Ma ei tea, kas te juba teate, aga praegu on McDonald'sis tõeliselt armsad mängukoerad filmi Koertehotell järgi. Ma ei käi eriti tihti Macis, veel vähem lasteeinet söömas, aga nüüd on mul kodus juba kolm koera. Just nende pärast olengi seal nii tihti käinud.
Esimene koer on kind of spooky. Ma poleks arvanudki, et mõnda mänguasja nii karta võin, aga te peaksite teda nägema ja saaksite ka kohe aru, mida ma mõtlen. Tegu on rotveileriga, kellel on sellised punnsilmad, et kogu aeg on tunne, et ta jõllitab sind ja mõtleb halbadest asjadest, mida sinuga teha. Nagu ta oleks kurjast vaimust vaevatud vms. Aga ägedad näevad nad välja ikkagi ja ma olen ju võimetu pehmetele loomadele vastu panema.
Siiski, paksuks minemist ma veel väga ei karda. nagu lapsena, ei suuda ma enamasti ka nüüd tervet lasteeinet ära süüa. Ei mahu, kui ma just päev otsa näljas pole olnud ja alati ka siis mitte. Olen siis rasvakartulid näljasematele annetanud. Üks päev oli eriti naljakas, kui Aivariga Musumäel lasteeinet sõin ja kuna ma olen piisavalt koba, siis kukkus päris mitu kartulit maha ja üsna kohe oli meie ümbrus tuvisid täis. Oli isegi üks ühejalgne kajakas. Aivar ütles mulle, et ma ei tohi neile kartuleid anda, sest sool tapab neid. Eriti talvel, kui nad juua ei leia. Mina aga usun tuvide võimesse lund sulatada ja... igal juhul aitasin neil eutanaasiat teha. Nad nagunii ise küsisid seda. Päris lahe oli vaadata, kuidas linud hasarti läksid, kui terve oma friikatetasku tühjaks viskasin:D
Aga muidu ka on Aivar ja Reijo ja mõned uued tuttavad aidanud mul sel nädalal mitte masendusse vajuda. Aitäh neile selle eest. Isegi naistepäeval oli minu käsutuses kaks meest. Nad aitasid siis veel üsna haigel minul eksperimenteerida ka erinevate alkohoolsete jookidega. Proovisin ära pipraviina ja ühe õunalikööri, mis ei maitsenud pooltki nii hästi, kui DeKuyper'i oma. Muidugi, ma ei saa kindel olla, kas sellise nohuga oleks ka viimane mulle maitsev tundunud. See on tegelikult üsna mõttetu posttus. Seega ei hakka pikemaks venitama.
Esimene koer on kind of spooky. Ma poleks arvanudki, et mõnda mänguasja nii karta võin, aga te peaksite teda nägema ja saaksite ka kohe aru, mida ma mõtlen. Tegu on rotveileriga, kellel on sellised punnsilmad, et kogu aeg on tunne, et ta jõllitab sind ja mõtleb halbadest asjadest, mida sinuga teha. Nagu ta oleks kurjast vaimust vaevatud vms. Aga ägedad näevad nad välja ikkagi ja ma olen ju võimetu pehmetele loomadele vastu panema.
Siiski, paksuks minemist ma veel väga ei karda. nagu lapsena, ei suuda ma enamasti ka nüüd tervet lasteeinet ära süüa. Ei mahu, kui ma just päev otsa näljas pole olnud ja alati ka siis mitte. Olen siis rasvakartulid näljasematele annetanud. Üks päev oli eriti naljakas, kui Aivariga Musumäel lasteeinet sõin ja kuna ma olen piisavalt koba, siis kukkus päris mitu kartulit maha ja üsna kohe oli meie ümbrus tuvisid täis. Oli isegi üks ühejalgne kajakas. Aivar ütles mulle, et ma ei tohi neile kartuleid anda, sest sool tapab neid. Eriti talvel, kui nad juua ei leia. Mina aga usun tuvide võimesse lund sulatada ja... igal juhul aitasin neil eutanaasiat teha. Nad nagunii ise küsisid seda. Päris lahe oli vaadata, kuidas linud hasarti läksid, kui terve oma friikatetasku tühjaks viskasin:D
Aga muidu ka on Aivar ja Reijo ja mõned uued tuttavad aidanud mul sel nädalal mitte masendusse vajuda. Aitäh neile selle eest. Isegi naistepäeval oli minu käsutuses kaks meest. Nad aitasid siis veel üsna haigel minul eksperimenteerida ka erinevate alkohoolsete jookidega. Proovisin ära pipraviina ja ühe õunalikööri, mis ei maitsenud pooltki nii hästi, kui DeKuyper'i oma. Muidugi, ma ei saa kindel olla, kas sellise nohuga oleks ka viimane mulle maitsev tundunud. See on tegelikult üsna mõttetu posttus. Seega ei hakka pikemaks venitama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar