Otseloomulikult ei kolinud ma ka eile oma koju ega saanud kohalikku telefoninumbrit. Isegi ei näinud ühtegi AIESECarit. Aga vähemalt sain veel uusi tuttavaid koju jalutades. Mulle hakkasid järgi sõitma mingid autoga noormehed. Teadsin küll, et ei tohiks, aga lõpuks lubasin neil end koju viia. Ja nüüd muidugi ahistavad facebookis. Selles mõttes on hea, et mul veel telefoni ei ole. Siiani ei ole teisi valgeid inimesi näinud pärast šveitsi neiu ära kolimist esimesel hommikul. Ja üks vanem mees mu töö juures kutsub mind lausa mingiks jumalaks:D
Aga need tüübid olid ka mingid ohutud kohaliku noortekongressi tegelased. Õnneks. Muidu aga närib mind ebakindlus. Et ma midagi ei tea. Ja et need, kellele peaksin siin toetuma, ei ole kusagil lähedal. Ma saan aru, et nad on vabatahtlikud ja ei saagi neilt liiga paljut nõuda, aga nad võiksid ju mulle siiski vähemalt telefonikaardi hankida, sest ma ei saa seda ise teha. Ja lõpuks mind ümber kolida. Ja aidata linna sisse kirjutada. Ja rohkem ma ei palukski neilt. Ülejäänu osas aitavad mind ka teise kohalikud hea meelega. Tööl juba üks tüdruk räägib igavesest sõprusest ja kutsub koju külla. Kavatsen kindlasti minna. Ja täna selgus, et võib-olla avaneb võimalus detsembris ka india pulma näha, sest mu boss hakkab abielluma.
Nii häirib, et linna kaartigi ei ole. Ja ei tea, millal linna tundma õppima saan hakata. Tööpäevad lõpevad ju napilt enne pimedaks minekut. Kaheksaks on kottpime ja pimedas lubasin mitte väljas käia. Aga ma nii tahaks juba saada ülevaadet kohalikest odavatest toitumisvõimalustest ning riidepoodidest. Õlapaelteta riided on peaaegu otsas või pöördumatult mustad ning ma ei tea ikka veel midagi oma lepingust – kui üldse mingi tööleping tuleb. Rahad kuluvad siin valgel inimesel kiiresti. Eriti asjatundmatul nagu mina veel hetkel olen.
Homme on mingi tudengimess vms, kuhu ma ka lähen meie kooli teenuseid reklaamima. Loodetavasti saab põnev olema. See tähendab juhul, kui koha õigeaegselt üles leian. Osa rahvast rääkis midagi firmaautost, aga ülemus käskis mul ise tulla. Ei tea, kas jälle valge inimese privileegid. Aga eile õhtul lasti mul esimest korda nõusid pesta. Suhteliselt süümekad juba pikaks veninud külastuse pärast. Ja samas olen väga sõltuv neist ka toidu osas. Teised ju valmistavad ise midagi tööle kaasa võtmiseks. Täna leidsin kodu lähedalt väikse toidupoe ja sain vähemalt mingi sidrunijoogi ja paki küpsiseid. Tõeliselt hale teiste koduste india toitude kõrval. Õnneks täna kõik jagasid minuga midagi. Väga kuum ja vürtsine, aga hea. Samosad on suurepärased. Aga ma ei taha teiste kulul ju elada. Nii, et loodan täna veel söögikohti avastada.