juuli 22, 2010

2o. juuli

Ikka nagu Ameerika mägedel
Olingi peaaegu kogu öö üleval. Tegin tööd. Pesin voodipesu ja olin tänulik, et varem ei teadnud, kui must see on. Vastu hommikut õnnestus veel tunnike magada ja siis söömata tööle piinlema. Kogu aeg iiveldas. Korra pidime isegi sõites auto kinni pidama. Mitte, et õues või lahtise uksega parem kui konditsioneeriga autos oleks. Niisiis tegin terve hommiku hingamisharjutusi, sõin uusi rohtusid, värisesin 22 kraadi käes ja hõõgusin samal ajal. Mitte miski ei aidanud ja ma vihkan sellist abitust. Otseloomulikult kulmineerus see kõik koos pingelise päevaga minu üliemotsionaalseks muutumisega. Istusin õues trepil, sest igal pool mujal oli liiga külm, kuigi just natuke aega varem oli olnud iiveldama panevalt palav ja pisarad muudkui voolasid. Kui boss mind sööma kutsus ja pidin tunnistama koos põhjusega, miks ma süüa ei saa, siis muidugi muutusin jälle vesiseks ja ta saatis mu koju hullumeelsest päevast hoolimata. Ütles, et tervis tuleb esimesena.
Kõik siinsed tuttavad käskisid osta koju piimatooteid ja puuvilju seedehäirete puhuks, kuigi Eestis vist just vastupidi keelataks need esimesena ära ja sunnitaks saia sööma vms. Igatahes, kuulasin sõna, nägin veel kurja vaeva, et koduvõtmeid saada, sest Sebastiani seljakott varastati nädalavahetusetripil koos kõigega ära ja ta oli hommikul minu võtit laenanud, sest ma pidin viimasena koju jõudma. Sain lõpuks Joy võtmed ja ostsin megahead jäätist esmakordselt. Jälle üldse mitte odav lõbu, aga nende muud piimatooted on veel kahtlasemad. Rikšajuht püüdis mind veel röövida pärast järjekordse linnatuuri tegemist, aga vaidlesin temaga pikalt teemal, et ma ei ole ei idioot ega turist ja kui masin näitab 39Rs-i, siis isegi koos inflatsiooniga ei ole see 150Rs-i. Lõpuks võitsin ja maksin 60. Tõenäoliselt jäi ta ikka kasumisse.
Kuigi käsk oli piimatooteid süüa – eriti nämm jäätis püsis isegi sees – ja siis magama minna, ei tulnud sellest plaanist eriti midagi välja. Kuna aiesecarid olid kuulnud, et mina ja paar õhtusöögil viibinud inimest veel on rivist väljas, siis uuriti järgi, kas olen enam-vähem okei ja hakati mind keset seda hullumeelset päeva kolima. No tore küll. Mitte, et ma eriti lähemale oleksin saanud. Lihtsalt jäin oma suure vaevaga organiseeritud küüdist ja korterikaaslastest ilma. Aga uus kodu iseenesest on täitsa ok. Kui see välja arvata, et siin ei ole veel midagi. Ikka veel vaidlen ka selle üle, millise toa ma meie kahekordses majas saan.
Elama hakkab meid siin vist kuus – kaks kohalikku, kellest üks on aiesecis ja neli minu firma praktikanti, kellest esimene peaks täna saabuma. Plussiks on aga see, et kohalikud oskavad asju kohalike hindadega hankida ja ehk õnnestub neilt midagi õppida. Hetke plaan on lähima kuu aja jooksul paigaldada nii vee puhastaja, gaas; parandada külmkapp ära, koristada korralikult vannitoad ära – selgus, et tavateenijad seda ei teegi, sest see on kõige alumise kasti meeste töö. Nende, keda isegi ei puudutata. Äge osa on see, et me vist saame ka koka. Ma ei taha teada, mis see kõik maksma läheb, aga kaldun arvama, et mitte oluliselt rohkem kui väljas söömine. Pigem ikka vähem.
Niisiis sain uut kodu mingi tunnikese nautida, kui üks korterikaaslane – Modit – tööle pidi minema ja küsis, kas tahan ka linna kaasa tulla. Mul oli küll plaan Piyushiga kohtuda, aga ma ei saanud teda kätte. Sellegipoolest läksin linna, lootuses, et ehk ta siiski helistab lähiajal. Ilma võtmeteta tühjas kodus ka istuda ei tahtnud.
Läksin siis linna ja Piyush helistaski peaaegu kohe, aga me ei läinud planeeritud alkoluba tegema. Läksime hoopis vanalinna. Ma siiani ei saa aru, kus see täpselt on või mida nad vanalinnaks peavad. Igatahes, nägin nende paleesid ja kohtuhooneid. Sõitsime vesirattaga järvel, mille keskel kõrgub Shiva kuju otsekui New Yorki vabadussammas. Jõime tänaval meie silme all lahti raiutud kookoste seest kõrrega kookospiima. Ma ei oleks eluski arvanud, et need suured rohelised asjandused ka kookosed olla võivad. Käisime pudipadi kvartalis, kust saab juba normaalsema hinnaga ehteid ja muud kraami. Saatsime rongi peale Piyushi onu ja nägin jälle India kurvemaid külgi. Mööda rongiplatforme sõitis madala lavatsi peal ringi väike, jalgadeta poiss. Selliseid asju on alati tohutult kurb pealt vaadata, aga kõiki kerjuseid ei jaksa ma ka järjele aidata. Tagasiteel siiski andsime lastega emadele mõned mündid. Ma küll ei tea, mida nad nende eest saavad. India ei ole tegelikult üldse odav. Isegi mitte puuviljade koha pealt.
Vastu ööd istusime veel Piyushi kontori katuseterrassil, ajasime juttu ja jõime mingit seedimisele hästi mõjuma pidavat alkoholi. Ja siis ta viis mu koju. Halvasti alganud päev lõppes väga hästi. Ma olin küll lõppväsinud, aga ei tahtnud magama minna enne teise korterinaabriga korralikult tuttavaks saamata. Niisiis liitusin nendega kitarrisaatel laulmises. Tore oli. Ja magasin ka poiste toas, sest neil on konditsioneer. Väga aus, eks. Aga ok. Nende üüritud maja ja meie elame siin nende armust või nii… Muidugi rääkisime veel poole ööni juttu ja hommikul olin jälle laip. Võiksin kõigest palju pikemalt kirjutada, aga pole aega ega jaksu hetkel. Eilsest kirjutan loodetavasti täna. Lihtsalt väga pikad päevad on olnud jälle.

Kommentaare ei ole: