14. juuli

Lülitite kodumaa
Ma ei tea ühtegi teist kohta, kus igal pool nii meeletult palju lüliteid oleks. Näiteks koduski… minu toas on kümneid lüliteid ja vaid üks lamp ning üksikud töötavad pistikud, mida lülitiga aktiveerima peab. Aga mille jaoks kõik need teised on?
Indial on teisigi kummalisi omadusi. Nagu näiteks see, et siinses kultuurikontekstis on paksuks kutsumine kompliment. See tähistab pere võimekust last küllaldaselt toita. Seda rääkis mulle nädalavahetusel Piyush – tüüp, kes meid megapeole vedas. Ta oli kogemata ühte Euroopa päritolu neiut kõigi ees kaalus juurde võtmise eest kiitnud. Ma näen juba silme ees pealtnägijate ja komplimendi ohvri ilmeid:D
Aga muidu oli ta ka fun tüüp. Ja veidi müstiline. Näiteks arvas ta esimese korraga täpselt ära, millisel augustikuu päeval mu sünnipäev on. Joyga läks tal kolm katset, aga minuga sai kohe aru. Ja ta rääkis ka teistest imelikest juhtumitest, mida ta ise seletadagi ei oska.
Igatahes… tagasi olevikku. Nüüd siis on see koht, kus juba kahetsen mõningatele inimestele oma numbri andmist. Ja enam kõigile kindlasti ei jaga. Sõbrad näevad Facebookis või küsivad ise eks.
Täna hommikul sain eriti kerge vaevaga tööle. Korterikaaslasel oli sõber külas ja selgus, et too elab mu töökoha lähedal. Niisiis pakkus ta ise, et viib mu täna tööle oma motikaga. Yay. Mulle täitsa meeldib see juuste tuule käes lehvimine, mida siin juba korduvalt kogenud olen. Kui vaid kogu aeg midagi silma ei lendaks. Päikseprillid kaotasin juba ammu ära. Või võib-olla ei kaotanud ka, aga ei suuda neid oma kohvrimajanduses enam üles leida juba päevi.
Tööle jõudsin muidugi jälle ülimalt vara ja sain õues oodata. Mitte, et ma väga ei pahandaks, aga vahepeal tulevad kerjused ja siis on nõme, kui nad edasi ei liigu. Ja sain jälle liigutatud toreda inimese poolt. Olen juba mitu korda töö juurest üle tee asuvas magusapoes käinud. Ka täna läksin vett ostma lootuses, et nad on jälle võimelised tuhandelise lahti vahetama, aga ei olnud. Aga siis erinevalt Eestist, kus tavaliselt lihtsalt tühjade kätega jääks, anti mulle mu soovitud vesi ja öeldi, et maksa järgmine kord. No ok. Varsti saab raha otsa ka. Siis saan automaate katsetada. Palvetage koos minuga, et need inglisekeelsed oleksid.
Täna sain ühe halva uudise ka – see tuttava tuttav rikšajuht ei olnud nõus mu hinnapakkumisega, kuigi see ei pidanud kumbagi äärmusesse langema. Aga ju siis hakkas kolleegidel minust hale ja teine äge itiposs otsustas, et hakkab mind ise tööle-koju sõidutama rolleriga. Fun:D Eks ma pakun talle selle eest ka normaalset tasu. Ei taha neid ära kasutada. Nad ju ei teeni ka kuigi palju, ma arvan. Õnneks elab ta üsna samas kandis ka, nii et ei tohiks väga ebamugav olla.
Täna on aga tihe tööpäev. Olen vist tõestanud, et olen algatusvõimeline ja andekas ning juba pääsevad minu kirjatükid ka ühegi vea paranduseta läbi, aga vahel siiski tuleb end kokku võtta ja kiita kuninga uusi rõivaid. Kui teate, mida ma mõtlen. Ning sealt kõrvalt asjad teises vormis jälle korda ajada. Ootan ikka oma nõustamisklienti. Sain hommikul veel nii palju rohkem segadusse sattuda ja siis lõpuks saabus selgus. Vist. Seniks kuniks. Vähemalt ühe programmi osas. Ja selgus, et vist järgmisel nädalal läheme lausa naaberosariiki reklaami tegema. Põnev. Huvitav, kuidas see välja nägema hakkab? Mina ja Suur Ülemus ja keegid veel ainult. Ma olen täiega nende reklaaminägu. Ainus erineja ju.
Nojah… selgus, et minu nõustamisklient oli ainus hindu maailmas, kes tuleb varem kohale. Seega sattus ta minu tänase ülilühikese lõunapausi ajale ja mu ülemus nõustas teda ise. Mina siis istusin ja ootasin siis teda nagu loll. Nii palju siis test drive’ist. Meil on juba paar tundi internet maas, nii et ei saa midagi eriti teha. Igavlen siin. Ja asjad lendavad, sest ventilaatorid töötavad täiel võimsusel. Täna on vist soojem ilm, sest üle mitme päeva pidin jälle konditsioneeri pulti taga otsima. Eile näiteks hakkas konditsioneeriga külm. Naljakas, et siinsetel konditsioneeridel on ühesugusest temperatuurikraadist erinev arusaam.
Heh… täna toob meie abitööline vahepeal mingeid ägedaid maiustusi tavapärase ülimagusa tee-kohvi asemel. Esimestel maiustustel oli midagi ohverdamisega pistmist. Teiste kohta tean vaid, et nämmad:D Ja tahan kindlasti ka nende kohvi proovida. Kunagi kui ilm külmemaks läheb.
Õhtul siis viiski mind kolleeg kaubanduskeskusesse, kus sõime koos Joyga õhtust ja lasksime end röövida ning seejärel sai ta omale ühed bränditeksad ja mina minu jaoks sobiva hinnaga plätud. Kohtasime ka ühte peotuttavat, keda esimese hooga ära ei tundnud ja oli väga piinlik. Eriti kuna tema oli meid sinna viinud oma jeebiga. Aga jah… ikka veel on meeletu riietedefitsiit ja nii kõrini petvatest rikšajuhtidest. Me ei ole selle kolleegiga ikka veel üksteise soovidest õigesti aru saanud, nii et täna jalutasin pool teed tööle ja teine pool läks ausa hinnaga mulle ikka sama kalliks, kui oleksin maksimaalselt nõus maksma terve tee eest. Aga mis teha… ühtegi bussi poole tunni jooksul mööda ei sõitnud ja ma tahtsin ruttu tööle ja vetsu jõuda. Muidu oleks vabalt võinud ka edasi jalutada. Oi, kuidas ma ei jõua ära oodata, et kõht korda saaks. Või jääbki nii siinse toidu juures?
Igatahes… avastasin eile õhtul, et olin nädalavahetusel ka ülihäid kohalikke maiustusi ostnud ja Rick palus nüüd, et talle ka neid ostaksin. Kujutage ette sellist kiulist, õhulist, vatitaolist apelsinimaitselist maiustust. Midagi suhkruvati ja kunagi Rauli Taist toodud liharoa vahepealset. Nämma.
Aga jah… loodan, et saan selle kolleegi nõusse mind kogu aeg ikka tööle sõidutama. Pakkusin talle ka raha, aga ta ütles, et ma olen sõber ja ta ei taha raha võtta. Aga äkki ta ei saanud aru, et ma tahaksin, et ta kogu aeg mind sõidutaks? Temaga oleks mugavam kui suvalise rikšajuhiga ka sellepärast, et ta räägib inglise keelt (enam-vähem) ja kui meie päev läheb pikemaks, siis tõenäoliselt läheb meil mõlemal või siis ta ootaks vähemalt. Ja mina võin teda ka oodata.
Mu korterinaabritel on plaan peaaegu igal nädalal linnast välja reisida mõneks päevaks ja nad kutsuvad mind ka, aga ma ei tea, kas ma saan ja see on väga kurb. Selle aja peale, kui mul see kiire aeg lõpeb, on kolm neljast juba tagasi koju läinud. Nii et loodan vähemalt sünnipäeva paiku paar vaba päeva välja kaubelda, sest Ricki ülemus pakkus ise välja, et organiseerib meile reisi Delhisse, Jaipuri ja Udaipuri vist ning muidugi ka Agrasse Taj Mahali vaatama. Ja ma ei taha sellest ilma jääda, sest ei ole ju kindel, kas pärast jaanuari siia enda planeeritud reisimise ajaks naaseda võin.
Aga jah… telefoniga on äge. Sõbrad helistavad. Emmega sain rääkida. Kaks kohalikku tüüpi, kellega esimestel päevadel kohtusin, saatsid mõlemad ägedaid sõnumeid mulle:D Tundub, et asjad hakkavad vaikselt laabuma. Kui nüüd veel transpordi korda saaks. Või kodu tööle lähemale…