24. juuli

Tänane öö oli päris huvitav. Harsh tuli koju ja hakkasime jälle juttu rääkima. Mõlemad olime üliväsinud, aga und ka ei tulnud ja väga huvitavad teemad olid. Üsna üllatav oli kuulda, et 25-aastane modernne noormees tunnistab, et tal ei ole kunagi ühtegi füüsilist suhet olnud. Ja siis me rääkisime elust ja olust ja kõigest muust. Temaga on hästi lihtne rääkida. Ei mingeid piinlikke vaikushetki. Alguses tundus mulle just vastpidi, et pigem hakkan Muditiga läbi saama, aga nüüd selgb, et saan mõlmaga ülihästi.
Mingi hetk otsustasime, et jään ööseks poiste tuppa. Siis saame rääkida juttu nii kaua, kuni ära kukume. See aga juhtus kõigi tema katsete, mis sisaldasid ka mingit ägedat näomassaaži, kiuste alles vastu hommikut. Arvan, et leidsin väga hea sõbra.
Aga vastu hommikut läks pisut keeruliseks. Ta tahtis enne mind ärgata, et minu julmast äratustehnikast pääseda. Ja siis ärgates teatas, et tahaks mind suudelda. Ja siis me rääkisime peaaegu kuni minu tööle minemiseni sellest, miks see ei ole hea mõte. Miks mina ei ole hea mõte. Ja me ei jõudnud ikkagi ühisele arusaamale. Aga ta loodetavasti siiski respekteerib üldjoontes mu soovi elukaaslaste, töökaaslaste ja koolikaaslastega sõbraks jääda. Muidu on ta ju väga äge inimene. Aga see oleks liiga keeruline. Ta ei ole harjunud Euroopa normidega ja mina ei ole harjunud India omadega. Ja ainus, mida ma suutsin mõelda, oli… Ooops, I did it again!