Turistiatraktsioon

Murran lennu pealt küüsi

Kell on pool kaheksa esmaspäeva hommikul, teie aja järgi siis kohe viis. Ma ei eeldagi, et teist keegi praegu üleval oleks ja pole isegi kindel, et netti ja suhtlema saan, sest wifi on siin Delhi lennujaamas, aga millegipärast ei lase ligi. Whatever. Mu väsimuseaste on juba selline, et ongi kõigest whatever. Süüa ja juua ei saa ka nii pea, paistab. Mind võeti liinilt maha, sest minu lend läheb alles õhtul. Ootasin terve kolmveerandtunnise järjekorra ära täiesti asjatult. See polnud mitte esimene ka. Igatahes, muljeid on juba praegu väga palju.

Esimene lend – Tallinn-Helsingi oli täielik nalja tegemine. Ainus, mis tõesti meenutas lennutunnet, olid lukus kõrvad. Lend ise oli aga nii lühikene, et ma nägin kogu aeg maad. Arvasin, et me polnud veel Eesti piiridest lahkunudki, kui meeskond teatas, et hakkame taas maanduma. Üks maa oli vahepeal asendunud teisega. Samas tundus, nagu lennuk liiguks vaid teokiirusel edasi. See selleks. Vähemalt mõlemal lennul istusin oma klassi esimeses reas ja sain pikki koibi sirutada. Kohe hakkab konnalaul kummitama.

Vähem kui kahekümne minutiga olime õnnelikult Soomes. Seal siis varusin veidi snäkke ja jäin suveniiriks kaasa ostetud raamatut lugedes uut lendu ootama. Jõudsin päris mitu tundi ära oodata enne, kui avastasin, et minu lend ei lähegi mulle määratud väravast. Millegipärast see minu piletil ega ka üle saali pidevalt kolmes keeles kajavas infos ei kajastunud. No sisetunne õnneks aitas hädast välja ja väikse hilinemisega sai ka teine lend teoks.

Vahepeal aga jõudsin veidi hindusid jälgida. Meeste juures ei olnud midagi erilist. Naised – vähemalt vanemad – kandsid ikka oma rahvusriideid. EI julge veel sarideks nimetada, sest äkki olid need teised asjad. Teate küll, need lohvakad püksid, pikk särk peal ja suur õlasall üle visatud. Ja siis… jalas suvaline paar tõenäoliselt Hiinas tehtud tosse. Tõsine rikkumine. Ja samas pani muigama. Et miski pole kivisse raiutud ja muutused tulevad – tahad või ei taha. Nooremad naised olid ka täiesti tavaliselt riides.

Lennukis sattusin jutuka hindu kõrvale. Sain kohe tükk maad targemaks ja leidsin uue sõbra, kes juba alguses lubas mulle kui külalisele Indias igati abiks olla, ekskursioone teha jne. Lubasin ta uuesti Delhisse sattudes üles otsida ja lasin põnevamad nimed paberile panna.

Kui ma esialgul mõtlesin, et ta on üks tõeliselt konservatiivne oma rahvuse isane, siis rääkides oli täitsa tore. Ei olnud mingit soolist diskrimineerimist vms. Aga ta suutis mind üllatada. Oma rahvusvahelise elustiili juures on tal vanemate poolt korraldatud abielu. Tüüp on kolmekümnene. Ta rääkis küll, et see ei ole enam norm, aga ise oli üsna rahul. Ta oli küll kohtunud enne pulmi pruudiga, aga paari pandi kaks üksteist mitte tundvat noort ühiste omaduste baasil omavahel tuttavate vanemate soovil. Ja nüüd on nad olnud aasta aega abielus. Õpivad üksteist tundma enne, kui lapsi saada plaanivad. Ja ta rääkis mulle, et tervelt 90% korraldatud abieludest mitte ainult ei toimi, vaid on edukad. Paneb mõtlema, eks?

Meil oli üldse üks naljakas seltskond koos. Istusime neljakesi keskmises reas ega näinud mitte midagi. Küll aga saime tuttavaks. Kõige ääres olin mina, siis see korraldatud abieluga sõbralik hindu noormees, siis üks sikhi – turbanitaoline asjandus – kandev Soomes resideeriv hindu noormees ja tema indiapäraselt riietatud noor heledat verd soome pruut, teel vanematega tutvuma. Et siis kaks tõmmut meest ja kaks põhjamaist naist nende kõrval. Huvitav, mida teised mõtlesid?:D

Seitse tundi lendamist oli ikka üsna surmav. Ja siis veel tunde igasugustes järjekordades istumist. Olin teel tasuta rahvusvahelisest lennujaamast India-siseste lendude jaama viivale bussile, kui turva mu piletit näha küsis ja siis kurjalt minu kui õhtuse lendaja mingisse väiksesse ooteruumi kamandas. Kas ma juba mainisin, et siin ei ole peale toolide ja wc (ja juba algasid veneaegsed augud maas) mitte midagi? Ei süüa, ei juua. Ja tõenäoliselt ei lasta mind siit niipea minema. Imekombel tundub hetkel, et sipelgapesa meenutav järjekord hakkab otsa saama. Aga olen üsna kindel, et kohe tuleb mõni uus lennukitäis inimesi siia. Ja kuna enamus inimesi lendab edasi enne mind, siis ma vist tiksungi siin, täis lootusetust. Ja elus esimest korda avastasin end rahvamassi keskelt ainsa heledanahalisena. Üsna huvitav on olla. Üks vanem hindu mees mu kõrval huviga piilub mu arvutit. Ega ma kade ei ole. Tal on veel igavam siin käed rüpes istuda ju.

Ahjaa… vähemalt kõik mu kolm kotti on õnnelikult koos minuga Indias. Mida muud olekski õnneks vaja? Mõni tund und oleks päris hea. Või vähemalt kohvi. Või pudelivett. Kraanist ei lubanud mul isegi kohalikud juua:D

P.S. Kõik, kes te mulle külla tulete… jätke endale siuke 3-4 tunnine auk Delhi ja järgmise lennu vahele. Väiksema ajaga ei jõua sihile ja suuremaga peate ootama mõttetus kohas nagu mina.

Hetkel sain vist oma kirjutamisvajaduse rahuldatud. Hetkeks. Hiljem jälle.

Edit:

Masendav. Lennujaamas on wifi olemas küll – lausa mitu võrku – aga kuidagi saab ligi vaid India telefoninumbrit omades. Muidu on aga päris äge hommik olnud. Magamatusest olen küll juba sellises seisundis, et ei jaga eriti midagi kellaajast. Loogiline oleks ju, et olles kaua teel olnud, on kätte jõudnud õhtu. Tegelikkuses on vastupidi. Või noh… meil on keskpäev. Kükitasin Delhi rahvusvahelises lennujaamas kokku vist ligi viis tundi ja siis lihtsalt joppas ning sain bussi peale, mis tõi mu siselennujaama ja kuigi kõik väitsid selle võimatuks olevat, sai kohe ka check ini ära teha ja kohvrist lahti. Et siis paras annus kannatlikkust ning ka veidi nahaalsust muutub hädavajalikuks juhul, kui soovite Indiast ka sobivale järgmisele lennule jõuda. Samas… kui aega on, siis on päris tore. Enamus kohalikke hakkab ise sinu kui valge inimesega juttu ajama. Traditsioonilised teemad… where are you from? – Estonia? –What? Ning what are you here for and for how long. Juba on mul tuttavaid päris erinevatest India piirkondadest. Muu hulgas kaks India kokka maailma erinevatest otstest. Kõik sunnivad mind lubama, et ka nende kodukanti külastan, sest seal on palju näha. Mitmed küsivad ka kontakte ning lubavad igat pidi aidata.

Praegu oli ka eriti armas, et mul oli tappev nälg ja janu ja mind muudkui jooksutati erinevate kohtade vahel, et kõigepealt raha vahetada ja siis sularaha eest süüa osta, sest ega siis lennujaam mõni siuke koht pole, kus kaardiga makstakse eks. Aga hästi palju ise uurides ning vabalt suheldes jõuab sihile. Isegi, kui vahepeal suure püssiga meestega maid jagama pead. Ning isegi, kui rahavahetusest ruupiad otsa on saanud.

Olime seal rahavahetuses parasjagu koos ühe hästi nunnu 24-aastase India meremehega, kes kodus külas, kui see nõme lugu juhtus. Ja mul oli ikka juba tõsine nälg. Ja teate, mis siis sai? Tüüp lihtsalt viis mu sööma. Ja siis muudkui küsis, et kas ma tahan midagi veel ja kas kõik on ok. P.S. Isegi KFC kanaburger on siin terav elamus. Silmarõõmu mõistes muidugi umbes sama terav kui värske kurk, aga enamik eestlasi siiski juba reageeriksid sellele. Lubasin tüübile tagasi maksta, aga ta ei teinud seda juttu kuulmagi. Mingi au küsimus vist. Ja kui me pärast siiski saime raha vahetada, siis ta ei lubanud mul seda üle lugeda kassas – ausad müüjad pidid hinge põhjani solvuma. Noh jah… ma lugesin ikkagi. Ja tõenäoliselt see töötaja unustas mu järgmist sajadollarilist nähes nagunii ära.

Muideks… kui rahvusvahelises lennujaamas sattusin peldikusse, siis sisejaamas on marmorist wc-d. Ausalt. Ma elaksin seal vajadusel. Puhas ja korras ja ei mingeid auke ega haisu.

Ilmast ka. Hallim kui Eestis keset talve. Igal pool on udu ja õhk on hästi niiske. No selline, nagu vannitoas pärast dushi alti tulemist, kui väikse vannitoa uks on kinni olnud ja peeglid läbipaistmatuks muutunud. Mulle täitsa meeldib. Aga päikest tahaks. Ja uskuge või mitte… mul oli lennukis tekk peal ja siin pole veel tahtnud väikest kampsunit ära võtta, kuigi juba öösel oli väidetavalt 26 kraadi. Sees on muidugi konditsioneer ka. Ja üldiselt on Delfi lennujaamad nii eurod, et kui niiskust ja aeg-ajalt esinevat sitari-muusikat ei oleks ning muidugi imelikke puid ja antiikseid autosid… siis ma ei usukski, et siin olen. Oeh. Mul on hea tunne. Ainult mitte siis, kui teised mult küsimusi küsivad mu plaanide kohta ja ma eriti midagi vastata ei oska. Ma loodan lihtsalt heale karmale. Aga kindluse mõttes saatsin veel ühe meeldetuletussõnumi oma kontaktisikule.

Ahjaa… seda ka, et ärge imestage, et teilt igal pool aadressi või passi küsitakse. No ikka tükk tegemist oli, et tolliametnikule ära seletada, et ma ei tea, kus ma täpselt elama hakkan. Aga mida teeb rahavahetuse tüüp mu Eesti aadressiga? Saadab sinna ka raha juurde?

Veel viis tundi viimase lennuni. Ja sellega seoses… ainult üks kott tähendab indialaste endi jaoks kärutäit kohvreid. Nad naeravad selle peale ja ütlevad: rules are for fools.

Mõned tüübid on ikka päris julged. Nüüd sain tuttavaks kahe Delhi tüübiga, kes töötavad juhtivatel kohtadel mingis maalritefirmas ja teenivad nii palju raha, et võivad enda sõnul nüüd endale tüdruksõpru lubada. Minu üllatuseks tuli välja, et üks neist on ka turunduse erialal magistriks saanud ja väidetavalt veel väga heade tulemustega. Lubas lahkelt minuga enda materjale jagada. Ja nagu ikka küsiti ka: what about my family (segadust tekitav küsimus. What about them?) ja how about my personal life. Ütlesin, et I have none anymore. Ja siis läks eriti julgeks. Küsis väga peenete sõnadega, et kui kaugele ma oma poisssõpradega läinud olen. Naersin tükk aega ja ütlesin, et suhteliselt igale poole peale kooselu ja abielu. Tõenäoliselt oleksin pidanud aga hoopis solvunud nunna nägu tegema ja ütlema, et ei suhtle teiste meestega peale nende kahe:D Igatahes siis hakati juba külaskäiku plaanima ja lõpetuseks tuli lause: when I come to baroda and take a hotel room, will you come and stay with me? Mul oli ikka suu päris lahti. Nagu mismõttes? Ütlesin, et ei luba midagi muud, et kui on võimalik, siis ikka veedan juba tuttavama inimesega aega. Muidu oli ta ju tore ka. Või noh hea viie minuti vestluskaaslane ja kotivalvur ajaks, kui vetsus käisin sajandat korda. Ma üritan maksimaalselt neid ilusaid wc-sid kasutada siin:D Aga jah. Selle tõrjumise peale kukkus tüüp veidi näost ära. Eks näis, kas enam üldse erialaselt aidata tahab. Aga olen üsna kindel, et kui kunagi Facebooki või Orkutisse taas juhtun, siis need on sõbrakutseid täis. Olen turistiatraktsioon. Või õigemini kohalike jaoks põhieksponaat selles maailma loomaaias.

Nüüd on jäänud veel paar tundi igavlemist. Istun üksi kohvikus kohvilaksu all – latte caramellato on päris ok – sest magada julgesin pinnapealselt vaid tunni. Niisiis vaatan aknast neid kümneid lennukeid ja siblivaid töötajaid ning sõidukeid. Enam ei ole üldse huvitav. Aga olen muretu. Küll varsti leiab mind mõni uus julge pärismaalane. Tahaks nii internetti. Ja dushi alla. Ja ma tõesti tõesti loodan, et keegi ikka tuleb mulle vastu. See on see kõige riskantsem koht. Küll edasi asjad laabuvad. Mu tore lennukaaslane arvas, et minu keeltepagasiga saan nagunii tööd siin. Ja ma ei pea selleks, nagu paljud vene neiud väidetavalt, füüsilist tööd tegema. Teate küll, mida ma mõtlen. Seda tubast.

Ma nii lootsin täna lennukaaslase soovituse põhjal prepaid taksoga Delhis turvaliselt tuuritada, aga võta näpust. Siin on mingid valimised ja streigid jne ja mul soovitati lennujaamas püsida ja üleüldse õhtul pärast üheksat mitte õues ja mitte üksi liikuda. Eks ma siis püüa korralik olla. Ja istun siin ja joon räige hinnaga kohvi ning söön kallist toitu. Noh… sellised eesti kohvikute hinnad on lennujaamas. See kohv läks mulle maksma 110 ruupiat – rohkem, kui plaanin edaspidi terve päeva jooksul kulutada.

Hakkan vist ka naiste riiete erinevustest aru saama ja olen juba ka edevaid moslemiriideid näinud. Aga naljakas, et õlgu ning põlvi paljastada ei tohi, kõhupekk aga välgub kõigil kangasse mässitutel.

Ja seda ka, et koristamine vist ei ole ikka nii häbiväärne töö, sest lennujaamas tegelevad sellega küll ka päris paljud mehed. Hmm… huvitav, kas mul hakkab iga päev niimoodi grafomaania välja lööma nagu täna või on see mingi esimese päeva esimeste muljete teema? Ma ei viitsi midagi tsenseerida ega korrigeerida ka. Olenemata sellest, et aega oleks ja netti nagunii pole – kirjutan Wordi. Ok, lähen uurin veidi vajalike elektroonikatarvete ostmise kohta nüüd.

Olen kohal. Kell hakkab üksteist saama ja mulle tõesti tuldigi õigeks ajaks väikse grupiga lennujaama vastu. Baroda lennujaam on nii koomiline. Suur punane väikeste valgete kuplikestega hoone. Veidi meenutab Tallinna ortodoksi kirikut Toompeal.

Kohe topiti mind koos kahe siin juba mõne nädala veetnud neiuga rikša peale ja algas sõit ühe rastatüübi koju. Siin hetkel olengi ja homme õhtul peaksin juba oma korteris olema. Samuti peaksin homme oma töökoha ära nägema. Loodetavasti saavad ka muud asjad korda aetud. Elu on osaliselt see, mida ma lugenud olen, aga ikkagi mitte see, mida ma ootasin.

Rikšajuhid isegi ei ürita ettevaatlikult teistest liiklejatest mööduda. Signaalitamine on suhtluskeel ja üksteises möödutakse mõnesentimeetriste vahedega. Ja kohe suure lennujaama tee peal vedeleski kari kaamelikarva lehmi. Üsna sürr. Ööbin ka üsna lennujaama lähedal koos juba kahe eelpool mainitud vietnami ja ühe šveitsi tüdrukuga. Nemad kõik on aga siin vaid ekspromptkorras ja kuueks nädalaks mingite MTÜdega. Oleme ühe kohaliku tüübi kodus – tüüp ise läks kuhugi ära ja jättis meid oma emaga. Ema tegi meile süüa. Igaks juhuks hoidsin end tagasi, sest a)ma ei teadnud, palju mul on lubatud süüa ja b)kartsin, et tuleb välja tagasi. Viimane lend oli ka kohati nagu karussell. Kõhust käisid ikka head jõnksud läbi ja siis oli mul hea meel, et olin vaid korra hommikupoolikul söönud. Nüüd siis teine tagasihoidlik söögikord veel, väike dušs ja india seebikavaatamine koos madamiga. Nii nad teda kutsuvad. Tema nime ma ei tea ja pakun, et teised ka mitte. Aga ta on tõeliselt tore india proua. Muudkui kontrollib, kas meil on kõik hästi.

Keskkond on juba praeguseks üsna teistsugune. Ilma ventilaatoriteta ei saaks elada. Pooltel akendel polegi klaase – milleks? Ruumi on palju ja koristamas käib teenija, aga meie mõistes on siin ikkagi kiviaeg. Sooja vett saab mikromini boileriga teha – õnneks külm funkabki paremini – ja vetsu paberit visata ei tohi. See tuleb käes rõdule prügikasti viia. Miks nad vetsus prügikasti siis ei hoia – ma ei tea. Siiani olen vältinud seal augule kummardamas käimist ja väga loodan, et minu tulevase korteri kahest vannitoast vähemalt ühes on päris pott. Ei tahaks kakades küll jalalihaste trenni tegema hakata. Vabandust otsekohesuse pärast.

Õhtuks sõime mingeid tabithasid??? mis on nagu tacod mingite juurikatega. Tädi ise sõi kõike kätega – vormis klombid ja pistis suhu. Ja kusjuures vasaku käega. Mäletate seda hoiatust, et vasakuga ei tohi isegi teretadagi, sest see on pepu pühkimise käsi? Päris nii vist siiski asjad ei ole.

Igal juhul… inimesed on siiani väga toredad, olemine on ka ok ja ma olen täiesti rahul, et selle triki ära tegin ja Indiasse tulin. Eks näis, mida ma homme arvan. Siiani ei ole veel nettigi saanud, aga ühel hetkel siis potsatab mu wordi fail blogisse üles nagunii. Head ööd. Peaks siiski minema ja proovima magada.