Jälle üks eesleid, kitsi ja muid loomi täis päev möödas.
Kui hommik algas sellega, et üks imbetsillist rikšajuht mind mööda linna keerutas ja lõpuks killerarve esitas, siis õhtupoolik on olnud üllatavalt edukas. Aga algusest siis. Plaanisin minna hommikul kaamera parandust otsima. Mul oli Google’i antud aadress India-pärast landmarkidega ja puha ning ma siis lootsin, et rikšajuht mu kohale viia oskab. Muidugi ei osanud ta mind ei kohale viia ega ka inglise keeles rohkem kui „No probleem“ ja „New prices. 68 Rupees“ öelda. Kuidas see võimalik on, et Tallinnast vist isegi väiksemas linnas taksojuhid suuri tänavaid ei tea? Müstika.
Igatahes, lõpuks sundisin teda end otse töö juurde viima ja ta ei osanud siia ka tulla. Mis on täielik naljanumber, sest töötan lennujaamast tuleval peateel. Kui taksojuht ei tea teed lennujaama, siis mida ta üldse teab? Olin väga kuri ja rääkisin teistele ka, kuidas mitmekordse hinna maksmise järel ikka õigesse kohta ei saanud, mille peale üks kolleeg lubas rääkida oma tuttava (muidugi ka mitte inglise keelt rääkiva rikšajuhiga) et äkki too on nõus mind regulaarselt tööle-koju sõidutama fikseeritud tasu eest. Ehk tuleb odavam.
Igatahes, täna selgus jälle, et minu nii-öelda harjutustöö meeldis Suurele Bossile, nii et võib-olla see läheb kasutusele, aga võib-olla tehakse see taaskord vigaseks ümber. Igatahes sain uue ülesande ja homme ootab mind ees juba suurem väljakutse – esimene MBA nõustamine, nii et harisin end täna õhtul veel elu eest, otsides lisamaterjali internetist koolide kodulehekülgedelt ja leides ikka veel infolünki ja ebakõlasid. Loodetavasti saab kõik selgeks enne tähtaega.
Täna oli veel selline nali ka, et ülemus kutsus meid ootamatult tööpäeva lõpus kokku tööajavälisele koosolekule, et teatada uue haru avamisest ja sellest, et nüüd läheb lahti suurem sügiseste kursuste reklaamikampaania, mis tähendab kuni kaks korda nädalas reisimist osariigi erinevatesse linnadesse, et inimestele meie programmidest rääkida. See aga võib ka tähendada seitse päeva nädalas töötamist järgmistel kuudel. Mis siis ikka. Ma ei olegi väga kuri. Need päevad lubati kompenseerida ja ehk õnnestub mul niimoodi veidi rohkem seda osariiki näha kui muidu. Aga jah… naljakas, et ma tulin siia õppima ja hetkel olen pigem ise õpetaja rollis. Mõned asjad jäävadki vist mulle arusaamatuks. Nagu see, kuidas ametliku keelena inglise keelt rääkiva maa inimesed seda ei oska. Või kuidas ühe rikša peale kaheksa inimest mahub. Aga sellest veidi hiljem… Igatahes, nüüd vist läheb kiireks ja põnevaks ja jälle kord lubati, et kohe-kohe on ka teisi praktikante tulemas. Muidu ei olekski vahet, aga siis ehk oleksid kohalikud rohkem motiveeritud inglise keeles rääkima.
Täna siis pidin ka end Indiasse registreerima minema ja sim-kaardi saama, aga inimene, kes minuga asju ajama pidi, ei vastanud mu sõnumitele (hiljem selgus, et need ei jõudnudki millegipärast temani) ja ma olin juba üsna marus ja samavõrd kindel, et jälle tühi lubadus. Aga siis ühel hetkel teatati mulle, et keegi tahab mind näha. Mul ei ühendanud üldse ära, sest ma olen nii kaugel kõigist inimestest, kes mind tööle vaatama peaksid tahtma tulla.
Siis aga selgus, et kohale oli tulnud samamoodi segaduses tüüp, kellega kohtuma pidimegi. Tal ju ei olnud minu numbrit ega ka erilist infot. Igatahes, kuigi jõudsin ise välja uurida, et äriviisaga on ülimalt raske end registreerida, läksime temaga, kõik minu olemasolevad paberid kaasas, sinna politseijaoskonda, kus inimesi registreeritakse. Sain juba kolmandat korda oma elus motikaga sõita. Üsna õudne on ligi nelikümmend kilomeetrit tunnis siin linnas igasuguse safety net’ita liikuda. Aga ta sõitis korralikult. Ma sain ju vaid ühe käega temast kinni ka hoida, sest teises olid dokumendid – mu kõige kallim vara. Nii naljakas (tegelikult mitte) kuidas siinsed aiesecarid ei paista mitte millestki mitte midagi teadvat. Ma oleksin nagu nende esimene intern. Nii ei teadnud see kohalik isegi seda, kuhu me täpselt minema peame, rääkimata siis sellest, mida registreerimiseks vaja on. Pidin ise teda harima ja mu boss saatis päringu kuhugi kõrgemasse asutusse ka. Ta on ikka väga super. P.S. Moskiito üritas just mu kõrva lennata ja olen avastanud oma kehalt ootamatult sinna tekkinud väikseid punne, nii et ju nad ikka on siin linnas olemas. Igatahes, tagasi teemasse… see aiesecar oli küll väga tore, aga ta väidetavalt isegi ei teadnud, et pidi mulle sim-kaardi hankima ja palus jälle homseni oodata. Ma olin juba meeleheitel, aga siis pärast registreerimiskatset suutis ta mulle mingi poole tunniga kaardi hankida ja tööle saada. Jään talle vist elu lõpuni selle eest tänulikuks. Miks teised sellega seni hakkama ei saanud, ei hakkagi ma vist mõistma.
Registreerimine oli ka paras seiklus. Õigemini mitteregistreerimine. Me vist ei saanudki lõpuni üksteisest õigesti aru. Igatahes kindlalt väideti mulle, et jah, mul on aastane äriviisa, aga ei, ma ei tohi korraga siin üle 180 päeva veeta. Mis on kehvasti, sest mu tagasipilet on alles seitsme kuu pärast. 180 päeva aga saab täis aastavahetuse paiku. Kui ma siis uurisin, et kas ma võin korraks siis nagunii plaanitud Nepaali-reisi jaanuaris ette võtta ja siis tagasi tulla või ei ole mul nagu ka turistiviisa omanikel siis õigust kaks kuud maale siseneda, siis ühest vastust ei saanudki. Sain aru – loodetavasti õigesti – et võin küll tagasi tulla, aga kas ma pean siis end registreerima või mitte – räägime sellest kolme kuu pärast või detsembris. Arvan, et lähen kahe vahel ehk novembris. Samas miks ta kohe otsustada ei võinud? Väga loodan, et saan siiski loa tulla Indiasse reisima ja siit kaudu koju sõitma ja seda kõike ilma registreerimata, sest ma ei tea, kuidas üldse vajalikke pangadokumente ja muud sellist hankida.
Aga nüüd õhtu juurde. Iga reis peab ikka olema seiklus. Mõnes mõttes ei jõua ma ära oodata, et mulle töökoha lähedale korter leitaks, sest kui töö peaks lõppema kell seitse ja minu kodutee on ca pool tundi bussiga, siis ma ei peaks mitte viis enne üheksat laekuma. Teised peavad ju ka nii kaua mind ootama, et ilusti kõik koos sööma minna.
Tänase õhtu seiklus siis… ei jõudnud jälle bussi ära oodata. Enne tuli üks rikša jagamise pakkumine. Lolli peaga ei küsinud kohe hinda ja ega see juht inglise keelt rääkinud ka. Teine reisija aga läks juba umbes kilomeetri pärast maha ja kui ma siis küsisin hinda bussijaamani, siis ta nõudis 30Rsi ja keeldus taksomeetrit tööle panemast. Ma nõudsin kahtkümmet ja ta nagu noogutas, aga nende jah ja ei on ju samasugused. Püüdsin maha astuda, aga ta ei peatunud ja lõpuks nõudis mult ikka 30 Rs-i. Eriti super siis, et ta mu kaugliinide bussijaama viis, kuigi ütlesin korduvalt, et tahan Akota bussile jõuda. Sain veel veidi orienteeruda ja nii palju tõrjuda valget inimest varitsevaid rikšajuhti, et nad hakkasid minu kurjasid „No“-sid juba matkima. Jõudsin siiski õnnelikult umbes 300 meetrit eemal asuvasse õigesse bussijaama. Piemdas on päris õudne üksi ekselda, kui pole aimugi, kas oled isegi õige koha lähedal, aga üks ingliskeelne inimene juhatas mind vabatahtlikult õigesse suunda.
Ootasin siis hoolega bussi. Oma kolmveerand tundi. Kuni jälle tuli esimene korralikult inglise keelt rääkiv inimene ja tegi mulle selgeks, et viimane buss läks tunni aja eest. Tundub, et bussid ongi mängust väljas, kui viimane kodubuss lahkub pool kaheksa. Tõenäosus sellele jõuda on nullilähedane. Aga ma ei ole veel päris kindel selle väite õigsuses, sest minu meelest esimesel korral ma ka nii vara bussijaama ei jõudnud. Või jõudsin? Kes teab… Ja kõik kohalikud muudkui suunavad mind rikšadele. Teistega rikšat jagades tuleb see päris odav, aga ma ei oska veel hästi õigeid rikšasid tabada ja mulle ei meeldi rikšad nagunii. Buss on poole mõnusam ja puhtam. Ja kordades odavam. Igatahes… kohe kui alla andsin ja kurjalt riksat otsima läksin, sattus mulle ette õiges suunas minev rikšajuht. Ta lubas mu lausa 5Rs-i ehk bussipileti raha eest Akoda Gardenini viia, aga ta võttis peale veel kuus inimest. Kui eile rääkisin teile neljainimesesõidukist – motikast, siis täna kaheksa inimese sõidukist – rikšast. Tegelikult oleks seal mõnus kolmekesi, äärmisel juhul viiekesi. Aga meid oli kaheksa. Ja kui mu kõrval olev tüüp mind käperdama hakkas, siis olin lausa nii šokis. Liigutasin ja ta võttis käe minu pealt ära. Karjuma ei hakanud ja mängisime mängu, et midagi ei juhtunud, aga mul oli isegi veel maha minnes kange tahtmine kõigile kuulutada milline pervert ta on. Vastik vanamees. Enamik hindusid ju isegi ei lähe teistele vastu. Tema toetus algul vastu mu külge, aga siis üritas rinda silitama hakata. Ei läinud läbi. Aga ma nii loodan, et ma saan hea regulaarrikša diili.
Kodus ootasid mind juba Rick ja Joy ja Lily koos kohaliku sõbraga. Käisime koos pitsat söömas ning pesin taaskord pesu. Käsitsi pesta ei ole üldse tore. Oo, pesumasin! Oo, kuivati! Hindan teid juba praegu palju kõrgemalt. Huvitav, mis kell ma homme välja minema pean, et odavalt õigeks ajaks tööle jõuda ja enne leida koht, kus viimased tuhandelised lahti vahetada?
P.S. Enam ei ütle ma kellelegi, palju ma teenin, sest selgus, et minu jaoks on seda ülivähe, kuid Priyanka teenis juba enne vähem kui mina ja nüüd on karmi valiku ees, kas nõustuda veel suure palga alandamisega või ära minna. Mul on temast nii kahju. Tal on ju ka kõrgharidus. Aga ma pean hetkel iseenda eest seisma. Kohati tundub mulle nagunii, et mul ongi kohalikest palju kõrgem kvalifikatsioon. Näiteks, erinevalt inglise vana koloonia asukatest tean ma, mis on London ja räägin ilusat inglise keelt. Või noh… ilusamat. Ja ma suudan paremini tervikut haarata. See aga pidi olema üks minu nõrkustest, nagu eelmises töökohas selgus.
Ajakirjanikuna on siin ka sellepärast huvitav, et kohtan nii paljusid erinevaid karaktereid. Tasuta sõidutavaid rikšajuhte ja petiseid; pikaküünelisi meeskonduktoreid ja haisvates kohtades laulvaid rikšajuhte; väikseid lapsi, kandmas süles veel väiksemaid lapsi. Täna nägin oma tänaval ka esimest siga. Enne tänast ei olnud ma kuulnudki, et siin ka sead hulguvad, aga siis nägime pimedas kole ümarat koera. Nüüd ootan huviga vaid ahve. Homseni! Püüan hommikul enne tööd postitada. Ei taha tegelikult töö ajast logeleda, aga siiani pole väga palju tööd olnud. Eks näis, mis homme saab. Pidime kah päeva jooksul tõestama suurele Bossile, mis on meie maksimum. Kaamera valvsa pilgu all.
Kui hommik algas sellega, et üks imbetsillist rikšajuht mind mööda linna keerutas ja lõpuks killerarve esitas, siis õhtupoolik on olnud üllatavalt edukas. Aga algusest siis. Plaanisin minna hommikul kaamera parandust otsima. Mul oli Google’i antud aadress India-pärast landmarkidega ja puha ning ma siis lootsin, et rikšajuht mu kohale viia oskab. Muidugi ei osanud ta mind ei kohale viia ega ka inglise keeles rohkem kui „No probleem“ ja „New prices. 68 Rupees“ öelda. Kuidas see võimalik on, et Tallinnast vist isegi väiksemas linnas taksojuhid suuri tänavaid ei tea? Müstika.
Igatahes, lõpuks sundisin teda end otse töö juurde viima ja ta ei osanud siia ka tulla. Mis on täielik naljanumber, sest töötan lennujaamast tuleval peateel. Kui taksojuht ei tea teed lennujaama, siis mida ta üldse teab? Olin väga kuri ja rääkisin teistele ka, kuidas mitmekordse hinna maksmise järel ikka õigesse kohta ei saanud, mille peale üks kolleeg lubas rääkida oma tuttava (muidugi ka mitte inglise keelt rääkiva rikšajuhiga) et äkki too on nõus mind regulaarselt tööle-koju sõidutama fikseeritud tasu eest. Ehk tuleb odavam.
Igatahes, täna selgus jälle, et minu nii-öelda harjutustöö meeldis Suurele Bossile, nii et võib-olla see läheb kasutusele, aga võib-olla tehakse see taaskord vigaseks ümber. Igatahes sain uue ülesande ja homme ootab mind ees juba suurem väljakutse – esimene MBA nõustamine, nii et harisin end täna õhtul veel elu eest, otsides lisamaterjali internetist koolide kodulehekülgedelt ja leides ikka veel infolünki ja ebakõlasid. Loodetavasti saab kõik selgeks enne tähtaega.
Täna oli veel selline nali ka, et ülemus kutsus meid ootamatult tööpäeva lõpus kokku tööajavälisele koosolekule, et teatada uue haru avamisest ja sellest, et nüüd läheb lahti suurem sügiseste kursuste reklaamikampaania, mis tähendab kuni kaks korda nädalas reisimist osariigi erinevatesse linnadesse, et inimestele meie programmidest rääkida. See aga võib ka tähendada seitse päeva nädalas töötamist järgmistel kuudel. Mis siis ikka. Ma ei olegi väga kuri. Need päevad lubati kompenseerida ja ehk õnnestub mul niimoodi veidi rohkem seda osariiki näha kui muidu. Aga jah… naljakas, et ma tulin siia õppima ja hetkel olen pigem ise õpetaja rollis. Mõned asjad jäävadki vist mulle arusaamatuks. Nagu see, kuidas ametliku keelena inglise keelt rääkiva maa inimesed seda ei oska. Või kuidas ühe rikša peale kaheksa inimest mahub. Aga sellest veidi hiljem… Igatahes, nüüd vist läheb kiireks ja põnevaks ja jälle kord lubati, et kohe-kohe on ka teisi praktikante tulemas. Muidu ei olekski vahet, aga siis ehk oleksid kohalikud rohkem motiveeritud inglise keeles rääkima.
Täna siis pidin ka end Indiasse registreerima minema ja sim-kaardi saama, aga inimene, kes minuga asju ajama pidi, ei vastanud mu sõnumitele (hiljem selgus, et need ei jõudnudki millegipärast temani) ja ma olin juba üsna marus ja samavõrd kindel, et jälle tühi lubadus. Aga siis ühel hetkel teatati mulle, et keegi tahab mind näha. Mul ei ühendanud üldse ära, sest ma olen nii kaugel kõigist inimestest, kes mind tööle vaatama peaksid tahtma tulla.
Siis aga selgus, et kohale oli tulnud samamoodi segaduses tüüp, kellega kohtuma pidimegi. Tal ju ei olnud minu numbrit ega ka erilist infot. Igatahes, kuigi jõudsin ise välja uurida, et äriviisaga on ülimalt raske end registreerida, läksime temaga, kõik minu olemasolevad paberid kaasas, sinna politseijaoskonda, kus inimesi registreeritakse. Sain juba kolmandat korda oma elus motikaga sõita. Üsna õudne on ligi nelikümmend kilomeetrit tunnis siin linnas igasuguse safety net’ita liikuda. Aga ta sõitis korralikult. Ma sain ju vaid ühe käega temast kinni ka hoida, sest teises olid dokumendid – mu kõige kallim vara. Nii naljakas (tegelikult mitte) kuidas siinsed aiesecarid ei paista mitte millestki mitte midagi teadvat. Ma oleksin nagu nende esimene intern. Nii ei teadnud see kohalik isegi seda, kuhu me täpselt minema peame, rääkimata siis sellest, mida registreerimiseks vaja on. Pidin ise teda harima ja mu boss saatis päringu kuhugi kõrgemasse asutusse ka. Ta on ikka väga super. P.S. Moskiito üritas just mu kõrva lennata ja olen avastanud oma kehalt ootamatult sinna tekkinud väikseid punne, nii et ju nad ikka on siin linnas olemas. Igatahes, tagasi teemasse… see aiesecar oli küll väga tore, aga ta väidetavalt isegi ei teadnud, et pidi mulle sim-kaardi hankima ja palus jälle homseni oodata. Ma olin juba meeleheitel, aga siis pärast registreerimiskatset suutis ta mulle mingi poole tunniga kaardi hankida ja tööle saada. Jään talle vist elu lõpuni selle eest tänulikuks. Miks teised sellega seni hakkama ei saanud, ei hakkagi ma vist mõistma.
Registreerimine oli ka paras seiklus. Õigemini mitteregistreerimine. Me vist ei saanudki lõpuni üksteisest õigesti aru. Igatahes kindlalt väideti mulle, et jah, mul on aastane äriviisa, aga ei, ma ei tohi korraga siin üle 180 päeva veeta. Mis on kehvasti, sest mu tagasipilet on alles seitsme kuu pärast. 180 päeva aga saab täis aastavahetuse paiku. Kui ma siis uurisin, et kas ma võin korraks siis nagunii plaanitud Nepaali-reisi jaanuaris ette võtta ja siis tagasi tulla või ei ole mul nagu ka turistiviisa omanikel siis õigust kaks kuud maale siseneda, siis ühest vastust ei saanudki. Sain aru – loodetavasti õigesti – et võin küll tagasi tulla, aga kas ma pean siis end registreerima või mitte – räägime sellest kolme kuu pärast või detsembris. Arvan, et lähen kahe vahel ehk novembris. Samas miks ta kohe otsustada ei võinud? Väga loodan, et saan siiski loa tulla Indiasse reisima ja siit kaudu koju sõitma ja seda kõike ilma registreerimata, sest ma ei tea, kuidas üldse vajalikke pangadokumente ja muud sellist hankida.
Aga nüüd õhtu juurde. Iga reis peab ikka olema seiklus. Mõnes mõttes ei jõua ma ära oodata, et mulle töökoha lähedale korter leitaks, sest kui töö peaks lõppema kell seitse ja minu kodutee on ca pool tundi bussiga, siis ma ei peaks mitte viis enne üheksat laekuma. Teised peavad ju ka nii kaua mind ootama, et ilusti kõik koos sööma minna.
Tänase õhtu seiklus siis… ei jõudnud jälle bussi ära oodata. Enne tuli üks rikša jagamise pakkumine. Lolli peaga ei küsinud kohe hinda ja ega see juht inglise keelt rääkinud ka. Teine reisija aga läks juba umbes kilomeetri pärast maha ja kui ma siis küsisin hinda bussijaamani, siis ta nõudis 30Rsi ja keeldus taksomeetrit tööle panemast. Ma nõudsin kahtkümmet ja ta nagu noogutas, aga nende jah ja ei on ju samasugused. Püüdsin maha astuda, aga ta ei peatunud ja lõpuks nõudis mult ikka 30 Rs-i. Eriti super siis, et ta mu kaugliinide bussijaama viis, kuigi ütlesin korduvalt, et tahan Akota bussile jõuda. Sain veel veidi orienteeruda ja nii palju tõrjuda valget inimest varitsevaid rikšajuhti, et nad hakkasid minu kurjasid „No“-sid juba matkima. Jõudsin siiski õnnelikult umbes 300 meetrit eemal asuvasse õigesse bussijaama. Piemdas on päris õudne üksi ekselda, kui pole aimugi, kas oled isegi õige koha lähedal, aga üks ingliskeelne inimene juhatas mind vabatahtlikult õigesse suunda.
Ootasin siis hoolega bussi. Oma kolmveerand tundi. Kuni jälle tuli esimene korralikult inglise keelt rääkiv inimene ja tegi mulle selgeks, et viimane buss läks tunni aja eest. Tundub, et bussid ongi mängust väljas, kui viimane kodubuss lahkub pool kaheksa. Tõenäosus sellele jõuda on nullilähedane. Aga ma ei ole veel päris kindel selle väite õigsuses, sest minu meelest esimesel korral ma ka nii vara bussijaama ei jõudnud. Või jõudsin? Kes teab… Ja kõik kohalikud muudkui suunavad mind rikšadele. Teistega rikšat jagades tuleb see päris odav, aga ma ei oska veel hästi õigeid rikšasid tabada ja mulle ei meeldi rikšad nagunii. Buss on poole mõnusam ja puhtam. Ja kordades odavam. Igatahes… kohe kui alla andsin ja kurjalt riksat otsima läksin, sattus mulle ette õiges suunas minev rikšajuht. Ta lubas mu lausa 5Rs-i ehk bussipileti raha eest Akoda Gardenini viia, aga ta võttis peale veel kuus inimest. Kui eile rääkisin teile neljainimesesõidukist – motikast, siis täna kaheksa inimese sõidukist – rikšast. Tegelikult oleks seal mõnus kolmekesi, äärmisel juhul viiekesi. Aga meid oli kaheksa. Ja kui mu kõrval olev tüüp mind käperdama hakkas, siis olin lausa nii šokis. Liigutasin ja ta võttis käe minu pealt ära. Karjuma ei hakanud ja mängisime mängu, et midagi ei juhtunud, aga mul oli isegi veel maha minnes kange tahtmine kõigile kuulutada milline pervert ta on. Vastik vanamees. Enamik hindusid ju isegi ei lähe teistele vastu. Tema toetus algul vastu mu külge, aga siis üritas rinda silitama hakata. Ei läinud läbi. Aga ma nii loodan, et ma saan hea regulaarrikša diili.
Kodus ootasid mind juba Rick ja Joy ja Lily koos kohaliku sõbraga. Käisime koos pitsat söömas ning pesin taaskord pesu. Käsitsi pesta ei ole üldse tore. Oo, pesumasin! Oo, kuivati! Hindan teid juba praegu palju kõrgemalt. Huvitav, mis kell ma homme välja minema pean, et odavalt õigeks ajaks tööle jõuda ja enne leida koht, kus viimased tuhandelised lahti vahetada?
P.S. Enam ei ütle ma kellelegi, palju ma teenin, sest selgus, et minu jaoks on seda ülivähe, kuid Priyanka teenis juba enne vähem kui mina ja nüüd on karmi valiku ees, kas nõustuda veel suure palga alandamisega või ära minna. Mul on temast nii kahju. Tal on ju ka kõrgharidus. Aga ma pean hetkel iseenda eest seisma. Kohati tundub mulle nagunii, et mul ongi kohalikest palju kõrgem kvalifikatsioon. Näiteks, erinevalt inglise vana koloonia asukatest tean ma, mis on London ja räägin ilusat inglise keelt. Või noh… ilusamat. Ja ma suudan paremini tervikut haarata. See aga pidi olema üks minu nõrkustest, nagu eelmises töökohas selgus.
Ajakirjanikuna on siin ka sellepärast huvitav, et kohtan nii paljusid erinevaid karaktereid. Tasuta sõidutavaid rikšajuhte ja petiseid; pikaküünelisi meeskonduktoreid ja haisvates kohtades laulvaid rikšajuhte; väikseid lapsi, kandmas süles veel väiksemaid lapsi. Täna nägin oma tänaval ka esimest siga. Enne tänast ei olnud ma kuulnudki, et siin ka sead hulguvad, aga siis nägime pimedas kole ümarat koera. Nüüd ootan huviga vaid ahve. Homseni! Püüan hommikul enne tööd postitada. Ei taha tegelikult töö ajast logeleda, aga siiani pole väga palju tööd olnud. Eks näis, mis homme saab. Pidime kah päeva jooksul tõestama suurele Bossile, mis on meie maksimum. Kaamera valvsa pilgu all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar