Unustasin teile eile rääkida, et mulle jalutas tänaval eesel vastu. Algul vaatasin, et oi, väike lehm. Aga siis tuli lähemale. Pärast nägin teist veel. Ja täna kolmandat. Kolleegid kinnitasid, et ei olnud tegu viirastusega ja kuuldavasti pidi siin linnas ka pärdikuid olema. Ootan huviga. Hetkel ma kaamerat kaasas ei kanna, aga loodan kunagi teile kõiksuguseid asju ka fototõendite kujul esitleda.
Täna oli siis see hotelli konverentsi päev ja homme on ka. Jõudsin oma hilinemishirmus kohale väga väga vara ja algul passisin seal niisama. Hiljem aga oli minu töö buklette jagada ja teiste töö minu selja taga istuda. Ju mina kui võõramaalane olen hea müügiartikkel. Mul ei ole midagi ka materjali jagamise vastu, aga ma ei näe praeguste vigaste brošüüride läbimõtlematul ja ilma seletusteta jagamisel mingit mõtet. Turunduslikult siis. Väga ebatõenäoline, et nii mõni klient meile jõuab. Jagasin mingi tund-kaks buklette ja siis istusime niisama igavledes lõunani. Hommikusöögist jäime ilma, nii et vahepeal läksime mingisse kohalikku söögikohta, mis teeb sigahäid taimseid juustuburgereid vms. Kunagi räägin siinsest toitumisest pikemalt ka. Olen juba päris paljusid asju proovida saanud, aga nimesid ikka ei mäleta. Juba avastan, et Baroda on tõesti väike linn, sest tean erinevat teed pidi kahte tüüpi ühest rahvusvahelisest kindlustusfirmast. Mul on üldse juba päris palju visiitkaarte igale poole kottidesse kogunenud. Nad siin fännavad nende jagamist. Mõelge Eesti üheksakümnendatele ;)
Igatahes, teise poole päevast veetsime oma mõnusas konditsioneeriga kontoris. Väidetavalt on ka hindudel siin õues palav, kuigi Jayl oli eile 25+ kraadiga külm. Ma siin muudkui šokeerin inimesi selle aasta talvest rääkides. Miinus kakskümmend ja viis kuud kordagi mitte sulanud lund on nende jaoks ilmaime. Nii nagu nende maailm meilegi.
Täna sain lõpuks end ka kontoris kasulikult tunda. Ikka siis, kui ise end appi pressisin. Sain kõnesid kirjutada ja tekste toimetada ning inglise keelt ka kõvasti parandada. Nende IELTSi õpetaja on minuga päris rahul. Ma käisin vahepeal tema juures mõningaid asju kontrollimas. Nüüd usaldavad nad ootamatult mind juba nii palju, et kõik minu ettepanekud tekstide suhtes lähevad kasutusse kontrollimatult. Või läheks, kui ma ise veel igaks juhuks ei kontrolliks. Aga jah… siin on veel mingid üsna tugevad hierarhiad. Täna toimetasin teksti ära, aga siis pidin dikteerima ühele assistendile, kes selle uuesti arvutisse trükkis. Üksi oleksin vist sada korda kiiremini hakkama saanud. Aga see selleks… Õnneks nad ei solvunud, et nende koostatud tekstid väga palju ümber tegin.
Õhtuks kutsuti mind tagasi hotelli kultuuriprogrammist osa saama. Teisi ei huvitanud, aga ma mõtlesin, et ei saa jätta juhust kasutamata ning ma ei kahetse. Alguses ei julgenud keegi minu kõrvale istuda, aga pärast sain jälle uue sõbra, kes isegi andis mulle rikša jaoks raha, sest mul ei olnud pisikest raha ja temal ka mitte nii palju, et sajast lahti vahetada. Rikšajuhtidega ma aga vastu ööd kemplema hakata ei tahtnud.
Kultuuriprogramm tähendas vist tudengite enda korraldatud showd – laulu, kostüüme, traditsioonilisi ja üsna euroopalikke tantse. Lisaks veel mingid gujaratikeelset rahvast möirgama panevad komöödiaklipid. Minu meelest kõige vägevam oli üks tüüp, kes eriti plastilist robottantsu tegi. Pakun, et R oleks tahtnud seda näha. Mul oli küll suu lahti. Teate küll… see stiil, kus tundub, et tantsijal on oluliselt lülilisem keha, kui tavainimestel. Ja ta valitseb seda suurepäraselt.
Niisiis vaatasin show ära ja läksin õhtust sööma. Seal on kolm korda päevas rootsi laud, nii et kaks korda sain proovida igasuguseid indiapäraseid hõrgutisi. Aga tahaks liha. Nemad aga peavad ka söögiks tapmist suureks patuks. Naljakas, et söön siin kogu aeg mingit tundmatut kraami. Kindlasti ka paljusid tooraineid, mida kodus ei sööks. Ja kõik on nii hea, aga samas üsna vürtsikas. Täna küll kolleegid ütlesid, et vähevürtsikas kehv toit on, aga pakun, et Kats peab küll Indiasse sattudes kodust söögi kaasa võtma. Täna sain esimest korda ka kahte piimabaasil jooki proovida. Jälle hästi head. Täna aga sai kokku lepitud, et edaspidi hakkan koos suure ülemusega regulaarselt lõunatama. Vist firma kulul ka, sest ta ütles, et ma ei pea lõuna eest maksmise pärast muretsema. Samuti lubas mulle scootri hankida. Saab nalja:D
Õhtusöögi ajal kutsusid mu enda gruppi mingid jälle uued tudengid. Rääkisin siis neile ka oma loo ja siis, teel vetsu, sikutasid mu tantsima uued inimesed. Vahepeal oli kultuuriprogrammist disko saanud. Ja muidugi pandi mind ringi keskele tantsima. Mul oli täitsa tore. Aga otsustasin mitte kauaks jääda, sest kell oli juba kümme ja mul oli telefon koos sinna salvestatud koduse aadressiga tühjaks saanud.
Sellest sai alguse uus seiklus. Telefon oli tühi, aadressi väga täpselt ei mäletanud ja veel teed ära ei tunne ning ikka ei saanud ka kohalikku sim-kaarti. Nõme on see, et rikšajuhid ei tea mu tänavat. Isegi sama piirkonna omad mitte. Kui ma siis üritasin hotelli eest odavalt rikšat saada, tuli minu juurde ülikonnastatud mees motikaga abi pakkuma. Lõpuks otsustasin pigem teda kui umbkeelseid rikšajuhte usaldada ja ta lubas mind vähemalt poolele teele viia. Ta oli veel nii korralik mees, et ma ei tohtinud tema motikal tal liiga seljas istuda ega ka ümber kere kinni hoida. Samas aga lubas ta teinekord mu sõitma viia. Ja tegelikult aitas mul täna ikkagi kodu üles leida. Ma ei saanud õige majani jõudes ka veel aru, kas olen kodus või ei. Ühtegi hommikust tunnust ei märganud. Aga kodupoe omanik tundis mu ära ja kinnitas, et elan jah siin:D Hea, et hommikul poes käisin.
Nii veider. Isegi see tüüp – muideks, tuli välja, et ta on selle uhke hotelli PR-officer – hoiatas, et ma ei tohi võõrastega suhelda, aga samas… ta ju ise tuli ka minuga suhtlema ja lubas kodu poole viia. Teised jälle räägivad, et on tegu väga turvalise linnaga. Ja siiani on mul vedanud inimestega. Samas on ju juba küllaga olnud selliseid situatsioone, kus sõltun täielikult võõraste abist.
Kodutrepist üles ronides palvetasin, et keegi oleks kodus, sest mul ei ole ju võtmeid ja siis ei olnud veel teiste telefoninumbreid ka. Tuli ikka pikalt koputada, aga õnneks siiski olid naabrid kodus. Homme pean kuidagi ise laskma endale võtma teha. Teised ei usalda kohalikke AIESECareid üldse ega taha nende kaudu võtit kopeerida, sest nemad tahaks ka omale koopiat. Olen isegi üllatunud, et kohalikud keeldumisega leppisid. See on ju nende trainee house. Täna sain selle kohta mind lepingu ka. Ja mina pean kõiki koduseid, ka teenijaid, usaldama, sest minu asjad on kõige kergemini võõrale ligipääsetavad. Teistel käivad toad veel eraldi suure poldi ja tabaga lukku. Homme aga ongi koristajate päev, nii et hommik saab olema paras mõtlemisharjutus. Õhtul aga lähen võib-olla kahele peole. Kahju, et ma koos korterikaaslastega naaberlinna ekskursioonile minna ei saa. Aga mul on ju ulmeline töögraafik ka. Aga küll jõuab kunagi.
P.S. Hommikul selgus, et Priyanka oli eile lihtsalt ära unustanud meie plaani.
Täna oli siis see hotelli konverentsi päev ja homme on ka. Jõudsin oma hilinemishirmus kohale väga väga vara ja algul passisin seal niisama. Hiljem aga oli minu töö buklette jagada ja teiste töö minu selja taga istuda. Ju mina kui võõramaalane olen hea müügiartikkel. Mul ei ole midagi ka materjali jagamise vastu, aga ma ei näe praeguste vigaste brošüüride läbimõtlematul ja ilma seletusteta jagamisel mingit mõtet. Turunduslikult siis. Väga ebatõenäoline, et nii mõni klient meile jõuab. Jagasin mingi tund-kaks buklette ja siis istusime niisama igavledes lõunani. Hommikusöögist jäime ilma, nii et vahepeal läksime mingisse kohalikku söögikohta, mis teeb sigahäid taimseid juustuburgereid vms. Kunagi räägin siinsest toitumisest pikemalt ka. Olen juba päris paljusid asju proovida saanud, aga nimesid ikka ei mäleta. Juba avastan, et Baroda on tõesti väike linn, sest tean erinevat teed pidi kahte tüüpi ühest rahvusvahelisest kindlustusfirmast. Mul on üldse juba päris palju visiitkaarte igale poole kottidesse kogunenud. Nad siin fännavad nende jagamist. Mõelge Eesti üheksakümnendatele ;)
Igatahes, teise poole päevast veetsime oma mõnusas konditsioneeriga kontoris. Väidetavalt on ka hindudel siin õues palav, kuigi Jayl oli eile 25+ kraadiga külm. Ma siin muudkui šokeerin inimesi selle aasta talvest rääkides. Miinus kakskümmend ja viis kuud kordagi mitte sulanud lund on nende jaoks ilmaime. Nii nagu nende maailm meilegi.
Täna sain lõpuks end ka kontoris kasulikult tunda. Ikka siis, kui ise end appi pressisin. Sain kõnesid kirjutada ja tekste toimetada ning inglise keelt ka kõvasti parandada. Nende IELTSi õpetaja on minuga päris rahul. Ma käisin vahepeal tema juures mõningaid asju kontrollimas. Nüüd usaldavad nad ootamatult mind juba nii palju, et kõik minu ettepanekud tekstide suhtes lähevad kasutusse kontrollimatult. Või läheks, kui ma ise veel igaks juhuks ei kontrolliks. Aga jah… siin on veel mingid üsna tugevad hierarhiad. Täna toimetasin teksti ära, aga siis pidin dikteerima ühele assistendile, kes selle uuesti arvutisse trükkis. Üksi oleksin vist sada korda kiiremini hakkama saanud. Aga see selleks… Õnneks nad ei solvunud, et nende koostatud tekstid väga palju ümber tegin.
Õhtuks kutsuti mind tagasi hotelli kultuuriprogrammist osa saama. Teisi ei huvitanud, aga ma mõtlesin, et ei saa jätta juhust kasutamata ning ma ei kahetse. Alguses ei julgenud keegi minu kõrvale istuda, aga pärast sain jälle uue sõbra, kes isegi andis mulle rikša jaoks raha, sest mul ei olnud pisikest raha ja temal ka mitte nii palju, et sajast lahti vahetada. Rikšajuhtidega ma aga vastu ööd kemplema hakata ei tahtnud.
Kultuuriprogramm tähendas vist tudengite enda korraldatud showd – laulu, kostüüme, traditsioonilisi ja üsna euroopalikke tantse. Lisaks veel mingid gujaratikeelset rahvast möirgama panevad komöödiaklipid. Minu meelest kõige vägevam oli üks tüüp, kes eriti plastilist robottantsu tegi. Pakun, et R oleks tahtnud seda näha. Mul oli küll suu lahti. Teate küll… see stiil, kus tundub, et tantsijal on oluliselt lülilisem keha, kui tavainimestel. Ja ta valitseb seda suurepäraselt.
Niisiis vaatasin show ära ja läksin õhtust sööma. Seal on kolm korda päevas rootsi laud, nii et kaks korda sain proovida igasuguseid indiapäraseid hõrgutisi. Aga tahaks liha. Nemad aga peavad ka söögiks tapmist suureks patuks. Naljakas, et söön siin kogu aeg mingit tundmatut kraami. Kindlasti ka paljusid tooraineid, mida kodus ei sööks. Ja kõik on nii hea, aga samas üsna vürtsikas. Täna küll kolleegid ütlesid, et vähevürtsikas kehv toit on, aga pakun, et Kats peab küll Indiasse sattudes kodust söögi kaasa võtma. Täna sain esimest korda ka kahte piimabaasil jooki proovida. Jälle hästi head. Täna aga sai kokku lepitud, et edaspidi hakkan koos suure ülemusega regulaarselt lõunatama. Vist firma kulul ka, sest ta ütles, et ma ei pea lõuna eest maksmise pärast muretsema. Samuti lubas mulle scootri hankida. Saab nalja:D
Õhtusöögi ajal kutsusid mu enda gruppi mingid jälle uued tudengid. Rääkisin siis neile ka oma loo ja siis, teel vetsu, sikutasid mu tantsima uued inimesed. Vahepeal oli kultuuriprogrammist disko saanud. Ja muidugi pandi mind ringi keskele tantsima. Mul oli täitsa tore. Aga otsustasin mitte kauaks jääda, sest kell oli juba kümme ja mul oli telefon koos sinna salvestatud koduse aadressiga tühjaks saanud.
Sellest sai alguse uus seiklus. Telefon oli tühi, aadressi väga täpselt ei mäletanud ja veel teed ära ei tunne ning ikka ei saanud ka kohalikku sim-kaarti. Nõme on see, et rikšajuhid ei tea mu tänavat. Isegi sama piirkonna omad mitte. Kui ma siis üritasin hotelli eest odavalt rikšat saada, tuli minu juurde ülikonnastatud mees motikaga abi pakkuma. Lõpuks otsustasin pigem teda kui umbkeelseid rikšajuhte usaldada ja ta lubas mind vähemalt poolele teele viia. Ta oli veel nii korralik mees, et ma ei tohtinud tema motikal tal liiga seljas istuda ega ka ümber kere kinni hoida. Samas aga lubas ta teinekord mu sõitma viia. Ja tegelikult aitas mul täna ikkagi kodu üles leida. Ma ei saanud õige majani jõudes ka veel aru, kas olen kodus või ei. Ühtegi hommikust tunnust ei märganud. Aga kodupoe omanik tundis mu ära ja kinnitas, et elan jah siin:D Hea, et hommikul poes käisin.
Nii veider. Isegi see tüüp – muideks, tuli välja, et ta on selle uhke hotelli PR-officer – hoiatas, et ma ei tohi võõrastega suhelda, aga samas… ta ju ise tuli ka minuga suhtlema ja lubas kodu poole viia. Teised jälle räägivad, et on tegu väga turvalise linnaga. Ja siiani on mul vedanud inimestega. Samas on ju juba küllaga olnud selliseid situatsioone, kus sõltun täielikult võõraste abist.
Kodutrepist üles ronides palvetasin, et keegi oleks kodus, sest mul ei ole ju võtmeid ja siis ei olnud veel teiste telefoninumbreid ka. Tuli ikka pikalt koputada, aga õnneks siiski olid naabrid kodus. Homme pean kuidagi ise laskma endale võtma teha. Teised ei usalda kohalikke AIESECareid üldse ega taha nende kaudu võtit kopeerida, sest nemad tahaks ka omale koopiat. Olen isegi üllatunud, et kohalikud keeldumisega leppisid. See on ju nende trainee house. Täna sain selle kohta mind lepingu ka. Ja mina pean kõiki koduseid, ka teenijaid, usaldama, sest minu asjad on kõige kergemini võõrale ligipääsetavad. Teistel käivad toad veel eraldi suure poldi ja tabaga lukku. Homme aga ongi koristajate päev, nii et hommik saab olema paras mõtlemisharjutus. Õhtul aga lähen võib-olla kahele peole. Kahju, et ma koos korterikaaslastega naaberlinna ekskursioonile minna ei saa. Aga mul on ju ulmeline töögraafik ka. Aga küll jõuab kunagi.
P.S. Hommikul selgus, et Priyanka oli eile lihtsalt ära unustanud meie plaani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar