Nii veider. Ma ei suuda enam päevade üle arvet pidada. Pean telefoni kalendrist kontrollima kuupäeva:D
Igatahes… tänane päev on läinud väga kiiresti. Minu ainus tööülesanne seni oli meie toodete kohta käiva informatsiooni süstematiseerimine ja skeemideks vormistamine. Ei tea küll, kellele või milleks minu amatöörlikud MS Wordi skeemid kasulikud on, aga just sain valmis.
Täna sõin esimest korda ka koos ülemusega lõunat. Nad üritavad mind siin lõhki sööta. Aga vähemalt saan ühe korra päevas korralikult süüa. Mis siis, et mitte liha. Eks siis otsin seda hirmsa himu tekkimisel ise. Laupäeval ju leidis liha ise tee minu juurde. Ja imelik on mõelda, et ma ei ole terve nädala šokolaadi ega jäätist söönud. Aga jah… see on nii naljakas, kui palju hindud söövad ja kui peenikesed neist enamus on. Kujutage ette naist, kelle õlgade ümbermõõt ei ületa 80 sentimeetrit või meest, kelle puusad jäävad 60cm kanti.
Aga muidu, inimesed on toredad. Keelebarjäär on ikka veel päris korralik nende aktsendi tõttu. Suuremaid arusaamatusi veel ei ole olnud õnneks. Pigem tehakse suur osa elust üle ootuste lihtsaks. Näiteks kui küsisin täna ülemuselt, kus kaameraid parandada saab, soovitas ta kaamera enda kätte tuua ja asja ise korda ajada. Aga ma ei taha nii suur nahaal ka olla. Eks pean ikka ise mõne Canoni esinduse üles otsima ja palvetama, et seal vähem kui kuupalk kuluks.
Täna jõudsin tööle peaaegu tund aega varem, sest mul vedas ja suutsin mõlemad lõigud bussiga sõita. Hinnavahe rikšaga on ikka mega. Täna läks kahe bussireisi peale alla 10 Rs-i. Aga jah… äkki täna on see õnnelik päev, mil saan sim-kaardi omanikuks? Nüüd pakkus üks kolleeg ka, et võib mulle oma pabereid laenata, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see töötaks. Kas nad siis nimesid arvetel ei kontrolli? Eks näis.
Olen ikka veel haige. Siin on ju võimatu steriilselt elada. Oraal-fekaalsed infektsioonid pidutsevad Indias, sest vetsus ei kasutata paberit, vaid pestakse end (tegelikult ikka surutakse kätt mõlema käega) ja seepi ega kuivatusvahendeid ei tunnistata. Bakteripidu! Isegi, kui mina üritan rohkem hügieeni eest hoolitseda, on ikka väga palju kokkupuutekohti, kus ühe inimese bakterid teisele rännata saavad. Paljusid asju ei anna vältida ega kontrollida ka.
Aga muidu on elu ikka veel lill.
Igatahes… tänane päev on läinud väga kiiresti. Minu ainus tööülesanne seni oli meie toodete kohta käiva informatsiooni süstematiseerimine ja skeemideks vormistamine. Ei tea küll, kellele või milleks minu amatöörlikud MS Wordi skeemid kasulikud on, aga just sain valmis.
Täna sõin esimest korda ka koos ülemusega lõunat. Nad üritavad mind siin lõhki sööta. Aga vähemalt saan ühe korra päevas korralikult süüa. Mis siis, et mitte liha. Eks siis otsin seda hirmsa himu tekkimisel ise. Laupäeval ju leidis liha ise tee minu juurde. Ja imelik on mõelda, et ma ei ole terve nädala šokolaadi ega jäätist söönud. Aga jah… see on nii naljakas, kui palju hindud söövad ja kui peenikesed neist enamus on. Kujutage ette naist, kelle õlgade ümbermõõt ei ületa 80 sentimeetrit või meest, kelle puusad jäävad 60cm kanti.
Aga muidu, inimesed on toredad. Keelebarjäär on ikka veel päris korralik nende aktsendi tõttu. Suuremaid arusaamatusi veel ei ole olnud õnneks. Pigem tehakse suur osa elust üle ootuste lihtsaks. Näiteks kui küsisin täna ülemuselt, kus kaameraid parandada saab, soovitas ta kaamera enda kätte tuua ja asja ise korda ajada. Aga ma ei taha nii suur nahaal ka olla. Eks pean ikka ise mõne Canoni esinduse üles otsima ja palvetama, et seal vähem kui kuupalk kuluks.
Täna jõudsin tööle peaaegu tund aega varem, sest mul vedas ja suutsin mõlemad lõigud bussiga sõita. Hinnavahe rikšaga on ikka mega. Täna läks kahe bussireisi peale alla 10 Rs-i. Aga jah… äkki täna on see õnnelik päev, mil saan sim-kaardi omanikuks? Nüüd pakkus üks kolleeg ka, et võib mulle oma pabereid laenata, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see töötaks. Kas nad siis nimesid arvetel ei kontrolli? Eks näis.
Olen ikka veel haige. Siin on ju võimatu steriilselt elada. Oraal-fekaalsed infektsioonid pidutsevad Indias, sest vetsus ei kasutata paberit, vaid pestakse end (tegelikult ikka surutakse kätt mõlema käega) ja seepi ega kuivatusvahendeid ei tunnistata. Bakteripidu! Isegi, kui mina üritan rohkem hügieeni eest hoolitseda, on ikka väga palju kokkupuutekohti, kus ühe inimese bakterid teisele rännata saavad. Paljusid asju ei anna vältida ega kontrollida ka.
Aga muidu on elu ikka veel lill.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar