olenemata sellest, et mul on Rakvere meeste limiit täis.
Eelmise nädala alguses helistas mulle ootamatult Svea ja ähvaras paari minuti pärast minu juures olla. Mul oli muidugi hea meel, sest meil polnud nii ammu õnnestunud kohtuda ja ma täitsa igatsesin juba kaose järgi, mida ta tavaliselt kaasa toob. Tegelikult pole se eüldse nii halb, kui kõrvaltvaatajale tunduda võib.
Niisiis ta tuli koos oma sõpradega paariks minutiks juttu rääkima, aga asi lõppes hoopis nii, et ma sain mõne minuti aega koti pakkimiseks ja siis pandi minupoolsele autouksele lapselukk peale ja veeti mind keset ööd Tartusse A le Coq'i tehast lähemalt vaatama ja sealt edasi veel Rakverre. Sellel põikel polnudki rohkem põhjusi, kui liiga täis paak ja unetus.
Jabur. Aga tegelikult ma ei kurda sellise poolvabatahtliku röövimise üle. Mul oli väga lõbus. Kuigi ka natuke õudne ja natuke ärritav, sest tegemist oli taas kord tüüpidega, kes pigem rikuvad oma auto ära, kui loobuvad tagaveo abil saavutatavatest trikkidest. Juhtuski nii, et Rakverre jõudes oli üks velg kõver ja seetõttu kumm vastu maad. Imelik on aga see, et ma ei kartnud peaaegu üldse.
Järgmisel päeval oleks võinud ju vägagi karta, sest vahetasime kõvera veljega auto suvekummidega sugulase vastu ja eelmine kord, kui olin sunnitud talvel suvekummidega autos rallit kaasa sõitma, oli mul tõsine hirm. Seekord aga tundsin end vägagi turvaliselt. Ei tea, kas juhid ise tundusid mõistlikumad või tekitas usaldust nende sihtotstarbeline turvavööde kasutus või trikkide tegemine tänava asemel tühjadel platsidel. Vähemalt enamasti. Korra oli vaja slaalomit sõita ka maanteel. Siis olin küll kuri, aga õnneks piisavas joobes, et mitte paanikasse sattuda.
Ühesõnaga sain ootamatult paar toredat päeva linnast ära, nägin oma armsaid pisikesi sugulasi, kes ka minu suhtes kõigile üllatuslikult armsalt käitusid ja sain paar toredat uut tuttavat juurde. Nende tuttavatega on aga jälle see lugu, et nagu enamik mehi, kellega seal kandis tutvunud olen, ei suuda nad minus vaid sõpra näha ja püüavad seda suhet ikka teisele tasandile viia. Aga mul ju on juba keegi. Nemad on minu pikkused (loe: minu maitse jaoks liiga lühikesed). Ja kuigi nendega koos on väga tore olla, on nende juures midagi fundamentaalselt väga valesti. No matter what ei suuda ma end ette kjutada koos kellegagi, kes ei viitsi jalutada kakskümmend meetrit prügikastini ja viskab selle asemel kotitäie sodi autost lihtsalt välja, tehes seal juures veel nalja, et puhtuse hoidmist tuleb alustada autost. No ei ole naljakas. Ma sain ikka päris kurjaks ja kuna ma olin lapseluku taga, ei saanud ma ka midagi teha ja abitusetunne ajab mu eriti kurjaks.
Veel ärritas mind see, et terve järgmise päeva veetsime autoga Rakveres "chillides". Ma ei uskunud, et on võimalik terve päev nii väikses linnas autoga ringi sõita, aga nüüd tean, et on. Nii oksele ajas, kui sama teed umbes üheksandat korda läbisime. Minu ving aga ei suutnud neid isegi välja vihastada, mistõttu pidin õhtuni kaasa sõitma. Mulle ei meeldi ju üldse selline sihitu sõitmine ja ma ei saa aru, miks niimoodi lihtsat raha ja keskkonda hävitada. Eriti, kui sõit käib hommikul TTA-st raha saanud mehe kulul. Kas tal tõesti ei ole sellega midagi paremat teha? Või ta lihtsalt usub nagu minagi sellesse, et parem kulutada viimased sendid millegi nauditava peale, kui hoida neid säästu nime all rahakotis? Kasutult...
Et siis jah... nendega on nii head kui halba. Aga ma olen tänulik, et nad andsid mulle paar päeva, mil mõtlesin vähem sellele, et Silmarõõm ära on. Ja mehed, kes pidid ise olema hullu suuvärgiga, kannatasid hoopis minupoolse nokkimistuju all:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar