märts 18, 2009

Kehvast naistepäevakingitusest

Naistepäev ise oli ilus. Olen sellest lühidalt ka kirjutanud. Aga kui öösel koju jõudsin, oli mu laua peal mustand avaldusest politseile. Ema oli avastanud, et meie trepikoja hoiuruumist on ära varastatud minu tualettlaud.

Me ei hoidnudki seal hoiuruumis midagi rahaliselt värtuslikku, sest see pole esimene kord, kui keegi seal rahalist abi otsimas käib. See näeb üldse välja nagu teismeliste punker, kuigi selle on taoliseks teinud meie minust vanemad naabrid oma sõpradega. Ma ei tea, mis asju nad seal ajavad ja ma pole kunagi sekkunud nende tegemistesse, sest mu närvid on mulle olulisemad.

Nüüd aga vihastasin küll, sest see tualettlaud tähendas mulle nii palju. Mis sellest, et just antud eseme tõttu teenisin välja Beibe hüüdnime kunagi. Mis sellest, et tema abil keegi küll eriti oma rahalist seisu muuta ei saa. Mis sellest, et ma teda kaks ja pool aastat kasutanud ega vajanud ei ole.

Asi polnud ju selles. Lihtsalt tegu oli ainsa mööblitükiga minu lapsepõlvekodust, mille kaasa võtsin. See ei mahtunud küll ära meie praegusesse elamisse, aga tahtsin ta uuesti kasutusele võtta kunagi päris oma kodus. Ja nüüd võeti mult äa see ainus asi minu vanast maailmast. Ma ei teagi, kas olla kuri või kurb. Ja jälle on nii abitu tunne. Võiksin ju otsida kaubandusvõrgust uue samasuguse, aga see poleks enam see.

Krdi majanduslangus. Kas tõesti peavad vargad juba liikuma nii vähelikviidse kauba peale? Mul oli küll plaan rääkida ühe naabriga. Ainsana neist napakatest, kellega veidi suhtleme, sest ta hindab ilusaid jalgu. Minu omasid siis... Sest mul oli väike lootus, et äkki suudab ta selle operatsiooni ümber pöörata. Taastada minu usu inimestesse. Aga siis hakkas aeg venima. Mul ei olnud kohe võimalik temaga rääkida ja enam ei usu, et sellest oleks abi. Aga kui ma ikkagi räägiksin ja ta mu perse saadaks, oleksin veelgi enam inimestes pettunud. Seega ma pigem valin hetkel teadmatuse.

Ahjaa... üks päev meenus, et ka meie vesipiip peaks hoiuruumis olema, aga ma tõesti ei taha minna kindlaks tegema, kas see on või vähemalt oli nii. Vähemalt sel asjal pole minu jaoks erilist väärtust. Kui siis vaid nii palju, et teised ei tohiks ilma minu loata minu mänguasju võtta.

Kommentaare ei ole: