Nii. Loodan, et nautisite neid pilte. Mul kulus kuue pildi üles laadimiseks tund aega. Alati kas ei laadinud leht lõpuni, kadus internet ära või ütles arvuti, et pilt on üles laetud, aga vastu vaatas tühi leht.
Täna selgus ka, et Priyanka oli eile vihma tõttu veidi hiljaks jäänud, aga me olime väidetavalt siiski samal ajal samas kohas veel olnud. Millegipärast me ei kohtunud. Ja täna pärast tööd olid talle õde ja vend vastu tulnud. Priyanka tahtis meid tuttavaks teha. Püüdsin küll nii väga nimesid meelde jätta, aga nüüd mäletan vaid, et mõlemad hakkasid kas M-i või N-iga.
Igatahes, ootasin sada aastat bussi, mis ei tulnudki. Kui hommikul pidin ühe bussi pealt teisele jooksma ja kõik klappis suurepäraselt, siis õhtul otsustas ka bussi oodanud töökaaslane mind koos kamba võõrastega odavamalt rikša peale panna. Nüüd sain aru, et siin ongi moes rikša jagamine, kui samas suunas sõidetakse. Mina ei saa aru, miks siinsetele inimestele meeldib kambakesi rikšadesse ronida ja siis tolmu ja heitgaaside sees koju loksuda. Bussid on palju palju mugavad. Igatahes, kuigi plaanisin bussijaamast siiski üritada bussiga edasi liikuda, andsin tee peal alla ja lubasin end rikšal koju viia juhul, kui tal on sajasest tagasi anda. Tüüp ütles, et no probleem ja pani vabatahtlikult meetri käima.
Kui me siis koju jõudsime, oli arve 20Rs-i pluss vist enne kokku lepitud seitse. Aga teate, mis juhtus? Kuna mul ei olnud enne peenraha, siis töökaaslase sõber andis mulle lambist kaks Rs-i rikša jaoks lisaks ja kui me koju jõudsime, siis rikšajuht ei võtnud mult üldse raha. Lihtsalt žestikuleeris, et pole vaja. Olin väga üllatunud ja tänulik. Tavaliselt rikšajuhid röövivad inimesi just. Tema tegi mulle pika kojusõidu välja. Olen küll kuulnud, et ka Tallinnas juhtub vahel selliseid asju, aga minuga juhtus küll esmakordselt Indias see, et rikšajuht mind 7km tasuta sõidutas.
Igatahes, kodus ootasid mind juba AIESECi tüübid, aga loomulikult selgus, et täna ei saa ma ikka veel mitte midagi. Et on vaja mingeid dokumente osta jms. Ma ei saa aru, miks minuga nii palju jamamist on. Teised on palju kergemalt omale telefoni saanud. Minu kontaktisik ei taha oma nimele lihtsalt rohkem numbreid teha. Ei julge mõeldagi, kas mulle esitatakse pärast kuller arve ka nende vahendamiste eest.
Vähemalt tuli tüübile meelde, et ta oli mulle originaalis lubanud eilset linnaekskursiooni ja tänast asjaajamist, aga nüüd delegeeris ta asjaajamise vähemalt mingile kolmandale tüübile edasi. Muidugi kõige juurde käib jutt: no probleem, no probleem, sure! Loodetavasti homme saan vähemalt registreerimisosakonnas ära käia.
Enivei… käisime Rickiga pärast külaliste lahkumist kodupoes kuller raha eest hommikusööki ostmas. Corn flakesid maksid umbes 100Rs-i ja piima siin poes ei ole. Mitte, et ma osta julgeksin… Vähemalt on mul nüüd mangomahl ja krõbinad hädaabiks. Pärast kiirpoodlemist läksime õhtust sööma kahekesi, sest teised läksid joogatrenni. Ma oleksin väga tahtnud ka minna ja rumeenia chick saatis mulle seitse ühesugust sõnumit jooga tunni kohta, aga ajad ei klappinud täna kuidagi. Võib-olla kolmapäeval õnnestub minna.
Õhtusöök oli kohutav. Läksime mingisse megailusasse restorani, aga kohutav sai alguse juba sellest, et rikšasid ei olnud peaaegu üldse näha või siis küsiti liiga palju raha. Lõpuks andsime alla ja maksime üle. Järgmine halb üllatus oli see, et restorani ilusasse osasse oli järjekord. Otsustasime alumise korruse kiirsöökla kasuks ja see oli väga halb mõte. Esimene ports oli hiigelsuur ja tulisoolane. Rick, kes seda ka varem söönud on, ütles, et tavaliselt ei ole nii. Mina suutsin neli ampsu süüa, tema veidi rohkem. Siis aga vahetati meie toidud ümber, mis oli väga armas. Kahjuks ka teine portsjon oli üsna soolane, nii et sõin ehk viiendiku oma portsust. Pärast tegime nägu, et eurooplased lihtsalt ei jaksa hindude koguseid hävitada, mis on osaliselt ka tõsi, aga suuremas osas ei tahtnud me kena manageri solvata. Ta ju vahetas niigi portsud ümber. Suu õhkas terve tee koju. Tegelikult oli sealt üsna lühike jalutuskäik, aga Rick kardab neid hulkuvaid loomi. Nüüd kardan mina ka, sest eile ründas mind lehm ja täna hakkasid meid koerad ahistama. Kaks tükki tulid konkreetselt minu vastu ega läinud kuidagi ära ja ma ei julgenud neid katsuda ega väga ka ehmatada, sest nad nägid välja sellised hammustaja tüüpi. Ülejäänud osa koduteest vahetasime tee pooli iga kord koeri nähes.
Üks hea asi ka. Järgmisel nädalal vist tuleb minu firmasse veel üks intern ja kuna interne tuleb praegu väga palju, hakati meile firmale lähemale korterit otsima. Eks näis, kas õnnestub ja mis sellest välja tuleb. Oleks tore küll, kuigi ägedast prantsuse poisist on kahju kaugele kolida:D Samas väga nõme on iga päev tund aega tööle või koju liikuda ja samas mõelda, et kuidas see üldse õnnestub. Kuna väiksed rahad lähevad väga kiiresti käest ära, siis mul on pidevalt tunne, et olen pankrotis, sest paljud ei võta suuri rahasid või ei anna sealt tagasi. Ja seda juttu, et iga räbal on maksev raha, ärge ka uskuge. Ma pidin ikka päris mitu korda proovima enne, kui lennujaamast saadud räbalatest lahti sain. Tore siis, et juba sealt alates hakkab tünga saama.
Täna on nii palav. Tunnen, kuidas higi rindade vahele niriseb ja ma istun ju rahulikult voodis. Huvitav, kuidas teistel joogas veel läheb?:D
P.S. kas te teadsite, et motikas on nelja inimese sõiduk? Indias vähemalt. Väga edukalt saab sellega sõidetud kahe täiskasvanu ja kahe lapsega pere. Mitte, et see seaduslik oleks, aga siin ei karistata ka seaduste mitte järgimise pärast. Hea meelega filmiksin seda liiklust, aga jah… eks näis, mis kaamerast saab. Kardetavasti ei suuda nagunii videoid netti laadida. Head ööd!
Täna selgus ka, et Priyanka oli eile vihma tõttu veidi hiljaks jäänud, aga me olime väidetavalt siiski samal ajal samas kohas veel olnud. Millegipärast me ei kohtunud. Ja täna pärast tööd olid talle õde ja vend vastu tulnud. Priyanka tahtis meid tuttavaks teha. Püüdsin küll nii väga nimesid meelde jätta, aga nüüd mäletan vaid, et mõlemad hakkasid kas M-i või N-iga.
Igatahes, ootasin sada aastat bussi, mis ei tulnudki. Kui hommikul pidin ühe bussi pealt teisele jooksma ja kõik klappis suurepäraselt, siis õhtul otsustas ka bussi oodanud töökaaslane mind koos kamba võõrastega odavamalt rikša peale panna. Nüüd sain aru, et siin ongi moes rikša jagamine, kui samas suunas sõidetakse. Mina ei saa aru, miks siinsetele inimestele meeldib kambakesi rikšadesse ronida ja siis tolmu ja heitgaaside sees koju loksuda. Bussid on palju palju mugavad. Igatahes, kuigi plaanisin bussijaamast siiski üritada bussiga edasi liikuda, andsin tee peal alla ja lubasin end rikšal koju viia juhul, kui tal on sajasest tagasi anda. Tüüp ütles, et no probleem ja pani vabatahtlikult meetri käima.
Kui me siis koju jõudsime, oli arve 20Rs-i pluss vist enne kokku lepitud seitse. Aga teate, mis juhtus? Kuna mul ei olnud enne peenraha, siis töökaaslase sõber andis mulle lambist kaks Rs-i rikša jaoks lisaks ja kui me koju jõudsime, siis rikšajuht ei võtnud mult üldse raha. Lihtsalt žestikuleeris, et pole vaja. Olin väga üllatunud ja tänulik. Tavaliselt rikšajuhid röövivad inimesi just. Tema tegi mulle pika kojusõidu välja. Olen küll kuulnud, et ka Tallinnas juhtub vahel selliseid asju, aga minuga juhtus küll esmakordselt Indias see, et rikšajuht mind 7km tasuta sõidutas.
Igatahes, kodus ootasid mind juba AIESECi tüübid, aga loomulikult selgus, et täna ei saa ma ikka veel mitte midagi. Et on vaja mingeid dokumente osta jms. Ma ei saa aru, miks minuga nii palju jamamist on. Teised on palju kergemalt omale telefoni saanud. Minu kontaktisik ei taha oma nimele lihtsalt rohkem numbreid teha. Ei julge mõeldagi, kas mulle esitatakse pärast kuller arve ka nende vahendamiste eest.
Vähemalt tuli tüübile meelde, et ta oli mulle originaalis lubanud eilset linnaekskursiooni ja tänast asjaajamist, aga nüüd delegeeris ta asjaajamise vähemalt mingile kolmandale tüübile edasi. Muidugi kõige juurde käib jutt: no probleem, no probleem, sure! Loodetavasti homme saan vähemalt registreerimisosakonnas ära käia.
Enivei… käisime Rickiga pärast külaliste lahkumist kodupoes kuller raha eest hommikusööki ostmas. Corn flakesid maksid umbes 100Rs-i ja piima siin poes ei ole. Mitte, et ma osta julgeksin… Vähemalt on mul nüüd mangomahl ja krõbinad hädaabiks. Pärast kiirpoodlemist läksime õhtust sööma kahekesi, sest teised läksid joogatrenni. Ma oleksin väga tahtnud ka minna ja rumeenia chick saatis mulle seitse ühesugust sõnumit jooga tunni kohta, aga ajad ei klappinud täna kuidagi. Võib-olla kolmapäeval õnnestub minna.
Õhtusöök oli kohutav. Läksime mingisse megailusasse restorani, aga kohutav sai alguse juba sellest, et rikšasid ei olnud peaaegu üldse näha või siis küsiti liiga palju raha. Lõpuks andsime alla ja maksime üle. Järgmine halb üllatus oli see, et restorani ilusasse osasse oli järjekord. Otsustasime alumise korruse kiirsöökla kasuks ja see oli väga halb mõte. Esimene ports oli hiigelsuur ja tulisoolane. Rick, kes seda ka varem söönud on, ütles, et tavaliselt ei ole nii. Mina suutsin neli ampsu süüa, tema veidi rohkem. Siis aga vahetati meie toidud ümber, mis oli väga armas. Kahjuks ka teine portsjon oli üsna soolane, nii et sõin ehk viiendiku oma portsust. Pärast tegime nägu, et eurooplased lihtsalt ei jaksa hindude koguseid hävitada, mis on osaliselt ka tõsi, aga suuremas osas ei tahtnud me kena manageri solvata. Ta ju vahetas niigi portsud ümber. Suu õhkas terve tee koju. Tegelikult oli sealt üsna lühike jalutuskäik, aga Rick kardab neid hulkuvaid loomi. Nüüd kardan mina ka, sest eile ründas mind lehm ja täna hakkasid meid koerad ahistama. Kaks tükki tulid konkreetselt minu vastu ega läinud kuidagi ära ja ma ei julgenud neid katsuda ega väga ka ehmatada, sest nad nägid välja sellised hammustaja tüüpi. Ülejäänud osa koduteest vahetasime tee pooli iga kord koeri nähes.
Üks hea asi ka. Järgmisel nädalal vist tuleb minu firmasse veel üks intern ja kuna interne tuleb praegu väga palju, hakati meile firmale lähemale korterit otsima. Eks näis, kas õnnestub ja mis sellest välja tuleb. Oleks tore küll, kuigi ägedast prantsuse poisist on kahju kaugele kolida:D Samas väga nõme on iga päev tund aega tööle või koju liikuda ja samas mõelda, et kuidas see üldse õnnestub. Kuna väiksed rahad lähevad väga kiiresti käest ära, siis mul on pidevalt tunne, et olen pankrotis, sest paljud ei võta suuri rahasid või ei anna sealt tagasi. Ja seda juttu, et iga räbal on maksev raha, ärge ka uskuge. Ma pidin ikka päris mitu korda proovima enne, kui lennujaamast saadud räbalatest lahti sain. Tore siis, et juba sealt alates hakkab tünga saama.
Täna on nii palav. Tunnen, kuidas higi rindade vahele niriseb ja ma istun ju rahulikult voodis. Huvitav, kuidas teistel joogas veel läheb?:D
P.S. kas te teadsite, et motikas on nelja inimese sõiduk? Indias vähemalt. Väga edukalt saab sellega sõidetud kahe täiskasvanu ja kahe lapsega pere. Mitte, et see seaduslik oleks, aga siin ei karistata ka seaduste mitte järgimise pärast. Hea meelega filmiksin seda liiklust, aga jah… eks näis, mis kaamerast saab. Kardetavasti ei suuda nagunii videoid netti laadida. Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar