Kõik jälle pahupidi
Igatahes… unustasin teile rääkida sellest, et siinsed autod laulavad tagurdades. Eile kohtasin ühte, mis mängis lambadat. Üsna naljakas oli.
Tänane päev on täis vist ainult häid uudiseid. Teen viimaks tööd, mida teha tahtsingi. Kui mind ja Tushat hommikul Suure Ülemuse kabinetti kutsuti, olime vist mõlemad veidi hirmul, aga selgus, et ta tahtis, et meie kaks – tema oma turunduse ja mina oma ajakirjanduse taustaga järgmise kuu-pooleteise turundusplaani paika paneksime. Mis täpselt kuidas kuhu. Samuti tuleb meil teha järjekordne presentatsioon meie toodetest, mille kohta ikka veel iga päev midagi uut teada saan ja last but not least. Uus koduleht on väljas, aga see pole kaugeltki veel korras. Seega tuleb meil kõik kolm ülesannet koos sisu loomise ja toimetamisega homseks õhtuks valmis saada. Pisut palju, kas te ei arva? Suur ülemus lubas meil webmasterite peale karjuda, kui nende töö tulemused meie ootustele ei vasta. Nende kuuldes.
Tegime täna jupike üht, jupike teist, aga ikka tundub, et upume ülesannetesse. Ja samas suurema osa ajast olen ju siiani igavlenud ja ise endale ülesandeid paluma pidanud. Aga ok, ei vingu. Teen seda ju mõnuga. Lihtsalt kardan väga, et ei jõua kuidagi kõike homseks õhtuks valmis. Kui pean ka telemarketingi inimestele skriptid ette kirjutama ja ajalehte ostetud artiklid looma, siis ei saa sellest ajast kuidagi jätkuda. Nagunii tuleb veel kõiki fakte topelt kontrollida, sest peaaegu alati on need vigased. Ja tänase kontrollimise käigus sattusin ka viirustega nakatunud ülikooli kodulehe peale. Veel üks fun fakt. Loodetavasti sain Kaspersky kõik kollid kätte.
Kuigi mul oli täna hästi kiire töölt lahkumisega, olime sunnitud hoopis ületunde tegema. Ahjaa… nägin jälle ahve. Seekord nad tõesti istusidki töökoha kõrval asuva maja verandal ja katusel ja lihtsalt chillisid. Tusha vaatas vist küll, et olen ma alles imelik. Et miks nii tavalisest asjast vaimustun. Aga see ju ei ole tavaline.
Igatahes… pärast tööpäeva pidime minema sellele pidusöögile. Suutsin tellida kausitäie konte lambaliha nime all ja pidin seda ootama üle tunni aja, sest nad unustasid mu ära või andsid mu toidu kellelegi teisele vms. Ok. Kui on lõbus, siis nagunii nälga ei tunne. Ometi oli mul väga nälg mu kahest lõunasöögist hoolimata – kiire päeva tõttu ei olnud mul aega õigel ajal ülemust üles otsida ja tema mind ka ei otsinud. Ja siis kurtsin, et olen näljane lihtsalt mööda minnes itipoistele. Ja juba hakkas pihta minu nuumamine. Neil on plaan mind paksuks sööta enne, kui Eestisse tagasi tulen. Et ikka kõik näeksid, kui hästi siin külalisi koheldakse. Aga jah… nad on toredad ja toit on enamasti mega. Anyway… umbes minut pärast seda, kui olin söömise lõpetanud, tuli ülemus mind sööma kutsuma ja see, et ma juba söönud olin, ei olnud mingi vabandus. Tuli lõunasöök number kaks. Näkitsesin siis natuke chapatit ja asusin taas tööle.
Ja õhtul… tuli pommuudis. Hakkan homme vist taas kolima. Nii kurb kui see ka ei ole. Meil kõigil on kahju. Minu asemele tuleb see eilne äge brasiilia tüdruk ja mina lähen kuhugi töökohale lähemale eramajja. Kui veab, saan oma toa ja edaspidi tulevad sinna ka teised minu firma praktikandid, kes peaksid varsti laekuma. Muidugi ei tea ma millestki eriti midagi. Wali lubas mulle sõnumi saata selle kohta, mis toimuma hakkab, aga mul on tegelikult ju juba kogu nädalaks plaanid tehtud. Homme alkoholiluba tegema ja võib-olla turule, ülehomme koos kena prantsuse poisiga linna peale, neljapäeval viimaks ometi joogasse, reedel töökoha uute tudengite peole, laupäeval ehk ka kuhugi ja pühapäeval, kui õnnestub Ahmadabadi reisile. Ja ma ei saagi aru, kas siia nädalasse peaks mahtuma ka Rajasthani reis või mitte. Ei saa mitte üksteisest aru.
Ahjaa… selgus, et Tusha on ainult 23 ja tal on samuti imelik, et tema kui õppejõu jalgu puudutatakse ja teda madamiks kutsutakse. Ütlesin, et mina küll kunagi seda tegema ei hakka. Mul ükskõik, kas ta on õppejõud või mitte. Ma arvan, et meist saavad sõbrad. Pealegi suurem osa mu poisssõprugi on olnud temast vanemad:D
Aga jah… homseid seiklusi ootama jäädes.
Memory overload. Tänasel unekontol on 2+ tundi ja kipun arvama, et nii jääbki. Lihtsalt liiga palju on kahtlaseid asju. Ülekoormus tööl, mis paneb minusuguse perfektsionisti märatsema. Teadmatus, kus järgmise öö veedan ja üsna suur hirm aiesecaritega maja jagamise ees. Teate küll neid varguste kõlakaid. Ja muidugi veel see, et mu kaamera on kellegi kolmandast isikust eksperdi käes kes teab kus ja mis seisus. Liiga kallis mänguasi, et lihtsalt sellest loobuda. Kell on 3.34am ja proovin nüüd veidi tööd teha.
Yay. Olen vist jälle haige. Supikogu tuli tervikuna välja ja uni on kui peoga pühitud. Ei saa aru, kas higistan, sest siin on alati palav või sellepärast, te midagi on valesti.
Igatahes… unustasin teile rääkida sellest, et siinsed autod laulavad tagurdades. Eile kohtasin ühte, mis mängis lambadat. Üsna naljakas oli.
Tänane päev on täis vist ainult häid uudiseid. Teen viimaks tööd, mida teha tahtsingi. Kui mind ja Tushat hommikul Suure Ülemuse kabinetti kutsuti, olime vist mõlemad veidi hirmul, aga selgus, et ta tahtis, et meie kaks – tema oma turunduse ja mina oma ajakirjanduse taustaga järgmise kuu-pooleteise turundusplaani paika paneksime. Mis täpselt kuidas kuhu. Samuti tuleb meil teha järjekordne presentatsioon meie toodetest, mille kohta ikka veel iga päev midagi uut teada saan ja last but not least. Uus koduleht on väljas, aga see pole kaugeltki veel korras. Seega tuleb meil kõik kolm ülesannet koos sisu loomise ja toimetamisega homseks õhtuks valmis saada. Pisut palju, kas te ei arva? Suur ülemus lubas meil webmasterite peale karjuda, kui nende töö tulemused meie ootustele ei vasta. Nende kuuldes.
Tegime täna jupike üht, jupike teist, aga ikka tundub, et upume ülesannetesse. Ja samas suurema osa ajast olen ju siiani igavlenud ja ise endale ülesandeid paluma pidanud. Aga ok, ei vingu. Teen seda ju mõnuga. Lihtsalt kardan väga, et ei jõua kuidagi kõike homseks õhtuks valmis. Kui pean ka telemarketingi inimestele skriptid ette kirjutama ja ajalehte ostetud artiklid looma, siis ei saa sellest ajast kuidagi jätkuda. Nagunii tuleb veel kõiki fakte topelt kontrollida, sest peaaegu alati on need vigased. Ja tänase kontrollimise käigus sattusin ka viirustega nakatunud ülikooli kodulehe peale. Veel üks fun fakt. Loodetavasti sain Kaspersky kõik kollid kätte.
Kuigi mul oli täna hästi kiire töölt lahkumisega, olime sunnitud hoopis ületunde tegema. Ahjaa… nägin jälle ahve. Seekord nad tõesti istusidki töökoha kõrval asuva maja verandal ja katusel ja lihtsalt chillisid. Tusha vaatas vist küll, et olen ma alles imelik. Et miks nii tavalisest asjast vaimustun. Aga see ju ei ole tavaline.
Igatahes… pärast tööpäeva pidime minema sellele pidusöögile. Suutsin tellida kausitäie konte lambaliha nime all ja pidin seda ootama üle tunni aja, sest nad unustasid mu ära või andsid mu toidu kellelegi teisele vms. Ok. Kui on lõbus, siis nagunii nälga ei tunne. Ometi oli mul väga nälg mu kahest lõunasöögist hoolimata – kiire päeva tõttu ei olnud mul aega õigel ajal ülemust üles otsida ja tema mind ka ei otsinud. Ja siis kurtsin, et olen näljane lihtsalt mööda minnes itipoistele. Ja juba hakkas pihta minu nuumamine. Neil on plaan mind paksuks sööta enne, kui Eestisse tagasi tulen. Et ikka kõik näeksid, kui hästi siin külalisi koheldakse. Aga jah… nad on toredad ja toit on enamasti mega. Anyway… umbes minut pärast seda, kui olin söömise lõpetanud, tuli ülemus mind sööma kutsuma ja see, et ma juba söönud olin, ei olnud mingi vabandus. Tuli lõunasöök number kaks. Näkitsesin siis natuke chapatit ja asusin taas tööle.
Ja õhtul… tuli pommuudis. Hakkan homme vist taas kolima. Nii kurb kui see ka ei ole. Meil kõigil on kahju. Minu asemele tuleb see eilne äge brasiilia tüdruk ja mina lähen kuhugi töökohale lähemale eramajja. Kui veab, saan oma toa ja edaspidi tulevad sinna ka teised minu firma praktikandid, kes peaksid varsti laekuma. Muidugi ei tea ma millestki eriti midagi. Wali lubas mulle sõnumi saata selle kohta, mis toimuma hakkab, aga mul on tegelikult ju juba kogu nädalaks plaanid tehtud. Homme alkoholiluba tegema ja võib-olla turule, ülehomme koos kena prantsuse poisiga linna peale, neljapäeval viimaks ometi joogasse, reedel töökoha uute tudengite peole, laupäeval ehk ka kuhugi ja pühapäeval, kui õnnestub Ahmadabadi reisile. Ja ma ei saagi aru, kas siia nädalasse peaks mahtuma ka Rajasthani reis või mitte. Ei saa mitte üksteisest aru.
Ahjaa… selgus, et Tusha on ainult 23 ja tal on samuti imelik, et tema kui õppejõu jalgu puudutatakse ja teda madamiks kutsutakse. Ütlesin, et mina küll kunagi seda tegema ei hakka. Mul ükskõik, kas ta on õppejõud või mitte. Ma arvan, et meist saavad sõbrad. Pealegi suurem osa mu poisssõprugi on olnud temast vanemad:D
Aga jah… homseid seiklusi ootama jäädes.
Memory overload. Tänasel unekontol on 2+ tundi ja kipun arvama, et nii jääbki. Lihtsalt liiga palju on kahtlaseid asju. Ülekoormus tööl, mis paneb minusuguse perfektsionisti märatsema. Teadmatus, kus järgmise öö veedan ja üsna suur hirm aiesecaritega maja jagamise ees. Teate küll neid varguste kõlakaid. Ja muidugi veel see, et mu kaamera on kellegi kolmandast isikust eksperdi käes kes teab kus ja mis seisus. Liiga kallis mänguasi, et lihtsalt sellest loobuda. Kell on 3.34am ja proovin nüüd veidi tööd teha.
Yay. Olen vist jälle haige. Supikogu tuli tervikuna välja ja uni on kui peoga pühitud. Ei saa aru, kas higistan, sest siin on alati palav või sellepärast, te midagi on valesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar