Meil kõigil on tuttavaid inimesi, musterpaare, keda kadestame ja kelle elu peame ideaalseks. Meil on ka ideaalsetena tunduvate töökohtadega tuttvaid, kellel pind väga kindlalt all olema peaks. Ja meil endil on sõpru, kelleta ei kujuta oma elu ettegi ning kelle puhul ei tule teede lahknemine pähegi, sest klapp on lihtsalt nii hea. Ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust nii kõvasti tülli minemiseks.
Aga elul on komme meid üllatada. Meid tardumusest välja raputada. Sedasi haiget teha ja tugevamaks muuta samaaegselt. Ma sain eile teada, et ühed mu head tuttavad on lahku läinud. Nad ei ole minust palju vanemad, aga olid koos alates põhikoolist ja me kõik ootasime, millal lihtsalt pulma ja beebiuudised tulevad. Aga ootamatult tuli hoopis teistsugune uudis. Ja vähemalt ühele neist endist samuti ootamatult. Ja raskelt.
Ja mul ei ole aimugi, kuidas pooli võtta ja tegelikult ei tahakski seda üldse teha. Tahaks aidata, aga ei oska. Tahaks mõista, aga pole võimalik. Proovin siis lihtsalt toeks olla. Sõnu rohkem valida. Olla olemas siis, kui nad mind vajavad. Mitte survet avaldada. Mitte ajada suust välja lollusi stiilis " tean, mida tunned" ja "tean, mida vajad" ning "tean, mis edasi saab ja mis on parim". Aga lihtsalt mu maailma raputati jälle. Sel aastal samas liinis teist korda. On huvitav aasta. Tundub üsna ainukordne nii paljudel põhjustel. Läbi raskuste tähtede poole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar