juuli 26, 2010

Nädalavahetuse seiklusjutud

Kummaline kakskümmend neli. Või kolmkümmend kuus. Või nelikümmend kaheksa.
Siin on alati midagi kummalist. Lõppematu jada. Lõppematu seiklustekarussell.
Rääkisin ju teile sellest naljakast erilisest siduvast ööst. Noh… järgmise öö veetsin juba kusagil mujal. Läksime pärast tööd Piyushiga välja, plaaniga midagi Euroopa suvelikku süüa teha, sest India toit hakkab juba selgelt üle viskama. Söön mõne ampsu ja seegi käib suus ringi. Liiga palju korraga saanud, vist.
Enivei, Piyush siis kasutas oma erinevaid tutvusi, et saaksime ka kell üheksa laupäeva õhtul vajalikud asjad kätte. Tema sõbrad tänavalt andsid meie tasuta juurikaid. Te ei tea, kui teistsugused võivad välja näha lihtne kurk või sidrun:D
Seejärel tegime tiiru ühes suuremas poeketis, mille esindus ka meie kodu lähedal asub, aga kuna Gujarat on väga taimetoitlastekeskne, siis isegi supermarketid ei müü liha. Tore, eks? Liha saab kusagilt imelikematest kohtadest piiraatud aegadel. Seega kasutasime ära ühte tema hotellitutvust, et hankida juba marineeritud ja meie saabudes grillile visatud liha. Ei tahtnud mitte nad meile seda toorelt kätte anda. No ok. Ma pole suurem asi kokk nagunii, te teate.
Suundusime siis tema juurde. Mina „kokkasin“ ehk panin asjad ilusti taldrikutele ja tema segas viinakokteile. Sõime, rääkisime juttu, siis õpetasin talle seda energiamassaaži, sest mul tekkis idee proovida seda ka näiteks tema joogaklassis. See on lihtsalt nii mega asi, mida jagada ja nüüd ta arvab sama. Kuulasime head muusikat, jõime ja ühel hetkel tõmbas ta mu tantsima.
Tantsisin siis viisakalt loo lõpuni, pissihäda trotsides, ja siis kimasin vetsu, kus ühtlasi Harshile sõnumi saatsin, et ta mulle järgi tuleks. Olukord kiskus imelikuks, aeg hiliseks ja mina olin kuidagi liiga purjus kolme kokteili kohta. Ok, olin neid julgustükina kiiresti joonud, aga ikkagi.
Kohe, kui vetsust välja sain, helistas Harsh mulle öisest ajast hoolimata tagasi ja oli valmis kohe tulema, kui aadressi annan. Aga ma ei tea ju seda ja Piyush läks sekundi pealt nii närvi, et pidin kõne katkestama. Ma vihkan igasuguseid selliseid suhteteemalisi arusaamatusi. Ei olnud ma ju lubanud ööseks jääda. Ei olnud üldse midagi lubanud. Ei olnud tahtnud teda kuidagi ära kasutada ja võtnud tema abi vastu alati tema nõudmisel, sest muidu ta oleks solvunud. Olin ka temaga rääkinud sellest, kuidas tulin Indiasse isiklikult ja erialaselt arenema, mitte suhet otsima ja kuidas mulle ei meeldi, kui sõprus ära rikutakse. Ja ikkagi arvas ta, et äkki on lootust.
Niisiis ta hakkas esitama ultimaatumeid, et võib mind ise koju viia või võin Harshi oodata või võin talle vastu jalutada. Et kõik variandid on lubatud. Aga kõik oli absoluutsetes kategooriates. Nagu lõplikud valikud. Kaasnesid süüdistused, et miks kellegi kõne pärast ta kohe maha jätan? Ja et ma polnud enne poole sõnagagi rääkinud plaanidest ära minna või järgmise päeva kohustustest. No tõesti… ma küll ei näe põhjust, miks India tüüp peaks eeldama, et ööseks tema juurde jään – eriti nende kultuurikontekstis – ja ei näinud põhjust ka teda oma järgmise päeva argistesse plaanidesse pühendada. Igatahes, situatsioon kiskus väga käest ära ja ühel hetkel ta jalutas ruumist minema. Ei olnud vabanduseks ei hiline aeg ega see, et ma olen purjus ja võõras kohas ning ei taha rikšajuhte nii usaldada. Samas tema ise oli ju ka joonud ja ma ei tahtnud joobes juhiga sõita. Paluda korterikaaslasel endale järgi tulla tundus kõige kindlam plaan. Tol hetkel ta ju oligi lihtsalt üks neist inimestest, keda olin otsustanud usaldada. Sama käis ka Piyushi kohta. Nüüd ma enam ei tea.
Igatahes, edasi juhtus kõik väga kiiresti. Stressitase oli hästi kõrge ja mul hakkas paha. Üritasin minna vetsu ja oksendasingi kõik välja. Kahel katsel. Vahepeal toimetas ta mu voodile pikali ja hakkas mind mingi vietnamisalvilaadse asjaga määrima. Ta oli tõeliselt ehmatanud. Ma ei saanud päris hästi aru miks, sest kindlasti on ta ka enne näinud liiga purjus inimesi.
Ma olin nii purjus ja väsinud ja tujust ära ja see ei teinud asja paremaks, et ta siis poolteadvusetut mind suudles (ise pärast ka imestades, et ta kedagi just oksendamast tulnud suudelda tahtis) ja siis väidetavalt mu pisara ära jõi ja siis mind igalt poolt selle salviga määrida püüdis. Ka kohtadest, mis mulle kui eurooplasele ebamugavust põhjustasid, aga ma olin liiga läbi, et võidelda. Ja samas ta ju oli selgelt kuulnud, et ma ei taha suhet – lihtsalt sõprust – ning ma ei saagi aru, kas ta enda meelest tegi mulle head või lihtsalt kasutas juhust ära.
Ei tea… selles öös oli palju segast. Eriti hulluks läks asi siis, kui sain aru, et olin kukkunud, mu peas oli kohutav muhk ning mul ei olnud sellest mingit mälestust. Siis hakkas hirm ja hakkasin lohutamatult nutma. Nutsin end pandakaruks ta õla peal ja muudkui kordasin lauset: Palun vii mind koju!
Ta ei viinud. Aga ta suutis mu maha rahustada ja magama panna. Pärast seda kui olin veel keset ööd kanajääke söönud, sest kõik oli ju välja tulnud ja mul taas nälg. Enne magama jäämist veel hakkasin kaineks saama ja seekord rääkides ta kuulas ka mu argumente. Et see polnudki midagi isiklikku. Muidugi ta venitas ikka mu koju viimisega maksimaalselt ja tegi selle öö mulle ebamugavaks kohatu massaažiga, aga vähemalt viis ta mu lõpuks turvaliselt koju. Tundsin end sekundi pealt nii palju paremini. Sain dušši alla ja võtta seljast laenuks saadud riided. Enda omad olin kuidagimoodi täis oksendanud. Ometi jõudsin ju vetsu.
Terve eilse päeva veetsin Harshiga ja nii hea oli taas temaga koos. Ja ma tean, kui rumal see on, aga me otsustasime proovida, kuhu see kõik viib. Vedelesime niisama. Rääkisime. Suudlesime tunde. Käisime korraks paduvihmaga motikaga majapidamispoes. Ostsin lõpuks triikraua, sest nii tahaks kleite kanda. Triikisin siis mitu tundi kahte kleiti ja kõrvetasin käe peale armi muidugi ka. Lisaks hiigelmuhule peas. Öösel magasime jälle üksteise kaisus. Viimane võimalus vist. Või eelviimane mõneks ajaks. Mis on ka mõnes mõttes hea, sest asjad liiguvad liiga kiiresti. Vähemalt minu jaoks. Ja mulle tõesti meeldib temaga koos olla. Aga mulle meeldib ka prantsuse kutt. Ja täna sain pika kirja koduselt viimaselt peikalt, kes rääkis, kuidas ei suuda mitte mulle mõelda ja et teised naised ei tõmba enam üldse ja et viis-kuus kuud ei olegi nii väga pikk aeg. Ja et miski tema sees seoses minuga sunnib teda juba luuletusi kirjutama. Et jah. Elu on üks krdi karussell.

2 kommentaari:

siiralt teie, m. ütles ...

Uskumatud armuseiklused saadavad sind ikka :D:D ja need valikud valikud valikud, ükskõik millise teed, ikka tunned, et tegid VIST vale :)

Mia ütles ...

Selline m elu kipub olemagi jah:D
Ja nüüd tundub, et ka üks järjekordne kolleeg hakkas huvi tundma mu vastu... armas ja naljakas ja hirmuäratav.