All’s well that ends well, right!?
Eile päev oli jälle väga töine. Vahel tundub, et ma olen ainus, kes tähtaegade pärast muretseb. Seega tegelesime alles eile turundusplaaniga. Kõik on ikka veel väga kohutav, aga mis teha. Mul on piinlik, et seda jama minuga seostatakse, aga ma ei jaksa lõputult vastu vaielda oma turundusmagistrist kolleegile. Eriti kuna muidu oleme me ju head sõbad ja ma ei taha tülli minna temaga. Aga ta ei tundu just väga palju teistest targem. Jah, ta saab aru, miks ma vahel pisarateni naeran mõnda kolleegide inglise keelset väljendit kohates. Aga see ei tee temast eksperti ei turunduses ega inglise keeles. Ei ole ka mina ekspert, aga nähes üht nurjumist teise järel, on mul lihtsalt kahju sellest, et mul ei lasta aidata.
Ühesõnaga õhtu oli hommikust targem. Kuigi olin surmväsinud, otsustasin ikka kena prantsuse kutiga välja minna. Ja see oli kogu päeva parim mõte. Mul oli väga tore ja tema sõnul tal ka. Kõik sai alguse sellest, et Tusha viis mu kokkusaamispaika. Sõitsime autoga nagu tõelised naised. Kiljudes hirmust, kas ikka mahume motikaterivi vahelt läbi pärast ühte valepööret. Tagant juba sõideti kinni ka ja ainus valik oli edasi minek.
Igatahes, mahtusime läbi ja saingi Emmanueliga kokku. Saate aru? Tal on firma autojuht. Neil kõigil on. Ja firma maksab kinni ta lukskorteri. Maksaks ka terve tema tö ajal hotellis elamise, aga ta ei tunne end ka hästi autojuhti ööpäev läbi rakkes hoides või liigselt raha kulutades.
Igatahes… kõigest õiges järjekorras. Väiksest keelebarjäärist olenemata oli meil tore. Tundub, et ta räägib täis peaga paremini inglise keelt või oli tookord nii kõva müra, et ma ise ei pannud vigu tähele. Vahet polegi. Käisime vanalinnas jalutamas. Ta autojuht viis meid sinna:D Ta viis mu sama järve äärde, kus just Piyushiga käinud olin. Ja siis väikestesse odavatesse pudipadipoodidesse, mida vist kogu vanalinn täis on. Ja ikka veel ei oska ma vanalinna minna. Jabur. Ostsin jälle ühe käevõru. Palusin tal kui kauem siin olnul minu eest kaubelda, aga alghind oli 10Rs-i. Me ei hakanud isegi proovima. See ei saa ju veel odavam olla. Või saab?
Pärast viis ta mu imelisele juurviljaturule. Turg ise polnudki nii imeline, kui selle paleelik esikülg. Raudselt ei suuda ma seda kõigest hoolimata ikkagi teinekord ära tunda. Aga olen väga tänulik talle, et ta mulle kohalike meelispaiku näitas. Viimaks ometi. Neid, mida turist ei näe.
Ja seejärel läksime õhtust sööma. Ühte vähestest kohtadest, kus olen juba käinud. Juhuslikult:D Läksime siis sama hotelli teise restorani, mille nimi on Thali ja millel on hea süsteem. Nad toovad sulle väga paljusid asju natukene. Ja siis toovad muudkui juurde. Ma ei jaksanud ühtegi asja lõouni süüa. Maitsesin vaid. Ja tema ei lubanud mul millegi eest maksta. No ok. Usun, et ta ei jäänud sellepärast palju vaesemaks. Ta vist teenib siin ka euroopa palka. Ja armastab Indiat. Ega taha koju minna.
Terve õhtu käitus ta ülihoolitsevalt. Mul oli isegi kahju, et ma juba seal järve ääres enne käinud olin ja ta mulle sellega muljet avaldada ei saanud. Aga õhtu lõppedes läksime tema juurde, sest kumbki meist ei tahtnud veel teisest lahku minna.
Tema kodu on mega. Sisekujundaja kätetöö. Kaks magamistuba. Tohutult ruumi ja luksust. Ja ta elab seal üksi arvates, et ei vääri seda kõike, aga tegelikult nautides. Plaanin sinna veel sattuda. Ei tohiks ka väga raske olla, sest me juba rääkisime, et seda võiks teha ja toda jne. Huvitav, kas see oli date? Ma ei teagiD: Rumal mina.
Viimaks otsustasin siiski koju minna. Ta oli tõeline härrasmees, kes pakkus, et saadab mu lausa rikšaga koju, aga ma ei lubanud. Ei tahtnud, et ta liiga palju minu pärast pingutaks. Ei tahtnud teda ära kasutada. Jõudsin ju ise ka ainult ühel korral teega eksides koju ja tegin rikšajuhi õnnelikuks, sest mul oli nii hea tuju ja ma ei viitsinud hinna üle vaielda.
Kui koju jõudsin, siis selgus, et vahepeal on veel kaks praktikanti siia laekunud ja end ülemisele korrusele sisse seadnud. Mudit tegi kutsikanägu ja mina tegin kurja nägu, sest ta oli ju lubanud mulle ülemise korruse toa minu valikul kaks päeva tagasi. Niisiis olin vastik ja lihtsalt võtsin esimese õigusega ikka täpselt selle toa, mida tahtsin. Tegelikult olen nagunii suurema osa ajast poiste toas. Üksi on ju igav. Üldjoontes on aga uued praktikandid toredad. Nad ütlesid, et ma tundun olevat juba nii hästi kohanenud, aga tegelikult on see ju illusioon. Ega minagi tea veel kuigi paljut. Lihtsalt veidi rohkem kui nemad. Ja kui tavaliselt varjavad kohalikud oma kehaga mind teed ületades, siis täna aitasin mina neil teed ületada. Igatahes, tunnen jälle üldjoontes, et olen oma elemendis ja elu on ilus.
Eile päev oli jälle väga töine. Vahel tundub, et ma olen ainus, kes tähtaegade pärast muretseb. Seega tegelesime alles eile turundusplaaniga. Kõik on ikka veel väga kohutav, aga mis teha. Mul on piinlik, et seda jama minuga seostatakse, aga ma ei jaksa lõputult vastu vaielda oma turundusmagistrist kolleegile. Eriti kuna muidu oleme me ju head sõbad ja ma ei taha tülli minna temaga. Aga ta ei tundu just väga palju teistest targem. Jah, ta saab aru, miks ma vahel pisarateni naeran mõnda kolleegide inglise keelset väljendit kohates. Aga see ei tee temast eksperti ei turunduses ega inglise keeles. Ei ole ka mina ekspert, aga nähes üht nurjumist teise järel, on mul lihtsalt kahju sellest, et mul ei lasta aidata.
Ühesõnaga õhtu oli hommikust targem. Kuigi olin surmväsinud, otsustasin ikka kena prantsuse kutiga välja minna. Ja see oli kogu päeva parim mõte. Mul oli väga tore ja tema sõnul tal ka. Kõik sai alguse sellest, et Tusha viis mu kokkusaamispaika. Sõitsime autoga nagu tõelised naised. Kiljudes hirmust, kas ikka mahume motikaterivi vahelt läbi pärast ühte valepööret. Tagant juba sõideti kinni ka ja ainus valik oli edasi minek.
Igatahes, mahtusime läbi ja saingi Emmanueliga kokku. Saate aru? Tal on firma autojuht. Neil kõigil on. Ja firma maksab kinni ta lukskorteri. Maksaks ka terve tema tö ajal hotellis elamise, aga ta ei tunne end ka hästi autojuhti ööpäev läbi rakkes hoides või liigselt raha kulutades.
Igatahes… kõigest õiges järjekorras. Väiksest keelebarjäärist olenemata oli meil tore. Tundub, et ta räägib täis peaga paremini inglise keelt või oli tookord nii kõva müra, et ma ise ei pannud vigu tähele. Vahet polegi. Käisime vanalinnas jalutamas. Ta autojuht viis meid sinna:D Ta viis mu sama järve äärde, kus just Piyushiga käinud olin. Ja siis väikestesse odavatesse pudipadipoodidesse, mida vist kogu vanalinn täis on. Ja ikka veel ei oska ma vanalinna minna. Jabur. Ostsin jälle ühe käevõru. Palusin tal kui kauem siin olnul minu eest kaubelda, aga alghind oli 10Rs-i. Me ei hakanud isegi proovima. See ei saa ju veel odavam olla. Või saab?
Pärast viis ta mu imelisele juurviljaturule. Turg ise polnudki nii imeline, kui selle paleelik esikülg. Raudselt ei suuda ma seda kõigest hoolimata ikkagi teinekord ära tunda. Aga olen väga tänulik talle, et ta mulle kohalike meelispaiku näitas. Viimaks ometi. Neid, mida turist ei näe.
Ja seejärel läksime õhtust sööma. Ühte vähestest kohtadest, kus olen juba käinud. Juhuslikult:D Läksime siis sama hotelli teise restorani, mille nimi on Thali ja millel on hea süsteem. Nad toovad sulle väga paljusid asju natukene. Ja siis toovad muudkui juurde. Ma ei jaksanud ühtegi asja lõouni süüa. Maitsesin vaid. Ja tema ei lubanud mul millegi eest maksta. No ok. Usun, et ta ei jäänud sellepärast palju vaesemaks. Ta vist teenib siin ka euroopa palka. Ja armastab Indiat. Ega taha koju minna.
Terve õhtu käitus ta ülihoolitsevalt. Mul oli isegi kahju, et ma juba seal järve ääres enne käinud olin ja ta mulle sellega muljet avaldada ei saanud. Aga õhtu lõppedes läksime tema juurde, sest kumbki meist ei tahtnud veel teisest lahku minna.
Tema kodu on mega. Sisekujundaja kätetöö. Kaks magamistuba. Tohutult ruumi ja luksust. Ja ta elab seal üksi arvates, et ei vääri seda kõike, aga tegelikult nautides. Plaanin sinna veel sattuda. Ei tohiks ka väga raske olla, sest me juba rääkisime, et seda võiks teha ja toda jne. Huvitav, kas see oli date? Ma ei teagiD: Rumal mina.
Viimaks otsustasin siiski koju minna. Ta oli tõeline härrasmees, kes pakkus, et saadab mu lausa rikšaga koju, aga ma ei lubanud. Ei tahtnud, et ta liiga palju minu pärast pingutaks. Ei tahtnud teda ära kasutada. Jõudsin ju ise ka ainult ühel korral teega eksides koju ja tegin rikšajuhi õnnelikuks, sest mul oli nii hea tuju ja ma ei viitsinud hinna üle vaielda.
Kui koju jõudsin, siis selgus, et vahepeal on veel kaks praktikanti siia laekunud ja end ülemisele korrusele sisse seadnud. Mudit tegi kutsikanägu ja mina tegin kurja nägu, sest ta oli ju lubanud mulle ülemise korruse toa minu valikul kaks päeva tagasi. Niisiis olin vastik ja lihtsalt võtsin esimese õigusega ikka täpselt selle toa, mida tahtsin. Tegelikult olen nagunii suurema osa ajast poiste toas. Üksi on ju igav. Üldjoontes on aga uued praktikandid toredad. Nad ütlesid, et ma tundun olevat juba nii hästi kohanenud, aga tegelikult on see ju illusioon. Ega minagi tea veel kuigi paljut. Lihtsalt veidi rohkem kui nemad. Ja kui tavaliselt varjavad kohalikud oma kehaga mind teed ületades, siis täna aitasin mina neil teed ületada. Igatahes, tunnen jälle üldjoontes, et olen oma elemendis ja elu on ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar