märts 29, 2009

Killukesi meeste loogikast

Käisin eile sõpradega väljas tantsimas ja sain jälle targemaks.

Sain A puhul korduvkogemuse, et tal on vaja palju alkoholi, et end vabaks lasta. Ja samas kangekaelselt väita, et ta on täiesti kaine. Ma ei saa aru, miks. No olgu - väitku, et ei ole täis. Isegi, kui on. Aga miks väita kainust samal ajal järjekordselt klaasi tühjendades? Ja miks pidevalt seda korrutada? Ja miks püüda ka korduvalt tõestada igasuguste füüsilise võimekuse katsetega? Miks see üldse oluline on, kas ollakse kaine või joobes, kui on vaba õhtu ja ümber lõbusas meeleolus heatahtlikud inimesed, kes samuti enamuses kained ei ole? Mehed, oskate seletada seda fenomeni?

Siis sain veel näha meeste optimismi. Tantsisime kõik paljude erinevate inimestega, aga paar tüüpi jäid oma erakordse käituisega paremini meelde. Näiteks üks, kes mind pidevalt tantsijateringist ainult endaga tantsima tõmbas ja üsna varsti ka suudelda üritas. ja kui ma siis ütlesin, et ma ei ole vaba naine, siis tuli huvitav vastus: "aga võiks ju" (olla). No mida ma oskan selle peale öelda? Ainult naersin ja imestasin ja siis ta andis alla ning läks ära.

Ühe teise hirmutasin ära faasiga: mul on kodus kuri mees. Ja see pole esimene kord mul seda kasutada. Aga mulle nii meeldib seda kasutada. On naljakas ja tõsi ka. Kuigi mitte päris minu kodus. Ja mulle meeldib see tunne ka. Et on keegi, kes igatseb ja ootab ja keda omaks pidada ja kes mind omaks peab. Ja juba täitsa tükk aega. Aga ma tahaksin temaga veidi võrdsemal positsioonil olla. Vähemalt samamoodi korralikult töötav inimene olla. Muus ma praegu järgi jõuda ei saakski.

Kommentaare ei ole: