Vaatasin, et kirjutasin eelmises postis juba põhiasjad ära sel teemal, aga natuke arendaks teemat veel edasi.
Nimelt... see uus tuttav tibi, kes ennast siltidega katab. Mind häirib tema juures see, et ta paistab silte kandvat vaid siltide endi pärast, mitte sellepärast, et mõni bränditoode talle tõesti lihtsalt meeldiks või ta usuks tõsimeeli, et brändinimi tagab oluliselt parema kvaliteedi. Riided, mida ma otsustab kanda, ei erine eriti millegipoolest teistest, mida ei kaunista kallist hinda tähistav märk. Sinna juurde aga on ta otsustanud kanda aksessuaare, mis koosnevadki vaid brändi logodest. Oleks siis lihtsalt ilus asi, aga lihtsalt kanda vöd, millel on pannal kirjaga D&G või samasugust hiilgaslikku ripatsit kaelas. Huvitav, mida see talle juurde annab? Kõik näevad ju lihtsalt, et ta on otsustanud enda riietele ja aksessuaaridele palju raha kulutada. Muud ei midagi. Mulle tundub tühine kuidagi.
Ja siis see minu sõbranna. Teda ma ei suuda sel teemal üldse lahti mõtestada. Ta kannab vahel bränditooteid, aga enamasti mitte. Ja ta on nii rahul, kui leiab kaltsukast midagi lahedat tõeliselt hea hinnaga. Ja nii lahe on vaadata teda neist asjadest vaimustumas. Aga samamoodi vaimustub ta ka hea hinnaga saadud Mexx'i topist või mõnest muust samalaadsest asjast. Minu jaoks on imelik see, et tegelikult tähendab hea hinnaga saadud asi vaid tavahinnaga bränditoodet. Mis tegelikult ei ole ju deal. On illusioon dealist. Huvitav, et see lihtsalt nii võimas on. Ma ei suuda isegi alati sellest illusioonist mööda vaadata. Aga kui ta räägib jälle mõnest sellisest dealist, siis kirjeldus kõlabki nii, et ta leidis xx hinnaga xx asja. Rohkem ei kirjeldata. Brändi nimest peaks piisama. Piisabki tema siiraks vaimustuseks.
ja samas on ju piisavalt neid inimesi, kes rõõmustavad sellise deali üle, aga ei lähe kaltsuka ligig. Huvitav, kas tema ongi just see, kes on leidnud tervisliku tasakaalu? Aga mulle ikka ei meeldi see brändide põhjusetu toetamine.
Ja siis mina... poolpatune nagu ma olen. Ma ei osta teadlikult märke kokku. Pole kunagi olnud nii rikas või hoolinud nii väga sellest, kas suudan teistega märkide tasandil konkureerida. Seega on mul vaid üle viie aasta vanad tõeliselt mugavad ja siiani üsna hästi vastu pidanud Adidase põrutuskindlad tossud ja Guessi käekell, mis ühena tõesti vähestest vastab minu maitsele. See brändi logo seal ei olegi tegelikult oluline.
Nüüd aga lisandus minu bränditoodete kollektsiooni ka üks paar Lacoste'i tenniseid. Nimelt ema vedas mu eelmisel nädalal uude Leiupoodi jalanõusid, mis vett läbi ei laseks, otsima. Neid vist ei leidnud. Küll aga ühe tõeliselt ilusa ja ebapraktilise papudepaari. Ja ema leidis ning viskas kätte mulle ühe krokodillidega kaetud tennistepaari. Mõlemad tundusid mugavad ja ilusad ja viimaste puhul mängis ausalt öeldes rolli ka see märk. Seega ostsingi mõlemad ära.
Aga kõik ei olnud nii ilus ja hea, kui ootasin. Kui uued brändikad jalga panin esimest päeva, hakkas piin pihta üsna esimestest hetkedest. Õhtuks lonkasin juba korralikult ja lugesin hambaf ristis samme bussipeatusest koduni. Rohkem pole veel julgenud neid jalga panna, sest ka kõige mugavamad jalanõud tundusid neile järgneval päeval keskaegsete piinavahenditena. Siit järeldus: mitte kunagi kiirustada ostuga vaid imago pärast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar