Sest kellegagi pidi see ju juhtuma
Nii ta mind narrib praegu. No olgu. Ma ei pahanda, sest see on sõbralik ja tegelikult on meil koos meeletult hea. Nüüd tuleb leida tasakaal ja kodurahu säilitada. Täna õnnestus meil esimest korda viiekesi koos olla. Sandy otsustas aga samal ajal, klapid peas, oma arvutis istuda. Nojah, tema valik. Hiljem otsustas ta siiski ka meiega suhelda ja see oli nii naljakas meie kõigi jaoks. Nii roosa ja teemast mööda oli see kõik, aga me saame aru. Ta on veel väga noor ka ja temast oli väga vapper siia üksi tulla. Katharina puhul aga selgus, et tema on üllatavalt vana. Mitte küll Christiani kategoorias, aga juba kahekümnendate keskel. Veider, et aasta pärast võin sama öelda. Vähemalt kahekümnendate teise poolde ei kuulu ma veel kaua.
Aga see selleks… Tänane hommik algas veidralt. Olles magamata, ei saanud arugi algul, kas ma näen illusioone, aga oma tuppa ümber kolides nägin oma voodi peal süstlanõela. Siiani on müstika, kuidas see sinna sai. Õnneks oli sellel kork peal ja seega mingit otsest ohtu ei olnud. Paha tunne aga ikka. Ja siin ikka juhtub kummalisi asju. Sandy riided läksid kaduma ja minu käterätik on läbimärk, kuigi mina pole seda üle kaheteistkümne tunni kasutanud. Maja on inimesi täis ja ma väga ei imesta, kui näiteks ühe majanaabri külas olev isa oletas, et see tema tarbeks on vannituppa pandud. Samas oma rätikut jagada ei tahaks.
Tööl oli päris pingeline päev. Palju oli teha ja selgus, et Katharina on mulle inglise keeles vägagi võrdne vastane. Kohati tugevamgi. Õhtul võtsin end kokku ja läksin esmakordselt oma esimesest kodust läbi. Tahtsin oma päikeseprille ja ka esimesi sõpru näha enne, kui nad koju tagasi minema hakkavad. Nad on kogu oma kuuenädalase praktika jooksul kolm korda paariks tunniks tööl käinud ja see on ju hale jama. Inimesed näevad vaeva ja kulutavad raha, et siin midagi ära teha, aga neile ei anta selleks võimalust. Vägev on see organiseerimine siin. Igatahes loodan, et nad tulevad mulle veel külla enne, kui lahkuvad. Ja sama ka teise kodu korterinaabrite puhul.
Täna pidime tööl alla kirjutama mingile paberile, mis väitis, et nüüdsest septembrini ei saa me mitte päevagi puhata, aga hiljem kompenseeritakse see meile. Kirjutasin alla, erinevalt lühiajalistest praktikantidest, aga ma pole päris kindel, kas tahan seda lubadust pidada. Palju nad ikka võidavad mu 24/7 kohalolekust? Pigem andku mulle paar päeva puhkamiseks ja sõpradega reisimiseks.
Nojah. Aga nüüd vabandage mind lühikese jutu pärast, kuid ma ei jaksa enam ärkvel olla. Bye!
Nii ta mind narrib praegu. No olgu. Ma ei pahanda, sest see on sõbralik ja tegelikult on meil koos meeletult hea. Nüüd tuleb leida tasakaal ja kodurahu säilitada. Täna õnnestus meil esimest korda viiekesi koos olla. Sandy otsustas aga samal ajal, klapid peas, oma arvutis istuda. Nojah, tema valik. Hiljem otsustas ta siiski ka meiega suhelda ja see oli nii naljakas meie kõigi jaoks. Nii roosa ja teemast mööda oli see kõik, aga me saame aru. Ta on veel väga noor ka ja temast oli väga vapper siia üksi tulla. Katharina puhul aga selgus, et tema on üllatavalt vana. Mitte küll Christiani kategoorias, aga juba kahekümnendate keskel. Veider, et aasta pärast võin sama öelda. Vähemalt kahekümnendate teise poolde ei kuulu ma veel kaua.
Aga see selleks… Tänane hommik algas veidralt. Olles magamata, ei saanud arugi algul, kas ma näen illusioone, aga oma tuppa ümber kolides nägin oma voodi peal süstlanõela. Siiani on müstika, kuidas see sinna sai. Õnneks oli sellel kork peal ja seega mingit otsest ohtu ei olnud. Paha tunne aga ikka. Ja siin ikka juhtub kummalisi asju. Sandy riided läksid kaduma ja minu käterätik on läbimärk, kuigi mina pole seda üle kaheteistkümne tunni kasutanud. Maja on inimesi täis ja ma väga ei imesta, kui näiteks ühe majanaabri külas olev isa oletas, et see tema tarbeks on vannituppa pandud. Samas oma rätikut jagada ei tahaks.
Tööl oli päris pingeline päev. Palju oli teha ja selgus, et Katharina on mulle inglise keeles vägagi võrdne vastane. Kohati tugevamgi. Õhtul võtsin end kokku ja läksin esmakordselt oma esimesest kodust läbi. Tahtsin oma päikeseprille ja ka esimesi sõpru näha enne, kui nad koju tagasi minema hakkavad. Nad on kogu oma kuuenädalase praktika jooksul kolm korda paariks tunniks tööl käinud ja see on ju hale jama. Inimesed näevad vaeva ja kulutavad raha, et siin midagi ära teha, aga neile ei anta selleks võimalust. Vägev on see organiseerimine siin. Igatahes loodan, et nad tulevad mulle veel külla enne, kui lahkuvad. Ja sama ka teise kodu korterinaabrite puhul.
Täna pidime tööl alla kirjutama mingile paberile, mis väitis, et nüüdsest septembrini ei saa me mitte päevagi puhata, aga hiljem kompenseeritakse see meile. Kirjutasin alla, erinevalt lühiajalistest praktikantidest, aga ma pole päris kindel, kas tahan seda lubadust pidada. Palju nad ikka võidavad mu 24/7 kohalolekust? Pigem andku mulle paar päeva puhkamiseks ja sõpradega reisimiseks.
Nojah. Aga nüüd vabandage mind lühikese jutu pärast, kuid ma ei jaksa enam ärkvel olla. Bye!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar