Päev, mida meenutada
Tänane päev oli üdini positiivne. Sain nii palju näha ja teha ja ausalt, ma ei teagi, palju selle kõige peale raha kulus. Seda igasuguse petmiseta, kusjuures. Või noh…enam-vähem.
Juba hommik algas hästi, sest Wali pidas kinni oma lubadusest ja viis meid Baroda muuseumi ning loomaaeda. Muidugi tund aega kokku lepitust hiljem, aga see on India mõistes üsna täpne.
Muuseumis oli päris vägevaid eksponaate nii Indiast kui Egiptusest kui ka Euroopast. Mul oli veidi kahju, et Wali juhtimiselt sealt lihtsalt läbi tormasime, aga sellegipoolest nägin mõningaid asju esmakordselt. Egiptuse muumiat näiteks. Või sinivaala hiiglaslikku skeletti. Ja nägime ka kohalikke vääriskive ning loomatopiseid. Muidugi kuulus asja juurde räige diskrimineerimine, sest muuseumikülastus on välismaalasele kakskümmend korda kallim kui kohalikule. Loomaaed oli õnneks kõigile 10Rsi, aga seal polnud ka kuigi palju vaadata. Ja süsteem oli naljakas. See koosneb kolmest eraldi asetsevast osast – igasse sisenedes rebitakse su piletijäänuk veel kord pooleks. Enne loomaaeda minekut käisime aga veel vett ostmas. Sain teada, et on täitsa ok osta siin hermeetiliselt kilekottidesse pakitud vett. Lihtsalt hammustad otsa lahti ja imed paki tühjaks. Fun.
Loomaaia kõige huvitavam osa oli valged paabulinnud ja viimaks ometi – metsikud ahvid. Nad istusid vangistatud ahvide puuride peal või lebotasid puu otsas, justkui narrides neid õnnetumaid eksemplare. Et ha haa. Teie olete seal, meie oleme vabad tegemaks mida iganes pähe tuleb. Wali väitis, et eile oli tema kontori juurde tulnud ligi viiskümmend ahvi ja need elukad pidid vahel kurjaks saama ja hammustama. Aga ma olin ikkagi õnnelik neid nähes. Nüüd aga loodan veel näha metsikuid krokodille ja elevante, kuigi osa inimesi väidab, et tänaval jalutavad elevandid on müüt. Aga loomaaias nad neid ka ei pea. Seega ei saa nad väga rariteetsed olla.
Pärast väsitavat ekskursiooni ülimas palavuses viis Wali meid sööma mingisse kohalikku söögikohta. See ei näinud just tervisekaitsenõuetele vastav välja, aga riskisime viisakusest. Nagunii oli Walit enne hoiatatud, et meie kriteeriumid on kohalik, maitsev, mitte väga vürtsine ja ohutu. Niisiis Wali tellis meiel süüa. See oli Nylon Khaman vms – üks väheseid asju, mida siin jälestan. Selgus, et ka teistel käis see suus ringi ja Wali oli tellinud tohutu koguse. Nüüd oli ta ainus, kes seda sõi. Õnneks tellis ta meile siis ka samosasid, mida ma armastan ja need olid täitsa head. Näljahäda rahuldatud, läksid meie teed lahku. Jätsime hüvasti Wali ja meiega kaasa tulnud uue brasiilia tüdrukuga, kes jääb siia isegi kauemaks kui mina – yay – ja suundusime koju duši alla.
Kiire dušš ja riietevahetus ning suundusime taas välja, sest olin lubanud Rickile seda uhket ülikoolihoonet näidata. Muidugi üritas rikšajuht meiega veidi tuuritada või oli lihtsalt tumba-jumba, aga viimaks jõudsime kohale. Ega siis kohe ei võinud minu suunamisi kuulda võtta. Kahjuks aga olid väravad suletud ja sisse saada polnud lootustki. Rick arvas ikka, et see on räpane, sest seal oli veidi sodi maas, aga ma jään oma arvamuse juurde, et see on mega.
Jalutasime siis veidi ringi sealses odavas shoppamispiirkonnas, astusime sisse kingitustepoodi ja enne veel, kui jõudsime midagi välja valida, jooksis hiir üle mu jala. Arvake, kuidas ma reageerisin. Kõik kohkusid igatahes:D Sellegipoolest tegime paar ostu. Järgmisena sattus ette tänavamüügipiirkond ehetega. Joy oleks kade:D Sain kauplemist harjutada ja üsna mõistliku hinnaga kaks paari jalakette ja siis suundusime taas koju. Jälle pesema. Võimatu on olla pesemata, aga ega sellest pesust ka kauaks kasu ei ole. Otsustasime veidi kodus kuumuse eest peidus olla ja vaatasime üht filmi, aga siis avastasin hulga vastamata kõnesid oma telefonist. Me kumbki polnud midagi kuulnud. Igatahes helistasin Piyushile tagasi ja ta kutsus meid kaasa Iskoni templisse siin samas lähedal, kus on pühapäeviti alati grandioossed usuüritused. Muidugi kasutasime juhust midagi kultuurset näha.
Kõik algas kingade eemaldamisest templi hoovis. Sees juba käis mingi rituaal. Ma ei saanud lõpuni aru, keda või miks nii austatakse, aga rahvas oli ekstaasis ja meil oli tore. Juhtlaulja eeskujul lauldi mantraid nagu need oranžid tüübid tallinna tänavatel ja meid pritsiti püha veega. Käisin ka koos Piyushiga pühamehelt nänni saamas ja sõin ära saadud tüki puulehte. See pidi imesid tegema. Eks näis. Loodetavasti mitte uut kõhuhaigust. Aga ma lihtsalt pidin proovima. Kohtusime mõningate Piyushi sõpradega ja saime tunda kuulsusestaatust, kui kohalikud lapsed tulid kätt suruma ja vanemad küsisid luba oma lapsi koos meiega pildistada. Ühel hetkel pandi mulle lausa beebi sülle ja see oli äge mulle ka.
Igatahes, selgus, et olime samas templis, millest kolleeg mulle rääkis. See, mille juures on söögikoht ja siis PIyush ostis meile hunniku näidistoite – samosasid ja muid taimseid kartuliasju. Mingid kotletid olid ka – punased ja südamekujulised. Ja mingi käkk jogurtis. Kõik väga head. Ja ta ei lubanud meil millegi eest maksta. Sain ka võimaluse osta kohalikust poest omale Gita – hinduismi piibli, millest just enne rääkisime, sest väga tahaks aru saada siinsest jumalate süsteemist. Nüüd on mul see võimalus. Andsin neile ka oma telefoninumbri, sest see poemüüja lubas mind teavitada kõigist nende templi põnevamatest üritustest. Magasime just maha kõige suurema – ainsa päeva aastas, mis nende jumal Vishnu vms – tuleb ise välja inimeste juurde ja inimesed veavad tuhandete kaupa üht suurt dekoreeritud vankrit tema kujuga. Sellest on kahju. Aga jah. Sellega päev veel ei lõppenud. Korraks tulid sinna mind vaatama ka need kaks kutti, kellega esimestel päevadel kohtusin ja pitsat söömas käisin, aga nad vist veidi ehmatasid, et peavad oma valget neiut kellegagi jagama. Seega lasid nad ruttu jalga. Aga kõik hoiatavad mind, et ma ei tohiks inimesi siin automaatselt usaldada ja seega on parem, kui keegi tuttav veel koos minuga on. Ja Piyush on mega. Teda usaldan küll. Ricki ka.
Edasi läksime teeäärsesse putkasse teed jooma – imestan siiani, et Rick julges – ja siis Sayaji baugi parki taaskord jalutama. See oli ka tore. Õhtul on seal päris mõnus ja see on tõeliselt ilus koht. Hommikune mulje ja õhtune mulje samast kohast on ikka veidi erinevad. Ja ma ei imesta, et see kohalike hulgas väga populaarne on.
Oi, unustasin. Vahepeal jõudsime veel külastada mingit käsitöönäitust, kust sain lõpuks 10-20Rs-i eest kõrvarõngaid ja oma esimese õlasalli. Jälle ma ei mäleta selle kohalikku nime. Kardan, et mind hakatakse siin ülikuks pidama, sest mulle ei jää enamus nimesid ja nägusid probleeme, aga sel pole ülbusega midagi pistmist. Arvan, et kõik võtab lihtsalt veidi aega. Aga nüüd vähemalt saan veel mõningaid kodust kaasa võetud riideid kanda. Enamus asju olid seal siiski liiga kallid, nii et Piyush lubas meid mõni päev turule viia. Ootan huviga. Turg on koht, mida juba algusest peale külastada tahan. Tundub, et temast võib tulla hea sõber ja usaldusisik siin ja tema joogatrenne ootan ka huviga. Homme siis peaks olema mingi välismaalaste õhtusöök või pidu. Eks näis, mida see endast kujutab.
Hetkel aga lugesin oma sõnumeid ja nii palju häid mälestusi kerkis esile. Siinsed nunnud sõnumid ülemuselt ja tuttavatelt panevad ka muigama. Ja mu telefoni mälumaht saab kogu aeg täis. Olen jõudnud punkti, kus ei taha enam peaaegu ühtegi sõnumit ära kustutada. Kui mõni äge sõnum veel juurde tuleb, siis ei olegi enam bufferruumi. Aga ma ei ole nõus paljutähendavatest sõnumitest loobuma. Mida teie sellises olukorras teinud olete? Sõnumeid lugedes mõtlen vahepeal isegi Temale andestamisele, aga see oleks vist väga rumal. Enne peab ikka väga palju muutuma. Ja mina pean lõpetama naiivne olemise. Teisiti on maailmas väga raske. Aga ma ei taha küünikuks ka muutuda. Usun ikka veel karmasse – et olles ise hea ja avatud uuele, tiivad kannavad ja kõik saab alati korda. Aga nüüd – head ööd! Loodetavasti teil on kõik hästi seal seitsme maa ja mere taga. Kirjutage mulle. Ma armastan postkastist emailide avastamist ja neile on ka kergem vastata.
Tänane päev oli üdini positiivne. Sain nii palju näha ja teha ja ausalt, ma ei teagi, palju selle kõige peale raha kulus. Seda igasuguse petmiseta, kusjuures. Või noh…enam-vähem.
Juba hommik algas hästi, sest Wali pidas kinni oma lubadusest ja viis meid Baroda muuseumi ning loomaaeda. Muidugi tund aega kokku lepitust hiljem, aga see on India mõistes üsna täpne.
Muuseumis oli päris vägevaid eksponaate nii Indiast kui Egiptusest kui ka Euroopast. Mul oli veidi kahju, et Wali juhtimiselt sealt lihtsalt läbi tormasime, aga sellegipoolest nägin mõningaid asju esmakordselt. Egiptuse muumiat näiteks. Või sinivaala hiiglaslikku skeletti. Ja nägime ka kohalikke vääriskive ning loomatopiseid. Muidugi kuulus asja juurde räige diskrimineerimine, sest muuseumikülastus on välismaalasele kakskümmend korda kallim kui kohalikule. Loomaaed oli õnneks kõigile 10Rsi, aga seal polnud ka kuigi palju vaadata. Ja süsteem oli naljakas. See koosneb kolmest eraldi asetsevast osast – igasse sisenedes rebitakse su piletijäänuk veel kord pooleks. Enne loomaaeda minekut käisime aga veel vett ostmas. Sain teada, et on täitsa ok osta siin hermeetiliselt kilekottidesse pakitud vett. Lihtsalt hammustad otsa lahti ja imed paki tühjaks. Fun.
Loomaaia kõige huvitavam osa oli valged paabulinnud ja viimaks ometi – metsikud ahvid. Nad istusid vangistatud ahvide puuride peal või lebotasid puu otsas, justkui narrides neid õnnetumaid eksemplare. Et ha haa. Teie olete seal, meie oleme vabad tegemaks mida iganes pähe tuleb. Wali väitis, et eile oli tema kontori juurde tulnud ligi viiskümmend ahvi ja need elukad pidid vahel kurjaks saama ja hammustama. Aga ma olin ikkagi õnnelik neid nähes. Nüüd aga loodan veel näha metsikuid krokodille ja elevante, kuigi osa inimesi väidab, et tänaval jalutavad elevandid on müüt. Aga loomaaias nad neid ka ei pea. Seega ei saa nad väga rariteetsed olla.
Pärast väsitavat ekskursiooni ülimas palavuses viis Wali meid sööma mingisse kohalikku söögikohta. See ei näinud just tervisekaitsenõuetele vastav välja, aga riskisime viisakusest. Nagunii oli Walit enne hoiatatud, et meie kriteeriumid on kohalik, maitsev, mitte väga vürtsine ja ohutu. Niisiis Wali tellis meiel süüa. See oli Nylon Khaman vms – üks väheseid asju, mida siin jälestan. Selgus, et ka teistel käis see suus ringi ja Wali oli tellinud tohutu koguse. Nüüd oli ta ainus, kes seda sõi. Õnneks tellis ta meile siis ka samosasid, mida ma armastan ja need olid täitsa head. Näljahäda rahuldatud, läksid meie teed lahku. Jätsime hüvasti Wali ja meiega kaasa tulnud uue brasiilia tüdrukuga, kes jääb siia isegi kauemaks kui mina – yay – ja suundusime koju duši alla.
Kiire dušš ja riietevahetus ning suundusime taas välja, sest olin lubanud Rickile seda uhket ülikoolihoonet näidata. Muidugi üritas rikšajuht meiega veidi tuuritada või oli lihtsalt tumba-jumba, aga viimaks jõudsime kohale. Ega siis kohe ei võinud minu suunamisi kuulda võtta. Kahjuks aga olid väravad suletud ja sisse saada polnud lootustki. Rick arvas ikka, et see on räpane, sest seal oli veidi sodi maas, aga ma jään oma arvamuse juurde, et see on mega.
Jalutasime siis veidi ringi sealses odavas shoppamispiirkonnas, astusime sisse kingitustepoodi ja enne veel, kui jõudsime midagi välja valida, jooksis hiir üle mu jala. Arvake, kuidas ma reageerisin. Kõik kohkusid igatahes:D Sellegipoolest tegime paar ostu. Järgmisena sattus ette tänavamüügipiirkond ehetega. Joy oleks kade:D Sain kauplemist harjutada ja üsna mõistliku hinnaga kaks paari jalakette ja siis suundusime taas koju. Jälle pesema. Võimatu on olla pesemata, aga ega sellest pesust ka kauaks kasu ei ole. Otsustasime veidi kodus kuumuse eest peidus olla ja vaatasime üht filmi, aga siis avastasin hulga vastamata kõnesid oma telefonist. Me kumbki polnud midagi kuulnud. Igatahes helistasin Piyushile tagasi ja ta kutsus meid kaasa Iskoni templisse siin samas lähedal, kus on pühapäeviti alati grandioossed usuüritused. Muidugi kasutasime juhust midagi kultuurset näha.
Kõik algas kingade eemaldamisest templi hoovis. Sees juba käis mingi rituaal. Ma ei saanud lõpuni aru, keda või miks nii austatakse, aga rahvas oli ekstaasis ja meil oli tore. Juhtlaulja eeskujul lauldi mantraid nagu need oranžid tüübid tallinna tänavatel ja meid pritsiti püha veega. Käisin ka koos Piyushiga pühamehelt nänni saamas ja sõin ära saadud tüki puulehte. See pidi imesid tegema. Eks näis. Loodetavasti mitte uut kõhuhaigust. Aga ma lihtsalt pidin proovima. Kohtusime mõningate Piyushi sõpradega ja saime tunda kuulsusestaatust, kui kohalikud lapsed tulid kätt suruma ja vanemad küsisid luba oma lapsi koos meiega pildistada. Ühel hetkel pandi mulle lausa beebi sülle ja see oli äge mulle ka.
Igatahes, selgus, et olime samas templis, millest kolleeg mulle rääkis. See, mille juures on söögikoht ja siis PIyush ostis meile hunniku näidistoite – samosasid ja muid taimseid kartuliasju. Mingid kotletid olid ka – punased ja südamekujulised. Ja mingi käkk jogurtis. Kõik väga head. Ja ta ei lubanud meil millegi eest maksta. Sain ka võimaluse osta kohalikust poest omale Gita – hinduismi piibli, millest just enne rääkisime, sest väga tahaks aru saada siinsest jumalate süsteemist. Nüüd on mul see võimalus. Andsin neile ka oma telefoninumbri, sest see poemüüja lubas mind teavitada kõigist nende templi põnevamatest üritustest. Magasime just maha kõige suurema – ainsa päeva aastas, mis nende jumal Vishnu vms – tuleb ise välja inimeste juurde ja inimesed veavad tuhandete kaupa üht suurt dekoreeritud vankrit tema kujuga. Sellest on kahju. Aga jah. Sellega päev veel ei lõppenud. Korraks tulid sinna mind vaatama ka need kaks kutti, kellega esimestel päevadel kohtusin ja pitsat söömas käisin, aga nad vist veidi ehmatasid, et peavad oma valget neiut kellegagi jagama. Seega lasid nad ruttu jalga. Aga kõik hoiatavad mind, et ma ei tohiks inimesi siin automaatselt usaldada ja seega on parem, kui keegi tuttav veel koos minuga on. Ja Piyush on mega. Teda usaldan küll. Ricki ka.
Edasi läksime teeäärsesse putkasse teed jooma – imestan siiani, et Rick julges – ja siis Sayaji baugi parki taaskord jalutama. See oli ka tore. Õhtul on seal päris mõnus ja see on tõeliselt ilus koht. Hommikune mulje ja õhtune mulje samast kohast on ikka veidi erinevad. Ja ma ei imesta, et see kohalike hulgas väga populaarne on.
Oi, unustasin. Vahepeal jõudsime veel külastada mingit käsitöönäitust, kust sain lõpuks 10-20Rs-i eest kõrvarõngaid ja oma esimese õlasalli. Jälle ma ei mäleta selle kohalikku nime. Kardan, et mind hakatakse siin ülikuks pidama, sest mulle ei jää enamus nimesid ja nägusid probleeme, aga sel pole ülbusega midagi pistmist. Arvan, et kõik võtab lihtsalt veidi aega. Aga nüüd vähemalt saan veel mõningaid kodust kaasa võetud riideid kanda. Enamus asju olid seal siiski liiga kallid, nii et Piyush lubas meid mõni päev turule viia. Ootan huviga. Turg on koht, mida juba algusest peale külastada tahan. Tundub, et temast võib tulla hea sõber ja usaldusisik siin ja tema joogatrenne ootan ka huviga. Homme siis peaks olema mingi välismaalaste õhtusöök või pidu. Eks näis, mida see endast kujutab.
Hetkel aga lugesin oma sõnumeid ja nii palju häid mälestusi kerkis esile. Siinsed nunnud sõnumid ülemuselt ja tuttavatelt panevad ka muigama. Ja mu telefoni mälumaht saab kogu aeg täis. Olen jõudnud punkti, kus ei taha enam peaaegu ühtegi sõnumit ära kustutada. Kui mõni äge sõnum veel juurde tuleb, siis ei olegi enam bufferruumi. Aga ma ei ole nõus paljutähendavatest sõnumitest loobuma. Mida teie sellises olukorras teinud olete? Sõnumeid lugedes mõtlen vahepeal isegi Temale andestamisele, aga see oleks vist väga rumal. Enne peab ikka väga palju muutuma. Ja mina pean lõpetama naiivne olemise. Teisiti on maailmas väga raske. Aga ma ei taha küünikuks ka muutuda. Usun ikka veel karmasse – et olles ise hea ja avatud uuele, tiivad kannavad ja kõik saab alati korda. Aga nüüd – head ööd! Loodetavasti teil on kõik hästi seal seitsme maa ja mere taga. Kirjutage mulle. Ma armastan postkastist emailide avastamist ja neile on ka kergem vastata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar