Nüüd siis olen tädike

Kuigi mulle väga ei meeldi, et mind tädikeseks kutsutakse, on mul olnud väga tore päev (kui see osa välja arvata, et väldin Tartu Kuti kõnesid, sest ei oska talle hetkel midagi öelda ega taha teda homme enda juurde).

Töö oli agu töö ikka, aga siis otsustasime minna isaga last röövima. Nägin üle kes teab, kui paljude kuude oma vennapoega ja kasutasin võimalust olla täpselt see tädi, kes mängib ja mürab ja ostab lausa kaks jäätist lapsele, kui viimane seda tahab. Ei usu, et veel rikun teda sellega. Veidi ju tahakski teda hellitada. Ja kahjuks ei saa me just tihti kohtuda, sest ikka veel olen see must lammas just nende silmis, kes mind ei tunnegi ja nad ei usalda meid lapsega kahekesi jätta, mis on nii nõme, sest meil on koos tore. Mulle meedib ja lapsele meeldib. Ja me ju elame ühes kandis ning hetkel oleks neil väga lapsehoidjat vaja. Aga ei. Ei saa.

Igatahes käisime batuudikeskuses ja hüppasime end oimetuks. Täiesti uskumatu, kui palju energiat on kuueaastasel. Kordades rohkem kui kahekümne kahesel. Sain veel igalt poolt läbi pugeda ja üles-alla ronida. Lisaks ka täiesti viltu laskvat kahurit käsitlema õppida.

Õnneks tema teine vanaema oli väga viis pluss ning lasi meil õhtul veel kahekesi mänguväljakule minna. Ma sain esimest korda ka koerajunne kilekotga püüda. Polnudki nii õudne, kui kartsin, aga ju ma olen sitaga nii ära harjunud tööl...

Ja nüüd tegelen jälle kuri olemisega. Mul on niiiiiiiiiiiiiiiii siiber sellest, kuidas India partnerid asju ajavad või õigemini ainul lubavad, aga ei aja ja nende enda antud tähtajad ei tähenda midagi kahjuks. Loodetavasti on kunagi võim minu käes ja siis nad õpivad, mis juhtub mitte üldsusele kehtivate reeglite järgi mängimisel.

P.S. Unustasin rääkida, et käisin tätoka tehnoülevaatuses ära ja kuigi see kiideti heaks, tehti veidi väikeparandusi - seekord tuimestuseta - ja vahet ei olnud. Seega, see kas ei olegi väga valus või olen ma tuimetusele immuunne.