Hei!
Homme te vist minust ei kuule, sest kodus netti ei ole. Ja tegelikult hetkel olengi seal vaid magamas käinud. Aga homme on mu esimene vaba päev. Yay! Läheme vist Priyankaga shoppama. Mul hakkavad kõik asjad otsa saama. Täna käisid meil kodus teenijad koristamas ja minust jäid nad üksi sinna. Natuke küll kartsin täiesti võõraid inimesi meie kõigi asjadega jätta, aga mul ei olnud valikut. Arvuti ja kaamera ehk kõige kallimad asjad on nagunii minuga kaasas. Aga mul on veidi kurb, sest kolm mu korterikaaslast läksid täna naaberlinna ja nad paistavad üldse kõike koos tegevat. Ma ei tahaks kõigest kõrvale jääda. Täna aga olin paratamatult tööl. Või noh… olen. Mitte, et täna midagi teha oleks.
Hommikul jagasin jälle hotellis meie buklette. Mulle ei julge kohalikud ära öelda. Teistel jagamine nii hästi ei läinud. Ja konverentsi korraldajad – nüüd sain aru, et me olime selle sponsorid – olid minu vastu hästi sõbralikud. Olin kohe VIP-klubis. Sõin nendega ja mulle tutvustati kõiki. Aga toit hakkab vaikselt juba suus ringi käima. Tahaks liha.
Seejärel jalutasime Ameshi Ülikoolini, mis on siinsetest kõige suurem ja väga suurejooneline. Võtsin selle jäädvustamiseks ekstra kaamera kaasa. Edasi plaanisime rikšaga kontorisse sõita, aga kuna tegu oli suurema kohaga, siis küsiti meilt roppu raha. Aga ma olin koos kohalikuga ja me ei andnud alla. Siis aga sõitis kõrvale õiges suunas liikuv buss ja võttis meid peale. Mis oli hull vedamine. Sõitsime mõlemad esimest korda siin linnas bussiga, aga vähemalt teadis see assistendineiu mulle bussisüsteemist rääkida. Proovin täna bussiga koju minna. Graafikuid muidugi ei ole. Ja hinnas ei ole ma ka päris kindel, aga kui väga veab, siis saa 10Rsiga koju. Muudkui üritan kaarti pähe õppida. Praegu möödus aknast kuuldavalt eesel.
Nüüd vedelen niisama. Ei ole mitte midagi teha. Vähemalt mul on arvuti ja internet. Ja kui veab, siis saab täna ka telefoni ja võtme endale tehtud. Need aga on keerulisemad liigutused.
Homme te vist minust ei kuule, sest kodus netti ei ole. Ja tegelikult hetkel olengi seal vaid magamas käinud. Aga homme on mu esimene vaba päev. Yay! Läheme vist Priyankaga shoppama. Mul hakkavad kõik asjad otsa saama. Täna käisid meil kodus teenijad koristamas ja minust jäid nad üksi sinna. Natuke küll kartsin täiesti võõraid inimesi meie kõigi asjadega jätta, aga mul ei olnud valikut. Arvuti ja kaamera ehk kõige kallimad asjad on nagunii minuga kaasas. Aga mul on veidi kurb, sest kolm mu korterikaaslast läksid täna naaberlinna ja nad paistavad üldse kõike koos tegevat. Ma ei tahaks kõigest kõrvale jääda. Täna aga olin paratamatult tööl. Või noh… olen. Mitte, et täna midagi teha oleks.
Hommikul jagasin jälle hotellis meie buklette. Mulle ei julge kohalikud ära öelda. Teistel jagamine nii hästi ei läinud. Ja konverentsi korraldajad – nüüd sain aru, et me olime selle sponsorid – olid minu vastu hästi sõbralikud. Olin kohe VIP-klubis. Sõin nendega ja mulle tutvustati kõiki. Aga toit hakkab vaikselt juba suus ringi käima. Tahaks liha.
Seejärel jalutasime Ameshi Ülikoolini, mis on siinsetest kõige suurem ja väga suurejooneline. Võtsin selle jäädvustamiseks ekstra kaamera kaasa. Edasi plaanisime rikšaga kontorisse sõita, aga kuna tegu oli suurema kohaga, siis küsiti meilt roppu raha. Aga ma olin koos kohalikuga ja me ei andnud alla. Siis aga sõitis kõrvale õiges suunas liikuv buss ja võttis meid peale. Mis oli hull vedamine. Sõitsime mõlemad esimest korda siin linnas bussiga, aga vähemalt teadis see assistendineiu mulle bussisüsteemist rääkida. Proovin täna bussiga koju minna. Graafikuid muidugi ei ole. Ja hinnas ei ole ma ka päris kindel, aga kui väga veab, siis saa 10Rsiga koju. Muudkui üritan kaarti pähe õppida. Praegu möödus aknast kuuldavalt eesel.
Nüüd vedelen niisama. Ei ole mitte midagi teha. Vähemalt mul on arvuti ja internet. Ja kui veab, siis saab täna ka telefoni ja võtme endale tehtud. Need aga on keerulisemad liigutused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar