Ma ei ole kunagi riline õudukasõber olnud, aga mul oli selline illusioon, et äkki võiks mõni neist kolmemõõtmelisena hea olla. Ja otsekui tellitult, hakkas Plaza näitama My Bloody Valentine'i.
Mul oli plaan küll seda musiga vaatama minna, kui ta tagasi jõuab, aga üks siin kibeles nii hullusti, et käisin ära. Aga ainus, mis selle õuduka juures õudne oli, oli selle teostus. No nii kehva filmi pole ammu näinud. Ja see 3D osa tuli ka väga vaevaliselt välja või ma olen lihtsalt nägemispuudega. Isegi enda suunas lendav kirka ei mõjunud. Kuul oli veidi mõjuvam, aga mitte õudne, vaid huvitav. Muidugi, ma tõmblesin tooli peal. Aga mitte rohkem kui tavaliselt. Pähe kippus pidevalt vaid mõte, et kuidas sealsed tegelased saavad nii rumalad olla. Iga kord, kui oli aeg joosta või karjuda, nemad seisid või vaikisid või jalutasid ohule vastu. Ja ärge püüdkegi öelda, et see oli elustki tuntud šokiseisund. Ei olnud. See oli juba idiootsus. Sest kaheksakümmend protsenti inimestest on võimelised ka kriisiolukorras instruktsioone järgima. Need seal ei saanud ju kõik viimasesse kahekümnesse kuuluda.
Ühesõnaga 3d-sse tagasi ei kiirusta. võib-olla vaid Jääaega vaatama. Sest see ei saa ju oleti kehv olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar