Täna oli kurb päev

Olin viimast korda koos kõigi kolleegidega. Mõtlesin, et viin neile kooki või midagi (kujunes välja küpsisteks ja jookideks) ning ütlen, et jään neid igatsema, mis on ka tõsi. Aga läks nii, et nad otsustasid püsti tõusta ja laulda mulle sõbra laulu, nagu mul oleks sünnipäev, valmistades mulle korraga niii rõõmu kui punastama panevat piinlikkust ootamatust suurest tähelepanust. Ja siis käisid kõik mind korduvalt kallistamas ja kinkisid mulle ilusa ehete komplekti ja sundisid mind lubama neile kirjutada. Mida ma plaanin kindlasti teha ka. Ja nii kurb oli. Nii lõplik. Täna leiti mulle ka asendaja. Nüüd on natuke ikkagi tunne, nagu mind oleks välja vahetatud, kuigi tegelikult lähen ju oma unistust jahtima.

Et jah... kurb on. Ja veidi nüüd juba hirmus ka. Mulle osaliselt meeldib kõik kaasnev teadmatus, aga osaliselt ei meeldi ka. Ja ma ei kujuta ette, kui kurb  võib veel olla kõigi lähedastega hüvasti jätmine. Aga iga lõpp on millegi uue algus eks.

Natukene sürri ka

Esimesel meie jaaniõhtul läksime mingile suurele jaanitulele Haapsalu lossihoovis. Mul polnud aimugi, kes seal esinevad ja Ann küll teadis, aga ei tundnud ühtegi nime ära. Igatahes... ma olen ropult rahul, et läksime, sest jõudsime kohale täpselt peaesineja konktserdi alguseks. See oli REDNEX. Täiesti hull nostalgia tuli peale. Ja kui Rednexi superkontserdile, mille saatel ühe mu väikevenna ngu tüübiga hullu moodi keerutasime, järgnes A-rühma kontsert, siis oli kohe täismäng. Mismõttes kahe mu eksiga seotud bändid korraga esinevad? Ja veel ju rahvusvahelisel tasemel. Kui Palmisaart lauldi, siis ma ei pidanud vastu ja saatsin V-le sõnumi. Ilma tagamõteteta. Ja sain ka nunnu vastuse. Üldse oli üks meeste ja sõnumite aeg. Mitte, et ma neist ühtegi tahtnud oleksin.

Oo Jaani, Jaanikest...

Kuigi esialgne plaan oli põhimõtte pärast üksi kodus istuda, siis elu tegi oma korrektiivid ja lõpetasin koos Annika ja teistega Haapsalus. Läksime ühe Anni teispoole sõbra juurde telkima. Jah, sai selleks aastaks ka linnuke kirja. Rohkem nii pea ei tee. Tegele ise aktiivselt mitu päeva jutti külmetamisega, väldi pesemist ja kuula sääsevingu enne, kui ta londi sinusse torkab.

Aga muidu oli päris tore. Olime jälle prõuksid või kuidas öeldigi. Sõime teiste vorstitajate kõrval veini ja bried ja lõpuks isegi forellifileed mingi imeliku lisandiga. Sandlipuu? Ei mäleta. Grillida sai ka nii, et seda nägu ja olenemata sellest, et tänavu mul ei ole krunti all, sai isu juba otsa.

Sai ka esimesed päevad rannas vedeletud ning isegi ujutud. Erinevalt teistest chickidest. Aga vaadake ise, kui vägev see oli. Muidugi ma liitusin pigem meestega.

Sain ka mitmete erinevate manuaalkastiga autodega sõitmist meelde tuletada. Arendasin välja uue stiili, kus surrakse välja kohale jõudes:D Mitte varem ega hiljem. Ja võetakse pöördeid vähemalt kolmanda käiguga.

Aga sai uusi tuttavaid ning oli huvitavaid vestlusi. Ühtegi liini seekord ajama ei hakanud. Ei tekkinud isegi eriti tahtmist. Olgu, üks kena poiss oli, aga mitte poissmees selle sõna igas mõttes. Ja nagu alati, oli ka üks nõmedik. Teadsin muidugi ka varem, et ta ongi tropp, täisšovinistlik siga, kes vist suudleb oma peegelpilti. Aga ikkagi suutis ta mind üllatada, kui lambist mind pealaest jalatallani üle vaatas ja siis teatas, et ma olen paks. No et tema on ka, aga mina olen naise kohta ikkagi paks. Mul oli selline hämming, sest mis see krt tema asi on, kas ma olen paks või mitte ja mismõttes ta tuleb mulle täiesti lambist nii teiste ees ütlema? Suutsin vaid öelda, et kas ta tõsiselt tuleb niimoodi ülbama ja keelduda teda oma autosse võtmast. Tüüp leppis sellega, aga ikkagi lootis, et ma ka edaspidi tahan temaga tegemist teha või teda igakülgselt aidata. Kuidas saab korraga ni itropp olla ja samas keelt kõrva ajada? Aru ma ei saa. Idioot selline!

Nõme osa oli ka see, et suurem osa seltskonna isastest suutis üüratu kaasa ostetud alkoholikoguse ära juua kahe päevaga ja jõuda seisu, kus raha vaid paarkümmend krooni järel. Tegu on siis maksimumiga. Seega lõpetasime reisi veidi varem ja meil Anniga oli küll kurb, sest me olime tahtnud Noa-Rootsisse ka edasi minna, aga need pidurdamatud peoloomad ei suutnud ette kujutada kainet õhtut või kahte ja pakkisid asjad lihtsalt kokku. Eelmise õhtu vihjetest veidi mõistlikumalt juua ei olnud samas mingit kasu. Aga hea küll... vähemalt näidati mulle ette supper burgerikoht mu kodu lähedal:D

Aga kui teised tulid koju, siis mina tulin vaid asju ringi pakkima, et siis eksprompt isa kutse peale teise Eesti otsa põrutada. Tahtsin teda siiski veel enne reisi näha - muideks, siiani on viisa ja pass m.i.a.-d - ja muidugi pakkumine ATV-dega ringi kimada oli ka ahvatlev. Lisaks sellele õnnestus ka väga paljusid loomi katsuda - alatest Mustist ja Tropist ning lõpetades hobuste ja pulliga. Ma polnudni varem lehmalist katsuda saanud. Nüüd aga lasime end laua limpsida ning seejärel läks lausa nii hästi, et sain ratsutada. Mulle tehti terve eratund ja ma sain traavimise selgeks. No ok... teoorias selgeks, praktikas väldin kukkumist. Ja väga fun oli.

Kõige nõmedam omsa selle nädala juures oligi magamine. Kõigepealt kolm kehva ööd telgis ja siis kaks ööd praktiliselt läbipaistvas veeta majas, kus oli pidev olelusvõitlus sääskedega. Mul on tunne, et vähemalt pool mu verest on välja imetud ja kuna veenid on juba augulised, siis täna hommikul sobis juba ka silmist verd võtta. Päris nunnu näen välja, muideks. Pidevalt valisin, kas lasen end julmalt süüa või olen üleni kõveras teki all ja võitlen õhupuudusega. Igal juhul olen väga väsinud nüüd ja lõpetan selle stiilivaese kirjatüki ära. Head ööd!

Peaks ütlema, et päris äge jaanipäev oli. Palju selle suve esimesi. Aga ma ei jõua hetkel pikemalt kirjutada. Head nädalavahetust kõigile!

Hämming

Miks Ta helistas mulle? Võib-olla ajendas Teda lihtsalt igavus, aga minu jaoks oli see midagi rohkemat.

Rohkem segadust muidugi ka. Mida Ta tahab? Mida ma tahan? Ja miks ma nii nõrk olen? Ja miks Tema tunneb ikka vajadust mulle kõigest rääkida? Valimata. Ja miks mul on nii raske end kontrollida, et mitte sama teha?

Ja miks ta hoolimata väikesest ettevaatusest hääles arvab ikka veel, et piisava järeleandmatuse korral muutub kõik endiseks? Õnneks või kahjuks ei ole elu nii lihtne.

Elust üldse

Ma siin jälle avastan asju. Näiteks tundub mulle nüüd, et absoluutselt kõik mehed suudavad pettumust valmistada. Ja ikka ootan ma neilt rohkemat, paremat käitumist. Saan aga... mida??? Sõbrants täiendas mu muljetepagasit ja pani mu mõtlema, et huvitav, kui lõbus neil päraslt öisete seikluste üle arutleda olla võis. Arvata on, et lõbusam meil. Aga ma ei kavatse end milleski süüdi tunda. Seekord mitte. Pole põhjust.

Ja siis... viisa on vist tagasiteel ja kui see ka kätte saadud, on minek kindel. Imelik küll, aga tundub, et ma tõesti jätan kogu senise elu maha. Edasi veel ei mõtle. Loodan, et mul on piisavalt head karmat järel kõige suuremate nõmeduste vältimiseks.

Kui juba uitmõteteks läks... veel mõni tund tagasi mõtlesin, et tulemas on esimene jaanipäev, mille päris üksi ja õppides veedan. Kusjuures see ei kõla minu kõrvale üldse nii halvasti, kui teie omadele tõenäoliselt. Aga lähen suure tõenäosusega hoopis Haapsallu. Elu peabki olema üks seiklus. Raamatutarkust jõuab muul ajal ka koguda. Elama peab siis, kui elu kutsub. Et oleks, mida mäletada ja meenutada ning mida teistelegi jutustada.

Eilsest veel

Läks aega palju läks, aga eile saime ühe sõbrannaga kokku. Ta nägi mu kodu ära ja siis me veinitasime ja sõime brie'd ja rämpstoitu ja enne, kui me arugi saime, olime me juba üsna svipsis ja kõik oli nii naljakas. Seejärel liitusid meiega ka üks mu sõber ja tema töökaaslane. Mängisime koos lauamänge, purjus mina ajas alkoholi nii ülikallile mängule kui üürilepingule. Ten points, ma ütlen! Ja see, et mu sõber üürilepingu siis kraanikaussi märja kausi sisse nö kuivama pani, oli ka superluks.

Vastu ööd otsustasime randa jalutada ja see oli hästi tore. Mulle nii meeldis eilne ilm. See soe peene uduvihm. Ja siis juhtus midagi toredat. Mina jalutasin selle uue tuttavaga ees ja kui me jälle teistega liitusime - eraldioleks võis olla maksimaalselt kümme minutit - siis võisime näha kahte toredat inimest suudlemas. Me siis andsime neile natuke privaatsust. 

Pärast rääkisime veel suhetest ja lastest ja vaatasime veidi filmi ning ma ei teagi, mis kell, aga ühel hetkel kukkusime me kõik ära. Aga vastupidi paarides. Ja siis läksidki asjad käest ära. Ma ei tea, kas kuri olla või peaksin olema rahul, sest oli ju hea, aga hommikul oli nii imelik talle otsa vaadata. Ja ma ei saa ega taha seda siin päris lahti kirjutada. Sellepärast ka segane tekst võib-olla.

Aga see uus tuttav oli tore ja temaga oli kerge rääkida. Ainus, mis mind imestama paneb, on see, et ta on tõesti lapsest peale ühe neiuga koos olnud ja nüüd ka elavad koos ja ometi on ta ikka veel see mees, kes potikaane üles jätab, kunagi pudelile korki peale tagasi ei pane ja peab ebaõigluseks seda, et peaks ise süüa tegema või nõusid püsima. Kuidas see neiu sellega lepib?

Ma suutsin JÄLLE sõpruse piire ületada. Krt! Idioot läheb nüüd elu üle järele mõtlema.

Need silmad!!!

Eile oli natuke naljakas päev. Ma mõtlesin nii palju Talle, sest mind ikka ajab närvi, kuidas Ta eeldab, et saab kõik, mis tahab ega pea ise selleks midagi tegema, midagi vastu andma. Ja siis ma leidsin arvutist ühe nimekirja, mille kunagi tegin Silmarõõmu kohta, aga mis jäigi pooleli ja nüüd oli seda nii naljakas lugeda. Ja ma ikka arvan, et kõik need head asjad, mida ma seal tema kohta kirjutasin, kehtivad ja suudan jälle hinnata, kui haruldased need on. Kui eriline tema on. Aga kogemustest ju õpitaksegi. Ma vähemalt loodan.

Ja täna... kallistasin mitut last viimast korda, sain lilli ja kingitusi ning nüüd vaatan The Vampire Diaries'i ning upun peategelase silamdesse. Ma ei tea, miks ma teisi varem ei kuulanud ega hakanud vaatama sarja. Seal on tohutu ilusate inimeste konsentratsioon. Siiani ei meeldi mulle vaid kaks tegelast välimuselt. Ja nüüd - ma tean küll, et see on absurd - aga ma mõtlen, et kuidas ma nii ilusatelt näitlejatelt fiktsionaalse tegelase üle lüüa saaksin:D

Mul on täpselt nii palju paha olla, et paremat päeva hiiglasliku teki kätte saamiseks ei oleks saanudki olla. Aitäh, kallikesed. Luban, et naudin seda maksimaalselt veel enne ärasõitu.

Täna siis sai ka viimane üür makstud ning kasuisa korteri omanikuga tuttavaks tehtud. Tuli ka üks veidi ootamatu pauk - kasuisa mind enam ei rahasta. Lubasin juba kuid tagasi tal minu toetamisest loobuda, aga siis ta ei teinud seda ja kuigi ma praegu ütlesin, et lasku käia, siis tunne on küll selline, et ooooooooooooo shit. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ka nüüd. Ilma tööta. Indias Eesti mõistes olematu raha eest. Ma ei jõua ära oodata.

Neli kilomeetrit maksab kakssada krooni

Ehk siis trahv käes. Läks minu meelest väga hästi. Väga minimaalne eksimus oli ju ka. Ja ühtegi jälge sellest kuhugi seekord ei jää. Seega ei hakka protesteerima.

Veetsin õhtupooliku koos emaga ja siis koju sõites sittus mingi lind mulle keset kanalit tuuleklaasi peale. Ei olnudki varem linnusitale nii head vaadet olnud. Sellegipoolest hakkasin seda kohe klaasipuhastajate abil eemaldama, aga reageeris terve keha, nii et ajaks, kui vedel laik ära kaduma hakkas, oli ka kiirus paarkümmend pügalat tõusnud. Hea, et nüüd päriselt trahvi ei saanud.

Nüüd siis kerra ja tuttu. Head ööd!

Esimene kaameratrahv käes!

Unustasin oma emotsioonidevarris matuste järel rääkida, et suutsime teel Lõuna-Eestisse ka tuttuue kaamera käest trahvi saada.

Kasuisa veel ütles mulle, et läheb ise rooli, et me trahvi ei saaks - ma isegi ei teadud, et nüüd lõpuks ongi kaamerad töös - ja nii me siis sõitsime muudkui kaameraid otsides ja imetledes. Üldse mitte vältides või nende läheduses teisiti käitudes. Aga kusagil Kükita kandis ei pannud me kumbki jutuhoos tähele, et oli kiirus piirav märk ning kuna kasuisa on harjunud sõitma püsikiirusehoidjaga, mida minu autol ei ole, sis nagunii kiirus veidi kõigub jala all. Jõudes siis järjekordse kaameraga kõrvuti, nägin, kuidas seal punane tuli vilkus. Olimegi mõelnud, kuidas need pildistavad. Ja ta pildistas nii lähedalt, et mõtlesin, et meid ta küll peale ei saanud. Et ju pildistas järgmist. Ja nii me siis arutlesime selle võimaluse üle, kuni Lõuna-Eesti ringiga tagasi Kükitas olime ja märgi olemasolu kontrollida saime. Läkski kehvasti võidu trahvi saamise naljade kiuste. Ja muidugi juhtus selline asi siis, kui mul on jäänud Eestis olla vaid üsna loetud päevad. Auto on ju minu oma ja täna laekuski ema juurde minu nimele tähitud kirja teade. Loodetavasti on mul siiski aega oma veatu register taastada. Trahviraha ise on teisejärguline. Ma ei tea, miks nad neid fotosid üldse teevad, kui nad ei suvatse isegi vaadata, et auto kuulub naisele ja mees on roolis trahvi tegemise hetkel. Eks näis, kuidas selle asja lahendmine läheb. Homme lähen teatisele järgi. Päris põnev ju ka:D

Väga pikk päev täis esimesi

Eile käisime töökaaslastega Eestit mööda tiirutamas. Elus esimest korda sain värskelt tuule abil jahvatatud jahu katsuda ning töötavas veskis uudistada, isegi just küpsetatud leiba koos kohaliku võia maitsta. Usun, et esimest korda sain ka paksu kiviseina sees ronida ning kiriku võlvlagedel käia. Esimst korda külastasin mitut erinevas seisus mõisa ning sain imestada, kuidas mõni kool on nagu muuseum ja mõni nagu peldik ning miks ühes koolis käituvad lapsed nii, teises naa. Kust see erinevus alguse saab? Üle väga paljude aastate saintaaskord ratsutada ning nüüd tahaks kohe veel. Kui vaid saaks. Olin vist ainuke, kes millegipärast kohe üksi sõitma lubati ja keda ärgitati ka kiiremat sõitu proovima. See küll ei tulnud seekord välja, aga väga tore oli sellegipoolest. Kuidas hobused saavad korraga oll nii hirmsad ja armsad?

Vahepeal saiära ostetud kohver - kas rääkisin? - ja selles toit suprmarketist koju neljandale korrusele lohistatud. Samuti sain kätte Annika tehtud imeilusa maali spetsiaalselt minu koju. Ka sellepärast pean siia tagasi tulema. Ning täna sain kätte kaitsesüstid. Ka haiguse vastu, mida põhimõtteliselt enam ei eksisteeri. Kui nüüd viisa ka õigeks ajaks jõuaks. Läkski nii, et neljapäeva õhtul posti pandud viisataotlus jõudis alles täna saatkonda. Loodetavasti täiskoosseisus. Ja nüüd nad võiksid selle kohe tagasi saata. Ja nüüd ma siis olen õnneikult kodus ja plaanin Epu uut raamatut edasi lugeda turundusõpikute asemel.

Eile käisime siis me ka stiilikuningannasid vaatamas

Ja nii kurb, kui mul ka on seda öelda - ei meeldinud. Esimene osa oli minu meelest veel suurepärane ja sari ise ka geniaalne, aga nüüd olen nõus kriitikutega. Nad oleksid pidanud piirduma esimese osaga või siis võtma rohkem aega ja pingutama, et teine osa esimese kõrval ei kahvatuks.

Nüüd tundus küll, et on võetud näpuotsaga ühest ja peoga teisest hittkompotist, aga tuli välja selline nagu ikka siis, kui kõike kokku miksida üritatakse. Kõik ongi second hand ja sellest enam klassikat ei saa. Pooled stseenid tundusid nii üle fabritseeritud ja riided ise - kohati tundus, et kas nad tõesti loodavad et Carrie seljas läheb absoluutselt kõik läbi? Et kõik, mida ta katsub, muutub kullaks? Iga kord naised baaris joomas ei ole veel naljakas. Iga kord girls night out ei ole veel suprseiklus ja karaokeks oleks võinud ka valida mõne sellise laulu, mis terve maailma naiste jaoks midagi tähendab. Seekord oli minu jaoks küll täiesti võõras laul ja ma saan aru küll, et need näitlejad vajasid lihtsat laulu. Aga on palju paremaid. Ja siis see, kuidas eksidega ise endale õnnetust kaela tõmmatakse. Või vingutakse teemadel lapsed/mehed/töö - ka seda saab paremini teha. Aga rohkem ei vingu. Kõik panevad ju vahel pange ja ega ma ise paremini teha ei oskaks.

Õhtu jätkus mu õppimisplaanidest hoolimata shoppamisega - mina väitmas endale, et ei tohi, sest Indias on kõik nagunii sada korda odavam, veinitamisega ja teise keskpärase JLo filmiga.

Teadmiseks kõigile lähiajal "mis teed?" küsijatele

Võtsin täna raamatukogust kuusteist turunduseõpikut. Kui mulle neid oma vabast tahtet refereerid viitsite, siis veedan hea meelega vee mõne tunnikese teie seltsis hoopis.

M

Null negatiivsed, marss verd andma!

Nuuks. Verekeskuses on asi kriitiline. Hea meelega läheksin kohe appi, aga ma ei tohi veel pikalt verd anda ja ma ei ole kunagi varem näinud, et neil veri nii otsas oleks. Niisiis... inimesed, palun aidake. Homme kella kaheni päeval saate seda ju lausa kesklinnas doonorifoorumis teha, kui Põhja-Tallinnasse ronida ei viitsi.

Asjad viimaks liiguvad

Või ma vähemalt loodan, et liiguvad. Sain täna lõpuks endale vaktsineerimiseks aja kinni panna. Samuti postitasin ära viisadokumendid ja postkontori tädi tundis mu minu üllatuseks ära. Küsis ka kohe, et kuidas siis asi tegelikult käib. Kahjuks ei osanud ikka veel kindlalt vastata. Tegin natuke pätti ja nüüd jään ootama. Millest ma ikka veel aru ei saa, on see, kuidas prioriteetne kiri, mille eest on ka ekstra rohkem makstud, võib minna paari tunni tee kaugusele 3-4 tööpäeva. Loodan, et see oli nende kõige negatiivsem prognoos ja paberid jõuavad siiski homseks saatkonda. Kui lähebki nii, et 3-4 päeva teel sinna, vähemalt sama kaua töötlemisel ja siis 3-4 päeva teel tagasi, siis on ikka väga napikas. Ja ma mõtlesin, et minu järele jäänud peaaegu neli nädalat on piisav absoluutselt kõigeks. Enam ei tea midagi. Eks hakkan aktiivselt jälgima oma kirja teekonda. Lahe, et selline võimalus välja pakuti. Hoidke mulle pöialt. See viisa lihtsalt peab jõudma õigeks ajaks tagasi. Ja ma lihtsalt pean saama viisa.

Surma varjus kõndides

Täna oli minu elu esimene mulda sängitamisega matus. Arvasin, et mul ei ole taskurätikuid vaja, sest ma tavaliselt ei käitu sellistes olukordades nii, nagu "peaks". Oi, kuidas ma eksisin. Tavaliselt ma mõtlen, et huvitav, kas ma peaksin demonstratiivselt ulguma, et kõik ikka märkaksid, kui palju ma hoolisin või vastupidi - olema hästi tugev ning vältima iga hinna eest emotsioonide välja paistmist, sest kui ma ei ole just lähisugulane, siis mis on minu valu võrreldes nende omaga. Ja siis ma pendeldan kusagil nende kahe äärmuse vahel.

Täna aga kallistasin onutütred ära vabandades, et ei oska midagi geniaalset öelda ning pakkudes igakülgset abi ning kohe kui jõudsin kabelisse, hakkasin vesistama. Põhjendus on lihtne ja kahesõnaline - avatud kirst. Oi, kuidas ma sellist asja vihkan. Ei taha sellist viimast mälestust kellestki kallist. Pealegi nad ei ole siis ju enam igasugusest meigist hoolimata enda moodi. Ma siis seisin kirstust võimalikult kaugel, kuni enam ei suutnud seal ruumis olla ja läksin üksi välja enda emotsioonidega tegelema.

Nutsin siis veidike maja nurga taga ja tegin hingamisharjutusi kogumaks end ja taas sisenemiseks, sest matus oli ju algamas ja ma olin siiski võtnud töölt vaba päeva, et sõita teise Eesti otsa hüvasti jätma. Siis aga tulid mu lähemad sugulased välja ja hakkasid minuga rääkima ning taolistel hetkedel ma ju ei suuda rääkida. Hakkan kohe nutma ega suuda oma häält kontrollida. Niisiis järsku tundus ka õu lämmatavalt väike ja põgenesin tagasi sisse.

Siis aga anti mulle üks pisike, kuid oluline ülesanne, mis aitas mul end kontrolli alla saada ja millest oli ka onu perele kasu. Nii kurb oli vaadata minu vanuseid onutütreid oma emaga viimast korda hüvasti jätmas. Või onu naise kaheksakümneaastast ema. Või onu. Või onunaise vennapoega ahastusest ulgumas ning ta on ju ka ikka sellises vanuses noormees, kes millestki end loksutada lasta ei tohiks. Vähemalt enamuse arvates. Sest Eestis mehed ju ei nuta. Neil ei ole pisarakanaleidki.

Pärast korra veel kirstule ringi ümber tehes läksin vesiseks, aga siis oli ka kõik. Kui liikusime surnuaeda, hakkas juba palju kergem. Enam ei avatud kirstu ega tehtud kadunukesele pai. Enam ei oldud hämaras. Argipäev hakkas taas oma juuri kõigi eludesse ajama. Ja isegi muld ei olnud musta värvi. Kõigil oli juba kergendus vist. Õeldi veel mõned palved, lauldi paar kõigile võõrast laulu, visati kolm peotäit mulda, pildistati end kirstu taustal ja kaevati auk kinni. See matuse pildistamine on veel üks neist asjadest, millest ma aru ei saa ja mis mulle ei meeldi. Kes neid pilte pärast tegelikult näha tahab? Mitte ei vaata kohusetundest. Samuti, kes naudib kaastundeavaldusi? Ja mille krdi pärast järgneb matusele üks söögiorgia. Sööma lähete matusele või, inimesed?

Iga matusega mu elus muutub mulle aina selgemaks visioon enda soovmatusest. Ja kavatsen nii kohelda ka oma lähedasi, kui nad just selgelt muud soovi ei avalda. Sest krdile kõik nõmedad traditsioonid. Lein on ju isiklik asi ja kõigil peaks olema õigus leinata just nii, nagu nemad tahavad. Endale sobival viisil.

Niisiis, nagu ema sõnastas, on matus viimane võimalus jätta hüvasti kalli inimesega. Ja see on minu meelest ilus komme. Aga paljusid teisi asju ma muudaksin.

Esiteks ei mingit lahtist kirstu! Juba põhjendasin.

Kui üldse, siis korralik sirge lõikega lakitud pigem tumedast puidust kirst. Minu poolest oleks aga väga okei juba jumalagajätu tseremooniale eelnev kremeerimine ning siis tseremooni kabelis, nii et kohal on vaid tuhaga urn. See oleks ka mugavam variant minu tervikvisiooni mõttes. Sest tuhastamine on mul ka kindel soov. Sellest olen kindlasti varemgi rääkinud.

Pärast lühikest tseremooniat, mille taustaks mulle meeldivad hüvastijätulaulud, mitte mingid ebamugavad kõigile võõrad vanad kiriklikud lood, võiks liikuda autorong Suurupisse, et siis üheskoos tuhk pankrannikult alla raputada. Tuul oleks mega. Andke mulle võimalus veel kord lennata, olla vaba. Ja haua asemel võite ju seal vahel minuga rääkimas ning lilli panemas käia. Aga mitte minu surmaaastapäeval. Kindlasti sünnipäeval. Või argipäeval. Või teile endale olulisel päeval.

Ja kui surnu ei ole mitte mina, vaid keegi mulle hästi lähedane, siis palun ärge tulge mind kaastundeavaldustega rohkem paanikasse ajama. Ei ole vaja kasutuid sõnu. Ma ju tean, et te hoolite, kui olete matusele kohale tulnud, lille või pärja kaasa toonud ja siis mind kõvasti kallistanud. Muidu ma äkki lihtsalt kukun kokku. Hea meelega oleksin ise nurgas kükitav ulguv mannatera ju. Austage siis minu isiklikku ruumi. Ja öelge hüvasti lahkunule, mitte maha jäänule. 

Pärast matust - nii minu kui kellegi väga lähedase puhul - söömatalguid ei tule. Kindlasti võiks kuhugi sobivasse söögikohta jätta lahtise arve ja võimaluse vahepeal seal tankimas käia - et kaugemad külalised nälga ei sureks. Aga ühissöömaaega ei tule. Minu meelest on see nii ebasobiv traditsioonist hoolimata. Kuidas keegi üldse suudab süüa? Nautida toitu olles just kellegi igaveseks kaotanud. Tegelikult suutsin seekord ise ka süüa ja söök kadus kui lõputusse auku. Ikka kõhus kraapis. Aga ma ei taha pidu.

Hea meelega üüriks suurema ruumi mõnes pubis, aga ei reserveeriks seda tervikuna. Joogid oleksid siis omaste poolt ja kõik lähedased jooksid soovi korral klaasi või paar või pudeli mida iganes hing ihaldab. Ei taha pikka lauda, kus kõik end ebamugavalt tunnevad. Tahaks pisikesi ja ümmargusi. Või istuks baarileti ääres. Meenutaks vabas õhkkonnas kõike toredat ning vajadusel kurvastaks ja kiruks saatust. Nutaks, naeraks. Nutaks veel. Kallistaks palju. Vajadusel lõhuks midagi. Võib-olla vaataks pilte kadunukese elust. Ja oleks oma üdini toetavas mullis. 

Kas see kõik kõlab teile kui absurd või mõistab keegi ka mind?

Elektrist ja kärsahaisust

See on tänane läbiv teema. Hommikul saime kõik tööl korraliku adrenaliinilaksu, sest tuletõrjealarm hakkas meeleheitlikult lärmama ja meil oli päris korralik hirm, sest õpet küll keegi välja kuulutanud ei olnud. Samas majahaldurit kätte ei saanud. Hakkasime siis oma kaheaastaseid kiiresti riidesse toppima, et koerailmaga mitte päris paljalt õue minna. Vahepeal jäi alarm küll vait, aga lapsed olid juba kes paanikas, kes põnevil, kes segaduses. Kuigi oma ruumidest tulekollet ei avastanud, tuli ust avades koridorist sisse korralik kärsakas, mis oli veel üks hirmutav märk sellest, et tegu pole õppega. Õnneks nägime siis ka kohe üht paremini informeeritud inimest, kes meile õues vastu jalutas ja naerdes teatas, et õppehäire. Ühel ettevõttel läks uun põlema. No ei olnud naljakas. Kas keegi leiab veel, et on naljakas, kui vahetult sõimerühma all miski põleb ja keegi ei vaevu meile midagi isegi teatama? Ega ikka ei ole küll.

Pärast tööd aga läksime emaga matuselilli ostma ning dekoreerima ja selgus naljakas tõsiasi, et mu ema on palju aastaid Veiko majja sisse kirjutatud olnud, sest mu tädi ja onu elasid kunagi enne minu aja arvamist seal. No tore küll. Mina olen seal palju käinud ja ema ka korra pimedas, aga tema ei tundnud ära ja mina ei teadnudki. Naljakas väike Eesti.

Ja siis läksin emaga kaasa tema nahaarsti juurde. Tegelikult ma ei teadnudki, et ta nahaarst ja veel kuulus on. Oli vaid kõrvu jäänud, et vene tädike, kes sünnimärkide kõrvetamisega tegeleb. 

Täna siis plaanisin ka end ette näidata ja ei midagi rohkemat, aga tädi ei olnud sugugi mingi vene mammi ja hakkas mul kohe midagi küsimata otsast peale probleeme lahendama. Kuulsin muuhulgas, et mul olla veel üks geneetiline probleem. Alati tore uusi avastada eks:S Aga ta siis külmetas mind lämmastikuga ja kõrvetas elektriga. Ei olnud mõnus. Ei olnud ka hea lõhn. Aga kuna mind juba niigi viimasel ajal igat pidi torgitakse, siis ei tundunud enam ka eriline piin. Ok, kohati ikka oli täispiin, aga seda vist olekski olnud hullem teha, kui oleksin valmistunud. Elasin üle ja sain kogeda, et lämmastikumassaaž on päris mõnus asi isegi. Ainult, et hetkel tundub, et päevitusest ei ole enam tuhkagi alles. No ok. Kohe saab kuhjaga tagasi. Ja ma sain üllatuslikul kombel ka oma aknele ravi ning kindlustunde, et ka kõigi mu teiste pisemate ja suuremate nahavigadega saab ta ilusasti hakkama. Kunagi, kui tagasi tulen siis... Kui üldse mindud saan. Ühe viisa välja ajamine ei tohiks ju olla nii keeruline. Aga ma ikka kinnitan endale: raske õppustel...

Ja siis veel Tema ka. Kahju, et Tal kehvasti läheb. Aga eks see ole ta enda teha, kuidas elab. Ja ma vihakn enda juures seda, et ma üldse veel mõtlen sellele, kas me peaksime edasi suhtlema. Kogu kaine mõistus ju karjub, et ei peaks. On ju asju, mida ei saa tagasi võtta. Olgu siis põhjuseks see, et nii ongi või et Ta tahtiski mulle lihtsalt haiget teha. Tulemus on ju sama. Aga eks meil ole nüüd mõlemal pikalt aega kõige üle järele mõelda ja oma elu joonde saada. Lahkuminek on lahkuminek on lahkuminek - ükskõik, kuidas ka ta neid suuri sõnu kardab.

Vaesusest ja valikutest

Kõigepealt ma lihtsalt pean rääkima oma eilse päeva trammimuljetest. Nimelt suutsin kaks korda trammiga sõita ja ka kaks korda kontrollidega kohtuda. Teisel korral aga paiknesid minu läheduses kaks teineteist mitte tundvat üsna peenelt riietatud kolmekümnendates naisterahvast. Pealtvaadates oligi kõik ilus ja tore, kuni märgati kontrollide bussi. Oh sa poiss, milliseks rabistamiseks siis läks. Millises jakikese taskus on küll hädaabi bussipilet ja kas käed käivad piisavalt kiiresti, et see ikka õigeaegselt komposteeritud saaks. Üks tüüp oli ka, kes ei vaevunud looma isegi kontrollile muljet, et ta ongi täieõiguslik sõitja, vaid veel kontrolöri sisenedes tema nina alla piletit komposteerima tuli. Kõige rohkem häiriski kontrolöride ignorantsus sellise tegevuse osas. Miks osa meist regulaarselt sõidu eest tasub ja teine osa ühegi hea põhjuseta mitte? Miks jaksatakse end pealaest jalatallani üles lüüa, aga mitte osta bussipiletit või kuukaarti? See on ju tõeliselt lame.

Täna aga jäin ise märkimisväärselt vaesemaks ja närvid on ka täiesti läbi. Kõigepealt rääkisin ükshaaval töökaaslastele ja pärast pikemalt julguse kogumist ka ülemusele India plaanidest. See osa aga läks üllatavalt edukalt ja paistab ka, et ilma solvumisteta.

Siis aga läksin viisa asju ajama. Kui eilne netipanga protseduur välismakse puhul täielikult läbi kukkus, siis täna kontoris said asjad super lihtsalt, odavalt ja kasutajasõbralikult ära lahendatud. Aga alles siis hakkasidki tõeliselt närvesöövad jamad. Esiteks, mismõttes postkontori töötajad ei tea midagi tähitud kirjade saatmisest naabermaa saatkondadesse? Ei tohiks ju väga haruldane probleem olla. Ja kui Eesti marke seal ei aktepteerita, siis nad võiksid vähemalt end kurssi viia, mida nad aktepteeriks vastusümbriku tasuna. See, kui nad lehvitavad mu nina ees mingi sinise lipikuga, mille väärtust nad isegi eurodesse konverteerida ei oska, ajab ju ainult närvi. Ja homme hommikul lähen vist teisele katsele ebaseaduslikult väikeses koguses sularaha postitama lootuses, et ehk läheb kõik hästi ja saan viisa õigeaegselt kätte. Raha on ju juba makstud ja piletite eest ka ülekanne tehtud. Nagu arvata võis, ei ole enam õigeks päevaks võimalik piletit saada ja ka päev hiljemaks oli jäänud vaid kaks vaba kohta, aga üks neist on vähemalt mulle broneeritud. Nüüd siis veel kuidagimoodi vaktsiinid, tervisekindlustus, kaasa võetavad medikamendid, sobiva kohvri leidmine ja arvukalt proovipakkimisi. Siiani ei tea, mida korteriga teha. Ehk siiski kasuisa otsustab selle enda kätte jätta. See teeks mu elu ikka kohe nii palju lihtsamaks.

Pahade tüdrukute testist ja üle kahe päeva pidu

Käisime täna sõbrantsiga Tammsaare pargis välja kuulutatud HIVi kiirtesti tegemas. Olin juba päevi vaaginud - minna või mitte minna? Mida see veel maksta võib? Ja üleüldse... nii avalikult siis... Samas teadsin, et väga muretsemiseks põhjust pole, aga hoopis parem tunne on teada kui arvata. Ehk siis negatiivne vastus tasus ära pool tundi ülimalt avalikus kohas telgi ees järjekorras seismist. Soovitan teistelgi kontrollida. Nüüd tahaks muid asju ka igaks juhuks kontrollida.

Aga muidu... olen kaks päeva komadega tähistanud Indiasse minekut ning jätnud sõpradega vaikselt hüvasti. Olen ka kaks päeva purjus meeste üle muiata saanud ja seekord ei olnud imelik ise samas kaine olla.

Reede õhtul üritasime Silmarõõmu ja ühe tema sõbraga Nõmme pubide tiirule minna, aga vastuigasuguseid turundusalaseid tarkusi, olid kõik pubid suvehooajaks uksed juba kell kaksteist kinni pannud. Halloo. Kõik ei taha 24/7 grillida ja suure tõenäosusega ei taheta suvisel hooajal ka erinevalt talvest kodus istuda. Palju ägedam on ju ägedas kohas ja ägedas seltskonnas tantsida või niisama jõmiseda. Öö lõppes siis Sõpruse puiesteel purskkaevu juures lõdisedes uut Maci wrapi süües.

Eile õhtul aga läksime Aivariga koos Marleeni uut kodu vaatama ja seejärel üle saja aasta Amigosse või üleüldse klubisee Tannut kuulama ja sain ka viimaks end tühjaks, ok-ok tühjemaks tantsida. Põrkasime veel Ottiga kokku ja siis ta tutvustas mind mingile sõbrale. Sellest aga sai omaette seebiooper. Mõne aja pärast tuli too tüüp mind tantsima kutsuma ja ütlesin talle, et ta võib meie seltskonnaga liituda, aga mingil hetkel ta ikkagi monopoliseeris mu ära ja olgem ausad - ega ma väga tugevalt ei protesteerinud ka, sest temaga oli hea tantsida. Ta tundis end ka ladinamuusikas kindlalt ja ma sain keerutada ning ma ju tegelikult tehniliselt ei oskagi seda teha. Aga koos tuli meil hästi välja ja hakkasid ka komplimendid sel teemal lendama.

Ta vaatas mulle kogu aeg otsa, kuni mul väga imelik hakkas ja ühel hetkel püüdis mind suudelda. Ta eeldas, et see on loomulik asjade käik, mis järgneb küsimusele, kas sooviksin tantsida. Ei olnud ja tegin selle talle ka üsna selgeks. Tal muidugi kauds isegi tantsuisu selle peale ära, aga tema kaotus ja ma tahtsingi juba koju jõuda. Aivar oli end vahepeal suutnud väga kasti juua ja teist korda nägin teda nii täis ning samas vaidlemas, et ta on ikka täiesti adekvaatne. Samas seekord ta ikka õues vahepeal tõdes, et on võimatu enda liikumist kontrollida. Seda, et ka muu oli off-tune, ta ei märganud. Mina aga sain teda poolteist tundi koju talutada ja pidevalt ehmatada, kui ta meid jälle ümber sikutama hakkas, sõiduteele koperdas või hüpata püüdis või muidu avastas, kui ilus maailm ikka on. Aga eks hommikul andis se ekõik talle tunda ka ja võib-olla... võib-ola ta järgmine kord jätab viimase joogi ostmata, kui seda soovitan. Eks elu näitab. Siiski oli väga fun õhtu.

Ja täna siis ol itestipäev, mis lõppes üle pika aja Seiklustes seekord Eestit mängides. Millegipärast lausa võitsin kaks mängu kolmest. Juhhei!:D

Kas tõesti unistused täituvad?

Hetkel tundub, et jah. See on nii. Midagi, millest olen selgepiirilisemalt unistanud üle aasta, on tõeks saamas. Ma sain täna garantiikirjad jms kätte Indiast. Tundub, et eilne kuri kiri mõjus ja nüüd ongi nii, et hakkan viisat taotlema. Pean selle jaoks veel fotosid tegema minema ja see on miski, mida olen väga kaua vältinud. Aga samas on nii põnev. Mida võtta kaasa, kui limiidiks on kakskümmend kilo vms? Kuidas pakkida seitsmeks kuuks ja hoopis teise kultuuriruumi ning kliima jaoks? Õnneks, olles põhjamaalane, ei pea ma sinna küll soojemaid riideid kaasa vedama. Loodetavasti mõnest õhemast kampsunist ja jakist piisab. Aga siiski... hakkan täna ideaalnimekirja tegema.

Oeh... tahaks tantsida ja hüpata ja kilgata ja kõiki kallistada. Nii õnnelik olen kõigist veel ees ootavatest raskustest hoolimata. Ja te ei kujuta ettegi, kui tähtis tädi ma seal olema hakkan. Ausalt ei kujuta veel isegi ette, aga täna selgus, et mu ametinimetus saab olema Marketing Executive. Turunduse tegevjuht siis? Ma loodan, et suudan need suured kingad edukalt täita. Tundub igatahes üle igasuguste ootuste põnev väljakutse olevat. Ei jõua ära oodata. Yay!!! Vahel peab ju lihtsalt vedama ka. Ja eks elu läheb kuidagi edasi ka siis, kui sealt ülimalt pankrotistunult aga kogemustemiljonärina tagasi jõuan.

Täna ma mõtlen Talle

Viimased nädalad ongi olnud üle ootuste rahulikud. Muidugi, tuleb Ta mulle mõned korrad päevas ikka meelde ühe või teise asjaga seoses, aga täna juhtus midagi, mille puhul ma tavaliselt esimese asjana pöörduksin tema poole ja laseksin Tal enda tuju heaks teha. Mu onunaine suri ikkagi ära. Ja ma ei tea, mida tunda või teha. Kuidas käituda... Peaks vist nutma, aga pisaraid ei tule. Kunagi ei tule käsu peale siis, kui meie ühiskond ütleb, et peaks tulema. Muidu on ju olnud tore päev, aga jah... kuidas käituda, kui surm nii lähedalt juba mööda läheb. Hiilib vaikselt ja märkamatult, et siis järsku rünnata. Nii, et sul ei õnnestu enam minema rabeleda. Hoiab sul kinni ümber kaela nagu madu rotil. Võitle palju tahad, aga rabelemisel ainult sulgub tema lõugade haare või kogu keha sinu ümber tugevamini ja tugevamini.

Ja muidugi ei aita ka see, kui mõtlen, miks meil Temaga oli nii palju, millest rääkida, kuigi me pole kaugeltki sarnased ja teistega tihti ei ole. Ja arvuti playlistist tuleb NeYo "Mad". Selle looga lihtsalt ei saa ma kellestki teisest mõelda. Kus ta on? Mis ta teeb? Kas ta ka vahel mulle mõtleb? Kas ta tunneb, et ma olen täna veidi tasakaalust väljas või on see teema ka alati olnud puhas bullshit? Palju kasutuid mõtteid...

Nüüd siis olen tädike

Kuigi mulle väga ei meeldi, et mind tädikeseks kutsutakse, on mul olnud väga tore päev (kui see osa välja arvata, et väldin Tartu Kuti kõnesid, sest ei oska talle hetkel midagi öelda ega taha teda homme enda juurde).

Töö oli agu töö ikka, aga siis otsustasime minna isaga last röövima. Nägin üle kes teab, kui paljude kuude oma vennapoega ja kasutasin võimalust olla täpselt see tädi, kes mängib ja mürab ja ostab lausa kaks jäätist lapsele, kui viimane seda tahab. Ei usu, et veel rikun teda sellega. Veidi ju tahakski teda hellitada. Ja kahjuks ei saa me just tihti kohtuda, sest ikka veel olen see must lammas just nende silmis, kes mind ei tunnegi ja nad ei usalda meid lapsega kahekesi jätta, mis on nii nõme, sest meil on koos tore. Mulle meedib ja lapsele meeldib. Ja me ju elame ühes kandis ning hetkel oleks neil väga lapsehoidjat vaja. Aga ei. Ei saa.

Igatahes käisime batuudikeskuses ja hüppasime end oimetuks. Täiesti uskumatu, kui palju energiat on kuueaastasel. Kordades rohkem kui kahekümne kahesel. Sain veel igalt poolt läbi pugeda ja üles-alla ronida. Lisaks ka täiesti viltu laskvat kahurit käsitlema õppida.

Õnneks tema teine vanaema oli väga viis pluss ning lasi meil õhtul veel kahekesi mänguväljakule minna. Ma sain esimest korda ka koerajunne kilekotga püüda. Polnudki nii õudne, kui kartsin, aga ju ma olen sitaga nii ära harjunud tööl...

Ja nüüd tegelen jälle kuri olemisega. Mul on niiiiiiiiiiiiiiiii siiber sellest, kuidas India partnerid asju ajavad või õigemini ainul lubavad, aga ei aja ja nende enda antud tähtajad ei tähenda midagi kahjuks. Loodetavasti on kunagi võim minu käes ja siis nad õpivad, mis juhtub mitte üldsusele kehtivate reeglite järgi mängimisel.

P.S. Unustasin rääkida, et käisin tätoka tehnoülevaatuses ära ja kuigi see kiideti heaks, tehti veidi väikeparandusi - seekord tuimestuseta - ja vahet ei olnud. Seega, see kas ei olegi väga valus või olen ma tuimetusele immuunne.

Jälle A-kategooria unenägu

Ehk siis nägin unes, kuidas helikopter trossi otsas minu kätte pleekinud Ferrari punase antitiiva tõi!!! Selgelt on aeg investeerida puhkusesse:D

Lastekaitsepäev oli lahe. Dinner and a movie. Õigemini vastupidi. Liiga täis on tunne.