Unustasin teile rääkida surnud lehmast ja tantristlikku seksi harrastavatest koertest. Mida kõike Indias ei näe:D
Olen juba rääkinud, et siin on igal pool lehmad. Kui lehm mööduda tahab, pead lihtsalt ise igaks juhuks eest ära astuma. Nemad sind küll ei karda. Aga juba eilsest hommikust alates näen teel tööle sama koha peal samas asendis lamamas ühte valget lehma. Eile oli tema juures ka üks pruunik, kes teda igalt poolt nuusutas. Õhtul ma neid ei näinud, sest liikusin vist juba autoga sealt mööda, aga täna hommikul oli täpselt sama seis ja õhtuks oli valge lehm üksi jäänud. Ma olen üsna kindel, et ta oli sinna ära surnud, aga keegi ei teinud midagi. Rääkisin oma hostile – nüüd selgus, et ta on mu training buddy – ja ta lubas kontrollida mu väidet ning siis helistada kuhugi organisatsiooni, mis surnud lehmad kokku korjab. Vähemalt neil on selline. Midagi rohkemat kui Eestis:D
Ja hommikul tööle minnes nägin kahte koera, kelle pepud olid peenisega ühendatud, aga näod vaatasid vastassuunas ja tundus, et nad olid üksteise küljes kinni. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. Huvitav, kui valus võib olla ennast sellisesse asendisse väänata? Mehed, mõelge kaasa:D Üks siis hammustas teist munadest veel. See oli vist katse lahti saada. Kahjuks ei olnud mul aega vaadata, kas nad said lahti ja kui palju see aega võttis. Kurb ja naljakas korraga. Ajakirjanikuna on siin ikka väga põnev. Igal pool on midagi, millest kirjutada.
Igatahes, kõige suurem ja uskumatum uudis on see, et kirjutan praegu teile oma kodust. See on nii palju parem, kui ma ootasin. Meil on vetsupott:D Veega. Ja laes pöörlevad reguleeritava kiirusega ventilaatorid. Ja meil on vähemalt kaks rõdu ning hiiglaslik terrass. Ja kui ma ütlen hiiglaslik, siis mõelge suurusjärgus minu Endla tänava korteri elutuba ja veidi veel vist. Pime on, nii et ma ei ole päris adekvaatne.Ja meil on kaks suurt külmkappi. Ja gaasipliit. Ja palju ruumi. Muidugi viimase saabujana – teised edestasid mind paari päevaga – elan ma elutoas, aga ma ei lase end sellest hetkel segada. Mul on normaalne lavats ja madrats. Ja suurem tuba, kui Tallinna kodus. Ainsateks mööbliesemeteks siis kaks lavats-voodit, millest teine vist jääb ka tühjaks. Kuna tänase seisuga on meid siin juba viis, siis mulle öeldi, et rohkem ei tule. Ainsaks miinuseks (peale interneti , pesumasina ja veepuhastaja puudumisele) on asukoht. Rajooni nimi on Akota vms. Ja see ei ole sugugi 2,5km mu töökohast, nagu kelleltki varem kuulsin. See on pigem 10km eemal. Ja seega tööle sõitmine hakkab mulle iga päev maksma juba sada või rohkem ruupiat. Aga sinna vist ei saa ma ka midagi parata. Siin on praktikantide korterid jagatud praktika tüübi järgi ja mina elan vist management practitioneride korteris. See seletab arvatavasti ka fakti, et ka meil pidi teenija olema. Emme, näed. Ma ei peagi koristama õppima. See sinu pidev norimine, et mul on teenijat vaja, hakkas tööle hoopis minu kasuks.
Praegu naudin üksindust. Ja kuna mul ei ole veel võtmeid ega tea ma ka veel aadressi, siis jäin vabatahtlikult koju. Teised praktikandid (Sebastian Saksamaalt, Joy Hiinast ja Rick Hollandist) läksid välja õhtustama. Ma kasutasin veel viimast võimalust Jay (host) ema kodutoitu süüa ja kuna rikša ei oleks meid neljakesi nagunii mahutanud hästi, siis jäin koju asju lahti pakkima. No tegelikult võtsin küll ainult kingad kotist välja, sest siin pole ju kuhugi pannagi asju. Teistel on toas ka kirjutuslauad ja võib-olla veel üht-teist. Ei suutnud veel registreerida. Aga kuna vähemalt kaks neist lähevad kooli alguseks koju, siis ehk kolin edaspidi tüdrukute tuppa. Seal elab hetkel üks tüdruk, kellega ma veel kohtunud ei ole, veel.
Homme saan vist oma teise trainee manageri (Wali) kaudu ka sim-kaardi. Tema oli hästi tore. Nad kõik on tegelikult toredad. Dhruv, Paritosh, Jay ja Wali. Ja kindlasti õpin paremini tundma ka seda enda firmas töötavat AIESECarit, kuigi täna teda ei kohanud. India kaardiga helistamine pidi olema üsna odav (a la sõnumid 1Rs), nii et siis äkki saan kodustega ka rääkida. Ja Wali lubas mulle pühapäeval linna näidata ning esmaspäeval läheme koos kontrollima, kas ma pean siis registreerima siin elanikuks või mitte. Osad ütlevad, et ei ole vaja ja samas eestlased kirjutasid ju kõik selle vajalikkusest. Jay vist võtab mu laupäeval ka ühe sõbranna tagasituleku peole kaasa. P.S. Väga paljud India poisid on hästi armsakesed. Ja kõik ei ole sugugi väga pisikesed, kuigi mina olen nende jaoks harjumatult pikk. Priyanka, see teine uus tüdruk töö juurest, on ka väga kena ja lubas ka mulle ümbrust näidata. Aga millegipärast läks ikkagi nii, et me pidime täna koos maailma avastama minema pärast tööd, kuid kui ma läksin kaheks minutiks oma ülemuste juurde luba lahkumiseks küsima, läks ta ära. Eks ma homme uurin, kas me saime üksteisest valesti aru või mis. Ta räägib küll inglise keelt, aga ma ei saa veel aru, palju tema aru saab. Muideks, mul soovitati osta scooter. Pidavat maksma ainult kusagil 150 dollarit. Mis te arvate? Kas tasub? Paljud teised praktikandid pidavalt selle sammu astuma. Ja täna selgus, et ka Hué’l, ühel vietnami tüdrukutest, on kodus scooter. Ta ei näe üldse selline välja, et ma teda scootril ette kujutaksin:D Aga Nhung ja Hué kinkisid mulle vietnami peakatte. Teate neid õlgtorbikuid Miss Saigonist? Just sellise. Ja lubasime kallistades veel kokku saada. Nemad käisid ka täna esimest päeva tööl kusagil vaeses moslemikülas, aga nende töö on ebaregulaarne ja vaid paar tundi korraga. Ja nad ongi Saigonist pärit. Ja lõpuks ometi… veel kaks valgenahka. Loodan, et nemad ei solvu, kui kodus õlapaeltega topi kannan.
Ei solvunudki. Ja nad on ka kõik on päris toredad. Nüüd tuli prantslanna Lily ka koju. Nad kõik räägivad suurepärast inglise keelt ja on hästi avatud olemisega. Hetkel tunnen end hästi. Ei ole väga palav ka. Ja väga nälg ka veel mitte. Ja ju ma siis pean oma veeisu homme jälle tööl ära ravima. Ai, krt. Unustasin, et homme ma ei ole ju kontoris. Ei mäleta, kas kirjutasin juba või mitte, aga vastu õhtut selgus, et veedame nüüd kaks päeva mingis uhkes hotellis oma instituudi kursusi tutvustades. Scary osa on see, et mul on küll mu kodune aadress nüüd olemas, aga rikšajuhid ei pidanud väga oskama siia tulla. Vähemalt mind mööda linna ringi vedada ei ole vaja, sest ma elan nagunii teises linna otsas oma töökohaga võrreldes. Teistel ei ole ka kellelgi linnakaarte. Ja kohalikud soovitavad lihtsalt ise avastama hakata. Aga ma tunneksin end kindlamalt kohanimede kirjapilti nähes. Ja tahaks ju ka kindel olla, et valge inimese kombel väga ei pügata.
Olen juba rääkinud, et siin on igal pool lehmad. Kui lehm mööduda tahab, pead lihtsalt ise igaks juhuks eest ära astuma. Nemad sind küll ei karda. Aga juba eilsest hommikust alates näen teel tööle sama koha peal samas asendis lamamas ühte valget lehma. Eile oli tema juures ka üks pruunik, kes teda igalt poolt nuusutas. Õhtul ma neid ei näinud, sest liikusin vist juba autoga sealt mööda, aga täna hommikul oli täpselt sama seis ja õhtuks oli valge lehm üksi jäänud. Ma olen üsna kindel, et ta oli sinna ära surnud, aga keegi ei teinud midagi. Rääkisin oma hostile – nüüd selgus, et ta on mu training buddy – ja ta lubas kontrollida mu väidet ning siis helistada kuhugi organisatsiooni, mis surnud lehmad kokku korjab. Vähemalt neil on selline. Midagi rohkemat kui Eestis:D
Ja hommikul tööle minnes nägin kahte koera, kelle pepud olid peenisega ühendatud, aga näod vaatasid vastassuunas ja tundus, et nad olid üksteise küljes kinni. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. Huvitav, kui valus võib olla ennast sellisesse asendisse väänata? Mehed, mõelge kaasa:D Üks siis hammustas teist munadest veel. See oli vist katse lahti saada. Kahjuks ei olnud mul aega vaadata, kas nad said lahti ja kui palju see aega võttis. Kurb ja naljakas korraga. Ajakirjanikuna on siin ikka väga põnev. Igal pool on midagi, millest kirjutada.
Igatahes, kõige suurem ja uskumatum uudis on see, et kirjutan praegu teile oma kodust. See on nii palju parem, kui ma ootasin. Meil on vetsupott:D Veega. Ja laes pöörlevad reguleeritava kiirusega ventilaatorid. Ja meil on vähemalt kaks rõdu ning hiiglaslik terrass. Ja kui ma ütlen hiiglaslik, siis mõelge suurusjärgus minu Endla tänava korteri elutuba ja veidi veel vist. Pime on, nii et ma ei ole päris adekvaatne.Ja meil on kaks suurt külmkappi. Ja gaasipliit. Ja palju ruumi. Muidugi viimase saabujana – teised edestasid mind paari päevaga – elan ma elutoas, aga ma ei lase end sellest hetkel segada. Mul on normaalne lavats ja madrats. Ja suurem tuba, kui Tallinna kodus. Ainsateks mööbliesemeteks siis kaks lavats-voodit, millest teine vist jääb ka tühjaks. Kuna tänase seisuga on meid siin juba viis, siis mulle öeldi, et rohkem ei tule. Ainsaks miinuseks (peale interneti , pesumasina ja veepuhastaja puudumisele) on asukoht. Rajooni nimi on Akota vms. Ja see ei ole sugugi 2,5km mu töökohast, nagu kelleltki varem kuulsin. See on pigem 10km eemal. Ja seega tööle sõitmine hakkab mulle iga päev maksma juba sada või rohkem ruupiat. Aga sinna vist ei saa ma ka midagi parata. Siin on praktikantide korterid jagatud praktika tüübi järgi ja mina elan vist management practitioneride korteris. See seletab arvatavasti ka fakti, et ka meil pidi teenija olema. Emme, näed. Ma ei peagi koristama õppima. See sinu pidev norimine, et mul on teenijat vaja, hakkas tööle hoopis minu kasuks.
Praegu naudin üksindust. Ja kuna mul ei ole veel võtmeid ega tea ma ka veel aadressi, siis jäin vabatahtlikult koju. Teised praktikandid (Sebastian Saksamaalt, Joy Hiinast ja Rick Hollandist) läksid välja õhtustama. Ma kasutasin veel viimast võimalust Jay (host) ema kodutoitu süüa ja kuna rikša ei oleks meid neljakesi nagunii mahutanud hästi, siis jäin koju asju lahti pakkima. No tegelikult võtsin küll ainult kingad kotist välja, sest siin pole ju kuhugi pannagi asju. Teistel on toas ka kirjutuslauad ja võib-olla veel üht-teist. Ei suutnud veel registreerida. Aga kuna vähemalt kaks neist lähevad kooli alguseks koju, siis ehk kolin edaspidi tüdrukute tuppa. Seal elab hetkel üks tüdruk, kellega ma veel kohtunud ei ole, veel.
Homme saan vist oma teise trainee manageri (Wali) kaudu ka sim-kaardi. Tema oli hästi tore. Nad kõik on tegelikult toredad. Dhruv, Paritosh, Jay ja Wali. Ja kindlasti õpin paremini tundma ka seda enda firmas töötavat AIESECarit, kuigi täna teda ei kohanud. India kaardiga helistamine pidi olema üsna odav (a la sõnumid 1Rs), nii et siis äkki saan kodustega ka rääkida. Ja Wali lubas mulle pühapäeval linna näidata ning esmaspäeval läheme koos kontrollima, kas ma pean siis registreerima siin elanikuks või mitte. Osad ütlevad, et ei ole vaja ja samas eestlased kirjutasid ju kõik selle vajalikkusest. Jay vist võtab mu laupäeval ka ühe sõbranna tagasituleku peole kaasa. P.S. Väga paljud India poisid on hästi armsakesed. Ja kõik ei ole sugugi väga pisikesed, kuigi mina olen nende jaoks harjumatult pikk. Priyanka, see teine uus tüdruk töö juurest, on ka väga kena ja lubas ka mulle ümbrust näidata. Aga millegipärast läks ikkagi nii, et me pidime täna koos maailma avastama minema pärast tööd, kuid kui ma läksin kaheks minutiks oma ülemuste juurde luba lahkumiseks küsima, läks ta ära. Eks ma homme uurin, kas me saime üksteisest valesti aru või mis. Ta räägib küll inglise keelt, aga ma ei saa veel aru, palju tema aru saab. Muideks, mul soovitati osta scooter. Pidavat maksma ainult kusagil 150 dollarit. Mis te arvate? Kas tasub? Paljud teised praktikandid pidavalt selle sammu astuma. Ja täna selgus, et ka Hué’l, ühel vietnami tüdrukutest, on kodus scooter. Ta ei näe üldse selline välja, et ma teda scootril ette kujutaksin:D Aga Nhung ja Hué kinkisid mulle vietnami peakatte. Teate neid õlgtorbikuid Miss Saigonist? Just sellise. Ja lubasime kallistades veel kokku saada. Nemad käisid ka täna esimest päeva tööl kusagil vaeses moslemikülas, aga nende töö on ebaregulaarne ja vaid paar tundi korraga. Ja nad ongi Saigonist pärit. Ja lõpuks ometi… veel kaks valgenahka. Loodan, et nemad ei solvu, kui kodus õlapaeltega topi kannan.
Ei solvunudki. Ja nad on ka kõik on päris toredad. Nüüd tuli prantslanna Lily ka koju. Nad kõik räägivad suurepärast inglise keelt ja on hästi avatud olemisega. Hetkel tunnen end hästi. Ei ole väga palav ka. Ja väga nälg ka veel mitte. Ja ju ma siis pean oma veeisu homme jälle tööl ära ravima. Ai, krt. Unustasin, et homme ma ei ole ju kontoris. Ei mäleta, kas kirjutasin juba või mitte, aga vastu õhtut selgus, et veedame nüüd kaks päeva mingis uhkes hotellis oma instituudi kursusi tutvustades. Scary osa on see, et mul on küll mu kodune aadress nüüd olemas, aga rikšajuhid ei pidanud väga oskama siia tulla. Vähemalt mind mööda linna ringi vedada ei ole vaja, sest ma elan nagunii teises linna otsas oma töökohaga võrreldes. Teistel ei ole ka kellelgi linnakaarte. Ja kohalikud soovitavad lihtsalt ise avastama hakata. Aga ma tunneksin end kindlamalt kohanimede kirjapilti nähes. Ja tahaks ju ka kindel olla, et valge inimese kombel väga ei pügata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar