Lugu sellest, kuidas mina pidin minema Becksi lapsi hoidma

...ehk järjekordne unenäoblog. Eile öösel nägin unes, et mina ja mu ristiema Marika ja Annika ja Andu ja Incu seltskond (ma ei tea, kas Marko ja Sirli ka olid või mitte) olime kusagil Pärnu-Jaagupi lähedal ühes majas keset vett tegemas ma-ei-tea-mida. Ma ei teaks isegi, kus me olime, kui keegi mulle selle Pärnu-Jaagupi faktiga unenäos lajatanud poleks.

Tean vaid, et mingil ajaltegelesin seal hamstritega, kellest üks oli minu ülivana ja halliks läinud tegelikult ammu surnud olev isane hamster Tibi. Aga sellest teemast ei mäleta ka rohkem midagi. Järgmine koht on see, kus kõik inimesed vaikselt uttu tõmbama hakkavad ja Marika küsib mult, kas ma tulen ka koos nendega lennukiga ära. Teadsin, et pean poole tunni pärast olema esimest tööpäeva tegemas Bechamite juures ja see mõte tundus väga hirmuäratav. Kusjuures, ma tean, kust see mõte pärines - alles hiljuti käis uudistest läbi, et kaks Beckside lapsehoidjat olid lahkunud Victoria käitumise tõttu.

Eriti hirmutav oli nende juurde tööle asumise juures see, et ma ei teadnud, kas mul kulub nende juurde jõudmiseks pool tundi lennuki või bussiga või jala või kas kulubki nii palju just aega, aga see pool tundi tundus piisav. millegipärast mina ei teadnud veel, kus nad elavad, aga mu ema teadis ja läksin teda otsima.

Tema rääkis mulle juba bussi peal, et tegelikult oleksin ma jala paremini kohale saanud ja lähen hetkel nende onu vms residentsi ja varsti nägin ka maja - see oli sama suur kui Mustamäe viiekordsed, aga modernsem ja värvilisem. Sain veel kaasa hoiatuse, et täna on Selline päev ja ma peaksin eest ära hoidma, sest paarike pidi tülitsema nii, et olenemata soojast suvisest päevast olid nende majas sees miinuskraadid. Mina hingasin sügavalt sisse ja valmistusin tööpäevale vastu minema, ise lootes, et ma hiljaks ei jää, sest kes teab, mida too rikas ja ülbe tädi minuga teha võiks siis.

Kahjuks edasi ei mäleta, sest Sandra oli juba üleval ja pani teleka käima ja alustas kanalist, kus helisüsteem paigast ära on. Müra ei ole just väga meeldiv äratus.

Alateema pealkirjaga: Yes! I can have it all!!!
Ma põen juba tükk aega sellepärast, et pidin reedel olema kahes linnas ja kahes kohas korraga, aga kummastki ei tahaks loobuda. Täna aga selgus, et üks asi lükkus eelnevale päevale ja ka sel õigel päeval pole mul ühtegi kohustust, sest esimese nädala reedel mul veel loenguid ei ole. Seda aga ei saa öelda teiste päevade kohta. Ma ei saa aru, kuidas Sandral vaid kaks loengut olla saab.

Next topic...
Mida vastate teie, kui teie enda ukse taga küsib ema või keegi teine teilt: kes on? Mina vastan: arva ära või Pätt! Millegipärast lastakse mind siis alati sisse ka.

Ja last but not least...
Nüüd on siis maailm nii kaugele jõudnud, et ostsin täna tahke väikse kettakujulise shampooni. See tundus nii absurdne, et ma lihtsalt pidin selle asja Lushist ära ostma. Btw... lahe pood on see.

Meil oli üldse lahe ööpäev Sandraga. Eile - jah, augusti kuus - käisime sügissaapaid ostma ja esimene paar, mida jalga proovisin, ka minuga koju kaasa tuli ja täna - jah, ikka veel augustis - käisime mõlemad Sandraga oma uusi saapaid testdrive'imas. Hetkel on jalad küll kandilised, aga väga mugavad on üldiselt ja ilufaktor on nagunii minu asjadel MUST BE. Ja täna käisime WW Passaazhi uues restoranis Rõdu (Il patio orig.) ja väga soliidne mulje jäi, kuigi neil olid huvitavamad asjad otsas. Ja siis käisime raamatupoes ennast hulluks ajamas ja siis raamatukogus, kust tulime tagasi sellise portsu kirjandusega, et mees raamatukoguhoidja küsis naerdes, et kas me jaksame oma saagi koju ka tassida. Jube kena mees on keskraamatukogus tööl, muide. Ja jaksasin küll autoni tassida. Ja eile käisime kinos Hairspray'd ka vaatamas, mis on tore laulu ja tantsu täis film, kus on ka häid kilde. Täitsa julgen sovitada.

Kes täna poes pidzhaamaväel ringi jooksis?

Arvasite ära juba jah!? Tundub liiga hulljulge teie jaoks? Tegelikult ei olnud asi üldse julguses või tähelepanupuuduses. Lihtsalt, ma suutsin lõpuks leida koha, kus müüakse ilusaid ja armsaid pidzhaamasid ja avastasin kabiinis, et üks oli vales suuruses ning tõesti ei tahtnud sel päeval juba miljonindat korda uuesti riidesse panna ja pärast riidest lahti võtta. Nii ma siis keskisingi sokkis ja lühikese pidzhaama väel pidzhaamade stangeni ja kabiini tagasi.

Enivei... ma hakkan juba tõsisemalt võtma ema juttu, et mul on shoppamismaania ja see ei ole hea asi. Ma olen tõesti viimasel ajal palju uusi asju soetanud, aga pooltel kordadel, kui ema kaasas on, võib ta iseennast süüdistada ahvatlemises ja provotseerimises. Ta pakub mulle kogu aeg erinevaid asju või toob näha ja käsib siis selga proovida. Alati käib juurde jutt, et aga ta võib seljas palju ilusam olla. No ei ole mina veel leidnud asja, mis oleks puu peal koledam kui kellegi seljas. Küll aga on olnud juhtumeid, kus seljas on ökk ja riidepuu peal ideaalilähedane.

Täna leidsin nii mitu asja, mis olid nii puul kui seljas väga-väga kenad ja muuseas ostsin üksteist paari pesu. Ausõna, ma ei ole maniakk, aga odavalt anti ja pesu pole ju midagi sellist, mille kandmisest saaks kõrvale hiilida. No tegelikult ju saab ka, aga enamus ei tee seda. Just nagu hammastepesugagi. Need toovad kaasa ebameeldivad tagajärjed. Näiteks proovige seelikuga ja pesuta liivakastis mängida. Kindlasti ei saa paljud teist üldse aru, miks see vajalik olema peaks, aga uskuge mind - juba siis on ääretult ebamugav, kui liiv teksadesse satub. Ja rannas ju ikka käite.

Täna sain ka viimase Printsessi päevikute osa endale ostetud ning teised lugesin ka viimaste päevade jooksul uuesti läbi. Ikka on sama head, kui eelmistel kordadel, kuigi vahel häirib mind tolle kirjaniku arrogantsus. Ta kasutab peeneid sõnu, eriti esimestes osades, valesti või siis vales kontekstis ja tõlkija ei jäta ka seda märkimata, aga muidu on tegu suurepärase kirjandusega. Ma ei kogu ühtki teist raamatusarja. Kuigi naljakas oli küll täna oma praeguses vanuses selle eest kassasse maksma minna. Aga alati ei peagi kõik kergesti kätte tulema eks.

********************************************************************************

Tahtsin oma üleeilsest unenäost ka rääkida.

See oli jälle väga veider, aga minu puhul on vist veider normaalne ja normaalne veider. Mida iganes...

Jälle saan kajastada vaid kilde, aga ühes neist sõitsime mina, kasuisa ja mingi väike poiss autoga. Kuulsin kusagilt, et ta on Lõuna-Ameerikast ja meie klassi Risto sugulane. Ma tõesti ei tea, mida ta meiega koos tegi. Ma isegi ei suhtle Ristoga enam rohkem, kui kohtudes viisakustasandil ja Orkutis sünnipäevaks õnne soovides. Pärast tuli mul pähe küsida kasuisalt, mis tolle väikse poisi nimi on ja ta vastas: Risto. Ja mina ei saa siiani aru, miks peaks keegi panema oma lapsele sugulase järgi nime, kui sugulaseks ei ole isa või vanaisa, mida meie klassi Risto talle kuidagi vanuse poolest olla ei saaks.

Teine osa oli ka. Olin kuskil riietusruumis - üksi - ja teadsin ähmaselt, et pean mingis etenduses kaasa lööma ja laulma ning hetkel oli aeg riidesse panna. Rohkem infot mul ei olnud. Toppisin kihiti selga mingid väga imelikud asjad ja just siis, kui mõltesin, et nii ikka ei saa, liitusid minuga teised ja sattusid nii vaimustusse minu kaltsukubu look'ist, et inspireerituna minust, panid ka midagi samasugust selga. Mina tundsin kergenust, et vähemalt ei näe ma ainsana imelik välja.

Edasi pidin lavale minema ja selleks tuli minna umbes Linnahalli jagu trepist üles ja siis sama palju teiselt poolt jälle alla. Mingiväga naljakas punase tooniga saal oli. Teisel pool all olid pingiridade vastas mõned vanaaegsed polsterdatud põhjaga toolid ja seal istusid ning seisid juba mõned inimesed. Läksin ka nende juurde ja siis mõtlesin, et äkki ma siiski ei peaks seal olema ning taganesin publiku alale. Mind aga kutsuti tagasi ja kästi maha istuda esiritta. Ma siis tegingi nii ja mõtlesin, et kui ma vaid teaks, mida ma tegema pean või kuidas lavaline liikumine seatud on või mis laule ma laulma pean ja kas üksi või teistega koos ning kuidas sõnad käivad, siis oleks täitsa hea, aga alguses aitaks ka teiste tegevuse jälgimisest, et minu improvisatsiooniline etteaste õnnestuks. side lõpp minu unenägude maailmaga.

*******************************************************************************

Ja eilsest ka. Istusimegi Reijoga meil ja lasime erinevatel rummidel hea maitsta. Ma imestan, et käisin oma nelja koksi kohta vaid kaks korda pissil ja see tõesti ei ole minulik. Sundisin teda vaatama naistekat ilma eestikeelsete subtiitriteta, kuigi ta ei ole väga hea inglise keeles ja seejärel vaatasime koos Shreki ning see oli nii lahe. Ma ei olnud siiani teist osa näinud ja ausalt - see ei ole ju lastefilm. See on suurtele vähemalt sama naljakas kui mitte naljakamgi.

Nüüd otsin aega kolmanda vaatamiseks ja homme läheme vist Sandraga Hairspray'd vaatama selle Zac'i pärast, kes talle meeldib. Mina olen tema koha pealt neutraalne, sest minu meelest ei tohiks olla mees ilusam oma kaaslasest ja seetõttu jätab ta mind külmaks. Mitte, et ma ennast koledaks peaksin vms, aga see poiss meenutab mu vana klassivenda, kes juba algklassides käis ringi A4 suuruse kosmeetikakotiga, mis sisaldas muuseas saialillega niisutavat kreemi. Aga tal õnnestus ka väga hea välja näha. Palju parem teistest, kel kole pusa tagumiku peale kandma jäi. Võeh:S

Aga siis homseni!

Võrdlen ennast kahe lemmikuga

Ja tehes seda tabelit, sain vist aru ka, miks nad minu lemmikud on. Meil on väga palju ühist. On, millega samastuda. Tabeli kvaliteet küll kriitikat ei kannata, aga ma ei oska seda parandada ka.

Näe, orav!

Täna jällekord männipargis käies karjus K-M äkki: ORAV!!! Aega läks palju läks, aga lõpuks leidsin mina ka nimetatud pudulojuse üles. Ta oli nii armas, hüpates kohe mänguplatsi kõrval puult puule ja vahepeal alla tulles, et midagi maast võtta. Ja sellisel hetkel mõtlesin paratamatult, et kui loodus juba nii lähedale tuleb, ei saa öelda, et elu pole ilus.

Ja muidugi hakkas siis vihma sadama. Ja mulle meeldib vihm ka. Eriti mõnus on vihmaga autoga sõita. Sellel on ka oma miinuseid nagu näiteks fakt, et tagaaknast ei näinud muud, kui vaid uduseid tulesid ja möödasõitvad kihutajad pritsisid terve auto nii märjaks, et ma ei näinud välja ja ma sain kiljuda.

Aga vihm on fun ja kiljumine on fun ja kui ei peaks kartma, et möödakäijad saavad märjaks, siis ma sõidaksin ka sajaga poriloikudest läbi ja kui mul oleks olnud piisavalt mõistust, et hommikul aknast välja vaadata ja kinnised papud panna, siis ma oleksin hea meelega ka poriloikudes hüpanud, nagu väikesed lapsed seda teevad.

Tegin jälle Tammsaaret. Oh. Noh. Mul ikka juhtub, aga mõte sai kirja. Ja täpselt nii pikkade lausetena ma mõtlengi.

Katsumuste kuninganna

Dramatiseerin üle, nagu nii mõnigi kord varem teinud olen, aga päris ilma põhjuseta ka ei virise. Aga see väljend on nii vinge, et kui ma kunagi raamatu kirjutan, siis selline hakab pealkiri olema.

Laupäeval Markoga mänguväljaku piirdeaia peal istudes ja K-Mi mängimas jälgides nägime, kuidas suured poisid tikkudega mängima hakkasid ja kõik väiksemad, minu pudi k.a, ammuli sui pealt vaatasid.

Muidugi, tuli see kohe jutuks ja Marko rääkis, kuidas ta ise väiksena mingi mängumaja maha põletas. Nüüd kuulasin mina, suu ammuli. Siis tuli meelde, et Andrus rääkis ka Õlleka ajal, kuidas nad vennaga kaks pärismaja maha põletanud on ja siiani ei oska keegi neid selles süüdistada. Mõtlesin, et millised püromaanid mu sõbrad küll on.

Ja siis tuli välja, et ega ma ise parem pole. Minu käes lähevad asjad ise põlema. Naerangi juba, et NII kuum tüdruk ma ka ei ole. Aga ei. Lisaks sügisel põlema pandud autole, ajasin nüüd oma koduarvuti juhtme nii kokku, et see läks kärssama ja suri ära. OK. Hetkel on ta ametlikult koomas ja veedab lõbusasti aega K-Arvuti paranduses. Palju õnne talle! Tal on minust nüüd vähemalt kaks nädalat puhkust ja minu poolest võiks ta sinna jäädagi, sest ma võtsin kätte ja rääkisin Elioni inimestega ning tekitasin oma läpakale neti.

Eile käisin Reiot ja Miiat hoidmas ja siin on teile parimad killud ka:
Reio: ma tean, mis kooki ma teen. Ma teen supikooki!
Miia: Meil on õde Birgit. Õde Birgitil ei ole nime.

Täna olin jälle K-Miga ja käisime koos Koplis trammiekskursioonil, et mitte liiga vara koju minna. Tegime isegi Balti jaamas vahepeatuse ja käisime turul, kust ma kahe minutiga omale laksust jälle uud papud ostsin. Ma olen vist natuke hull, aga mulle kulus täna üks tujutõstev ost ära, sest sain oma toimetatud loo Meeliselt tagasi ja nüüd lakun haavu, sest see ei ole enam minu lugu. Öelgu teised, mida tahavad. Üks lugu adopteerimiseks anda. Anyone?

Rohkem uudiseid ei olegi. Lugege homme jälle. Kindlasti on mul midagi öelda, kui oleme Reijoga rummi ära lõpetanud:D

Kirjaoskamatult kingafetishistidele

Nii palju asju on, millest tahaksin kirjutada, aga kuna mulle tehti selgeks, et ma ei oska üldse kirjutada - vähemalt vormilises mõttes - siis väljendan oma imelikku tuju piltides. Äkki tuleb see paremini välja?

Näituse nimi: Selle suve saak ühe erandiga. (Sest üks kingapaar on juba üle aasta minu omanduses, aga nüüd omastasin temaga ideaalselt sobiva koti - olen jah beib.)

Vist näeb juba kaugelt, millised mu lemmikud on:) - kulumistaseme järgi. Ja olengi roosa ja naiivne ja võib-olla ka nõme. Aga ma usun iseendasse.

Kaks asja keerlevad veel mu peas ega anna rahu.

1) Kui te tahate väga näha kahte filmi, mis telekast tulevad ja mille ajad osaliselt kattuvad, siis kumma te valite - kas jätate ühe lõpu või teise alguse vaatamata? Mina vaatan esimese lõpuni ja loodan, et kummalgi kanalil on pikalt tiitrid, millega mina aega võidan. Aga vastik dilemma on ikka.

2) Täna mõtlesin, et küll on ikka hea mänguplatsil lapsega käia, kui viimane on juba selles vanuses, et kasutab mängukaaslastena ära seal vabalt saada olevaid teisi lapsi, mitte ei ripu temaga kaasas oleva täiskasvanu sabas. See on tihti ainus vaba aeg, mis emal on ja siis ta saab lihtsalt puhata või lugeda midagi head või teha läpakaga keskendumist nõudvat tööd, sest vähemalt 60 minutit on lapsel ikka mänguisu ja seda aega on vaja, et emal ei kaoks eluisu. On mul õigus?

P.S K-M tegi midagi naljakat esmakordselt. Ta ütles Markole issi. Nii armas oli:)

Battery's low. Need recharging

Ma olen nii läbi, et ise ka ei usu, aga me ei jaksa korralikult virisedagi.

Räägin muud nalja. Kõigepealt pühendusega Meelisele. Meelis on mu kolleeg Üliõpilaslehest, kes mulle appi pandi ja korralik ajakirjanik, nagu ta on, tegi ta taustauuringuid minu kohta ja muidugi jõudis siia välja. Oli küll piinlik, aga mitte eriti kaua. Mul on hea meel, et teine sai vähemalt naerda. Tema ajas mind ka naerma, kui eile poole ööni juttu rääkisime. Nüüd tuleks veel üksteist ära ka näha.

Ja nüüd sa saad teada, miks ma slakide kohta küsisin. Ma ostsin omale elu esimese kooriva tselluliidikreemi - mitte, et seda väga vaja oleks - ja seal peal oli too sõna. Ja see kreem lõhnab nii hästi ja peaks vist mürke kehast välja viima. See aga on ju igal juhul hea ja ma olen potsikuhull.

Rääkisin täna esimest korda peale oma sünnipäeva Ragnariga ja jälle oli nii paha ja nii hea. Nagu viimasel ajal ongi. Ta sai mu jälle peaaegu nutma. Ja samas, kuidas sa oled kuri kellegi peale, kes räägib, kui palju sa tema jaoks tähendad? Ma tõesti ei tea, miks talle kõik andeks annan. Lööge mind, keegi. Nii, et ma saan ajukahjustuse ja kustub ära see osa, mis teda puudutab. See on vist ainus asi, mis aitaks otsi lahti tõmmata.

Aga samal ajal oli Sandraga fun. Näitasin talle oma ekse ja siis igasuguseid mitteametlikke teemasid ja endal olid ka silmad imestusest suured, kui nad kokku lugesin ja sain sellise numbri nagu 22, mis on isegi suhteline. Ja ma tõesti ei ole mingi lits. Ja siis lugesin kokku need, kellega asi suudlemiseni on jõudnud ja siis läks süda veidi kergemaks, sest minu viimaste arvutuste kohaselt on neid vaid üheksa. Aga minu vanuses... mul võiks juba olla ju küll 22 ametlikku ekspoissi. Aga fun oli neid meelde tuletada ja kokku lugeda.

Pühendame selle lõigu siis näiteks Rasmusele, kellega kõik alguse sai. Ma vist ei tunneks teda äragi, kui otsa jookseks. Huvitav, mida ta teeb?

Unistuste Tüdruk siinpool

Ma olen praegu üks suur ving ja mul pole isegi mitte häbi selle üle. Lihtsalt jõud ei käi hetkel kõigist kohustustest üle ja ma olen lisaks kõigele muule haige keset suve.

Ja ma avastasin just, et mu Virumaa meeste limiit on täis - Siim, Vahur, Madis (teine Virumaa, aga siiski), et mitte arvestada Aivarit, kes metsikult solvus, kui ütlesin, et rohkem Virumaa mehi ei taha ja kaht naabrimeelst kohe kindlalt rajalt maja ei võta ning kes nädal enne sünnipäeva tunnistas, et ei suuda mulle vastu panna ning kelle kohta oma sünnipäeval kuulsin, et ta ilus ja hea suhe oli läbi saanud ja mul on tunne, et see on kuidagi minu süü.

Ja Ragnarist ka ei räägi eks. Ma ei tea, kes tema minu jaoks on või oli, aga ta ajaks pilli kohe väga lõhki. Tema põhjustatud pisaratest ma ei räägigi. Kas ütlesin, et peale kõike muud ei soovinud tema ja Andu mulle isegi õnne? Tunne on nagu poksikotil, nagu idioodil.

Tänast nalja ka... sõin kogemata roolis rummikomme ja siis vilgutasin politseiautole, sest tundus, et see säras näkku. Ega ma sii tol hetkel näinud, et see sinivalge auto oli. Hea, et nad mind kinni ei pidanud. Mu hingeõhk võis päris shokeeriv olla tänu neile "suvalistele shokolaadikommidele".

Aga peale nii väsitavat päeva on nii hea, et mul on Marko, kes ütleb minu kohta Unistuste Tüdruk või Uskumatult Seksikas või midagi muud, mis mu tuju heaks teeb. Ja nii peaaegu iga päev...

Arva ära, millega tegu.

Kui sul kulus vähem kui visi sekundit, oled rikutuma mõtlemisega kui mina.

Ausalt. Ma ei ole surnud!

Mul on lihtsalt võib vist öelda, et liigagi palju tegemist olnud. Viimasesse nädalasse on mahtunud viimane tööpäev Matuga, minu sünnipäev, tükk shoppamist, intervjuu lehe peatoimetajaga, Sandra sünnipäev, Jassi Zahharovi kontsert ja mööda Eestit kolistamine ja midagi oli veel, sest mäletan, et kolmapäev oli ka üsna tihe päev, aga see on ka kõik, mida ma mäletan. Ei tea, kas asi on selles, et viimasel nädalal on neli päeva möödunud alkoholi seltsis? Väga hull minu kohta.

Meelde tuli. Kolmapäeval käisin kingitusi ostmas ja siis raamatukogus ja siis kleepisin mingi totaka peo reklaamipostreid linna päeale kohtadesse, kus tegelikult selle eest raha maksma peaks, aga mitte minusugune tüdruk:D

Nimelt, Nadja helistas mulle eelmisel päeval, et kuule. Kas sa saad ühest kohast mingid postrid ära tuua? Ta jättis vist teadlikult mainima, et pärast pean nendega mööda linna ringi jooksma ja nagu diplomaat erinevate kaubanduskeskuste tähtsate ninadega läbirääkimisi pidama, et kuhu ikka tohib reklaame kleepida. Ega ei täpsustarud ka, kas on juba kokku lepitud teatud kohtadega, et sinna võib või kellega ma antud teemal rääkima peaksin. Need I say, that... esimesest kohast tulin tagurpidi tagasi, sest mul ei olnud kokkulepet piletileviga, kes seal valitseb. Suur üllatus küll eks!? Kammoon. Nadja on vist ikka väga lihtsameelne. Ta ei suvatsenud mulle mainidagi, et teip jms on ka minu enda organiseerida. Ma siiski lootsin, et ta mõtleb nii kaugele ka, aga võtsin igaks juhuks varustuse kaasa ja hea oli, et võtsin.

Siis käisin mööda tunneleid ja saingi turvameestelt loa parimatesse kohtadesse postrid üles panna, kuigi tegelikult olid seal ka klaasitagused kohad, millel info all reklaamivõimaluse pakkuja kontaktide kohta. Mina sain tasuta. Üks turva veel oli õnnetu, et oi, et temaq tuleks küll, aga peab tööl olema sel päeval. Ma ei hakanud ütlema, et mina küll sellele mõttetule ja ülehinnatud üritusele ei lähe. Reklaami peal polnud isegi ühtegi esinejanime, mida ma teaksin.

Sünnipäevaga olid lood nii, et ma ei saanud arugi, et see käes on. ISegi siis, kui vanemad juba õnnitlema tulid, oli mul raske enda sellele lainele viimisega. Ma olin ennast täielikult raamatumaailma viinud ega saanud sealt välja nii kiiresti ja kell oli tõesti nii palju, et õige päev oli käes.

Kingitusevalikud olid ka lahedad. Pakuti õlivahetust - tehtud ja kingitused ei ole tagasiulatuvad; pukside vahetust - ei ole aus, sest ma ei tea isegi, millised need on; diktifoni - mul on kaks; laserprinterit - tahan enne kindlaks teha, kas eelmine on ikka perses; GPSi - ei, aitäh või raha. Lõpuks läksime kingi ostma kasuisaga ja kohe, kui mul enam valus ei ole, olen väga rahul.

Päeval käis minu juurest läbi ka hunnik külalisi ja õnnesoove tuli ka nii palju, et mu Orkuti scrapide arv kahekordistus. Kingiti meiki, pehme loomake, hiigelkarp rafaellosid; Svealt sain selle kleidi, mille ise välja osta plaanisin. Sandra käest sain hiljem ühe väga loodusliku maski, mis naha väga mõnusaks teeb ja Notsu õhupalli.

Tore päev oli. Kergelt organiseeritud kaos, mis lõppes alasti ujumisega. Pidime Sveaga minema Eva-ülikonnas, sest kummalgi polnud ujumisasju ja mina ei viitsinud minna neile tuppa järgi. Poisid pidid ka pärast tulema ja pime oli juba. Käisimegi siis paljalt Pirita jões ja väga fun oli.

Arvake ära, mida poisid tegelikult tegid? Riff ei tulnudki. Pooled ei avaldanud soovigi ja Reijo tuli vaatas meid niikaua kalda pealt, kuni meil oli külm ja tahtsime välja tulla ega liikunud sentimeetritki kohast, kus meie riided olid. Ega ma pole mingi eriti häbelik tüdruk. Lugesin kolmeni, hoiatasin teda ja tulin välja. Ta on mind kord varem ka paljalt näinud, nii et mis siis? Svea järgis minu eeskuju. Kas te ka annate endast noorematele head eeskuju?

Svea ja Reijo jäid ka ööseks minu juurde. Reijo veel tülitses selle pärast kõvasti Sirliga. Pärast aga ütles ta mulle, et vahet pole, kas ta saab sõimata mitte ära tulla tahtmise pärast kohe kodus või alles hommikul. Üks variant aga kindlustaks talle meeldiva öö vähemalt.

No meil oligi tore. Tegin kõigile ära rummijoomises ja koos hävitasime Rafaellosid. Pärast vaatasime veel naistekat videost ja Reijo pidas vapralt vastu. Mina jäin esimesena magama, nii et ei oska rääkida, millega öö lõppes. Ja "hommikuga" ei ole see vastus, mida ma ootan.

See tuleb nüüd väga pikk postitus, aga te ei pea kõike lugema ning lõpus on püant. :D

Reedel käisin autoremondis ja ausalt, ma peaksin hakkama oma musi terroriseerima, et saaksin tihemini seal käia. Melasis on lihtsalt väga laheda jutuga remondimehed. Mul on iga kord lõbus. Ainult siis oli mark, kui nad ütlesid, et aa - see on see põlenud auto ju. Nad mäletavad siiamaani.

Pärast käisime Sveaga odavate riiete poes, kus ma polnud aastaid käinud, kuigi nüüd mõtlen, et oleks vist ikka pidanud. Tulin tagasi 30-kroonise roosa topi ja 110-kroonise seelikuga. Mõlemad näevad väga head välja, kusjuures. Juba olen mõned inimesed kadedaks ajanud. Kas teile meeldib ka inimesi kadedaks ajada? Kasvõi natukenegi...

Vahetasin lillelise kleidi veidi tõsisema roosa seeliku ja topi vastu ning läksin kokku saama Üliõpilaslehe toimetajaga ja see oli tore. Polegi väga midagi pikemalt kirjutada. Räägin hoopis sellest, kuidas enne veel hüppasin läbi mänguasjapoest, kus enne polnud käinud ja tulin tagasi kahe ägeda aparaadiga Sami jaoks. Oleksin tahtnud endale ka mõnda uut mänguasja, aga vanus 2:0 dikteerib juba ette nii mõndagi. Pluss ma alles eelmisel päeval sain kass Timmy. Nüüd on vaja leida võimalus mänguasjad uuele omanikule viia enne, kui ta suureks kasvab. Eile oleksime peaaegu läinud Rakverre, kui mõni poleks mänguasju teise autosse jätnud.

Õhtu möödus Mattiasega minu pool. Ta oli esimest korda ja päris shokis, sest jäi autos magama ega mäletanud siia jõudmist. Mõelge ise - võõras kohas ja ilma vanemateta olla. Ta klammerdus täiega minu külge ja läks veel oma tund aega enne, kui nägu naerule tõmbus. Vaatasime Lottet.

Ööseks oldi ka plaanid. Keiu kutsus mind Terrariumisse ja mõtlesingi minna uusi kingi sisse kandma. Ja kahetsen väga. Enam ei lähe ma kunagi üksi klubisse. Pidime seal kokku saama, aga ei saanudki, sest mitmete sõnumite vahetamise järel sain teate, et nad siiski jäävad Patricusse, kus sinnani olnud olid ja ootavad mind ka. Halloo! Kui ise kutsute klubisse ja ütlete, et olete kindlalt enne kahteteist seal, siis on kena ka nii teha.

Kui küsisin, millises Patricus nad on siis, saabus vastus alles tunni aja pärast, aga mina olin selleks ajaks juba kodus. Kuulge. Ma ei ole minngi lükka-tõmba, kes ootab nurgas, kuni teil on nii igav, et tuleb meelde oma telefoni kontrollida. Ootasin 15 minutit ja tulin ära. Teinekord olen targem. Üksi klubis nagu soliidne ja seksikas müürilill diivanil istuda ei ole üldse fun ega üldse mitte see, mida ma ootasin.

Laupäeval sõitsime vanematega, kes otsustasid ka Lõuna-Eestisse tulla ja Dianega Sandra sünnipäevale Krootusele. Seal oli väga tore. Neil on väga ilus kodu ja veel ilusam tulevane kodu. Nad hakkavad elama palkmajas, mille õuel on hiiglaslik katusega varjualune - ideaalne suvepidude jaoks.

Nalja sai ka - vähemalt algul oli naljakas. Üks Sandra endine klassivend ei suutnud mu nime ära õppida ja ma ei andnud talle eksimist enne andeks, kui ta mulle kirjaliku vabanduse esitab. Nüüd on mul telefofis üks halenaljakas sõnum. Ta sai ka ükshaaval mu telefoni numbreid ära arvata nagu üks tüüp varemgi.

Vahepeal saabus minu üllatuseks mu onutütar Liis sinna koos ühe kutsutuga ja siis tuli välja, et nad tunnevad ka Sandraga üksteist. Eesti on ikka nii väike.

Siis tuli mul ja Sandra toanaabril Riinul idee oma esimene pohmakas ära korraldada ja ikka ei õnnestunud. Käisin poole tunni jooksul kolm korda erinevate poste käevangus tualetis ja kõik kolm viinakoksi ning üks rummikoks tulid välja tagasi. Jalad olid küll pehmed all ja tuju hea, aga ka üks hilisem rumm ei teinud mu hommikut tavalisest erinevaks.

Ja nüüd tuleb üks ülestunnistus, mille pärast mul häbi on. Viimased kaks korda käisin WC-s selle Madisega, kes ka meie joomisüritusega liitus ega suutnud mu nime ära õppida ja teisel korral ei tulnud me tagasi laua juurde, vaid liitusime lõkkeäärse seltskonnaga. Minu ainus eesmärk oli sooja saada. Tal oli vist juba midagi muud mõttes.

Kohe, kui maha istusime, tekkis mu põlvele ka kolmas käsi. Ma ei reageerinud - ei viitsinud. Kui ülejäänud seltskond ära hajus, läks asi tõsisemaks. Mul on vahepealt mäluauk, aga mingil hetkel hakkasime suudlema. Mee-le-tult. Poiss oli kena ja tundus tore ja see osa toimis väga hästi. Ühel hetkel tuli Diane teatama, et enamik rahvast on juba tagasi linnakoju viidud ja kõik on ära koristatud ja kohe on meil ka minek. Ma ei tea, kuidas kõik küll nii kiiresti käis. Minu meelest oli möödunud vaid minuti või kaks. Vahepeal küll keegi hüüdis Madist, aga ta ei reageerinud. Ju talle meeldis minuga rohkem. Minul ei olnud mingeid mõtteid edasise osas. Temaga oli hea, aga ma polnud kindel, kas kellegi teisega või midagi muud tehes oleks kehvem olnud.

Millalgi jõudsime ka tagasi linna. Mul oli veel nii häbi, sest olin lubanud aidata koristada, aga see oli ära tehtud märkamatult. Siis mängisime Twisterit ja kui Sandra mainis, et teda pole juba mitu aastat tooliga tõstetud, siis panin poisid tööle. Talle meeldis. Ma ei tea, kuidas ta tähele ei pannud, et me Madisega vahepeal kadunud olime või veidi iseäralikult käitusime, aga kui talle kohale jõudis, siis ta tegi küll head nägu, aga tunnistas üles, et talle meeldib see poiss juba ammu.

Mul oli nii paha tunne. Tõsiselt paha. Madis ei saanud ka aru, miks ma teda järsku tõrjuma hakkasin ja muudkui proovis minuga kahekesi jääda. Lõpuks rääkisin talle ära, et ta meeldib kellelegi teisele ja ma ei saa sõbrannale nii teha. Pole kunagi teinud ja ei hakka ka tegema.

Sandra ütles, et kõik on OK, sest ma ei teadnud, aga äkki ma siiski teadsin ja olin unustanud? Ja ta oli kuri, aga ta ka ei ütle teistele halvasti. Korra, kui me Madisega lihtsalt kõrvuti istusime ja juttu rääkisime ning tema mind ikka ümber veenda üritas sõnadega: "aga sulle ju meeldis ka ja minule meeldid sina", tuli Sandra ja ütles mulle, et meil kummalgi pole lootustki, sest Madisel on kodus oma tüdruk.

Alles siis sain aru, KUI kuri ta on. Muidugi, tuli see mulle shokina. Ei uskunud, et ta selline siga võiks olla. Siis oli hea meel, et mina olin asjale joone alla tõmmanud enne, kui oleks olnud midagi kahetseda. Tegelt kahestsen sedagi, sest tegin väga heale sõbrannale haiget. Enam ta vist küll minu kohta "parim" ei ütle.

Öösel piinasime koos Madist. Pasteerisime teda ja sisi tegime pilte ja magada ka "vaesel poisil" ei lasknud. Neil vähestel hetkedel, mil jälle kahekesi olime, ta üritas mulle selgitada ja tunistas, et on jah tõeline siga ning pole kunagi varem nii teinud ja mina usun. Ärge röövige mult mu usku!

Tantsisime Sandraga veel ja jõudsime kokkuleppele, et ta on mu armuke nr.3 ja üks teine vetsusaatja - Tauri, kel oli ka sünnipäev, on nr.4. Ta kutsus mind ka oma pühapäeval toimuvale sünnale, aga ma ei saanud ju minna ja viis korda nädalas juua ei ole ka mõistlik vist. Aga hea on see, et sain ennast jälle üle mitme kuu tühjaks tantsida.

Ja mul on uus kinnisidee - ma tahan tätoveeringut. Mind peab vist küll enne uimaseks lööma, sest ma olen kohutav hellik, aga mul on ideaalne koht ja sümbol mõttes. Avastasin Sandra juurest enne teiste külaliste tulekut kehamaalingu pliiatsid ja nüüd kaunistab mu pahkluud üks Medusa-moodi päike ja see on lihtsalt üliarmas.

Mul koitis just, et lehest loetud seksikas ja soliidne, edukas isiklikus ja töises elus horoskoop läks vist täide. V.a. see tööosa. Aga jah. Tätoveeringut tahaks. Ma ei julge dushi alla minna, sest joonistatu võib muidu maha tulla ja mul tuli see väga hästi välja, arvestades minu kunstiannet (loe: puudumist).

Pühapäeval tulid vanemad mulle järgi ja seiklesime mööda Eestit - mina lebotasin autos sel ajal, kui nemad vaatasid asju, mis kellegi meelest vaatasmist väärt on. Ma ei vaidle igaks juhuks, aga kaasa ka ei läinud. Säästsin energiat, sest öö oli poolik ja kõht väga tühi ning süüa ei paistnud kusagilt. Üks pluss veel maaelu kohta. Seal müüakse gladioole kolm krooni tükk ja kleepsunätsu odavamalt, kui minu lapsepõlves.

Tiirutasime Põlvamaal õhtuni. Käisime veel Jassi Zahharovi kontserdil Räpinas, mis oli täielik pettumus ja siis sõitsime nelja tunniga jutiga koju. Saime veel hääletajatelt kutse kevadel kala sööma tulla Venemaa piiri äärde.

Over and out...

Ja millal teie viimati pudelit mängisite?

Mina mängisin eile öösel Kätu ja Riffi kolme aasta täitumise peol ja mul pole ammu nii lõbus olnud. Me tegusid ei teinud, aga see-eest sellel seltskonnal, kes eile mängis, ei ole enam üksteise ees ühtegi saladust. Küsimusi tuli ainult seksiteemadel ja väga detailselt küsiti kvantitatiivset infot ning punastama panevaid jutukesi. Hea, et oli pime, sest mina punastan väga kergesti. Ma polnud juba aastaid pudelit mänginud, aga nüüd mõtlen, et seda peaks tihemini tegema. See on suurepärane võimalus üksteisega kiiresti ja põhjalikult tutvuda ja seal ei raiska keegi ju küsimusi lihtlabastele viisakustele. Naerda ai nii palju, et ma tõsiselt imestan, miks mu kõhulihased ei valuta.

Peale paaritunnist mängimist läks osa seltskonnast ära magama ning mina, Reijo, Keiu ja Alex jäime terveks ööks juttu rääkima ja jälle kord - oli väga tore. Ma polnud Keiut ega Alexit ikka kohe väga ammu näinud ja Keiut ei teadnudki eriti, mitte, et ma Alexi tundmisega kiidelda saaks, aga temaga on iga kord huvitav olnud.

Kuigi mul oli plaan ööseks kasuisa juurde magama minna, sest olime sealt vaid kümne kilomeetri kaugusel Kaius, läks ikka nii, et tormasin peolt otse tööle ja nii häbi, kui mul ka poleks, magasin ma esimesed kaks tundi tööpäevast lihtsalt maha. Hea, et Ann hästi normaalne inimene on. Ja K-Mil jätkus ka loomupärast taktitunnet mind mitte üles ajada. Autosõit mööda Tartu maanteed tööle oli ika väga õudne. Kogu aeg kiskus autot õigelt teelt ära ja korduvalt tuli tahtmine teelt kõrvale tõmmata ja lihtsalt magada, sest silmad ei seisnud lahti. Magama julgesin siiski jädäa vaid kümneks minutiks maja ees autos ja siis muidugi see kaks tundi ka. Aga kaks tundi und ongi kõik kahe päeva jooksul. Väga hull, minu meelest. Ma ei ole harjunud une arvelt kokku hoidma nii.

Häid uudiseid ka:

Ma ei mäleta, kas rääkisin, et autol läks mutrivõtme pildiga tuli põlema ja kasuisa hirmutas mind mootoririkkega. Noh... tegelikult on mu auto lihtsalt liiga tark ja küsis õlivahetust, mille ta nädala jagu enneaegselt sai, aga see näit jäeti millegipärast nullimata. Need tarkused pärinevad Melasi tüüpidelt, kes tule ilusti ära kustutasid.

Ja siis seda, et mul on nüüd kolm vaba päeva. Ma ise ka ei usu, aga juba jõudsin lubada end Nadjale appi mingit üritust promoma ja plakateid kuhugi kleepima. Saab nagunii tähtsate ninadega kakelda. Ninadega, kes omavad või haldavad kohti, mida mina nüüd täis kleepida tahan.

Ning nalja ka:

Vist kirjutasin paar kuud tagasi, et üks tüüp küsis mult bussijaama juures teed Tartu maantee aadressiga maja juurde ja kuigi ma talle suuna kätte näitasin, läks ta ikka kuhugi hoovi. Tegelikult nägin juba ammu, kuidas ta mind silmanurgast piilus ja minu pärast trajektoori vahetas, et mult kontakti küsida, sest samal päeval ma temaga välja minna poleks saanud. Hüüdsin talle jooksu pealt oma mailiaadressi ja edasi oli... mitte midagi. Tänaseni.

Täna laekus minu postkasti kiri: Kuidas siis ka Tartus läheb? Marko (Lastekodu tn-lt)

Mul ei ühendanud kohe üldse ära alguses. Mõtlesin, et wtf? Et see kiri läks nüüd küll valesse kohta, aga ei. Pealkirjaks oli Tere Maria! Järelikult olin sihtmärgiks ikka mina.

Järsku sigines mu pähe kahtlus, et äkki tõesti see tüüp, aga ma ei teadnud tolle nimegi. Ei viitsinud õigel ajal küsida. Saatsin siis suurtest küsimärkidest koosneva ja Tartu ilma kirjeldava maili vastu ja sain kinnitust oma huupi pakkumisele. Ongi see tüüp. Huvitav, mis edasi saab.

Ahjaa.... Üks viimane asi. Ma lähen vist Üliõpilaslehte tööle. Et saaks mingi püsiva otsa oma erialal. Juba olen jõudnud puududa ühelt koosolekult ja ma ju alles kaks päeva tagasi tulin sellele ideele. See teema on nüüd lukus, kuni midagi targemat öelda on.

Okey.... nüüd kõige viimane asi.

Soovijad on oodatud mulle õige päeva õhtul õnne soovima. Midagi suurt ei tule. Süüa vast saab. Kingitused on lubatud. Vastu ei saa:D

200 kroonise allahindluse pähe 600 alla saada pole ka paha

Täna oli üks tõsiselt tore päev. Vahelduseks.

Magasin poole kaheni ja siis tuli idee, et peaks ikka juuksuris ära käima ja saingi aja - poole tunni pärast. Siis läks hulluks rallimiseks linna, aga kohale ma jõudsin ja juuksed said värvitud.

Seejärel läksin Enterisse oma NPNK mp3-mängijat välja ostma ja sain ca 200 krooni asemel peaaegu kuussada krooni hinnaalandust. Vahel peab ju vedama ka. See tegi mu tuju kohe hoobilt heaks. See ja minu kõige uuem juukseklamber, mis kingituste ostmise tuhinas täna endale ostetud sai. Kõigi sugulaste kingitused on ka homseks olemas.

Ma ei saanudki kaua kodus olla ja oma uue pleieriga mängida, kui helistas Aivar, et ta on Tallinnas ja tahab kokku saada. Aivar ja tema sõber Martin tulidki siia ja me rääkisime õues tunde ja tunde juttu. Väga tore õhtu oli ja mul on vist jälle üks uus sõber juures. Martin oli ka väga lahe kuju.

Aga nüüd kavatsen jälle magama minna. Head ööd kõigile!

Kes ei käinud eile vahupeol, on luuuuuuuuuuser!

Nii lahe oli üle pika aja jälle vahu sees tantsida ja tantsida ja siis veel tantsida. Annika ja Veiko olid esimest korda sellisel üritusel. Mina oma nelja vahupeoga olen juba veteran:D Aga fun oli. Täna, kui õnnestub, lähen proovin, kuidas juuksuri värv vahu peole kinnitub. Vaja ikkagi soeng korda teha enne tähtsat päeva.

Avastasin eile, et ma olen liiga tugev. Üritasin Anni juures rulood üles tõmmata, et akent avada ja sealt K-Mi liivaseid asju välja raputada ja tükk rulood otsustas suurema osa küljest lõplikult eralduda. Õnneks võttis Ann asja naljaga, aga enne ma närveerisin paar-kolm tundi.

Ahjaa. Ärge mulle sünnipäevaks röstrit kinkige. Ma juba sain ühe. :)

Kas mulle on otsaette Jalamatt kirjutatud või?

Tundub, et paljud loevad sealt just selle sõna välja. Iga kord, kui astun mõne julge sammu, peab keegi kohe mulle jälle jala taha panema. Vimmase nädala võib kuulutada mu elu üheks kõige hullemaks nädalaks ja samas jälle it wasn't so bad at all. Oli ikka häid asju ka, aga oli ka üle mõistuse palju imelikke ja halgu asju. Haiget sai mu keha ja süda.

Eilne oli ikka haiget tegemise tipp jälle.

Pidin ju 7-9 Soomes olema Ragnari sünnipäeval ja muidu asju selgeks rääkimas. Lisaks lootsin veidi shopata, mõned kingitused osta ja Soomega insideri pilgu läbi tutvuda. Nõme on käia kogu aeg turistideradu. Seekord õnnestus näha ka päris Helsingit, aga mitte päris nii, nagu plaanisin. Mitte üldse kohe.

Juba hommik algas halvasti. Olin eelmisel päeval liiga elevuses ja ei mõelnud läbi, et on vaid üks võimalus 10st, et ma õigeks ajaks check in'i jõuan ja hommikul närvitsesin nagu segane, aga siiski jõudsin laevale. Buss pidi jõudma umbes 6.25 õigesse peatusesse, kust on veel mingi kilomeetri jagu või rohkemgi kõmpida ja mina pidin 6.15 sadamas olema. Keegi kuskil kõrgemal vist aitas mind.

Laevasõit oli igav ja ma olin nii õnnelik, kui jalad lõpuks jälle maad puudutasid võõra riigi pinnal. Ma ei jõudnud ära oodata, millal neist hiigelklaaskoridoridest ja passikontrollist läbi saan ning Ragnariga värskeid muljeid jagada võin. Ja siis... mitte midagi. Mitte kedagi ei olnud mul vastas.

Ma ei uskunud oma silmi. See lihtsalt ei saanud olla võimalik. Ta teadis, kuidas ma kardan üksi reisida ja kuna meie suhted on niigi väga haprad, siis sundisin teda lubama, et ta ei teeks midagi, et seda reisi minu jaoks ära rikkuda. Ja ta tegi ikka. Ta ajas päevad sassi.

Mina seda siis ju veel ei teadnud ja aru ei saa temast ikkagi. Päevad võid sassi ajada ja kaks tundi hiljaks jääda mõne soovimatu külalise puhul. Aga mina olin ju väga oodatud. Vähemalt nii ta väitis ja ni ma arvasin.

Ootasin siis sadamas. Jalutasin korduvalt ringi, otsisin teda. Mõtlesin, et ju ta jääb veidi hiljaks. Aeg aga liikus halastamatult edasi ja paanika minus süvenes. Ma ei teadnud, mida teha. Ma oleks talle helistanud, aga ma polnud jõudnud teha välispaketti nii et mu telefon täitis vaid kellafunktsiooni. Ma ei saanud laenata ka kellegi teise telefoni ega kasutada mõnd automaati, sest tal on jälle uus number ja ma isegi ei küsinud seda, sest olin nii kindel, et ta on mul õigeaegselt vastas ja meil on kolm päeva aega rääkida ja teha kõike muud ning pole võimalustki, et me üksteist silmist kaotame. Mul ei olnud ka tema aadressi, sest ma ei pidanud seda infot vajalikuks.

Ootasin pool tundi. Siis veel pool tundi. Siis mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Ta ei saanud eksida ära. See on tema kodulinn. Ka mina ei eksinud talle vajaliku info ettesöötmisel. Tallink Star. Länsiterminaali. 9:00. 7.08. Ma ei oleks ju saanud enam täpsemalt öelda.

Kuna mul ei olnud kedagi teist, kelle juurde minna, siis läksin küsima, kas saan tagasisõidu pileti ümber vahetada sama päeva õhtuks ja see läks lihtsamini, kui ma arvasin. Ma oleksin olnud nõus maksma ükskõik kui palju selle eest, aga hoopis mulle maksti peale.

Oleksin võinud ka kohe koju minna, aga mõtlesin, et ma ei saa ju nii nõrk olla ja otsustasin siis tüüpiline tibi olla ja shoppamisele päeva kulutada. Läks veidi aega enne, kui aru sain, kus ma olen, sest sadam oli minu jaoks võõras, ühtki tuttavat objekti ei paistnud ja kaardil punast täppi tähendusega Oled siin ei olnud.

Peale mõningat nuputamist hakaksin jalutama tuttavate tänavate suunas ja kokkuvõttes oli toredam päev, kui ma lootsin, et sellest tulla võib. Muidugi mitte nii tore, kui oleks pidanud olema. Aga minuga millegipärast juhtuvadki sellised asjad nag esimest korda elus üksi reisides võõral maal ja kontaktideta üksijäämine. Nuta või naera. Aga nuttes võiks meik laiali minna, nii et valisin naermise. Muidugi, sellele on ka tõsisemaid põhjusi. Ma lihtsalt ei taha nutta kellegi teise pärast. Öeldakse ju, et need, kes on sinu pisaraid väärt, ei aja sind nutma ja need, kes ajavad, ei ole sind väärt.

Maruvihane Maria jalutaski 2,5km võõra linna keskusesse oma lemmikpoodi Glitterisse, mis seekord tõsise pettumuse valmistas. Mul oli raskusi sealt mõne ilusa ehte leidmisega, aga päris tühjade kätega ka tagasi tulla ei saanud. See-eest H&M'i pidin küll tühjaks ostma. Varem olen ma alati sealt rahulikult kaks kätt taskus tagasi tulnud. Seekord nii ei läinud. Ma mõtlesin, et kas see on mingi Ragnari kättemaks vol 2 - jätta mind üksi võõrale maale peale ilusaid sõnu, et ma võiks tulla ja jäädagi jne. Aga tulles tagasi päeva juurde.

Nüüd ma saan aru, miks kõik soomlased retuuse kannavad. Kui Eestis on üks paar 300.-, siis Soomes on kaks paari 6 eurot. Mis te arvate, mitu paari ma ostsin? Tegelt ainult kolm.

Siiani aga kriibivad hinge üks kootud must minikleit ja teksaseelik, mis olid oma sordist viimased ja veidi liiga väiksed. Lasin müüjatel ka teise poodi helistada ja küsida nende järele ja arvutiasjanduses on Soome küll Eestist maas. Eesti omad võtaksid triipkoodi ja vaataksid arvutist, mida, kus ja kui palju on. Need aga kirjeldasid telefoni teel teise poe müüjale värvi ja hinda ja asja ja said ikka ehkupeale eitava vastuse. Ning kogu telefonivestlus võttis aega pool tundi paari sekundi asemel, mis ühtse aruvitsüsteemiga läheks.

Teine asi, mis mind Soome poodide juures imestama pani, et noortepoed on täis trendikaid pensionieelikuid. Eesti kortsulised tädikesed küll topiriiulites ei sori ega proovi hõbedasi kingi. See oli selline tore muigama panev üllatus.

Mul õnnestus käia kohtades, mis varem mulle ette jäänud pole ja osta üliodavalt asju, mida eestis pole või mis siin eraettevõtjate miljardäristumisele kaasa aitavad. Samas teised asjad olid seal nii kallid, et mu silmist võis shokki välja lugeda.

Olles juba shopanud tükk aega, kohtasin üht meeldivat mustanahalist meest. Pean enanst üsna tolerantseks inimeseks ja kuna vahel langen oma võrdõiguslikkuse põhimõtetega liiga sügavale, siis näiteks ei julge ma tihti teistsuguse nahavärviga inimestele isegi otsa vaadata, et nad jumala eest ei arvaks, et ma mingi vahtiv rassist olen.

Kuna aga see on ka tobe, siis otsustasin veidi kirjuma seltskonnaga linnas normaalset käitumist harjutada ja naeratasin esimesele vastutulevale mustale mehele ja guess what? Ta tuli minuga juttu rääkima.

Ma olin parasjagu kuhugi maa alla ära eksinud ning otsisin Anttilat taga. Tema jättis oma tegemised pooleli ja aitas mul seda ning teisi poode üles leida. Rääkisime juttu, õppisime üksteist paremini tundma ja ühel hetkel olime metrooga teel tema koju. Alles metroos hakaks minus paanika tekkima, et mida krdit ma teen? Jälle olen võõral maal võõras linnas võõra mehega võõras suunas kaasa minemas. I must be crazy or something to do things like that.

Seekord läks kõik hästi ja mees oli tore. Ta pidi vaid mingid asjad koju ära viima ja siis linan tagasi tulema, aga me jäime sinna pikemalt jutustama ja ta tutvustas mulle oma kodukanti ning pakkus mulle võimalust oma e-maile kontrollida. Ma olin talle rääkinud, kui ebatavalisse olukordama sattunud olin.

Ragnar oli mulle kirjutanud paar rida. Et ta on niiiiiii idioot ja et ta oli kell 11 sadamasse jõudnud ning edasi mind Glitterisse otsima läinud. Kõik õige, aga veidi liiga hilja.

Vastasin talle, et kui ta siiski mind näha tahab ning oma sünnipäevakinki kätte saada tahab, mida ma tunde otsinud olin, siis ta saab minuga sadamas kokku veidi enne, kui pidin tagasi sõitma.

Ma ju ei teadnud, kas ta üldse mu kirja õigeaegselt näeb või kas välja ilmub, aga lasin Nicolasel end veidi varem sadamasse viia. Saime jälle metrooga sõita, mis on minu jaoks uus ja huvitav ja hirmuäratav. Olen vaid korra varem Pereburgis metrooga sõitnud ja mind hirmutasid juba siis tohutud maa alal suunduvad eskalaatorid, mille käepidemete külge ma klammerdusin nii, et käenukid läksid valgeks ja samas teised inimesed jooksid eskalaatoritel nii, et ma pidin mitu korda tasakaalu kaotama ja kukkuma. Nicolas püüdis mu kinni.

Ta saatis mu sadamasse ja mina närvitsesin terve tee, et kas ma ikka jõuan õigeks ajaks õigesse sadamasse. Ma lihtsalt poleks suutnud välja kannatada veel mingeid jamasid. Jõudsime õigeks ajaks ja ta jõi minuga ootama laeva või Ragnarit - kumb enne tulema peaks.

Istusime pingime maha ja rääkisime juttu. tema käsi oli minu seljataga pingi seljatoel. Ühel hetkel jalutas Ragnar minu juurde. Ta oli juba mitu minutit istunud täpselt minu vastas umbes saja meetri kaugusel, aga ei uskunud, et see võin mina olla, kellel on musta mehe käsi ümber. Lõpuks ta siiski riskis ja astus ligi ja muidugi olin mina.

Nicolas pakkus, et jätab meid omavahele ja ma ei hakanud talle viisakusest valetama ka, et oi ei, palun jää. Seltsis ongi segasem. Kuigi ta oli väga tore, ei olnud tal vaja näha, mis edasi saama hakkab. Ma ei teanud seda isegi.

Ragnar ei püüdnudki end õigustada. Esimese asjana lõin teda ja siis kallistasin. Ja ongi kogu aeg siuke tunne, et ei tea, kas tahaksin teda kallistada, sest ma nii tahtsin teda näha ja imelikul kombel tahaksin ikka veel või lüüa teda, sest ta käitus jälle minuga nii halvasti.

Nimelt oli ta hommikul ärgates hakanud mõtlema, et ma pidin talle täna (tol päeval) teadma andma, millal ma täpsemalt tulen või kas ma ikka saan tulla ja siis talle tuli meelde, et see täna oli juba läbi ja et ma olin talle ka juba uuesti kirjutanud, millal ma tulen ja suurte tähtedega juurde BE THERE. Ma ei tea, kas need tähed oleksid pidanud olema veel suuremad, et ta ei oleks päevi segi ajanud ja kõik oleks läinud nii nagu pidi.

Ta rääkis, et oli eelmisel päeval sõbra sünnipäeva pidanud ja suure hulga raha maha joonud ning kui aru sai, et ma olen teda juba tükk aega sadamas oodanud, läks paanikasse ning helistas isale ja siis emale Eestisse, kes mind ei teagi, et küsida, mis nüüd saab ja mida edasi teha. Ema vaid naeris ja noris teda, et kaotas pruudi ära.

See oli muidugi hästi armas ja ta oli helistanud ka mulle korduvalt, aga telefon oli levist väljas ja ta ei teanud, kas mu telefon on tühi võii olen ma ikka veel Soome pinnal, kuni ma ta mailile vastasin. Siis ta oli ka kohe oma emale helistanud ja rääkinud, et leidis mu üles ning rääkis, mida ma kirjutasin. Ema soovitas tal turvalisuse huvides mulle tagasi kirjutada, et ma jätaks kingituse kuhugi kindlasse kohtaja ta tuleb hiljem järgi. Ta siiski ei teinud nii ja ma olin juba ammu netist väljas ka. Kusjuures, tegelikult ta isegi ei suhtle oma emaga. Ma pidin ta vist ikka väga paanikasse ajama. Noh. Paras talle. Mina olin ju rohkem paanikas.

Ja see mind koso Nicolasega nägemine pidi talle ka paras olema, sest ta on väga armukade inimene ja ka üsna rassistlik ja nüüd on ta ühele "neegrile" tänu võlgu, sest too aitas mind. Ta ütles, et kui tema oleks mina, siis ta ise ka ei räägiks endaga. Mina rääkisin. Ma ei tea, miks. Ma ei tea, miks ma talle kõik andeks annan. See on nagu mingi eriti haige sõltuvussuhe, mis meil on. Ei saa lahti lasta üksteisest, aga koos ka hea ei ole.

Saime pool tundi juttu rääkida, mis minu meelest oli hullem kui üldse mitte kohtumine olnud oleks ja kindlasti hullem kui kolm päeva koos. Ma nii tahtsin, et meil oleks aega omavahel rääkida ja arveid klaarida ja lõbutseda ka ja täita lünki üksteise elude kohta. Poole tunniga aga tekkis rohkem küsimusi kui saadi vastuseid.

Ta ei tahtnud mind ära lasta ja hoidis isegi füüsiliselt kinni, aga antud juhul oleks ta konkreetselt põlvili pidanud paluma, et ma oleksin jäänud, aga seda ta ei teinud. Rääkis vaid kurvast saatusest, et ju siis wasn't ment to be. No three strikes, he's out. Täpselt kolm korda oleme nüüd lives kohtunud ja kui ikka midagi ei juhtunud, siis ei juhtu ka. Ja rohkem ma seda viga ei tee, et talle külla lähen. Vähemalt mitte ilma tagala kindlustamiseta.

Aga jah. Minu kolmepäevasest külaskäigust sai päevane kruiis. Ma pole kordagi olnud Helsingis kauem kui ühe päeva ja seekord ei olnud ka teisiti. Kahju. Ja palun ärge öelge, et on ikka jobu jah. See teeks ainult rohkem mulle haiget, sest mul on ikka mingi vajadus "vaeseid ja väeteid" - ka teda - kaitsta.

Mõtete mujale viija

Leidsin Maria juurest...

1. Ma tahan: rohkem vabu päevi ja pruuniks saada ning kõige rohkem, et tänane päev oleks teisiti alanud.

2. Mul on: kõht shokolaadikommi liiga täis

3. Ma vihkan: altvedamist

4. Ma igatsen: paljude sõpradel järele ja Salvador Dali lõhna järele, mille alles kuu aja pärast saan.

5. Ma kahetsen: et nii naiivne olen. Igas mõttes...

6. Ma armastan: taevast ja inimesi, kes mind naerma panevad

7. Ma olen alati: omamoodi

8. Ma ei ole: enam 36 ja isegi kohati 38

9. Ma tantsin: ka poelettide vahel, kui hea lugu tuleb

10. Ma laulan: autos ja tänaval ja purjus peaga avalikult vahel

11. Ma nutan: kui mulle haiget tehakse

12. Ma kaotan: pidevalt oma telefoni käekoti avarustesse

13. Ma tekitan segadust: kogu aeg. See on elustiil

14. Ma peaks õppima: teistele vastu sitasti ütlema

LEMMIKUD

1. Number: 6

2. Värv: putürkiissinine, pruun, roosa, valge

3. Kuu: august ja mai

4. Laul: Meredith Blake - Bitch

5. Toit: shokolaad ja vürtsikas kanapada

6. Jook: VivaFresh

KAS SA KUNAGI

1. Sööksid putuka? tahaksin proovida küll

2. Hüppaksid benjit? jaaaaaaaa

3. Liugleksid? igal võimalikul ja võimatul moel ning kohtades

4. Tapaksid kellegi? väga ebatõenäoline

5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Kohe, kui võimalus selleks avaneb

6. Kõnniksid sütel? teeks, kui julgeks

7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? been there, done that

8. Hakkaksid taimetoitlaseks? periooditi olen olnud ja kindlalt ei saa lubada, et see veel kunagi ei juhtu

9. Kannaksid triipudega pleedi? kodupiires kindlasti

10. Laulaksid karaoket? Ainult siis, kui mulle võimaldatakse tehnika, millega enda häält kuulen

11. Näitaksid punast tuld? ikka

12. Oleksid ellujääja? see on ülim eesmärk jah

13. Paneksid kellegi nutma? ei... isegi kui tahaksin

14. Lööksid last? olen aru saanud, miks vanemad vahel laste peal jõudu rakendavad, aga ise vist küll ei teeks nii

15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? kümme, kakskümmend. Kõike on juhtunud...

10 FAKTI

1. Kodulinn: Tallinn

2. Juuste värv: maasikablond

3.Juuste stiil: väljakasvanud järgus lõikus

4. Silmade värv: seest pruunid, äärest rohelised

5. Kinganumber: 39-4+

6. Tuju: üllatavalt hea, kui tänase päeva sündmusi arvestada

7. Naha värv: roosa

8. Vasakukäeline/paremakäeline: parema

9. Elanud välismaal? ei

1. Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Ragnar, Nicolas

2. Kus sa viimati käisid? Soomes

3. Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Ema

4. Kellele viimati helistasid? Aivarile

5. Kas sa naerad tihti? Nii tihti, kui võimalik

6. Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Tahaks loota

7. Kas oled sentimentaalne? Kord kuus eriti

8. Keskmine nimi? pole

9. Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Pühapäeval sõin Kerttu Rakke kõrvallauas

10. Kas oled sõbralik? Mulle meeldib küll nii mõelda. You tell me...

11. Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Enda

12. Viimased filmid, mida vaatasid? Stepfordi naised, Evan Almighty

13. Mida sa tegid eelmisel keskööl? Pakkisin asju

14. Mida viimati küpsetasid? Röstisaia lõkke kohal

15. Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Nii pikad, et sasida saaks; nii lühikesed, et pusasid poleks

16. Kas kannad käevõrusid? Periooditi

17. Hetkel kuulad? Rohutirtse

Veel paar:

1. Lemmikbänd? Cranberries. U2, Smilers jne

2. Mida sa suitsetad? Mitte kõige vähematki

3. Oled rahul praeguse eluga? Mitte päris

4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Ei otsi põhjust tavaliselt puudumisele

5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Silmi vist

6. Kas sulle meeldivad raamatud? Mulle meeldib lugeda. Formaat pole oluline

7. Kas sa tahad abielluda? Mitte enne 25ndat eluaastat

8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Vist 11.08 mingi suurem üritus, aga ka reedel Terrariumis Jan Wayne

Munamäed vallutatud jälle

Kolmepäevane Lõuna-Eesti trip on nüüd seljataga ja minu arvele kuulub 600km maha sõitmine, sest alternatiivne autojuht üritas ära elada nii, et korrakski kaineks ei saaks, aga see oli veel hea variant, kui mõelda, et teise auto juhile meeldib üldse joogiselt juhtida.

Käisime telkimas kusagil Rõngu kandis ja väga lahe oli, kuigi alguses sain telkides ööbimisest kuuldes shoki. Külastasime korduvalt Võrut, korra Tartut, Otepääd, Nõiariiki ja kindlasti midagi veel.

Ma isegi ei teanud, et me Tartust läbi läheme, aga mul oli hea meel, sest kohe kui seal autost välja saime, põrkasin Madliga kokku ja tirisin tema ka Wildesse sööma meie seltskonnaga. Ta ütles, et on mind enne ka Tartus näinud ja mul oli nii häbi, sest mina teda mitte. Me võtsime, teel Tartusse, ka ühe hääletaja peale, kes rääkis nii palju, et meil hakkas lausa füüsiliselt paha lõpuks, aga ta rääkis mulle saladuskatte all ka seda, et ühest minu lemmikõppejõust saab järgmine Lauristin ja selle üle oli mul väga hea meel. Keda asi huvitab, küsigu üks-ühele. Ma ei või nimesid siin kirjutada.

Ma ei jaksa kõike kirja panna, mida me tegime, sest seda oli nii palju ja mul on infouputus peas. Lasen välja vaid mingi väikse organiseeritud osa seekord. Esimesel õhtul panime asjad ööbimiskohta maha ja läksime Rõuge suurjärve ujuma. Väga mõnus oli. Ma polnudki seal varem ujumas käinud. Pärat oli mingi kultuuriretk ka ja õhtul sai metsikult nalja grillides, sest Simon ütles järsku Nigelile: ettevaatust, kõrvakiil!

Kõik, kes eesti keelest aru said, olid naerukrampides laua all. Tegemist oli siiski kõrvahargiga. Mul voolasid pisarad mööda nägu alla veel kümme minutit hiljemgi ja siiani paneb see muigama.

Teisel päeval käisime Võrus söömas ning suurepärases antiigipoes ning Suurel Munamäel ja siis jälle ujumas ja vesiratastega sõitmas ning õhtul läksime Peedu ja poistega kinno. Kas te usute, et me saime seal neli piletit kella üheksasele seansile 80 krooni eest? Tallinnas on üks pilet 110krooni.

Viimasel päeval käisime jälle Võrus söömas - küll uues kohas - ja siis suundusime kuhugile Otepää poole Nõiariigi nimelisse kohta. Uurige ise, millega tegu, sest ma ei oska kirjeldada seda. Ütlen vaid, et väga lahe koht on. Seal müüdi ruunidega tähenduslikke ehteid luust ja puust. Ostsin endale ühe jusutuaugulise ripatsi, mis tähendab hinge kodu. See mõte oli meeletult armas lihtsalt.

Pärast Otepääl juba tahtsin peaga vastu seina joosta, sest mul ei tulnud õigel ajal meelde, et mul on Ragnarile kingitust vaja ja need ehted oleksid ideaalsed olnud tema jaoks. Homme lähengi Soome külla talle. Otepääl oli ka väga tore. Sõime sanatooriumi ülikallis restoranis õhtust ja sellele järgnes kuus tundi sõitu koju. Tegime muidugi jälle ühe väsinud hääletaja õnnelikuks. Mulle meeldib hääletajaid peale võtta, kui ma ise üksi autos ei ole.

Täna olin K-M.iga jälle, kes aeg-ajalt räägib mulle, et ta ei karda mind ja siis tuleb kallistab lambist. Ta on hästi armas poiss ja mul on nii kahju, et ma üle poole ajast temast üldse aru ei saa. Vaene poiss. Millega ta küll oma kurva saatuse ära teeninud on?

Rohkem ma kirjutada praegu ei viitsi ja vist ei ole vaja ka. Nüüd olen paar päeva Soomes ja eks näis, mims edasi saab. Arvatavasti töö ja siis töö ja... ahjaaaaaaa TÖÖ.

Eile koer, täna hobune...

Uskuge või mitte, aga ma sain täna jälle hammustada. Tallinna linnas ja hobuse käest. Kes veel Tallinnas hobuse käest hammustada saanud on? Käed hästi kõrgele, et ma ikka näeksin eks:D

Olin täna selle autistliku poisiga koos. Käisime rannas ja pärast hipodroomi ääres hobuseid vaatmas. Arvasin, et talle meeldiks see ja ma ei eksinud. Hobused lasid endale ka veidi pai teha ja me söötsime neile rohtu, sest midagi muud meil anda ei olnud seekord, aga me läheme kindlasti tagasi.

Aga kuna ma ei õpi ei inimesi ega loomi umbusaldama, siis istusin küljega ühe hobuse poole maha ja korjasin vist talle rohtu vms. Samal ajal haaras ta minust puusa juurest kinni - õnneks mitte eriti kõvasti - ja edasi me võitlesime minu roosa pusa üle. Mina võitsin peale seda, kui olin korra kiljunud ja talle vastu nina pannud. No mida ma tegema pidin? Alternatiivid olid lasta tal end aia vahelt läbi tirida või striptiisi teha.

Kui loomad on head inimesetundjad, siis on minuga midagi väga halvemuse poole muutunud. Kaks päeva - kaks looma.

Õhtul oli mul ja Nadjal dinner+movie, sest ma tahtsin võimalust üksteist rohkem tundma õppida, et see meie projekt paremini tööle hakkaks ja üritus õnnestus. Viisin ta koju veidi hiljem, kui oleks tohtinud ja siis helistas mulle minu kallis armas naabrimees.

Kuna olin roolis, ei vastanud talle, aga koju jõudes mõtlesin tema poolt läbi astuda ja oi, kuidas ma seda kahetsen. No kuidas minul ometi igasuguste jobudega veab? Ta tuli uksele, ise nii õnnelik. Toppis endale viisakamad püsid jalga ja nõudis, et ma sisse tuleksin. Ise rääkis, et ära karda. Ma ei tee midagi. Bla-blaa. Kui tavaliselt panevad inimesed tule põlema külaliste saabudes, siis tema kustutas kõik tuled ära ja keeras ukse lukku.

Lauale pandi mingi ilge kirsivein ja shokolaad, mille ma talle pool aastat tagasi kinkisin mu auto korda tegemise eest. Ta oli "nii kaua oodanud", et seda koos minuga süüa. Edasi tulid ettepanekud stiilis: läheks millalgi koos tantsuõhtule või midagi ja seletused, et see tädi, kes mul vahel külas käib, on lihtsalt tuttav, aga ma ei otsi sellist suhet.

No kammooon. Mina olen temast rohkem kui kaks korda noorem ja vanusevahe tõttu ei läheks ma isegi Brad Pittiga välja. Vist... Temaga aga olen kindel, aga kuidas sa saadad kellegi perse, kelle kõrval veel ma-ei-tea-kui-kaua elama pead? Ma ei oska üldse inimesi perse saata. Kas keegi teab midagi vastavatest kursustest? Olen huvitatud.

Õnneks mõne minuti pärast helistas ema ja ma sain põgenema. Dushi alla tahaks... Ta kallistas mind jälle. Öäkkk

Armid jäävad... Ma olen nüüd kole.

See lause kõlab hästi, aga halvasti. Täna hammustas mind näkku tuttava koer, kes pole väidetavalt mitte kunagi varem kedagi hammustanud. Lucky me... Mina pole ka kunagi varem koera käest hammustada saanud ja täna ka... esimese asjana kiljusin, siis jooksin WC-sse ennast vaatama ning pesema ja kuigi mul väga vedas, olid näol jäljed, mis sekunditega tumelillaks läksid. Mind ei häirinud üldse niiväga valufaktor, kui teadmine, kui kergesti mulle armid jäävad ja mõte, et nüüd on mu näolapp rikutud. Ja pisarad hakkasid voolama.

Juhtunus ei süüdista ma muidugi absoluutselt tuttavat koeraomanikku, kes mul loomaga mängima minna lubas ega ka koera niiväga kui iseennast. Ise olin loll, et liiga lähedale läksin peaaegu võõrale loomale.

Tegelikult ei ole Rambo mulle üldse võõras. Me lihtsalt ei kohtu eriti tihti. Just samal ajal rääkisin koerale, et ta ei tohiks mind küll võõrastada, sest mina tean teda esimesest päevast peale ja käisin kaasas teda vanast kodust ära toomas ning siiani ajab naerma see, et meil mõlemal koeraga hakaks tee peal paha ja me oksendasime sõbranna venna salaja võetud auto täis. Koer oli mingeid maksatükke söönud ja need nägid välja ning haisesid ikka väga rõvedalt.

Ma kükitasin koerale lähemale plaaniga teda paitada ja kallistada, aga ta vist ehmatas või midagi, tegi korraks kõva häält ja järgmisel hetkel oli mu põses kinni. Ma nüüd mõtlen, et mul vedas ikka roppu moodi, sest üks suurem jälg jäi meelekohale täpselt ühe paha punni peale, mis arvatavasti kaitses mind tõsisemate vigastuste eest, sest kunagi autokoolis vms räägiti, et meelekohal on arterid nii lähedal, et seda kohta vigastades võid juba minutitega verest tühjaks joosta. Seal aga on mul minimaalne jälg nüüd.

Muidugi, hirmul olid suured silmad, aga põse peal on ka vähe korralikum kihvajälg ja pikad triibud. Õnneks koer vaid riivas mind. Ju ta ei plaaninudki rohkem teha kui mind hirmutada ja see tuli tal väga hästi välja. Ma ehmatasin nii, et raske oli rääkida ilma vahepeal nutmata ja siis selles olukorras sunniti mind korralikke manöövreid autoga ette võtma.

Olin nimelt tol hetkel sõbra isa juures õlivahetuses ja siis ta käskis mul autoga selle agregaadi pealt, millega autod üles tõstetakse, tänavale sõita ja tänav oli parajasti autodest nii umbes, et mina panin liikluse garaazhist välja tagurdades lõplikult kinni ning siis olin sunnitud tagurdama oma auto kümne cm kaugusele postist viimasesse vabasse kohta.

Tavaliselt ajaks mind selline autot ohustav olukord väga närvi, aga tol hetkel oli see küll viimane minu prioriteetide järjekorras. Parkisin auto uude kohta, haarasin kasuisalt tema auto võtmed, sest minu oma ei olnud veel valmis, ja sõitsin just sellises olekus, nagu ma olin, haiglasse. Ma ei teadnud, mida teha. Peast käis läbi vaid mõte teetanuse süstist ja desinfitseerimisest.

Polikliinikus rahustas keegi mu maha peale seda, kui olin veel rohkem närvi läinud, sest ühtki arsti, kellelt ma abi küsida oleks osanud, ei olnud kohal. Lõpuks pöördusin suvalise kitlis tädi poole, kes koridoris vastu tuli ja tema siis rahustas mind ja tatsas minuga ringi ning lõpuks saatis mu apteeki puhastusvahendeid ostma ja käskis suhkruvett juua. Just nagu meil müüdaks kuskil sellist asja. Ja minu kodu on linna teises otsas.

Käisin ostsin hoopis shokolaadi ja siis läksin puhastusvahendite järgi ja shokolaad tegigi ära kõige suurema osa minu maha rahustamisest.

Edasine päev kulges tavapäraselt v.a. see, et koeraomanik tegi pooled asjad mu autol tasuta, kuigi ma nõudsin, et ta laseks mul maksta. Ta jalutas ikka lihtsalt minema. Ma vaid loodan, et nad koera sellepärast magama ei pane või midagi muud nõmedat ei tee. Ise ju trügisin temale liiga lähedale, kuigi mul olid kahtlused selle koera iseloomu osas. Usaldasin teist arvamust rohkem kui enda sisetunnet ja tulemus on käes.

Siiani aga magan ehmatust välja. Põsk on paistes ja valus, nagu oleksin vastu lõugu saanud:) Siiski loodan, et arme ei jää ja olen õnnelik, et õmblema ei pidanud ja et oli tegu korraliku, puhta kodukoeraga.

Ja kuidas Sinu päev oli?