Tänane hommik on rahulikum. Nagu näete, sain korraks netti. Meil isegi on see vahepeal siin – selle kohaliku tüübi juures. Isegi kiire nett. Ta perekonnanimi on Gandhi ju:D Huvitav, kas siin on väga palju Gandhisid?
Vahepeal olen isegi süüa saanud. Tundub, et nad söövad siin kogu aeg sama tacode-laadset asja. Ja hästi magusaid pudrusid ja asju. Mu hosti emal on selle jaoks isegi jahu jahvatamise masin. Ja sain teada, et nad ikka söövad parema käega. Tema on lihtsalt vasakukäeline. Järelikult saime vastuse ka küsimusele, kas nad peavad ümber õppima paremakäelisteks. Aga pakun, et see tekitab siiski segadust vahel teistes.
Nüüd siis ootan seda hosti tagasi – ta ei ole peaaegu kunagi kodus, aga on muidu väga lahe, 21-aastasena juba oma sotsiaalmeedia reklaamiga tegeleva firma juht. Meil on midagi ühist:D Pidin täna minema oma töökohta vaatama, aga istun toas lõksus koos tüdrukutega, kes ootavad oma töö algamist ainult gujaratikeelses MTÜs siin lootusetult juba kaks nädalat. Loodetavasti siiski õnnestub täna veidi ringi vaadata, vajalike asju osta – mul pole hambapastatki ju!!! – ja töökoht ka ära näha. Vahepeal host midagi rääkis kellestki, kelle juures täna ööbin. Ei saanudki aru, kas see on minu lõplik kodu või mitte.
Nägin hosti pere teenija ka ära. Väga ilus naine oli ja ilusas rahvuslikus riietuses tegi isegi tööd. Siinsed noored naised on üldse väga ilusad, nii meigiga kui meigita. Nad kannavad palju ehteid. Ka mu hosti emal on ninarõngas:D Ma juba tahaks endale ka oma sari. Need pidi väljamaa naistele ka sobima:D Huvitav, kas ma oleksin siis rohkem või vähem turistiatraktsioon? Üldse ma siin põen väga oma riietuse pärast. Ei julge ühtegi oma õlapaeltega asja kanda enne, kui mõne õlasalli muretsen. Ja t-särgid loopisin lõpuks ju kõik kohvrist välja. Teised ongi siin lohvakate t-särkide ja shortsidega.
Hea asi on see, et nende elekter sobib meile. Kui pistik diagonaalis pessa panna:D Ja ma armastan juba nende ventilaatoreid. Lehviku plaanin ka esimesel võimalusel endale osta. Juba kujutan ette, kui kiiresti raha kuluma hakkab. Olenemata sellest, et kõik kinnitavad, et mu palk pole küll suur, aga peaks elamist võimaldama. Loodetavasti mitte prussakate keskel. Oma hirmude keskel ei suutnud ma ka eile ilusti magada. Nii et juba kaks ööpäeva olen praktiliselt söömata ja magamata, aga samas ei ole ka nälga ega und. Tõesti püüdsin magada. Ja süüa pakutakse ka söögikordadel palju – lihtsalt veel ei suuda. Tahaks poodi minna. Kasvõi juua ostma. Soovitatava 3 liitri vee joomise asemel olen alates üleeilsest ööst joonud ühe keskmise suurusega pepsi, ühe latte, ühe väikse tassi teed ja ühe väikse klaasi vett. Ei julge teiste vett väga võtta ka.
Palav on küll. Vahet pole, kas käid pesemas või mitte. Kohe on jälle sama seis. Aga mulle meeldib nende vesi. Külma vett pole olemas. Sooja pole vaja. Ja see leige kraam jätab mu juuksed paremini kammitavaks kui Eesti vesi. Tahaks, et oleks juba rohkem rääkida. Tahaks veidi rohkem ka tuleviku kohta teada, aga siin tõesti aeg seisab. Kuhugi ei ole kiiret. Tund võib tähendada päeva. Ja tõenäoliselt ühtei kohustust, mis mul AIESECiga mujal maailmas oleks, ka ei ole. Teised chickid isegi ei teadnud midagi kohustusest oma riiki ja AIESECi tutvustada. Samas tunnen end juba praegu nagu nende reklaamiagent. Eestist räägin muidugi uhkusega. Aga isegi šveitsi tüdrukule tuli seletada, et it’s in northern Europe across the sea from Finland.
Vahepeal sajab vihma. Siiani olen vaid mõnda tiba tunda saanud ja minu auks ilmutab alates eilsest õhtust ka päike vahepeal ennast. Kõik fännavad mu tattoo-päikest ja unistavad oma tattoodest. Mu host kogu oma austraallase surfarivälimuse juures ütles, et pidi oma isaga, kes vist kusagil kaugel töötab, vaidlema oma õiguse eest rastasid teha ja hetkel tundub tattoo veel mõeldamatu. Isale. Eks näis, kas põhjustan siin veidi anarhiat:D Ise ei provotseeri.
Nonii. Käes on õhtu. Kell saab kohe üheksa ja jõudsime just koju tagasi. Ega me tegelikult kaua ära ei olnudki. Meie mõistes alles pärast tööpäeva lõppu lasti meid, tüdrukuid, linna peale lahti. Sõitsime taaskord rikšaga – seekord AIESECi kontorisse. No on ikka vahe Eesti omagaJ EI tea, kas ongi aus võrrelda. Kui Tallinna AIESECi hoone asub Raekoja platsil Tudengimajas, siis siinne asub ka selle piirkonna peatee ääres, aga sinna saamiseks tuleb ronida üles kitsast roostes trepist ning vähemalt esmasel vaatlusel on seal kaks väikest õnnetus seisus tuba, üks täis arvuteid ja teises laud ning mõned toolid. Inimesi aga oli palju ja nad olid toredad. Saime rohkem tuttavaks ühe samuti eile õhtul jõudnud egiptuse noormehega. Ta nimi on Alee. Meenutas nii mitmeski mõttes üht teist sarnase nimega poissi:D Aga tundub, et teised praktikandid teavad veel vähem, kui mina, mida nad tegema hakkavad. Mina sain täna vähemalt oma ilusast konditsioneeriga kontorist läbi käia ning homme asun tööle.
Natuke nalja ka. Vedelesin päeval päris palju terrassil. Neil on siin kolm rõdu kolmetoalise korteri peale:D Ja siis nägin, kuidas nurga tagant piilub sarvik. Tuli jalutas ringi hoovis ja läks ära. Siis aga tuli tagasi ja ma jooksin oma kaamera järele. Meil on oma hoovis lehm. Pull vist oleks õigem öelda. Lihtsalt tuli ja sõi põõsaid. Lõpuks näitas ka, kuidas lehmakooki tehakse. Mul on pilte tõestamaks. Eks kunagi laen netti ka. Kui muidu oli hoov väikseid kodutuid koeri täis, siis lehma ees nad taganesid korraks. Päris naljakas on vaadata, kuidas nad välitreppe mööda katustele ronivad. Väidetavalt ei pidanud ka auto katusele ronimine neile ületamatu katsumus olema. Ja ma nägin ka ühte oravat mööda meie aeda jooksmas. Ei teadnudki, et siin midagi nii kodust olla võib. Ja tuvid on ka, aga umbes kolm korda väiksemad.
Lehmast veel nii palju, et ei ole nad väga pühad midagi. Lehma söömise kohta ütles mulle lennunaaber, et see lihtsalt ei ole siin hea. Ja see, et autod nende järgi rahulikult ootavad, on ka vale. Nägin meie hoovis maailma kõige halvemat autojuhti talle kurjalt signaali laskmas. Karma aga tegi tagasi ja tal kulus tõeliselt lihtsa manöövri tegemiseks oma viis minutit nikerdamisaega. Anyway… siis ma veel ei teadnud, et ka ise juba täna keset kõnniteed ühel vähesel hetkel, mil maha ei vaata, lehmakoogi sisse astun. Aga samas kui keset trepikoda on koerakaka, siis ma vist ei tohiks ka koristamata kõnniteede üle imestada. Siis veel ei arvanud ma ka, et kinga puhastamisest kakase salfaka samasse teeäärde viskan. Aga neil lihtsalt ei ole peatänavalgi prügikaste. Või vähemalt ma ei leidnud ühtegi.
Tegelikult aga ei ole siin nii räpane ega haisev midagi. Jah, üks koht haises. Ja tõesti, kõik ei ole steriilne, aga see linn oma tohutu motorollerite hulga ja kitsaste tänavatega meenutab hinnatud puhkusekohta Barcelonat. Muideks, sain ka täna ise üle hulga aasta rolleriga sõita. Mu AIESECi kontakt viis mu tööle ja tagasi sellega. Üsna õudne oli. Eriti, kui ta üle õla minuga juttu rääkis ja ma õudusega nägin, kuidas seisev auto meile muudkui lähemale jõudis. Samas kohalikud ei näe mingit probleemi hulgakesi rolleriga sõites veel telefoniga samal ajal rääkimises. Umbes sama sürr oli vaadata päeval – jälle rõdult – kuidas rikša korjas peale kümmekond koolilast. Suuremad aitasid selle hoovist välja lükata ja kõige viimane istus juhile sülle. Kõik normi piires. NOT! Tegelikult mahub sinna normaalselt viis väikest inimest või kolm suurt – juht seal sees.
Igatahes, pärast AIESECi kontori ja töökoha külastamist – mul oligi õigus, et seal on enne eestlane töötanud, keegi koolivend Gregor – läksime sööma ja shoppama. P.S. Praegu käib telekast Indian Idol. Päris hästi laulis üks tüdruk. India popi. Riides käivad nad seal ka väga eurooplaslikult. Naiskohtunikul on ka õlapaeltega lahtine kleit, aga ju on nii, et kuulsustele on kõik lubatud.
Süüa anti mulle ca 20 krooni eest päris palju. Jõudsin selle kuumaga kolmandiku vast ära süüa oma nuudlitoidust. Aga hea oli. Tai-pärane vist. Ma ei saa veel kauplemisest aru. Väikepoodides eriti hindu ei kohta, aga kaubelda ei lubata. Mitte, et kallis oleks. Eesti standardite järgi. Aga väga odav ka mitte. Ostsin vaid hädavajaliku. Ja siis liikusime ühte suuremasse kaubamajja nimega 7 SEAS. See oli ikka täiesti Euroopa standarditele vastav. Lihtsalt poodides on India ja western osakonnad riiete jaoks. Huviga kolasime just esimestes. Lõpuks pidurdasin end nii palju, et ostsin vaid ühe pluusi (lühike kurta) ja jalaketi, mis mulle kui valgele inimesele kohe suuremaks tehti. Lihtsalt teise keti lõhkumise läbi. Üleüldse valget inimest kummardatakse siin rohkem. Vietnami tüdrukud pesevad praegu pärast meie teist õhtusööki nõusid. Mul ja šveitsi tüdrukul pole siiani aidata lubatud. Iga kord pakun abi.
Tagasi shoppamise juurde. Te ei kujuta ettegi, milline seiklus see siin on. Kõigepealt kaubanduskeskusesse sisenedes pead läbima metallidetektori – loodan, et see kaamerat ei mõjutanud – ja otsitakse su kott läbi. Suurematesse poodidesse sisenedes otsib sealne eraldi turvamees su koti uuesti läbi või võtab numbri vastu üldse ära. Ühes poes ka pandi mu kilekott selle ühekordse sulgurribaga lihtsalt kinni. Oma mure, kuidas pärast jälle lahti saad. Ja siis veel pärast maksmist kontrollitakse uksel su kassatšekki. Sellele lüüakse tempel Makstud. Ei tea, kuidas tempel rohkem maksmist tõestab kui ostuakt ise. Mul lihtsalt vedas, et tšeki alles hoidsin. Aga muidu tunnen end siin juba lumeinimesena. Riided on küll seni stabiilselt M-suurus, nagu koduski enamasti, aga ega neil palju ei ole küll M-suuruses ja suuremaid asju. Ehted kätte-jalga suures osas ei mahugi. Ühte käevõru oli sel põhjusel küll väga kahju poodi maha jätta. Ilusaid kalleid ehteid oli aga see kaubamaja täis. Ja see ainus odavam iludus ei mahtunud kätte. Mingeid viieruupialisi ehteid aga pole küll veel näinud. Tõsi, ma pole ka tänavakaubandusega veel kokku puutunud. Pigem võid maksta kõrvarõngapaari eest 200-600 ruupiat. Kindlasti ka paljude eranditega mõlemas suunas. Praegu räägin vaid enda stiilis eklektilistest mitte väärismetallist ehetest.
Kerged kohanemistundemärgid (loe: ohud) on ka juba näha. Palavust ei pane tähele. Kui just konditsioneeritud kaubamajast järsult õue ei astu. Kuulen end oma nime imelikult hääldamas ja üldse korjan tahtmatult üles teiste koledaid inglise keele aktsente. Loodan siiski oma ameerika-inglise keele peale jääda. Õnneks vietnami s-vaba aktsent on nii ulmeline, et see vast väga külge ei jää. Aga kerge puisus küll.
Siiski täna uude koju ei saanud, nii et need muljed jäävad vist homse kanda. Ja kuigi mitu korda päevas koduseid tabathisid süüa on hea, tahaks juba oma koju. Tahaks ise kontrollida oma elu alates söögiaegadest vetsu kasutamiseni. Tunnen juba, kuidas see vetsupaberita elu mulle mõjub ja see ei ole tore. Loodetavasti tohin täna ka dušši all käia enne uneaega. Ja loodetavasti suudan täna teisi neiusid veenda, et vähemalt kolmekesi mahume me vabalt kahte voodisse ja nad ei pea jälle kõval kuid mõnusalt külmal marmorpõrandal magama. Eile olid ikka parajad süümekad küll, kui meie – kaks eurooplast – teiste tüdrukute voodid endale saame.
Tädi just krooksus kõvasti mu kõrval:D Nunnu. Siin on süües luristamine ka vist kombeks. Ja nagu ma aru saan, siis indias on levinud ka ühesugune peatõmblus nii jaatuse kui eituse tarbeks. Siin küll mitte nii väga, aga mu töö koordinaatorit nägin juba pead väristamas. Ilusat õhtut teile sinna kodumaale!
M
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar