märts 29, 2009
Kingitud hobusele suhu vaatamisest...
Ma tean, et eesti vanasõna ütleb, et see ei ole viisakas, aga mis siis, kui ei saa ka mööda vaadata? Kui küll asi ei nõua tingimata välja vahetamist või pole see võimalikki, aga omaks võtta ei suuda, kasutamisest rääkimata? Või kui suudadki kasutada, surudes oma tegelikud tunded kõrvale, aga tegelikult pole kunagi antud kingituse üle õnnelik olnud? Te praegu mõtlete kindlasti, et ma olen ärahellitatud jõmpsikas, aga praegu ei ole minu jaoks küsimus rahas. Ma ei eeldagi enamasti kallite kingituste tegemist ja nende saamist. Mõni vähe maksnud kingitus võib olla vägagi kallis. Minu jaoks. Aga mis siis, kui kingitus on lausa vastumeelne? Kas teha halva mängu juures lihtsalt head nägu? Avastasin, et ma suudan neid asju vahel küll teise inimese rõõmuks kasutama hakata, aga teisega koos selle üle rõõmu teesklemine on palju raskem ja võimalik, et see paistab ka välja. Loodan vaid, et mult otse ei küsita, kas mulle miski meeldib. Sest siis ma vist ei suudaks valetada. Miks ma sellest praegu kirjutan? Sest korraga on käsil jälle kaks sellist dilemmat. Ja ma vingerdan valgete valede piiril.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Kunagi aastate eest, kui ma kuulusin ühte klubisse, kingiti mulle sünnipäevaks klubikaaslaste poolt stetson. Mitte selline mis mulle oleks meeldinud, vaid selline, millega ma nende sõnul nii armas seeneke välja pidin nägema. Nad kulutasid sellele üle tuhande krooni, mis minu mõistes oli minu ja mu kahe lapse kuu toidurahast suurem kulutus. Ma maksin isegi üüri sel ajal vähem.
Kandsin seda kaabut paar korda ja lõpuks andsin lihtsalt ära. Sest olgem ausad.. mulle ei meeldi olla armas seeneke.
Kunagi lapsepõlves, olles samamoodi rahahädas palusin oma sõpradelt mulle sünnipäevaks kinkida kalkulaator siinuste ja cosinustega. Koolis oli seda vaja, aga minu jaoks oli kulutus 150 eeku korraga välja käia liiga palju. Nende arust oli see maailma jaburaim soov. Kusjuures igaüks oleks pidanud panustama 20 eeku vms. No ja nii nad siis kinkisid mulle mingeid mõtetuid asju ja kalkulaatori saamiseks pidin raha mitu kuud kokku hoidma enne kui selle osta sain.
Praegu ütlen sõpradele juba ette ära, et toogu mulle kas potilill või pudel veini. Ma ei tahaks omale mingeid mõttetuid kingitusi koju. Mehega me ka eriti kingitusi ei tee teineteisele. Pigem ostame selliseid asju millest ammu unistnaud oleme või käime koos kuskil lahedas kohas. See on palju olulisem ja armsam.
Kunagi kui treener olin, siis meeldisid mulle laste omatehtud kaardid ja pildid. Mul on need siiani alles.
Postita kommentaar