Ei saa me läbi alkota
Täna siis oli esimene päev, kui kolmekesi praktikantidega minu firmas töötasime. Jälle oli naljakas tunda end milleski veel uuematest inimestest kodus olevamana. Aga ok. Tööst pole väga midagi rääkida. Õpetasin uusi praktikante välja, kui oma töö otsa sai ja õhtul pidi olema see firma üritus. Suhteliselt suur läbikukkumine, aga ma sain vist oma ülesannetega üsna hästi hakkama ja sain ka põhimõtteliselt esimest korda nõustamist proovida. See oli fun, kuigi ikka veel koperdasin.
Teised arvasid, et mul läks hästi ja et tüübid olid tõeliselt huvitatud programmist. Tegelikult aga olid nad huvitatud minust ja hoopis Kanadasse immigreerumisest. Vähemalt üks neist tundis veidi huvi ka meie kommunikatsioonimagistri vastu. Nii et meil on midagi ühist. Aga pärast ametliku osa lõppu, kui kõiki järsult ja ebaõnnestunult tantsuplatsile paluti, hakkasid nad uurima hoopis, kus ma elan ja kauaks jään ja kas ma tahan neile külla minna. Nojah. Nad olid toredad, aga ma jääksin üsna ruttu neile vahele sellega, et ma ei ole UK-st ja see peaks töine suhe olema. Muidu ei ole mul ju midagi uute sõprade vastu. Lihtsalt, ma tahaks tööasjad sõprusest lahus hoida.
Kui ebaõnnestunud pidu kokku pakiti, jäin Muditi ootama, et ta mind mööda minnes koju viiks. Teised tüdrukud läksid shoppama. Nad on veel kultuurišokis. Võib-olla mina olen ka, aga ma vähemalt proovin nagu kohalikud käituda. Proovin usaldada. Niisiis läksime kahekesi koju. Ja jõime viskit, kuni ta ära minema pidi. Ta juba plaanis reisi edasi lükata, et rohkem aega minuga veeta, aga ei õnnestunud.
Nüüd olen üksi, aga vähemalt annab see võimaluse blogida. Tema sõitis vanematekoju, aga ta on päris äge ja tundub, et see on süütu flirt. Läheb täpselt nii kaugele, kui mina luban. Fun osa oli see, kus ta ütles, et kui paneb ühe teatud loo mängima, pean temaga tantsima. Ja see oli päris lõbus. Õpetasime üksteisele uusi standard- ja ladinatantsude samme:D
P.S. Tüdrukud tulid just koju ja nägime sisalikku vannitoa seina peal:)
Nad hakkavad ka aru saama minu skeptilisusest kohalike aiesecarite suhtes, aga samas Muditi usaldan. Usun, et meist saava päris head semud. Temaga on lõbus. Ja teate, mis on kõige kõige parem osa? Mulle tundub, et mu süda on jälle terve. Tulin jälle suurest jamast välja tugevamana kui enne. Ja tõestasin endale, et kohanen üsna hästi. Teised tüdrukud on kergetest ebamugavustest nii šokeeritud, et räägivad, et tahaksid koju tagasi minna. Mis on jabur. Minu jaoks on India olnud pigem positiivne üllatus ja ma ei kahetse üldse siia tulemist. Ainult nädala alguses tõeliselt haige olles tahtsin koju. Samas usun ka, et kui kodutöö sihtriigi kohta on tegemata, siis ei ole ka õigust vinguda. Loe, kust tahad, igal pool peaks olema piisavalt infot India plusside ja miinuste kohta. Steriilsust pole keegi lubanudki. Ja Põhja-Euroopalikkku täpsust ning korrektsust pole ka mõtet oodata. Valed on muidugi ka siin koledad ning lühikeste jalgadega, aga kõik oleneb sellest, kuidas ise asjadesse suhtuda. Positiivsus aitab palju. Ja sõbralikkus. Ja naeratus.
Täna siis oli esimene päev, kui kolmekesi praktikantidega minu firmas töötasime. Jälle oli naljakas tunda end milleski veel uuematest inimestest kodus olevamana. Aga ok. Tööst pole väga midagi rääkida. Õpetasin uusi praktikante välja, kui oma töö otsa sai ja õhtul pidi olema see firma üritus. Suhteliselt suur läbikukkumine, aga ma sain vist oma ülesannetega üsna hästi hakkama ja sain ka põhimõtteliselt esimest korda nõustamist proovida. See oli fun, kuigi ikka veel koperdasin.
Teised arvasid, et mul läks hästi ja et tüübid olid tõeliselt huvitatud programmist. Tegelikult aga olid nad huvitatud minust ja hoopis Kanadasse immigreerumisest. Vähemalt üks neist tundis veidi huvi ka meie kommunikatsioonimagistri vastu. Nii et meil on midagi ühist. Aga pärast ametliku osa lõppu, kui kõiki järsult ja ebaõnnestunult tantsuplatsile paluti, hakkasid nad uurima hoopis, kus ma elan ja kauaks jään ja kas ma tahan neile külla minna. Nojah. Nad olid toredad, aga ma jääksin üsna ruttu neile vahele sellega, et ma ei ole UK-st ja see peaks töine suhe olema. Muidu ei ole mul ju midagi uute sõprade vastu. Lihtsalt, ma tahaks tööasjad sõprusest lahus hoida.
Kui ebaõnnestunud pidu kokku pakiti, jäin Muditi ootama, et ta mind mööda minnes koju viiks. Teised tüdrukud läksid shoppama. Nad on veel kultuurišokis. Võib-olla mina olen ka, aga ma vähemalt proovin nagu kohalikud käituda. Proovin usaldada. Niisiis läksime kahekesi koju. Ja jõime viskit, kuni ta ära minema pidi. Ta juba plaanis reisi edasi lükata, et rohkem aega minuga veeta, aga ei õnnestunud.
Nüüd olen üksi, aga vähemalt annab see võimaluse blogida. Tema sõitis vanematekoju, aga ta on päris äge ja tundub, et see on süütu flirt. Läheb täpselt nii kaugele, kui mina luban. Fun osa oli see, kus ta ütles, et kui paneb ühe teatud loo mängima, pean temaga tantsima. Ja see oli päris lõbus. Õpetasime üksteisele uusi standard- ja ladinatantsude samme:D
P.S. Tüdrukud tulid just koju ja nägime sisalikku vannitoa seina peal:)
Nad hakkavad ka aru saama minu skeptilisusest kohalike aiesecarite suhtes, aga samas Muditi usaldan. Usun, et meist saava päris head semud. Temaga on lõbus. Ja teate, mis on kõige kõige parem osa? Mulle tundub, et mu süda on jälle terve. Tulin jälle suurest jamast välja tugevamana kui enne. Ja tõestasin endale, et kohanen üsna hästi. Teised tüdrukud on kergetest ebamugavustest nii šokeeritud, et räägivad, et tahaksid koju tagasi minna. Mis on jabur. Minu jaoks on India olnud pigem positiivne üllatus ja ma ei kahetse üldse siia tulemist. Ainult nädala alguses tõeliselt haige olles tahtsin koju. Samas usun ka, et kui kodutöö sihtriigi kohta on tegemata, siis ei ole ka õigust vinguda. Loe, kust tahad, igal pool peaks olema piisavalt infot India plusside ja miinuste kohta. Steriilsust pole keegi lubanudki. Ja Põhja-Euroopalikkku täpsust ning korrektsust pole ka mõtet oodata. Valed on muidugi ka siin koledad ning lühikeste jalgadega, aga kõik oleneb sellest, kuidas ise asjadesse suhtuda. Positiivsus aitab palju. Ja sõbralikkus. Ja naeratus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar