Keeruta-keeruta

Triibu on taas teinud suure arenguhüppe. Nimelt keerab ta nüüd end üsna vabalt igas suunas - kui just parasjagu liiga põnev ei ole ja ära ei unusta seda võimalust. Siis on nagu selili kilpkonn. Muidu aga on viimase kahe nädalaga saanud üsna paiksest tüübist elektrijänes, kes enam ei mütsata peaga vastu maad, vaid on kiiresti õppinud end ka üle takistuste keerama. Näiteks ühel õhtul, kui jätsin ta omaette voodisse uinuma ja läksin ise dušši alla, ootas mind naastes tüüp, kes oli keeranud end voodidraakoni toele, peanupp juba voodiäärest kõrgemal. See ehmatas mind üsna korralikult ja järgmisel päeval lasime voodi põhja allapoole. Nüüd ongi nii, et voodidraakonist on saanud parim sõber, keda tiivast sikutada ja kellega jutustada. Mulle keeratakse voodis tihti draakoni kasuks selg, aga samas on tore näha teda iseseisvumas.

Lemmik ütleb, et praegu on meil kuldne aeg, sest ta veel ei rooma, aga samas suudab end ise mõnda aega lõbustada. Või suutis. Kuni pühapäevani. Viimased kaks päeva on meil siin mingi kummaline õnnetusehunnik, kes võib isegi ärkamisjärgselt halvas tujus olla ja korraks üksi kuhugi jättes kohe endast välja minna. Ma loodan, et see on lihtsalt järjekordse arenguhüppe algus ja läheb ruttu üle, sest ma olen ära hellitatud meie muheda mehikesega, kes kõigile naeratusi kingib ja ma tunnen end nii abituna, kui ta järsku nii kurb on.

Kassid on ka järsku huvitavaks muutunud. Kui vaid saaks mõne kätte. Vahel ma aitan veidi.

Ja voodis on erakordselt kitsaks läinud, sest hommikupoole tahab ta siiski enamasti kaissu ja kui ma ütlen kaissu, siis ma mõtlen, et ta kasutab maksimaalselt ära oma uut keeramisoskust ja poeb mulle nii külje alla, kui vähegi võimalik. Eile hommikul olin mina külili voodiäärel, minu vastas ja otsas Triibu, tema peakohal Eros ja siis tükk maad eemal Lemmik. Ja siis ma pidin unesegasena valvama, et need kolm üksteisele haiget ei teeks. Aga armas oli ka. Ei ole vist midagi nunnumat, kui Triibu armastust täis naeratused ja kaissupugemine. Aga nüüd ta ärkas. Eks me läheme kallistama.

Taaskord lapsevankri valikust

Kümme!!! aastat tagasi lapsehoidjana töötades kirjutasin postituse sellest, mida jälgida vankri ostmisel. Seda loetakse siiani üsna palju ning täna ise ka üle lugedes üllatas mind see, kui paljuga ma jätkuvalt nõus olen.

Olles nüüd ise ema, komistasin ma vaid paarile omadusele keskendudes väga hea vankri otsa ja jätkuvalt alles avastan selle plusse. Nüüd panen kirja ka juhuks, kui kunagi taas vankriostuks minema peaks või kedagi teist huvitab.

Eelteadmiseks, ma ei ole kunagi olnud mingi brändipede. Nüüd aga olen väga tugevalt Emmaljunga usku või vähemalt Emmaljunga Edge Duo mudeli usku. Meie küll oleme siiani kasutanud vaid vankrikorvi osa, aga ju ma kujundan hiljem oma arvamuse ka istumisosa suhtes.

Kui me vankrit valima hakkasime, siis oli meie üheks peamiseks tingimuseks üleviidav sang. Miks? Aga seepärast, et kui laps juba suurem on, siis huvitab teda rohkem ümbritsev kui vankrilükkaja. Samas aga vahel paistab nii päike silmaauku või tekib emmeigatsus ja tahaks võimalikult kerge vaevaga suundi vahetada. Paljudel vankritel saab füüsiliselt kere teistpidi tõsta, aga seda ei tohi teha, kui laps juba kärus sees istub. Lisaks on nii füüsiliselt väga raske. Üleviidava sangaga mudelid ag on tänaseks muutunud tõelisteks haruldusteks. Mulle jäid silma sõbranna Hartan, millest Rootsis pole vist kuuldudki ja Emmaljunga sportraam, mida juba kümmekond aastat ei toodeta. Kuna meil oli plaan nagunii vanker kasutatult osta ja elame Emmaljunga koduturul, siis ei olnudki asi nii lootusetu. Kõigepealt ostsime hea hinnaga paar aastat vana vankrikorvi tavaraamil ja üsna varsti jäi imeodavalt ette ka täiskomplekt sportraamiga, mis küll rohkem elu näinud, aga ni mis teha!?

Minu teine soov oli fikseeritud ratastega raam. Võimalik, et ühel hetkel tahame ka liikuvaid rattaid proovida, aga hetkel olen nii rahul just stabiilsuse seisukohast.

Ülejäänud plussid on tulnud välja kasutamise käigus, sest ausalt ega me väga rohkem uurimistööd ei teinudki. Käisime küll paaris poes vankreid katsumas ja googeldasime ka veidi, aga ei meeldinud mulle erineva ratastevahega isendid ja üldse oleksin ma tahtnud värvi. Tänapäevased vankrid on aga nagu autodki - seitsmes erinevas hallis toonis saadaval.Lõpuks jõudis meie koju kergelt kumava graffitiimmitatsiooniga must vankrikorv.

Miks see mulle siis nii väga meeldib? Esiteks, on tegemist hästi mõnusalt kõrge ja mahuka vankriga. Jah, see ei mahu igasse autosse ega lifti koos teise käruga, aga meie lapsel on piisavalt ruumi ka viiekuusena ning vabalt saan tema kõrvale visata ka mõningaid mänguasju tekikesi ja üht-teist toidupoest. Kõrguse osas olen ma meelt muutnud võrreldes kümne aasta taguse ajaga. Väljakukkumise ohtu veel ei paista, aga minu selg tänab mind, et ma pidevalt põlvede kõrgusel küürutama ei pea.

Meie vankril on ka igati mõnus kaarvari. Esiteks, saab seda liigutada vaikselt ja ühe käega lihtsalt tõmmates. Ei mingeid totakaid nuppe ega ragisemist. Teiseks on sellel palju nurki, mis tähendab, et päikest kartma ei pea. Kolmandaks on sellel sisseehitatud sääsevõrk ja päikesevari. Sellel on ka võrgust väike aken, aga siinkohal on tegu ka suhteliselt ainsa miinusega, sest see on kõrgusel, kust ise sisse ei piilu ja akna lahti hoidmiseks tuleb kinnitada üks üsna peidus olev trukk ja siis ka vajub pool aknakatet ette tagasi. Eelistaksin midagi kõrgema nurga ja magnetkinnitusega. Samas pole seda akent pea kunagi vaja olnud siiani.

Mis veel? Meie ühel raamil on metallist, teisel tekstiilist korv - maitse asi, ma ütleksin. Muidugi on ka sanga mugav reguleerida ning kogu raam käib üsna lihtsasti kokku ja lahti.

Üks huvitav pluss aga on veel see, et vankrikorvi peaosa saab tõsta, nii et suurem laps saab vahel välja vaadata istuvas asendis, kui vajadus tekib, aga istumisosa veel kasutusele võtta ei taha. Päsätab nt näitustel ja mujal kohtades, kus tuleb ootamatult paigal seista.

Lõppude lõpuks eks igaüks ise otsustab, mis tema jaoks oluline ja mugav on. Mina aga olen superrahul!

Murphy, sa vana naljanina

Ma olen alati arvanud, et sa pole mitte õel, vaid sul on omapärane huumorimeel. Täna sa tõestasid seda taaskord. Nimelt, olenemata jälle kord ebaõnnestunud katsest issiga magama minna, magas Triibu jutti kaheksa tundi. Kaheksa!!! Esimest korda. Kui mõni beebi teeb seda esimesel nädalal, siis meie oma kahekümne teisel. Sellegipoolest meeldiv üllatus. Aga, sellega on üks aga. Et teda õhtul vähem solgutada, lasime tal uinuda päevase mähkmega. Sest pea alati ärkab ta keskööks üles ja ju oleks see sinnamaani vastu ka pidanud. Aga seekord ei ärganud. Ei ärganud ka üheks. Ega kaheks. Vaid alles enne nelja. Ja otseloomulikult sattus tal jalas olema see ainuke omataoline mähe, kust ma kuumadel päevadel lisaimu välja võtsin. Seega oli see eriti õhuke ja selle kohta pidas isegi hästi vastu. Voodilina oli küll niiske ja bodys magama jäänud laps üleni jahe, aga und need selgelt ei seganud. Äkki ta peakski niimoodi niisketes ja külmades tingimustes magama!? Palun ärge kohe lastekaitset kutsuge.

Virk ja hoolas ema oleks vahetanud voodipesu ära. Siinkirjutaja aga viskas kuiva rätiku kummilinale, riietas lapse korralikult pidžaamasse ja sokkidesse ja nii mindi tagasi magama. Järgmine ärkamine oli juba pärast kaheksat. Uskumatu!!! Muideks, kes teab, mida täpselt mõeldakse hoolsuse all? Mina mäletan vaid algklasside tunnistustelt, et see oli ainus "ala", milles mu hinded hea ja rahuldava vahel kõikusid. Ju ma pole seda siiani selgeks saanud päris.

Rääkides esimestest, hetkel jäi Triibu esmakordselt ise põrandal lambanahal magama. Ma plaanisin ta lihtsalt hetkeks turvaliselt käest ära panna, aga ju talle siis ei piisanud kaheteistkümnest unetunnist. Ei sega teda ka remonti tegevad naabrid, kes vahetult meie ukse taga ketassaagi käiavad. Kelle lapsega meie oma vahetusse on läinud? Ja kas me võiksimegi selle versiooni alles jätta?

Eesti üllatas

Vahelduseks titejutule midagi muud ka. Tegelikult mulle üldse ei meeldi, kui lapsi tittedeks kutsutakse. Tita võib veel armas tunduda olenevalt hääletoonist, aga titt on solvang. Aga tagasi teemasse.

Kui viimasel ajal kuulen ja loen pigem, kui pekkis on Eesti, poliitikutega eesotsas, siis vastukaaluks on mul lausa neli positiivset kogemust, mida jagada.

Näide 1:
Vanaema ostis lapsele voodikarusselli, veeretas veel tšekki nädalakese näpuvahel, aga viskas ära, kuna arvas, et mida me sellega Rootsis ikka teeme. Jõudis siis kätte Rootsi reis ja kohale ka vanaema karusselliga, aga siis avastasime, et üks oluline jupp on puudu karbist. Toode oli olnud allahinnatud, aga põhjuseks oli öeldud, et logomuutuse pärast. Me küll veidi kahtlustasime, et äkki ikka oligi tootel endal mdiagi viga, sest keda üks lastetoote logo peaks kottima peale brändijuhi, aga puuduolev jupp oli nii krdi oluline, et ilma selleta oli ka ülejäänud vaid hunnik kasutueid osasid. Vanaema siis arvas, et nagunii tuleb see koolirahaks arvestada ja ära visata, sest kes siis ilma tšekita midagi tagasi võtab või välja vahetab. Tegelikult saaks ju ka müüja alati vastata, et kust tema teab - äkki lähkusime/kaotasime ise ühe jupi ära. Aga seekord, kui poega ühendust võtsime, tunti mu ema kohe ära, vabandati ja lubati puuduv jupp kas või Rootsi saata. Siinkohal pean mainima, et paki saatmine siia maksab pea sama palju, kui see toode allahindlusega ise maksis. Logistika osa kokku lepitud, saime lisaks puuduvalt jupile veel paar kingitust. Nii armas lihtsalt. Mulle juba ennegi meeldis 4Kids pood, aga nüüd soovitan teilegi.

Näide 2:
Natuke ikka beebiteemaline, aga mul oli plaan Eestis kohapeale minna üht lapsekandmisvahendit vaatama. Tundus, et tegu on ainsa poega siin ja sealpool lahte, kus see koha peal olemas on. Reaalsus aga oli veidi teistsugune. Toode eksisteeris vaid veebipoes tellitava kaubana. Müüja aga pakkus, et kuna neil on üks eksemplar Saaremaal olemas, siis ta palub selle Tallinnasse korraldada paari päevaga ja tulgu ma aga tagasi seda proovima. Ma küll olin algusest peale aus, et ma ei plaani hetkel osta ja proovida tahan teist suurust, kui tulevikus teoreetiliselt osta, kui mulle see meeldima peaks, aga nemad arvasid, et tellivad selle ikka mulle ära.

Möödus paar päeva ja läksime kokku lepitud ajal poodi tagasi. Seekord oli seal omanik koha peal ja kui ma ütlesin, mida me otsime, tuli tal ette selline nägu, nagu pahandusega hakkama saanud lapsel. Nad olid unustanud. Minul aga oli vaid paar päeva Rootsi naasemiseni. Selgitasin taas, et mul juba on paar kandevahendit ja kõike muud, aga nad lubasid selle mulle kiirkorras kullerdada ja kas või koju kätte tuua. Lisaks, et võtku ma see Rootsi kaasa ja toogu tagasi siis, kui uuesti Eestisse tulen. Ma küll hoiatasin, et see juhtub alles augustis, aga neile sobis. Ei tahtnud nad ka mingit tagatist, kuigi ma ise pakkusin. Võtsid vaid mu (ees)nime ja telefoninumbri ning hoolitsesid selle eest, et ma paki kindlasti kätte saaksin, hooliata mu rootsi telefoninumbrist. Mul on nüüd aega aga rahulikult soovitud toodet proovida ja esimesed katsedki edukalt seljataga. Päris ma tahangi seda nüüd kelleltki teiselt osta, olgu või hinnavahe. Nii et tervitused ja minu kiitus Stroller24-le.

Näide 3:
Sest minuga juhtub! Ka see on samast nädalast. Nimelt avastasin, et Eestis saab ühe korra pääsmetega beebiujumises käia ning seda tehakse ka Elamus Spaas, millest ma nii palju head juba kuulnud olin. Kahjuks aga ei saanud ma telefoniga nende kodulehel broneerimisega hakkama. Lisaks oli mul küsimusi. Seega helistasin neile, nagu vana inimene. Telefonile vastas aktsendiga neiu, kes oli küll igati abivalmis, aga vist täielikult me üksteisest aru ei saanudki. Igatahes soovitas ta meil ujumistunni ajaks lihtsalt kohale tulla. Me siis läksime.

Koha peal aga selgus, et just sel nädalal jääb tund ära. Neil oli meist vist kahju ja seega soovitasid nad lihtsalt spaasse minna, aga see tähendas, et pidime tunnikese aega parajaks tegema kuni avamiseni. Kui tavaolukorras ma oleksin olnud veidi pahane, siis seekord väga ei olnudki, sest Triibu oli just magama jäänud. Kui me siis ilusa ilmaga õues peesitanud olime kuni avamiseni ja spaasse naasesime, siis tehti meile ilma küsimatagi veel korralik soodustus ja spaa oli tõeliselt mõnus.

Näide 4:
Käisime eile vastavatud restoranis Hügge, mis mu ema kodu lähedale on tekkinud. Esiteks, nii viisakat kohta pole seal kilomeetrite raadiuses ja menüü pani suu vett jooksma. Täielik gurmaanikas, aga normaalsete hindadega. Ka teenindus oli tasemel. Ainult nende FB ajas naerma, sest nad kutsusid end linnaosa popimaks restoraniks ja samas postituses reklaamisid eesootavat avamist.

Mina tellisin rannakarbid, sest polnud ammu saanud ja kuuldavasti suudetakse neid ka Eestis mõnes kohas juba hästi teha. Lemmik võttis veise ja ema hirveburgeri. Nende mõlema toidud nii paistsid kui ka olid ahvatlevad. Minu karbid aga - haisesid ja maitsesid, kui seisnud adru. Ma küll pole mingi mereannispets, aga see ei tundunud õige asi olevat. Pika hambaga sõin ehk kümmekond karpi või vähem ja olin valmis kodus kõhu täis sööma hiljem. Et minu viga, et ju ei oska hinnata.

Tavaliselt on ju nii, et need söögikohad, kus on kehv toit ja teenindus, teavad seda vist ise ka ega küsi kunagi, kuidas kliendid rahul on. Head kohad aga uurivad ja saavad kiita. Eestlane muidugi kardab ka nuriseda tihti. Mina aga olen harjutanud end viisakalt ausat tagasisidet andma.

Kui siis kelner tuli küsima, kuidas toidud maitsevad, siis teised kiitsid enda omi. Mina aga ütlesingi sõbralikult, et mulle ei maitse ja lõhn ning maitse on kahtlased. Kelner kohmetus veidi, vabandas ja selgitas, et karbid peaksid küll värsked olema, aga nuusutas toidu üle ja küsis, kas ma sooviksin midagi muud asemele. Ma siis valisin veise, sest olin Lemmiku oma maitsenud ja see oli tõeliselt hõrk. Ka karbid olid hästi mõnusad ja pehmed, nii et kokale ma saamatust süüks ei pane, aga no see roiskunud tunne...

Mu ees vabandati veel korduvalt ja sain kätte oma isikliku imelise veisefilee. Ka magustoidud olid taevalikud ja ma ei kasuta tihti seda sõna. Vaadake või otsingumootoriga. Võtsime igast sordist ühe ja tekkisid erinevad lemmikud. Alles ei jäänud midagi ja tahaks veel.

Kui aga kehvades kohtades on minevikus hiljem lihtsalt mitu toitu arvel olnud, siis seekord oli kõik väga kliendisõbralik. Soovitan teistelegi taas.

Kirjad Kahele Triibule 22

Mu väike õnnelik beebi,

Sa polegi enam nii väike ja abitu nagu päris alguses. Eriti sõbranna Liisaga võrreldes. No ei suuda me enam meenutada, et sa kunagi sama pisike oleksid olnud, kuigi väidetavalt olid samas vanuses pisemgi. Samuti ei mäleta me, et sa sellist imikunuttu oleksid tootnud või samal määral kiigutamist nõudnud. Seevastu aga oled sa taas naerupall, kes pea alati heas tujus ja suhtlusaldis. Sina usud veel, et inimesed on ilusad ja head ega karda kedagi.

Sa oled ka maailma vapram reisisell, mistõttu läks meie esimene Eestis käik üle igasuguste ootuste hästi. Ei seganud sind laeva loksumine, pidevad uued olukorrad ja inimesed ega erinevates kohtades magamine. Laevas lakkusid sa rõõmsalt aknalaudu ja isegi proovisid minu eeskujul mängunurgas rooliratast keerutada. Lisaks hoidsid seal töötavaid tädisid pantvangis, aga saladuskatte all ütlen sulle, et nad võisid küll öelda, et lase neil sõrmest lahti, aga tegelikult neile meeldis.

Eestis keerasid sa veel korra end õiget pidi, aga alles täna jätkasid tõsisemalt harjutamist ja tegid isegi ühe terve ringi ära. Enam sind üksi kuhugi jätta ei saa. Samas nüüd oled sa jällegi nõus aina rohkem omaette olema.

Eelmisel nädalal juhtus veel midagi tähtsat. Nimelt said sa oma esimesed ampsud, mille jäädvustas ka professionaalne fotograaf. Alustasime avokaadoga ja sa tegid isegi ilusasti suu lahti, kuigi lusikas oli vast kõige põnevam ja ega sa eriti midagi kätte ei saanud. Järgnes amps banaani, millest ei arvanud sa üldse midagi ja magustoiduks said sektori sidrunit, sest sinu issi tahtis su reaktsiooni näha. Me vapper väike tegelane, sa krimpsutasid küll nina selle peale, aga proovisid veel mitu korda.

Ma vist olen selline ema, kelle meelest, kui on läinud trumm, võiksid minna ka pulgad, sest siiani ei tahtnud ma sulle midagi peale rinnapiima anda ja nüüd jälle tahaks lubada sul igasuguseid asju maitsta. Mõistuse piires siiski, aga ei ole ma suutnud seda teaduslikult võtta ja sama asja mitu päeva järjest toppida ning siis järgmine võtta. Avokaadot küll proovisime veel, aga sa ei oska seda veel lusika pealt võtta ega väga taha ka. Arbuusiga läks paremini. Kurgist jälle ei arvanud sa midagi. Küll aga püüad sa järjekindlalt mult joogiklaase ära tõmmata ja kui see õnnestub, siis lutsutad klaasiäärt. Pigem küll väljast poolt, aga see on nii armas. Harjuta terviseks hetkel tühjade klaasidega.

Selle puhkusega oled sa kiindunud veelgi oma pöidlasse, aga ehk oli see lihtsalt reisistress. Lisaks hakkasid sind su jalad ja varbad huvitama ning katsud neid tihti. Kui sa just parasjagu kõhulihaseid ei tee ja end istuli ei proovi sikutada. Õnneks sa vankris veel sellist pulli ei tee, aga süles sind poollamavas asendis hoida on juba päris raske.

Meie kaks nädalat on sisaldanud üsna palju lapsi ja loomi. Kodust lahkudes proovisid sa esimest korda Nokiale pai teha ja veelgi imekspandavam oli see, et ta lubas. Eestis aga nägid mitut koera, said tuttavaks oma veidi vanemate sugulastega, kes sinust vaimustuses olid ning ka mitmete emme sõbrannade lastega. Ühel päeval aga pidasime piknikku teiste jaanuaribeebidega ja sina muidugi juhtusid beebikoosolekut. Ja muidugi said tuttavaks ka oma Eesti vanaisaga, kes tegigi sulle ilusa mähkimislaua.

Mulle nii meeldib, et sinuga koos saab igal pool käia ja kui sa just autos rihmadega kinni olemise üle ei kurda, siis ahmid vaikides endasse uusi kogemusi, et siis hiljem pikalt-laialt oma muljeid jagada. Isegi, kui kõik ei lähe plaanipäraselt, sul on palav või lööd pea ära, ei tee sa probleemi. Ja nüüd juba ka ärkad rahulikult ning vaatad ringi või ootad kannatlikult näiteks kuni mul tuleb meelde sulle süüa pakkuda.

Me oleme väga rahul, et just sina meie poeg oled.

Armastusega,
Emme

Emadepäeva do-over

Kes luges, see teab, et minu esimene emadepäev ei olnud just imeline. Õnneks ei pidanud ma terve aasta järgmist ootama, vaid ainult kaks nädalat, sest Rootsis tähistati seda mai viimasel pühapäeval.

Seekord päev juba algas hästi. Meil oli mitmeid plaane, kaasa arvatud läbiräägitud õhtusöök (vana)emadele, aga hommikul ei tulnud mulle meeldegi, et mingi eriline päev oleks. Olin hoopis see, kes väljus voodist esimesena ja kuna mul oli nälg, tegin võikud valmis ka Lemmikule ning viisin need voodisse. Ta siis naeris, et nii tore emadepäeva hommikusöök (isale). Sõime me aga lõpuks siiski elutoas, Triibut mängimas vaadates, kus ta aegamööda aga meie mõlema silme all esimest korda end seljalt kõhule keeras. Vot see oli lahe emadepäevakingitus.

Samasse päeva jäi ka Triibu esimene sukeldumine ja date kolme neiuga - kõik temast mõne päeva jagu nooremad. Seal tekkis kohe armukolmnurk, kus üks neiu ei suutnud oma käsi kuidagi Triibust eemale hoida, aga Triibut huvitas hoopis üks teine ja lisaks mitmed täiskasvanud.

Date läbi, tulime koju riideid vahetama. Triibu sai selga tumeda ülikonna, millega käib kaasas isegi siidine taskurätt. Kui me need ülikonnad saime, ei mõistnud ma, miks neid vaja peaks olema ja olin veendunud, et ise ma küll neid ei oleks ostnud, aga nüüd on ta paar korda juba suutnud erinevates ülikondades täiskasvanuid võluda. Käisime ühes meie jaoks uues restoranis ja õnneks oli seal rahulik ning hämar. Triibu sai isegi ühe väikese uinaku teha ning magas, pea punasel sametpadjal.

Mul on nii kummaline mõelda, et ta on juba 19+ nädalat meiega veetnud. Kõhuaeg tundus lõputult pikk ja tegelikkuses oli ju vaid kaks korda pikem. Varsti hakkab ta juba inimtoitu sööma ja siis kindlasti istuma ja kõndima jne... Vahel ma tahaks lihtsalt aega peatada, aga samas on nii põnev jälgida tema arengut.

Homme reisime esimest korda Eestisse. Olen terve ilma kaasa pakkinud ja veidi närvis, kuidas see läheb. Kuidas ta magab võõrastes kohtades ja kas võin meie unerutiinile head aega öelda. Eks te varsti kuulete.

Aasta aega uut elu

Eile sai aasta täis päevast, mil saime teada, et meiega liitub Triibu. Veel mäletan ma üsna hästi, mida tegin ja tundsin. Mitmeid teste, üllatust, rõõmu ja šokki, et nüüd ongi nii ja teoorias lapsevanemaks saamise idee meeldivus tuleks kiiremas korras praktikaks ümber vormistada. Tol hommikul olin ma nagunii planeerinud kodust töötada ja oligi hea, sest totter naeratus ei tahtnud mu näolt kaduda. Vaiksematel hetkedel googeldasin erinevaid asju nagu testide usaldusväärsus ja toitumisnõuded ja pidin järjest käest ära panema Lemmiku sünnipäevapeo jääke, sest selgus, et keeldude nimekiri on üsna pikk.

Tänaseks on Triibu neljakuune ja ma tunnen end emarollis aina kindlamalt. Jah, ikka veel pole mul vahel aimugi, mida ta tahab ega märka ma ka kõiki tema signaale, mida teised vahel avastavad, aga enam ei karda ma veeta temaga päevi kahekesi ega üksildust/igavust. Meil on tekkinud terve trobikond uusi tuttavaid - kummalgi omaealisi minu rõõmuks. Koos käime mängutubades, jalutamas ja vahel ka mingitel eriüritustel ja nii tore on. Eriti nüüd, kui ilmad on ka ilusaks läinud. Aastaga on elu päris palju muutunud. Näiteks meigipotsikud kuivavad ja käekotid ning kingad on kurvalt kappidesse ära pandud. Pole lihtsalt vaja ja kui ka tekib tuju end veidi ilusaks teha, siis piisab riptsetuššist ning silmapliiatsist. Samas meie oleme ikka meie ja õhtud mööduvad suht samamoodi kas lemmiksarju vaadates või nüüd juba ka isegi lauamänge mängides. Ma küll ei ole enam täielikult oma aja peremees, aga Triibu on üsna vapper reisisell ja temaga saab igal pool käia. Viimasel nädalal ta aga on veidi kummaliselt käitunud ja ärkas eile öösel näiteks kell 9, 11, 3, 5 ja 7, mil minu närvid juba üsna pingule olid tõmmatud ja palusin Lemmikul ta oma hoolde võtta. Seda oli palju pärast paari nädalat head elu, aga tuletas mulle meelde, et ma ei tohiks vinguda, kui saan jutti vähemalt 3-4 tundi magada. Päev see-eest oli taas mõnus, kui välja arvata, et sama kaua on kestnud tema esimene tissistreik, mil öösel süüakse tihti ja mõnuga ning päeval tõmmatakse end rinnahoidja avamise klõpsu kuuldes vibuks ning pistetakse röökima. Loodetavasti ka see möödub varsti.

Ma arvan siiani, et on raske olla valmis vanemduseks, aga see ei ole midagi ületamatut. Mind aitab palju enda igasuguste lasteteemadega kurssi viimine ja hea partner, kellega võin alati arvestada. Ma ei pea teda paluma ka vahel lapse eest hoolt kanda. Ta teeb seda nagunii igapäevaselt ning peab Triibuga pärast tööd veedetavat aega lõõgastavaks. Minul on siiski kandev roll ja mõned asjad töötavad hetkel veel ainult minuga, aga me mõlemad soovime, et see muutuks. Laupäevaks olen ma kutsutud ühele tüdrukute õhtule ja siis tuleb poistel mõnda aega omapead hakkama saada. Ma ei ole veel olnud temast eemal üle kolme tunni, aga ju nad saavad hakkama. Huvitav saab olema pigem see, kuidas tunnen mina end minu ja mitte emana teiste noorte naiste seltskonnas.

Emadepäev pooliku Pucko ja pettumuspisaratega

Ma väga tahaksin, et oleksin saanud oma esimesel emadepäeval kirjutada armastusest nõretava postituse oma imelisest perest, sest mul ju on see, aga ma ei suuda.

Nimelt, minu emadepäev algas nii, et varem ärganud ja lapse võtnud Lemmik tõi ta mulle tagasi kommentaariga, et peab vetsu tormama. Ma siis pool naljaga, aga samas ka pooltõsiselt pärast kommenteerisin, et ma arvasin, et ta tahtis mulle hommikusöögi voodisse tuua, mitte lihtsalt kõhulahtisust lahendama minna. Seepäevale toodi mulle poolik Pucko kakao hommikusöögi nime all, mis olekski igati hea variant igal muul päeval, aga mitte täna. Jõin selle ära, kogusin end mõne hetke ja ajasin end püsti. Ma ei taha olla lihtsalt hääletu naine, kes on selgelt pahane, aga teeskleb, et kõik on korras ja kuigi see polnud kerge, ütlesin välja, et oleksin emadepäeval oodanud midagi muud. Seepeale tunnistati mulle, et tähtpäev oli meeles küll mõned päevad tagasi, aga enam mitte ja, et I didn't get you anything either. Rohkem ei olnudki vaja. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin, sest ta pole kunagi eriline kingituste tegija olnud, aga kellegi kohta, kes elab internetis ning olles ka veidi rääkinud emadepäevast, ei uskunud ma, et ta selle täiesti ära unustada võib. Pisarad hakkasid voolama ja neid ei peatanud ka embus vaikuses. Ma tean, et päev on veel pikk ja Rootsis "tähistatakse" emadepäeva teisel kuupäeval. Jutumärkides, sest see ei ole siin eriline püha. Samas ta teab, et Eestis on. Ja, et ma olen täiega igasuguste sündmuste tähistamise usku.

Otsustasin proovida end kokku võtta ja minna duši alla pettumust maha pesema. See ei olnud nii lihtne. Duši all meenus hoopis, kuidas minu peikasid on suuresti ühendanud see sama muster. Ma pole kunagi saanud olla see tüdruk, keda kingituste ja lilledega üle külvatakse. On olnud isegi sünnipäevi, kus mu kallim ei liigutanud lillegi. Sõna otseses mõttes. Samas, kui minu elukaaslane on suurepärane partner ja isa 360 päeva aastas, siis see on ju tunduvalt parem, kui oleks mõne päeva jagu erilist käitumist ja vapustavaid kingitusi/üllatusi. Kindlasti on ka selliseid peresid? Samas tundub mulle üksteise meeles pidamine üsna standardne. Igatahes, dušš mu pettumust maha ei pesnudki. Vannitoast meelitas mu välja hoopis kakale tulnud kass.

Teises toas ootasid aga rõõmus laps ja pannkooke tegema hakanud mees, nagu pea igal pühapäeval. Seda ei ole ju vähe. Ei tohiks ju olla, eks? Aga millegipärast erinevalt igasugustest Valentinipäevadest ja aastapäevadest, mil ainult mina tulen selle peale, et teisele midagi erilist korraldada, tegi emadepäeval ära unustamine eriti haiget.

Kirjad Kahele Triibule 21

Mu kallis päikseke,

Päevad sinuga on täis rõõmu ja helgust. Ja vahel ka veidi nuttu, aga enamasti siiski naeru ja lalinat. Nüüd katsetad sa aina uusi helisid ning vähemalt ühe korra olen kuulnud sind ka konkreetselt naeru lagistamas (töö juures Jamesiga).

Sa armastad vett, olgu selleks siis näo pesemine, vanniskäik või beebiujumine, millega just alustasime. Duši all keskendud sa nii kõvasti, et sinu suust ei tule piuksugi välja ja sinu vasak käsi on nii kõvasti rusikasse pigistatud, et läheb lillaks, aga kui voolav vesi peatub, hakkavad su jalad hoogsalt vannis sulpsu lööma ja nägu läheb naerule. Kui mõne sulpsuga satub veel vett suhu, on eriti tore.

Sa üldse tundud pendeldavat tõsise keskendumise ja kõigiga flirtimise ja naermise vahet. Sel nädalal osalesime me mingis performance art beebipildistamises, kus sa lausa kolmele tädile naeratusi kinkisid ja täna, kui käisime sulle passi tegemas, saime sinust lausa esimese katsega väga hea pildi, kus sul on kaval muie ning pilk suunatud otse kummalisesse kaamerasse.

Viimastel päevadel räägid sa väga palju ning mängid aina pikemalt ka omaette või chillid vankris rahulikult ka ärkvel olles. Samas magad sa taas kuidas juhtub, aga minugi poolest, kui sul nii hea on. Ööde kohta aga sama reegel ei kehti. Õnneks sa seda vist mõistad ka, sest magamaminek käib üldiselt meil väga rahulikult ja mõnusalt. Mõnikord sa lalised ja kingid naeratusi mulle mõnda aega. Teinekord aga püüad mu sõrmi endale suhu tirida lutsutamiseks/hammustamiseks või keerad lihtsalt pea ära ja sulged silmad. Juba kolmandat nädalat aga magad sa enamasti ühe 5-7 tunnise une jutti.

Sa oled üldse suur sõrmede närimise fänn. Naerame juba, et kasvatame siin kannibali, sest igal võimalusel lased sa neil hea maitsta. Sobivad nii enda kui teiste omad. Oleme nüüd paar päeva proovinud aidata sind treenimise eesmärgil istesse tõmmata, aga sina keerad asjale veel oma vindi peale, tehes istessetõusule otsa kätekõverduse - ikka selleks, et me sõrmed omale suhu saada. Ma ei taha teadagi, mis siis veel saab, kui sul hambad olema saavad.

Kõik räägivad, et sa oled väga tugev ja stabiilne tegelane ja sa oled ka. Lihtsalt mul on vähe võrdlusmaterjali, aga sa võid lõputult kõhukotis välja sirutatult chillida, üsna pikalt ka kõhuli olla või niisama end süles sirgelt püsti hoida. Ma pole veel näinud, et sa annaksid märku püsti või istuli olemisest tüdinemisest. Ka jalgadega lükkad sa end juba edasi või keerutad kuidagi ringiratast, aga veel mitte küljelt küljele. Maailm muutub aina huvitavamaks. Mõni ime siis, et sul pole aega magada.

Ootame huviga, millega sa meid järgmiseks üllatad!

Armastusega,
Emme

Huvitavad eluringid

TMI hoiatus!

Avastasin eile, et minu reproduktiivelus esinevad teatavad kordused. Nimelt meenus, et kõige esimest korda algasid mul päevad siis, kui ma olin neliteist. Tegu oli talvise kooliveerandi esimese päevaga ehk samuti 14. jaanuariga ja ma olin nii tänulik, et need hakkasid peale varahommikul ja mitte koolis mõne piinliku punase laiguga. Selle aasta 14. jaanuaril aga juhtus vast minu elu kõige tähtsam sündmus - sündis Triibu! Omamoodi ring sai täis. Tehniliselt küll oli tegu ühe palju-palju hilisema ringiga, aga ikkagi.

Muuhulgas, käima läks ka kuues aastaring Rootsis elamist ja õigel päeval ei tulnud see mulle meeldegi, aga kes see ikka jaksab iga asja aastapäevi meeles pidada!? Igatahes, erinevalt mitmetest mu siinse algusaja sõpradest ei olnud ma üldse kindel, et siia kauemaks kui planeeritud aastaks jääda tahan. Aga võta näpust! Tulin ma üksi, vedades järel kahte suurt ja ühte väikest kohvit. Varsti kolivad lõpuks siia ka minu viimased Eestis olevad asjad ja enam ma ei oska ennustada, millal kui üldse minu tee Eestisse tagasi viima peaks. Jah, on raskem hoida suhteid sealsete sõprade ja perega, aga sellevõrra tähenduslikumad on taaskohtumised. Ausalt öeldes, mul on hetkel päris hirm selle üle, kuhu poole Eesti tundub suunduvat. Või vähemalt võimulolijad. Mina ei karda inimesi, kes erinevad minust oma päritolu, religiooni, seksuaalsete eelistuste jms poolest. Küll aga kardan ma neid, kes erinevad minust tunduvalt oma väärtushinnangute poolest. Ma küll mahun vist veel EKREkate heakskiidetud inimtüüpide kitsastesse raamidesse, aga nemad ei mahu minu omadesse oma õõvastava vihkamisega. Jah, mina olengi tolerast, aga ei vihka ma neidki. Lihtsalt eelistan hoida võimalikult kaugele eemale. Aga kuidas me nüüd poliitikani jõudsime?

Lähen tagasi nende inimeste juurde, kes on pakkunud mulle võõral maal ainult tuge ja armastust. Viimase viie aastaga olen ma töötanud kahes ettevõttes kolmel ametikohal, elanud seitsmes kohas, leidnud, kaotanud ja kiindunud inimestesse, olnud neljas suhtes, saanud emaks, kaasaks, miniaks, vennanaiseks. Ootan huviga, mida järgmised viis aastat toovad.

Animal abuse

Lemmik lasi just Triibu ilal tilkuda otse Erose kohevasse kasukasse. Mina emana vangutain muidugi etteheitvalt pead, aga tegelikult kassid alustasid. Või vähemalt Nokia, kes juba pikemat aega tundub elavat jooksuaja rütmis. Tema igasugustesse anumatesse pissimine ei üllata meid enam ammu, aga viimasel ajal on ta ette võtnud Triibu asjad ja korduvalt täis pissinud tema mängumati. Ma alguses vabandasin teda välja, et ju on matil küljes ka lapsepissi lõhn, aga nüüd said tabamuse ka kandelina ja isegi lapse tutikas vanaema tehtud müts. Kurjaks ajab.

Samas ma saan ka Nokaist mõnes mõttes aru. Tema peab juba aastaid koos elama oma dominantse ja ahistamiskalduvustega eksiga. Ise ju ka ei tahaks sellistes tingimustes elada. Lisaks on ta ka füüsiliselt väiksem ja nõrgem ning Eros varieerib oma käitumist ingoreerimise, tahtmatute lähenemiskatsete ja lausvägivalla vahel. Me küll püüame vahele astuda, kui vaja, aga tihti on kahju hetkega tehtud. Ja ju on beebi ka kirsiks toril kassileedile, kes kord ise ema oli, aga oma lastest ilma jäi.

Mõnes mõttes on meil siin nüüd loomade ahistamisega ring täis. Igaüks ahistab kedagi.

Rutiini kõrvad

Nagu ma eelmises postituses mainisin, paistavad meie kodus lõpuks rutiini kõrvad ja mina, kes ma muidu ei ole suur rutiini fänn, rõõmustan. Samas, ma annan endale aru, et kui mina tahan paindlikkust enda tarbeks, siis pean ka Triibule võimaldama paindlikkust tema tingimustel. Seega on minu eesmärgiks olnud ja on ka edaspidi arvatavasti saada paika ööuni võimalikult väheste ärkamistega ja loodetavasti nii, et täiskasvanud saavad õhtuti paar tundi oma aega ning ka hommikul ei pea kukkedega konkureerima.

Alles teisipäeval ma kurtsin teistele noortele emadele, et Triibu magamine on küll parem kui alguses, aga ta on siiani vaid ühe korra maganud järjest 5,5 tundi ja sedagi pool tema elu tagasi. Järgneval ööl oma 100-päevase sünnipäeva puhul tegi ta meile aga kingituse justkui ta oleks seda kurtmist kuulnud, mõistnud ja mõistlikuks pidanud ning magas, nagu ikka, paar tundi, hakkas nohistades ärkama ja vist esmakordselt jäi ise taas magama. Uuesti ärkas ta alles siis, kui magamaminemisest oli möödunud enam kui seitse tundi ja siis ka rahulikult. Muidu ärkab ta üsna kõva nutuga, mis toitmise edaslükkamist minutikski ei luba. Ka järgneval ööl magas ta superhästi, korrates oma varasemat rekordit, magades veel neli tundi ja seejärel kaks tundi varahommikul oma voodis. Tavaliselt on minu valikud kella kuue paiku kas ärgata või ta kaissu võtta või lähevad nad Lemmikuga poisteasju ajama. Igatahes ootan huvi ja hirmuga, kuidas nüüd kolmas järjestikune öö läheb.

Tahan enda jaoks panna kirja, kuidas see magamine meil ajas muutnud on. Kuni veel enam-vähem mäletan. Päris algusest olen kirjutanud ka. Siis võis ta öösiti olla üleval pikemaid juppe, kui vahepeal magada suvatses. Lemmik analüüsis täna tema söömise statistikat ja selle kohaselt oli alguses öid, mil ta veetis kuni kolm tundi konkreetselt süües pluss kõik muu.

Söömisele kulus edaspidi aega küll vähem, aga ikka võis ta vabalt 15-30 minutit süüa ühest rinnast ja tema medõde soovitas ta seejärel vajadusel veel üles ajada, et ta ikka vähemalt 40 minutit sööks ja ehk seeläbi pikemalt magada jaksaks. See ei töötanud meie jaoks üldse. Ta ärkas ikka siis, kui tahtis. Mingit koguste korrelatsiooni me ei jõudnud ära oodata.

Kuigi ta nüüd võis magada rohkem, tahtis ta seda teha ainult minu süles, mis tähendas, et mina muudkui tiksusin üleval, sest siin ei soovitata riskida kaisus magamisega hällisurmade hirmus. Võisin oodata 10-20-30 minutit isegi enne, kui proovisin teda oma pesasse panna ja ta ikkagi ärkas pea koheselt, kui julgesin midagi nii jultunut teha. Lõpuks said mu energiavarud otsa, nii et umbes kuuenädalaselt sai ta mõned ööd tervenisti mu rinnal magada. Olime mõlemad kui liikumatud puunotid ööd läbi.

Seejärel tõstsime ta pesa taas meie vahele suurde voodisse, nagu see ka päris alguses olnud oli, aga erinevus oli selles, et sel korral nõustus ta ka pesas magama ilma suurema protestita. Päris esimesel korral proovisin teiste emade soovitust teda pesas lamades imetada, olles tema kohal poolkummargil, et ta mu maast kõrgemal oleva tissini ulatuks. Ei olnud just väga mugav ja see variant ei lasknud mul ka ei teda krooksutada aidata ega teisest rinnast toita, kui me just ise keset ööd korduval kohti vahetada ei tahtnud, nii et ma päris hästi ei mõista, kuidas teised emad pikali imetavad ja ülimalt ebaproportsionaalsed ei ole. Igatahes, sellest esimesest korrast piisas ja edaspidi aktsepteeriti pesa ka öösel. Samas päeval aina vähem.

Järgmised neli nädalat oli meil voodis kitsas, aga Triibu uni aina parem. Vist kohe selle perioodi algusest hakkas ta ärkama ka ainult söömiseks ning pea kohe seejärel uuesti uinuma. Püüdsin olla ka järjekindel tema alati ärkvel pesasse tõstmisega. Ta oli küll unine, aga ei maganud ja sellegipoolest leppis. Selle periood lõpuks tuli ka see 5,5 tunnine uni ning julgesime taas proovida teda tema enda voodisse meie oma vastu kolida. Ja kohe oli harjumatult palju ruumi taas.

Järgnes tagasilöök. Elasime taas keskmiselt kolmetunniste tsüklitena, aga plusspoole pealt - koos oma voodisse kolimisega hakkasime õhtuti pärast tema uinumist magamistoast ära hiilima ja edukalt. Seni olime või olin vähemalt mina alati koos temaga 7-9 vahel voodisse läinud ja enamasti ka magama jäänud. Muidu vist ei oleks me seda aega üle elanud. Suureks abiks oli ka Lemmik, kes tihti oma algatusel ja ei kunagi porisedes temaga varahommikuti koos öskama ja tegutsema asuma nõustus.

Igatahes, viimased neli nädalat ongi ta maganud parimal juhul 4 tundi korraga. Halvimal mahub 2-2,5 tunnisesse tsüklisse ka söömine ja mähkmevahetus. See on olnud väsitav ja frustreeriv, kuigi mõistusega võttes tean, et nii normaalsed beebid funktsioneerivadki. Aga siis loen või kuulen taas mõnest isendist, kes kaksteist tundi jutti söömata ja ärkamata magab. Aga jah. Ei tea, kas asi oli läbiviidud muutuses või mõnes tema arengufaasis. Loodetavasti edasi läheb paremaks, kuigi ta on taas uue arengufaasi algusesse jõudmas. Seekord me lihtsalt ei tea täpselt, millal, kauaks ja mida oodata. Niikaua püüan mõista ja aktsepteerida, et Triibu tahabki öösiti korduvalt süüa ja nautida, et vähemalt on mul taas mingi oma aeg, et blogida või fotosid läbi vaadata ja kustutada või kas või lihtsalt olla, midagi tegemata.

Viimase paari nädalaga aga on ka päevaunedest mingi muster joonistunud. Alati võib juhtuda, et see kohe muutub, aga hetkel magab ta enne lõunat millalgi kaks lühemat juppi, seejärel õues loodetavasti ühe pikema ja kui veab, jätkub seda veel tuppa ka. Viimane uinak tehakse umbes õhtul viie paiku ja kui ta ärkab enne poolt seitset, siis pool kaheksa-kaheksa algab öö. Mulle see sobib. Kui ta nüüd päeval ka vaid rohkem lepiks väljaspool süle magamisega.

Kirjad Kahele Triibule 20

Kallis Triibu,

Sinust on saanud nii mõnus kaaslane. Juba praegu on näha, et sa oled omaette isiksus ning käitud erinevalt ka erinevate inimestega (loe: ega emmel ei olegi vaja enda aega. Issit aga on huvitav ka veidi kaugemalt jälgida).

Tegelikult ega asi nii hull ka ei ole. Sa jätkuvalt eelistad oma uinakuid teha minu süles ja ka hetkel tegid silmad lahti isegi enne, kui su diivanile panna julgesin. Samas vedeled sa päris rõõmsalt seal omaette siiani. Lisaks on laelamp sulle seltsiks.

Rõõm on kõrvalt jälgida, kuidas sa aina arened. Reedel leidsid sa pärast nädalaid erinevate sõrmekombinatsioonide maitsmist lõpuks üles oma parema pöidla ja nüüd olete te lahutamatud sõbrad. No okei, nii hull see asi ka pole. Laupäeval aga istusid söögilaua taga minu süles ja näitasid, et oskad juba ka laua pealt asju võtta nagu päris laps. Esmaspäeval said samamodi kätte juba pisikese lusika ning hoidsid seda tükk aega ja täna öösel, kolmapäeval ärkasid sa südaöö paiku nagu ikka, aga ilma nututa ning jäid ise uuesti magama ilma söögi ega minu abita. Seega põhimõtteliselt magasid sa esmakorselt jutti üle seitsme tunni. Vau! Magamise koha pealt üleüldse julgen nüüd lõpuks välja öelda, et meil rutiinikõrvad paistavad, aga see teema on ära teeninud eraldi postituse.

Lisaks eelnevale kiidavad kõik, et sa oled hästi tugev, sest hoiad päris ilusasti oma kaela ning suudad püsida pikalt vertikaalasendis. Muid sa ei tunnistagi enam välja arvatud suure unega. Sa naeratad palju ja pea kõigile, nii et teeme juba panuseid su ekstravertsusele. Lisaks tundub, et oled hakanud rohkem musisid hindama. Ka mängukaare all tegutsemisest on saanud su silmis pigem lõbu kui karistus.

Viimaks näitad sa ka huvi Erose vastu. Ühel hommikul mängisite nii armsasti koos. Sina katsusid tema käppa ja tema oli sõbralik vastu. Kiisud justkui ka hoiaksid sind.

Alates eelmisest nädalast on meil kasutuses esimene närimislelu ning värviline suurte rõngaste kett, mis on nii sinu kui ka paljude teiste beebide lemmik siin. Nii lihtne ja selline hitt! Kunagi näitan sulle pilte, kui kirglikult sa seda haarad ja suhu topid.

Igatahes, mu väike inimene, täna oled sa 100 päeva vana ja loodetavasti veedad meiega veel sadu ja tuhandeid.

Armastusega,
Emme

Päris on parem

Hoiatus! Siit tuleb nüüd monsterpostitus, aga luban üle pika aja see-eest piltidega illustreerida :) Nimelt algas #realnappyweek ehk päris mähkmete nädal ja see annab mulle hea võimaluse lõpuks oma kogemustest riidest mähkmetega rääkida ning saadud õppetunde jagada. Ma tean, et nii mõnigi teine populaarne blogija on ka riidest mähkmeid Eestis promonud ja riskin sattuda mähkmejutust tüdinud lugejate pahameele osaliseks, aga kui minu vaatenurgast on kas või ühel teist kasu või aitab see leida julgust ka riidest mähkmeid proovida, siis on asi seda väärt :)

Esiteks, riidest mähkmed on tänapäeval hoopis midagi muud, kui marlide voltimine, sõlmimine ja haaknõelad ja keetma kakaseid mähkmeid ka ei pea. Seega ärge laske oma emadel end hirmutada enne, kui olete end teemaga veidi rohkem kurssi viinud. Kui kodus on olemas pesumasin ja ehk ka kuivati, siis ülejäänu on vaid katsetamise rõõm.

Riidest mähkmeid on päris mitmesuguseid, nii et igaüks peaks leidma midagi enda maitsele ja olukorrale vastavalt. Ma ei ole mingi eriline ökotädi, kuigi üheks suureks põhjuseks riidest mähkmete valikul osutus just tahtmine mitte panustada mitme tonni sadu aastaid laguneva ja vaid mõni tund kasutuses olnud ühekordsete mähkmete prügimäele saatmisesse. Samas ei kuulu minu kogusse ei marlisid ega villapükse, mida veel kuidagi töötlema peab, aga võib-olla see polegi nii keeruline. Mul lihtsalt ei ole kogemust ja seega ma neist rohkem ei räägi.

Minu mähkmeparki kuulub erinevatelt brändidelt nii kõik ühes tüüpi mähkmeid, taskumähkmeid kui ka mähkmekatteid ja te ehk ei teagi, kui nunnud neist paljud välja näevad. Jälle, midagi igale maitsele ja siinkohal ka hoiatus - nende ostmisest võib kergelt sõltuvusse sattuda ja see omakorda tekitab taas suurema jalajälje keskkonnareostuse mõttes, aga on minu meelest siiski parem variant, kui see ühekordsete prügimägi. Lisaks on neile korralik järelturg.

Kolmas argument lisaks keskkonnasõbralikkusele ja välimusele on mähkmete hind. Nimelt riidest mähkmetega on võimalik odavamalt hakkama saada, kui ühekordsetega. Kui võrrelda ühe mähkme hinda, siis on muidugi vahe röögatu riidekate kahjuks, aga õigesti hooldades võib mitu last samade mähkmetega kogu mähkmeaja jooksul käia.

On veel ka inimesi, kes väidavad, et riidest mähkmetega on nahaärritusi vähem ning need ka lekivad vähem. Mina neil teemadel kaasa rääkida ei oska, sest võrdluspilt puudub, aga ei kurda ka. Vahel ikka juhtub nii üht kui teist, aga see vist on normaalne ja just nii nagu pabermähkmetega, tuleb leida just enda lapsele sobivaimad.

Rohkem ma üldinfole ei keskendu. Huvilisi aitab kindlasti Facebook'i grupp nimega Riidest mähkmete KKK. Mina olen sealt paljudele küsimustele vastused saanud ning lisaks olulist infot, mille peale ise ei oleks osanud tullagi. Veel on olemas veebileht nimega Fluff University. Kindlasti ka palju muid blogisid ja teisi allikaid, aga kui te minu blogisse sattusite, siis olete vast isegi juba uurimistööga alustanud.

Niisiis...

Kõige lihtsamaks peetakse tihti AIOsid ehk All In One ehk kõik ühes tüüpi mähkmeid, sest need olla üsna sarnased kasutusmugavuselt ühekordsetele. Neid on ka erinevaid ja minu kogus on hetkel vaid Bambooty AIOd, mis eeldavad küll ise veidi sisulappide paikasättimist, aga põhilapid on juba otsapidi mähkmekatte külge õmmeldud (mis teeb kuivamise kiiremaks) ja kaasas on ka lisalapp, mille saab vajadusel trukkidega samuti katte külge panna. See tundub kõige ratsionaalsem lahendus olevat ning Bambooty omal on erinevad lapid erinevatest materjalidest, nii et igaüks saab ise valida, milline materjal lapse naha vastas olema saab. See on hea, sest mõnes olukorras tahaks, et lapsel oleks alati kuiv tunne ja siis on lahenduseks mikrofliis. Teinekord aga (nt allergikute puhul või potitreeningu perioodil) tahaks just, et laps tunneks, kui mähe märg on. Googeldage edasi erinevate materjalide plusse ja miinuseid huvi korral. Minu AIOd näevad välja nii:

Minu meelest veel lihtsam variant on taskumähkmed.

Jah, need tahavad küll veidi rohkem mässamist, sest mähkmesisu tuleb ise panna suure tasku sisse ning võtta enne pesemist sealt taas välja, aga ei ole lihtsama välimusega mähet. Kui need juba valmis pandud on, siis saab iga vanaisa ja lasteaiakasvataja ka need vajadusel õigesti jalga lapsele. Enne, kui ma emaks sain, arvasin ma, et taskud on üsna jälgid, sest ma peaksin pidevalt ise käsipidi pissi ja kaka sees olema ja ei lohutanud mind ka sõnad, et sisu saab tihti siltipidi välja sikutada ilma mustaks saamata. Praegu ei loksuta sellised asjad mind üldse. Nagunii tuleb ju lapse peput puhastada ning aeg-ajalt määrdunud riideid käidelda. Taskuid on aga erinevaid ja siinkohal räägingi oma nahal saadud õppetundidest, sest on nii palju asju, mida ei oska veebilehelt ilusaid mustrilisi mähkmeid valides kohe vaadata.

Näiteks, taskumähkmete puhul tasub tähelepanu pöörata, kus tasku täpsemalt asub ja milline on selle sissepääsuava.

Minu lemmiksüsteem taskutel on padjapüüri meenutav (pildil vasakult kolmas). See tähendab, et avaus on kahekordselt kaetud ja selliseid mähkmeid müüb näiteks Milovia. Seega peaks ikka väga vaeva nägema, et sisu sealt kuidagi välja vingerdada ning samal põhjusel ei esine seljalekkeid pea kunagi.

Vaakult Alva Baby, Baba+Boo, Milovia ja Wonderoo

Enamikul taskumähkmetest on lihtsalt kummiga krookes auk mähkme tagaosas. See on ka täiesti okei lahendus. Nii on kõige lihtsam sisusid sinna panna ja naljalt need välja ka ei tule. Selliseid lahendusi pakuvad nt Baba+Boo ja Alva Baby (pildil kaks vasakpoolset).

Kõige totakam lahendus, mida ma olen näinud, on aga Wonderoo'l (pildil parempoolne), kus mähkme tagaosas lotendab lihtsalt suur avaus ja voodririidel pole mingit krooget. Nii on oht, et kas voodririie ise või mõni sisu jääb vett tõrjuva katte vahelt otsapidi välja ja siis on kuri karjas. Alati peab mähkmeid vahetades selja üle kontrollima ning isegi siis ei saa päris kindel olla.

Mähkmekatted on ka toredad asjad. Nende sisse saab toppida mida iganes tahad, kuigi ka taskutele pakutakse erinevaid sisusid ja paljud eksperimenteerivad ega jää originaalsisude juurde. Muuseas, mõningate brändide puhul tuleb taskute ja katetega mõni sisu kaasa, teistel tuleb eraldi osta. Neid peetakse sellegipoolest kõige säästlikumaks ja vähem ruumi võtvamaks lahenduseks.

Mähkmekatete osas olen ma vist kõige rohkem õppetunde saanud. Esiteks, vaata alati, alati, ALATI, kuidas sisu seal püsima peaks ning mis materjalist on nii katte sisekülg kui ka kinnitusotsakesed. Piltide pealt saate loodetavasti paremini aru, mida ma silmas pean.

Minu lemmikvariant on, kus vett tõrjuva PUL katte sisemisel küljel ei ole mingit voodrit. Samuti on kinnitusotsakesed PUList või muust õhukesest kangast tehtud ja nii ees kui taga (pildil vasakult teine ja neljas). Kõige parem variant on veel see, kui sisud saab trukkidega paika panna. Nüüd pean ka tunnistama, et ma ei ole veel leidnud ühtegi mähet, kus kõik need tingimused täidetud oleksid.

Vasakult Nups, Ecobebe, Milovia ja Blueberry

Kui kattel on vooder, siis väidetavalt on see mõnusam, kui sisu mingil pühjusel nihkub ja see vahane riie otse lapse naha vastu läheb. Samas, kui palju seda ikka juhtub? Kõik muud variandid aga nullivad ära mähkmekatete põhieelise - võimaluse need kohe või kerge ülepühkimise järel ilma pesemata uuesti kasutusse võtta. Öeldakse ju, et kui kate on jäänud puhtaks, siis piisab vaid mähkmesisu vahetusest ning nii võid kas või terve päeva ühe mähkmekattega hakkama saada. Enamasti küll nii hästi ei lähe ja kohe kindlasti mitte, kui seal mingi pehme vooder, mis pissi endasse imeb, on. See ju hakkab haisema. Halvad näited on Bambooty ja Nups (pildil esimene) minu kollektsioonist. Ka Milovia (pildil kolmas) on veidi kehv, sest tal küll ei ole voodrit, aga kinnitusotsakesed on pehmest fliisist, mis on kuivana küll lapse vastas mõnus, aga saab ju kergelt märjaks. Head näited on Blueberry ja Ecobebe (pildil neljas ja teine), mis on puhtalt PUList. Sellistele tingimustele vastab ka Alva Baby kate, aga seal on minu meelest lausa liiga suured otsataskud.

Huvitav näide on aga Mommy Mouse, mille sisekülg on suures osas PUList, aga mitte vahase vaid mustrilise küljega esindatud. Osaliselt on seal asutuses ka mingi peenike võrkkangas ning otsakinnitus on ka vetthülgav. Seega kokkuvõttes on tegu ühe parima lahendusega, aga ma tulen selle juurde veel tagasi.

Nups saab minu poolt veel ühe miinuspunkti, kuna tal puuduvad täielikult kinnitused, mis sisusid paigal hoiaksid. See ongi lihtsalt puhas kate. Tuleb lihtsalt loota parimat, et sisud kuhugile ei liiguks. Mommy Mouse'il aga on mingil kummalisel põhjusel vaid ühel pool otsatasku. Sellel mähkmekattel ei ole küll vaja neid otsakesi originaalsisude paigalhoidmiseks, aga mulle tundub ikka, et need aitavad kaitseda lekete eest ning võimaldavad vajadusel ka teisi sisusid kasutada.

Meil kasutusel olevad Bambooty (pildil vasakul) ja Mommy Mouse (paremal) mähkmekatteid iseloomustab ka väljend SIO ehk Snap In One. Nad on peaaegu nagu kõik ühes mähkmed, sest kõik käib üheks tükiks, aga ühest otsast sisulappide katte külge õmblemise asemel käivad seal sisud paika trukkidega. Minu meelest on see väga hea ja kindel lahendus, sest tead raudselt, et sisu ei saa kuhugi ära liikuda. Kui ma mõtlengi Bambooty omast kui kõik ühes lahendusest, siis on tegu väga hea mähkmega, sest sellisel juhul on ka okei, kui kõik osad pärast iga kasutuskorda pessu minema peavad. Nimelt on need fliisiga vooderdatud ja see saab alati märjaks. Mommy Mouse aga peab mitu ringi vastu.

Vasakul Bambooty trukkidega käiv fliispinnaga kate, paremal Mommy Mouse

Millele veel võiks mõelda mähete valimisel?

Üks asi, mis paljudele meeldib, on see, kui mähkme jalaaugu ääres on topeltkummid. Kaks kummi on ikka parem kui üks lekete vältimiseks. Mina isiklikult ei taju, et ühekordse kummiga mähkmed rohkem lekiksid, aga kaks kummi aitavad paremini paigal hoida suuremat pampu - näiteks ööks pandud mitut sisu. Topeltkumme näete näiteks Baba+Boo taskumähkmel ning Ecobebe ja Blueberry mähkmekatetel.

Vasakult Alva Baby, Milovia ja Blueberry

Trukkide paigutus on teine asi, mida ma olen õppinud veidi vaatama. Ma ei saa öelda, et mõni üldse ei töötaks, aga enda elu lihtsustamiseks võiks kaaluda kõigi samasuguse paigutusega mähkmete ostmist. Muidu öösel unisena on üsna keeruline kiiresti välja mõelda, millisel mähkmel käib vasak pool peal, millisel parem. Millel on kõige kitsamas asendis vaja panna kinni 4. ja 6. trukk, millel 4. ja 5 ning millisel tuleb kinnitada ainult kaks trukki ning millisel kuus pluss vertikaalsed, kui te seda enne teinud ei ole või on vaja asendit kohendada.

Trukkide miinuseks krõpsude ees on vast astmelisus ja veidi suurem keerukus just nende eelnimetatud asjade tõttu. Samuti võib ette tulla hetki, kus tuleb üks mähkmepool jätta lõdvemaks kui teine, sest kui trukke paralleelselt kinnitada, jääb mähe kas liiga lõdvalt või pigistama. Samas minu meelest on krõpsude miinused palju suuremad ja seega olen oma kogu täielikult trukkidega mähetest üles ehitanud. Niisiis, kuigi krõpsud käivad tõenäoliselt kiiremini kinni ja suuruse reguleerimine on paindlikum, käivad nad ka kiiremini lahti (st, et suuremad lapsed kisuvad krõpsudega mähkmed ise vaevata jalast ära) või jäävad pesus asjade külge kinni ning rikuvad riideid. Peaks iga kord meeles pidama krõpsud enne pesu korralikult kinnitada või üldse võrkkotis pesta. Lisaks koguvad kõik krõpsud aja pikku enda külge sodi, kuni nad enam kinni ei püsi. Kodus, kus on karvased lemmikloomad, nagu meil, ei tundunud need üldse mõeldavana.

Vasakult Milovia vastsündinute mähkmekate ja Nups S suuruses kate

Üheks trukkide ja üldse mähkme suuruse reguleerimise alateemaks on peenikesed/paksud jalad. Iga mudel kõigile ei sobi ja ka sobiv mudel võib ajapikku ebasobivaks muutuda nagu ka ebasobiv sobima hakata, kui laps kasvab. Kõige parem pidi olema konkreetsele suurusele vastavaid mähkmeid kasutada, aga kui ei ole soovi või raha mitu korda tervet oma mähkmeparki välja vahetada, siis soovitan valida, nagu enamik, one size ehk ühes suuruses mähkmed, mis sobivad pea terve mähkmeperioodi jooksul (pildil Alva Baby oma suurimas ja Milovia one size ühes väikseimas asendis. Tegelikult käivad need küljeklapid vajadusel ka risti üksteisest üle päris pisikese beebiga).

Vasakult Alva Baby ja Milovia ühes suuruses taskumähkmed

One size mähkmetel on lisaks horisontaaltrukkidele, mis lasevad lapse kasvades vööst mähet järele anda, ka vertikaaltrukid, mis lasevad pikkust ja ka jalaaukude suurust reguleerida. Erandiks on Bambooty, millel pole võimalik esipaneelil vertikaaltrukke omavahel ühendada, vaid horisontaaltrukke rida allapoole kinnitada, mis jätab ripakile üsna naljaka osa (pildil vasakul).

Vasakult Bambooty ja Mommy Mouse

On mähkmeid nagu Ecobebe, mil on lausa neli erinevat kõrgust, aga enamikul on kolm ja vastsündinu mähkmetel nagu Milovia kaks, Nupsul ainult üks. Lisaks kõrgusele võib erineda ka see, mitu rida neid vertikaaltrukke on ja see mängib vahel olulist rolli. Näiteks kahe reaga ei ole võimalik teostada ekstra peenikeste jalgade seadet, kus vöökoha alumine trukk kinnitatakse äärmistes ridades oma tavaaugu asemel kõige alumise vertikaalse augu külge ning vahepealsed omavahel. Katsetage erinevaid variante nii seadistamise kui brändide osas! Minu meelest head mähked pisikese beebiga alustamiseks on kõiksugused Miloviad, Ecobebe (pildil paremal) ja Mommy Mouse (pildil vasakul). Teistesse kasvas ta sisse umbes ühekuusena.

Vasakult Mommy Mouse, Bambooty ja Ecobebe

Viimaseks teemaks tänases mammutpostituses on mähkmesisud. Neid on ka üsna mitmesuguseid. Enamik on ristkülikukujulised ja valmistatud kas bambusest, mikrofiibrist, mikrofliisist, puuvillast, kanepist või mingisugused segud. On ka spetsmaterjale, mis peaksid eriti hästi hingama või märja tunde jätma ning samuti fliislapid, mida muu peale paigaldada kuiva tunde tagamiseks. Neist igal on oma eelised ja miinused. Minu kogus on kõik need variandid esindatud ja kasutusel. Lisaks on olemas ka vormiõmmeldud sisud, mis on ise ka üleni mähkme kujuga ja peaksid olema eriti lekkekindlad. Lihtsalt mitte vetthülgavad. Minu kogus on selliseid hetkel vaid üks proovimiseks. 

Vasakult fliispinnaga mikrofiiber, tavaline mikrofiiber, puuvill, bambus, söega fliis/bambus, kanep

Huvitav variant on veel Momme Mouse SIO mähetele sobiv Travel sari, millel on külgedel stretchosad, mis aitavad ka keerulisemates oludes lekkeid vältida ja on lapse jaoks hästi pehmed ning mugavad (pildil paremal). Mina plaanin neid juurde hankida.

Bambooty SIO ja Mommy Mouse koos Travel bambussisuga

Muus osas eelistan ma tavalisi bambusristkülikuid hea imavuse saavutamiseks ning fliispinnaga asju katete puhul. Aga ma ka alles katsetan, mis kus kõige paremini töötab. Googeldage edasi! Ja pidage meeles, et puhas mikrofiiber ei tohi oma kuivatava pinna tõttu otse naha vastu jääda.

Vasakult Ecobebe, Nups koos bambussisu, milkrofiibersisu ja fliislapiga, Milovia vastsündinu kate koos fliispinnaga mikrofiibersisu ja bambusest lisaimuga selle all ja Blueberry söega fliis-bambusimuga ning tavalise bambusimuga selle all

Loodetavasti jõudis mõni lugeja ka terve postituse lõpuni. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi, siis vastan hea meelega. Mina ja kolmekune Triibu aga oleme mõlemad rahul, et riidest mähete kasuks otsustasime.

Nii see rikkus majja toodi!?

Me kõik teame, et raha pole siin elus kõige tähtsam, ja et pole ilus uhkustada, aga täna ma tahan küll veidi oma elevust jagada. Nimelt, suutis Lemmik mind mu mugavustsoonist kuidagi välja nügida ja lõpuks ka investeerima saada. Või vähemalt varbaotsaga investeerimisturgu katsuda. Ja hetkel on mul küll hea meel.

Esmakordselt mängisime selle mõttega juba umbes aasta tagasi, aga siis ma lõin araks. Ma ei teadnud veel, mis mu töökohast saab ja seega ka sissetulekutest. Passivsele sissetulekule mõtlemine tundus luksusena, kuigi tegelikult peaks ju olema vastupidi. Igatahes, ma ei teinud midagi. Kui oleks teinud, siis oleksin ma osa saanud julgete huntide diilidest, aga samas nüüd olin ma vist alles valmis tegutsema, olgugi et vanemapuhkuse ajal on ju mu sissetulekud tavapärasest tunduvalt väiksemad.

Mida me siis tegime? Esiteks, hakkasin väikelaenuandjaks. See tundus üsna lihtne kontseptsioon ja minu teada on Eestis ka samalaadseid ettevõtteid, kus eraisikud annavad üksteisele laenu, aga alati on üks laenusaaja, kes laenab väikeseid koguseid paljudelt. Nii on riskid hajutatud, laenu saavad vajadusel ka need, kel pangast ehk ei õnnestuks ja kasumlikum on see ka laenuandjatele. See on pika perspektiivi investeering, sest kuigi protsendid on ilusad, kasvab rikkus aeglaselt, aga iga päevaga aina kiiremini. Hetkeseisuga olen ma investeerinud sinna paari iPhone'i jagu raha ja teeninud tagasi 6 krooni. Naljakas on vast see, et iPhone'e endeid ma isikliku raha eest osta ei raatsiks. Kui firmad jagavad, siis võin kasutada küll.

Teiseks hakkasime investeerima fondidesse nii minu kui ka Triibu nimel. Viimane oligi üks peamistest motivaatoritest minu jaoks, sest me tahame tema tulevikku veidi kindlustada ja kuna meil on aega koguda, siis pigem mitte kohta, kus väärtus vaid kukuks. Kardan ma ikka natuke ja detailid ajavad silme ees kirjuks, aga hajutame ka siin riske korralikult, et pika perioodi peale taas oleks lootust, et kui just ei saa rikkaks, siis vähemalt suudame tagada samaväärse stardi, kui meie planeeritav investeering täna annaks. Ja see on hetkel läinud väga hästi. Nende paari nädalaga on minu investeering kasvanud 317 krooni võrra ja seda poole väiksema summa pealt, kui selle laenuandmisprojektiga. See on juba päris raha ju! Ma tean, et igale tõusule järgneb langus ja homme võib mulle vastu vaadata sealt hoopis kahjum, aga esmamulje on väga positiivne. Isegi, kui kasv samas tempos ei jätku, tundub see hetkel hulga parem, kui lihtsalt pangaarvel seisev raha. Eriti tingimustes, kus pangad aina uusi tasusid leiutavad ja inflatsioon närib oma osa.

Teoorias oleks kasulik kõik oma raha panna sinna, kus see kõige rohkem kasvab, aga konservatiivsele minule tundub siiski targem esmajärjekorras oma suurt kodulaenu vähendada ning väikeses osas investeerida. Tegelikult ju ei tohiks olla vahet, või on? Mulle lihtsalt tundub, et isegi, kui laenuintress on hetkel madal, on see suure summa pealt rohkem kui suurem intress väikese summa pealt või mis? Kusagil on ka tasakaalupunkt, aga ma mõtlen nii, et kui ma pean iga aasta maksma nt 1% 10000 pealt, siis seda on lõpuks, laenu põhiosa maksmata, rohkem, kui nt 10% 1000 pealt. Aga võib-olla ma olen loll. Humaniaar ju ikkagi.

Seksikuse uued definitsioonid

Kena dekoltee - rinnad parajasti ei tilgu ja puudub nähtav okse.

Ilusad juuksed - ei ole oksega fikseeritud. Ehk on ka lähipäevil läbi kammitud.

Ilusad jalad - karvad kaugele ei paista, aga selle eest pean pigem geene tänama.

Ilusad käed - parasjagu ei ole kõrbekuivad ja küüned kasvavad vist hormoonidest.

Ilus jume - kärutamise käigus on päikest saadud ja on olnud meeles end piisvalt jooma sundida, et nägu poleks nagu liivapaber

Kaunis keha - piima täis tissid loovad illusiooni, et keskkoht polegi nii jäme ja vedel. Ärge igaks juhuks katsuge eks :)

Kolm kuud kohtumisest

Meie Triibu sai eile juba kolmekuuseks. Mismoodi küll!? See tähendab ju, et arvestades raseduse algusest, on ta meie elus olnud juba aasta. Tegelikult küll paar nädalat vähem, aga ikkagi see on juba üsna märkimisväärne aeg. Ometi on mul siiani raske uskuda, et ma olen ema ja mul on laps ja ta oli vägagi oodatud ning planeeritud ning me veetsime ju üheksa kuud ühes tükis isegi.

Triibu on üsna lahe tegelane. Muidugi, on ta muutnud kardinaalselt meie elukorraldust ning vaba aega meil põhimõtteliselt enam ei eksisteeri, kui mitte arvestada, et Lemmik laseb mul hommikuti vajadusel veidi kauem magada või mina panen teda siiani ööunne ja siis on Lemmikul vaba aeg. Vanasti ma ei saanud aru, miks üks mu hea sõbranna üksinda sama koormat kannab. Nüüd aga näen isegi, et on üsna keeruline seda tööd jagada, kui osa unerutiinist on rinnaga toitmine. Ma võin ju pudelisse pumbata, aga siis ta sööb vähe ja pika hambaga ning laseb oma issil igasugust tsirkust teha. Aga nagu ma ütlesin, on ta üsna mõnus beebi. Parafraseerides üht teekaaslast, pigem okse kui koolikud ja nii meil ongi olnud, kuigi täna oli vist esimene päev üle kuude, kui minu peale ei oksendatud. Isa võttis löögi enda peale ja ööd ma ei arvesta. Hetkel õhkub samuti mu pidžaamatopist õrna hapupiimakat, aga hetkel mind ei loksuta.

Viimasel ajal on tal liiga kiire, et korralikult süüa. Muudkui tõmbab end rinnast lahti, et ringi vaadata - mis kus toimub. Mis siit paistab või sealt kostab. Ta püüab nüüd ka rusika asemel sõrmi suhu ajada. Kui mitte enda, siis minu omi ja lõualuud on tal üsna võimsad. Täna paistis ta muudkui uuesti ja uuesti proovivat, milline või mitu sõrme koos kõige paremini maitseb. Ja kui suu täis ei ole, tuleb sealt aina enam "juttu". Täna juba ka kuristamist. Ühtlasti oli esimene nii soe ilm, et saime järve äärde murule maha istuda ja loodust vaadelda ning pärast veel magas ta tunde aias samal ajal, kui suuremad naabrilapsed ümberringi kilkasid ja jooksid. Kui vastsündinud peaksid kõige rohkem magama ja siis vaikselt rohkem ärkvel olema, siis meil on vastupidi vist.

Selle kuuga on ta ka terve kilo kasvanud. Avastasin õudusega, et ammu valmis ostetud ujumismähkmed jäävad talle vist väikeseks enne veel, kui ujumistunnid peale hakkavad. Kes oleks võinud arvata, et ta vaid kolme kuuga oma sünnikaalu pea kahekordistab, aga kuuldavasti see ongi üsna normaalne kaal ja iive.

Täna kukutas ta esmakordselt ka end täiesti korralikult kõhult vasakule ja üleni selili, ise oli hullult rahul. Ta tegi samu katseid teisele poole juba üle nädala eest, aga siis ma püüdsin ta iga kord kinni ega teagi, kas ta oleks ära keeranud end. Ja üleüldse, beebid pidid ju esimesena seljalt kõhule keerama või mis?  Tänane keeramine juhtus nii kiiresti, et ma vaevu panin tähele, mis juhtus. Kordama ma teda seda aga ei saanud. Ju ta üllatas iseennast ka. Eks me igatahes harjuta edasi. Ja ka kirjuta siia edasi, kui midagi huvitavat mõttes on.

Kirjad Kahele Triibule 19

Mu kallis, ära kasva nii ruttu!

Täna pidin raske südamega ära pakkima su viimased suuruses 50 ja ülejäänud 56 riided, et teha ruumi juba suurusele 62. Nokia, vana tropp, aga oli leidnud üles kastid nende riietega ja sujuvalt pissinud täis terve su läbipestud ja valmis volditud uute bodyde hunniku, nii et nendega läheb veel veidi aega.

Viimase nädalaga oled sa taas märkimisväärselt arenenud. Kui varem koosnes su kõne väljenditest lä ja ljäh, siis nüüd oled sa jõudnud arengujärgse täishäälikuühendite kordamiseni. See on nii armas, kuidas sa õrnal häälel muudkui ütled hei, hei või on see hi/hai või hoopiski ei? Ehk hakkas sinu ei-periood eriti vara ja saab ruttu kaelast ära? :) Igatahes, see on nii lahe, et me nüüd vestlusi pidada saame.

Sa oled ka füüsiliselt tugevamaks muutunud ja hoiad oma pead juba päris pikalt õhus. Me panime su mängukaare juurde peegli, et sa saaksid Peegli-Oliveri imetleda ja oleksid nõus niiviisi pikemalt kõhuli olema. Reedel aga juhtus paar korda järjest ka nii, et sa olid kõhuli, pea püsti ja siis sa kallutasid end paremale küljele. Seda vist veel päris keeramiseks ei peeta, aga lahe oli ikkagi.

Sa oled üldse üks lõbus sell. Nüüd oled sa nõus juba ka veidi rohkem omaette tegutsema ning tundub, et me teeme taas edusamme ööune osas. Viimased kaks nädalat oled sa maganud oma voodis meie voodi vastas ning enamasti uinud sa ilma probleemideta, kuigi iseasi on see, kaua sa magada viitsid. Umbes sama kaua oleme ka meie issiga võinud õhtuti ära hiilida ning sina oled rahus edasi maganud. See kõik aga töötab vaid siis, kui mina sind magama panen või õigemini magama jääma suunan. Kõigepealt vahetame me su mähkme öömähkme vastu. Vahel paneme sulle pidžaama selga, vahel jääd oma päevariietega. Seejärel suundume me pimedasse magamistuppa, kus sa saad voodis rinda. Seejärel teeme krooksukatse ning tõstan su oma pessa. Vahel sa tahad, et ma paneksin oma käe üle sinu ja pea sinu oma kõrvale. Mõnikord vead sa mu sõrmed endale suhu, aga enamasti sa unega enam ei võitle.

Täna oli ka tore päev, sest sa hakkasid näitama üles huvi oma uute lehmakaisukate vastu, püüdsid neist kinni haarata ja ühe korra isegi sarve suhu toppida. Need on kõik uued oskused ja huvid ning me nii ootame, kuidas sa edasi arened ja muutud. Eks see ole üks lõputu lapsevanemate dilemma, et tahaks näha teid kasvamas ja samas aega tagasi keerata.

Igatahes, tea, et need esimesed kaksteist nädalat sinuga on olnud väga toredad, õpetlikud, südamlikud ja vahel ka veidi hulluks ajavad, aga sa oled täiega äge tegelane ja me ei vahetaks sind mitte kellegi teise vastu.

Armastusega,
Emme

Väikesed beebitekstiili õppetunnid

Täna räägime peamiselt riietest kontekstis, mis mulle lapsevanemaks saamisega selgeks on saanud.

Õppetund 1:
Beebil on täiesti ükskõik, mis tal seljas on nii kaua, kui see mugav on. See küll ei ole suur üllatus, aga on kasulik endale meelde tuletada, et talle ei loe värvid, mustrid ega päritolu. Sulle meeldivad lilled, aga said poja? Pane talle julgelt lillemustrilised asjad selga. Sinu lemmikvärv on sinine, aga kardad, et su tütart hakataks pojaks pidama, kui ta sinisesse riietad? Riieta pealegi! Eelarvamused on nende omajate probleem. Beebid tihti või vähemalt meie oma eelistab üldse alasti olla, aga kui seda varianti ei ole, siis peaasi, et asi oleks paras, mõnusast materjalist ja temperatuurile vastav, tulgu ta siis brändipoest, kaltsukast või sugulastelt.

Õppetund 2:
Paljukiidetud meriinoriided on tüütud. Kui sa just tervet enda ja lapse garderoobi villastest ja teistest õrnadest materjalidest ei ehita, siis ootavad need üksikud aega, mil neid taas kanda, pesukorvi äärel nii kaua, et on oht, et need jäävad enne väikeseks, kui saad pesumasinatäie selliseid kokku. Teine variant on aga see, et nee jäävad hoopis teiste asjade vahele ning satuvad valedel tingimustel pessu ja siis saad omale nukuriided. Mina neid igatahes rohkem ei osta. Meie lapsele sobivad puuvill ja teised lollikindlamad asjad paremini.

Õppetund 3:
Pole mingeid standardeid lukkudele ja trukkidele. Iga asi käib isemoodi kinni-lahti. Osa neist sõltuvad maitsest nagu, kas armastad hõlmikriideid või üle pea käivaid, aga näiteks oma lapse puhul märkan, et ta ei jõua ära oodata, millal ma juba trukkidega jändamise lõpetan. Mida vähem, seda parem. Seega näiteks sobivad meile hõlmikkaelaauguga üle pea käivad asjad kõige paremini. Kõige ebamugavam variant, mille olin suutnud enne Triibu kättesaamist koju tuua, oli selline kostüüm, millel varrukasiil algab otse kaelajoonest, mitte õlast ja trukid jooksevad diagonaalis seda siilu mööda. Mina seda talle vist teist korda selga ei sunni, sest ta oli nii õnnetu, kui mul läks sada aastat aega, et kogu see truki ja kangamajandus ta näo eest ära saada. Kõik teised tulevad vähemalt lupsti üle pea või siis ei mahu üldse.

Õppetund 3:
Pluusid on ka beebidele mõttetud. Esimesed kaks kuud ei pannud me ühtegi kordagi selga, sest nii imelik oli talvel vaadata palja keskosaga last. Body kuidagi hoiab ka mähkme kompaktselt koos ja paigal, vähendades nii õnnetusi, mu meelest. Viimasel ajal siiski oleme ta vahel magama pannud ainult pikkade varrukatega pluusi ja mähkmega, sest tal hakkab väga kergesti palav ja käed ajab ta kohe teki alt välja ning turvalisem ongi, aga ei tahaks ju ka, et ta käevarred öösel külmetama hakkaksid.

Õppetund 4:
Vahet pole, millise kattega mähkimisaluse sa valid. Ta võiks küll olla vedelikke hülgav, aga igal juhul on mõnus, kui seal peal on veel mingi pehme ja soe tekstiil, mida kiiresti pessu saaks visata ja pesta saab seda palju. Me olime alguses leidnud ühe kahese katete komplekti, mis on põhimõtteliselt nagu rätikud, aga nurkades on kummid. See töötab väga hästi, aga kahest jäi selgelt väheks. Internet aga oli täis mingeid röögatult kalleid spetskatteid, mis polnud isegi ilusad. Ühel hetkel aga pakkus mu kallis kaasa välja, et võiksime ju lihtsalt käterätikuid seal kasutada ja see oli nii hea mõte. Kummid küll hoiaksid katteid paremini paigal, aga paljast rätikut on lihtsam ka kiirelt ühe käega sinna panna või eemaldada. Mõni päev pissib Triibu mitu rätikut mähkmevahetuse ajal täis, rääkimata oksest, mida lisandub pea iga kord. Meil oli tunduvalt odavam osta juurde ports rätikuid kui mingeid 40-euroseid kummilina meenutavaid katteid.

Õppetund 5:
Igasuguseid beebilappe ei saa kunagi olla liiga palju. Olin ka enne kuulnud soovitusi neid julgelt varuda ja enda meelest varusin ka, aga kui ka teie laps ajab palju piima välja või ilastab niisama, siis pigem ostke rohkem kui vähem. Pärast saate ju muudeks asjadeks need ära kulutada. Meil on hetkel pisikesi ca 20x20 lappe ca 50 pluss veel 24 väikest käterätti tagumikule. Lisaks veel neli flanellmarlit ja seitse tavalist marlit. Selline varu lubab meil ka mõne päeva mitte pesu pesta ning piisavalt tihti okseseid lappe välja vahetada. Neid vedeleb meil igas toas, vankris, turvahällis ja mähkmekottides.

Õppetund 6:
Magamiskott on kahe otsaga asi. Meie tellisime ekstra nunnud ja normaalse hinnaga magamiskotid Saksamaalt, aga avastasin, et nende toodangut müüakse ka Ülemistes. Ühte pole me kordagi kasutanud, sest selgus, et see on sametist ja mulle ei meeldi. Teist ehk viis korda ja neist kaks viimasel nädalal meelega. Alguses tundus, et selle kaelaauk on nii suur, et laps vajub sinna sisse ära ja satub uutmoodi lämbumisohtu, nullides sellega kogu oma mõtte. Nüüd, kui ta on veidi suurem, on see juba mõnus. Laps ei tõmba seda oma näole ja samas püsivad keha ja jalad soojas. Tüütu on vaid see, et kui mähe kuidagi lekib, siis peab terve see magamiskott pessu minema. Meil on see üsna paks ka ja hetkel ootabki pesu. Selles mõttes on hea mitut omada. Lisaks alguses kartsin osta enam levinud varrukateta variante, aga nüüd tundub mulle mugavam panna laps sinna pikkade varrukatega body või pidžaamaga, kui riskida, et magamiskoti oma varrukate krõpsud teda kuidagi kraabivad. Samas kuigi ma alguses kartsin tekke, on Triibu sünnist alates nendega hästi läbi saanud ja ise teki näo pealt ära võidelnud vajadusel. Siin aga ei saa ma soovitada teistel selliseid riske võtta. Kunagi ju ei tea.

Õppetund 7:
Ära usalda riiete siltidel olevaid suuruseid! Iga poe suurused on veidi erinevad ja isegi sama brändi asjad võivad erineda. Meil on näiteks bobyde komplekte, millest kaks pärast läbipesu olid suuremad kui kolmas. Seega otsustasin ma kõiki sama kategooria riideid omavahel võrrelda, kõrvutada kehapikkusi ja selle põhjal jagada asjad erinevatesse kastidesse oma aega ootama. See tehnika on end igati ära tasunud, sest alles nüüd avastasime ühe asja, millest jõudis laps kuidagi välja aksvada enne, kui see kordagi selga sai. On kahju küll, aga meie veaprotsent on mõnusalt väike ja lasteasjad ei ole eriti odavamad kui täiskasvanute omad, mida saad aastaid kanda. Pisikene beebi aga võib nädalatega riietest välja kasvada. Kui kehapikkuseid kõrvutada, siis on küll oht, et varrukad või püksisääred on mõnel pikemad, teisel lühemad, aga nii kaua, kuni need otsast kinnised ei ole, ei ole ka probleemi. Jalaostega kombed on mõnusad, kui sokid ei püsi jalas või tahaks beebi võimalikult kiiresti riidesse saada, aga need kipuvad väikeseks jääma nii säärest kui ka jalalabast ja seda erinevatel aegadel. Meil on riideid, kus varbad on krõnksus, aga säärest veel pikk kui ka vastupidi.

Õppetund 8:
Otsi pikendatavaid riideid! Paljudel on randme ja pahkluu osas soonik, mille saab üles keerata või just pikemaks lasta. Nüüd aga on ka hakanud tekkima bodysid, millel on jalgevahel mitu rida trukke kehapikkuse reguleerimiseks ja kui mõni lemmikbody jääbki kehast väikeseks, siis müüakse ka pikenduslappe, aga need ei ole nii nunnud.

Õppetund 9:
Kui sul on igat asja kümmekond igas suuruses, siis rohkem pole vaja. Kui sulle sobivad ka lotendavad riided võ viitsid iga päev pesta, siis saad veel tunduvalt vähemaga hakkama. Meil oli kümmekond body, mis sobisid vastsündinule. Esimesed jäid väikeseks, kui ta sai viienädalaseks, aga kõigil ei lähe nii hästi. Järgmine minu komplekteeritud bodyde suurus kestab siiani ja ta sai täna 11 nädalat vanaks ning on 60cm pikk. Samas esimesed hakkavad ka siit komplektist lühikeseks jääma. Paljudest pidžaamadest on ka saanud kolmveerand varrukatega variandid nüüdseks. Samas pluusid, kampsunid, jakid ja püksid kestavad arvatavasti veel mõnda aega. Seega neid pole nii palju vaja ning võite üsna julgelt väikeseid suurusi jahtida või siis valige selliseid, millel on randmel ja pahkluul kummid, mis neid paigal hoiavad.

Eks kui ma veel midagi õpin või meelde tuleb, jagan järgmisi õppetunde. Mulle väga meeldiks, kui teie, kes te seda lugema satute, jagaksite ka oma õppetunde.

Kodu kui põrsas kotis

Mirjam kirjutas ehituse järelvalve teenusest Eestis. Mulle tundub väga mõistlik lasta nii kallis ja oluline asi nagu korter/maja spetsialistil üle kontrollida enne mingite tehingute tegemist. Samas me ise oleme olnud sunnitud samas valdkonnas väga suuri riske võtma vastavalt Rootsi kommetele. Ma ei mäleta, kas olen enne sellest kirjutanud, nii et andke andeks, kui ennast kordan.

Nimelt Rootsis ostetakse kinnisvara as is ehk tehingu ajal olnud seisukorras. On ostja enda mure kontrollida kõik üle ja selle põhjal otsustada, palju see tema jaoks väärt on. Samas minu teada mingid suuremad peidetud vead siiski tuleb müüjal kompenseerida ka hiljem. Niisiis, enne ostu peaks ise kõik üle vaatama, aga kui ei oska? Lisaks on ju ka hullult kiire, sest ost-müük toimub nagu oksjon, hinnad pidevalt tõusevad ja tehing lüüakse lukku suvaliselt hetkel, kui müüja on hinnaga lõpuks rahul. Selleks ajaks on ostja tõenäoliselt saanud tulevast kodu külastada kuni tund aega koos kamba teiste huvilistega ja kinnisvara nägemisest lepingu allakirjutamiseni võib minna ca kolm päeva. See ei jäta just eriti palju aega vigade analüüsimiseks või üldse asjade kaalumiseks.

Meil läks isegi hästi, kuna ostuprotsess venis nädala jagu pikemaks ja seetõttu saime me veel korra omaette praegust kodu vaatama tulla. Lemmik käis läbi kõik nurgad ja sopid, avas kappide uksed, tegime pilte ja mõõtsime seinu. Nii avastasime muidugi ka hulgem pisivigu, mis kohe silma ei jää, aga mille kõigi kordategemine võib päris kalliks osutuda. Näiteks on meie kõige suurema akna nurgas pragu, mis saab olla tingitud ainult maja vajumisest ehk kindlasti mitte meie ega eelmiste omanike süü. Ometi kuulub klaaside vahetamine korteriomenike kulude alla millegipärast. Me ikka veel ootame hetke, mil tunneme end nii rikkana, et tellida Rootsi hindadega kraana ja mehed neljanda korruse hiigelakent vahetama.

Meie vana kodu kosilane aga oli palju usaldavam. Ainus, mida ta meie teada enne ostu tegi, oli ühe seina mõõtmine, et veenduda, et telekas ikka sinna mahuks. Lõplik ostja tegi siiski tiiru ehitajast sõbraga, aga alles pärast ostu vormistamist ning plaaniga lihtsalt vannitoas remonti teha.

Nagu näete, on see süsteem üles ehitatud usalduse peale, kuigi ega ostja ja müüja ei kohtugi enne, kui maakleri kontoris lepingule alla kirjutades. Meil läks hästi ja teame ise, et müüsime edasi väga heas korras korteri. Samas meil pole aimugi, mis peidab end näiteks põranda all või vannitoa plaatide taga. Kas teie julgeksite nii end mitmekümneks aastaks pangavõlglaseks teha?