Tiigrikutsust

Eelmine nädal vedasin end üle mitme nädala jälle Cashflow'sse ja sain jälle haldedalt pähe. Ma ei saa aru, kuidas mul saab seal mängus nii halb õnn olla. Mäng ise on juba ju üsna tuttav ja seega õigete otsuste tegemine ei tohiks olla väga raske. Aga ikka ei jõua mitte kuhugi. Edukas mäng oli juba alguses ära.

Aga ma ei tahtnud sellest rääkida. Viimane kord istus minu kõrvale üks noormees. Tahaksin öelda vene noormees, aga hiljem selgus, et ta ei ole seda üldse mitte. Ainult aktsendi poolest. Tegemist oli hüperenergilise isendiga, kes millegipärast pidevalt mulle otsa vaatas justkui kinnitust otsides, kas ta tegi minu mõõdupuu järgi õigesti või hästi. Või kas ma naeran ta nalja üle.

Ise naeris ta palju. Ja kõvasti. Ja minu meelest võltsilt, aga võib-olla ta naerabki ainult nii. Ja kas alati ongi võlts või see on tema tõde? Igatahes intrigeeriv tüüp oli. Aga väsitav. Sest mul on see meeldib meeldida teema. Millest saab aru kindlasti üks inimene. Teiste osas ma nii kindel ei ole. Aga see kehtib ka siis, kui tuleb meeldida inimesele, kes tegelikult ei meeldi. Ja ma väsisin ära pidevalt tema oodatava reaktsiooni teesklemisest. Aga ennast peatada ka ei suutnud. Iseenesest oli ju tore poiss. või mis poiss 31-aastane on. Kuigi ta paljuski meenutas mulle rohkem poissi kui mõni 13-aastane. Kellelt ma ootaksin sarvede ristamist mõne teise isasega tühisel põhjusel.

Igatahes see õhtu sai läbi ja mul oli hämming, sest olin jälle kohanud kedagi, kes ei sarnanenud ühelegi mu varasematest tuttavatest. Aga saatus tahtis, et kohtuksime jälle. Ja varem kui järgmisel neljapäeval. Käisin laupäeval Viru keskuses Tai festivalil tööl ja nägin teda. Tema mind ei märganud, aga kuna ta oli nii lähedal ja ma ei viitsinud end ebakindlust üles otsida, siis läksin ütlesin tere. Ja ta jäi tükiks ajaks minu juurde. Ootas eemal, kui oli tööd ja tuli lähemale, kui mul aega oli. Rääkis imelikest asjadest veendumata, et need minu jaoks seda pole. Oli nii kaugel standardsest kui olla sai. Tegi komplimente. Pakkus välja, et võiksime koos äri ajada ja siis avaldas soovi numbreid vahetada. Ma ei saanud küll aru selle tegevuse eesmärgist, aga andsin oma numbri ise kohe kahetsedes, et äkki tõin endale jama kaela.

Juba järgmisel päeval ta otsustaski mu numbri valida. Ja mu välja kutsuda. Ja mul ei olnud põhjust talle ka ära öelda, sest ta ei defineerinud kokkusaamise eesmärki. Aga see nägi välja nagu kohting, kuigi minu jaoks ei olnud seda. Minu jaoks oli see ärritav, sest ma ei suutnud pooleteise tunni jooksul leida meis midagi ühist peale selle, et meile mõlemale meeldin mina. Ja ma ei tahtnudki talle liiga palju lootust anda. Lootsin vastata sõnadeta tema küsimata jäänud küsimusele selle kohta, kas mul on keegi. Ei tea, kas ta sai aru. Aga ta vist sai aru, et see ei kordu tõenäoliselt kunagi. Kohtumise lõpp oli kuidagi lõplik. Mis oli hea, sest mu nägu valutas veel tunde keep smiling'ust, mida ma ei suutnud ka kuidagi vältida. Nüüd tean vaid, et kui kellegagi on nii raske koos olla, siis see ei saa õige olla. Ka siis, kui tema räägib sünergiast. Ka siis, kui minu uudishimulikkus jäi paljuski rahuldamata, sest ta avaldas endast vaid väga traditsioonilisi osasid.

Aga millest ma aru ei saa, on see, miks mehed järsku leidnud on, et ma olen väärt kraam? Kohe igast küljest rünnatakse. Ja ma ei tea, kas Silmarõõmu tagasitulek teeks asjad lihtsamaks või keerulisemaks, aga ma tahaksin ikkagi, et ta tuleks tagasi.

Ma tahan enda kõrvale inimest, kes saadab mulle teisest maailma otsast postkaardi vaid ühe lausega: Wish you were here. Ja joonistab sinna lapseliku joonega südame. Ei saaks vist enam palju armsam olla. Ma nii loodan, et sellest tuleb midagi välja. Kuid kardan, et rikun selle ise ära oma vabameelsuse ja paljude meessoost sõpradega. Loodan vaid, et ta suudab neid samuti näha nagu mina - sõpradena.