Ikka söömispühadest ka

Seekord olid üsna ilusad ja samas üsna omapärased jõulud. Jõululauas istus lausa viisteist minutit ja laua all olid uus kass ja Steffi. Jõulurahu rikkus aga ühe sugulase paha tuju.

Mis mulle nende jõulude juures eriti meeldis, oli see, et ma nägin, et minule kingitust valides oli minu peale mõeldud. Ema kinkis mulle raamatu, mis räägin Autraaliasse ja mujale maailma seiklema minemisest - mis minulgi plaanis on - ja uue peitepulga - sest kuulis, et vana sai just otsa - ja Josh Grobani plaadi (mulle üllatuseks) - aga me rääkisime sellest lauljast üks päev ja see on üle ootuste hea.

Suurel peol sain paari kõrvarõngaid. Kuulge! Ära tüütab juba. Ma armastan küll ehteid, aga mitte kõiki ja eelistan neid tegelt pigem ise valida.

Oma teise ema juures oli ka traditsiooniline jõul, aga ebatraditsioonilise lõpuga. Läksime Annikaga edasi Veiko poole lauamänguõhtule ja ma ei saa kurta, et lõbus ei oleks olnud. Oli küll. Ja palju. Ainult, et ma jäin Veiko palvel ööseks sinna, sest meie mängimine kestis päris varaste tundideni ja... nii tahaksin, aga ei saa siia edasi kirjutada kellelegi haiget tegemata. Pean õppima osa infot endale hoidma. Ja selle kohta ka, kuidas Annikaga järgmisel päeval shoppamas käisime. Tuligi praegu meelde, et olen talle veel raha võlgu, sest käisin kolm päeva ringi vaid autodokumendid ja telefon taskus. Hea odav oli, aga ühe armsa kampsuni suutsin ikka osta. Õigemini Annika oli sunnitud ostma. Tnx, musi!

Ja üks teema veel...

Panin end üles mingile rahvusvahelisele kõige paremaks peetavale Au Pairide lehele - äkki jääb mõni seiklus jalgu - ja juba esimese kümne minutiga olin kellegi tähelepanulistis. Seal on veel meeletum traffic kui CS-is. Mis on tore. ka esimese petturiga on juba kirjavahetust peetud. Asi oli liiga ilus ja googeldamine andis nii mõnegi pettumust valmistava vastuse.

Aga juba on ühendust võtnud ka mitmed normaalsed pered. Kahjuks paljud neist arvavad, et kuna olen Ida-Euroopast, siis töötan tasuta. Sest 100-200 dollarit nädalas ei tundu väga tasuv. Eriti, kui töötad täisajaga ja maal, kus elatustase on palju kõrgem. Mis sellest, et elamine ja söök on tasuta. Kui ma pean olema eemal käigist, keda armastan, ja maksma ka suure osa selle ettevõtmisega seotud kuludest ise, siis ma tahaksin vähemalt plussi jääda. Siiski tulid eile õhtul pakkumised kahest mu lemmikkohast - San Francisco lähedalt ja Melbourne'ist ja täna saatsin ise korduskirja kohta, kus ma tahaksin vabatahtlikuna töötada. Elame, näeme. Natuke on kooli pärast mure, aga tunnid on läbi ja tööd Eestis praegu ei saa nagunii. Otsin siis mujalt.

Vabameelsusest

Mia says:
kuidas su jõulud läksid?
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
Kenasti
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
mul on nüüd 2 homo kodus
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
sanna kinkis
Mia says:
:D:?
Laura says:
sussid, noh
Laura says:
Põrsakujulised
Laura says:
ma ütlen, nad on homod
Laura says:
Ühe nimi on Elton
Mia says:
:D
Mia says:
teine on david v
Laura says:
Eee
Laura says:
ei
Laura says:
Homo Juunior
Mia says:
aga eltoni lifepartner on david
Laura says:
iuuuu
Laura says:
seda veel vaja et nad kapis seksima hakkaks
Mia says:
kas see segaks sind?
Mia says:
sa oled homofoob?
Laura says:
Kuule, kas sind tõesõna ei segaks kui 2 homo su kapis orgasmi saaks.
Mia says:
mitte eriti
Laura says:
Valju häälega
Mia says:
parem homod kapis, kui heterod minu voodis

Bussisõit kui grupiralli

Kogesin täna jälle midagi omapärast. Peale selle, et mulle poe eest üht meest kupeldati ja ühe auto peale kutsuti, kuni Tomi ootasin.

Nimelt, bussiga koju sõites oli juht millestki väga valesti aru saanud ja kohtles suurt sõiduvahendit kui rallisõidukit. Seda tõendavad muljutud kohad üle mu keha. No ma ei mäleta, et ma varem nii palju oleksin pidanud pingutama ja ka valu kannatama, et bussis püsti ja ühe koha peal püsida. Kõigist pingutustest hoolimata, aitasid sõidukiirus ja inertsjõud täiskiirusel kurvidel ning järskudel pidurdustel kaasa sellele, et mõni toru mu siseelundeid ümber paigutas.

Ühel hetkel tekitas see ralliäss rooli taga ka konkreetselt ohtliku olukorra. Sel hetkel sai ka ülejäänud seltskond, kes istus või ei uisutanud kontsadel ja siledatel taldadel juhi peale kurjaks. No kaua võib? Meil kellelgi ei olnud nii kiire, et otse valguse suunas minna. Vabalt oleks võinud veidi hoogu maha võtta. Meie juht tegi seda aga ainult hädavajadusel ja järsult ning minu meelest ei võtnud sellega sekunditki. Ja ma olin väga õnnelik, et ükski laps püsti ei seisnud, sest minul - suurel ja suhteliselt tugeval inimesel - oli juba raske end paigal hoida.

Vinguga selleks korraks kõik.

Planeeritud piinlikkushetked

Kas teate neid poode, kus kassa ja müüjad on alati vahetult enne väljapääsu? Neid on palju. Minu meelest on see lahendus hea, sest müüjatel on hea jälgida, et keegi mõne asjaga lihtsalt ära ei jalutaks ja samas kassa on ka poereisi loomulik lõpp.

Aga vahel on see väga vastik. Näiteks üks päev käisin suhteliselt uues kaubanduskompleksis elektroonikapoes ja seal oli just nii. Ja mul oli nii vastik tunne, sest see oli ainus koht, kus müüjaid oli. Ma tegin poetiiru ära ja ei leidnud sobivat veekeetjat endale. Teadsin, et selles kompleksis on ka teisi elektroonikapoode ja tahtsin veel ringi vaadata, aga lahkumine sealt poest oli mulle väga ebamugav. Ei tea, kas see on kliendile meelega nii raskeks tehtud või mitte, aga kuidas sa väljud poest otse müüjate nina all, midagi ostmata!? Nemad veel vaatavad sulle kutsikasilmadega otsa. Sa pead ju vähemalt "tere" ütlema, aga kas siis kohe järgi ütled "head aega" või? Kas põhjendad ka oma nende jaoks kasutut käiku või jalutad lihtsalt mööda? Või väldid üldse müüjate pilke?

Mina olin nii kimbatuses, et hakkasin täiega pudistama. Tere jne ja siis lambist, et ma tahan veekeetjat osta ja lähen vaatan kõrvale poodi ka. See kõlas siis veel halvemini. Ja kõik. Rohkem ei ühtegi sõna. Need kiiruga öeldud fraasid võisid väga imelikuna kõlada. Aga ma tõesti ei osanud paremini käituda. Väga tobe olukord. Samuti nagu see, kui üliagarad müüjad sulle abi peale suruvad ju isiklikku ruumi trügivad või see, kui mõnikord turva sind ja mind poes jälitab. Teiega pole seda juhtunud? Minuga küll on.

Küsingi, et kas oleks võimalik kliendi olemist veidi mugavamaks teha enda oma ebamugavamaks tegemata? Suurtes toidupoodides mind ju kassad ei häiri. Eriti. Ka siis, kui lahkun oste sooritamata.

Hi-tech eakatele

Tegin täna enda meelest midagi head. Kui ma eelmisel nädalal Karli ja Ingridi juures külas käisin, siis selgus, et Ingrid tahaks ka tulla 21-sse sajandisse ja hakata kasutama mobiiltelefoni. Neil oli õega vist mõlemal plaan mobiilsemaks muutuda. Ma siis lubasin, et aitan tal turu-uuringuid teha nii telefonide kui operaatorite koha pealt. Asi lõppes sellega, et ma rakendasin suure osa tekkinud vaba(ma)st rahast talle jõulukingi tegemisele. Ostsin nii telefoni kui kõnekaardi. Siis ostsin Karlile ka jõulukingituse ja täna läksin üle andma. Ja oh seda nalja.

Nii Ingrid kui Karl olid oma kingituste üle väga õnnelikud, aga tegemist on ühe ligi kaheksakümneaastase ja ühe ligi üheksakümneaastase inimesega, kes tegelikult väga kardavad uut tehnikat. Nad kuulevad meediast ja tuttavatelt ka rohkem tehnikaga kaasas käivate ohtude kui positiivsete võimaluste kohta. Ma aimasin ka ette, et nende mobiiliga tutvustamine võib võtta aega. Imelikul kombel aga ei võtnud see üldse närve.

Mulle lihtsalt meeldivad nad mõlemad väga. Nad on jube lahedad oma kõrgest east olenemata. Võib-olla ka just sellepärast. Ja nad on kõige lähemal mu vanavanemaks olemisele. Ma veetsin nendega tunde proovides läbi ja korduvalt üle seletades, kuidas telefoni abil lihtsamaid operatsioone teha. Nad ise arvasid küll pärast, et ei oska ikka midagi ja lülitasid mobiili välja. Ma siiski loodan, et nad selle tagasi sisse lülitavad ja sellega hakkama saavad. Mulle meeldib, et nüüd on neid võimalik palju tihemini kätte saada. Kuigi nende jaoks on mobiil nagu piduriietus. Iga päev ei kanta.

Võib-olla peaksin oma isiklikku ema samuti vanurina kohtlema hakkama? Minu meelest ta ei klassifitseeru veel kunagi sinna alla, aga no ikka väga tihti tuleb ette juhuseid, kus ta ei saa hakkama millegi minu jaoks imelihtsa ja iseenesest mõistetavaga. Ja temaga mul ei ole üldse kannatust. Ei tea, kas tekibki kunagi. Lapsed peaksid ju vanematelt õppima, vanemad neid õpetama. Mitte vastupidi. Vähemalt minu meelest. Isegi siis, kui laps on juba mõne koha pealt targem, tundub veider vanemaid õpetada ja ega vanemad tegelikult talu ka seda hästi. Ainult siis, kui neil vaja on. Mitte kunagi siis, kui lapsel vaja on. Vanemauhkus või midagi ja mitte lapse üle uhke olemise mõttes.

Kingakiirabi jõuluimed

Jälle selle sildi alla, et Mariaga ikka juhtub...

Kõik sai alguse sellest (ma arvan), et mu arvuti keeldub ka peale format c-d minuga koostööd tegemast. Ma tõesti ei tea, miks ta minu peale nii hullult pahandab. Nüüd ta siis piirab mu ligipääsu office'i programmidele ja piirab kohe nii, et paar päeva pole üldse ligi saanud. See on eriti tore, kui mõelda, et mul oli täna eksam arvutis asuvate materjalide peale ja ma läksingi bingot mängima, sest enamusele infost ei pääsenud ligi.

Bingo läks vist päris hästi, aga siis ma jalutasin võõrast kitsast trepist alla ise märkmikust olemasolevaid vastuseid kontrollides ja kukkusin ka trepist alla. Haiget ei saanudki. Rõõmustasin hoopis, et äkki tõesti läheb eksam hästi. Üks halb asi päeva kohta peaks ju aitama. Aga ei.

Ma jõudsin juba koogipoes käia ja Sandrale külla minna ja hakkasin sealt ära minema, kui avastasin, et mina võisin ju küll terveks jääda, aga see-eest võtsid mu paar korda jalas olnud uued ilusad saapad kogu löögi enda peale. Ma ei teadnudki varem, et on võimalik saapa ninasse auk kukkuda. Aga ju siis on. Ja kõige kehvem on see, et mul ei ole mitte kedagi süüdistada. No kohe mitte kuidagi. Trepi ehitajat ikka ei hakkaks süüdistama ju, kuid ma veel kindlalt ei luba. Igatahes meel on siiani väga kurb.

Ootasin meeletult, et jõuaksin Tallinnasse tagasi ja lootsin veel rohkem, et jõuan ka oma lemmik kingaparandusse enne, kui seal tööpäev läbi saab ja Peedu abiga jõudsingi.

Läksin kohe sisse ja küsisin, kas nad jõuluimesid teevad. Sest mulle tundus, et miski muu hetkel ei aitaks. Tädi vaatas ka õnnetu näoga ja tal ei olnud midagi rõõmustavat öelda, aga sellegipoolest liigitan tema töö mu saabaste kallal jõuluimede alla. Ta liimis ja poleeris ja värvis ja ma ei tea, mida kõike veel. Ja siis ütles mulle, et ta ei oska mult raha küsida. Mulle nii ei sobinud ja siis ütles ta hinnaks kümneka. See ka ei sobinud. Andsin nii palju, kui mul oli, sest ta tegi mu saapad jälle ilusaks. Igatahes megakõva soovitus Mustakivi Prisma kingaparandusele nii hea töö kui suurepärase suhtumise eest. Ju nad on ka kingafännid.

Silmapaistev on moes

Arvake ära, millest ma rääkida/kirjutada tahan? Tegelt tahtsin sellest kirjutada veidi teise kohta, aga plaan jäi katki. Seetõttu on vb veidi veidra stiiliga post minu selle blogi kohta. Just täna mõtlesin, et imelik küll, aga olen oma blogide arvu kahe aastaga nullilt viiele kasvatanud.

Enivei...

Tahan kirjutada millestki, millest ma varem kirjutada ei saanud, sest see oleks minust silmakirjatseja teinud.

Riskides kõlada nõmeda moraalitseva bitchina, tahan ma rääkida teile helkuritest. Varem ma küll tahtsin, aga ei saanud, sest mul on päris mitu jopet, mida vaheldumisi kannan ja helkur oli vaid ühe küljes. Minu õigustuseks küll kõige talvisema ja tumedama küljes, aga siiski. Mõni päev tagasi käisin aga poes ja ostsin hunniku helkureid, et kõik mu õueriided ilusate sädelevate kaitsevahenditega kaetud oleksid. Mulle tegelikult meeldib jaaniussike olla ja tähelepanu teeb igas vormis mu egole head.

Tagasi teema juurde ja minu lemmikteemast - minust - veidi eemale. :)

Sõidan üsna tihti pimedal ajal autoga ringi. Arvestades meie armsa isamaa kliimat, tuleb mul ja teistel juhtidel väga tihti lisaks pimedusele võidelda ka igasuguse taevast alla sadava sodiga, vastutulevate autode reguleerimata tuledega ja kahe kihi klaasiga, mis mind autot juhtides maailmast lahutab. Need pole just väga stressivabad sõidud, pean ütlema. Eriti, kui iga kümne minuti tagant - vähemalt - saab pidurid blokki tõmmata, sest kuskil liiga lähedal ilmub välja mõni tumedates riietes jalakäija. Kohe karjuda tahaksin nende peale, kuigi ma ise parem ei olnud. Kas nad ei saa aru, et ma võin nad täiesti tahtmata surnuks sõita? Mis siis, et oleme asulas. Mis siis, et tee ääres on aeg-ajalt lambid. Mina võin ju pärast kõik pisarad ära nutta ja ülejäänud elu vangis veeta, aga nemad saavad surma. NEMAD, mitte mina.

Viimasel ajal paistavad asjad aga paremuse poole liikuvat. Mul õnnestus üks päev näha lausa viit helkuriga inimest järjest. Ka muidu jääb aina rohkem silma säravaid noori inimesi. Vanu kahjuks vähem, aga noorte üle on mul tõsiselt hea meel.

Huvitav, kas helkurid on nüüd moes ja kuidas see järsku juhtus? Kas asi võib olla Maanteeameti ametlikus kampaanias ("Ära unusta helkurit! Sind on raske unustada!") või näiteks meie noorte ekstreemkuulsuste armsas videos või lihtsalt selles, et helkurid on tükk maad armsamateks ja seksikamateks leludeks muutunud kui need vanaaegsed, mida regulaarse sagedusega oma auto ukse vahele unustasin? Mitte meelega. Ausalt! Aga need lihtsalt jäid igal pool jalgu ja kadusid ära.

Igal juhul, mul on helkurite populaarsuse üle hea meel. Nii mõnigi sõit on jäänud stressivabamaks. Ei teagi kohe, kas peaksin hakkama liikluse asemel stressi uutest kohtadest otsima!?:D

Kallid lugejad, särage teiegi! Ma ei taha vangi minna. Aga ma tean, milline pood kõige seksikamaid helkureid müüb;)

Appi, inimesed ründavad!

Eile oli imelik päev. Käisin kooliasjus Tartus ja tegin muud ka head, aga see pole oluline ega huvitav teistele.

Räägin hoopis järjekordsetest imelikest asjadest, mis minuga juhtusid. Kusagil keset päeva läbi Raekoja platsi kooli minnes mingi mitte euroopa-pärane tüüp hakkas täiega minu suunas jooksma, käed laiali, nagu tahaks mind kallistada. Ma ei saanudki aru, mis värk oli. Ma lihtsalt ehmatasin ja võpatasin, kui ta päris minu juurde jõudis ja siis ta hakaks naerma ning läks mööda, midagi mulle ütlemata. Mina käitusin valesti või? Või armas ta, et olen keegi teine?

Igatahes, sama asi juhtus eile põhimõtteliselt korra veel. Siis kui juba poole öö ajal tagasi Tallinnasse jõudsin ja bussijaamas Reijot ootasin, sest elus esimest korda nägin, et Trt-Tln buss jääb hiljaks ja jäi lausa 26 minutit ning ma jäin seetõttu järgmisest bussist maha. Õnneks sain Reijo nõusse mulle järgi tulema. Ma nagunii tahtsin, et ta mulle oma värskelt omandatud sõiduoskusi demonstreeriks:D Ja siis bussijaama ees, trepil seistes, jooksis jälle üks tüüp täiel kiirusel minu poole. Jällegi, kõrval oli väga palju vaba ruumi, kust kaudu minust mööda minna ja jälle astusin mina hetk enne kokkpõrget kõrvale ja jälle ei mingi seletust. MIS VÄRK ON?

Over and out...

Creepy creep

Mul on ikka tõeliselt hirmuäratavad naabrid.
Näiteks eile, sattusin selel keskealise imeliku naabrimehega korraga korteriustest välja minema. Nii lootsin, et ta ei pannud mind tähele ja tundus, et mul vedas, sest ta läks ära oma ukse juurest, aga see oli vaid tunne.

Keerasin meie korteri ukse lukku ja läksin trepist alla ja saate aru? Creep lihtsalt ootas ja luuras mind trepi all ja siis ründas ja hakkas kohe kallistama-musitama, nagu me oleks mingid väga lähedased inimesed. On ju haige? Ma ei jõudnud teda piisavalt kiiresti endast eemale ka lükata.

Seejärel tuli tema poolt kiirversioonis mäng 20 küsimust teemal, kuhu ma lähen. Lähen, kuhu tahan ja pole tema asi, aga ma olen liiga viisakas või arg, et päriselt nii vastata.

Põgenesin siis kähku oma autosse, aga seda oli vaja lumest puhastada. Creep läks oma autosse ja hakaks sõitma ilma seda puhastamata, aga ta ei läinud ära. Ta ajas lihtsalt enda auto minu omale lähemale ja ronis välja koos harjaga nö mulle appi. Krt. Mul ei olnud ju abi vaja. Olin juba lõpetamas auto puhastamist, aga ta tuli ikkagi ja kukkus pühkima. Ma istusin lihtsalt kiiruga autosse ja kaalusin, kas oleks ikka otstarbekas see creep alla ajada. Ma ei ajanud siiski. Ei ajagi vit mitte kunagi, olgu ta nii hirmuäratav kui tahes. Ma ei suudaks endaga ikka edasi elada.

Aga võib-olla oleksin pidanud siiski õigel hetkel gaasi vajutama, sest ma sõitsin ära ja tema kohe järgi, aga olin ühe asja maha unustanud ja pidin tagasi pöörduma. Tõmabasin auto tee kõrvale ja tahtsin, et ta mööda sõidaks nagu normaalsed inimesed, aga ei. Ta jäi keset teed seisma ning siis tahtis rääkdia jälle. Abi pakkuda. Mina tahtsin vaid, et ta eest ära läheks ja ma ümber keerata saaksin. Kiire oli ju ka. Aga veel läks aega enne, kui ta päriselt ära läks.

Vastik vastik vanamees. Ja eile sain teada, et üks teine vana mees, keda siiani oma lihtsalt imelikuks sõbraks olen pidanud, võib sama vastik olla. Hakkas mulle rääkima oma kunagisest mõttemaailmast ja motiividest iga liigutuse jaoks. Et siiski pean asjadele näkku vaatama ja meil ei ole sõprus, sest mehe ja naise vahel ei pidanud saavadt sõprus tekkida. Et ta on alati kõike teinud mõeldes minust kui naisest. Mul hakkas nii vastik, et tahtsin öökida jälle. Krt. Kas tõesti mina olen see paha pool? Ma pole neile kummalegi kunagi mitte kuidagi vihjanud ega öelnud, et ma neist kui parteritest mõtleks. Suur ökkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk. Kuidas neist lahti saada? Keegi teab?

Aga vähemalt paar teist naabrit on nii viisakaks läinud, et praktiliselt kaklevad selle üle, kes saab mulle, koju jõudes, ust lahti hoida või avada.

Unenägudes olen ma kangelane

Nägin jälle veidraid asju unes.
Üks oli unenägu laeva elust, jälle, aga seda ma ei mäleta eriti. Mäletan vaid head tehnilist lahendust, kuidas ühte tuppa ei pidanud jätma ruumi liikumiseks, vaid vajadusel sai lükata pehmed istmed kuidagi kompaktselt kõrvale ja üksteise taha ning reverse-process toimus automaatselt.

Teine unenägu oli veel imelikum. Millegipäras elasin jälle Ristikus ja sõitsin Annikaga koos bussiga kodu poole, kui majast mööda sõites nägin, et toas on midagi teisiti. Näiteks ühes toas oid imelikud asjad keset tuba suures kastis, aga ei tahtnud paranoiatseda ka. Rääkisin siiski Annikale ja tema käskis ruttu bussist maha minna ja koju vaatama joosta. Jooksimegi siis ja sain kätte ühe tumeda peaga pikajuukselise kind of cute, but not my type tüüpi varga ja sain ta kuidagi tänavale pikali maha. Ise hoidsin tal randmest kinni ja rääkisime juttu. Me küll kutsusime politsei välja, aga ma ei saa siiani aru, miks ta ei põgenenud. Annika vaatas lihtsalt pealt ja minust on isegi 8-aastane KM tegelikult tugevam. Ainus loogiline järeldus oli, et ju ta siis ei taha põgeneda ja tahab minuga edasi rääkida. Mingil hetkel lõin tal rusikaga nina veriseks - ise ka ei tea, miks. Ja mäletan, et küsisin, miks ta seda tegi. Vargile läks. Ja teate, mis ta vastas? "Niisama."
Freaky.

Aga siis katkes uni ära ja verd jooksev kena poiss jäigi alistunult pikali maha, mina tema randmest vasaku käega kinni hoidma. Ja kuna ta oli nunnu, pidin talle juba peaaegu andeks andma.

Hull tädi

Mitte see minu veresugulane. Temaga olen väga rahul, aga täna sain lihtsalt jäle ühe erakordse elukogemuse juurde.

Enne KMile järgmi minemist, käisin Kaubamajast läbi ja ostsin mandariine. Seejärel vedasin ennast bussi peale ja võtsin mugavalt akna ääres istet. Minust hoopis teisel pool vahekäiku istus üks kummalise olemusega tädi, keda ma ei pannud algul tähelegi, aga siis proovis ta ise mu tähelepanu väita. Ma olin nimelt esimest mandariini koorima hakanud, kui see tädi kõvas ja arusaamatus vene keeles midagi mulle rääkima hakkas. Mulle tundus vaid, et teda kiskus mu mandariinide poole. Pakkusin siis talle ühte kahe sõrme vahelt, nii et oleks võimalikult väike oht temaga füüsilisse kontakti sattuda ja tädi jäi rahule.

Mitte nagu tema mandariini küsimine minult kui võõralt inimeselt piisavalt imelik poleks olnud, ei olnud see loo lõpp. Ja see käis ka justkui enesest mõistetavalt. Nagu peaksingi mina teda toitma. Ei isegi pisikest aitähi. Mina lootsin vaid, et ta rohkem mind ei sega või pean kutsuma abivägesid kusagilt.

Aga siis... tattadadaaaaaaaaaaaa!!! tuli uus bssipeatus ja mida tegi mandariini nahka pistnud tädi? Arvake!


Ta võttis hoogu ja viskas toolilt püsti tõusmata oma mandariini koored uksest välja ja nii need jäidki Vabaduse väljakut kaunistama. Minul tahtsid küll silmad peast välja kukkuda, aga ei osanud kuidagi reageerida ka. Tegu oli ju juba tehtud. Kusjuures prügikast oli tädile lähemal kui uks ja seda isegi kooliposte kohta uskumatut tegu pealt näinud bussijuht näitas prügikasti ka tädile, kes selle peale täiesti süüdimatult ütles vaid midagi Oeh, ah. Ma ei näinud-laadset ja lugu oli lõppenud.

Müstika. Kusjuures tädi polnud mingi parm. Ta kandis selle jaoks selgelt ligia ebamugavaid jalanõusid ja ka riided tundusid puhtamad kui bussi istmed. Mu ema arvas, et äkki ta oli lihtsalt segane. Mingil määral kindlasti... sest normaalne inimene ju nii ei käituks.

Tänase peäva moraal ka: ei ole mõtet Murphyga reeglite osas kakelda. Kui tema ikka tahab sind ilma jätta viie aastaga arvutisse kogunenud software'ist, mis on põhiliselt väha suur osa mu elust, siis tema seda ka teeb olenemata sellest, et ostsid ekstra ilusa ja kalli välise kõvaketta ja kulutasid tunde asjade sinna ümber copymisele. Murphy'le jääb alati viimane sõna.

Gurmaanlus meie moodi

Midagi sellist, ainult nati koledam.

Täna oli jälle Reijo-päev. Tegelikult küll suurema osa ajast KMi päev ja siis veidi shoppamisepäev ja siis AIDSi ennetuspäeva kontserdi päev, aga just seal tuligi Reijo ka mängu. Käisime koos külmavärinaid kaifimas. Mulle tegelikult ei ole Jana Kask siiani meeldinud, aga pean tunnistama, et tal on ikka tõeliselt vägev hääleaparatuur. Kahju, et see kontsert vaid nii ruttu läbi sai.

Aga nalja sai alles peale seda. Küsimus suurele ringile? Kui paljud teist mõnes kallis jaapani restoranis sushit söömas käinud on? Mina avastasin eile, et nii R kui ema on sushit söönud ja korduvalt. Mina olin meie pisikeses seitskonnas ainus kultuuripuudega tegelane. Ja siis täna toidumaailmas komistasime valmis sushi otsa. Mina poleks märganudki, aga Reijol oli meeles.

Tegelikult eestlased ei olegi kunagi ju väga peenutsev rahvas olnud. Niisiis ostsime karbi erinevaid sushi nime alla koondunud moodustisi ja teise Vertigo gourmeé-piparkooke ning sättisime end bussiterminali pingile neid sööma. Sest koht ei ole ju oluline. Seltskond on. Ja piparkoogid olid super. Paremad kui Kaupsi sushi vähemalt. Võimalik, et see on värskena parem. Ma ei tea. Aga meie bussi tuleku eelse kümneminutilise kugistamise käigus ma sellest küll eriti põhjapanevat maitseelamust ei saanud. Aga vähemalt on nüüd linnuke kirjas jälle.

Päeva küsimus: minna või mitte minna Nepaali!?

Vananemisest jälle

Eile õhtul otsustasin Reijo välja vedada, sest tahtsin temaga koos tema sünnipeäva tähistada.

Alustasime Scotland Yardist, kus tema varem käinud ei olnud ja ega mina oma paari külastusega ka püsiklientide hulka ei kuulu. Mängis mingi umbluu ansambel, aga mängis päris head muusikat. Kahjuks söömise ja uute kokteilide proovimise kõrvalt küll tantsima ei jõudnud, aga avastasin, et Passoa sobib viina ja segumahlaga vägagi hästi kokku. PS. Neil on superhead tortillaampsud.

Järgmine peatus oli veelgi ekstreemsem ja esmakülastus mulle mõlemale. Läksime Amigosse, kus pidi mängima mingi USA/Brasiilia/Eesti segabänd. Kuigi üldmulje kohast ja sealsest muusikast oli väga hea, suutsid sealsed receptionistid/turvad ka mulle endast mitte kõige parema mulje jätta. No kuulge. Teinekord veidi vähem familiaarsust paluks. Suvalise kliendi ees... kliendi ees, kes tuleb kuulama eksootilist bändi ja kes on tõenäoliselt klubi kohal asuva hotelli välismaalasest klient, on ikka väga labane tutvustada õhtu peaesinejaid kui neegreid ja samas naerda, et Eestis on see sõna lubatud. Nagu see asja paremaks teeks. Muidu võis teenindusega rahule jääda.

Aga oli ka muidu lõbus. Mulle pakkus nalja see, et iga kord, kui hetkeks üksi jäin, oli kõige rohkem kümne sekundiga külje alla roninud mõni eksootilise välimusega või võõrkeelt rääkiv meesterahvas, kes kangesti tantsida tahtis. No ega ma ei pahandanud ka. Mulle ju meeldib tantsida. Reijole vist meeldis küll vähem see, et vahepeal tuli vaadata mind teistega tantsimas, aga ma ei teinud seda meelega ja tema oli alati esimene valik.

Eriti veider oli see, et mind kutsus tantsima üks mees, keda arvan vanast ajast tundvat. Ma ei ole vist sellest siin kirjutanud, aga siis, kui olin 14, käisin korra kohtamas ühe minust kümme aastat vanema välismaise Radissoni peakokaga. Ja samamoodi õnnestus mõni aasta hiljem ka järgmise Radissoni koka tähelepanu endale võita. Aga see selleks. Nüüd klubis vaatasin kohe, et nägu on tuttav, aga ei uskunud sellise kokkusattumuse võimalikkust. Need kokad ju vahetavad tihti kohti. Ja siis ta ütles mulle oma nime pika vormi. Jälle klappis! Nüüd kahetsen, et talle ise ette ei söötnud andmeid, mida vanast ajast mäletasin. Oleks vast huvitav reaktsioon olnud, sest tema ei paistnud mind ära tundvat. No aga mina olen vahepeal ka mitu arenguetappi läbinud ja tema lihtsalt vananenud. Aga väga veider kokkusattumus oli.

Mis veel Amigos eriline tundus, oli üleüldine tolerantsus või vabameelsus. Ma tean. Näen ise ka vastuolu teeninduskultuuriga, aga siiski. Esimese asjana nägin korralikku keeleactionit kahe mehe vahel. No sellist keeled suust väljas limpsimist kohe. Ja sel kohal ma ei ole mitte homofoob. Minu meelest on see sama jälk public display of affection ka heteropaaride vahel. Ja siis nägin enda õuduseks ka mitmeid särkideta karvaseid ja võdisevaid turiste. Eriauhind vaatepildile hamburgeri moodustavatest kahest poolpaljast mehest ja kleenukesest naisest nende vahel. Kusjuures turvadel läks ikka väga kaua aega, et neid korrale kutsuma tulla. Mina pole varem klubides sellist asja näinud. Ja veider oli ka üks teine kolmik. Kaks naist võitlemas ühe mehe tähelepanu eest ja samas leppimas sellega, et tähelepanu neile mõlemale korraga pööratakse. Mina näiteks ei kujutaks end niimoodi haaremiformaadis ette, aga samas... kes olen mina kohut mõistma? Ma lihtsalt panen kirja oma uued muljed. Korraks käis peast läbi ka mõte, et äkki on tegu ema-tütre tiimiga, sest naistel paistis olevat üsna silmaga nähtav vanusevahe, aga kui nad kõik niimoodi õnnelikud on, lasku aga käia. Mina siiski kardan, et keegi sai seal haiget ja mitte see õnnelik mees.

Kusagil kella nelja paiku lahkusime klubist, sest arvasin, et äkki olen juba sõidukõlbulik. Igaks juhuks siiski võtsin oma uutel kõrgetel kontsadel ette jalutuskäigu kesklinna politseijaoskonda. Tahtsin puhuda. Ja sain puhuda. Naljakas oli see, et mundrimees jaoskonans tundis Reijos kohe ära vana koolivenna. Eesti on ikka nii väike. Minul aga on nüüd jope taskus suveniir ja kindel teadmine, et ma ei ole roolijoodik, sest masin näitas nulli.

Ja täna me magasime. Punkt.