Lülitite kodumaa
Ma ei tea ühtegi teist kohta, kus igal pool nii meeletult palju lüliteid oleks. Näiteks koduski… minu toas on kümneid lüliteid ja vaid üks lamp ning üksikud töötavad pistikud, mida lülitiga aktiveerima peab. Aga mille jaoks kõik need teised on?
Indial on teisigi kummalisi omadusi. Nagu näiteks see, et siinses kultuurikontekstis on paksuks kutsumine kompliment. See tähistab pere võimekust last küllaldaselt toita. Seda rääkis mulle nädalavahetusel Piyush – tüüp, kes meid megapeole vedas. Ta oli kogemata ühte Euroopa päritolu neiut kõigi ees kaalus juurde võtmise eest kiitnud. Ma näen juba silme ees pealtnägijate ja komplimendi ohvri ilmeid:D
Aga muidu oli ta ka fun tüüp. Ja veidi müstiline. Näiteks arvas ta esimese korraga täpselt ära, millisel augustikuu päeval mu sünnipäev on. Joyga läks tal kolm katset, aga minuga sai kohe aru. Ja ta rääkis ka teistest imelikest juhtumitest, mida ta ise seletadagi ei oska.
Igatahes… tagasi olevikku. Nüüd siis on see koht, kus juba kahetsen mõningatele inimestele oma numbri andmist. Ja enam kõigile kindlasti ei jaga. Sõbrad näevad Facebookis või küsivad ise eks.
Täna hommikul sain eriti kerge vaevaga tööle. Korterikaaslasel oli sõber külas ja selgus, et too elab mu töökoha lähedal. Niisiis pakkus ta ise, et viib mu täna tööle oma motikaga. Yay. Mulle täitsa meeldib see juuste tuule käes lehvimine, mida siin juba korduvalt kogenud olen. Kui vaid kogu aeg midagi silma ei lendaks. Päikseprillid kaotasin juba ammu ära. Või võib-olla ei kaotanud ka, aga ei suuda neid oma kohvrimajanduses enam üles leida juba päevi.
Tööle jõudsin muidugi jälle ülimalt vara ja sain õues oodata. Mitte, et ma väga ei pahandaks, aga vahepeal tulevad kerjused ja siis on nõme, kui nad edasi ei liigu. Ja sain jälle liigutatud toreda inimese poolt. Olen juba mitu korda töö juurest üle tee asuvas magusapoes käinud. Ka täna läksin vett ostma lootuses, et nad on jälle võimelised tuhandelise lahti vahetama, aga ei olnud. Aga siis erinevalt Eestist, kus tavaliselt lihtsalt tühjade kätega jääks, anti mulle mu soovitud vesi ja öeldi, et maksa järgmine kord. No ok. Varsti saab raha otsa ka. Siis saan automaate katsetada. Palvetage koos minuga, et need inglisekeelsed oleksid.
Täna sain ühe halva uudise ka – see tuttava tuttav rikšajuht ei olnud nõus mu hinnapakkumisega, kuigi see ei pidanud kumbagi äärmusesse langema. Aga ju siis hakkas kolleegidel minust hale ja teine äge itiposs otsustas, et hakkab mind ise tööle-koju sõidutama rolleriga. Fun:D Eks ma pakun talle selle eest ka normaalset tasu. Ei taha neid ära kasutada. Nad ju ei teeni ka kuigi palju, ma arvan. Õnneks elab ta üsna samas kandis ka, nii et ei tohiks väga ebamugav olla.
Täna on aga tihe tööpäev. Olen vist tõestanud, et olen algatusvõimeline ja andekas ning juba pääsevad minu kirjatükid ka ühegi vea paranduseta läbi, aga vahel siiski tuleb end kokku võtta ja kiita kuninga uusi rõivaid. Kui teate, mida ma mõtlen. Ning sealt kõrvalt asjad teises vormis jälle korda ajada. Ootan ikka oma nõustamisklienti. Sain hommikul veel nii palju rohkem segadusse sattuda ja siis lõpuks saabus selgus. Vist. Seniks kuniks. Vähemalt ühe programmi osas. Ja selgus, et vist järgmisel nädalal läheme lausa naaberosariiki reklaami tegema. Põnev. Huvitav, kuidas see välja nägema hakkab? Mina ja Suur Ülemus ja keegid veel ainult. Ma olen täiega nende reklaaminägu. Ainus erineja ju.
Nojah… selgus, et minu nõustamisklient oli ainus hindu maailmas, kes tuleb varem kohale. Seega sattus ta minu tänase ülilühikese lõunapausi ajale ja mu ülemus nõustas teda ise. Mina siis istusin ja ootasin siis teda nagu loll. Nii palju siis test drive’ist. Meil on juba paar tundi internet maas, nii et ei saa midagi eriti teha. Igavlen siin. Ja asjad lendavad, sest ventilaatorid töötavad täiel võimsusel. Täna on vist soojem ilm, sest üle mitme päeva pidin jälle konditsioneeri pulti taga otsima. Eile näiteks hakkas konditsioneeriga külm. Naljakas, et siinsetel konditsioneeridel on ühesugusest temperatuurikraadist erinev arusaam.
Heh… täna toob meie abitööline vahepeal mingeid ägedaid maiustusi tavapärase ülimagusa tee-kohvi asemel. Esimestel maiustustel oli midagi ohverdamisega pistmist. Teiste kohta tean vaid, et nämmad:D Ja tahan kindlasti ka nende kohvi proovida. Kunagi kui ilm külmemaks läheb.
Õhtul siis viiski mind kolleeg kaubanduskeskusesse, kus sõime koos Joyga õhtust ja lasksime end röövida ning seejärel sai ta omale ühed bränditeksad ja mina minu jaoks sobiva hinnaga plätud. Kohtasime ka ühte peotuttavat, keda esimese hooga ära ei tundnud ja oli väga piinlik. Eriti kuna tema oli meid sinna viinud oma jeebiga. Aga jah… ikka veel on meeletu riietedefitsiit ja nii kõrini petvatest rikšajuhtidest. Me ei ole selle kolleegiga ikka veel üksteise soovidest õigesti aru saanud, nii et täna jalutasin pool teed tööle ja teine pool läks ausa hinnaga mulle ikka sama kalliks, kui oleksin maksimaalselt nõus maksma terve tee eest. Aga mis teha… ühtegi bussi poole tunni jooksul mööda ei sõitnud ja ma tahtsin ruttu tööle ja vetsu jõuda. Muidu oleks vabalt võinud ka edasi jalutada. Oi, kuidas ma ei jõua ära oodata, et kõht korda saaks. Või jääbki nii siinse toidu juures?
Igatahes… avastasin eile õhtul, et olin nädalavahetusel ka ülihäid kohalikke maiustusi ostnud ja Rick palus nüüd, et talle ka neid ostaksin. Kujutage ette sellist kiulist, õhulist, vatitaolist apelsinimaitselist maiustust. Midagi suhkruvati ja kunagi Rauli Taist toodud liharoa vahepealset. Nämma.
Aga jah… loodan, et saan selle kolleegi nõusse mind kogu aeg ikka tööle sõidutama. Pakkusin talle ka raha, aga ta ütles, et ma olen sõber ja ta ei taha raha võtta. Aga äkki ta ei saanud aru, et ma tahaksin, et ta kogu aeg mind sõidutaks? Temaga oleks mugavam kui suvalise rikšajuhiga ka sellepärast, et ta räägib inglise keelt (enam-vähem) ja kui meie päev läheb pikemaks, siis tõenäoliselt läheb meil mõlemal või siis ta ootaks vähemalt. Ja mina võin teda ka oodata.
Mu korterinaabritel on plaan peaaegu igal nädalal linnast välja reisida mõneks päevaks ja nad kutsuvad mind ka, aga ma ei tea, kas ma saan ja see on väga kurb. Selle aja peale, kui mul see kiire aeg lõpeb, on kolm neljast juba tagasi koju läinud. Nii et loodan vähemalt sünnipäeva paiku paar vaba päeva välja kaubelda, sest Ricki ülemus pakkus ise välja, et organiseerib meile reisi Delhisse, Jaipuri ja Udaipuri vist ning muidugi ka Agrasse Taj Mahali vaatama. Ja ma ei taha sellest ilma jääda, sest ei ole ju kindel, kas pärast jaanuari siia enda planeeritud reisimise ajaks naaseda võin.
Aga jah… telefoniga on äge. Sõbrad helistavad. Emmega sain rääkida. Kaks kohalikku tüüpi, kellega esimestel päevadel kohtusin, saatsid mõlemad ägedaid sõnumeid mulle:D Tundub, et asjad hakkavad vaikselt laabuma. Kui nüüd veel transpordi korda saaks. Või kodu tööle lähemale…
juuli 15, 2010
juuli 14, 2010
13. juuli
Jälle üks eesleid, kitsi ja muid loomi täis päev möödas.
Kui hommik algas sellega, et üks imbetsillist rikšajuht mind mööda linna keerutas ja lõpuks killerarve esitas, siis õhtupoolik on olnud üllatavalt edukas. Aga algusest siis. Plaanisin minna hommikul kaamera parandust otsima. Mul oli Google’i antud aadress India-pärast landmarkidega ja puha ning ma siis lootsin, et rikšajuht mu kohale viia oskab. Muidugi ei osanud ta mind ei kohale viia ega ka inglise keeles rohkem kui „No probleem“ ja „New prices. 68 Rupees“ öelda. Kuidas see võimalik on, et Tallinnast vist isegi väiksemas linnas taksojuhid suuri tänavaid ei tea? Müstika.
Igatahes, lõpuks sundisin teda end otse töö juurde viima ja ta ei osanud siia ka tulla. Mis on täielik naljanumber, sest töötan lennujaamast tuleval peateel. Kui taksojuht ei tea teed lennujaama, siis mida ta üldse teab? Olin väga kuri ja rääkisin teistele ka, kuidas mitmekordse hinna maksmise järel ikka õigesse kohta ei saanud, mille peale üks kolleeg lubas rääkida oma tuttava (muidugi ka mitte inglise keelt rääkiva rikšajuhiga) et äkki too on nõus mind regulaarselt tööle-koju sõidutama fikseeritud tasu eest. Ehk tuleb odavam.
Igatahes, täna selgus jälle, et minu nii-öelda harjutustöö meeldis Suurele Bossile, nii et võib-olla see läheb kasutusele, aga võib-olla tehakse see taaskord vigaseks ümber. Igatahes sain uue ülesande ja homme ootab mind ees juba suurem väljakutse – esimene MBA nõustamine, nii et harisin end täna õhtul veel elu eest, otsides lisamaterjali internetist koolide kodulehekülgedelt ja leides ikka veel infolünki ja ebakõlasid. Loodetavasti saab kõik selgeks enne tähtaega.
Täna oli veel selline nali ka, et ülemus kutsus meid ootamatult tööpäeva lõpus kokku tööajavälisele koosolekule, et teatada uue haru avamisest ja sellest, et nüüd läheb lahti suurem sügiseste kursuste reklaamikampaania, mis tähendab kuni kaks korda nädalas reisimist osariigi erinevatesse linnadesse, et inimestele meie programmidest rääkida. See aga võib ka tähendada seitse päeva nädalas töötamist järgmistel kuudel. Mis siis ikka. Ma ei olegi väga kuri. Need päevad lubati kompenseerida ja ehk õnnestub mul niimoodi veidi rohkem seda osariiki näha kui muidu. Aga jah… naljakas, et ma tulin siia õppima ja hetkel olen pigem ise õpetaja rollis. Mõned asjad jäävadki vist mulle arusaamatuks. Nagu see, kuidas ametliku keelena inglise keelt rääkiva maa inimesed seda ei oska. Või kuidas ühe rikša peale kaheksa inimest mahub. Aga sellest veidi hiljem… Igatahes, nüüd vist läheb kiireks ja põnevaks ja jälle kord lubati, et kohe-kohe on ka teisi praktikante tulemas. Muidu ei olekski vahet, aga siis ehk oleksid kohalikud rohkem motiveeritud inglise keeles rääkima.
Täna siis pidin ka end Indiasse registreerima minema ja sim-kaardi saama, aga inimene, kes minuga asju ajama pidi, ei vastanud mu sõnumitele (hiljem selgus, et need ei jõudnudki millegipärast temani) ja ma olin juba üsna marus ja samavõrd kindel, et jälle tühi lubadus. Aga siis ühel hetkel teatati mulle, et keegi tahab mind näha. Mul ei ühendanud üldse ära, sest ma olen nii kaugel kõigist inimestest, kes mind tööle vaatama peaksid tahtma tulla.
Siis aga selgus, et kohale oli tulnud samamoodi segaduses tüüp, kellega kohtuma pidimegi. Tal ju ei olnud minu numbrit ega ka erilist infot. Igatahes, kuigi jõudsin ise välja uurida, et äriviisaga on ülimalt raske end registreerida, läksime temaga, kõik minu olemasolevad paberid kaasas, sinna politseijaoskonda, kus inimesi registreeritakse. Sain juba kolmandat korda oma elus motikaga sõita. Üsna õudne on ligi nelikümmend kilomeetrit tunnis siin linnas igasuguse safety net’ita liikuda. Aga ta sõitis korralikult. Ma sain ju vaid ühe käega temast kinni ka hoida, sest teises olid dokumendid – mu kõige kallim vara. Nii naljakas (tegelikult mitte) kuidas siinsed aiesecarid ei paista mitte millestki mitte midagi teadvat. Ma oleksin nagu nende esimene intern. Nii ei teadnud see kohalik isegi seda, kuhu me täpselt minema peame, rääkimata siis sellest, mida registreerimiseks vaja on. Pidin ise teda harima ja mu boss saatis päringu kuhugi kõrgemasse asutusse ka. Ta on ikka väga super. P.S. Moskiito üritas just mu kõrva lennata ja olen avastanud oma kehalt ootamatult sinna tekkinud väikseid punne, nii et ju nad ikka on siin linnas olemas. Igatahes, tagasi teemasse… see aiesecar oli küll väga tore, aga ta väidetavalt isegi ei teadnud, et pidi mulle sim-kaardi hankima ja palus jälle homseni oodata. Ma olin juba meeleheitel, aga siis pärast registreerimiskatset suutis ta mulle mingi poole tunniga kaardi hankida ja tööle saada. Jään talle vist elu lõpuni selle eest tänulikuks. Miks teised sellega seni hakkama ei saanud, ei hakkagi ma vist mõistma.
Registreerimine oli ka paras seiklus. Õigemini mitteregistreerimine. Me vist ei saanudki lõpuni üksteisest õigesti aru. Igatahes kindlalt väideti mulle, et jah, mul on aastane äriviisa, aga ei, ma ei tohi korraga siin üle 180 päeva veeta. Mis on kehvasti, sest mu tagasipilet on alles seitsme kuu pärast. 180 päeva aga saab täis aastavahetuse paiku. Kui ma siis uurisin, et kas ma võin korraks siis nagunii plaanitud Nepaali-reisi jaanuaris ette võtta ja siis tagasi tulla või ei ole mul nagu ka turistiviisa omanikel siis õigust kaks kuud maale siseneda, siis ühest vastust ei saanudki. Sain aru – loodetavasti õigesti – et võin küll tagasi tulla, aga kas ma pean siis end registreerima või mitte – räägime sellest kolme kuu pärast või detsembris. Arvan, et lähen kahe vahel ehk novembris. Samas miks ta kohe otsustada ei võinud? Väga loodan, et saan siiski loa tulla Indiasse reisima ja siit kaudu koju sõitma ja seda kõike ilma registreerimata, sest ma ei tea, kuidas üldse vajalikke pangadokumente ja muud sellist hankida.
Aga nüüd õhtu juurde. Iga reis peab ikka olema seiklus. Mõnes mõttes ei jõua ma ära oodata, et mulle töökoha lähedale korter leitaks, sest kui töö peaks lõppema kell seitse ja minu kodutee on ca pool tundi bussiga, siis ma ei peaks mitte viis enne üheksat laekuma. Teised peavad ju ka nii kaua mind ootama, et ilusti kõik koos sööma minna.
Tänase õhtu seiklus siis… ei jõudnud jälle bussi ära oodata. Enne tuli üks rikša jagamise pakkumine. Lolli peaga ei küsinud kohe hinda ja ega see juht inglise keelt rääkinud ka. Teine reisija aga läks juba umbes kilomeetri pärast maha ja kui ma siis küsisin hinda bussijaamani, siis ta nõudis 30Rsi ja keeldus taksomeetrit tööle panemast. Ma nõudsin kahtkümmet ja ta nagu noogutas, aga nende jah ja ei on ju samasugused. Püüdsin maha astuda, aga ta ei peatunud ja lõpuks nõudis mult ikka 30 Rs-i. Eriti super siis, et ta mu kaugliinide bussijaama viis, kuigi ütlesin korduvalt, et tahan Akota bussile jõuda. Sain veel veidi orienteeruda ja nii palju tõrjuda valget inimest varitsevaid rikšajuhti, et nad hakkasid minu kurjasid „No“-sid juba matkima. Jõudsin siiski õnnelikult umbes 300 meetrit eemal asuvasse õigesse bussijaama. Piemdas on päris õudne üksi ekselda, kui pole aimugi, kas oled isegi õige koha lähedal, aga üks ingliskeelne inimene juhatas mind vabatahtlikult õigesse suunda.
Ootasin siis hoolega bussi. Oma kolmveerand tundi. Kuni jälle tuli esimene korralikult inglise keelt rääkiv inimene ja tegi mulle selgeks, et viimane buss läks tunni aja eest. Tundub, et bussid ongi mängust väljas, kui viimane kodubuss lahkub pool kaheksa. Tõenäosus sellele jõuda on nullilähedane. Aga ma ei ole veel päris kindel selle väite õigsuses, sest minu meelest esimesel korral ma ka nii vara bussijaama ei jõudnud. Või jõudsin? Kes teab… Ja kõik kohalikud muudkui suunavad mind rikšadele. Teistega rikšat jagades tuleb see päris odav, aga ma ei oska veel hästi õigeid rikšasid tabada ja mulle ei meeldi rikšad nagunii. Buss on poole mõnusam ja puhtam. Ja kordades odavam. Igatahes… kohe kui alla andsin ja kurjalt riksat otsima läksin, sattus mulle ette õiges suunas minev rikšajuht. Ta lubas mu lausa 5Rs-i ehk bussipileti raha eest Akoda Gardenini viia, aga ta võttis peale veel kuus inimest. Kui eile rääkisin teile neljainimesesõidukist – motikast, siis täna kaheksa inimese sõidukist – rikšast. Tegelikult oleks seal mõnus kolmekesi, äärmisel juhul viiekesi. Aga meid oli kaheksa. Ja kui mu kõrval olev tüüp mind käperdama hakkas, siis olin lausa nii šokis. Liigutasin ja ta võttis käe minu pealt ära. Karjuma ei hakanud ja mängisime mängu, et midagi ei juhtunud, aga mul oli isegi veel maha minnes kange tahtmine kõigile kuulutada milline pervert ta on. Vastik vanamees. Enamik hindusid ju isegi ei lähe teistele vastu. Tema toetus algul vastu mu külge, aga siis üritas rinda silitama hakata. Ei läinud läbi. Aga ma nii loodan, et ma saan hea regulaarrikša diili.
Kodus ootasid mind juba Rick ja Joy ja Lily koos kohaliku sõbraga. Käisime koos pitsat söömas ning pesin taaskord pesu. Käsitsi pesta ei ole üldse tore. Oo, pesumasin! Oo, kuivati! Hindan teid juba praegu palju kõrgemalt. Huvitav, mis kell ma homme välja minema pean, et odavalt õigeks ajaks tööle jõuda ja enne leida koht, kus viimased tuhandelised lahti vahetada?
P.S. Enam ei ütle ma kellelegi, palju ma teenin, sest selgus, et minu jaoks on seda ülivähe, kuid Priyanka teenis juba enne vähem kui mina ja nüüd on karmi valiku ees, kas nõustuda veel suure palga alandamisega või ära minna. Mul on temast nii kahju. Tal on ju ka kõrgharidus. Aga ma pean hetkel iseenda eest seisma. Kohati tundub mulle nagunii, et mul ongi kohalikest palju kõrgem kvalifikatsioon. Näiteks, erinevalt inglise vana koloonia asukatest tean ma, mis on London ja räägin ilusat inglise keelt. Või noh… ilusamat. Ja ma suudan paremini tervikut haarata. See aga pidi olema üks minu nõrkustest, nagu eelmises töökohas selgus.
Ajakirjanikuna on siin ka sellepärast huvitav, et kohtan nii paljusid erinevaid karaktereid. Tasuta sõidutavaid rikšajuhte ja petiseid; pikaküünelisi meeskonduktoreid ja haisvates kohtades laulvaid rikšajuhte; väikseid lapsi, kandmas süles veel väiksemaid lapsi. Täna nägin oma tänaval ka esimest siga. Enne tänast ei olnud ma kuulnudki, et siin ka sead hulguvad, aga siis nägime pimedas kole ümarat koera. Nüüd ootan huviga vaid ahve. Homseni! Püüan hommikul enne tööd postitada. Ei taha tegelikult töö ajast logeleda, aga siiani pole väga palju tööd olnud. Eks näis, mis homme saab. Pidime kah päeva jooksul tõestama suurele Bossile, mis on meie maksimum. Kaamera valvsa pilgu all.
Kui hommik algas sellega, et üks imbetsillist rikšajuht mind mööda linna keerutas ja lõpuks killerarve esitas, siis õhtupoolik on olnud üllatavalt edukas. Aga algusest siis. Plaanisin minna hommikul kaamera parandust otsima. Mul oli Google’i antud aadress India-pärast landmarkidega ja puha ning ma siis lootsin, et rikšajuht mu kohale viia oskab. Muidugi ei osanud ta mind ei kohale viia ega ka inglise keeles rohkem kui „No probleem“ ja „New prices. 68 Rupees“ öelda. Kuidas see võimalik on, et Tallinnast vist isegi väiksemas linnas taksojuhid suuri tänavaid ei tea? Müstika.
Igatahes, lõpuks sundisin teda end otse töö juurde viima ja ta ei osanud siia ka tulla. Mis on täielik naljanumber, sest töötan lennujaamast tuleval peateel. Kui taksojuht ei tea teed lennujaama, siis mida ta üldse teab? Olin väga kuri ja rääkisin teistele ka, kuidas mitmekordse hinna maksmise järel ikka õigesse kohta ei saanud, mille peale üks kolleeg lubas rääkida oma tuttava (muidugi ka mitte inglise keelt rääkiva rikšajuhiga) et äkki too on nõus mind regulaarselt tööle-koju sõidutama fikseeritud tasu eest. Ehk tuleb odavam.
Igatahes, täna selgus jälle, et minu nii-öelda harjutustöö meeldis Suurele Bossile, nii et võib-olla see läheb kasutusele, aga võib-olla tehakse see taaskord vigaseks ümber. Igatahes sain uue ülesande ja homme ootab mind ees juba suurem väljakutse – esimene MBA nõustamine, nii et harisin end täna õhtul veel elu eest, otsides lisamaterjali internetist koolide kodulehekülgedelt ja leides ikka veel infolünki ja ebakõlasid. Loodetavasti saab kõik selgeks enne tähtaega.
Täna oli veel selline nali ka, et ülemus kutsus meid ootamatult tööpäeva lõpus kokku tööajavälisele koosolekule, et teatada uue haru avamisest ja sellest, et nüüd läheb lahti suurem sügiseste kursuste reklaamikampaania, mis tähendab kuni kaks korda nädalas reisimist osariigi erinevatesse linnadesse, et inimestele meie programmidest rääkida. See aga võib ka tähendada seitse päeva nädalas töötamist järgmistel kuudel. Mis siis ikka. Ma ei olegi väga kuri. Need päevad lubati kompenseerida ja ehk õnnestub mul niimoodi veidi rohkem seda osariiki näha kui muidu. Aga jah… naljakas, et ma tulin siia õppima ja hetkel olen pigem ise õpetaja rollis. Mõned asjad jäävadki vist mulle arusaamatuks. Nagu see, kuidas ametliku keelena inglise keelt rääkiva maa inimesed seda ei oska. Või kuidas ühe rikša peale kaheksa inimest mahub. Aga sellest veidi hiljem… Igatahes, nüüd vist läheb kiireks ja põnevaks ja jälle kord lubati, et kohe-kohe on ka teisi praktikante tulemas. Muidu ei olekski vahet, aga siis ehk oleksid kohalikud rohkem motiveeritud inglise keeles rääkima.
Täna siis pidin ka end Indiasse registreerima minema ja sim-kaardi saama, aga inimene, kes minuga asju ajama pidi, ei vastanud mu sõnumitele (hiljem selgus, et need ei jõudnudki millegipärast temani) ja ma olin juba üsna marus ja samavõrd kindel, et jälle tühi lubadus. Aga siis ühel hetkel teatati mulle, et keegi tahab mind näha. Mul ei ühendanud üldse ära, sest ma olen nii kaugel kõigist inimestest, kes mind tööle vaatama peaksid tahtma tulla.
Siis aga selgus, et kohale oli tulnud samamoodi segaduses tüüp, kellega kohtuma pidimegi. Tal ju ei olnud minu numbrit ega ka erilist infot. Igatahes, kuigi jõudsin ise välja uurida, et äriviisaga on ülimalt raske end registreerida, läksime temaga, kõik minu olemasolevad paberid kaasas, sinna politseijaoskonda, kus inimesi registreeritakse. Sain juba kolmandat korda oma elus motikaga sõita. Üsna õudne on ligi nelikümmend kilomeetrit tunnis siin linnas igasuguse safety net’ita liikuda. Aga ta sõitis korralikult. Ma sain ju vaid ühe käega temast kinni ka hoida, sest teises olid dokumendid – mu kõige kallim vara. Nii naljakas (tegelikult mitte) kuidas siinsed aiesecarid ei paista mitte millestki mitte midagi teadvat. Ma oleksin nagu nende esimene intern. Nii ei teadnud see kohalik isegi seda, kuhu me täpselt minema peame, rääkimata siis sellest, mida registreerimiseks vaja on. Pidin ise teda harima ja mu boss saatis päringu kuhugi kõrgemasse asutusse ka. Ta on ikka väga super. P.S. Moskiito üritas just mu kõrva lennata ja olen avastanud oma kehalt ootamatult sinna tekkinud väikseid punne, nii et ju nad ikka on siin linnas olemas. Igatahes, tagasi teemasse… see aiesecar oli küll väga tore, aga ta väidetavalt isegi ei teadnud, et pidi mulle sim-kaardi hankima ja palus jälle homseni oodata. Ma olin juba meeleheitel, aga siis pärast registreerimiskatset suutis ta mulle mingi poole tunniga kaardi hankida ja tööle saada. Jään talle vist elu lõpuni selle eest tänulikuks. Miks teised sellega seni hakkama ei saanud, ei hakkagi ma vist mõistma.
Registreerimine oli ka paras seiklus. Õigemini mitteregistreerimine. Me vist ei saanudki lõpuni üksteisest õigesti aru. Igatahes kindlalt väideti mulle, et jah, mul on aastane äriviisa, aga ei, ma ei tohi korraga siin üle 180 päeva veeta. Mis on kehvasti, sest mu tagasipilet on alles seitsme kuu pärast. 180 päeva aga saab täis aastavahetuse paiku. Kui ma siis uurisin, et kas ma võin korraks siis nagunii plaanitud Nepaali-reisi jaanuaris ette võtta ja siis tagasi tulla või ei ole mul nagu ka turistiviisa omanikel siis õigust kaks kuud maale siseneda, siis ühest vastust ei saanudki. Sain aru – loodetavasti õigesti – et võin küll tagasi tulla, aga kas ma pean siis end registreerima või mitte – räägime sellest kolme kuu pärast või detsembris. Arvan, et lähen kahe vahel ehk novembris. Samas miks ta kohe otsustada ei võinud? Väga loodan, et saan siiski loa tulla Indiasse reisima ja siit kaudu koju sõitma ja seda kõike ilma registreerimata, sest ma ei tea, kuidas üldse vajalikke pangadokumente ja muud sellist hankida.
Aga nüüd õhtu juurde. Iga reis peab ikka olema seiklus. Mõnes mõttes ei jõua ma ära oodata, et mulle töökoha lähedale korter leitaks, sest kui töö peaks lõppema kell seitse ja minu kodutee on ca pool tundi bussiga, siis ma ei peaks mitte viis enne üheksat laekuma. Teised peavad ju ka nii kaua mind ootama, et ilusti kõik koos sööma minna.
Tänase õhtu seiklus siis… ei jõudnud jälle bussi ära oodata. Enne tuli üks rikša jagamise pakkumine. Lolli peaga ei küsinud kohe hinda ja ega see juht inglise keelt rääkinud ka. Teine reisija aga läks juba umbes kilomeetri pärast maha ja kui ma siis küsisin hinda bussijaamani, siis ta nõudis 30Rsi ja keeldus taksomeetrit tööle panemast. Ma nõudsin kahtkümmet ja ta nagu noogutas, aga nende jah ja ei on ju samasugused. Püüdsin maha astuda, aga ta ei peatunud ja lõpuks nõudis mult ikka 30 Rs-i. Eriti super siis, et ta mu kaugliinide bussijaama viis, kuigi ütlesin korduvalt, et tahan Akota bussile jõuda. Sain veel veidi orienteeruda ja nii palju tõrjuda valget inimest varitsevaid rikšajuhti, et nad hakkasid minu kurjasid „No“-sid juba matkima. Jõudsin siiski õnnelikult umbes 300 meetrit eemal asuvasse õigesse bussijaama. Piemdas on päris õudne üksi ekselda, kui pole aimugi, kas oled isegi õige koha lähedal, aga üks ingliskeelne inimene juhatas mind vabatahtlikult õigesse suunda.
Ootasin siis hoolega bussi. Oma kolmveerand tundi. Kuni jälle tuli esimene korralikult inglise keelt rääkiv inimene ja tegi mulle selgeks, et viimane buss läks tunni aja eest. Tundub, et bussid ongi mängust väljas, kui viimane kodubuss lahkub pool kaheksa. Tõenäosus sellele jõuda on nullilähedane. Aga ma ei ole veel päris kindel selle väite õigsuses, sest minu meelest esimesel korral ma ka nii vara bussijaama ei jõudnud. Või jõudsin? Kes teab… Ja kõik kohalikud muudkui suunavad mind rikšadele. Teistega rikšat jagades tuleb see päris odav, aga ma ei oska veel hästi õigeid rikšasid tabada ja mulle ei meeldi rikšad nagunii. Buss on poole mõnusam ja puhtam. Ja kordades odavam. Igatahes… kohe kui alla andsin ja kurjalt riksat otsima läksin, sattus mulle ette õiges suunas minev rikšajuht. Ta lubas mu lausa 5Rs-i ehk bussipileti raha eest Akoda Gardenini viia, aga ta võttis peale veel kuus inimest. Kui eile rääkisin teile neljainimesesõidukist – motikast, siis täna kaheksa inimese sõidukist – rikšast. Tegelikult oleks seal mõnus kolmekesi, äärmisel juhul viiekesi. Aga meid oli kaheksa. Ja kui mu kõrval olev tüüp mind käperdama hakkas, siis olin lausa nii šokis. Liigutasin ja ta võttis käe minu pealt ära. Karjuma ei hakanud ja mängisime mängu, et midagi ei juhtunud, aga mul oli isegi veel maha minnes kange tahtmine kõigile kuulutada milline pervert ta on. Vastik vanamees. Enamik hindusid ju isegi ei lähe teistele vastu. Tema toetus algul vastu mu külge, aga siis üritas rinda silitama hakata. Ei läinud läbi. Aga ma nii loodan, et ma saan hea regulaarrikša diili.
Kodus ootasid mind juba Rick ja Joy ja Lily koos kohaliku sõbraga. Käisime koos pitsat söömas ning pesin taaskord pesu. Käsitsi pesta ei ole üldse tore. Oo, pesumasin! Oo, kuivati! Hindan teid juba praegu palju kõrgemalt. Huvitav, mis kell ma homme välja minema pean, et odavalt õigeks ajaks tööle jõuda ja enne leida koht, kus viimased tuhandelised lahti vahetada?
P.S. Enam ei ütle ma kellelegi, palju ma teenin, sest selgus, et minu jaoks on seda ülivähe, kuid Priyanka teenis juba enne vähem kui mina ja nüüd on karmi valiku ees, kas nõustuda veel suure palga alandamisega või ära minna. Mul on temast nii kahju. Tal on ju ka kõrgharidus. Aga ma pean hetkel iseenda eest seisma. Kohati tundub mulle nagunii, et mul ongi kohalikest palju kõrgem kvalifikatsioon. Näiteks, erinevalt inglise vana koloonia asukatest tean ma, mis on London ja räägin ilusat inglise keelt. Või noh… ilusamat. Ja ma suudan paremini tervikut haarata. See aga pidi olema üks minu nõrkustest, nagu eelmises töökohas selgus.
Ajakirjanikuna on siin ka sellepärast huvitav, et kohtan nii paljusid erinevaid karaktereid. Tasuta sõidutavaid rikšajuhte ja petiseid; pikaküünelisi meeskonduktoreid ja haisvates kohtades laulvaid rikšajuhte; väikseid lapsi, kandmas süles veel väiksemaid lapsi. Täna nägin oma tänaval ka esimest siga. Enne tänast ei olnud ma kuulnudki, et siin ka sead hulguvad, aga siis nägime pimedas kole ümarat koera. Nüüd ootan huviga vaid ahve. Homseni! Püüan hommikul enne tööd postitada. Ei taha tegelikult töö ajast logeleda, aga siiani pole väga palju tööd olnud. Eks näis, mis homme saab. Pidime kah päeva jooksul tõestama suurele Bossile, mis on meie maksimum. Kaamera valvsa pilgu all.
juuli 13, 2010
Ja õnneks polegi rohkem vaja...
kui ühte kohalikku telefoninumbrit.
Mul on nüüd kujutlematult palju parem tunne. Kaua oodatud kaunikene on käes.
Mul on nüüd kujutlematult palju parem tunne. Kaua oodatud kaunikene on käes.
12. juuli - 2.osa
Nii. Loodan, et nautisite neid pilte. Mul kulus kuue pildi üles laadimiseks tund aega. Alati kas ei laadinud leht lõpuni, kadus internet ära või ütles arvuti, et pilt on üles laetud, aga vastu vaatas tühi leht.
Täna selgus ka, et Priyanka oli eile vihma tõttu veidi hiljaks jäänud, aga me olime väidetavalt siiski samal ajal samas kohas veel olnud. Millegipärast me ei kohtunud. Ja täna pärast tööd olid talle õde ja vend vastu tulnud. Priyanka tahtis meid tuttavaks teha. Püüdsin küll nii väga nimesid meelde jätta, aga nüüd mäletan vaid, et mõlemad hakkasid kas M-i või N-iga.
Igatahes, ootasin sada aastat bussi, mis ei tulnudki. Kui hommikul pidin ühe bussi pealt teisele jooksma ja kõik klappis suurepäraselt, siis õhtul otsustas ka bussi oodanud töökaaslane mind koos kamba võõrastega odavamalt rikša peale panna. Nüüd sain aru, et siin ongi moes rikša jagamine, kui samas suunas sõidetakse. Mina ei saa aru, miks siinsetele inimestele meeldib kambakesi rikšadesse ronida ja siis tolmu ja heitgaaside sees koju loksuda. Bussid on palju palju mugavad. Igatahes, kuigi plaanisin bussijaamast siiski üritada bussiga edasi liikuda, andsin tee peal alla ja lubasin end rikšal koju viia juhul, kui tal on sajasest tagasi anda. Tüüp ütles, et no probleem ja pani vabatahtlikult meetri käima.
Kui me siis koju jõudsime, oli arve 20Rs-i pluss vist enne kokku lepitud seitse. Aga teate, mis juhtus? Kuna mul ei olnud enne peenraha, siis töökaaslase sõber andis mulle lambist kaks Rs-i rikša jaoks lisaks ja kui me koju jõudsime, siis rikšajuht ei võtnud mult üldse raha. Lihtsalt žestikuleeris, et pole vaja. Olin väga üllatunud ja tänulik. Tavaliselt rikšajuhid röövivad inimesi just. Tema tegi mulle pika kojusõidu välja. Olen küll kuulnud, et ka Tallinnas juhtub vahel selliseid asju, aga minuga juhtus küll esmakordselt Indias see, et rikšajuht mind 7km tasuta sõidutas.
Igatahes, kodus ootasid mind juba AIESECi tüübid, aga loomulikult selgus, et täna ei saa ma ikka veel mitte midagi. Et on vaja mingeid dokumente osta jms. Ma ei saa aru, miks minuga nii palju jamamist on. Teised on palju kergemalt omale telefoni saanud. Minu kontaktisik ei taha oma nimele lihtsalt rohkem numbreid teha. Ei julge mõeldagi, kas mulle esitatakse pärast kuller arve ka nende vahendamiste eest.
Vähemalt tuli tüübile meelde, et ta oli mulle originaalis lubanud eilset linnaekskursiooni ja tänast asjaajamist, aga nüüd delegeeris ta asjaajamise vähemalt mingile kolmandale tüübile edasi. Muidugi kõige juurde käib jutt: no probleem, no probleem, sure! Loodetavasti homme saan vähemalt registreerimisosakonnas ära käia.
Enivei… käisime Rickiga pärast külaliste lahkumist kodupoes kuller raha eest hommikusööki ostmas. Corn flakesid maksid umbes 100Rs-i ja piima siin poes ei ole. Mitte, et ma osta julgeksin… Vähemalt on mul nüüd mangomahl ja krõbinad hädaabiks. Pärast kiirpoodlemist läksime õhtust sööma kahekesi, sest teised läksid joogatrenni. Ma oleksin väga tahtnud ka minna ja rumeenia chick saatis mulle seitse ühesugust sõnumit jooga tunni kohta, aga ajad ei klappinud täna kuidagi. Võib-olla kolmapäeval õnnestub minna.
Õhtusöök oli kohutav. Läksime mingisse megailusasse restorani, aga kohutav sai alguse juba sellest, et rikšasid ei olnud peaaegu üldse näha või siis küsiti liiga palju raha. Lõpuks andsime alla ja maksime üle. Järgmine halb üllatus oli see, et restorani ilusasse osasse oli järjekord. Otsustasime alumise korruse kiirsöökla kasuks ja see oli väga halb mõte. Esimene ports oli hiigelsuur ja tulisoolane. Rick, kes seda ka varem söönud on, ütles, et tavaliselt ei ole nii. Mina suutsin neli ampsu süüa, tema veidi rohkem. Siis aga vahetati meie toidud ümber, mis oli väga armas. Kahjuks ka teine portsjon oli üsna soolane, nii et sõin ehk viiendiku oma portsust. Pärast tegime nägu, et eurooplased lihtsalt ei jaksa hindude koguseid hävitada, mis on osaliselt ka tõsi, aga suuremas osas ei tahtnud me kena manageri solvata. Ta ju vahetas niigi portsud ümber. Suu õhkas terve tee koju. Tegelikult oli sealt üsna lühike jalutuskäik, aga Rick kardab neid hulkuvaid loomi. Nüüd kardan mina ka, sest eile ründas mind lehm ja täna hakkasid meid koerad ahistama. Kaks tükki tulid konkreetselt minu vastu ega läinud kuidagi ära ja ma ei julgenud neid katsuda ega väga ka ehmatada, sest nad nägid välja sellised hammustaja tüüpi. Ülejäänud osa koduteest vahetasime tee pooli iga kord koeri nähes.
Üks hea asi ka. Järgmisel nädalal vist tuleb minu firmasse veel üks intern ja kuna interne tuleb praegu väga palju, hakati meile firmale lähemale korterit otsima. Eks näis, kas õnnestub ja mis sellest välja tuleb. Oleks tore küll, kuigi ägedast prantsuse poisist on kahju kaugele kolida:D Samas väga nõme on iga päev tund aega tööle või koju liikuda ja samas mõelda, et kuidas see üldse õnnestub. Kuna väiksed rahad lähevad väga kiiresti käest ära, siis mul on pidevalt tunne, et olen pankrotis, sest paljud ei võta suuri rahasid või ei anna sealt tagasi. Ja seda juttu, et iga räbal on maksev raha, ärge ka uskuge. Ma pidin ikka päris mitu korda proovima enne, kui lennujaamast saadud räbalatest lahti sain. Tore siis, et juba sealt alates hakkab tünga saama.
Täna on nii palav. Tunnen, kuidas higi rindade vahele niriseb ja ma istun ju rahulikult voodis. Huvitav, kuidas teistel joogas veel läheb?:D
P.S. kas te teadsite, et motikas on nelja inimese sõiduk? Indias vähemalt. Väga edukalt saab sellega sõidetud kahe täiskasvanu ja kahe lapsega pere. Mitte, et see seaduslik oleks, aga siin ei karistata ka seaduste mitte järgimise pärast. Hea meelega filmiksin seda liiklust, aga jah… eks näis, mis kaamerast saab. Kardetavasti ei suuda nagunii videoid netti laadida. Head ööd!
Täna selgus ka, et Priyanka oli eile vihma tõttu veidi hiljaks jäänud, aga me olime väidetavalt siiski samal ajal samas kohas veel olnud. Millegipärast me ei kohtunud. Ja täna pärast tööd olid talle õde ja vend vastu tulnud. Priyanka tahtis meid tuttavaks teha. Püüdsin küll nii väga nimesid meelde jätta, aga nüüd mäletan vaid, et mõlemad hakkasid kas M-i või N-iga.
Igatahes, ootasin sada aastat bussi, mis ei tulnudki. Kui hommikul pidin ühe bussi pealt teisele jooksma ja kõik klappis suurepäraselt, siis õhtul otsustas ka bussi oodanud töökaaslane mind koos kamba võõrastega odavamalt rikša peale panna. Nüüd sain aru, et siin ongi moes rikša jagamine, kui samas suunas sõidetakse. Mina ei saa aru, miks siinsetele inimestele meeldib kambakesi rikšadesse ronida ja siis tolmu ja heitgaaside sees koju loksuda. Bussid on palju palju mugavad. Igatahes, kuigi plaanisin bussijaamast siiski üritada bussiga edasi liikuda, andsin tee peal alla ja lubasin end rikšal koju viia juhul, kui tal on sajasest tagasi anda. Tüüp ütles, et no probleem ja pani vabatahtlikult meetri käima.
Kui me siis koju jõudsime, oli arve 20Rs-i pluss vist enne kokku lepitud seitse. Aga teate, mis juhtus? Kuna mul ei olnud enne peenraha, siis töökaaslase sõber andis mulle lambist kaks Rs-i rikša jaoks lisaks ja kui me koju jõudsime, siis rikšajuht ei võtnud mult üldse raha. Lihtsalt žestikuleeris, et pole vaja. Olin väga üllatunud ja tänulik. Tavaliselt rikšajuhid röövivad inimesi just. Tema tegi mulle pika kojusõidu välja. Olen küll kuulnud, et ka Tallinnas juhtub vahel selliseid asju, aga minuga juhtus küll esmakordselt Indias see, et rikšajuht mind 7km tasuta sõidutas.
Igatahes, kodus ootasid mind juba AIESECi tüübid, aga loomulikult selgus, et täna ei saa ma ikka veel mitte midagi. Et on vaja mingeid dokumente osta jms. Ma ei saa aru, miks minuga nii palju jamamist on. Teised on palju kergemalt omale telefoni saanud. Minu kontaktisik ei taha oma nimele lihtsalt rohkem numbreid teha. Ei julge mõeldagi, kas mulle esitatakse pärast kuller arve ka nende vahendamiste eest.
Vähemalt tuli tüübile meelde, et ta oli mulle originaalis lubanud eilset linnaekskursiooni ja tänast asjaajamist, aga nüüd delegeeris ta asjaajamise vähemalt mingile kolmandale tüübile edasi. Muidugi kõige juurde käib jutt: no probleem, no probleem, sure! Loodetavasti homme saan vähemalt registreerimisosakonnas ära käia.
Enivei… käisime Rickiga pärast külaliste lahkumist kodupoes kuller raha eest hommikusööki ostmas. Corn flakesid maksid umbes 100Rs-i ja piima siin poes ei ole. Mitte, et ma osta julgeksin… Vähemalt on mul nüüd mangomahl ja krõbinad hädaabiks. Pärast kiirpoodlemist läksime õhtust sööma kahekesi, sest teised läksid joogatrenni. Ma oleksin väga tahtnud ka minna ja rumeenia chick saatis mulle seitse ühesugust sõnumit jooga tunni kohta, aga ajad ei klappinud täna kuidagi. Võib-olla kolmapäeval õnnestub minna.
Õhtusöök oli kohutav. Läksime mingisse megailusasse restorani, aga kohutav sai alguse juba sellest, et rikšasid ei olnud peaaegu üldse näha või siis küsiti liiga palju raha. Lõpuks andsime alla ja maksime üle. Järgmine halb üllatus oli see, et restorani ilusasse osasse oli järjekord. Otsustasime alumise korruse kiirsöökla kasuks ja see oli väga halb mõte. Esimene ports oli hiigelsuur ja tulisoolane. Rick, kes seda ka varem söönud on, ütles, et tavaliselt ei ole nii. Mina suutsin neli ampsu süüa, tema veidi rohkem. Siis aga vahetati meie toidud ümber, mis oli väga armas. Kahjuks ka teine portsjon oli üsna soolane, nii et sõin ehk viiendiku oma portsust. Pärast tegime nägu, et eurooplased lihtsalt ei jaksa hindude koguseid hävitada, mis on osaliselt ka tõsi, aga suuremas osas ei tahtnud me kena manageri solvata. Ta ju vahetas niigi portsud ümber. Suu õhkas terve tee koju. Tegelikult oli sealt üsna lühike jalutuskäik, aga Rick kardab neid hulkuvaid loomi. Nüüd kardan mina ka, sest eile ründas mind lehm ja täna hakkasid meid koerad ahistama. Kaks tükki tulid konkreetselt minu vastu ega läinud kuidagi ära ja ma ei julgenud neid katsuda ega väga ka ehmatada, sest nad nägid välja sellised hammustaja tüüpi. Ülejäänud osa koduteest vahetasime tee pooli iga kord koeri nähes.
Üks hea asi ka. Järgmisel nädalal vist tuleb minu firmasse veel üks intern ja kuna interne tuleb praegu väga palju, hakati meile firmale lähemale korterit otsima. Eks näis, kas õnnestub ja mis sellest välja tuleb. Oleks tore küll, kuigi ägedast prantsuse poisist on kahju kaugele kolida:D Samas väga nõme on iga päev tund aega tööle või koju liikuda ja samas mõelda, et kuidas see üldse õnnestub. Kuna väiksed rahad lähevad väga kiiresti käest ära, siis mul on pidevalt tunne, et olen pankrotis, sest paljud ei võta suuri rahasid või ei anna sealt tagasi. Ja seda juttu, et iga räbal on maksev raha, ärge ka uskuge. Ma pidin ikka päris mitu korda proovima enne, kui lennujaamast saadud räbalatest lahti sain. Tore siis, et juba sealt alates hakkab tünga saama.
Täna on nii palav. Tunnen, kuidas higi rindade vahele niriseb ja ma istun ju rahulikult voodis. Huvitav, kuidas teistel joogas veel läheb?:D
P.S. kas te teadsite, et motikas on nelja inimese sõiduk? Indias vähemalt. Väga edukalt saab sellega sõidetud kahe täiskasvanu ja kahe lapsega pere. Mitte, et see seaduslik oleks, aga siin ei karistata ka seaduste mitte järgimise pärast. Hea meelega filmiksin seda liiklust, aga jah… eks näis, mis kaamerast saab. Kardetavasti ei suuda nagunii videoid netti laadida. Head ööd!
juuli 12, 2010
Argipäeva mured ja rõõmud
Nii veider. Ma ei suuda enam päevade üle arvet pidada. Pean telefoni kalendrist kontrollima kuupäeva:D
Igatahes… tänane päev on läinud väga kiiresti. Minu ainus tööülesanne seni oli meie toodete kohta käiva informatsiooni süstematiseerimine ja skeemideks vormistamine. Ei tea küll, kellele või milleks minu amatöörlikud MS Wordi skeemid kasulikud on, aga just sain valmis.
Täna sõin esimest korda ka koos ülemusega lõunat. Nad üritavad mind siin lõhki sööta. Aga vähemalt saan ühe korra päevas korralikult süüa. Mis siis, et mitte liha. Eks siis otsin seda hirmsa himu tekkimisel ise. Laupäeval ju leidis liha ise tee minu juurde. Ja imelik on mõelda, et ma ei ole terve nädala šokolaadi ega jäätist söönud. Aga jah… see on nii naljakas, kui palju hindud söövad ja kui peenikesed neist enamus on. Kujutage ette naist, kelle õlgade ümbermõõt ei ületa 80 sentimeetrit või meest, kelle puusad jäävad 60cm kanti.
Aga muidu, inimesed on toredad. Keelebarjäär on ikka veel päris korralik nende aktsendi tõttu. Suuremaid arusaamatusi veel ei ole olnud õnneks. Pigem tehakse suur osa elust üle ootuste lihtsaks. Näiteks kui küsisin täna ülemuselt, kus kaameraid parandada saab, soovitas ta kaamera enda kätte tuua ja asja ise korda ajada. Aga ma ei taha nii suur nahaal ka olla. Eks pean ikka ise mõne Canoni esinduse üles otsima ja palvetama, et seal vähem kui kuupalk kuluks.
Täna jõudsin tööle peaaegu tund aega varem, sest mul vedas ja suutsin mõlemad lõigud bussiga sõita. Hinnavahe rikšaga on ikka mega. Täna läks kahe bussireisi peale alla 10 Rs-i. Aga jah… äkki täna on see õnnelik päev, mil saan sim-kaardi omanikuks? Nüüd pakkus üks kolleeg ka, et võib mulle oma pabereid laenata, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see töötaks. Kas nad siis nimesid arvetel ei kontrolli? Eks näis.
Olen ikka veel haige. Siin on ju võimatu steriilselt elada. Oraal-fekaalsed infektsioonid pidutsevad Indias, sest vetsus ei kasutata paberit, vaid pestakse end (tegelikult ikka surutakse kätt mõlema käega) ja seepi ega kuivatusvahendeid ei tunnistata. Bakteripidu! Isegi, kui mina üritan rohkem hügieeni eest hoolitseda, on ikka väga palju kokkupuutekohti, kus ühe inimese bakterid teisele rännata saavad. Paljusid asju ei anna vältida ega kontrollida ka.
Aga muidu on elu ikka veel lill.
Igatahes… tänane päev on läinud väga kiiresti. Minu ainus tööülesanne seni oli meie toodete kohta käiva informatsiooni süstematiseerimine ja skeemideks vormistamine. Ei tea küll, kellele või milleks minu amatöörlikud MS Wordi skeemid kasulikud on, aga just sain valmis.
Täna sõin esimest korda ka koos ülemusega lõunat. Nad üritavad mind siin lõhki sööta. Aga vähemalt saan ühe korra päevas korralikult süüa. Mis siis, et mitte liha. Eks siis otsin seda hirmsa himu tekkimisel ise. Laupäeval ju leidis liha ise tee minu juurde. Ja imelik on mõelda, et ma ei ole terve nädala šokolaadi ega jäätist söönud. Aga jah… see on nii naljakas, kui palju hindud söövad ja kui peenikesed neist enamus on. Kujutage ette naist, kelle õlgade ümbermõõt ei ületa 80 sentimeetrit või meest, kelle puusad jäävad 60cm kanti.
Aga muidu, inimesed on toredad. Keelebarjäär on ikka veel päris korralik nende aktsendi tõttu. Suuremaid arusaamatusi veel ei ole olnud õnneks. Pigem tehakse suur osa elust üle ootuste lihtsaks. Näiteks kui küsisin täna ülemuselt, kus kaameraid parandada saab, soovitas ta kaamera enda kätte tuua ja asja ise korda ajada. Aga ma ei taha nii suur nahaal ka olla. Eks pean ikka ise mõne Canoni esinduse üles otsima ja palvetama, et seal vähem kui kuupalk kuluks.
Täna jõudsin tööle peaaegu tund aega varem, sest mul vedas ja suutsin mõlemad lõigud bussiga sõita. Hinnavahe rikšaga on ikka mega. Täna läks kahe bussireisi peale alla 10 Rs-i. Aga jah… äkki täna on see õnnelik päev, mil saan sim-kaardi omanikuks? Nüüd pakkus üks kolleeg ka, et võib mulle oma pabereid laenata, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see töötaks. Kas nad siis nimesid arvetel ei kontrolli? Eks näis.
Olen ikka veel haige. Siin on ju võimatu steriilselt elada. Oraal-fekaalsed infektsioonid pidutsevad Indias, sest vetsus ei kasutata paberit, vaid pestakse end (tegelikult ikka surutakse kätt mõlema käega) ja seepi ega kuivatusvahendeid ei tunnistata. Bakteripidu! Isegi, kui mina üritan rohkem hügieeni eest hoolitseda, on ikka väga palju kokkupuutekohti, kus ühe inimese bakterid teisele rännata saavad. Paljusid asju ei anna vältida ega kontrollida ka.
Aga muidu on elu ikka veel lill.
Tore päev
Kas te olete kunagi mõelnud, kuidas arvuti teab, mis kell on, ka siis, kui ta ei ole internetiga ühendatud? Kas arvutisse on sisse ehitatud mingi kell või?
Eile õhtu oli mega. Seda pean tunnistama. Seiklesin kohalike liinibussidega töölt koju, et avastada, et korterikaaslased lähevad viie minuti pärast kuhugi linnast välja farmhouse’i peole. Mind kutsuti ka kaasa ja ma olen nii õnnelik, et ei blokkinud. India on ikka tõeline kontrastide maa. Siin on kõige suurem vaesus ja rikkus. Näiteks meie maja all lebasid täna maas lapsi imetavad emad. Ja uhkes ehetepoes magas tagumise seina ääres maas üks ilusasti riietatud müüja. Aga eile farmhouse… on väga ebaõiglane seda nii nimetada, sest see oli palee. Paradiis keset pärapõrgut. Ma ei ole Eestis vist ka kunagi nii uhkes eramus käinud ja see oli lihtsalt mingi rikkurite nädalavahetuste peokoht.
Kujutage ette tohutu suurt krunti, millel on suur maja (esimene korrus on terrassilik), basseinimaja ja vähemalt 30 meetri pikkune sinisinine bassein. Ja tehiskosk sinna voolamas basseinimaja küljest. Ja basseinimaja on ka kahekordne uhke ehitis, kus on lausa mitu wc-d ja dušširuumi. Täiesti uskumatu. Ainus, mis tuletas meelde, et tegemist on Indiaga, olid ka sinna jõudnud kodutud koerad.
See oli ikka tõeliste rikkurite pidu. Diskor, lasershow, kelnerid, tasuta söögid ja joogid ja lademetes alkoholi, kuigi siin osariigis on alkohol täielikult keelatud. Siinsetele rikkuritele vist meeldib mõelda, et nende sõprusringkonnas on palju valgeid inimesi, kes ka nende pidudel käivad. Ise aga püüdsid nad olla nii läänelikud kui võimalik. Riided olid ikka väga kirjud, aga naised kandsid õlapaeltega lühikesi kleite, jõid ja suitsetasid ning tundsid end väga vabalt. Samas, nagu meid kutsunud rikkurite sõber ütles, on kama surra kodumaal ikka veel avalikult kiindumuse näitamine väga taunitav. Me siis üritasime korralikult käituda. Välja arvatud see, et kuna mul oli väga palav oma päevastes riietes ja ma ei teadnudki midagi basseinipeost, siis hüppasin koos poistega täisriides basseini. Te ei kujuta ettegi, kui mõnus selline asi olla võib. Vahel tasub riskida riiete väljanägemisega, sest võita on midagi palju palju enamat. Igatahes sain tuttavaks väga suure osaga siinsest rahvusvahelisest seltskonnast. Meiega oli kaasas ka paar kohalikku aiesecarit, aga enamus ei salli ega usalda neid üldse. Minu närvid on ka juba päris läbi, sest olen siin juba peaaegu nädal aega ja ilma telefonita. See aga teeb mu elu nii palju keerulisemaks kui vaja. Nagu gujarati keel piisav takistus juba ei oleks. Aga kui ma abi ka küsida ei saa… hullumeelne. Nüüd lubati jälle, et tänase karmi vihma tõttu (vaheldub päiksepaistega) ei õnnestu täna kohtuda, aga homme saan loodetavasti sim-kaardi ja tagastan ka korteri lepingu, kui nad mulle teise koopia toovad. Nagu üldse mis mõttes nad ühes eksemplaris lepinguid teevad? Aga jah, pidu oli mega, kuigi ikka oli üks tüüp, kes end pildituks jõi ja pilti ette enam ei saanudki. Kusjuures tegu oli veel mingi USAs elava kommertspiloodiga. Väga väga vastutustundetu. Ma tean, et tegu on täiesti erineva kontekstiga, aga ikkagi ootaks kelleltki selliselt midagi rohkemat. Ja ma sain tuttavaks ühe ägeda prantsuse poisiga, kes siin töötab. Ta lubas mulle linna näidata ja kui ta oma saunalina tagasi tahab, siis peab mu üles otsima. Elame ka samas piirkonnas. Ja siis veel leppisin kokku, et lähen joogaga tutvuma. Meid kaasa kutsunud mees on mitteametlik jooga õpetaja, kes annab tasuta tunde huvilistele. Raudselt tahan joogat jooga sünnimaal proovida. Kus siis veel? See õpetaja ise on ka hästi mega. Ta on küll meist kõigist kõvasti vanem ,aga talle meeldib noores seltskonnas liikuda ja talle meeldib rahvusvaheline seltskond, mistõttu kutsub ta välismaalasi ka kõigile erilistele üritustele kaasa. Eile ka olid jeebid tellitud meid linnast välja viima ja tagasi tooma.
Aga eilsest ööst alates mu õnn pöördus. Käes on esimene kõhuviirus. Täna sadas vihma ja ootasin asjatult kokku lepitud ajal ka kohas Priyankat. Mul ei olnud tema numbrit ka telefonis, nii et ei saanud uurida, kuhu ta jäi. Üldse oli raske linna saada. Jalutasin meelega suure osa teest, aga bussijaamast ei suutnud enam õiget bussi leida. Erinevalt eilsest. Peaaegu keegi ei rääkinud inglise keelt ja sildid on vaid gujaratikeeles. Ka bussi kohta, mille silt väga tuttav tundus, väideti, et see siiski ei lähe mu soovitud sihtkohta. Lõpuks tuli üks ainult gujaratikeeles rääkiv naine minuga kaasa ja vedas mu rikša peale. Sõitsime siis koos tema ja mingi tüübiga veel, kes samas suunas liikuda tahtis, mu töökoha juurde. Ma ei saanudki aru, kui palju ma maksma oleks pidanud, aga kuna mul oli vaid väga vähe väikseid rahasid alles jäänud, siis andsin need kõik tädile abi eest ära. Andsin vist ikkagi rohkem kui vaja, sest tädi oli väga tänulik. Siin räägitakse mingist seitsmeruupialisest rikšatasust, aga ma ei saagi aru, mida see hõlmab. Täna igatahes sõitsin teised otsad ka igaks juhuks rikšaga ja palusin seekord taksomeetri tööle panna. Täiega tasub ära. Muidugi ei olnud pikema tee rikšajuhil piisavalt raha tagasi anda, nii et ta sai mingi 3-4 krooni jootraha, aga ma lihtsalt nii väga tahtsin lõpuks koju saada. Kui ikka kõht krambitab ja ise oled läbimärg ja kaamera on niiskusest või kuumusest pekki läinud, siis tahaks lihtsalt koju. Teised jälle on vahepeal jõudnud kodust jalga lasta. Aga ma naudingi hetkel üksi voodis konutamist.
Muideks, sattusin jalutades ühte väga ilusasse parki, mis ümbritseb vist Baroda muuseumit. Selle nimi on Sajaji Baug. Võite googeldada. Ja seal jooksis ringi tohutus koguses neid väikseid triibulisi oravalaadseid elukaid. Ma olin ikka väga kurb, et kaamera streikis, aga veel loodan, et ehk läheb niiskus välja ja saab ise korda. Kui ei saa, siis ma ei teagi, mida teha. Juba esimesel nädalal kaamerast ilma jääda on liiga karm. Aga meie teenijad on imeinimesed. Nad said mu mõlemad valged pluusid tagasi lumivalgeks. Muidugi üks on nüüd juba jälle must, aga äkki saan selle ise korda. Ostsin täna ka mingit kohalikku pesupulbrit.
Pool päeva veel uue töönädalani. Lähen vist homme ka rikšaga, et õigeks ajaks jõuda. Pärast tagasi võin seigelda. Nüüd juba tunnen kodutee ära ka. Ning tänane täpselt mõõdetud sõit ei olnudki väga kallis. Pakun, et töö juurest rikšat võttes maksaks see umbes 30-30Rsi. Tagasi aga on lihtsam saada, sest kõik bussid lähevad töö juurest bussijaama. Sealt edasi aga oskan vajadusel ka jalutada. Umbes 3 kilomeetrit siis, ma pakun. Kuna siin on hästi palju erineva disainiga ringteid, siis tean, et minu kodutee peal on valgete lehmadega ring ja ära keerata tuleb lillekujulise ringi ja Akota tardeni juurest. Sealt on veel paarsada meetrit minu tänava alguseni. Tänava nurgal on hulk ärisid. Kaasa arvatud Exotic car basaar. Maja asub kohe esimeses blokis.
Kui kirjutada joonistada tahate, siis aadress on:
308 Yashvardhan App
Berry’s Avenue
Akota
Baroda
India
Aga ma soovitan emaili kasutada, sest ma ei tea, kus meie postkast asubki veel. Või kas meil võtit on. Ja gmail on tööl kergemini ligipääsetav kui näiteks facebook.
Wow. Väljas müristab ja lööb välku, uksetagune lainetab vihmast ja nüüd hakkab vesi ukse alt tuppa pressima. India elu jälle. Tööl on ka nii, et igavene uhke büroohoone ja katus laseb läbi, mistõttu on koopiamasinate taga kõige suuremas lekkekohas ämber vee kogumiseks.
Nüüd aga on mul kahju, et ei õnnestunudki oma ainsal vabal päeval väga palju linna näha ega ka vajalikke oste ära teha. Aga mis teha… elu on selline, et vahel võidad, vahel kaotad. Sain vähemalt ühe ilusa kõrvarõngaste paari ja pesupulbri. Ning ostsin veidi India-päraseid maiustusi.
Unustasin enne rääkida. Täna oli lausa nii tore päev, et isegi lehm ründas mind. Algul tuli ta lihtsalt väga lähedale, aga kui ma ei julgenud talle pai teha, siis seisus tükk aega seljaga minu poole ning lõpuks ootamatult müksas mind.
Praegu aga on kodus eriti hull olla. Elekter otsustas vaid meie korterist pikemaks ajaks ära minna, mis tähendab, et meil pole ei valgust ega ventilaatoreid. Teistel oli plaan siin suurema seltskonnaga jalkat vaadata, aga ma ei ole päris kindel, kuidas see ilma elektrita toimiks.
Nüüd selgus, et jalkat minnakse hoopis kellegi mulle võõraste juurde vaatama. Ja kuigi see oleks mulle sotsiaalselt kasulik, jään koju end ravima. Huvitav, kaua need kõhukrambid kesta võivad? Vahepeal pole nagu midagi häda, aga siis jälle on täiesti kohutav olla. Ja elekter tuli ka tagasi, nii et nüüd saab siin jälle elada. Väga kehvasti on aga see, et olen juba kõiki endale teada olevaid trikke kaameraga proovinud ja see ei ärka ellu Ei teagi, mida nüüd teha. Kas ja kuidas üldse tehnikat võõral maal parandatakse? Ja kui palju vaesemaks see mu teeb? Aga ma pean vist proovima.
Eile õhtu oli mega. Seda pean tunnistama. Seiklesin kohalike liinibussidega töölt koju, et avastada, et korterikaaslased lähevad viie minuti pärast kuhugi linnast välja farmhouse’i peole. Mind kutsuti ka kaasa ja ma olen nii õnnelik, et ei blokkinud. India on ikka tõeline kontrastide maa. Siin on kõige suurem vaesus ja rikkus. Näiteks meie maja all lebasid täna maas lapsi imetavad emad. Ja uhkes ehetepoes magas tagumise seina ääres maas üks ilusasti riietatud müüja. Aga eile farmhouse… on väga ebaõiglane seda nii nimetada, sest see oli palee. Paradiis keset pärapõrgut. Ma ei ole Eestis vist ka kunagi nii uhkes eramus käinud ja see oli lihtsalt mingi rikkurite nädalavahetuste peokoht.
Kujutage ette tohutu suurt krunti, millel on suur maja (esimene korrus on terrassilik), basseinimaja ja vähemalt 30 meetri pikkune sinisinine bassein. Ja tehiskosk sinna voolamas basseinimaja küljest. Ja basseinimaja on ka kahekordne uhke ehitis, kus on lausa mitu wc-d ja dušširuumi. Täiesti uskumatu. Ainus, mis tuletas meelde, et tegemist on Indiaga, olid ka sinna jõudnud kodutud koerad.
See oli ikka tõeliste rikkurite pidu. Diskor, lasershow, kelnerid, tasuta söögid ja joogid ja lademetes alkoholi, kuigi siin osariigis on alkohol täielikult keelatud. Siinsetele rikkuritele vist meeldib mõelda, et nende sõprusringkonnas on palju valgeid inimesi, kes ka nende pidudel käivad. Ise aga püüdsid nad olla nii läänelikud kui võimalik. Riided olid ikka väga kirjud, aga naised kandsid õlapaeltega lühikesi kleite, jõid ja suitsetasid ning tundsid end väga vabalt. Samas, nagu meid kutsunud rikkurite sõber ütles, on kama surra kodumaal ikka veel avalikult kiindumuse näitamine väga taunitav. Me siis üritasime korralikult käituda. Välja arvatud see, et kuna mul oli väga palav oma päevastes riietes ja ma ei teadnudki midagi basseinipeost, siis hüppasin koos poistega täisriides basseini. Te ei kujuta ettegi, kui mõnus selline asi olla võib. Vahel tasub riskida riiete väljanägemisega, sest võita on midagi palju palju enamat. Igatahes sain tuttavaks väga suure osaga siinsest rahvusvahelisest seltskonnast. Meiega oli kaasas ka paar kohalikku aiesecarit, aga enamus ei salli ega usalda neid üldse. Minu närvid on ka juba päris läbi, sest olen siin juba peaaegu nädal aega ja ilma telefonita. See aga teeb mu elu nii palju keerulisemaks kui vaja. Nagu gujarati keel piisav takistus juba ei oleks. Aga kui ma abi ka küsida ei saa… hullumeelne. Nüüd lubati jälle, et tänase karmi vihma tõttu (vaheldub päiksepaistega) ei õnnestu täna kohtuda, aga homme saan loodetavasti sim-kaardi ja tagastan ka korteri lepingu, kui nad mulle teise koopia toovad. Nagu üldse mis mõttes nad ühes eksemplaris lepinguid teevad? Aga jah, pidu oli mega, kuigi ikka oli üks tüüp, kes end pildituks jõi ja pilti ette enam ei saanudki. Kusjuures tegu oli veel mingi USAs elava kommertspiloodiga. Väga väga vastutustundetu. Ma tean, et tegu on täiesti erineva kontekstiga, aga ikkagi ootaks kelleltki selliselt midagi rohkemat. Ja ma sain tuttavaks ühe ägeda prantsuse poisiga, kes siin töötab. Ta lubas mulle linna näidata ja kui ta oma saunalina tagasi tahab, siis peab mu üles otsima. Elame ka samas piirkonnas. Ja siis veel leppisin kokku, et lähen joogaga tutvuma. Meid kaasa kutsunud mees on mitteametlik jooga õpetaja, kes annab tasuta tunde huvilistele. Raudselt tahan joogat jooga sünnimaal proovida. Kus siis veel? See õpetaja ise on ka hästi mega. Ta on küll meist kõigist kõvasti vanem ,aga talle meeldib noores seltskonnas liikuda ja talle meeldib rahvusvaheline seltskond, mistõttu kutsub ta välismaalasi ka kõigile erilistele üritustele kaasa. Eile ka olid jeebid tellitud meid linnast välja viima ja tagasi tooma.
Aga eilsest ööst alates mu õnn pöördus. Käes on esimene kõhuviirus. Täna sadas vihma ja ootasin asjatult kokku lepitud ajal ka kohas Priyankat. Mul ei olnud tema numbrit ka telefonis, nii et ei saanud uurida, kuhu ta jäi. Üldse oli raske linna saada. Jalutasin meelega suure osa teest, aga bussijaamast ei suutnud enam õiget bussi leida. Erinevalt eilsest. Peaaegu keegi ei rääkinud inglise keelt ja sildid on vaid gujaratikeeles. Ka bussi kohta, mille silt väga tuttav tundus, väideti, et see siiski ei lähe mu soovitud sihtkohta. Lõpuks tuli üks ainult gujaratikeeles rääkiv naine minuga kaasa ja vedas mu rikša peale. Sõitsime siis koos tema ja mingi tüübiga veel, kes samas suunas liikuda tahtis, mu töökoha juurde. Ma ei saanudki aru, kui palju ma maksma oleks pidanud, aga kuna mul oli vaid väga vähe väikseid rahasid alles jäänud, siis andsin need kõik tädile abi eest ära. Andsin vist ikkagi rohkem kui vaja, sest tädi oli väga tänulik. Siin räägitakse mingist seitsmeruupialisest rikšatasust, aga ma ei saagi aru, mida see hõlmab. Täna igatahes sõitsin teised otsad ka igaks juhuks rikšaga ja palusin seekord taksomeetri tööle panna. Täiega tasub ära. Muidugi ei olnud pikema tee rikšajuhil piisavalt raha tagasi anda, nii et ta sai mingi 3-4 krooni jootraha, aga ma lihtsalt nii väga tahtsin lõpuks koju saada. Kui ikka kõht krambitab ja ise oled läbimärg ja kaamera on niiskusest või kuumusest pekki läinud, siis tahaks lihtsalt koju. Teised jälle on vahepeal jõudnud kodust jalga lasta. Aga ma naudingi hetkel üksi voodis konutamist.
Muideks, sattusin jalutades ühte väga ilusasse parki, mis ümbritseb vist Baroda muuseumit. Selle nimi on Sajaji Baug. Võite googeldada. Ja seal jooksis ringi tohutus koguses neid väikseid triibulisi oravalaadseid elukaid. Ma olin ikka väga kurb, et kaamera streikis, aga veel loodan, et ehk läheb niiskus välja ja saab ise korda. Kui ei saa, siis ma ei teagi, mida teha. Juba esimesel nädalal kaamerast ilma jääda on liiga karm. Aga meie teenijad on imeinimesed. Nad said mu mõlemad valged pluusid tagasi lumivalgeks. Muidugi üks on nüüd juba jälle must, aga äkki saan selle ise korda. Ostsin täna ka mingit kohalikku pesupulbrit.
Pool päeva veel uue töönädalani. Lähen vist homme ka rikšaga, et õigeks ajaks jõuda. Pärast tagasi võin seigelda. Nüüd juba tunnen kodutee ära ka. Ning tänane täpselt mõõdetud sõit ei olnudki väga kallis. Pakun, et töö juurest rikšat võttes maksaks see umbes 30-30Rsi. Tagasi aga on lihtsam saada, sest kõik bussid lähevad töö juurest bussijaama. Sealt edasi aga oskan vajadusel ka jalutada. Umbes 3 kilomeetrit siis, ma pakun. Kuna siin on hästi palju erineva disainiga ringteid, siis tean, et minu kodutee peal on valgete lehmadega ring ja ära keerata tuleb lillekujulise ringi ja Akota tardeni juurest. Sealt on veel paarsada meetrit minu tänava alguseni. Tänava nurgal on hulk ärisid. Kaasa arvatud Exotic car basaar. Maja asub kohe esimeses blokis.
Kui kirjutada joonistada tahate, siis aadress on:
308 Yashvardhan App
Berry’s Avenue
Akota
Baroda
India
Aga ma soovitan emaili kasutada, sest ma ei tea, kus meie postkast asubki veel. Või kas meil võtit on. Ja gmail on tööl kergemini ligipääsetav kui näiteks facebook.
Wow. Väljas müristab ja lööb välku, uksetagune lainetab vihmast ja nüüd hakkab vesi ukse alt tuppa pressima. India elu jälle. Tööl on ka nii, et igavene uhke büroohoone ja katus laseb läbi, mistõttu on koopiamasinate taga kõige suuremas lekkekohas ämber vee kogumiseks.
Nüüd aga on mul kahju, et ei õnnestunudki oma ainsal vabal päeval väga palju linna näha ega ka vajalikke oste ära teha. Aga mis teha… elu on selline, et vahel võidad, vahel kaotad. Sain vähemalt ühe ilusa kõrvarõngaste paari ja pesupulbri. Ning ostsin veidi India-päraseid maiustusi.
Unustasin enne rääkida. Täna oli lausa nii tore päev, et isegi lehm ründas mind. Algul tuli ta lihtsalt väga lähedale, aga kui ma ei julgenud talle pai teha, siis seisus tükk aega seljaga minu poole ning lõpuks ootamatult müksas mind.
Praegu aga on kodus eriti hull olla. Elekter otsustas vaid meie korterist pikemaks ajaks ära minna, mis tähendab, et meil pole ei valgust ega ventilaatoreid. Teistel oli plaan siin suurema seltskonnaga jalkat vaadata, aga ma ei ole päris kindel, kuidas see ilma elektrita toimiks.
Nüüd selgus, et jalkat minnakse hoopis kellegi mulle võõraste juurde vaatama. Ja kuigi see oleks mulle sotsiaalselt kasulik, jään koju end ravima. Huvitav, kaua need kõhukrambid kesta võivad? Vahepeal pole nagu midagi häda, aga siis jälle on täiesti kohutav olla. Ja elekter tuli ka tagasi, nii et nüüd saab siin jälle elada. Väga kehvasti on aga see, et olen juba kõiki endale teada olevaid trikke kaameraga proovinud ja see ei ärka ellu Ei teagi, mida nüüd teha. Kas ja kuidas üldse tehnikat võõral maal parandatakse? Ja kui palju vaesemaks see mu teeb? Aga ma pean vist proovima.
juuli 10, 2010
Royal treatment
Täna on tõeliselt suurepärane päev. Mulle küll meeldiks rohkem tööd teha ja ka mu eilne töö parandati jälle vigaseks, aga pole hullu. Mul on küllalt aega siia siiski positiivne jalajälg maha jätta. Lihtsalt on veidi kurb, et muutused nii raskelt tulevad.
Aga jah... pidin enne koos suure ülemusega lõunale minema, aga tal oli väga pikk koosolek ja kui ta pärast juhuslikult mind oma äriparneritele näitama tuli, siis küsisin talt selle kohta ja sain vastuseks, et pole probleemi. Ja et ta organiseerib mulle lõuna viie minutiga. Kuna ma ei saanud temast väga täpselt aru ja viie minuti sees jõudis mu otsene ülemus mind juba poodi saata, siis tulin tagasi, avastamaks, et mind ootab spetsiaalselt mulle kaetud laud suure hulga vaid mulle tellitud india toiduga. See oli väga armas, sest ma võiksin ju vähemalt korra päevas tervislikult süüa. Alates tänasest saangi firma kaudu süüa, aga erinev info on selle kohta, kas toit tuuakse siia või söön koos bossiga. Bossiga oleks kindlasti huvitavam, kuigi samas ma ei taha nähtavalt privilegeeritud staatuses olla. Tahaks ju ka, et kolleegid mind omaks võtaksid, aga juba on ka nendega suhtlemine vabamaks muutunud. Igatahes, kui olin oma söögist suure vaevaga umbes kolmandiku sisse pressinud, siis olid süümekad raisku minema toidu pärast. Ma olen ju veel kõigele lisaks maal, mida iseloomustab äärmine rikkus ja äärmine vaesus ja väga suured klassivahed. Ja nüüd läks suur kogus head toitu lihtsalt prügikasti. Rääkisin sellest bossiga, nii et loodetavasti muretsetakse mulle homme siiski mõistlikum kogus toitu. Muidu on aga hästi hea söök.
Ja siis veel... keegi ei osanud aidata mind võtme kopeerimisega, kuni küsisin bossilt. Tema ütles, et no problem ja lubas mulle juba tänaseks õhtuks koopia hankida. Wow, ma ütlen! Mull täitsa meeldib siin. Ja isegi kui aiesecarid ei ole just kõige usaldusväärsemad võõrustajad, siis teised inimesed on väga väga toredad ja abivalmid. Edaspidi mul ei olegi ju enam vahemehi vaja. Ju peab vahepeal lihtsalt korteri halduskulusid maksma ja kogu lugu.
Esimene töönädal peaaegu läbi
Hei!
Homme te vist minust ei kuule, sest kodus netti ei ole. Ja tegelikult hetkel olengi seal vaid magamas käinud. Aga homme on mu esimene vaba päev. Yay! Läheme vist Priyankaga shoppama. Mul hakkavad kõik asjad otsa saama. Täna käisid meil kodus teenijad koristamas ja minust jäid nad üksi sinna. Natuke küll kartsin täiesti võõraid inimesi meie kõigi asjadega jätta, aga mul ei olnud valikut. Arvuti ja kaamera ehk kõige kallimad asjad on nagunii minuga kaasas. Aga mul on veidi kurb, sest kolm mu korterikaaslast läksid täna naaberlinna ja nad paistavad üldse kõike koos tegevat. Ma ei tahaks kõigest kõrvale jääda. Täna aga olin paratamatult tööl. Või noh… olen. Mitte, et täna midagi teha oleks.
Hommikul jagasin jälle hotellis meie buklette. Mulle ei julge kohalikud ära öelda. Teistel jagamine nii hästi ei läinud. Ja konverentsi korraldajad – nüüd sain aru, et me olime selle sponsorid – olid minu vastu hästi sõbralikud. Olin kohe VIP-klubis. Sõin nendega ja mulle tutvustati kõiki. Aga toit hakkab vaikselt juba suus ringi käima. Tahaks liha.
Seejärel jalutasime Ameshi Ülikoolini, mis on siinsetest kõige suurem ja väga suurejooneline. Võtsin selle jäädvustamiseks ekstra kaamera kaasa. Edasi plaanisime rikšaga kontorisse sõita, aga kuna tegu oli suurema kohaga, siis küsiti meilt roppu raha. Aga ma olin koos kohalikuga ja me ei andnud alla. Siis aga sõitis kõrvale õiges suunas liikuv buss ja võttis meid peale. Mis oli hull vedamine. Sõitsime mõlemad esimest korda siin linnas bussiga, aga vähemalt teadis see assistendineiu mulle bussisüsteemist rääkida. Proovin täna bussiga koju minna. Graafikuid muidugi ei ole. Ja hinnas ei ole ma ka päris kindel, aga kui väga veab, siis saa 10Rsiga koju. Muudkui üritan kaarti pähe õppida. Praegu möödus aknast kuuldavalt eesel.
Nüüd vedelen niisama. Ei ole mitte midagi teha. Vähemalt mul on arvuti ja internet. Ja kui veab, siis saab täna ka telefoni ja võtme endale tehtud. Need aga on keerulisemad liigutused.
Homme te vist minust ei kuule, sest kodus netti ei ole. Ja tegelikult hetkel olengi seal vaid magamas käinud. Aga homme on mu esimene vaba päev. Yay! Läheme vist Priyankaga shoppama. Mul hakkavad kõik asjad otsa saama. Täna käisid meil kodus teenijad koristamas ja minust jäid nad üksi sinna. Natuke küll kartsin täiesti võõraid inimesi meie kõigi asjadega jätta, aga mul ei olnud valikut. Arvuti ja kaamera ehk kõige kallimad asjad on nagunii minuga kaasas. Aga mul on veidi kurb, sest kolm mu korterikaaslast läksid täna naaberlinna ja nad paistavad üldse kõike koos tegevat. Ma ei tahaks kõigest kõrvale jääda. Täna aga olin paratamatult tööl. Või noh… olen. Mitte, et täna midagi teha oleks.
Hommikul jagasin jälle hotellis meie buklette. Mulle ei julge kohalikud ära öelda. Teistel jagamine nii hästi ei läinud. Ja konverentsi korraldajad – nüüd sain aru, et me olime selle sponsorid – olid minu vastu hästi sõbralikud. Olin kohe VIP-klubis. Sõin nendega ja mulle tutvustati kõiki. Aga toit hakkab vaikselt juba suus ringi käima. Tahaks liha.
Seejärel jalutasime Ameshi Ülikoolini, mis on siinsetest kõige suurem ja väga suurejooneline. Võtsin selle jäädvustamiseks ekstra kaamera kaasa. Edasi plaanisime rikšaga kontorisse sõita, aga kuna tegu oli suurema kohaga, siis küsiti meilt roppu raha. Aga ma olin koos kohalikuga ja me ei andnud alla. Siis aga sõitis kõrvale õiges suunas liikuv buss ja võttis meid peale. Mis oli hull vedamine. Sõitsime mõlemad esimest korda siin linnas bussiga, aga vähemalt teadis see assistendineiu mulle bussisüsteemist rääkida. Proovin täna bussiga koju minna. Graafikuid muidugi ei ole. Ja hinnas ei ole ma ka päris kindel, aga kui väga veab, siis saa 10Rsiga koju. Muudkui üritan kaarti pähe õppida. Praegu möödus aknast kuuldavalt eesel.
Nüüd vedelen niisama. Ei ole mitte midagi teha. Vähemalt mul on arvuti ja internet. Ja kui veab, siis saab täna ka telefoni ja võtme endale tehtud. Need aga on keerulisemad liigutused.
No (wo)man is an island
Unustasin teile eile rääkida, et mulle jalutas tänaval eesel vastu. Algul vaatasin, et oi, väike lehm. Aga siis tuli lähemale. Pärast nägin teist veel. Ja täna kolmandat. Kolleegid kinnitasid, et ei olnud tegu viirastusega ja kuuldavasti pidi siin linnas ka pärdikuid olema. Ootan huviga. Hetkel ma kaamerat kaasas ei kanna, aga loodan kunagi teile kõiksuguseid asju ka fototõendite kujul esitleda.
Täna oli siis see hotelli konverentsi päev ja homme on ka. Jõudsin oma hilinemishirmus kohale väga väga vara ja algul passisin seal niisama. Hiljem aga oli minu töö buklette jagada ja teiste töö minu selja taga istuda. Ju mina kui võõramaalane olen hea müügiartikkel. Mul ei ole midagi ka materjali jagamise vastu, aga ma ei näe praeguste vigaste brošüüride läbimõtlematul ja ilma seletusteta jagamisel mingit mõtet. Turunduslikult siis. Väga ebatõenäoline, et nii mõni klient meile jõuab. Jagasin mingi tund-kaks buklette ja siis istusime niisama igavledes lõunani. Hommikusöögist jäime ilma, nii et vahepeal läksime mingisse kohalikku söögikohta, mis teeb sigahäid taimseid juustuburgereid vms. Kunagi räägin siinsest toitumisest pikemalt ka. Olen juba päris paljusid asju proovida saanud, aga nimesid ikka ei mäleta. Juba avastan, et Baroda on tõesti väike linn, sest tean erinevat teed pidi kahte tüüpi ühest rahvusvahelisest kindlustusfirmast. Mul on üldse juba päris palju visiitkaarte igale poole kottidesse kogunenud. Nad siin fännavad nende jagamist. Mõelge Eesti üheksakümnendatele ;)
Igatahes, teise poole päevast veetsime oma mõnusas konditsioneeriga kontoris. Väidetavalt on ka hindudel siin õues palav, kuigi Jayl oli eile 25+ kraadiga külm. Ma siin muudkui šokeerin inimesi selle aasta talvest rääkides. Miinus kakskümmend ja viis kuud kordagi mitte sulanud lund on nende jaoks ilmaime. Nii nagu nende maailm meilegi.
Täna sain lõpuks end ka kontoris kasulikult tunda. Ikka siis, kui ise end appi pressisin. Sain kõnesid kirjutada ja tekste toimetada ning inglise keelt ka kõvasti parandada. Nende IELTSi õpetaja on minuga päris rahul. Ma käisin vahepeal tema juures mõningaid asju kontrollimas. Nüüd usaldavad nad ootamatult mind juba nii palju, et kõik minu ettepanekud tekstide suhtes lähevad kasutusse kontrollimatult. Või läheks, kui ma ise veel igaks juhuks ei kontrolliks. Aga jah… siin on veel mingid üsna tugevad hierarhiad. Täna toimetasin teksti ära, aga siis pidin dikteerima ühele assistendile, kes selle uuesti arvutisse trükkis. Üksi oleksin vist sada korda kiiremini hakkama saanud. Aga see selleks… Õnneks nad ei solvunud, et nende koostatud tekstid väga palju ümber tegin.
Õhtuks kutsuti mind tagasi hotelli kultuuriprogrammist osa saama. Teisi ei huvitanud, aga ma mõtlesin, et ei saa jätta juhust kasutamata ning ma ei kahetse. Alguses ei julgenud keegi minu kõrvale istuda, aga pärast sain jälle uue sõbra, kes isegi andis mulle rikša jaoks raha, sest mul ei olnud pisikest raha ja temal ka mitte nii palju, et sajast lahti vahetada. Rikšajuhtidega ma aga vastu ööd kemplema hakata ei tahtnud.
Kultuuriprogramm tähendas vist tudengite enda korraldatud showd – laulu, kostüüme, traditsioonilisi ja üsna euroopalikke tantse. Lisaks veel mingid gujaratikeelset rahvast möirgama panevad komöödiaklipid. Minu meelest kõige vägevam oli üks tüüp, kes eriti plastilist robottantsu tegi. Pakun, et R oleks tahtnud seda näha. Mul oli küll suu lahti. Teate küll… see stiil, kus tundub, et tantsijal on oluliselt lülilisem keha, kui tavainimestel. Ja ta valitseb seda suurepäraselt.
Niisiis vaatasin show ära ja läksin õhtust sööma. Seal on kolm korda päevas rootsi laud, nii et kaks korda sain proovida igasuguseid indiapäraseid hõrgutisi. Aga tahaks liha. Nemad aga peavad ka söögiks tapmist suureks patuks. Naljakas, et söön siin kogu aeg mingit tundmatut kraami. Kindlasti ka paljusid tooraineid, mida kodus ei sööks. Ja kõik on nii hea, aga samas üsna vürtsikas. Täna küll kolleegid ütlesid, et vähevürtsikas kehv toit on, aga pakun, et Kats peab küll Indiasse sattudes kodust söögi kaasa võtma. Täna sain esimest korda ka kahte piimabaasil jooki proovida. Jälle hästi head. Täna aga sai kokku lepitud, et edaspidi hakkan koos suure ülemusega regulaarselt lõunatama. Vist firma kulul ka, sest ta ütles, et ma ei pea lõuna eest maksmise pärast muretsema. Samuti lubas mulle scootri hankida. Saab nalja:D
Õhtusöögi ajal kutsusid mu enda gruppi mingid jälle uued tudengid. Rääkisin siis neile ka oma loo ja siis, teel vetsu, sikutasid mu tantsima uued inimesed. Vahepeal oli kultuuriprogrammist disko saanud. Ja muidugi pandi mind ringi keskele tantsima. Mul oli täitsa tore. Aga otsustasin mitte kauaks jääda, sest kell oli juba kümme ja mul oli telefon koos sinna salvestatud koduse aadressiga tühjaks saanud.
Sellest sai alguse uus seiklus. Telefon oli tühi, aadressi väga täpselt ei mäletanud ja veel teed ära ei tunne ning ikka ei saanud ka kohalikku sim-kaarti. Nõme on see, et rikšajuhid ei tea mu tänavat. Isegi sama piirkonna omad mitte. Kui ma siis üritasin hotelli eest odavalt rikšat saada, tuli minu juurde ülikonnastatud mees motikaga abi pakkuma. Lõpuks otsustasin pigem teda kui umbkeelseid rikšajuhte usaldada ja ta lubas mind vähemalt poolele teele viia. Ta oli veel nii korralik mees, et ma ei tohtinud tema motikal tal liiga seljas istuda ega ka ümber kere kinni hoida. Samas aga lubas ta teinekord mu sõitma viia. Ja tegelikult aitas mul täna ikkagi kodu üles leida. Ma ei saanud õige majani jõudes ka veel aru, kas olen kodus või ei. Ühtegi hommikust tunnust ei märganud. Aga kodupoe omanik tundis mu ära ja kinnitas, et elan jah siin:D Hea, et hommikul poes käisin.
Nii veider. Isegi see tüüp – muideks, tuli välja, et ta on selle uhke hotelli PR-officer – hoiatas, et ma ei tohi võõrastega suhelda, aga samas… ta ju ise tuli ka minuga suhtlema ja lubas kodu poole viia. Teised jälle räägivad, et on tegu väga turvalise linnaga. Ja siiani on mul vedanud inimestega. Samas on ju juba küllaga olnud selliseid situatsioone, kus sõltun täielikult võõraste abist.
Kodutrepist üles ronides palvetasin, et keegi oleks kodus, sest mul ei ole ju võtmeid ja siis ei olnud veel teiste telefoninumbreid ka. Tuli ikka pikalt koputada, aga õnneks siiski olid naabrid kodus. Homme pean kuidagi ise laskma endale võtma teha. Teised ei usalda kohalikke AIESECareid üldse ega taha nende kaudu võtit kopeerida, sest nemad tahaks ka omale koopiat. Olen isegi üllatunud, et kohalikud keeldumisega leppisid. See on ju nende trainee house. Täna sain selle kohta mind lepingu ka. Ja mina pean kõiki koduseid, ka teenijaid, usaldama, sest minu asjad on kõige kergemini võõrale ligipääsetavad. Teistel käivad toad veel eraldi suure poldi ja tabaga lukku. Homme aga ongi koristajate päev, nii et hommik saab olema paras mõtlemisharjutus. Õhtul aga lähen võib-olla kahele peole. Kahju, et ma koos korterikaaslastega naaberlinna ekskursioonile minna ei saa. Aga mul on ju ulmeline töögraafik ka. Aga küll jõuab kunagi.
P.S. Hommikul selgus, et Priyanka oli eile lihtsalt ära unustanud meie plaani.
Täna oli siis see hotelli konverentsi päev ja homme on ka. Jõudsin oma hilinemishirmus kohale väga väga vara ja algul passisin seal niisama. Hiljem aga oli minu töö buklette jagada ja teiste töö minu selja taga istuda. Ju mina kui võõramaalane olen hea müügiartikkel. Mul ei ole midagi ka materjali jagamise vastu, aga ma ei näe praeguste vigaste brošüüride läbimõtlematul ja ilma seletusteta jagamisel mingit mõtet. Turunduslikult siis. Väga ebatõenäoline, et nii mõni klient meile jõuab. Jagasin mingi tund-kaks buklette ja siis istusime niisama igavledes lõunani. Hommikusöögist jäime ilma, nii et vahepeal läksime mingisse kohalikku söögikohta, mis teeb sigahäid taimseid juustuburgereid vms. Kunagi räägin siinsest toitumisest pikemalt ka. Olen juba päris paljusid asju proovida saanud, aga nimesid ikka ei mäleta. Juba avastan, et Baroda on tõesti väike linn, sest tean erinevat teed pidi kahte tüüpi ühest rahvusvahelisest kindlustusfirmast. Mul on üldse juba päris palju visiitkaarte igale poole kottidesse kogunenud. Nad siin fännavad nende jagamist. Mõelge Eesti üheksakümnendatele ;)
Igatahes, teise poole päevast veetsime oma mõnusas konditsioneeriga kontoris. Väidetavalt on ka hindudel siin õues palav, kuigi Jayl oli eile 25+ kraadiga külm. Ma siin muudkui šokeerin inimesi selle aasta talvest rääkides. Miinus kakskümmend ja viis kuud kordagi mitte sulanud lund on nende jaoks ilmaime. Nii nagu nende maailm meilegi.
Täna sain lõpuks end ka kontoris kasulikult tunda. Ikka siis, kui ise end appi pressisin. Sain kõnesid kirjutada ja tekste toimetada ning inglise keelt ka kõvasti parandada. Nende IELTSi õpetaja on minuga päris rahul. Ma käisin vahepeal tema juures mõningaid asju kontrollimas. Nüüd usaldavad nad ootamatult mind juba nii palju, et kõik minu ettepanekud tekstide suhtes lähevad kasutusse kontrollimatult. Või läheks, kui ma ise veel igaks juhuks ei kontrolliks. Aga jah… siin on veel mingid üsna tugevad hierarhiad. Täna toimetasin teksti ära, aga siis pidin dikteerima ühele assistendile, kes selle uuesti arvutisse trükkis. Üksi oleksin vist sada korda kiiremini hakkama saanud. Aga see selleks… Õnneks nad ei solvunud, et nende koostatud tekstid väga palju ümber tegin.
Õhtuks kutsuti mind tagasi hotelli kultuuriprogrammist osa saama. Teisi ei huvitanud, aga ma mõtlesin, et ei saa jätta juhust kasutamata ning ma ei kahetse. Alguses ei julgenud keegi minu kõrvale istuda, aga pärast sain jälle uue sõbra, kes isegi andis mulle rikša jaoks raha, sest mul ei olnud pisikest raha ja temal ka mitte nii palju, et sajast lahti vahetada. Rikšajuhtidega ma aga vastu ööd kemplema hakata ei tahtnud.
Kultuuriprogramm tähendas vist tudengite enda korraldatud showd – laulu, kostüüme, traditsioonilisi ja üsna euroopalikke tantse. Lisaks veel mingid gujaratikeelset rahvast möirgama panevad komöödiaklipid. Minu meelest kõige vägevam oli üks tüüp, kes eriti plastilist robottantsu tegi. Pakun, et R oleks tahtnud seda näha. Mul oli küll suu lahti. Teate küll… see stiil, kus tundub, et tantsijal on oluliselt lülilisem keha, kui tavainimestel. Ja ta valitseb seda suurepäraselt.
Niisiis vaatasin show ära ja läksin õhtust sööma. Seal on kolm korda päevas rootsi laud, nii et kaks korda sain proovida igasuguseid indiapäraseid hõrgutisi. Aga tahaks liha. Nemad aga peavad ka söögiks tapmist suureks patuks. Naljakas, et söön siin kogu aeg mingit tundmatut kraami. Kindlasti ka paljusid tooraineid, mida kodus ei sööks. Ja kõik on nii hea, aga samas üsna vürtsikas. Täna küll kolleegid ütlesid, et vähevürtsikas kehv toit on, aga pakun, et Kats peab küll Indiasse sattudes kodust söögi kaasa võtma. Täna sain esimest korda ka kahte piimabaasil jooki proovida. Jälle hästi head. Täna aga sai kokku lepitud, et edaspidi hakkan koos suure ülemusega regulaarselt lõunatama. Vist firma kulul ka, sest ta ütles, et ma ei pea lõuna eest maksmise pärast muretsema. Samuti lubas mulle scootri hankida. Saab nalja:D
Õhtusöögi ajal kutsusid mu enda gruppi mingid jälle uued tudengid. Rääkisin siis neile ka oma loo ja siis, teel vetsu, sikutasid mu tantsima uued inimesed. Vahepeal oli kultuuriprogrammist disko saanud. Ja muidugi pandi mind ringi keskele tantsima. Mul oli täitsa tore. Aga otsustasin mitte kauaks jääda, sest kell oli juba kümme ja mul oli telefon koos sinna salvestatud koduse aadressiga tühjaks saanud.
Sellest sai alguse uus seiklus. Telefon oli tühi, aadressi väga täpselt ei mäletanud ja veel teed ära ei tunne ning ikka ei saanud ka kohalikku sim-kaarti. Nõme on see, et rikšajuhid ei tea mu tänavat. Isegi sama piirkonna omad mitte. Kui ma siis üritasin hotelli eest odavalt rikšat saada, tuli minu juurde ülikonnastatud mees motikaga abi pakkuma. Lõpuks otsustasin pigem teda kui umbkeelseid rikšajuhte usaldada ja ta lubas mind vähemalt poolele teele viia. Ta oli veel nii korralik mees, et ma ei tohtinud tema motikal tal liiga seljas istuda ega ka ümber kere kinni hoida. Samas aga lubas ta teinekord mu sõitma viia. Ja tegelikult aitas mul täna ikkagi kodu üles leida. Ma ei saanud õige majani jõudes ka veel aru, kas olen kodus või ei. Ühtegi hommikust tunnust ei märganud. Aga kodupoe omanik tundis mu ära ja kinnitas, et elan jah siin:D Hea, et hommikul poes käisin.
Nii veider. Isegi see tüüp – muideks, tuli välja, et ta on selle uhke hotelli PR-officer – hoiatas, et ma ei tohi võõrastega suhelda, aga samas… ta ju ise tuli ka minuga suhtlema ja lubas kodu poole viia. Teised jälle räägivad, et on tegu väga turvalise linnaga. Ja siiani on mul vedanud inimestega. Samas on ju juba küllaga olnud selliseid situatsioone, kus sõltun täielikult võõraste abist.
Kodutrepist üles ronides palvetasin, et keegi oleks kodus, sest mul ei ole ju võtmeid ja siis ei olnud veel teiste telefoninumbreid ka. Tuli ikka pikalt koputada, aga õnneks siiski olid naabrid kodus. Homme pean kuidagi ise laskma endale võtma teha. Teised ei usalda kohalikke AIESECareid üldse ega taha nende kaudu võtit kopeerida, sest nemad tahaks ka omale koopiat. Olen isegi üllatunud, et kohalikud keeldumisega leppisid. See on ju nende trainee house. Täna sain selle kohta mind lepingu ka. Ja mina pean kõiki koduseid, ka teenijaid, usaldama, sest minu asjad on kõige kergemini võõrale ligipääsetavad. Teistel käivad toad veel eraldi suure poldi ja tabaga lukku. Homme aga ongi koristajate päev, nii et hommik saab olema paras mõtlemisharjutus. Õhtul aga lähen võib-olla kahele peole. Kahju, et ma koos korterikaaslastega naaberlinna ekskursioonile minna ei saa. Aga mul on ju ulmeline töögraafik ka. Aga küll jõuab kunagi.
P.S. Hommikul selgus, et Priyanka oli eile lihtsalt ära unustanud meie plaani.
8. juuli - 2. oa
Unustasin teile rääkida surnud lehmast ja tantristlikku seksi harrastavatest koertest. Mida kõike Indias ei näe:D
Olen juba rääkinud, et siin on igal pool lehmad. Kui lehm mööduda tahab, pead lihtsalt ise igaks juhuks eest ära astuma. Nemad sind küll ei karda. Aga juba eilsest hommikust alates näen teel tööle sama koha peal samas asendis lamamas ühte valget lehma. Eile oli tema juures ka üks pruunik, kes teda igalt poolt nuusutas. Õhtul ma neid ei näinud, sest liikusin vist juba autoga sealt mööda, aga täna hommikul oli täpselt sama seis ja õhtuks oli valge lehm üksi jäänud. Ma olen üsna kindel, et ta oli sinna ära surnud, aga keegi ei teinud midagi. Rääkisin oma hostile – nüüd selgus, et ta on mu training buddy – ja ta lubas kontrollida mu väidet ning siis helistada kuhugi organisatsiooni, mis surnud lehmad kokku korjab. Vähemalt neil on selline. Midagi rohkemat kui Eestis:D
Ja hommikul tööle minnes nägin kahte koera, kelle pepud olid peenisega ühendatud, aga näod vaatasid vastassuunas ja tundus, et nad olid üksteise küljes kinni. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. Huvitav, kui valus võib olla ennast sellisesse asendisse väänata? Mehed, mõelge kaasa:D Üks siis hammustas teist munadest veel. See oli vist katse lahti saada. Kahjuks ei olnud mul aega vaadata, kas nad said lahti ja kui palju see aega võttis. Kurb ja naljakas korraga. Ajakirjanikuna on siin ikka väga põnev. Igal pool on midagi, millest kirjutada.
Igatahes, kõige suurem ja uskumatum uudis on see, et kirjutan praegu teile oma kodust. See on nii palju parem, kui ma ootasin. Meil on vetsupott:D Veega. Ja laes pöörlevad reguleeritava kiirusega ventilaatorid. Ja meil on vähemalt kaks rõdu ning hiiglaslik terrass. Ja kui ma ütlen hiiglaslik, siis mõelge suurusjärgus minu Endla tänava korteri elutuba ja veidi veel vist. Pime on, nii et ma ei ole päris adekvaatne.Ja meil on kaks suurt külmkappi. Ja gaasipliit. Ja palju ruumi. Muidugi viimase saabujana – teised edestasid mind paari päevaga – elan ma elutoas, aga ma ei lase end sellest hetkel segada. Mul on normaalne lavats ja madrats. Ja suurem tuba, kui Tallinna kodus. Ainsateks mööbliesemeteks siis kaks lavats-voodit, millest teine vist jääb ka tühjaks. Kuna tänase seisuga on meid siin juba viis, siis mulle öeldi, et rohkem ei tule. Ainsaks miinuseks (peale interneti , pesumasina ja veepuhastaja puudumisele) on asukoht. Rajooni nimi on Akota vms. Ja see ei ole sugugi 2,5km mu töökohast, nagu kelleltki varem kuulsin. See on pigem 10km eemal. Ja seega tööle sõitmine hakkab mulle iga päev maksma juba sada või rohkem ruupiat. Aga sinna vist ei saa ma ka midagi parata. Siin on praktikantide korterid jagatud praktika tüübi järgi ja mina elan vist management practitioneride korteris. See seletab arvatavasti ka fakti, et ka meil pidi teenija olema. Emme, näed. Ma ei peagi koristama õppima. See sinu pidev norimine, et mul on teenijat vaja, hakkas tööle hoopis minu kasuks.
Praegu naudin üksindust. Ja kuna mul ei ole veel võtmeid ega tea ma ka veel aadressi, siis jäin vabatahtlikult koju. Teised praktikandid (Sebastian Saksamaalt, Joy Hiinast ja Rick Hollandist) läksid välja õhtustama. Ma kasutasin veel viimast võimalust Jay (host) ema kodutoitu süüa ja kuna rikša ei oleks meid neljakesi nagunii mahutanud hästi, siis jäin koju asju lahti pakkima. No tegelikult võtsin küll ainult kingad kotist välja, sest siin pole ju kuhugi pannagi asju. Teistel on toas ka kirjutuslauad ja võib-olla veel üht-teist. Ei suutnud veel registreerida. Aga kuna vähemalt kaks neist lähevad kooli alguseks koju, siis ehk kolin edaspidi tüdrukute tuppa. Seal elab hetkel üks tüdruk, kellega ma veel kohtunud ei ole, veel.
Homme saan vist oma teise trainee manageri (Wali) kaudu ka sim-kaardi. Tema oli hästi tore. Nad kõik on tegelikult toredad. Dhruv, Paritosh, Jay ja Wali. Ja kindlasti õpin paremini tundma ka seda enda firmas töötavat AIESECarit, kuigi täna teda ei kohanud. India kaardiga helistamine pidi olema üsna odav (a la sõnumid 1Rs), nii et siis äkki saan kodustega ka rääkida. Ja Wali lubas mulle pühapäeval linna näidata ning esmaspäeval läheme koos kontrollima, kas ma pean siis registreerima siin elanikuks või mitte. Osad ütlevad, et ei ole vaja ja samas eestlased kirjutasid ju kõik selle vajalikkusest. Jay vist võtab mu laupäeval ka ühe sõbranna tagasituleku peole kaasa. P.S. Väga paljud India poisid on hästi armsakesed. Ja kõik ei ole sugugi väga pisikesed, kuigi mina olen nende jaoks harjumatult pikk. Priyanka, see teine uus tüdruk töö juurest, on ka väga kena ja lubas ka mulle ümbrust näidata. Aga millegipärast läks ikkagi nii, et me pidime täna koos maailma avastama minema pärast tööd, kuid kui ma läksin kaheks minutiks oma ülemuste juurde luba lahkumiseks küsima, läks ta ära. Eks ma homme uurin, kas me saime üksteisest valesti aru või mis. Ta räägib küll inglise keelt, aga ma ei saa veel aru, palju tema aru saab. Muideks, mul soovitati osta scooter. Pidavat maksma ainult kusagil 150 dollarit. Mis te arvate? Kas tasub? Paljud teised praktikandid pidavalt selle sammu astuma. Ja täna selgus, et ka Hué’l, ühel vietnami tüdrukutest, on kodus scooter. Ta ei näe üldse selline välja, et ma teda scootril ette kujutaksin:D Aga Nhung ja Hué kinkisid mulle vietnami peakatte. Teate neid õlgtorbikuid Miss Saigonist? Just sellise. Ja lubasime kallistades veel kokku saada. Nemad käisid ka täna esimest päeva tööl kusagil vaeses moslemikülas, aga nende töö on ebaregulaarne ja vaid paar tundi korraga. Ja nad ongi Saigonist pärit. Ja lõpuks ometi… veel kaks valgenahka. Loodan, et nemad ei solvu, kui kodus õlapaeltega topi kannan.
Ei solvunudki. Ja nad on ka kõik on päris toredad. Nüüd tuli prantslanna Lily ka koju. Nad kõik räägivad suurepärast inglise keelt ja on hästi avatud olemisega. Hetkel tunnen end hästi. Ei ole väga palav ka. Ja väga nälg ka veel mitte. Ja ju ma siis pean oma veeisu homme jälle tööl ära ravima. Ai, krt. Unustasin, et homme ma ei ole ju kontoris. Ei mäleta, kas kirjutasin juba või mitte, aga vastu õhtut selgus, et veedame nüüd kaks päeva mingis uhkes hotellis oma instituudi kursusi tutvustades. Scary osa on see, et mul on küll mu kodune aadress nüüd olemas, aga rikšajuhid ei pidanud väga oskama siia tulla. Vähemalt mind mööda linna ringi vedada ei ole vaja, sest ma elan nagunii teises linna otsas oma töökohaga võrreldes. Teistel ei ole ka kellelgi linnakaarte. Ja kohalikud soovitavad lihtsalt ise avastama hakata. Aga ma tunneksin end kindlamalt kohanimede kirjapilti nähes. Ja tahaks ju ka kindel olla, et valge inimese kombel väga ei pügata.
Olen juba rääkinud, et siin on igal pool lehmad. Kui lehm mööduda tahab, pead lihtsalt ise igaks juhuks eest ära astuma. Nemad sind küll ei karda. Aga juba eilsest hommikust alates näen teel tööle sama koha peal samas asendis lamamas ühte valget lehma. Eile oli tema juures ka üks pruunik, kes teda igalt poolt nuusutas. Õhtul ma neid ei näinud, sest liikusin vist juba autoga sealt mööda, aga täna hommikul oli täpselt sama seis ja õhtuks oli valge lehm üksi jäänud. Ma olen üsna kindel, et ta oli sinna ära surnud, aga keegi ei teinud midagi. Rääkisin oma hostile – nüüd selgus, et ta on mu training buddy – ja ta lubas kontrollida mu väidet ning siis helistada kuhugi organisatsiooni, mis surnud lehmad kokku korjab. Vähemalt neil on selline. Midagi rohkemat kui Eestis:D
Ja hommikul tööle minnes nägin kahte koera, kelle pepud olid peenisega ühendatud, aga näod vaatasid vastassuunas ja tundus, et nad olid üksteise küljes kinni. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. Huvitav, kui valus võib olla ennast sellisesse asendisse väänata? Mehed, mõelge kaasa:D Üks siis hammustas teist munadest veel. See oli vist katse lahti saada. Kahjuks ei olnud mul aega vaadata, kas nad said lahti ja kui palju see aega võttis. Kurb ja naljakas korraga. Ajakirjanikuna on siin ikka väga põnev. Igal pool on midagi, millest kirjutada.
Igatahes, kõige suurem ja uskumatum uudis on see, et kirjutan praegu teile oma kodust. See on nii palju parem, kui ma ootasin. Meil on vetsupott:D Veega. Ja laes pöörlevad reguleeritava kiirusega ventilaatorid. Ja meil on vähemalt kaks rõdu ning hiiglaslik terrass. Ja kui ma ütlen hiiglaslik, siis mõelge suurusjärgus minu Endla tänava korteri elutuba ja veidi veel vist. Pime on, nii et ma ei ole päris adekvaatne.Ja meil on kaks suurt külmkappi. Ja gaasipliit. Ja palju ruumi. Muidugi viimase saabujana – teised edestasid mind paari päevaga – elan ma elutoas, aga ma ei lase end sellest hetkel segada. Mul on normaalne lavats ja madrats. Ja suurem tuba, kui Tallinna kodus. Ainsateks mööbliesemeteks siis kaks lavats-voodit, millest teine vist jääb ka tühjaks. Kuna tänase seisuga on meid siin juba viis, siis mulle öeldi, et rohkem ei tule. Ainsaks miinuseks (peale interneti , pesumasina ja veepuhastaja puudumisele) on asukoht. Rajooni nimi on Akota vms. Ja see ei ole sugugi 2,5km mu töökohast, nagu kelleltki varem kuulsin. See on pigem 10km eemal. Ja seega tööle sõitmine hakkab mulle iga päev maksma juba sada või rohkem ruupiat. Aga sinna vist ei saa ma ka midagi parata. Siin on praktikantide korterid jagatud praktika tüübi järgi ja mina elan vist management practitioneride korteris. See seletab arvatavasti ka fakti, et ka meil pidi teenija olema. Emme, näed. Ma ei peagi koristama õppima. See sinu pidev norimine, et mul on teenijat vaja, hakkas tööle hoopis minu kasuks.
Praegu naudin üksindust. Ja kuna mul ei ole veel võtmeid ega tea ma ka veel aadressi, siis jäin vabatahtlikult koju. Teised praktikandid (Sebastian Saksamaalt, Joy Hiinast ja Rick Hollandist) läksid välja õhtustama. Ma kasutasin veel viimast võimalust Jay (host) ema kodutoitu süüa ja kuna rikša ei oleks meid neljakesi nagunii mahutanud hästi, siis jäin koju asju lahti pakkima. No tegelikult võtsin küll ainult kingad kotist välja, sest siin pole ju kuhugi pannagi asju. Teistel on toas ka kirjutuslauad ja võib-olla veel üht-teist. Ei suutnud veel registreerida. Aga kuna vähemalt kaks neist lähevad kooli alguseks koju, siis ehk kolin edaspidi tüdrukute tuppa. Seal elab hetkel üks tüdruk, kellega ma veel kohtunud ei ole, veel.
Homme saan vist oma teise trainee manageri (Wali) kaudu ka sim-kaardi. Tema oli hästi tore. Nad kõik on tegelikult toredad. Dhruv, Paritosh, Jay ja Wali. Ja kindlasti õpin paremini tundma ka seda enda firmas töötavat AIESECarit, kuigi täna teda ei kohanud. India kaardiga helistamine pidi olema üsna odav (a la sõnumid 1Rs), nii et siis äkki saan kodustega ka rääkida. Ja Wali lubas mulle pühapäeval linna näidata ning esmaspäeval läheme koos kontrollima, kas ma pean siis registreerima siin elanikuks või mitte. Osad ütlevad, et ei ole vaja ja samas eestlased kirjutasid ju kõik selle vajalikkusest. Jay vist võtab mu laupäeval ka ühe sõbranna tagasituleku peole kaasa. P.S. Väga paljud India poisid on hästi armsakesed. Ja kõik ei ole sugugi väga pisikesed, kuigi mina olen nende jaoks harjumatult pikk. Priyanka, see teine uus tüdruk töö juurest, on ka väga kena ja lubas ka mulle ümbrust näidata. Aga millegipärast läks ikkagi nii, et me pidime täna koos maailma avastama minema pärast tööd, kuid kui ma läksin kaheks minutiks oma ülemuste juurde luba lahkumiseks küsima, läks ta ära. Eks ma homme uurin, kas me saime üksteisest valesti aru või mis. Ta räägib küll inglise keelt, aga ma ei saa veel aru, palju tema aru saab. Muideks, mul soovitati osta scooter. Pidavat maksma ainult kusagil 150 dollarit. Mis te arvate? Kas tasub? Paljud teised praktikandid pidavalt selle sammu astuma. Ja täna selgus, et ka Hué’l, ühel vietnami tüdrukutest, on kodus scooter. Ta ei näe üldse selline välja, et ma teda scootril ette kujutaksin:D Aga Nhung ja Hué kinkisid mulle vietnami peakatte. Teate neid õlgtorbikuid Miss Saigonist? Just sellise. Ja lubasime kallistades veel kokku saada. Nemad käisid ka täna esimest päeva tööl kusagil vaeses moslemikülas, aga nende töö on ebaregulaarne ja vaid paar tundi korraga. Ja nad ongi Saigonist pärit. Ja lõpuks ometi… veel kaks valgenahka. Loodan, et nemad ei solvu, kui kodus õlapaeltega topi kannan.
Ei solvunudki. Ja nad on ka kõik on päris toredad. Nüüd tuli prantslanna Lily ka koju. Nad kõik räägivad suurepärast inglise keelt ja on hästi avatud olemisega. Hetkel tunnen end hästi. Ei ole väga palav ka. Ja väga nälg ka veel mitte. Ja ju ma siis pean oma veeisu homme jälle tööl ära ravima. Ai, krt. Unustasin, et homme ma ei ole ju kontoris. Ei mäleta, kas kirjutasin juba või mitte, aga vastu õhtut selgus, et veedame nüüd kaks päeva mingis uhkes hotellis oma instituudi kursusi tutvustades. Scary osa on see, et mul on küll mu kodune aadress nüüd olemas, aga rikšajuhid ei pidanud väga oskama siia tulla. Vähemalt mind mööda linna ringi vedada ei ole vaja, sest ma elan nagunii teises linna otsas oma töökohaga võrreldes. Teistel ei ole ka kellelgi linnakaarte. Ja kohalikud soovitavad lihtsalt ise avastama hakata. Aga ma tunneksin end kindlamalt kohanimede kirjapilti nähes. Ja tahaks ju ka kindel olla, et valge inimese kombel väga ei pügata.
8. juuli - 2. oa
Unustasin teile rääkida surnud lehmast ja tantristlikku seksi harrastavatest koertest. Mida kõike Indias ei näe:D
Olen juba rääkinud, et siin on igal pool lehmad. Kui lehm mööduda tahab, pead lihtsalt ise igaks juhuks eest ära astuma. Nemad sind küll ei karda. Aga juba eilsest hommikust alates näen teel tööle sama koha peal samas asendis lamamas ühte valget lehma. Eile oli tema juures ka üks pruunik, kes teda igalt poolt nuusutas. Õhtul ma neid ei näinud, sest liikusin vist juba autoga sealt mööda, aga täna hommikul oli täpselt sama seis ja õhtuks oli valge lehm üksi jäänud. Ma olen üsna kindel, et ta oli sinna ära surnud, aga keegi ei teinud midagi. Rääkisin oma hostile – nüüd selgus, et ta on mu training buddy – ja ta lubas kontrollida mu väidet ning siis helistada kuhugi organisatsiooni, mis surnud lehmad kokku korjab. Vähemalt neil on selline. Midagi rohkemat kui Eestis:D
Ja hommikul tööle minnes nägin kahte koera, kelle pepud olid peenisega ühendatud, aga näod vaatasid vastassuunas ja tundus, et nad olid üksteise küljes kinni. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. Huvitav, kui valus võib olla ennast sellisesse asendisse väänata? Mehed, mõelge kaasa:D Üks siis hammustas teist munadest veel. See oli vist katse lahti saada. Kahjuks ei olnud mul aega vaadata, kas nad said lahti ja kui palju see aega võttis. Kurb ja naljakas korraga. Ajakirjanikuna on siin ikka väga põnev. Igal pool on midagi, millest kirjutada.
Igatahes, kõige suurem ja uskumatum uudis on see, et kirjutan praegu teile oma kodust. See on nii palju parem, kui ma ootasin. Meil on vetsupott:D Veega. Ja laes pöörlevad reguleeritava kiirusega ventilaatorid. Ja meil on vähemalt kaks rõdu ning hiiglaslik terrass. Ja kui ma ütlen hiiglaslik, siis mõelge suurusjärgus minu Endla tänava korteri elutuba ja veidi veel vist. Pime on, nii et ma ei ole päris adekvaatne.Ja meil on kaks suurt külmkappi. Ja gaasipliit. Ja palju ruumi. Muidugi viimase saabujana – teised edestasid mind paari päevaga – elan ma elutoas, aga ma ei lase end sellest hetkel segada. Mul on normaalne lavats ja madrats. Ja suurem tuba, kui Tallinna kodus. Ainsateks mööbliesemeteks siis kaks lavats-voodit, millest teine vist jääb ka tühjaks. Kuna tänase seisuga on meid siin juba viis, siis mulle öeldi, et rohkem ei tule. Ainsaks miinuseks (peale interneti , pesumasina ja veepuhastaja puudumisele) on asukoht. Rajooni nimi on Akota vms. Ja see ei ole sugugi 2,5km mu töökohast, nagu kelleltki varem kuulsin. See on pigem 10km eemal. Ja seega tööle sõitmine hakkab mulle iga päev maksma juba sada või rohkem ruupiat. Aga sinna vist ei saa ma ka midagi parata. Siin on praktikantide korterid jagatud praktika tüübi järgi ja mina elan vist management practitioneride korteris. See seletab arvatavasti ka fakti, et ka meil pidi teenija olema. Emme, näed. Ma ei peagi koristama õppima. See sinu pidev norimine, et mul on teenijat vaja, hakkas tööle hoopis minu kasuks.
Praegu naudin üksindust. Ja kuna mul ei ole veel võtmeid ega tea ma ka veel aadressi, siis jäin vabatahtlikult koju. Teised praktikandid (Sebastian Saksamaalt, Joy Hiinast ja Rick Hollandist) läksid välja õhtustama. Ma kasutasin veel viimast võimalust Jay (host) ema kodutoitu süüa ja kuna rikša ei oleks meid neljakesi nagunii mahutanud hästi, siis jäin koju asju lahti pakkima. No tegelikult võtsin küll ainult kingad kotist välja, sest siin pole ju kuhugi pannagi asju. Teistel on toas ka kirjutuslauad ja võib-olla veel üht-teist. Ei suutnud veel registreerida. Aga kuna vähemalt kaks neist lähevad kooli alguseks koju, siis ehk kolin edaspidi tüdrukute tuppa. Seal elab hetkel üks tüdruk, kellega ma veel kohtunud ei ole, veel.
Homme saan vist oma teise trainee manageri (Wali) kaudu ka sim-kaardi. Tema oli hästi tore. Nad kõik on tegelikult toredad. Dhruv, Paritosh, Jay ja Wali. Ja kindlasti õpin paremini tundma ka seda enda firmas töötavat AIESECarit, kuigi täna teda ei kohanud. India kaardiga helistamine pidi olema üsna odav (a la sõnumid 1Rs), nii et siis äkki saan kodustega ka rääkida. Ja Wali lubas mulle pühapäeval linna näidata ning esmaspäeval läheme koos kontrollima, kas ma pean siis registreerima siin elanikuks või mitte. Osad ütlevad, et ei ole vaja ja samas eestlased kirjutasid ju kõik selle vajalikkusest. Jay vist võtab mu laupäeval ka ühe sõbranna tagasituleku peole kaasa. P.S. Väga paljud India poisid on hästi armsakesed. Ja kõik ei ole sugugi väga pisikesed, kuigi mina olen nende jaoks harjumatult pikk. Priyanka, see teine uus tüdruk töö juurest, on ka väga kena ja lubas ka mulle ümbrust näidata. Aga millegipärast läks ikkagi nii, et me pidime täna koos maailma avastama minema pärast tööd, kuid kui ma läksin kaheks minutiks oma ülemuste juurde luba lahkumiseks küsima, läks ta ära. Eks ma homme uurin, kas me saime üksteisest valesti aru või mis. Ta räägib küll inglise keelt, aga ma ei saa veel aru, palju tema aru saab. Muideks, mul soovitati osta scooter. Pidavat maksma ainult kusagil 150 dollarit. Mis te arvate? Kas tasub? Paljud teised praktikandid pidavalt selle sammu astuma. Ja täna selgus, et ka Hué’l, ühel vietnami tüdrukutest, on kodus scooter. Ta ei näe üldse selline välja, et ma teda scootril ette kujutaksin:D Aga Nhung ja Hué kinkisid mulle vietnami peakatte. Teate neid õlgtorbikuid Miss Saigonist? Just sellise. Ja lubasime kallistades veel kokku saada. Nemad käisid ka täna esimest päeva tööl kusagil vaeses moslemikülas, aga nende töö on ebaregulaarne ja vaid paar tundi korraga. Ja nad ongi Saigonist pärit. Ja lõpuks ometi… veel kaks valgenahka. Loodan, et nemad ei solvu, kui kodus õlapaeltega topi kannan.
Ei solvunudki. Ja nad on ka kõik on päris toredad. Nüüd tuli prantslanna Lily ka koju. Nad kõik räägivad suurepärast inglise keelt ja on hästi avatud olemisega. Hetkel tunnen end hästi. Ei ole väga palav ka. Ja väga nälg ka veel mitte. Ja ju ma siis pean oma veeisu homme jälle tööl ära ravima. Ai, krt. Unustasin, et homme ma ei ole ju kontoris. Ei mäleta, kas kirjutasin juba või mitte, aga vastu õhtut selgus, et veedame nüüd kaks päeva mingis uhkes hotellis oma instituudi kursusi tutvustades. Scary osa on see, et mul on küll mu kodune aadress nüüd olemas, aga rikšajuhid ei pidanud väga oskama siia tulla. Vähemalt mind mööda linna ringi vedada ei ole vaja, sest ma elan nagunii teises linna otsas oma töökohaga võrreldes. Teistel ei ole ka kellelgi linnakaarte. Ja kohalikud soovitavad lihtsalt ise avastama hakata. Aga ma tunneksin end kindlamalt kohanimede kirjapilti nähes. Ja tahaks ju ka kindel olla, et valge inimese kombel väga ei pügata.
Olen juba rääkinud, et siin on igal pool lehmad. Kui lehm mööduda tahab, pead lihtsalt ise igaks juhuks eest ära astuma. Nemad sind küll ei karda. Aga juba eilsest hommikust alates näen teel tööle sama koha peal samas asendis lamamas ühte valget lehma. Eile oli tema juures ka üks pruunik, kes teda igalt poolt nuusutas. Õhtul ma neid ei näinud, sest liikusin vist juba autoga sealt mööda, aga täna hommikul oli täpselt sama seis ja õhtuks oli valge lehm üksi jäänud. Ma olen üsna kindel, et ta oli sinna ära surnud, aga keegi ei teinud midagi. Rääkisin oma hostile – nüüd selgus, et ta on mu training buddy – ja ta lubas kontrollida mu väidet ning siis helistada kuhugi organisatsiooni, mis surnud lehmad kokku korjab. Vähemalt neil on selline. Midagi rohkemat kui Eestis:D
Ja hommikul tööle minnes nägin kahte koera, kelle pepud olid peenisega ühendatud, aga näod vaatasid vastassuunas ja tundus, et nad olid üksteise küljes kinni. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. Huvitav, kui valus võib olla ennast sellisesse asendisse väänata? Mehed, mõelge kaasa:D Üks siis hammustas teist munadest veel. See oli vist katse lahti saada. Kahjuks ei olnud mul aega vaadata, kas nad said lahti ja kui palju see aega võttis. Kurb ja naljakas korraga. Ajakirjanikuna on siin ikka väga põnev. Igal pool on midagi, millest kirjutada.
Igatahes, kõige suurem ja uskumatum uudis on see, et kirjutan praegu teile oma kodust. See on nii palju parem, kui ma ootasin. Meil on vetsupott:D Veega. Ja laes pöörlevad reguleeritava kiirusega ventilaatorid. Ja meil on vähemalt kaks rõdu ning hiiglaslik terrass. Ja kui ma ütlen hiiglaslik, siis mõelge suurusjärgus minu Endla tänava korteri elutuba ja veidi veel vist. Pime on, nii et ma ei ole päris adekvaatne.Ja meil on kaks suurt külmkappi. Ja gaasipliit. Ja palju ruumi. Muidugi viimase saabujana – teised edestasid mind paari päevaga – elan ma elutoas, aga ma ei lase end sellest hetkel segada. Mul on normaalne lavats ja madrats. Ja suurem tuba, kui Tallinna kodus. Ainsateks mööbliesemeteks siis kaks lavats-voodit, millest teine vist jääb ka tühjaks. Kuna tänase seisuga on meid siin juba viis, siis mulle öeldi, et rohkem ei tule. Ainsaks miinuseks (peale interneti , pesumasina ja veepuhastaja puudumisele) on asukoht. Rajooni nimi on Akota vms. Ja see ei ole sugugi 2,5km mu töökohast, nagu kelleltki varem kuulsin. See on pigem 10km eemal. Ja seega tööle sõitmine hakkab mulle iga päev maksma juba sada või rohkem ruupiat. Aga sinna vist ei saa ma ka midagi parata. Siin on praktikantide korterid jagatud praktika tüübi järgi ja mina elan vist management practitioneride korteris. See seletab arvatavasti ka fakti, et ka meil pidi teenija olema. Emme, näed. Ma ei peagi koristama õppima. See sinu pidev norimine, et mul on teenijat vaja, hakkas tööle hoopis minu kasuks.
Praegu naudin üksindust. Ja kuna mul ei ole veel võtmeid ega tea ma ka veel aadressi, siis jäin vabatahtlikult koju. Teised praktikandid (Sebastian Saksamaalt, Joy Hiinast ja Rick Hollandist) läksid välja õhtustama. Ma kasutasin veel viimast võimalust Jay (host) ema kodutoitu süüa ja kuna rikša ei oleks meid neljakesi nagunii mahutanud hästi, siis jäin koju asju lahti pakkima. No tegelikult võtsin küll ainult kingad kotist välja, sest siin pole ju kuhugi pannagi asju. Teistel on toas ka kirjutuslauad ja võib-olla veel üht-teist. Ei suutnud veel registreerida. Aga kuna vähemalt kaks neist lähevad kooli alguseks koju, siis ehk kolin edaspidi tüdrukute tuppa. Seal elab hetkel üks tüdruk, kellega ma veel kohtunud ei ole, veel.
Homme saan vist oma teise trainee manageri (Wali) kaudu ka sim-kaardi. Tema oli hästi tore. Nad kõik on tegelikult toredad. Dhruv, Paritosh, Jay ja Wali. Ja kindlasti õpin paremini tundma ka seda enda firmas töötavat AIESECarit, kuigi täna teda ei kohanud. India kaardiga helistamine pidi olema üsna odav (a la sõnumid 1Rs), nii et siis äkki saan kodustega ka rääkida. Ja Wali lubas mulle pühapäeval linna näidata ning esmaspäeval läheme koos kontrollima, kas ma pean siis registreerima siin elanikuks või mitte. Osad ütlevad, et ei ole vaja ja samas eestlased kirjutasid ju kõik selle vajalikkusest. Jay vist võtab mu laupäeval ka ühe sõbranna tagasituleku peole kaasa. P.S. Väga paljud India poisid on hästi armsakesed. Ja kõik ei ole sugugi väga pisikesed, kuigi mina olen nende jaoks harjumatult pikk. Priyanka, see teine uus tüdruk töö juurest, on ka väga kena ja lubas ka mulle ümbrust näidata. Aga millegipärast läks ikkagi nii, et me pidime täna koos maailma avastama minema pärast tööd, kuid kui ma läksin kaheks minutiks oma ülemuste juurde luba lahkumiseks küsima, läks ta ära. Eks ma homme uurin, kas me saime üksteisest valesti aru või mis. Ta räägib küll inglise keelt, aga ma ei saa veel aru, palju tema aru saab. Muideks, mul soovitati osta scooter. Pidavat maksma ainult kusagil 150 dollarit. Mis te arvate? Kas tasub? Paljud teised praktikandid pidavalt selle sammu astuma. Ja täna selgus, et ka Hué’l, ühel vietnami tüdrukutest, on kodus scooter. Ta ei näe üldse selline välja, et ma teda scootril ette kujutaksin:D Aga Nhung ja Hué kinkisid mulle vietnami peakatte. Teate neid õlgtorbikuid Miss Saigonist? Just sellise. Ja lubasime kallistades veel kokku saada. Nemad käisid ka täna esimest päeva tööl kusagil vaeses moslemikülas, aga nende töö on ebaregulaarne ja vaid paar tundi korraga. Ja nad ongi Saigonist pärit. Ja lõpuks ometi… veel kaks valgenahka. Loodan, et nemad ei solvu, kui kodus õlapaeltega topi kannan.
Ei solvunudki. Ja nad on ka kõik on päris toredad. Nüüd tuli prantslanna Lily ka koju. Nad kõik räägivad suurepärast inglise keelt ja on hästi avatud olemisega. Hetkel tunnen end hästi. Ei ole väga palav ka. Ja väga nälg ka veel mitte. Ja ju ma siis pean oma veeisu homme jälle tööl ära ravima. Ai, krt. Unustasin, et homme ma ei ole ju kontoris. Ei mäleta, kas kirjutasin juba või mitte, aga vastu õhtut selgus, et veedame nüüd kaks päeva mingis uhkes hotellis oma instituudi kursusi tutvustades. Scary osa on see, et mul on küll mu kodune aadress nüüd olemas, aga rikšajuhid ei pidanud väga oskama siia tulla. Vähemalt mind mööda linna ringi vedada ei ole vaja, sest ma elan nagunii teises linna otsas oma töökohaga võrreldes. Teistel ei ole ka kellelgi linnakaarte. Ja kohalikud soovitavad lihtsalt ise avastama hakata. Aga ma tunneksin end kindlamalt kohanimede kirjapilti nähes. Ja tahaks ju ka kindel olla, et valge inimese kombel väga ei pügata.
juuli 09, 2010
Viimaks omas kodus
Jee!
Mul on juba nii palju muljeid j2lle. T2na n2gin esimest p2eva linna ka veidi firma auto aknast. Juht ja mina kahekesi. K6lab fancymalt, kui tegelikult. Kujutage ette kokku surutud mikrobussi, t2is kola ja ilma konditsioneerita. Aga kuna ma ei ole oma arvutis, siis hetkel pikalt ei kirjuta. Kodus on suur wordi fail:D Eks postitan selle j'rgmine kord t88l netti. Kodus netti ei ole ja vist ei tulegi. Aga muidu on ok.
Mul on juba nii palju muljeid j2lle. T2na n2gin esimest p2eva linna ka veidi firma auto aknast. Juht ja mina kahekesi. K6lab fancymalt, kui tegelikult. Kujutage ette kokku surutud mikrobussi, t2is kola ja ilma konditsioneerita. Aga kuna ma ei ole oma arvutis, siis hetkel pikalt ei kirjuta. Kodus on suur wordi fail:D Eks postitan selle j'rgmine kord t88l netti. Kodus netti ei ole ja vist ei tulegi. Aga muidu on ok.
juuli 08, 2010
Otseloomulikult ei kolinud ma ka eile oma koju ega saanud kohalikku telefoninumbrit. Isegi ei näinud ühtegi AIESECarit. Aga vähemalt sain veel uusi tuttavaid koju jalutades. Mulle hakkasid järgi sõitma mingid autoga noormehed. Teadsin küll, et ei tohiks, aga lõpuks lubasin neil end koju viia. Ja nüüd muidugi ahistavad facebookis. Selles mõttes on hea, et mul veel telefoni ei ole. Siiani ei ole teisi valgeid inimesi näinud pärast šveitsi neiu ära kolimist esimesel hommikul. Ja üks vanem mees mu töö juures kutsub mind lausa mingiks jumalaks:D
Aga need tüübid olid ka mingid ohutud kohaliku noortekongressi tegelased. Õnneks. Muidu aga närib mind ebakindlus. Et ma midagi ei tea. Ja et need, kellele peaksin siin toetuma, ei ole kusagil lähedal. Ma saan aru, et nad on vabatahtlikud ja ei saagi neilt liiga paljut nõuda, aga nad võiksid ju mulle siiski vähemalt telefonikaardi hankida, sest ma ei saa seda ise teha. Ja lõpuks mind ümber kolida. Ja aidata linna sisse kirjutada. Ja rohkem ma ei palukski neilt. Ülejäänu osas aitavad mind ka teise kohalikud hea meelega. Tööl juba üks tüdruk räägib igavesest sõprusest ja kutsub koju külla. Kavatsen kindlasti minna. Ja täna selgus, et võib-olla avaneb võimalus detsembris ka india pulma näha, sest mu boss hakkab abielluma.
Nii häirib, et linna kaartigi ei ole. Ja ei tea, millal linna tundma õppima saan hakata. Tööpäevad lõpevad ju napilt enne pimedaks minekut. Kaheksaks on kottpime ja pimedas lubasin mitte väljas käia. Aga ma nii tahaks juba saada ülevaadet kohalikest odavatest toitumisvõimalustest ning riidepoodidest. Õlapaelteta riided on peaaegu otsas või pöördumatult mustad ning ma ei tea ikka veel midagi oma lepingust – kui üldse mingi tööleping tuleb. Rahad kuluvad siin valgel inimesel kiiresti. Eriti asjatundmatul nagu mina veel hetkel olen.
Homme on mingi tudengimess vms, kuhu ma ka lähen meie kooli teenuseid reklaamima. Loodetavasti saab põnev olema. See tähendab juhul, kui koha õigeaegselt üles leian. Osa rahvast rääkis midagi firmaautost, aga ülemus käskis mul ise tulla. Ei tea, kas jälle valge inimese privileegid. Aga eile õhtul lasti mul esimest korda nõusid pesta. Suhteliselt süümekad juba pikaks veninud külastuse pärast. Ja samas olen väga sõltuv neist ka toidu osas. Teised ju valmistavad ise midagi tööle kaasa võtmiseks. Täna leidsin kodu lähedalt väikse toidupoe ja sain vähemalt mingi sidrunijoogi ja paki küpsiseid. Tõeliselt hale teiste koduste india toitude kõrval. Õnneks täna kõik jagasid minuga midagi. Väga kuum ja vürtsine, aga hea. Samosad on suurepärased. Aga ma ei taha teiste kulul ju elada. Nii, et loodan täna veel söögikohti avastada.
Aga need tüübid olid ka mingid ohutud kohaliku noortekongressi tegelased. Õnneks. Muidu aga närib mind ebakindlus. Et ma midagi ei tea. Ja et need, kellele peaksin siin toetuma, ei ole kusagil lähedal. Ma saan aru, et nad on vabatahtlikud ja ei saagi neilt liiga paljut nõuda, aga nad võiksid ju mulle siiski vähemalt telefonikaardi hankida, sest ma ei saa seda ise teha. Ja lõpuks mind ümber kolida. Ja aidata linna sisse kirjutada. Ja rohkem ma ei palukski neilt. Ülejäänu osas aitavad mind ka teise kohalikud hea meelega. Tööl juba üks tüdruk räägib igavesest sõprusest ja kutsub koju külla. Kavatsen kindlasti minna. Ja täna selgus, et võib-olla avaneb võimalus detsembris ka india pulma näha, sest mu boss hakkab abielluma.
Nii häirib, et linna kaartigi ei ole. Ja ei tea, millal linna tundma õppima saan hakata. Tööpäevad lõpevad ju napilt enne pimedaks minekut. Kaheksaks on kottpime ja pimedas lubasin mitte väljas käia. Aga ma nii tahaks juba saada ülevaadet kohalikest odavatest toitumisvõimalustest ning riidepoodidest. Õlapaelteta riided on peaaegu otsas või pöördumatult mustad ning ma ei tea ikka veel midagi oma lepingust – kui üldse mingi tööleping tuleb. Rahad kuluvad siin valgel inimesel kiiresti. Eriti asjatundmatul nagu mina veel hetkel olen.
Homme on mingi tudengimess vms, kuhu ma ka lähen meie kooli teenuseid reklaamima. Loodetavasti saab põnev olema. See tähendab juhul, kui koha õigeaegselt üles leian. Osa rahvast rääkis midagi firmaautost, aga ülemus käskis mul ise tulla. Ei tea, kas jälle valge inimese privileegid. Aga eile õhtul lasti mul esimest korda nõusid pesta. Suhteliselt süümekad juba pikaks veninud külastuse pärast. Ja samas olen väga sõltuv neist ka toidu osas. Teised ju valmistavad ise midagi tööle kaasa võtmiseks. Täna leidsin kodu lähedalt väikse toidupoe ja sain vähemalt mingi sidrunijoogi ja paki küpsiseid. Tõeliselt hale teiste koduste india toitude kõrval. Õnneks täna kõik jagasid minuga midagi. Väga kuum ja vürtsine, aga hea. Samosad on suurepärased. Aga ma ei taha teiste kulul ju elada. Nii, et loodan täna veel söögikohti avastada.
juuli 07, 2010
Kontrastide maa
Olen esimest päeva tool. Siiani on antud mulle ainult üks ülesanne – ports firma brošüüre läbi kammida ja need on tõeliselt kirjud. Kui läänekultuuris õpetatakse keskenduma kõige olulisemale ning jätma sõnumile ruumi, et see saaks mõju avaldada, siis siin topitakse maksimaalselt infot paberile.
Minu suur ülemus on siiani väga tore. Nad olid vist sõbrad selle siin töötanud eesti poisiga. Ta juba väga tugevalt soovitab mul igasuguseid teisi eestlasi ka siia praktikale/tööle kutsuda. Kui julgesin mainida, et natuke muretsen oma rahaasjade pärast, siis loeti mulle moraali, et Money doesn’t matte ja et kasuta võimalust õppida. Muidugi rahakummardamine on inetu ja ma tulingi siia kogema maailma ja õppima, aga proovige ilma rahata hakkama saada.
Mu otsene ülemus tundub seni kõige kurjem. Ta karjus täna ühe mehe peale lausa. Aga minuga on siiani sõbralik olnud. Nii palju, kui teda tema ringi tormamise kõrvalt näen. Kuigi istun hetkel tema kabinetis. Konditsioneer möllab nii, et mul on külm, kuigi ilma selleta voolab higi ojadena. Ja samas kui mina siin mõnusas jaheduses vedelen, toob paljasjalgne vanamees kõigile soovijatele teed ja kohvi ning koristab.
Elu on ikka veel üks suur küsimärk. Ei tea ma oma tööst midagi – siin on suhtumine, et kohane rahulikult – ega ka puuduvast sim-kaardist ega kodust. Ei tea keegi ka, kas kusagil lähedal on toidupoode või linna kaarte müüa. Ülejäänud võtavad kodust lõuna kaasa. Mina olen see loll, kes hommikul süüa ei saanud ega omagi veel mingeid toiduaineid ja pidin lõuna ajal üksi õue süüa otsima minema. See on iga kord paras eluga riskimine. Ja see, et pool maailma elab gujarati ning hindikeeles, ei tee just asju lihtsamaks.
Olingi juba nii masenduses, et ei saagi täna süüa, kui tulid abi pakkuma kaks ilusasti riides noormeest motikaga. Ma ju tean küll, et ei tohiks abi vastu võtta neilt, kes ise rääkima tulevad. Ega juua vett, mille päritolu ei tea. Aga mõnikord on valikus vaid risk või täitsa ilma olemine. Seega joon tööl ja kodus kapis olevatest pudelitest vett ja läksin ka motikatüüpidega kaasa.
Ronisin oma kitsa tööseelikuga, mis kurgu alla rullus, nende selja taha motikale kolmandaks ja sõitsime veidi kaugemale ühte pitsabaari. Nad ei julgenud mind eksootilistesse india toidu kohtadesse veel viia. Aga pitsa oli kallis ja hea ning mul on kaks uut tuttavat ja motikaga kimamise kogemus hullumeelse liikluse kuningriigis:D
juuli 06, 2010
Tervitusi soojalt maalt
Hei, kylmavaresed!:D
Kuidas l2heb?
Mul l2heb siiani nii:
Tänane hommik on rahulikum. Nagu näete, sain korraks netti. Meil isegi on see vahepeal siin – selle kohaliku tüübi juures. Isegi kiire nett. Ta perekonnanimi on Gandhi ju:D Huvitav, kas siin on väga palju Gandhisid?
Vahepeal olen isegi süüa saanud. Tundub, et nad söövad siin kogu aeg sama tacode-laadset asja. Ja hästi magusaid pudrusid ja asju. Mu hosti emal on selle jaoks isegi jahu jahvatamise masin. Ja sain teada, et nad ikka söövad parema käega. Tema on lihtsalt vasakukäeline. Järelikult saime vastuse ka küsimusele, kas nad peavad ümber õppima paremakäelisteks. Aga pakun, et see tekitab siiski segadust vahel teistes.
Nüüd siis ootan seda hosti tagasi – ta ei ole peaaegu kunagi kodus, aga on muidu väga lahe, 21-aastasena juba oma sotsiaalmeedia reklaamiga tegeleva firma juht. Meil on midagi ühist:D Pidin täna minema oma töökohta vaatama, aga istun toas lõksus koos tüdrukutega, kes ootavad oma töö algamist ainult gujaratikeelses MTÜs siin lootusetult juba kaks nädalat. Loodetavasti siiski õnnestub täna veidi ringi vaadata, vajalike asju osta – mul pole hambapastatki ju!!! – ja töökoht ka ära näha. Vahepeal host midagi rääkis kellestki, kelle juures täna ööbin. Ei saanudki aru, kas see on minu lõplik kodu või mitte.
Nägin hosti pere teenija ka ära. Väga ilus naine oli ja ilusas rahvuslikus riietuses tegi isegi tööd. Siinsed noored naised on üldse väga ilusad, nii meigiga kui meigita. Nad kannavad palju ehteid. Ka mu hosti emal on ninarõngas:D Ma juba tahaks endale ka oma sari. Need pidi väljamaa naistele ka sobima:D Huvitav, kas ma oleksin siis rohkem või vähem turistiatraktsioon? Üldse ma siin põen väga oma riietuse pärast. Ei julge ühtegi oma õlapaeltega asja kanda enne, kui mõne õlasalli muretsen. Ja t-särgid loopisin lõpuks ju kõik kohvrist välja. Teised ongi siin lohvakate t-särkide ja shortsidega.
Hea asi on see, et nende elekter sobib meile. Kui pistik diagonaalis pessa panna:D Ja ma armastan juba nende ventilaatoreid. Lehviku plaanin ka esimesel võimalusel endale osta. Juba kujutan ette, kui kiiresti raha kuluma hakkab. Olenemata sellest, et kõik kinnitavad, et mu palk pole küll suur, aga peaks elamist võimaldama. Loodetavasti mitte prussakate keskel. Oma hirmude keskel ei suutnud ma ka eile ilusti magada. Nii et juba kaks ööpäeva olen praktiliselt söömata ja magamata, aga samas ei ole ka nälga ega und. Tõesti püüdsin magada. Ja süüa pakutakse ka söögikordadel palju – lihtsalt veel ei suuda. Tahaks poodi minna. Kasvõi juua ostma. Soovitatava 3 liitri vee joomise asemel olen alates üleeilsest ööst joonud ühe keskmise suurusega pepsi, ühe latte, ühe väikse tassi teed ja ühe väikse klaasi vett. Ei julge teiste vett väga võtta ka.
Palav on küll. Vahet pole, kas käid pesemas või mitte. Kohe on jälle sama seis. Aga mulle meeldib nende vesi. Külma vett pole olemas. Sooja pole vaja. Ja see leige kraam jätab mu juuksed paremini kammitavaks kui Eesti vesi. Tahaks, et oleks juba rohkem rääkida. Tahaks veidi rohkem ka tuleviku kohta teada, aga siin tõesti aeg seisab. Kuhugi ei ole kiiret. Tund võib tähendada päeva. Ja tõenäoliselt ühtei kohustust, mis mul AIESECiga mujal maailmas oleks, ka ei ole. Teised chickid isegi ei teadnud midagi kohustusest oma riiki ja AIESECi tutvustada. Samas tunnen end juba praegu nagu nende reklaamiagent. Eestist räägin muidugi uhkusega. Aga isegi šveitsi tüdrukule tuli seletada, et it’s in northern Europe across the sea from Finland.
Vahepeal sajab vihma. Siiani olen vaid mõnda tiba tunda saanud ja minu auks ilmutab alates eilsest õhtust ka päike vahepeal ennast. Kõik fännavad mu tattoo-päikest ja unistavad oma tattoodest. Mu host kogu oma austraallase surfarivälimuse juures ütles, et pidi oma isaga, kes vist kusagil kaugel töötab, vaidlema oma õiguse eest rastasid teha ja hetkel tundub tattoo veel mõeldamatu. Isale. Eks näis, kas põhjustan siin veidi anarhiat:D Ise ei provotseeri.
Nonii. Käes on õhtu. Kell saab kohe üheksa ja jõudsime just koju tagasi. Ega me tegelikult kaua ära ei olnudki. Meie mõistes alles pärast tööpäeva lõppu lasti meid, tüdrukuid, linna peale lahti. Sõitsime taaskord rikšaga – seekord AIESECi kontorisse. No on ikka vahe Eesti omagaJ EI tea, kas ongi aus võrrelda. Kui Tallinna AIESECi hoone asub Raekoja platsil Tudengimajas, siis siinne asub ka selle piirkonna peatee ääres, aga sinna saamiseks tuleb ronida üles kitsast roostes trepist ning vähemalt esmasel vaatlusel on seal kaks väikest õnnetus seisus tuba, üks täis arvuteid ja teises laud ning mõned toolid. Inimesi aga oli palju ja nad olid toredad. Saime rohkem tuttavaks ühe samuti eile õhtul jõudnud egiptuse noormehega. Ta nimi on Alee. Meenutas nii mitmeski mõttes üht teist sarnase nimega poissi:D Aga tundub, et teised praktikandid teavad veel vähem, kui mina, mida nad tegema hakkavad. Mina sain täna vähemalt oma ilusast konditsioneeriga kontorist läbi käia ning homme asun tööle.
Natuke nalja ka. Vedelesin päeval päris palju terrassil. Neil on siin kolm rõdu kolmetoalise korteri peale:D Ja siis nägin, kuidas nurga tagant piilub sarvik. Tuli jalutas ringi hoovis ja läks ära. Siis aga tuli tagasi ja ma jooksin oma kaamera järele. Meil on oma hoovis lehm. Pull vist oleks õigem öelda. Lihtsalt tuli ja sõi põõsaid. Lõpuks näitas ka, kuidas lehmakooki tehakse. Mul on pilte tõestamaks. Eks kunagi laen netti ka. Kui muidu oli hoov väikseid kodutuid koeri täis, siis lehma ees nad taganesid korraks. Päris naljakas on vaadata, kuidas nad välitreppe mööda katustele ronivad. Väidetavalt ei pidanud ka auto katusele ronimine neile ületamatu katsumus olema. Ja ma nägin ka ühte oravat mööda meie aeda jooksmas. Ei teadnudki, et siin midagi nii kodust olla võib. Ja tuvid on ka, aga umbes kolm korda väiksemad.
Lehmast veel nii palju, et ei ole nad väga pühad midagi. Lehma söömise kohta ütles mulle lennunaaber, et see lihtsalt ei ole siin hea. Ja see, et autod nende järgi rahulikult ootavad, on ka vale. Nägin meie hoovis maailma kõige halvemat autojuhti talle kurjalt signaali laskmas. Karma aga tegi tagasi ja tal kulus tõeliselt lihtsa manöövri tegemiseks oma viis minutit nikerdamisaega. Anyway… siis ma veel ei teadnud, et ka ise juba täna keset kõnniteed ühel vähesel hetkel, mil maha ei vaata, lehmakoogi sisse astun. Aga samas kui keset trepikoda on koerakaka, siis ma vist ei tohiks ka koristamata kõnniteede üle imestada. Siis veel ei arvanud ma ka, et kinga puhastamisest kakase salfaka samasse teeäärde viskan. Aga neil lihtsalt ei ole peatänavalgi prügikaste. Või vähemalt ma ei leidnud ühtegi.
Tegelikult aga ei ole siin nii räpane ega haisev midagi. Jah, üks koht haises. Ja tõesti, kõik ei ole steriilne, aga see linn oma tohutu motorollerite hulga ja kitsaste tänavatega meenutab hinnatud puhkusekohta Barcelonat. Muideks, sain ka täna ise üle hulga aasta rolleriga sõita. Mu AIESECi kontakt viis mu tööle ja tagasi sellega. Üsna õudne oli. Eriti, kui ta üle õla minuga juttu rääkis ja ma õudusega nägin, kuidas seisev auto meile muudkui lähemale jõudis. Samas kohalikud ei näe mingit probleemi hulgakesi rolleriga sõites veel telefoniga samal ajal rääkimises. Umbes sama sürr oli vaadata päeval – jälle rõdult – kuidas rikša korjas peale kümmekond koolilast. Suuremad aitasid selle hoovist välja lükata ja kõige viimane istus juhile sülle. Kõik normi piires. NOT! Tegelikult mahub sinna normaalselt viis väikest inimest või kolm suurt – juht seal sees.
Igatahes, pärast AIESECi kontori ja töökoha külastamist – mul oligi õigus, et seal on enne eestlane töötanud, keegi koolivend Gregor – läksime sööma ja shoppama. P.S. Praegu käib telekast Indian Idol. Päris hästi laulis üks tüdruk. India popi. Riides käivad nad seal ka väga eurooplaslikult. Naiskohtunikul on ka õlapaeltega lahtine kleit, aga ju on nii, et kuulsustele on kõik lubatud.
Süüa anti mulle ca 20 krooni eest päris palju. Jõudsin selle kuumaga kolmandiku vast ära süüa oma nuudlitoidust. Aga hea oli. Tai-pärane vist. Ma ei saa veel kauplemisest aru. Väikepoodides eriti hindu ei kohta, aga kaubelda ei lubata. Mitte, et kallis oleks. Eesti standardite järgi. Aga väga odav ka mitte. Ostsin vaid hädavajaliku. Ja siis liikusime ühte suuremasse kaubamajja nimega 7 SEAS. See oli ikka täiesti Euroopa standarditele vastav. Lihtsalt poodides on India ja western osakonnad riiete jaoks. Huviga kolasime just esimestes. Lõpuks pidurdasin end nii palju, et ostsin vaid ühe pluusi (lühike kurta) ja jalaketi, mis mulle kui valgele inimesele kohe suuremaks tehti. Lihtsalt teise keti lõhkumise läbi. Üleüldse valget inimest kummardatakse siin rohkem. Vietnami tüdrukud pesevad praegu pärast meie teist õhtusööki nõusid. Mul ja šveitsi tüdrukul pole siiani aidata lubatud. Iga kord pakun abi.
Tagasi shoppamise juurde. Te ei kujuta ettegi, milline seiklus see siin on. Kõigepealt kaubanduskeskusesse sisenedes pead läbima metallidetektori – loodan, et see kaamerat ei mõjutanud – ja otsitakse su kott läbi. Suurematesse poodidesse sisenedes otsib sealne eraldi turvamees su koti uuesti läbi või võtab numbri vastu üldse ära. Ühes poes ka pandi mu kilekott selle ühekordse sulgurribaga lihtsalt kinni. Oma mure, kuidas pärast jälle lahti saad. Ja siis veel pärast maksmist kontrollitakse uksel su kassatšekki. Sellele lüüakse tempel Makstud. Ei tea, kuidas tempel rohkem maksmist tõestab kui ostuakt ise. Mul lihtsalt vedas, et tšeki alles hoidsin. Aga muidu tunnen end siin juba lumeinimesena. Riided on küll seni stabiilselt M-suurus, nagu koduski enamasti, aga ega neil palju ei ole küll M-suuruses ja suuremaid asju. Ehted kätte-jalga suures osas ei mahugi. Ühte käevõru oli sel põhjusel küll väga kahju poodi maha jätta. Ilusaid kalleid ehteid oli aga see kaubamaja täis. Ja see ainus odavam iludus ei mahtunud kätte. Mingeid viieruupialisi ehteid aga pole küll veel näinud. Tõsi, ma pole ka tänavakaubandusega veel kokku puutunud. Pigem võid maksta kõrvarõngapaari eest 200-600 ruupiat. Kindlasti ka paljude eranditega mõlemas suunas. Praegu räägin vaid enda stiilis eklektilistest mitte väärismetallist ehetest.
Kerged kohanemistundemärgid (loe: ohud) on ka juba näha. Palavust ei pane tähele. Kui just konditsioneeritud kaubamajast järsult õue ei astu. Kuulen end oma nime imelikult hääldamas ja üldse korjan tahtmatult üles teiste koledaid inglise keele aktsente. Loodan siiski oma ameerika-inglise keele peale jääda. Õnneks vietnami s-vaba aktsent on nii ulmeline, et see vast väga külge ei jää. Aga kerge puisus küll.
Siiski täna uude koju ei saanud, nii et need muljed jäävad vist homse kanda. Ja kuigi mitu korda päevas koduseid tabathisid süüa on hea, tahaks juba oma koju. Tahaks ise kontrollida oma elu alates söögiaegadest vetsu kasutamiseni. Tunnen juba, kuidas see vetsupaberita elu mulle mõjub ja see ei ole tore. Loodetavasti tohin täna ka dušši all käia enne uneaega. Ja loodetavasti suudan täna teisi neiusid veenda, et vähemalt kolmekesi mahume me vabalt kahte voodisse ja nad ei pea jälle kõval kuid mõnusalt külmal marmorpõrandal magama. Eile olid ikka parajad süümekad küll, kui meie – kaks eurooplast – teiste tüdrukute voodid endale saame.
Tädi just krooksus kõvasti mu kõrval:D Nunnu. Siin on süües luristamine ka vist kombeks. Ja nagu ma aru saan, siis indias on levinud ka ühesugune peatõmblus nii jaatuse kui eituse tarbeks. Siin küll mitte nii väga, aga mu töö koordinaatorit nägin juba pead väristamas. Ilusat õhtut teile sinna kodumaale!
M
Turistiatraktsioon
Murran lennu pealt küüsi
Kell on pool kaheksa esmaspäeva hommikul, teie aja järgi siis kohe viis. Ma ei eeldagi, et teist keegi praegu üleval oleks ja pole isegi kindel, et netti ja suhtlema saan, sest wifi on siin Delhi lennujaamas, aga millegipärast ei lase ligi. Whatever. Mu väsimuseaste on juba selline, et ongi kõigest whatever. Süüa ja juua ei saa ka nii pea, paistab. Mind võeti liinilt maha, sest minu lend läheb alles õhtul. Ootasin terve kolmveerandtunnise järjekorra ära täiesti asjatult. See polnud mitte esimene ka. Igatahes, muljeid on juba praegu väga palju.
Esimene lend – Tallinn-Helsingi oli täielik nalja tegemine. Ainus, mis tõesti meenutas lennutunnet, olid lukus kõrvad. Lend ise oli aga nii lühikene, et ma nägin kogu aeg maad. Arvasin, et me polnud veel Eesti piiridest lahkunudki, kui meeskond teatas, et hakkame taas maanduma. Üks maa oli vahepeal asendunud teisega. Samas tundus, nagu lennuk liiguks vaid teokiirusel edasi. See selleks. Vähemalt mõlemal lennul istusin oma klassi esimeses reas ja sain pikki koibi sirutada. Kohe hakkab konnalaul kummitama.
Vähem kui kahekümne minutiga olime õnnelikult Soomes. Seal siis varusin veidi snäkke ja jäin suveniiriks kaasa ostetud raamatut lugedes uut lendu ootama. Jõudsin päris mitu tundi ära oodata enne, kui avastasin, et minu lend ei lähegi mulle määratud väravast. Millegipärast see minu piletil ega ka üle saali pidevalt kolmes keeles kajavas infos ei kajastunud. No sisetunne õnneks aitas hädast välja ja väikse hilinemisega sai ka teine lend teoks.
Vahepeal aga jõudsin veidi hindusid jälgida. Meeste juures ei olnud midagi erilist. Naised – vähemalt vanemad – kandsid ikka oma rahvusriideid. EI julge veel sarideks nimetada, sest äkki olid need teised asjad. Teate küll, need lohvakad püksid, pikk särk peal ja suur õlasall üle visatud. Ja siis… jalas suvaline paar tõenäoliselt Hiinas tehtud tosse. Tõsine rikkumine. Ja samas pani muigama. Et miski pole kivisse raiutud ja muutused tulevad – tahad või ei taha. Nooremad naised olid ka täiesti tavaliselt riides.
Lennukis sattusin jutuka hindu kõrvale. Sain kohe tükk maad targemaks ja leidsin uue sõbra, kes juba alguses lubas mulle kui külalisele Indias igati abiks olla, ekskursioone teha jne. Lubasin ta uuesti Delhisse sattudes üles otsida ja lasin põnevamad nimed paberile panna.
Kui ma esialgul mõtlesin, et ta on üks tõeliselt konservatiivne oma rahvuse isane, siis rääkides oli täitsa tore. Ei olnud mingit soolist diskrimineerimist vms. Aga ta suutis mind üllatada. Oma rahvusvahelise elustiili juures on tal vanemate poolt korraldatud abielu. Tüüp on kolmekümnene. Ta rääkis küll, et see ei ole enam norm, aga ise oli üsna rahul. Ta oli küll kohtunud enne pulmi pruudiga, aga paari pandi kaks üksteist mitte tundvat noort ühiste omaduste baasil omavahel tuttavate vanemate soovil. Ja nüüd on nad olnud aasta aega abielus. Õpivad üksteist tundma enne, kui lapsi saada plaanivad. Ja ta rääkis mulle, et tervelt 90% korraldatud abieludest mitte ainult ei toimi, vaid on edukad. Paneb mõtlema, eks?
Meil oli üldse üks naljakas seltskond koos. Istusime neljakesi keskmises reas ega näinud mitte midagi. Küll aga saime tuttavaks. Kõige ääres olin mina, siis see korraldatud abieluga sõbralik hindu noormees, siis üks sikhi – turbanitaoline asjandus – kandev Soomes resideeriv hindu noormees ja tema indiapäraselt riietatud noor heledat verd soome pruut, teel vanematega tutvuma. Et siis kaks tõmmut meest ja kaks põhjamaist naist nende kõrval. Huvitav, mida teised mõtlesid?:D
Seitse tundi lendamist oli ikka üsna surmav. Ja siis veel tunde igasugustes järjekordades istumist. Olin teel tasuta rahvusvahelisest lennujaamast India-siseste lendude jaama viivale bussile, kui turva mu piletit näha küsis ja siis kurjalt minu kui õhtuse lendaja mingisse väiksesse ooteruumi kamandas. Kas ma juba mainisin, et siin ei ole peale toolide ja wc (ja juba algasid veneaegsed augud maas) mitte midagi? Ei süüa, ei juua. Ja tõenäoliselt ei lasta mind siit niipea minema. Imekombel tundub hetkel, et sipelgapesa meenutav järjekord hakkab otsa saama. Aga olen üsna kindel, et kohe tuleb mõni uus lennukitäis inimesi siia. Ja kuna enamus inimesi lendab edasi enne mind, siis ma vist tiksungi siin, täis lootusetust. Ja elus esimest korda avastasin end rahvamassi keskelt ainsa heledanahalisena. Üsna huvitav on olla. Üks vanem hindu mees mu kõrval huviga piilub mu arvutit. Ega ma kade ei ole. Tal on veel igavam siin käed rüpes istuda ju.
Ahjaa… vähemalt kõik mu kolm kotti on õnnelikult koos minuga Indias. Mida muud olekski õnneks vaja? Mõni tund und oleks päris hea. Või vähemalt kohvi. Või pudelivett. Kraanist ei lubanud mul isegi kohalikud juua:D
P.S. Kõik, kes te mulle külla tulete… jätke endale siuke 3-4 tunnine auk Delhi ja järgmise lennu vahele. Väiksema ajaga ei jõua sihile ja suuremaga peate ootama mõttetus kohas nagu mina.
Hetkel sain vist oma kirjutamisvajaduse rahuldatud. Hetkeks. Hiljem jälle.
Edit:
Masendav. Lennujaamas on wifi olemas küll – lausa mitu võrku – aga kuidagi saab ligi vaid India telefoninumbrit omades. Muidu on aga päris äge hommik olnud. Magamatusest olen küll juba sellises seisundis, et ei jaga eriti midagi kellaajast. Loogiline oleks ju, et olles kaua teel olnud, on kätte jõudnud õhtu. Tegelikkuses on vastupidi. Või noh… meil on keskpäev. Kükitasin Delhi rahvusvahelises lennujaamas kokku vist ligi viis tundi ja siis lihtsalt joppas ning sain bussi peale, mis tõi mu siselennujaama ja kuigi kõik väitsid selle võimatuks olevat, sai kohe ka check ini ära teha ja kohvrist lahti. Et siis paras annus kannatlikkust ning ka veidi nahaalsust muutub hädavajalikuks juhul, kui soovite Indiast ka sobivale järgmisele lennule jõuda. Samas… kui aega on, siis on päris tore. Enamus kohalikke hakkab ise sinu kui valge inimesega juttu ajama. Traditsioonilised teemad… where are you from? – Estonia? –What? Ning what are you here for and for how long. Juba on mul tuttavaid päris erinevatest India piirkondadest. Muu hulgas kaks India kokka maailma erinevatest otstest. Kõik sunnivad mind lubama, et ka nende kodukanti külastan, sest seal on palju näha. Mitmed küsivad ka kontakte ning lubavad igat pidi aidata.
Praegu oli ka eriti armas, et mul oli tappev nälg ja janu ja mind muudkui jooksutati erinevate kohtade vahel, et kõigepealt raha vahetada ja siis sularaha eest süüa osta, sest ega siis lennujaam mõni siuke koht pole, kus kaardiga makstakse eks. Aga hästi palju ise uurides ning vabalt suheldes jõuab sihile. Isegi, kui vahepeal suure püssiga meestega maid jagama pead. Ning isegi, kui rahavahetusest ruupiad otsa on saanud.
Olime seal rahavahetuses parasjagu koos ühe hästi nunnu 24-aastase India meremehega, kes kodus külas, kui see nõme lugu juhtus. Ja mul oli ikka juba tõsine nälg. Ja teate, mis siis sai? Tüüp lihtsalt viis mu sööma. Ja siis muudkui küsis, et kas ma tahan midagi veel ja kas kõik on ok. P.S. Isegi KFC kanaburger on siin terav elamus. Silmarõõmu mõistes muidugi umbes sama terav kui värske kurk, aga enamik eestlasi siiski juba reageeriksid sellele. Lubasin tüübile tagasi maksta, aga ta ei teinud seda juttu kuulmagi. Mingi au küsimus vist. Ja kui me pärast siiski saime raha vahetada, siis ta ei lubanud mul seda üle lugeda kassas – ausad müüjad pidid hinge põhjani solvuma. Noh jah… ma lugesin ikkagi. Ja tõenäoliselt see töötaja unustas mu järgmist sajadollarilist nähes nagunii ära.
Muideks… kui rahvusvahelises lennujaamas sattusin peldikusse, siis sisejaamas on marmorist wc-d. Ausalt. Ma elaksin seal vajadusel. Puhas ja korras ja ei mingeid auke ega haisu.
Ilmast ka. Hallim kui Eestis keset talve. Igal pool on udu ja õhk on hästi niiske. No selline, nagu vannitoas pärast dushi alti tulemist, kui väikse vannitoa uks on kinni olnud ja peeglid läbipaistmatuks muutunud. Mulle täitsa meeldib. Aga päikest tahaks. Ja uskuge või mitte… mul oli lennukis tekk peal ja siin pole veel tahtnud väikest kampsunit ära võtta, kuigi juba öösel oli väidetavalt 26 kraadi. Sees on muidugi konditsioneer ka. Ja üldiselt on Delfi lennujaamad nii eurod, et kui niiskust ja aeg-ajalt esinevat sitari-muusikat ei oleks ning muidugi imelikke puid ja antiikseid autosid… siis ma ei usukski, et siin olen. Oeh. Mul on hea tunne. Ainult mitte siis, kui teised mult küsimusi küsivad mu plaanide kohta ja ma eriti midagi vastata ei oska. Ma loodan lihtsalt heale karmale. Aga kindluse mõttes saatsin veel ühe meeldetuletussõnumi oma kontaktisikule.
Ahjaa… seda ka, et ärge imestage, et teilt igal pool aadressi või passi küsitakse. No ikka tükk tegemist oli, et tolliametnikule ära seletada, et ma ei tea, kus ma täpselt elama hakkan. Aga mida teeb rahavahetuse tüüp mu Eesti aadressiga? Saadab sinna ka raha juurde?
Veel viis tundi viimase lennuni. Ja sellega seoses… ainult üks kott tähendab indialaste endi jaoks kärutäit kohvreid. Nad naeravad selle peale ja ütlevad: rules are for fools.
Mõned tüübid on ikka päris julged. Nüüd sain tuttavaks kahe Delhi tüübiga, kes töötavad juhtivatel kohtadel mingis maalritefirmas ja teenivad nii palju raha, et võivad enda sõnul nüüd endale tüdruksõpru lubada. Minu üllatuseks tuli välja, et üks neist on ka turunduse erialal magistriks saanud ja väidetavalt veel väga heade tulemustega. Lubas lahkelt minuga enda materjale jagada. Ja nagu ikka küsiti ka: what about my family (segadust tekitav küsimus. What about them?) ja how about my personal life. Ütlesin, et I have none anymore. Ja siis läks eriti julgeks. Küsis väga peenete sõnadega, et kui kaugele ma oma poisssõpradega läinud olen. Naersin tükk aega ja ütlesin, et suhteliselt igale poole peale kooselu ja abielu. Tõenäoliselt oleksin pidanud aga hoopis solvunud nunna nägu tegema ja ütlema, et ei suhtle teiste meestega peale nende kahe:D Igatahes siis hakati juba külaskäiku plaanima ja lõpetuseks tuli lause: when I come to baroda and take a hotel room, will you come and stay with me? Mul oli ikka suu päris lahti. Nagu mismõttes? Ütlesin, et ei luba midagi muud, et kui on võimalik, siis ikka veedan juba tuttavama inimesega aega. Muidu oli ta ju tore ka. Või noh hea viie minuti vestluskaaslane ja kotivalvur ajaks, kui vetsus käisin sajandat korda. Ma üritan maksimaalselt neid ilusaid wc-sid kasutada siin:D Aga jah. Selle tõrjumise peale kukkus tüüp veidi näost ära. Eks näis, kas enam üldse erialaselt aidata tahab. Aga olen üsna kindel, et kui kunagi Facebooki või Orkutisse taas juhtun, siis need on sõbrakutseid täis. Olen turistiatraktsioon. Või õigemini kohalike jaoks põhieksponaat selles maailma loomaaias.
Nüüd on jäänud veel paar tundi igavlemist. Istun üksi kohvikus kohvilaksu all – latte caramellato on päris ok – sest magada julgesin pinnapealselt vaid tunni. Niisiis vaatan aknast neid kümneid lennukeid ja siblivaid töötajaid ning sõidukeid. Enam ei ole üldse huvitav. Aga olen muretu. Küll varsti leiab mind mõni uus julge pärismaalane. Tahaks nii internetti. Ja dushi alla. Ja ma tõesti tõesti loodan, et keegi ikka tuleb mulle vastu. See on see kõige riskantsem koht. Küll edasi asjad laabuvad. Mu tore lennukaaslane arvas, et minu keeltepagasiga saan nagunii tööd siin. Ja ma ei pea selleks, nagu paljud vene neiud väidetavalt, füüsilist tööd tegema. Teate küll, mida ma mõtlen. Seda tubast.
Ma nii lootsin täna lennukaaslase soovituse põhjal prepaid taksoga Delhis turvaliselt tuuritada, aga võta näpust. Siin on mingid valimised ja streigid jne ja mul soovitati lennujaamas püsida ja üleüldse õhtul pärast üheksat mitte õues ja mitte üksi liikuda. Eks ma siis püüa korralik olla. Ja istun siin ja joon räige hinnaga kohvi ning söön kallist toitu. Noh… sellised eesti kohvikute hinnad on lennujaamas. See kohv läks mulle maksma 110 ruupiat – rohkem, kui plaanin edaspidi terve päeva jooksul kulutada.
Hakkan vist ka naiste riiete erinevustest aru saama ja olen juba ka edevaid moslemiriideid näinud. Aga naljakas, et õlgu ning põlvi paljastada ei tohi, kõhupekk aga välgub kõigil kangasse mässitutel.
Ja seda ka, et koristamine vist ei ole ikka nii häbiväärne töö, sest lennujaamas tegelevad sellega küll ka päris paljud mehed. Hmm… huvitav, kas mul hakkab iga päev niimoodi grafomaania välja lööma nagu täna või on see mingi esimese päeva esimeste muljete teema? Ma ei viitsi midagi tsenseerida ega korrigeerida ka. Olenemata sellest, et aega oleks ja netti nagunii pole – kirjutan Wordi. Ok, lähen uurin veidi vajalike elektroonikatarvete ostmise kohta nüüd.
Olen kohal. Kell hakkab üksteist saama ja mulle tõesti tuldigi õigeks ajaks väikse grupiga lennujaama vastu. Baroda lennujaam on nii koomiline. Suur punane väikeste valgete kuplikestega hoone. Veidi meenutab Tallinna ortodoksi kirikut Toompeal.
Kohe topiti mind koos kahe siin juba mõne nädala veetnud neiuga rikša peale ja algas sõit ühe rastatüübi koju. Siin hetkel olengi ja homme õhtul peaksin juba oma korteris olema. Samuti peaksin homme oma töökoha ära nägema. Loodetavasti saavad ka muud asjad korda aetud. Elu on osaliselt see, mida ma lugenud olen, aga ikkagi mitte see, mida ma ootasin.
Rikšajuhid isegi ei ürita ettevaatlikult teistest liiklejatest mööduda. Signaalitamine on suhtluskeel ja üksteises möödutakse mõnesentimeetriste vahedega. Ja kohe suure lennujaama tee peal vedeleski kari kaamelikarva lehmi. Üsna sürr. Ööbin ka üsna lennujaama lähedal koos juba kahe eelpool mainitud vietnami ja ühe šveitsi tüdrukuga. Nemad kõik on aga siin vaid ekspromptkorras ja kuueks nädalaks mingite MTÜdega. Oleme ühe kohaliku tüübi kodus – tüüp ise läks kuhugi ära ja jättis meid oma emaga. Ema tegi meile süüa. Igaks juhuks hoidsin end tagasi, sest a)ma ei teadnud, palju mul on lubatud süüa ja b)kartsin, et tuleb välja tagasi. Viimane lend oli ka kohati nagu karussell. Kõhust käisid ikka head jõnksud läbi ja siis oli mul hea meel, et olin vaid korra hommikupoolikul söönud. Nüüd siis teine tagasihoidlik söögikord veel, väike dušs ja india seebikavaatamine koos madamiga. Nii nad teda kutsuvad. Tema nime ma ei tea ja pakun, et teised ka mitte. Aga ta on tõeliselt tore india proua. Muudkui kontrollib, kas meil on kõik hästi.
Keskkond on juba praeguseks üsna teistsugune. Ilma ventilaatoriteta ei saaks elada. Pooltel akendel polegi klaase – milleks? Ruumi on palju ja koristamas käib teenija, aga meie mõistes on siin ikkagi kiviaeg. Sooja vett saab mikromini boileriga teha – õnneks külm funkabki paremini – ja vetsu paberit visata ei tohi. See tuleb käes rõdule prügikasti viia. Miks nad vetsus prügikasti siis ei hoia – ma ei tea. Siiani olen vältinud seal augule kummardamas käimist ja väga loodan, et minu tulevase korteri kahest vannitoast vähemalt ühes on päris pott. Ei tahaks kakades küll jalalihaste trenni tegema hakata. Vabandust otsekohesuse pärast.
Õhtuks sõime mingeid tabithasid??? mis on nagu tacod mingite juurikatega. Tädi ise sõi kõike kätega – vormis klombid ja pistis suhu. Ja kusjuures vasaku käega. Mäletate seda hoiatust, et vasakuga ei tohi isegi teretadagi, sest see on pepu pühkimise käsi? Päris nii vist siiski asjad ei ole.
Igal juhul… inimesed on siiani väga toredad, olemine on ka ok ja ma olen täiesti rahul, et selle triki ära tegin ja Indiasse tulin. Eks näis, mida ma homme arvan. Siiani ei ole veel nettigi saanud, aga ühel hetkel siis potsatab mu wordi fail blogisse üles nagunii. Head ööd. Peaks siiski minema ja proovima magada.
juuli 02, 2010
Yay
Unustasin teile eile rääkida... mu raamat tuleb nii hea, et kulka otsustas seda toetada. Mis te arvate, kui hea meel mul on?:D Mitte, et see muidu välja andmata oleks jäänud.
Muidu aga üritan kaalu veenda, et kümme kilo on tegelikult viis.
juuli 01, 2010
Nüüd olen mina jobu
Tõstke käsi, kes veel vihkab seda, kui inimesed ei võta telefoni vastu, ei vasta sõnumitele ega helista tagasi?
Nüüd siis võite mind ka vihata. Aga kui vihjetest aru ei saada, siis hakkan ma ka jobuks ja lihtsalt ignoreerin vajadusel inimesi. Üks pluss üks võib ju olla kaks, aga ma tahan vähemalt kahte ruudus!!!
Sometimes it's hard to be female
Täna oli siis viimane tööpäev - muidugi üks neist hulluks ajavatest - ja proovipakkisin esimest korda asju.
See võttis tunde. Ja olenemata mu nimekirjast ning plaanist võtta kaasa minimaalne kogus asju, olen napilt napilt kaalu piirides ning pean minema ostma suuremat käsipagasi kotti. Vastik vastik vastik. Ja ma ei tea, mis siis veel saab, kui selgub, et mu kodukaal, mis kohvri alla ära upub, valetama peaks. Ma ju pean võtma kaasa oma kontoririided, sest kus veel ma neid kannaks ning äkki on need mu uuel tööl kohustuslikud? Ja ma pean võtma kaasa vähemalt ühe komplekti spordiriideid, sest äkki ma kuue kuu kohta korra ikka teen sporti. Ja ma pean võtma kaasa pesu, sest ma olen normaalne inimene. Suurt kogust selgitab see, et mulle ei meeldi asju käsitsi pesta ja ma ei tea, kas seal ongi teist võimalust. Ja ma pean võtma kaasa mingi koguse tehnikat, sest ma olen oma põlvkonna laps ega kujuta elu teisiti ette. Ja ma pean võtma kaasa vähemalt mõned jalanõud. Päris ma kõnnin konkreetselt sita sees palja jalu. Muidu on ju päris mõnus. Ja ma pean võtma kaasa vähemalt kaks paari siniseid teksaseid ning mõned püksid veel - olgem ausad. See on isegi suur ohverdus. Ja ma pean võtma kaasa rohtusid ning kosmeetikat. Ning mõned kleidid. Oleks ma mees, siis läheks jah nii, et on väike seljakott, mille sees vahetuspaar alukaid, teine T-särk ning shortsid. Aga ma ei ole. Ja mind häirib hais ning veel rohkem üksluisus. Raske on see elu. Ideid?
Tellimine:
Postitused (Atom)