Kas te olete kunagi mõelnud, kuidas arvuti teab, mis kell on, ka siis, kui ta ei ole internetiga ühendatud? Kas arvutisse on sisse ehitatud mingi kell või?
Eile õhtu oli mega. Seda pean tunnistama. Seiklesin kohalike liinibussidega töölt koju, et avastada, et korterikaaslased lähevad viie minuti pärast kuhugi linnast välja farmhouse’i peole. Mind kutsuti ka kaasa ja ma olen nii õnnelik, et ei blokkinud. India on ikka tõeline kontrastide maa. Siin on kõige suurem vaesus ja rikkus. Näiteks meie maja all lebasid täna maas lapsi imetavad emad. Ja uhkes ehetepoes magas tagumise seina ääres maas üks ilusasti riietatud müüja. Aga eile farmhouse… on väga ebaõiglane seda nii nimetada, sest see oli palee. Paradiis keset pärapõrgut. Ma ei ole Eestis vist ka kunagi nii uhkes eramus käinud ja see oli lihtsalt mingi rikkurite nädalavahetuste peokoht.
Kujutage ette tohutu suurt krunti, millel on suur maja (esimene korrus on terrassilik), basseinimaja ja vähemalt 30 meetri pikkune sinisinine bassein. Ja tehiskosk sinna voolamas basseinimaja küljest. Ja basseinimaja on ka kahekordne uhke ehitis, kus on lausa mitu wc-d ja dušširuumi. Täiesti uskumatu. Ainus, mis tuletas meelde, et tegemist on Indiaga, olid ka sinna jõudnud kodutud koerad.
See oli ikka tõeliste rikkurite pidu. Diskor, lasershow, kelnerid, tasuta söögid ja joogid ja lademetes alkoholi, kuigi siin osariigis on alkohol täielikult keelatud. Siinsetele rikkuritele vist meeldib mõelda, et nende sõprusringkonnas on palju valgeid inimesi, kes ka nende pidudel käivad. Ise aga püüdsid nad olla nii läänelikud kui võimalik. Riided olid ikka väga kirjud, aga naised kandsid õlapaeltega lühikesi kleite, jõid ja suitsetasid ning tundsid end väga vabalt. Samas, nagu meid kutsunud rikkurite sõber ütles, on kama surra kodumaal ikka veel avalikult kiindumuse näitamine väga taunitav. Me siis üritasime korralikult käituda. Välja arvatud see, et kuna mul oli väga palav oma päevastes riietes ja ma ei teadnudki midagi basseinipeost, siis hüppasin koos poistega täisriides basseini. Te ei kujuta ettegi, kui mõnus selline asi olla võib. Vahel tasub riskida riiete väljanägemisega, sest võita on midagi palju palju enamat. Igatahes sain tuttavaks väga suure osaga siinsest rahvusvahelisest seltskonnast. Meiega oli kaasas ka paar kohalikku aiesecarit, aga enamus ei salli ega usalda neid üldse. Minu närvid on ka juba päris läbi, sest olen siin juba peaaegu nädal aega ja ilma telefonita. See aga teeb mu elu nii palju keerulisemaks kui vaja. Nagu gujarati keel piisav takistus juba ei oleks. Aga kui ma abi ka küsida ei saa… hullumeelne. Nüüd lubati jälle, et tänase karmi vihma tõttu (vaheldub päiksepaistega) ei õnnestu täna kohtuda, aga homme saan loodetavasti sim-kaardi ja tagastan ka korteri lepingu, kui nad mulle teise koopia toovad. Nagu üldse mis mõttes nad ühes eksemplaris lepinguid teevad? Aga jah, pidu oli mega, kuigi ikka oli üks tüüp, kes end pildituks jõi ja pilti ette enam ei saanudki. Kusjuures tegu oli veel mingi USAs elava kommertspiloodiga. Väga väga vastutustundetu. Ma tean, et tegu on täiesti erineva kontekstiga, aga ikkagi ootaks kelleltki selliselt midagi rohkemat. Ja ma sain tuttavaks ühe ägeda prantsuse poisiga, kes siin töötab. Ta lubas mulle linna näidata ja kui ta oma saunalina tagasi tahab, siis peab mu üles otsima. Elame ka samas piirkonnas. Ja siis veel leppisin kokku, et lähen joogaga tutvuma. Meid kaasa kutsunud mees on mitteametlik jooga õpetaja, kes annab tasuta tunde huvilistele. Raudselt tahan joogat jooga sünnimaal proovida. Kus siis veel? See õpetaja ise on ka hästi mega. Ta on küll meist kõigist kõvasti vanem ,aga talle meeldib noores seltskonnas liikuda ja talle meeldib rahvusvaheline seltskond, mistõttu kutsub ta välismaalasi ka kõigile erilistele üritustele kaasa. Eile ka olid jeebid tellitud meid linnast välja viima ja tagasi tooma.
Aga eilsest ööst alates mu õnn pöördus. Käes on esimene kõhuviirus. Täna sadas vihma ja ootasin asjatult kokku lepitud ajal ka kohas Priyankat. Mul ei olnud tema numbrit ka telefonis, nii et ei saanud uurida, kuhu ta jäi. Üldse oli raske linna saada. Jalutasin meelega suure osa teest, aga bussijaamast ei suutnud enam õiget bussi leida. Erinevalt eilsest. Peaaegu keegi ei rääkinud inglise keelt ja sildid on vaid gujaratikeeles. Ka bussi kohta, mille silt väga tuttav tundus, väideti, et see siiski ei lähe mu soovitud sihtkohta. Lõpuks tuli üks ainult gujaratikeeles rääkiv naine minuga kaasa ja vedas mu rikša peale. Sõitsime siis koos tema ja mingi tüübiga veel, kes samas suunas liikuda tahtis, mu töökoha juurde. Ma ei saanudki aru, kui palju ma maksma oleks pidanud, aga kuna mul oli vaid väga vähe väikseid rahasid alles jäänud, siis andsin need kõik tädile abi eest ära. Andsin vist ikkagi rohkem kui vaja, sest tädi oli väga tänulik. Siin räägitakse mingist seitsmeruupialisest rikšatasust, aga ma ei saagi aru, mida see hõlmab. Täna igatahes sõitsin teised otsad ka igaks juhuks rikšaga ja palusin seekord taksomeetri tööle panna. Täiega tasub ära. Muidugi ei olnud pikema tee rikšajuhil piisavalt raha tagasi anda, nii et ta sai mingi 3-4 krooni jootraha, aga ma lihtsalt nii väga tahtsin lõpuks koju saada. Kui ikka kõht krambitab ja ise oled läbimärg ja kaamera on niiskusest või kuumusest pekki läinud, siis tahaks lihtsalt koju. Teised jälle on vahepeal jõudnud kodust jalga lasta. Aga ma naudingi hetkel üksi voodis konutamist.
Muideks, sattusin jalutades ühte väga ilusasse parki, mis ümbritseb vist Baroda muuseumit. Selle nimi on Sajaji Baug. Võite googeldada. Ja seal jooksis ringi tohutus koguses neid väikseid triibulisi oravalaadseid elukaid. Ma olin ikka väga kurb, et kaamera streikis, aga veel loodan, et ehk läheb niiskus välja ja saab ise korda. Kui ei saa, siis ma ei teagi, mida teha. Juba esimesel nädalal kaamerast ilma jääda on liiga karm. Aga meie teenijad on imeinimesed. Nad said mu mõlemad valged pluusid tagasi lumivalgeks. Muidugi üks on nüüd juba jälle must, aga äkki saan selle ise korda. Ostsin täna ka mingit kohalikku pesupulbrit.
Pool päeva veel uue töönädalani. Lähen vist homme ka rikšaga, et õigeks ajaks jõuda. Pärast tagasi võin seigelda. Nüüd juba tunnen kodutee ära ka. Ning tänane täpselt mõõdetud sõit ei olnudki väga kallis. Pakun, et töö juurest rikšat võttes maksaks see umbes 30-30Rsi. Tagasi aga on lihtsam saada, sest kõik bussid lähevad töö juurest bussijaama. Sealt edasi aga oskan vajadusel ka jalutada. Umbes 3 kilomeetrit siis, ma pakun. Kuna siin on hästi palju erineva disainiga ringteid, siis tean, et minu kodutee peal on valgete lehmadega ring ja ära keerata tuleb lillekujulise ringi ja Akota tardeni juurest. Sealt on veel paarsada meetrit minu tänava alguseni. Tänava nurgal on hulk ärisid. Kaasa arvatud Exotic car basaar. Maja asub kohe esimeses blokis.
Kui kirjutada joonistada tahate, siis aadress on:
308 Yashvardhan App
Berry’s Avenue
Akota
Baroda
India
Aga ma soovitan emaili kasutada, sest ma ei tea, kus meie postkast asubki veel. Või kas meil võtit on. Ja gmail on tööl kergemini ligipääsetav kui näiteks facebook.
Wow. Väljas müristab ja lööb välku, uksetagune lainetab vihmast ja nüüd hakkab vesi ukse alt tuppa pressima. India elu jälle. Tööl on ka nii, et igavene uhke büroohoone ja katus laseb läbi, mistõttu on koopiamasinate taga kõige suuremas lekkekohas ämber vee kogumiseks.
Nüüd aga on mul kahju, et ei õnnestunudki oma ainsal vabal päeval väga palju linna näha ega ka vajalikke oste ära teha. Aga mis teha… elu on selline, et vahel võidad, vahel kaotad. Sain vähemalt ühe ilusa kõrvarõngaste paari ja pesupulbri. Ning ostsin veidi India-päraseid maiustusi.
Unustasin enne rääkida. Täna oli lausa nii tore päev, et isegi lehm ründas mind. Algul tuli ta lihtsalt väga lähedale, aga kui ma ei julgenud talle pai teha, siis seisus tükk aega seljaga minu poole ning lõpuks ootamatult müksas mind.
Praegu aga on kodus eriti hull olla. Elekter otsustas vaid meie korterist pikemaks ajaks ära minna, mis tähendab, et meil pole ei valgust ega ventilaatoreid. Teistel oli plaan siin suurema seltskonnaga jalkat vaadata, aga ma ei ole päris kindel, kuidas see ilma elektrita toimiks.
Nüüd selgus, et jalkat minnakse hoopis kellegi mulle võõraste juurde vaatama. Ja kuigi see oleks mulle sotsiaalselt kasulik, jään koju end ravima. Huvitav, kaua need kõhukrambid kesta võivad? Vahepeal pole nagu midagi häda, aga siis jälle on täiesti kohutav olla. Ja elekter tuli ka tagasi, nii et nüüd saab siin jälle elada. Väga kehvasti on aga see, et olen juba kõiki endale teada olevaid trikke kaameraga proovinud ja see ei ärka ellu Ei teagi, mida nüüd teha. Kas ja kuidas üldse tehnikat võõral maal parandatakse? Ja kui palju vaesemaks see mu teeb? Aga ma pean vist proovima.
Eile õhtu oli mega. Seda pean tunnistama. Seiklesin kohalike liinibussidega töölt koju, et avastada, et korterikaaslased lähevad viie minuti pärast kuhugi linnast välja farmhouse’i peole. Mind kutsuti ka kaasa ja ma olen nii õnnelik, et ei blokkinud. India on ikka tõeline kontrastide maa. Siin on kõige suurem vaesus ja rikkus. Näiteks meie maja all lebasid täna maas lapsi imetavad emad. Ja uhkes ehetepoes magas tagumise seina ääres maas üks ilusasti riietatud müüja. Aga eile farmhouse… on väga ebaõiglane seda nii nimetada, sest see oli palee. Paradiis keset pärapõrgut. Ma ei ole Eestis vist ka kunagi nii uhkes eramus käinud ja see oli lihtsalt mingi rikkurite nädalavahetuste peokoht.
Kujutage ette tohutu suurt krunti, millel on suur maja (esimene korrus on terrassilik), basseinimaja ja vähemalt 30 meetri pikkune sinisinine bassein. Ja tehiskosk sinna voolamas basseinimaja küljest. Ja basseinimaja on ka kahekordne uhke ehitis, kus on lausa mitu wc-d ja dušširuumi. Täiesti uskumatu. Ainus, mis tuletas meelde, et tegemist on Indiaga, olid ka sinna jõudnud kodutud koerad.
See oli ikka tõeliste rikkurite pidu. Diskor, lasershow, kelnerid, tasuta söögid ja joogid ja lademetes alkoholi, kuigi siin osariigis on alkohol täielikult keelatud. Siinsetele rikkuritele vist meeldib mõelda, et nende sõprusringkonnas on palju valgeid inimesi, kes ka nende pidudel käivad. Ise aga püüdsid nad olla nii läänelikud kui võimalik. Riided olid ikka väga kirjud, aga naised kandsid õlapaeltega lühikesi kleite, jõid ja suitsetasid ning tundsid end väga vabalt. Samas, nagu meid kutsunud rikkurite sõber ütles, on kama surra kodumaal ikka veel avalikult kiindumuse näitamine väga taunitav. Me siis üritasime korralikult käituda. Välja arvatud see, et kuna mul oli väga palav oma päevastes riietes ja ma ei teadnudki midagi basseinipeost, siis hüppasin koos poistega täisriides basseini. Te ei kujuta ettegi, kui mõnus selline asi olla võib. Vahel tasub riskida riiete väljanägemisega, sest võita on midagi palju palju enamat. Igatahes sain tuttavaks väga suure osaga siinsest rahvusvahelisest seltskonnast. Meiega oli kaasas ka paar kohalikku aiesecarit, aga enamus ei salli ega usalda neid üldse. Minu närvid on ka juba päris läbi, sest olen siin juba peaaegu nädal aega ja ilma telefonita. See aga teeb mu elu nii palju keerulisemaks kui vaja. Nagu gujarati keel piisav takistus juba ei oleks. Aga kui ma abi ka küsida ei saa… hullumeelne. Nüüd lubati jälle, et tänase karmi vihma tõttu (vaheldub päiksepaistega) ei õnnestu täna kohtuda, aga homme saan loodetavasti sim-kaardi ja tagastan ka korteri lepingu, kui nad mulle teise koopia toovad. Nagu üldse mis mõttes nad ühes eksemplaris lepinguid teevad? Aga jah, pidu oli mega, kuigi ikka oli üks tüüp, kes end pildituks jõi ja pilti ette enam ei saanudki. Kusjuures tegu oli veel mingi USAs elava kommertspiloodiga. Väga väga vastutustundetu. Ma tean, et tegu on täiesti erineva kontekstiga, aga ikkagi ootaks kelleltki selliselt midagi rohkemat. Ja ma sain tuttavaks ühe ägeda prantsuse poisiga, kes siin töötab. Ta lubas mulle linna näidata ja kui ta oma saunalina tagasi tahab, siis peab mu üles otsima. Elame ka samas piirkonnas. Ja siis veel leppisin kokku, et lähen joogaga tutvuma. Meid kaasa kutsunud mees on mitteametlik jooga õpetaja, kes annab tasuta tunde huvilistele. Raudselt tahan joogat jooga sünnimaal proovida. Kus siis veel? See õpetaja ise on ka hästi mega. Ta on küll meist kõigist kõvasti vanem ,aga talle meeldib noores seltskonnas liikuda ja talle meeldib rahvusvaheline seltskond, mistõttu kutsub ta välismaalasi ka kõigile erilistele üritustele kaasa. Eile ka olid jeebid tellitud meid linnast välja viima ja tagasi tooma.
Aga eilsest ööst alates mu õnn pöördus. Käes on esimene kõhuviirus. Täna sadas vihma ja ootasin asjatult kokku lepitud ajal ka kohas Priyankat. Mul ei olnud tema numbrit ka telefonis, nii et ei saanud uurida, kuhu ta jäi. Üldse oli raske linna saada. Jalutasin meelega suure osa teest, aga bussijaamast ei suutnud enam õiget bussi leida. Erinevalt eilsest. Peaaegu keegi ei rääkinud inglise keelt ja sildid on vaid gujaratikeeles. Ka bussi kohta, mille silt väga tuttav tundus, väideti, et see siiski ei lähe mu soovitud sihtkohta. Lõpuks tuli üks ainult gujaratikeeles rääkiv naine minuga kaasa ja vedas mu rikša peale. Sõitsime siis koos tema ja mingi tüübiga veel, kes samas suunas liikuda tahtis, mu töökoha juurde. Ma ei saanudki aru, kui palju ma maksma oleks pidanud, aga kuna mul oli vaid väga vähe väikseid rahasid alles jäänud, siis andsin need kõik tädile abi eest ära. Andsin vist ikkagi rohkem kui vaja, sest tädi oli väga tänulik. Siin räägitakse mingist seitsmeruupialisest rikšatasust, aga ma ei saagi aru, mida see hõlmab. Täna igatahes sõitsin teised otsad ka igaks juhuks rikšaga ja palusin seekord taksomeetri tööle panna. Täiega tasub ära. Muidugi ei olnud pikema tee rikšajuhil piisavalt raha tagasi anda, nii et ta sai mingi 3-4 krooni jootraha, aga ma lihtsalt nii väga tahtsin lõpuks koju saada. Kui ikka kõht krambitab ja ise oled läbimärg ja kaamera on niiskusest või kuumusest pekki läinud, siis tahaks lihtsalt koju. Teised jälle on vahepeal jõudnud kodust jalga lasta. Aga ma naudingi hetkel üksi voodis konutamist.
Muideks, sattusin jalutades ühte väga ilusasse parki, mis ümbritseb vist Baroda muuseumit. Selle nimi on Sajaji Baug. Võite googeldada. Ja seal jooksis ringi tohutus koguses neid väikseid triibulisi oravalaadseid elukaid. Ma olin ikka väga kurb, et kaamera streikis, aga veel loodan, et ehk läheb niiskus välja ja saab ise korda. Kui ei saa, siis ma ei teagi, mida teha. Juba esimesel nädalal kaamerast ilma jääda on liiga karm. Aga meie teenijad on imeinimesed. Nad said mu mõlemad valged pluusid tagasi lumivalgeks. Muidugi üks on nüüd juba jälle must, aga äkki saan selle ise korda. Ostsin täna ka mingit kohalikku pesupulbrit.
Pool päeva veel uue töönädalani. Lähen vist homme ka rikšaga, et õigeks ajaks jõuda. Pärast tagasi võin seigelda. Nüüd juba tunnen kodutee ära ka. Ning tänane täpselt mõõdetud sõit ei olnudki väga kallis. Pakun, et töö juurest rikšat võttes maksaks see umbes 30-30Rsi. Tagasi aga on lihtsam saada, sest kõik bussid lähevad töö juurest bussijaama. Sealt edasi aga oskan vajadusel ka jalutada. Umbes 3 kilomeetrit siis, ma pakun. Kuna siin on hästi palju erineva disainiga ringteid, siis tean, et minu kodutee peal on valgete lehmadega ring ja ära keerata tuleb lillekujulise ringi ja Akota tardeni juurest. Sealt on veel paarsada meetrit minu tänava alguseni. Tänava nurgal on hulk ärisid. Kaasa arvatud Exotic car basaar. Maja asub kohe esimeses blokis.
Kui kirjutada joonistada tahate, siis aadress on:
308 Yashvardhan App
Berry’s Avenue
Akota
Baroda
India
Aga ma soovitan emaili kasutada, sest ma ei tea, kus meie postkast asubki veel. Või kas meil võtit on. Ja gmail on tööl kergemini ligipääsetav kui näiteks facebook.
Wow. Väljas müristab ja lööb välku, uksetagune lainetab vihmast ja nüüd hakkab vesi ukse alt tuppa pressima. India elu jälle. Tööl on ka nii, et igavene uhke büroohoone ja katus laseb läbi, mistõttu on koopiamasinate taga kõige suuremas lekkekohas ämber vee kogumiseks.
Nüüd aga on mul kahju, et ei õnnestunudki oma ainsal vabal päeval väga palju linna näha ega ka vajalikke oste ära teha. Aga mis teha… elu on selline, et vahel võidad, vahel kaotad. Sain vähemalt ühe ilusa kõrvarõngaste paari ja pesupulbri. Ning ostsin veidi India-päraseid maiustusi.
Unustasin enne rääkida. Täna oli lausa nii tore päev, et isegi lehm ründas mind. Algul tuli ta lihtsalt väga lähedale, aga kui ma ei julgenud talle pai teha, siis seisus tükk aega seljaga minu poole ning lõpuks ootamatult müksas mind.
Praegu aga on kodus eriti hull olla. Elekter otsustas vaid meie korterist pikemaks ajaks ära minna, mis tähendab, et meil pole ei valgust ega ventilaatoreid. Teistel oli plaan siin suurema seltskonnaga jalkat vaadata, aga ma ei ole päris kindel, kuidas see ilma elektrita toimiks.
Nüüd selgus, et jalkat minnakse hoopis kellegi mulle võõraste juurde vaatama. Ja kuigi see oleks mulle sotsiaalselt kasulik, jään koju end ravima. Huvitav, kaua need kõhukrambid kesta võivad? Vahepeal pole nagu midagi häda, aga siis jälle on täiesti kohutav olla. Ja elekter tuli ka tagasi, nii et nüüd saab siin jälle elada. Väga kehvasti on aga see, et olen juba kõiki endale teada olevaid trikke kaameraga proovinud ja see ei ärka ellu Ei teagi, mida nüüd teha. Kas ja kuidas üldse tehnikat võõral maal parandatakse? Ja kui palju vaesemaks see mu teeb? Aga ma pean vist proovima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar