, kui keegi oodata võiks. Aga saada selle kõige tipuks viimasel ajal praktiliselt regulaarselt ja igati ebaõiglaselt sõimata; saada süüdistuste ja rünnakute osaliseks ning hoolivamate inimeste käest kuulda soovitusi stiilis asjadest mitte välja teha, mitte isiklikult võtta, ennast kehtestada või rohkem "EI" öelda. Kuid mitte üks neist ei suuda praegu mind siit august välja tuua. Kõige vähem minu ülemus, kes on küll igati tore inimene, kuid ei pea paljuks rehmata siis, kui tõesti viimases hädas ütlen talle, et ma ei ole võimeline midagi tegema; et küll ma hakkama saan ning kuulda veel, et ma saavat väga head palka.

Ehk siis tulles tagasi põhiteema juurde. Ma olen kurb. Ja vihane. Nii vihane, et olen jõudnud isegi ühe seni vägagi sümpatiseerinud inimese vihkamiseni, sest ta käitub nii ebaõiglaselt viimasel ajal. Ma tahaks konkreetset karjude ja ulguda nii tihti. Ja see kõik on nii frustreeriv, et ma tõesti ei tea enam, mida teha... kuidas edasi minna. Kas tõesti alla anda ja lihtsalt lahkumisavaldus lauale panna või veel alla neelata ebaõiglust, mis mind rohkem kui miski muu häirib? Üks asi on lihtsalt ülekoormus, aga hoopis midagi muud on see, kui samal ajal sind korraga ja korda-mööda rünnatakse ja tundub, et ilma põhjuseta; sinu peal end välja elatakse täiesti absurdsetel põhjustel ning sinu peal jalgu trambitakse. Ma. Ei. Jaksa. Enam! Mulle aitab sellest poiste egoklubist. Pidevast tähelepanuvajadusest ning ärapanemisest. Silmakirjalikkusest ja sitakeeramisest. Selja taga sepitsemisest. Enda võõraste sulgedega ehtimisest ja topeltmängudest. Mitte kunagi vabandades ja alati end õigustades.

Aga kõige rohkem häirib mind see, kuidas ma ei saa ikka veel aru, mis kurat järsku juhtus? Mis muutus või miks? Ja miks siis keegi otse ei ütle, kui mingi probleem on? Ja ma ei taha rohkem nutta ega kakelda. Ja miks ma peaksin end pidevalt kaitsma ootamatute rünnakute eest!? Miks ma ühest küljest pean suutma tuua taevast alla tähed ja kuu ning teisel hetkel leppima sellega, et mõni ego kohtleb mind nagu idiooti? Kas nad ise ei näe, et ma ei saa ju olla korraga olla andekas idioot? Või saan? Loll olen ma kindlasti. Naiivsuse seisukohast. Aga mul on ka oma piirid ja hetkel on need selgelt ületatud. Nii aga edasi minna ei saa. Ja kui ma kunagi tööle minnes ka ütlesin, et mind motiveerib tunnustus, siis ma ei mõelnud seda, et keegi ütleb mulle vahel nii suusoojaks "tubli". Sitsivale poerale öeldakse ka tubli. Laps saab kiita, kui mähkmed kuivaks jäävad. Ma tahaks kuulda oma hea töö eest midagi konkreetsemat. Ja kui olen midagi halvasti teinud, siis ka konkreetset ja konstruktiivset kriitikat, mitte igal teisel teemal alusetuid süüdistusi.

Nii et you tell me... kas see on liiga palju tahetud?

Sürreaalne maailm

Registreerisin mina end lõpuks ühele disainitreeningule. Tundus, et leidsin viimaks sobiva ja uskuge, see ei olnud lihtne. Kulus peaaegu kaks aastat. Ja nüüd leidsin. Mis siis, et laupäeviti ja hoopis Tartus.

Võimlesin end haigeks, et ikka ilusti esimesel hommikul õigel ajal kohale jõuda. Lasin taksojuhil end võõrasse kohta sõidutada, teades aadressi, klassinumbrit, kontaktisiku nime ja muidugi kellaaega-kuupäeva.

Taksojuht pani mu maha mingi tupiktänava otsas ja väitis, et tema edasi sõita ei saa, mingu ma ise. Et minu soovitud tänava aadressiga kunstikooli ei ole, aga see asubki seal tupiktänavas. Ma siis jalutasingi.

Ja oligi seal mingi kunstikool. Mul läks küll hulk aega enne, kui esimese ukse leidsin, kuid selle peal oli ka juba silt "Klass 302. Arvutigraafika" - täpselt see, mida mul vaja oli. Ma siis astusin sisse, otsisin klassi üles ja jäin ootele. Olin meelega veidi varem kohale läinud - nii igaks juhuks. Nüüd arvasin, et tulin lihtsalt liiga vara, sest kedagi teist ma seal ei näinud ja ka klass oli veel lukus. Istusin ja ootasin natuke. Siis otsustasin igaks juhuks ringi vaadata. Marssisin mööda inimtühja maja ringi. Naljakas, et sinna nii vabalt sisse sai. Ning nüüd hakkas tekkima kuri kahtlus, et midagi on valesti. Koolitus oleks pidanud juba algama.

Varsti jõudis sinna vist üks õppejõud. Küsisin talt nõu. Tema ei teadnud minu koolitusest midagi, aga helistas koolituste koordinaatorile. Tolle nimi klappis ka. Ja ometi ei teadnud temagi asjast midagi, kuid vabanduseks toodi, et ta on alles uus inimene seal. See oli juba tõsiselt kummaline, kuna olime koolituse korraldajaga mitmeid kirju vahetanud ja ta oli ka sel samal nädalal veel infot välja saatnud.

Siis aga teatas too abivalmis koolitegelane, et ca 100m eemal on veel üks kunstikool, et äkki on üritus seal. Olin ma ju veendunud, et olen õigel ajal kohale tulnud, kuigi natuke juba tekkis kahtlusi ja viha, sest mul ei olnud üldse lihtne tolleks laupäeva hommikuks end Tartusse vedada.

Aga siis sai nalja. Selgus, et seal teises koolis, kuhu ta mind juhatas, on ka klass 302, see on arvutiklass ning seal ongi mu oodatud koolitus. Olukord oli nii sürreaalne, et ma oleks tahtnud kõva häälega naerda, aga pidin hoopis vaikselt alanud tundi sisse hiilima. Ei olnud mõtet ka vabandada ja selgitada, sest see oleks kõlanud umbes nii nagu vabandus, et koer sõi mu referaadi ära. Ja mõningatest kokkusattumustest ei saa ma siiani aru. Kas neil kahel koolil on üks koolitusteinimene või kaks samanimelist? Kui suur on tõenäosus, et asub kõrvuti kaks kunstikooli ja neis mõlemas on sama numbriga arvutiklass ning samal päeval viide sellele väljas? Eriti, kuna tegu oli samasuguse kolmekohalise numbriga.

Meeste loogika(puudus?)

Räägitakse, et mehed pidavalt olema loogilisema mõtlemisega.

Ei saa kinnnitada ega ümber lükata, kuid mul on omad kahtlused seoses nii viimase aja hullumajaga nii tööl kui eraelus. Or perhaps it's just me...

Vahel on mul lihtsalt raske silmi mitte üllatusest punni ajada, kui jälle ei saada aru millestki mulle täiesti loogilisest või siis jäutakse sünonüümse seletusega täpselt samale järeldusele. Tean ju küll, et kasulik on asju mitut moodi igaks juhuks seletada või üle küsida, kuid vahel tundub, et mõnda asja ei saagi enam teisiti või lihtsamini edasi anda. Aga see selleks

Harsh on ka jälle imelik. Not really newsworthy. Eks ma teen reha otsa astumise rekordeid.

Aga huvitavam oli see, et üks tuttav noormees, kellega üksteist ei seedi me, nägi terve õhtu vaeva, et mulle meeldida. Ta isegi tunnistas, et pingutab, et mitte oma üleliigse aususega (sic!), nagu tavaliselt, esineda. Ja see oli nii kummaline, sest ütlesin korduvalt välja ka pidevalt ridade vahelt loetava mõtte, et ta ei ületa üheski mõttes mu latti ning tema väitis, et teab seda. Ent püüdis ja püüdis ja mul oli temast isegi natuke kahju, kui ta kergelt solvununa üksi koju minema pidi. Aga aru ma ei saa, miks küll??? On ta ju ise andnud mulle korduvalt põhjusi teda mitte sallida. Mis siis nüüd järsku hakkas? Puhas üksindus ja meeleheide? No ma ei tea... Asi pole ju selles, et ma peaksin ennast temast nii palju paremaks vms, kuid mõne inimesega lihtsalt on nii, et parem on lihtsalt distantsi hoida.

Aga inimesed tunduvad üldse viimasel ajal nii kummalised, et ma ei tea hästi enam, mida kellestki arvata või kuidas mõningatega edasi suhelda. Keda enam usaldada... või kas ma ise äkki midagi valesti tegin? Mida siis? Maailm oleks justkui tagurpidi keerlema hakanud või said kõik teised mingid uued käitumisjuhised, mida mulle ei antud. Me mängiks justkui samal mängulaual erinevaid mänge. Kuigi ma ei taha üldse mänge mängida. Tahaks olla lihtsalt ise.

Hea, et pokri ei pandud

Kõik sai alguse sellest, et vabal päeval oli ilus ilm. Saime sõbrannaga üle hulga aja kokku ning käisime rannas jalutamas ning piknikku pidamas. Päris huvitav oli süüa krevetisalatit, kindad käes. Vähemalt olime kindlad, et loomakesed ei olnud soojaga pahaks saanud minna. Käisime veel jää pidavust testimas ning kuidagi arenes sellest edasi plaan õhtul kuhugi tantsima minna.

Mõned tunnid kodus lebotamist vahele ning algaski päeva teine pool. Tegime end ilusaks ja hävitasime juustu-veini-viinamarju, et siis, hirmuhigiga kaetuna kõrgetel kontsadel trollipeatuse poole uisutada. No mis teha, kui ükski teine papupaar riietega ei sobinud:D Plikade värk.

Üsna kohe jõudsime Panoraami ja seekord oli seal täitsa talutav muusika. Kohe jäid silma ka kaks valgetes särkides sulgkaallast, kelle tantsuliigutused tegid ära kõigile lõunamaalastele. No sellist puusaliikumist ei suudaks meiegi järgi teha ilma ennast vigastamata. Ja see oli raudselt esimene kord, kui eesti mehed - lisaks neile üks veel - tantsuplatsil temperamentsematest tõmmudest tüüpidest paremini liikusid, ilma häbenemata totakad näida. Muidugi kohati nägid ka, aga meile meeldis see julgus just. Katsu ütles kohe: pane tähele, täna me veel nendega tantsime.

Siis me veel ei teadnud, et meil nii hästi klapib, et tüübid kes terve õhtu kõigi tüdrukute meelt lahutasid lausa meie järel hiljem vanalinna pubidesse tulevad ning meid hommikul koju viivad. Ja alles siis algas suurem seiklus.

Sattusime mingi eriti nõmeda juhiga Marabu takso peale. Kahjuks juhi enda nime ei taibanud vaadata, aga teistele ka hoiatuseks, et selles firmas töötab vähemalt üks totaalne jobu. Ta küsis, kuhu me minna tahame ning andsime umbkaudse asukoha, olles valmis sealt mõned sammud vajadusel jalutama, kuid poisid tahtsid meid ikka ilusti koju ära viia. Sellepeale kostis taksojuhilt juba vingu ja hala, et otsustagu me ära, kuhu minek ja nüüd ta peab ringi tegema, kuigi tegelikult oleks vägagi sujuvalt saanud õigesse kohta sõita. Lihtsalt ta ise valis ringiga minemise ja me isegi ei pahandanud temaga selle pärast.

Katsu koju viidud, oli minu kord ja asjad läksid juba hullemaks. Saime näiteks suure eraldussaarega eraldatud magistraalteel vastassuunavöndis veidi sõita, sest tüüp taaskord otsustas ingoreerida normaalset teed. Kuna selle vangerduse tagajärjel oleks oodanud meid ees veel üks tasuline pööre, siis otsustasin veidi varem maha minna ja mõne maja jagu edasi jalutada. Taksojuhil polnud minu mingis hoovis maha panemise vastu midagi. Kuid tasulise pöörde tegi ta selegipoolest hetk hiljem ära.

Me olime kõik end tagasi hoidnud, et mitte öelda midagi sellist, mis oleks küll õigustatud, kuid võiks lõppeda meie lampkohas keset tänavat jäämisega. Tüübid veel tegid enda kulul nalja, et neil pappi jätkub ja ärgu taksojuht muretsegu, et ta kogu tee eest makstud ei saa.

Alles hiljem kuulsin, kui hullult see seiklus lõppes. Nimelt oli juht lõpppeatuses püüdnud ebanormaalset rahasummat välja pressida ning meie kaaslased avastasid, et ta polnud taksomeetrit töölegi pannud. Tundes oma õigusi, püüdsid tüübid ka enda eest seista, lõpetades politsei kutsumisega. See aga lõppes täiesti ootamatult. Nimelt oli juht hakanud neid kahte sulgkaallasest tüüpi süüdistama endale kallaleminemises. Mul tekkis kohe küsimus, kas tõesti politseinikud ei kontrolli üldse, kas on märke kaklusest? Igatahes pandi nad puhuma ja nad olevat puhunud välja 0,... numbrid ehk siis üllatavalt kerge joobe. Aga mida tegi Eesti Politsei? Viis pärast alkoholi tarbimist korralikult taksoga liigelda otsustanud väga kerges joobes ausad kodanikud arestimajja!!! Ja seal veetsid nad suurema osa oma pühapäevast. Õnneks võtsid tüübid seda huumoriga. Neilgi ju esimene selline kogemus. Aga kuidas selgitada politsei käitumist? Kas teie meelest on normaalne, et usutakse mingit aferistist taksojuhti, kui seaduski ütleb, et kui taksomeeter ei tööta, siis ei pea üldse maksma ja kui ta süüdistab kahte endast poole õhemat valges triiksärgis ja täiesti mittevägivaldset tüüpi kallaletungis? Vägivallas, mille märke ei saa lihtsalt olla. Ja kui tüübid on käitunud täiesti ideaalselt antud olukorras. Kõik ju pidutsevad vahel. Aga nad ei olnud sügavas joobes, nägid välja täiesti korrektsed, ei istunud purjus peaga rooli ning püüdsid vaid koju saada. Mis siis kaitseb tavainimest? Hirmuga mõtlen, et kas meid oleks ka haisvasse ühiskongi ööd veetma viidud, kui oleksime veel tol hetkel nendega koos olnud? Kõike seda mingi eriti nõmeda taksojuhi pärast, kes üritas joobes inimesi ära kasutada.

Urisen siiani selle nädalataguse ebaõigluse pärast.