Gurmaanlus meie moodi

Midagi sellist, ainult nati koledam.

Täna oli jälle Reijo-päev. Tegelikult küll suurema osa ajast KMi päev ja siis veidi shoppamisepäev ja siis AIDSi ennetuspäeva kontserdi päev, aga just seal tuligi Reijo ka mängu. Käisime koos külmavärinaid kaifimas. Mulle tegelikult ei ole Jana Kask siiani meeldinud, aga pean tunnistama, et tal on ikka tõeliselt vägev hääleaparatuur. Kahju, et see kontsert vaid nii ruttu läbi sai.

Aga nalja sai alles peale seda. Küsimus suurele ringile? Kui paljud teist mõnes kallis jaapani restoranis sushit söömas käinud on? Mina avastasin eile, et nii R kui ema on sushit söönud ja korduvalt. Mina olin meie pisikeses seitskonnas ainus kultuuripuudega tegelane. Ja siis täna toidumaailmas komistasime valmis sushi otsa. Mina poleks märganudki, aga Reijol oli meeles.

Tegelikult eestlased ei olegi kunagi ju väga peenutsev rahvas olnud. Niisiis ostsime karbi erinevaid sushi nime alla koondunud moodustisi ja teise Vertigo gourmeé-piparkooke ning sättisime end bussiterminali pingile neid sööma. Sest koht ei ole ju oluline. Seltskond on. Ja piparkoogid olid super. Paremad kui Kaupsi sushi vähemalt. Võimalik, et see on värskena parem. Ma ei tea. Aga meie bussi tuleku eelse kümneminutilise kugistamise käigus ma sellest küll eriti põhjapanevat maitseelamust ei saanud. Aga vähemalt on nüüd linnuke kirjas jälle.

Päeva küsimus: minna või mitte minna Nepaali!?