Viimased nädalad ongi olnud üle ootuste rahulikud. Muidugi, tuleb Ta mulle mõned korrad päevas ikka meelde ühe või teise asjaga seoses, aga täna juhtus midagi, mille puhul ma tavaliselt esimese asjana pöörduksin tema poole ja laseksin Tal enda tuju heaks teha. Mu onunaine suri ikkagi ära. Ja ma ei tea, mida tunda või teha. Kuidas käituda... Peaks vist nutma, aga pisaraid ei tule. Kunagi ei tule käsu peale siis, kui meie ühiskond ütleb, et peaks tulema. Muidu on ju olnud tore päev, aga jah... kuidas käituda, kui surm nii lähedalt juba mööda läheb. Hiilib vaikselt ja märkamatult, et siis järsku rünnata. Nii, et sul ei õnnestu enam minema rabeleda. Hoiab sul kinni ümber kaela nagu madu rotil. Võitle palju tahad, aga rabelemisel ainult sulgub tema lõugade haare või kogu keha sinu ümber tugevamini ja tugevamini.
Ja muidugi ei aita ka see, kui mõtlen, miks meil Temaga oli nii palju, millest rääkida, kuigi me pole kaugeltki sarnased ja teistega tihti ei ole. Ja arvuti playlistist tuleb NeYo "Mad". Selle looga lihtsalt ei saa ma kellestki teisest mõelda. Kus ta on? Mis ta teeb? Kas ta ka vahel mulle mõtleb? Kas ta tunneb, et ma olen täna veidi tasakaalust väljas või on see teema ka alati olnud puhas bullshit? Palju kasutuid mõtteid...
1 kommentaar:
I think about you every single day, EVERY day. Lihtsalt mõtted muutuvad sinust iga päevaga. Ma ei tea, sa esitad küsimuse, kuid ei luba mul sinuga ühendust võtta. Joon on all ja püsib nii kaua, kuni sa seda seal all hoiad.
Postita kommentaar