End teiste kingadesse panemisest ja muust ka
Täna on olnud jälle üsna intensiivne päev. Tööl tunnen end aina enesekindlamana, julgen rohkem iseseisvalt teha, soovitada ja nõuda. Tööd jätkus ka hommikust õhtuni ja mõned asjad leidsid positiivse lahenduse.
Aga natuke kuri olen ka. Hea uudis on see, et mina ja Katharina läheme homme teise linna, Modasasse tooteseminarile eurooplasi mängima. Kahju on aga sellest, et nad võtavad kolmest praktikandist kaasa kaks. Mida Sandy arvama/mõtlema peab? Ma saan aru, et ta on veel noor ja naiivne ja ülimalt tagasihoidlik isegi Joyga ning ka tema inglise keel on kehvake. Aga ikkagi. Kas ta siis ei vääri võimalust midagi teistsugust kogeda? Või on asi puhtalt tema rassis?
Samas olen ma veidi pettunud, et ammu lubatud Udaipuri ja Jaipuri reisi kohta selgus täna, et see toimub reedest esmaspäevani, aga Suur Ülemus ise ei lähe – läheb hoopis Ahmedabadi meeskond ja nad võtavad millegipärast kaasa Katharina minu asemel. Mina ja Sandy pidime saama võimaluse minna mõni teine kord. Nii et seis on 2:1:0 Katharina kasuks ja Sandy kahjuks. Ja Katharina tõesti on tark ja kiire taibuga ning tema inglise keel on isegi parem kui minu oma, aga ta ei tunne end veel üldse kindlalt ei toodete ega kellegi esindamise koha pealt. Ega minagi veel päris kindel ei ole, aga ma olen siiski veidi kauem siinses supis ujuda püüdnud ja sellele reisile pidin minema mina. Nojah. Ju siis Katharina näeb rohkem inglane välja oma hallide silmade ja kahvatu nahaga. Bossid isegi ei tunne teda, kuid täna saime avaliku kiidukirja mõlemalt ülemuselt. Kõigest, mida nad öelda tahtsid, küll aru ei saanudki, aga vähemalt ollakse rahul ja see on alati hea. Me üritame töötada nii, et saaksime ka ise endaga rahul olla.
Õhtul olin veel natuke kuri. Kuna Muditi vanemad on siin, siis käime kõik kikivarvul. Ta teatas mulle viimasel hetkel, et Rick ja Joy ei tohi külla tulla ja ma olin tõeliselt kuri, sest teised olid juba teel, aga siis läksime hoopis pitsat sööma ja oli tore õhtu nagunii. Välja arvatud see, et suutsin üldse mitte tahtlikult neid Piyushi jälestama panna. Ise pole ma ju veel mingit otsust langetanud. Aga koju jõudes selgus, et külalised oleksid okei olnud, aga tema sai aru, et nad vajavad öömaja ja meil polnud enam vabu madratseid.
Enivei… õhtu ja öö on olnud täis actionit. Katharina jäi haigeks. Käisime isegi sobivat haiglat otsimas esmaabi saamiseks, aga mida iganes talle seal tehti – sellest polnud eriti kasu, sest pool viis tuli ta mind üles ajama – tal oli jälle väga paha. Nüüd Harsh paneb teda minu voodisse magama ja kuna ma vist ehmatasin oma une veidi ära, siis lõpetan siin enne pooleli jäänud blogi.
P.S. Unustasin rääkida, et mul käisid külas vietnami chickid, kellega koos esimestel päevadel elasin. Imelik küll, aga nende kuus nädalat saabki juba täis ja homme sõidavad nad minema. Ja mul on veidi kurb. Aga samas ka hea meel, sest olen selgelt neid mõjutanud. Eilseks oli ka Hue jala peal mandy päike. Siin kutsutakse hennat manduks millegipärast.
Täna on olnud jälle üsna intensiivne päev. Tööl tunnen end aina enesekindlamana, julgen rohkem iseseisvalt teha, soovitada ja nõuda. Tööd jätkus ka hommikust õhtuni ja mõned asjad leidsid positiivse lahenduse.
Aga natuke kuri olen ka. Hea uudis on see, et mina ja Katharina läheme homme teise linna, Modasasse tooteseminarile eurooplasi mängima. Kahju on aga sellest, et nad võtavad kolmest praktikandist kaasa kaks. Mida Sandy arvama/mõtlema peab? Ma saan aru, et ta on veel noor ja naiivne ja ülimalt tagasihoidlik isegi Joyga ning ka tema inglise keel on kehvake. Aga ikkagi. Kas ta siis ei vääri võimalust midagi teistsugust kogeda? Või on asi puhtalt tema rassis?
Samas olen ma veidi pettunud, et ammu lubatud Udaipuri ja Jaipuri reisi kohta selgus täna, et see toimub reedest esmaspäevani, aga Suur Ülemus ise ei lähe – läheb hoopis Ahmedabadi meeskond ja nad võtavad millegipärast kaasa Katharina minu asemel. Mina ja Sandy pidime saama võimaluse minna mõni teine kord. Nii et seis on 2:1:0 Katharina kasuks ja Sandy kahjuks. Ja Katharina tõesti on tark ja kiire taibuga ning tema inglise keel on isegi parem kui minu oma, aga ta ei tunne end veel üldse kindlalt ei toodete ega kellegi esindamise koha pealt. Ega minagi veel päris kindel ei ole, aga ma olen siiski veidi kauem siinses supis ujuda püüdnud ja sellele reisile pidin minema mina. Nojah. Ju siis Katharina näeb rohkem inglane välja oma hallide silmade ja kahvatu nahaga. Bossid isegi ei tunne teda, kuid täna saime avaliku kiidukirja mõlemalt ülemuselt. Kõigest, mida nad öelda tahtsid, küll aru ei saanudki, aga vähemalt ollakse rahul ja see on alati hea. Me üritame töötada nii, et saaksime ka ise endaga rahul olla.
Õhtul olin veel natuke kuri. Kuna Muditi vanemad on siin, siis käime kõik kikivarvul. Ta teatas mulle viimasel hetkel, et Rick ja Joy ei tohi külla tulla ja ma olin tõeliselt kuri, sest teised olid juba teel, aga siis läksime hoopis pitsat sööma ja oli tore õhtu nagunii. Välja arvatud see, et suutsin üldse mitte tahtlikult neid Piyushi jälestama panna. Ise pole ma ju veel mingit otsust langetanud. Aga koju jõudes selgus, et külalised oleksid okei olnud, aga tema sai aru, et nad vajavad öömaja ja meil polnud enam vabu madratseid.
Enivei… õhtu ja öö on olnud täis actionit. Katharina jäi haigeks. Käisime isegi sobivat haiglat otsimas esmaabi saamiseks, aga mida iganes talle seal tehti – sellest polnud eriti kasu, sest pool viis tuli ta mind üles ajama – tal oli jälle väga paha. Nüüd Harsh paneb teda minu voodisse magama ja kuna ma vist ehmatasin oma une veidi ära, siis lõpetan siin enne pooleli jäänud blogi.
P.S. Unustasin rääkida, et mul käisid külas vietnami chickid, kellega koos esimestel päevadel elasin. Imelik küll, aga nende kuus nädalat saabki juba täis ja homme sõidavad nad minema. Ja mul on veidi kurb. Aga samas ka hea meel, sest olen selgelt neid mõjutanud. Eilseks oli ka Hue jala peal mandy päike. Siin kutsutakse hennat manduks millegipärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar