Eriline aeg

Imelik on seda küll avalikult välja öelda, aga meie pere jaoks on see koroonaviiruse olukord hetkel üsna mõnus. Saame me ju kõik kauem kodus olla. Ärge saage valesti aru, mina olen kodust töötanud juba kolm nädalat kahe erandliku päevaga.

Alguses jäin ma haigeks, aga ma ei usu, et see koroona oli või on, sest ma olen siiani ainus, kes köhas ja nohus, aga päris terve ka veel ei ole. Tavaolukorras oleksin ma end vast kontorisse vedanud või maksimaalselt paar päeva kodust töötanud, aga nüüd, kui inimeste hirm aina kasvas, tundus targem teiste meelerahu huvides eemale hoida. Ise ei saanud ma midagi rahulikult vedeleda ja puhata, vaid töötasin hoopis kodust voodist ja tegin lausa ületunde. Kui ma olin arvanud, et beebi kõrvalt kodus töötamine on võimatu ka siis, kui Lemmik lapse eest hoolt kannab, sest ta nõuab ikka minu tähelepanu ka, siis tegelikult on läinud päris hästi. Triibu justkui unustab ära, et ma seal suletud magamistoa ukse taga olen. Samas aga saame me ka lõunaajal üksteist näha ja mõnikord ka muidu hetkeks, kui tal igatsus peale tuleb või muidu kurb meel on. Ja just sellepärast ma arvan, et pole paremat aega pandeemiaks, kui see, kui sul on väike laps ja su partner on nagunii lapsehoolduspuhkusel, kuigi ka mina eelistaksin mitte igapäevaselt mõelda nii traagilistele asjadele, nagu selle viiruse levikuga kaasnevad.

Eelmisel nädalal, kui ma kontorisse naasesin, saingi ma seal olla vaid kaks vajalikku päeva, et olla kohal mõnel koosolekul, milles oli mul vastutav roll ja seejärel soovitati meil kõigil juba koju minna ja võimalusel jääda. Nii imelik oli kolleegidega hüvasti jätta ja poolnaljatades öelda, et näeme sügisel. Nüüd aga tundub, et ehk saab sellest naljast tõsi. Enam meid igatahes kontorisse ei lubata, kui just pole hädavajadust ja ka esimesed kolleegid on nakkusekahtlusega. Mitte, et me kinnitust sellele saaks, kui nad just nii haigeks ei jää, et haiglaravi vajaksid ja seega ka testitud saaksid.

See testimise teema on üldse selline, et ma ei oska seisukohta võtta, kas peaks massiliselt testima või mitte. Ühest küljest ju oleks hea, kui meil kõigil oleks realistlikum pilt sellest, kui paljudele see päriselt külge hakkab ja kui raskelt seda põetakse. Samas kui testid ka peiteajal midagi ei näita, siis on ju raske teada, kes on päriselt haige ja kes mitte ning arstidel on niigi ülekoormus.

Rootsi on praegust olukorda võtnud teiste riikidega võrreldes väga rahulikult. Alles nüüd hakatakse suuremaid lapsi koduõppele suunama ja vaikselt vist liigub sulgemisetrend ka algkooli poole. Nägin mingit uudise pealkirja, et x-ametite esindajate lapsed on ka edaspidi kooli oodatud. Seega teised vist mitte.

Mina pistan oma nina hetkel kodust välja vaid paar korda nädalas, et end veidi sirutada, jalutada lapsega või osta hädavajalikku. No ei ole me veel professionaalsed etteplaneerijad ja hulgi ostjad, kuigi tegin ka üle pika aja suure netitellimuse toidule ja nüüd on meil üht-teist siiski olemas. Samas värsket kraami peab ju ikka jooksvalt ostma või keegi siin külmutab ka piima ja salatit? Kas see üldse toimiks?

Triibu on siiski saanud oma väikeste sõpradega veidi suhelda. Eelmisel nädalavahetusel käisid meil lausa kolm perekonda pannkoogihommikul, aga muidu on mu lemmikpoisid käinud ühekaupa playdate'idel kodudes. Suurtesse mängutubadesse hetkel meid ei kisu ja nüüd on neist osad suletud ka. Samas oma trennikaardi võin vist korstnasse kirjutada, sest nemad on jätkuvalt lahti. Mina lihtsalt ei taha hetkel rühmatrenni minna. Eriti, kuna minu omas reaalselt katsutakse üksteist ja aeletakse maas. Üldiselt on see lõbusam kui kõlada võib. Minu teada võib siin jätkuvalt kuni 500 inimesega üritusigi korraldada.

Me pidime sel nädalal minema Russell Howardi stand-up'i vaatama ja see kontserdipaik jälgiski täpselt seadust, lubades nüüd üritustele kuni 499 inimest. Ma saan neist majanduslikus mõttes aru, aga see tundus kui nõme nali. Õnneks meie välismaise aristiga üritus lükati täiesti edasi. Muidu oleksime me ise sellest loobunud. No ei tunne ma end turvaliselt nii suure seltskonnaga kinnises ruumis pikalt ninapidi koos istudes.

Eile jalutasime pikalt sõpradele külla ja isegi kallistasime üksteist, kujutage ette. Samas teel möödusime ägedast mänguväljakust, mis oli rahvast puupüsti täis ning kohal olid isegi food truck'id. See tundus jälle liiga palju mu jaoks antud olukorras, kus kodumaal inimesed kummikinnastega poes käivad.

Ma ei tea, mis siin õige lahendus on ja ise ma väga seda haigust ei karda. Küll aga saan ma aru vajadusest igasugust haigestumist vältida, et arstide töökoormust ise mitte suurendada ja veel hullem - kellegi surma eest vastutada. Seega olen tänulik, et mul on võimalik töötada kodust ja kuigi tööd on hetkel meeletult palju, siis hea, et on. Praegu, kui meie töökohad veel kuuldavalt ohus ei ole, on meil võimalik pakkuda ise teistele abi ning toetada kohalikke väikeseid söögikohti, et nemad ka selle aja üle elaksid. Me räägiksime justkui sõjast, kuigi sellist hirmu mul veel ei ole. On lihtsalt teadmatus ja mõned kahtlaseks muutunud reisiplaanid. Siiani on meiega aga kõik hästi.

Lapsevanemate võidujooks parema tuleviku nimel alga!

Tegelikult algas see juba ammu ja ma ei räägi siinkohal arendavate mänguasjade kokkuostmisest, mida ma ka nagunii teen. Meie tulevikuplaneerimine algas juba enne Triibu sündi ja reaalseteks tegudeks sai see siis, kui Triibu oli seitsmepäevane ja sai omale isikukoodi. Siis kohe pani Lemmik ta lasteaedade järjekorda, sest see oli esimene ja ka viimane aeg, et oleks lootust saada koht soovitud lasteaeda või vähemalt ühte viiest meie soosikust.

Tol hetkel olid meie teadmised veel siiski üsna poolikud ja mina nii ametis uue elukorraldusega harjumisega, et ma isegi ei vaadanud, kuhu ja mis ajaks Lemmik Triibu täpselt registreeris.

Sügise saabudes tegi ma veel nii palju ettevalmistusi, et käisin külas kõigis meie piirkonna lasteaedades, kaasas pikk nimekiri küsimustega mind huvitavatel teemadel, mille vastused hiljem värviliseks tabeliks koondasin. Juba külaskäikude põhjal oli selge meie favoriit ja seda valikut toetasid ka tuttavate kiidusõnad. Teised panime paremusjärjekorda juba mu tabeli põhjal. Aga siis selgus tõsiasi, et meie lemmikkohta pole meil lootustki sisse saada. Registreerusime küll absoluutselt esimesel võimalusel, aga järjekorras olime ikka viiekümnendad kuni kahekümnele kohale, kuhu ka võetakse eelisjärjekorras neid, kel vanemad õed-vennad seal juba ees. See pole aga ainus kategooria, mille alusel eelisjärjekorda saab, aga muud pole nii olulised hetkel. Igatahes, ma olin päris kurb, kuid püüdsin paratamatusega leppida. Lisaks ega teised kohad nüüd ka nii kehvad ei olnud.

Nüüd talve lõpus aga hakkasime me kuulma siit ja sealt, kuidas tuttavatele on lasteaiakohti pakutud ja osadele ka meie soosiklasteaedadesse. Mu peas hakkasid häirekellad kergelt lööma, sest meiega ei olnud keegi veel ühendust võtnud ja ometi me tegime kõik õigesti. Veel õigemini oleks saanud teha vist vaid siis, kui oleks lapse varem sünnitanud, aga sellel on ka oma miinused. Igatahes, hakkasime vaikselt uurima, mis värk on. Esiteks selgus, et me olime alguses omast tarkusest avaldanud soovi lasteaiaga septembrist alustada, nagu Eestis kombeks. Viga! Suur viga!

Kui ma hakkasin lugema meie omavalitsuse lasteaiareegleid lõpuks, siis seal oli küll kirjas, et järjekord ei muutu ka siis, kui otsustame muuta lasteaiaga alustamise aega, mis minu loogika kohaselt tähendab, et vahet pole, kas august või september. Kui me oleme järjekorras viiendad ja võetakse viis uut last, siis koha saame me ikka. Reaalsus aga on midagi muud, nagu ma nüüd aru saan ja ma ei saa ikka veel aru, kuidas rootslased oma eelisolukorras laste üle veel arvestust peavad. Helistasime ka omavalitsusele, et nõu küsida ja nemad soovitasid ka ikka igaks juhuks augustiks soovi avaldada. Et muidu täidetakse augustis, kui hooaeg traditsiooniliselt algab, rühmad ära ja siis septembris võid sa ju esimene olla, aga kui kohti pole, siis pole. Riik küll garanteerib mingi koha kusagil, aga see võib olla juba kaugel ja kui õnnestub saada koht näiteks oma paremusjärjestuse viiendas lasteaias, siis tõenäosus vahetada oma päris lemmiku vastu on üliväike ning nõuab uuesti järjekorraga liitumist. Ehk siis ma hakkasin vaikselt närvi minema. No ok. Mitte nii vaikselt.

Eile, kui me siis muutsime Triibu septembrilapsest augustilapseks võtsime me ühendust ka oma paremusjärjestuse teise lasteaiaga, et uurida, kui kaugele me nende järjekorras liikunud oleme. Siis selguski, et septembriks oleme me esimesed, aga kui me reaalselt tahame kohta saada, siis neil on hetkel veel kolm perekonda, kes ei ole öelnud, kas nad siiski tahavad nende lasteaeda tulla ja meie saatus sõltub nendest. Neil on aega viis päeva otsustada. Mulle aga hakkas tunduma, et me oleme rongist maha jäänud ja nüüd hakkamegi igapäevaselt oma pisikest kuhugi linna teise otsa viima ja tagasi tooma selle asemel, et ta teel tööle kodust mõnesaja meetri kaugusel olevasse lasteaeda poetada. Ja selliseid on meil neli.

Täna aga juhtus ime. Või mingi kapitaalne error. Me enam ei tea. Igatahes saime me järsku sõnumi, et kui soovime, ootab Triibut koht me absoluutses lemmiklasteaias. Ma olin nii õnnelik, et kilkasin tänaval töölt koju jalutades. Olime nädalavahetusel käinud lasteaedade mänguväljakuid testimas ja ka selles osas oli me lemmik teistest peajagu üle. Ma tahaksin ise käia lasteaias, mille hoovis on lisaks tavapärastele atraktsioonidele suured kivid, mille otsa ronida, muru ja mäed, mängukohvik, Sherwoodi mets ja palju muud. Meie esimese alternatiivi hooviks on pisike asfalti ja kunstmuruga kaetud ala, kus kõige noorematele on üldse vaid aedik palja liivakastiga. Kurb lihtsalt. Me oma koduaed on palju etem.

Nüüd aga selle juurde, miks me ei julge täna siiski tähistada. Rääkisin ühe tuttava emaga, kelle laps on sama vana ja samade lasteaedade järjekorras. Nemad olid eelmisel nädalal võtnud vastu koha meie teise koha lasteaias, sest neile öeldi konkreetselt, et esimese lasteaia rühm on juba komplekteeritud. Nad küll otsustasid uuesti järjekorda astuda, aga vähemalt oli neil kindlustunne, et koht on olemas ja selle teise koha rektor on nii tore. Täna aga olid ka nemad saanud pakkumise meie kõigi lemmiklasteaeda. Kuidas??? Ma alguses mõtlesin, et ehk on see lasteaiavärk siiski paras õnneloos ja kui teised piirkonna lasteaiad asusid värbama varem, siis ehk nõrgema närviga tegelased võtsid vastu esimese pakutud koha ning seega kukkusid me lemmiklasteaia järjekorrast välja või siis selle lõppu. Aga kui too lasteaed on siiski juba täis broneeritud, siis mille arvelt meile kohti pakutakse praegu ja kuidas see kõik lõpeb - ma ei tea. Igatahes me kas kukume väga valusalt või lõime tõenäosusteooriat ja seega jääks ära üks stressiallikas ka tulevikus, kui me peaksime veel lapsi saama, sest nad saaksid eelisjärjekorras juba meie lemmik lasteaeda. Ja sealt eelisjärjekorras edasi seotud heasse põhikooli ja siis juba vastavalt oma huvidele edasi keskkooli ja ülikooli ja kas või presidendiks.

Kirjad Kahele Triibule 37

Mu kallis,

Jälle on nii palju juhtunud.

Esiteks su kõndima õppimine on nii äge! Sa küll alustasid üsna tasa ja targu, aga nüüd üllatad meid iga päev sellega, kui palju sa järjest samme teed või vahepeal näiteks peatud või keerad end ümber. See kõik nõuab juba tõsisemat koordinatsioni ja enam ei ole su jooksusammud ainult justkui kukkumise vältimine ja zombijooks, käed üleval. Seda muidugi esineb ka. Millalgi eelmisel nädalal õppisid sa ise ka end maast püsti ajama - ilma abivahenditeta. Kõigepealt ajad sa pepu upakile, jalad sirgu ja siis tõukad enda käed ka maast lahti. Ja siis, nagu ka muude asjade puhul viimasel ajal, kui sa endaga rahul oled, hakkad sa plaksutama ning vaatad ootusärevalt, kas meie ka sind kuidagi kiidame ja märkame. Märkame küll, mu kallis, ja rõõmustame koos sinuga.

Sa oled üks tohutu mürgeldis. Vastlapäeva puhul ronisid sa üles väga järsku kaldega ja libedast kaubanduskeskuse liumäest ja troonisid ainsa beebina seal tipus koos endast palju vanemate lastega. Mõni neist hoiatas teisi, et nad sulle kogemata haiget ei teeks, aga tegelikult oskad sa ise ka enda eest juba üsna hästi seista.

Kodus ronid sa ka igale poole ja oled seetõttu muhkude ning sinikatega pidevalt kaetud. Lisaks võitlusarmid kaklustest Erosega, aga sa ise alustad tavaliselt. Samaa ei ole sul mitte mingit ohutunnetust ja vahel on meil su vanematena sind õudne kõrvalt vaadata. Iga kord ei õnnestu meil ka õnnetusi ära hoida. Veel meeldib sulle end selg ees kuhugi korduvalt heita. Kui veab, on su taga pehme tekk või diivan. Kui mitte, siis minu põis, puusakont või kõva sein. Samas õnnetused ei hoia sind eemal korduskatsetest.

Sulle meeldib viimasel ajal kõiki üsna tugevalt patsutada. Ma ei kutsuks seda löömiseks, sest sa ei tundu sellega proovivat otseselt haiget teha, aga vahel on täitsa valus meil kõigil. Juustest sikutada ja hammustada oskad sa ka, aga neid oskusi praktiseerid vähem.

Samas oled sa vahel meeletult armas. Näiteks kui sa tunned end häbelikuna, siis paned sa oma pea mu õlale. Või teed küsimise peale mahlaseid musisid. Teinekord aga hoopis pakud armulikult oma otsaesist, et me saaksime sinna musi teha. Sulle jätkuvalt meeldib magada meie küljes - ühte või teistpidi. Vahel näen ma seetõttu unes, et mind kägistatakse, sest sa reaalselt surud mu kõrile. Teinekord aga leiad sa mõne armsama poosi. Näiteks paned oma pea vastu minu oma või kolid kaenlaauku.

Me muutsime jälle kõvasti su magamiskorraldust. Esiteks eemaldasime me oma voodilt jalad ja sinu omalt taas ühe suvel sinna lisandunud seina, sest vangisolemisega sa ära ei harjunudki ja kõrgelt oskad sa ka üsna ilusasti alla tulla, jalad ees. Seega tundus mõistlikum lasta sul seda lihtsalt veidi kontrollitumates ja turvalisemates tingimustes teha. Nüüd lähed sa vahel lausa ise oma voodisse, mis on ikka meie oma vastas ning teinekord uinudki sa ise seal. Ma ei pea sind enam enne oimetuks tissitama, kuigi tissisõber oled sa ikka.

Viimased kümmekond päeva oleme me ka üsna kõvasti vaeva näinud, et vabaneda su öösiti (loe: öö läbi) söömise harjumusest. Esimene õhtu läks täiesti aia taha. Teisel ööl jäid sa issiga meie tuppa ja mina magasin külalistetoas ja me saimegi hakkama nii, et sa sõid enne uneaega ning uuesti alles kella nelja paiku ning seejärel taas alles hommikul. Ma tahtsin seda harjutamist teha võimalikult pehmelt, aga ei kujutanud samas ette, kuidas ise unesegasena sind endast öösel eemal hoida ja seetõttu valisime me variandi, kus ma magasin teises toas. Kolmas öö olid sa hästi kuri ja jaurasid keset ööd kolm tundi, nii et ma tulin tagasi meie tuppa magama, aga see ka ei aidanud.

Neljandal ööl sain ma esimest korda üle aasta vist viis tundi jutti magada. Sama juhtus ka viiendal ööl ning kuuendal lausa kuus tundi. Ma olin nii üllatunud ja puhanud. Seejärel pakkis issi mu külalistediivani kokku ning ma tulin tagasi meie tuppa, aga edasi on meil läinud üle küngaste ja kändude või kuidas see eestikeelne väljend oligi... Mõni öö on mul rohkem jaksu ning sa uinud taas ilma söömata. Teinekord pole mul aimugi, mis kell on ja sa saad oma tahtmise, sest ma ei jaksa lihtsalt üleval olla ja võidelda sinuga.

Selge aga on see, et juba praegu magad sa pikemalt ja paremini, olgu selleks siis meie voodite muutus või söömise muutus või hoopis see, et olude sunnil oleme me hakanud magamistoa ust kinni hoidma õhtuti, kui ainult sina magad. Mulle küll ei meeldi sind niimoodi üksi jätta, aga sa hakkasid magamamineku ajal magamistoast põgenema ning röökima, kui me seda ei lubanud. Seega nüüd on nii, et uneajal ütled sa head ööd oma teisele vanemale kusagil mujal toas, misjärel sina ja üks meist suurtest läheb magamistuppa ning sulgeb enda järel ukse. Seda sa hetkel aktsepteerid, aga mingit edasi-tagasi käimist mitte. Kui issi julgeb tulla magamistuppa ja siis proovib taas ära minna, siis kuulevad su protesti kõik naabrid. Sama juhtub siis, kui sa ootamatult mind märkad.

Muide, sa saad lõpuks Nokiat paitada. Tal on innaaeg ning ta on erakordselt lahkes tujus. Nägin sind ükskord isegi oma pead tema peale toetamas ja isegi mulle ei ole see tavaliselt lubatud.

Sinuga on igatahes huvitav ja meil on jätkuvalt väga hea meel ning hämming, kuidas nii äge väike inimene küll meie juurde sattus.

Armastusega,
Emme

Beebiga Kuubale

Panen kirja veidi meie reisimuljeid, aga seekordne postitus tuleb vist tavapärasest informatiivsem ja palju pikem, sest kui ma ise otsisin enne reisi infot selle kohta, kuidas seal riigis beebiga reisimine võiks käia ja kui lihtne või keeruline olla, siis isegi ingliskeelses ei olnud eriti infot. Nüüd on mul oma kogemus ja ehk on sellest kellelegi teisele kasu.

Meie plaan oli võtta aastase rõõmurulliga, kes samas vihkab autosõitu, ette kahenädalane Kuuba reis, kus nii kohale kui ka tagasi tulemiseks tuli teha kolm lendu, mis võtsid aega pluss-miinus 20 tundi. Otsustasime püsida tuntud turistimarsruudil, aga käia vaid Havannast ida pool ja mitte hakata pendeldama mõlemale poole, et külastada ka populaarset Vinales'i, sest lugesin hoiatusi, et teed on seal kehvad ja sõitmine võtab aega. Lisaks on rendiautod väga kallid ja kuna me plaanisime pikemaid otsi teha vaid korra iga paari päeva tagant, siis eriti mõttetud. Kuubas pidi aga olema veel ka selline reegel, et kui juhtuma peaks inimohvritega õnnetus, siis venib puhkus kohe palju pikemaks - kuni aastapikkuseks, sest enne koju ei saa, kui kohtuveskid on jõudnud kõik läbi närida. No ja kes tahaks riskida võõral maal vanglas ootamisega!? Niisiis meie valisime bussid ja taksod, aga sellest hiljem.

Meie kahenädalane veebruarikuine reis kulges marsruudil Stockholm-Amsterdam-Panama-Havanna-Trinidad-Playa Giron-Varadero-Havanna-Panama-Pariis-Stockholm. Lendasime ilma puhkepeatusteta.

Broneerisime ette ära kõik majutuskohad, ajasime juba Rootsis korda, turistikaardid (viisad), ostsime reisikäru, mis ei ajanud pangakontot lõhki ja sääsevõrgu, sest lugesin, et ühes me plaanijärgses sihtkohas on palju moskiitosid.

Natuke närveerisin ka. Ega lapsel ei löö sünnipäevaks saadud vaktsiinide kõrvalnähud just reisi ajal välja? Kuidas reageeritakse kuuetunnisele ajavahele ja 22-tunnisele reisile kolme lennukiga, aga selle osas pakkusin, et toriseb rohkem elukaaslane. Kas meid peedistatakse kaua keset ööd Havanna lennujaamas, nagu olin kuulnud, et võib juhtuda? Eriti, kui on selline situatsioon nagu mul, et elukohariik erineb kodakondsuse riigist. Püüdsin isegi Rootsi kodakondsust sepärast taodelda, aga ootan seda siiani edasi ilma igasuguste vahepealsete update'ideta. Kuidas muuta kohapealsed auto- ja bussisõidud beebile võimalikult turvaliseks, oli üks mu suuremaid muresid. Olin taaskord lugenud, et seal on isegi turvavöödega kehvasti. Lisaks ei julgenud lasta lennujaama pagasipostel oma hälli retsida. Vaatasin küll valmis häid kasutatud toole ainult reisi jaoks, aga lõpuks ei hakanud ostma ja vedama veel ühte rasket asja teades, et seda üsna tihti kuhugi nagunii kinnitada ei ole.

Kust leida kvaliteetset beebitoitu jms oli veel üks mu küsimusi. Õnneks Triibu sööbki juba parema meelega meie toitu, nii et me võtsime kaasa vaid käputäie püreesid peamiselt sinnalendude üleelamiseks. Etteruttavalt võin öelda, et aeg-ajalt nägime poodides beebipüreerid, aga siis äpselt ühte sorti korraga ja kes teab mis koostisega. Käisin neist kaarega mööda.

Ootusi meil sellele reisile eriti ei olnud. Väga palju ette ei googeldanud ka, et mida täpselt kus kindlasti tegema ja nägema peaksin. Tahtsin lihtsalt seda väga teistsuguse ühiskonnakorraldusega riiki kogeda. Olen aastaid mõelnud, et tahan külastada Kuubat enne, kui see väga palju muutuda jõuab, aga nüüd on mul selle mõtte pärast häbi, sest teised peavad ju elama neis tingimustes iga päev. Meie jaoks aga on see vaid ajutine seiklus. Muutused on kohalike jaoks positiivsed. Igatahes põhimõtteliselt teise maailma otsa minek tundus nii teistsugune ja põnev aga seega veidi hirmutav ka.

Muideks, vahetult enne meie reisi oli sealkandis ookeanis korralik maavärin ja Kuuba sai tsunaamihoiatuse, mis pani küll hetkeks me reisiplaanid veidi kahtluse alla, aga õnneks ei saanud tõeks. Küll aga räsis Kuubat paar aastat tagasi kõvasti orkaan Irma, nagu kohapeal teada saime.

Meie reis algas hästi vara - hommikul kella kuuese lennuga. Minul aga ei tulnud sellele eelneval ööl tunde und, nii et võtsin pika teekonna ette üsna magamata seisus. Postel oli õnneks parem uni.

Mis me kaasa võtsime? Lapsele igaks päevaks body ja poole vähem pükse. Sest rohkem lihtsalt ei leidnud mugavaid. Lootsin, ta väga ei rokasta ega leki kusagilt, sest pesemisvõimalustele me väga ei panustanud sel reisil. Lisaks paar pidžaamat ja pusa, ports sokke, paar mütsi, uv riided ja ujumismähkmed. Käputäis mänguasju. Valikusse jäid sensoorne raamat, üks auto, kõristi, baby banana, vedamisloom, kaks näpunukku ja üksteise sisse käivad topsid. Iseendale võtsime poole vähem asju. Lisaks soovitatud vetsupaber igaks juhuks, snorgeldusvarustuse, asendamatu Flyclicki ja uue käru, nagu te juba teate.

Tagant järele tean, et mõni body oleks võinud ka vähem olla, aga üldiselt oli hea, et oli varuks. Kohapealt oli üsna keeruline leida meie lapse suuruses riideid. Lapse lemmikuteks osutusid aga vaid üksteise sisse käivad topsikud ja nt veepudelid. WC-paber oli ka hea soovitus. Meist jäi küll enamik sellest Kuubale maha - kasutamata kujul - aga oli kohti, kus muud paberit lihtsalt ei olnud.

Kõige suuremaks küsimuseks said mähkmed. Kodus oleme me viimased 11 kuud eranditult riidest mähkmeid kasutanud. Eestis käies ka. Kuuba pesemisvõimalusi - eriti ringi reisides - ei teadnud ja sealset poevalikut ei usaldanud. Seega raske südamega ostsime kaasa kolm pakki Liberosid. Teised emmed, kuidas te seda haisu talute? Mul oli juba reisile eelneval ööl praegu raske, et teine haises  kaisus.

Tagant järele olen taas meie valikuga rahul. Väga turistikates kohtades küll müüdi mingeid mähkmeid, aga olin kuulnud, et need pole nii head, kui meil kodus. Lisaks pidasid ühekordsed jalas pikemalt vastu kui riidekad, kordagi lekkimata ja see muutis igasugused pikad sõidud palju mugavamaks. Kodus aga kasutame juba riidekaid edasi, sest siinsetes tingimustes ei ole ka hullu veidi tihemini vahetada või lekete tagajärgi koristada. Meil üle jäänud riidekad sai omale hotelli basseinipoiss, kellel kodus kuu vanem preili ja ta oli väga õnnelik me pakkumise üle.

Esimese lennu elasime ilusasti üle. Triibu küll jorises juba enne õhku tõusmist, aga polnudki tegelikult hullu sel lennul. Lennuki võikud maitsesid ka. Ainult turvavööd ei meeldi talle.

Kui jõudsime Panamasse, oli kodus kel jubal palju, aga meil siiani kiiskas päike näkku. 11-tunnine lend Oliveriga oli puhas rõõm. Sõi, suhtles naabritega, pani miljon korda veepudelile korki peale. Mängisime sudokut ja solitaire'i. Jalutasime ringi vaid paar korda.

Lõpuks jõudsime kohale umbes südaööks ja Eesti aja järgi siis hommikuks, ise üsna magamata ja laps ka vähese unega. Kuuba nagu Indiagi tundub olevat kontrastide maa. Huvitavaid asju hakkas juba lennujaamas juhtuma. Nt WC-s ootasid meid ees peened sensoritega seadmed ja suur paberihoidik, aga ei lehtegi paberit. Olles oma asjad siiski aetud saanud, oli ukse taha tekkinud järjekord paberinutse käes hoidvatest naistest. Süsteem oli üsna samasugune nagu Riia bussijaamas veel viis aastat tagasi. Üks tädi jagab paberit vastavalt ette tellimisele ja küsib münte abi eest kraani käima jooksutamisel.

Teine naljakas koht oli passikontroll, kus paluti magaval beebil otse kaamerasse vaadata. Õnneks sobis lõpuks ikka niisama talle otsa vaatamine ka.

Muidu tundus tore. Päike paistis. Inimesed olid sõbralikud. Rääkisime kehakeeles ja üksikute Hispaania sõnadega, mis oli alguses küll väga keeruline, sest rootsi keel trügis kogu aeg vahele ja mu hispaania keel oli nii roostes.

Liikudes ajas tagasi, siis otsustasime Kuubal ööbida suures osas riikliku loaga kodumajutustes. Nii näeb rohkem kohalikku elu ja ega need hotellid ka siin eriti paremad pole. Peaasi, et toas konditsioneer ja riigi õnnistus on. Muidu võib ootamatult palmi alla tõstetud saada.

Meie esimene ööbimiskoht oli väga äge. Ainult pidime kogu kraami pidevalt mööda kõrgeid kitsaid treppe neljandale korrusele tassima. Tasuks oli me imeline ookeani, kindluse ja vanalinna vaade ning täiesti ok tuba. Puhas ja ruumikas. Oma vannituba koos sooja vee ja korraliku survega. Välja arvatud siis, kui vesi paagist otsa saab. Internet käis ka vaid korraks külas.


Kodumajutused pakuvad tihti soovi korral ka süüa. Meie hommikusöök oli täitsa okei. Igale maksjale suur puuviljataldrik, sai ja praemunad. Triibu sai ka kõhu täis.

Meie esimese päeva plaan oli niisiis leida transport ja tutvuda Havanna vanalinnaga, kus ka ise ööbisime. Seda soovitan küll soojalt. Öö hind ehk veidi kallim, aga transpordilt säästab raha ja eriti beebiga aega. Linnas nägime turistimassi vaid paaril tänaval. Mujal oli rahulik, välja arvatud igasugused sisseviskajad ja sigarimüüjad. Elukaaslane vastas viimastele iga kord, et vaid Triibu suitsetab ning läksime sõpradena lahku.

Kuubalased armastavad palavalt beebisid. Või vähemalt meie rõõmsameelset linalakka, kes ristiti jogurtibeebiks. Kõik tahaksid temaga jutustada, teda paitada jne. Lasen Triibul ise oma piirid seada. Restoranides lõbutavad ettekandjad ja kelnerid rõõmuga teda või on see pigem vastupidi. Vist mõlemat. Igatahes siis saavad lapsevanemad ka ise süüa.
Triibu sööb ka. Kõike, mida meiegi. Erandiks magus, alkohol ja väga vürtsikad asjad. Kaasa toodud beebibüreed olid juba peaaegu otsas nagunii.

Üllatavalt raskeks osutus toidupoodide leidmine ja isegi vee ostmine. Esimesel päeval ei õnnestunudki. Teisel päeval õppisin neid paremini tuvastama. Ka kõige suuremad poed on ilma reklaamsiltideta nõukalikult tühjad asutused. Siinsest seltskonnast vist vähesed mäletavad, aga tühjadest lettidest kuulnud vast ikka olete.

Enamik poode on nii elutoa suurused. Seal on täiesti tühju lette ja teisi, kus mõned kauasäilivad asjad reas.

Lõpuks leidsime ka ühe suure poe, kus oli isegi lihatooteid - suure leti peal kolm kunstiliselt paigutatud viilutatud singi pakki ja chorizo vorstid metallpurgis. Ma ei suutnud tuvastada, kust saadakse muna, leiva- või piimatooteid. Juurikaid-puuvilju ka poest ei leia naljalt. Kui joppab, leiad suvaliselt tänavalt käru pealt selliseid asju müüva tüübi ja lased end õnnelikult pügada, et laps banaani saaks. Muide, sibulamüüjad olid seal omaette kärudega ja neid nägin rohkem kui midagi muud.

Esimesse päeva mahtus ka hop on, hop off bussisõit. Tegime terve tiiru jutti ja nägime rohkem, kui muidu jõudnuks. Triibu sai samal ajal süles magada, kui oli enne teinud veidi mu süles akrobaatikat igati ilma turvavarustuseta.

Havannas on hästi palju ilusaid sammastega maju, aga ka väga palju lagunenut. Ka vanalinn ei olnud erandiks. Seda ümbritseva merevaatega promenaadi, Maleconi, ääreski on loodus hooneid armutult purenud. Seekord olla süüdlaseks orkaan Irma. Ometi elatakse ka seal akendeta majades edasi oma igapäevast elu. Muide, me esimene päev oli nii tuuline, et vastu kallast peksid väga mitme meetri kõrgused ookeanilained. Vaatepilt oli vapustav, aga ujuma seal ei kipu

Suure osa oma kahest päevast Havannas veetsimegi vanalinnas jalutades. Uus Beemoo reisikäru on end igati ära tasunud. Ma nimelt ei tahtnud maksta neeru hinda kiidetud Yoyo eest ja leidsin hoopis ühe mõistlikuma hinnaga isendi, mis küll ei mahu käsipagasisse, aga on suure kaarvarju, korralike rataste ja täislamavasse panemise võimalusega. Need olid minu jaoks olulisemad. Ja ma ei kahetse me valikut. See sõidab ilusasti ka kõige auklikumatel teedel, kus kõnnitee iga saja meetri tagant üles kaevatud on või lihtsalt käru laiust ära ei mahuta. Samas liiklust ei ole linnas palju ja vanu autosid on tõesti igal pool. Isegi meile tuttavaid Ladasid.

Meie esimese päeva missioon oli organiseerida endale transport Trinidadi. Valikus olid turistidele suunatud Viazul bussid, aga Viazuliga asjaajamine on nii segane. Nende pileteid saab ka netist ette osta, aga ainult teatud aja ette ja väikeses koguses. Meie soovitud reisikuupäevast hüppasid nad üldse üle ja emaili teel suhtlemisest abi ei olnud. Niisiis olimegi kohapeal viimasel hetkel teadmatuses, kuidas edasi liigume. Takso variant on ka, aga see on kas jõhkralt kallis - 250+ eurot - või tuleb taksot võõrastega jagada. Meile sobis ka see viimane variant ja me kodumajutuse peremees lubas proovida meile leida ühe sellise, aga läks hoopis kodust ära. Me ei tahtnud tervet päeva kulutada tema järele ootamisele. Oletasin, et ju on kõik korras, aga õhtul selgus, et nüüd peame palvetama, et siiski bussile kohad saame, sest tema meile ja me suurtele kohvritele transporti ei leidnud. No tore.

Teise päeva hommikut alustasime seega taas stressiga, et kuidas me siis Trinidadi saame. Võtsime takso bussijaama, kus elukaaslane seisis pool tundi erinevates sabades, sest milleks meile korralik märgistus. Et siis avastada, et bussipiletite ostmiseks on passe vaja ja neid muidugi meil kaasas ei olnud. 250 cuci eratakso eest ei tundunudki enam nii kohutav. Meie linna takso juhil aga hakkas vist meist kahju ja ta leidis ise meile selle shared taxi - collectivo, nagu seda siin kutsutakse. Lisaks saime veidi kauem magada ja need tulevad ööbimispaika järele. Hinnavahet ka bussiga eriti ei olnud. Takso on nagu pirukaauto ja mikrobussi ristsugutis, ainult et väga vana. Sellegipoolest on seal telekas, mis küll hetkel ei töötanud ja laes led tuled. Meie suured kohvrid olid usu ja peene nööriga katusele paigutatud, aga jõudsid ka kohale.

Ma enne ei rääkinud, aga me teise päeva linnatakso oli sama vana kui mu elukaaslase vanaema - 92aastane, nii et neile mõlemale võib mõned kulumisjäljed andeks anda. Nt sel lahtisel roosal iludusel vajus üks uks aeg-ajalt pärani lahti. Mis siis veel tutvavarustusest rääkida. Aga soe tuul ja päike nägu paitamas olid päris mõnusad. Oliver jäi taas süles magama ja mina nägin välja nagu vana joodik oma uue punase ninaga. Naised, olge targemad ja kreemitage end isegi, kui te ei tea, et kohe lahtise autoga pikema sõidu ette võtate.

See uhke suksu viis meid peale bussijaama veel Fusterlandia nimelisesse kohta. Googeldage. See on nagu austusavaldus Gaudile. Terve kvartali jagu mosaiiki.

Nipp Kuuba reisi planeerijatele: jätke Havanna jaoks endale rohkem kui kaks päeva. Me planeerisime küll kolme, aga kuna linnadevaheline transport liigub siin enamasti hommikuti, siis meil jäi aega natuke väheks, et saaks linnale pihta ja lõõgastuda.

Sõit Trinidadi võttis üle nelja tunni, aga Triibu oli vapper. Esimesed kaks tundi magas, teised kaks andis endast parima, et kaasreisijate tähelepanu võita ja võitis ka. Tal on uus komme oma jalg kellegi suunas välja sirutada, et siis teda kõdistataks.

Vahepeal ei olnud meil paar päeva mingit internetti, mis tegi elu veidi keerulisemaks, aga polnud ka väga hullu. Trinidadis on üksikud kohad, kus on wifi. Mitte tasuta, vaid enne ostetud tund aega kehtiva kaardi alusel. Olin sellest varem ka kuulnud, et tuleb vaadata ringi, kus avalikus kohas paljud ninapidi telefonis istuvad. Et seal järelikult on internet.Korraga saab osta kuni kolm kaarti. Kaardi paroolidega logid sisse ja aeg hakkab jooksma. Nüüd tean, et tihti on majutuskohtades sama lugu ja ju oli ka meie esimeses peatumispaigas, aga me ei saanud omanikuga üksteisest aru. Esialgu ta vist jagas meiega oma internetti ja pärast me mõtlesime, et ta internet on taas katki, aga kui me oleksime teadnud, et tuleb osta netikaart ja kust seda osta, siis oleksime saanud oma kaardiga ise wifisse logida. See võõrustaja aga ei suutnud meile seda ingliskeeles selgeks teha ega väga proovinud ka.

Trinidad ise meeldis meile väga algusest peale. Kuidagi mõnusam vibe on seal kui suurlinnas. Sobib paremini puhkuseks beebiga. Kui Havanna kesklinn on neljakordseid lagunenud hooneid tihedalt täis pikitud, siis Trinidad on ühekordsete värviliste ja palju paremas korras hoonete linn. Siin pidi ka kõige rohkem vanu autosid olema, aga mina nägin Havannas neid kõvasti rohkem. Lisaks rõõmsamale arhitektuurile on siin heas mõttes kapitalistlikum suhtumine. Nägin kohe mitmeid puuvilja ja lihapoode. Supermarket oli ka, aga üsna tühi siiski. Leidsime isegi beebiasjade poe ja ostsime mälestuseks suht suvalised lühkarid Triibule. Samas vaid paari kvartali kaugusel kesklinnast leidsime ka suured majad ja hobused-kanad nende taga.

Kui toidupoed on lagedad, siis turistipoed kraami otsast otsani täis. Kahjuks suveniire süüa ei saa.

Arvan, et suurt rolli meie meeldiva kogemuse juures mängis meie sealne kodumajutus ja selle pererahvas. Meie mõnus pesa oli omaette sissepääsuga otse sisehoovist, kus saime julgelt käru hoida ja Triibu sai roomata. Silma pidi tal siiski peal hoidma, sest seal on trepid, mis talle hetkel hullult meeldivad. Treppidest ronima pidime aga vaid siis, kui katuseterrassile minna tahtsime. Seal serveeritakse soovi korral õhtusööki ja on ka odav kokteilibaar. Muide, see on vist ainus riik, kus kookose eest võidakse kolm raha röövida, aga rummi lisamine tõstab hinda vaid neljani.

Pererahvas tutvustas meile kohe, kust mida leida seal linnas. Lisaks olid pidevalt kohapeal olemas tasuta puuviljad, mida Triibu ise võtmas käis ning külmkapp täidetud hea ja paremaga viisakate hindadega. Isegi raha saai omanikuga ausa kursiga vahetada. Ta korraldas veel meile taksosid, hoidis Triibut, kui me sõime vms ja pakkus meile mõistlikke ekskursioone. Nii mõnus, et ei tahtnudki lahkuda. Kui keegi Trinidadi minemas on, siis soovitan öömaja Trinidad la bella.

Esimesel päeval jalutasime linnas ja saime esimest korda tõeliselt head sööki - meie öömaja omaniku suguaste restoranis. Polnudki scam. Linn on pisike ja rahulik. Teed tõeliseks proovikiviks kärule. No kõige jõhkramad munakivikad, mida suudate ette kujutada. Käru aga oli jätkuvalt vapper. Ise tahtnuks vahepeal ropendada.

Ühel päeval aga käisime rannas. Elus esimest korda veetsin terve aja varju all, aga päikese keeramisega põlesid ikka jalad ära, kui Triibu mu rinnal magas. Tema eest kanname õnneks paremini hoolt, ärge muretsege. Triibu oli pikas uv-kostüümis ja nautis päeva. Sai ju liivast kive ja konisid korjata ning suhu toppida. Emme on tal aeglase reaktsiooniga ja konivarud olid lõputud. Vesi oli ilusam - sinine kariibi meri - aga lained hirmutasid. Ka liiva piiril istudes tuli vahel vett näkku. Põnevam oli kaldal linde piiluda ja jälitada. Tore oli ka kaasa võetud topsikutega mängida ja lamamistoolil turnida. Meie saime veidi kordamööda snorgeldada. Ette jäid aga vaid üksikud läbipaistvad kalad. Meie lootused olid ühe teise koha peal. Tahaks ju uut varustust proovida.

Õhtupoole käisime taas linnas bussijaamaga tutvumas ja söömas. Triibu otsustas maksku mis maksab sõbruneda restorani bändiga ja flirtis pikalt tänuliku publiku - prantsuse penskarite turistigrupiga. Tal on mingi uus komme naeru kõvasti välja pressima hakata, kuni kõik teised ka naerma hakkavad. Las lõbutseb. Seda ju ei hakka ära ka keelama.

Mänguasjadest, mille kaasa võtsime, on enim kasutust leidnud üksteise sisse käivad topsikud. Neid saab ka nt voodi taha visata, et emme-issi ka end veidi liigutaks ja need taas ära tooks. Kaasas on veel üks närimismänguasi, aga muud pole väga vaja läinud. Kohalik kraam ja meie asjad on huvitavamad. Nt sai ta otse puu alt ühe naturaalse kõristi. Lisaks päästame pidevalt erinevaid mitte meile kuuluvaid pulte.

Wc-dest veel: on kohti, kus küsitakse ca euro ja vastu saad juba ees ootava kellegi teise pissi, ei mingit vett ega paberit. Mõnes kohas toimetati ämbritega ning polnudki võimalik ise enda järelt koristada. Ühes kohas käis seal töötav tädi lausa pärast külastust korraks potinuppu kohale panemas ja vett me eest laskmas. Muul ajal oli nupp aknalaual. Samas mingid lambikohad üllatavad paberiga - küll õhukese ja augulise aga pehmega. Kindlam on Euroopast oma paber kaasa võtta.

Viimaseks Trinidadi päevaks olime broneerinud jeebi safari mägedesse kohviistandusega tutvuma, koske vaatama ja tiiki ujuma. Ka matk kuulus asja juurde. Kartsime veidi, kuidas see beebiga olema saab, aga oli täitsa okei. Matk oli vaid kolm kilomeetrit ning kõhukotiga täiesti tehtav. Kohvi serveeriti siin sidruni ja meega ning kõrvale pähklivõi snäkki. Ja ujumine oli super. Meie jeep aga oli mingi suht suvaline neljaveoline takso.

Kui Trinidad jäi seljataha, siis järgmiseks ootas ees pisike koht nimega Playa Giron, mis on tuntud sukeldumise ja snorgeldamise poolest. Saime veel lahkused oma hostilt kingitusi ja nad jäävad vist Triibut väga igatsema. Gironis on väga vähe autosid ja palju tööhobuseid veel. Saime kohe ka jalgratta taksodega sõita. Veetsimegi oma päeva rannas lõõgastudes, kuigi snorgeldamisega õnne eriti polnud. Muide, seal on üks suur hotellikompleks rannas, kuhu pääseb sisse ca 15 euro eest ja ees ootab buffee lõuna ning valliga piiratud lapsesõbralik rannariba, aga minu meelest oli see betoonvall nii kole. Liikusime hoopis kõrval asuvasse avalikku Playa Coco randa, mis oli imeilus ja kuulduste järgi puhtam ka. Seal aga pidi olema mõtet ka snorgeldada, kuigi meil vist ei vedanud ja kuhugi kaugemale kaljusele alale ka ei hakanud beebiga ronima.

Mulle sobivad kõik kohad, kus on värsket kookost saada. Siin tuli oma aiast tasuta. Lisaks oli meie majutuskoht ka mingit sorti loomade varjupaik ja nende aias vudisid ringi väga sotsiaalsed kilpkonnad, kes tahtsid pidevalt mu jalgevahelt läbi pugeda. Valisime sellise koha, et lapsel oleks tore ka siis, kui meie ühepäevase külastuse ajal juhuslikult kole ilm peaks olema. Reaalsuses aga kupeldas me broneeritud koha peremees meid oma naabritele. Ei tea, kas tal olid toad otsas vms, aga teda nägime me vaid hetkeks pärast saabumist ja veidi enne lahkumist. Asemele saime me aga väga nunnu koha ja veel armsama pererahva - kõige kodusema kodumajutuse üldse. Jääme igatsema oma igakülgset poputamist Playa Gironis. Triibu leidis sealt omale uued vanavanemad.

Meie järgmine sihtkoht oli kõige turistikam koht üldse - rannalinn Varadero. Veetsime seal esimesed päevad taas ilma internetita, sest ei viitsinud lihtsalt kusagil päikese käes praadida neti pärast. Põrkasime seal aga kohe eraldatud rannas kokku suurema seltskonna teiste eestlastega. Nii jabur!

Varaderos on jälle imeilusad rannad ning suutsin kogemata valida meile öömaja kesklinna peatänavast väikese parkimisplatsi jagu eemale ja kvartali kaugusele rannast. Randa on seal muidugi palju. See ongi vaid üks paari kvartali laiune poolsaar, kus kogu üks külg on suvitajatele.

Liiv on seal mõnus ja kui kõige popimatest rannalõikudest veidi eemalduda, siis ka üsna puhas. Vesi sinisinine, aga lained olid karmid ja põhi hästi ebaühtlase kõrgusega. Iga samm oli üllatus. Mind ajas see närvi ja käisingi meie viie päeva jooksul seal vaid korra vees. Rannapuhkus missugune!

Varaderos aga oli ka palju hobukaarikutuure turistidele. Triibu hakkas aina rohkem hobustele osutama ning ühel päeval me siis tegie tiiru. Tema aga jäi loksumisega muidugi magama. Pärast sõitsime korra veel hobusega, aga seekord sellise rohkem massiveokiga, mis ka kogu me pagasi peale võttis ja ruumi jäi ülegi.

Varaderos müüakse nii rannas kui peatänaval kookoseid ja ananasse alkoga ja ilma. Pina coladad ananassi sees olid tõesti ägedad. Samas see oli ka ainus võimalus lapsele puuvilja osta, sest ühtegi muud puuvilja lähemal kui kõrvallinnas ei müüda - vähemalt me kaarikujuhi sõnul.

Samas siin Varaderos Kuuba parimad toidupoed. Leidsime isegi lapsele maitsestamata jogurtit ühest. On aga ka selliseid, kus on üks lett, üks riiul ja siis vähesed asjad seal peal hajutatult paigutatud. Peamiselt alko, mida on igas poes, ja konservid.

Poodidest veel: ühes poes on jogurtit, teises juustu, kolmandas vetsupaberit, neljandas lihakäntsakad peekoni nime all. Munadele oli Trinidadis suur eraldi pood. Lähim leivapood pidi Varaderos olemameist  11 kvartali kaugusel, aga meil vedas ja leidsime kodu lähedalt pitsarestost ka. Kümme minutit hiljem oli kõik läbi müüdud. Ma lõpuni ei õppinud Kuubal süüa ostma. Selline tunne, et kui midagi head näed, osta kohe ära, sest rohkem ei pruugi leida. Ahjaa. Leidsime lõpuks päris šokolaadi. Olime ka varem šokolaadipoode näinud, aga seal on olnud suvalised küpsised. Rariteetne kraam siin soojal maal. Lõpuks ostsime ka kohalikku Nutellat ja sõime seda leitud saiaga mitu päeva, kui nälg näpistas. Kohalike koolabrändidega saime ka sõpradeks, sest Cocat praktiliselt polnud.

Kuubal on igal pool kiiktoolid ning elu käib tänaval või tänavatasapinnal. Vabalt võid lahtistest ustest ja akendest kodudesse sisse piiluda.

Kohalikud kommertskeskused on suuresti vabaõhukeskused ja kohalike kogenemispunktid, kus on internet, söögikohad ja igasugust meelelahutust. Meile lähimas keskuses turiste eriti ei paistnudki, aga kohalikud mängisid seal paljajalu bowlingut, muusika möirgas ebatervislikult kõvasti ja kohal olid ka päevi näinud lõbustuspargi klassikud.

Viimasteks päevadeks kolisime kodumajutusest all inclusive kuurorti. Minu esimene kord. Tavaliselt ma väldin selliseid, sest igav, aga lapsega ja seiklusrikka reisi lõpetuseks on ikka kuradi mõnus. Me rõduvaade oli isegi reklaampiltidest parem imeilusa hotelli basseiniga sisehoovi ja taamal ookeanivaatega.

Hullasime terve päeva basseini ääres. Triibu paistis aga kogu ujumistundides õpitu ära unustanud olevat ja pröökas ka rahuliku lastebasseini peale. Ja seal olid aednikud, kelle käest kookoseid küsida.

Öösel tabas meid aga üllatusvihm - vannitoas. Unesegasena saime asjad kokku pakkida ja hotelli viimasesse ja vist kõige sitemasse tuppa kolida. Seal oli super niiske ja haises hallituse järgi. Ilusast ostetud vaatega toast ka enam ei haisugi. Hommikul suutis Triibu veel ühe klaasi peeneteks kildudeks korraldada ja rohkem laps põrandale ei saanud, sest olenemata lubadustest koristajat enne meeldetuletust ei saadetud ja siis ka nägin veel maas kilde. Viimased tunnid lubati meil siiski bussi basseini ääres oodata, Triibu sai uute fännidega hüvasti jätta ja asusime tagasiteele.


Me viimane kodu Havannas ei jäänud esimesele treppide poolest üldse alla, aga me olime tänulikud, et üldse sinna sisse saime. Jõudsime õhtul hilja ja meile antud aadressil ei paistnud ühtegi hoelli ega hosteli silti ning keegi ei reageerinud ka koputamisele. Palusime tänaval olnud ehituskuttidelt abi ja nemad helistasid broneeringul olnud kohalikule telefoninumbrile - meil endal oleks olnud röögatult kallis helistada. Igatahes, tundus, et telefon visati ära ja ehitusmehed tegid rahvusvahelist sümbolit, et see vastanu oli lollakas. Siis aga ilmus siiski keegu maja rõdule ja tuli viis meid hoopis ühe naaberhoone juurde. Ma ei tea, mis süsteem neil seal oli, aga saime oma toa kätte ja kustusime. Naljakas oli see, et suutsime nii esimese kui ka viimase öömaja samale tänavale broneerida.

Meie uhkes viimases toas olid viiemeetrised laed, aga ei ühtegi akent. Elasime üle ühe öö ka nii.

Teine katse Havannas meeldis meile kuidagi palju rohkem. Sattusime ilusamatesse kohtadesse. Soovitan seal suuresti vanalinna turistitänavate ja rannikul jalutamisega piirduda. Kõrvaltänavad on masendavad oma lagunenud ilusate vanade majadega.

Kuubalastel on igal pool puurilinnud. Meie Varadero esimese kodu kõrval oli lausa üks, kes vilistas catcallingu viisi. Tundsin end juba üsna ahistatuna :) Anyway, seal pidi olema mingi umbes selline reegel, et vabu linde puuri pista ei tohi. Kui tahad koju lindu, pead ta ise üles kasvatama. Ja nii nad siis ongi igal pool väikeste puuridega.

Süüa soovitan Havannas La Farmacia nimelises restoranis. Kui suurem osa Kuuba söögist on kehv itaalia köök, siis see oli üks pärlitest. Teiseks soovituseks on Trinidadis Trinidad 500. Ülejäänutesse tagasi ei läheks.

Kuuba ei ole just väga odav riik. Kohalikud teenivad küll väga väikeseid summasid, aga turistid maksavad nende kuupalga lõunasöögi eest. Eine kahele menüüst vabalt valitud pearoogade ja jookidega - vahet pole, kas alko või vaba - maksab ca 25-30 eurot. Iga vetsukülastus ka ca euro. Taksod alla 5 euro ei kunagi ka ühekilomeetrise sõidu puhul välja ei tule.

Lasime end ühel lahtisel vanal roosal Fordil lennujaama viia ja algas kodutee. Lennud möödusid ilusasti ja tagasitee oli ka veidi lühem. Esimesel Panama lennul oli meil hästi tore naabrineiu, kes Triibuga klappis - kes ei klapiks - ja me mängisime rõõmsasti terve aja.

Teine - kõige pikem - ehk öölend oli üsna ebameeldiv. Saime bloki esimese rea, kuhu saab need beebipesad kinnitada ja on palju jalaruumi, aga istmed piiretega ja vastikult kitsad. Ei leidnud kuidagi magamiseks mugavat asendit ja Triibu ei tahtnud seal pesas olla muidugi. Minul aga oli hirm, kui õnnestuski ta sinna magama saada, et ta ärkab vaikselt ja sajab sealt alla. Seega oli ta enamuse ööst mulle raskustekiks ja ma ise magasin vaid paar tundi. Teinekord olen targem ja pigem loobun pesast, et saada mugavamad toolid. Ahjaa, viimasel hetkel saime seal veel naabri ka, kuigi lennukis oli veel vabu kohti. Tüüp oli umbkeelne ja tegi kohe luba küsimata Triibust pilti, et sõbrale saata. Meie piiriks oli üks foto ja rohkem ta õnneks ei üritanud. Max ebamugav oli ikka seal tema valvsa pilgu all imetada.

Viimane lend oli osalt magamine. Ülejäänud aja pidin Triibut tegevuses hoidma, sest tema kannatus oli katkemas. Aga saime hakkama ja me beebi on siiski väga mõnus reisikaaslane.

Plaan oli, et beebi toitub reisil suuresti värskest kraamist - puu ja juurviljadest. Tegelikkuses ei olnud Kuubal vähemalt hetkel erilist valikut. Olid banaanid, papaiad, guavad, ananassid, vahel kurvameelsed arbuusid ja ühel korral leidsime ka pirne. Ise sõin ennast ananassiks. Kuuldavasti olla kuskil ka apelsine-mandariine, aga meie neid ei leidnud ja isegi apelsinimahla pähe - kui seda üldse oli - sai mingit magusat ja veega lahjendatud solki.

Hommikusöökideks oli alati mingi munaversioon, enamasti omlett, sai, imepisikesed juustukillud, vahel näpuotsatäis kurki või üsna õnnetuid tomateid. Ainus, mida neil oli rohkem kui siinpool sood, oli kakao. Seda oli kohe mitu-mitu marki poodides.

Juurikatest oli kõige levinum roheline paprika, mis minusugusele paprikavihkajale isegi maitses mitmes koosluses. Lisaks pea alati oad ja riis, mingi kartuli magusam sugulane ja sibul. Uhkes hotellis oli ka porgandi- ja mingit lehtsalatit.

Triibu sõi vahelduva eduga kõike seda ning veidi meie lihasid sinna kõrvale. Leidsime ka kaerahelbeid, et hommikul putru teha, aga need ei keenudki ühtlaseks massiks. Alla läksid samas ikkagi üsna edukalt. Suures osas elasime ka soojalde singi-juustu saiade peal kõik kolm ja need olid täitsa maitsvad samas, kui vahel sai mingit roosa looma vorsti, mille sisu jääbki mõistatuseks vist. Seega, kui keegi plaanib ka Kuuba reisi ja loodab eksootilise köögi peale, siis küsige oma vanematelt järgi, kui eksootiline elu nõuka ajal ikka oli ja võtke parem kaasa see, mille järele kindlasti igatsema hakkate.

Head ja halvad valikud me pagasis:
Parim abimees oli kärukonks, mille otsa kotte riputada ja oma koormat kergendada
Mul oli ka hea meel, et võtsime kodust kaasa kõik ihukeemia k.a päiksekreemid, mida nägime müügil vaid kõige turistikamas piirkonnas ühes poes. Kuna me sinna sattusime alles reisi lõpupoole, siis muidu oleksid küll kurvad lood olnud.
Kandelina/kott - aitas vajadusel matkata, last ohjata ja magama saada, autosõitudel teda veidi turvata, ise käsi puhata. Ma tõesti ei saaks olla suurem meie oma fänn.
Wetbagid - hoidsid toitu, mähkmeid, märgi ujukaid ja mida kõike veel vaja.
Vetsupaber - enamasti siiski sai väikse törtsu kaasa avalikes kohtades, aga kindel olla ei saanud ja juurde ka öömajas keegi ei toonud. Sooja maa reisi juurde kuuluvad aga tihti ka kõhuhädad.
Mõttetud olid pidžaamad, mida läks vaja alles viimastel öödel niiskes hotellitoas. Kolm neljast tulid kandmata tagasi.
Pusad/kampsunid - polnud kunagi nii külm, et lapsel pikkade varrukatega bodyst ei piisanuks
Sääsevõrk ja tõrjed - lugesin enne, et valmistuda teatud piirkondades moskiitodeks, aga nägime üksikuid ja sõid nad vaid mind.
Lapse lusikad - ta ei tundnud puudust, aga ise vahel kasutasime, kui muud polnud võtta.

Veelkord vetsujutte. Kui Kuuba on ka üks neist maadest, kus vetsupotti midagi visata ei tohi - ka mitte tualettpaberit - ja prügikasti keegi samas tühjendama ei kiirusta, siis võite ette kujutada, kui tore oli last pidevalt taga ajada, et ta vetsu sobrama ei läheks. Ja siis tagasiteel sattus meile eriti moodne lennuk, kus olid vastupidised sildid, et paberit palun mitte WCs prügikasti visata. Ajas ikka muigama küll ja nii hea on taas kodus meie normaalsuses olla.

Majutusest: leidsin kusagilt soovituse broneerida cubaaccommodation.com'i kaudu. Alguses seda proovisin ka. See on leht nagu need broneeringusaidid ikka, ainult, et osa protsesse käib tagataustal teistmoodi, kui arvata võiks ja kliendile paistab. Kui suudate end tihti korduma kippuva ja väheinformatiivse tekstiga suuresti hispaaniakeelsetest kuulutustest läbi närida ja piltide järgi midagi sobivat välja valida, siis valitud tuba kaob küll ära valikutest nagu broneering oleks tehtud, aga reaalsuses siis alles vahendusfirma võtab koha omanikuga ühendust, et kontrollida toa saadavust. Seega võite igaks juhuks arvestada, et võib minna paar katset ja paar päeva. Ka deposiit peaks käima lihtsasti krediitkaardi maksega, aga vähemalt ajal, mil meie broneerisime, see süsteem tegelikult ei töötanud ja saadeti vist arve, kui õigesti mäletan. Samas, kokkuvõttes tundub see olevat kõige suurema valikuga ja üsna odav variant.

Alternatiivideks on AirBnB ja suured hotellisaidid. Kasutasime nii esimest kui ka hotels.com'i, aga jälgisime, et külalistemajad oleksid nimega casa particular ehk siis riiklikult aktsepteeritud asutused vähemalt enda jutu järgi. Hotels.com'i kaudu broneeritud hostel oli aga ikka röögatult kallis võrreldes samal tänaval asunud teise meie külalistemajaga.

Infot saab ette piiratud koguses igast keskkonnast ja ilma igasuguse hispaania keele oskuseta võib Kuuba üsna keeruline olla. Nad reklaamivad ka igasuguseid asju, mis meie jaoks nii elementaarsed või kummalisedki võivad olla nagu telekas jne. Reaalsuses on kasu konditsioneerist ja külmkapist. Liftist või wifist pole mõtet unistada ja ka päevast päeva turiste võõrustavad kohalikud ei pruugi sõnagi inglise keelt osata. Osad said seal Google Translate'iga hakkama, aga suhtlus on oluliselt sujuvam, kui oskad vähemalt numbreid, tead sõnu nagu hommiku- ja õhtusöök, kana, kala ja liha, magama, kus on... WC, pood, internet.

Meie reisist on nüüd möödas täpselt nädal ja me maadleme jätkuvalt lennuväsimusega. Nimelt meie elu puhkuse ajal kujunes selliseks, et enamasti läksime kõik koos magama ja ärkasime ka kõik koos. Kuuba ajatsooniga kohanesime me kõik üllatavalt ruttu, aga nüüd on olukord teine ja ei aita see, et tänu meie magamisharjumuste muutusele, oli meie - täiskasvanute - jaoks ajavahe vaid ca kolm tundi, aga Triibu jaoks, kes läks tavapärasest ajast veidi hiljem seal magama, see isegi kuni kaheksa tundi ja nüüd talle meeldibki südaöö paiku paar tundi üleval istuda. Lodoetavasti enam mitte kauaks.

Kirjad Kahele Triibule 36

Mu kallis,

Aeg läheb nii armutult ja sina muudkui kasvad ning arened edasi. Mis on hea. Kuid aeg-ajalt igatsen ma seda päris pisikest beebit, kes tahtis kogu aeg minu süles olla. Üks päev näiteks mängisid sa pikalt omaette lausa teises toas ja lasid mul vajalikke asju teha.

Kuidagi märkamatult on ära kadunud ka mõned probleemsemad asjad nagu pidevalt piima välja ajamine ja pöidla imemine, kuigi me ei muretsenud nende pärast. Lihtsalt kusagil üheksakuusena sa enam ei oksendanud kogu aeg ja järsku oli meil lihtsalt palju kasutuid lappe. Pöial aga kadus iseenesest kes teab millal ära. Sa ei jäänuki seda teismeeani imema, nagu meid mitmed tuttavad hirmustasid. Sest sa oled väike aga normaalne ja äge inimene.

Sinu esimest sünnipäeva tähistasime me kolmes jaos. Õigest päevast ma juba kirjutasin. Sellele järgnes pidu pereringis, kus olid kohal su mõlemad vanaemad, rootsi vanaisa, onu pere, tädi oma uue peikaga ja su vanatädi. Sina, seltskonnahing nagu sa meil oled, pidasid vastu terve pika päeva, et ikka kõik külalised sinuga ja sina nendega mängida saaksid. Lisaks nautisid sa ise laualt erinevate toitude võtmist ja eriti muidugi hambaorkidega kinnitatud õunasiili küljest juustu ning viinamarjade korjamist. Mitte, et neid sinu jaoks ka turvalisemalt välja pandud poldud. Aga see selleks. Sinu ümber on palju toredaid inimesi, kellele sa kallis oled.

Teine pidu oli veel suurem ja seekord tähistasite üheskoos sina ja neli sinu sõpra, kes on sündinud peaaegu samal ajal sinuga. Üks lausa 14-minutilise vahega ja te mõlemad 14ndal kuupäeval. Ma harjutasin kaks nädalat teie jaoks beebisõbralike banaanimuffinite tegemist ning lisaks saite te - sünnipäevalapsed - oma tordi, mida võisite süüa nii palju, kui te tahtsite ja nii, kuidas te tahtsite. Kaks su sõbrannat ei tahtnud käsipidi tordis sobramisest midagi kuulda, aga sina ja sõbrants, kellega sa sünnikuupäeva jagad, maiustasite üsna mõnuga. Lisaks oli tulnud teile õnne soovima palju me ühiseid sõpru, aga kahjuks sul oli üsna paha tuju terve päeva. Seda juhtub harva ja ega me ei teagi täpselt alati, mis seda põhjustab. Igatahes, kõik ajas sind nutma ja sa oleksid vist eelistanud ainult minu süles olla.

Pärast sünnipäevapidusid ja sinu esimesi samme, lendasime me sinu ja issiga kolmekesi Kuubale. See oli päris paras seiklus, aga sina oled meil ju üldiselt väga mõnus kaaslane. Nii ka seekord. Proovin sellest eraldi kirjutada.

Nüüd oleme Rootsis tagasi olnud peaaegu nädala ja lõpuks hakkad sa oma tavalisesse unerütmi jõudma. Vahepeal panid sa ka kõndimise pausile ning asusid uuesti vaikselt harjutama alles koju jõudes. Hetkel on see tore faas, kus sa naudid minu ja issi vahel paterdamist, aga alles täna hakkasid üle viie sammu korraga tegema ja tasakaal paraneb sul minutitega. Täna suutsid sa kaks korda ka end ise maast püsti ajada ilma abivahenditeta ning seejärel oma jalul edasi liikuda.

Sulle on hakanud ka jalanõud rohkem huvi pakkuma. Enam ei aja nad lootusetult nutma. Mis on tore, sest alati ei saa paljajalu käia. Eile me siis harjutasimegi sinu soovil toas uute saabastega käimist ja paar korda oleme näinud ka sind issi tosse jalga proovimas, kuigi see sul veel väga hästi ei õnnestu.

Õnnestuvad sul aga paljud asjad - nt inimeste äravõlumine. Kas ma olen kirjutanud juba su tehnikast, kuidas sa vahel uues seltskonnas hakkad lihtsalt valjult naeru purssima, kuni kõik sind märkavad ja kaasa naerma hakkavad? Sa võiksid naeruteraapia sessioone läbi viia. Lisaks oled sa nüüd vett jooma õppinud. Õma topsiga pole mingit probleemi ja hea meelega harjutad ka lahtiste klaasidega, aga siis muutub see varem või hiljem käsipidi tassis solberdamiseks. Üldse meeldib sulle solberdada. Söögikorrad nt lõppevad meil regulaarselt kõige maha loopimisega või mööda lauda laiali ajamisega, kui kõht täis on saanud.

Sul on tekkinud uus armas mossitamise nägu, kus sa ajad su prunti ja nohised. Viimastel päevadel aga teed sa ka kalanägusid, põski sisse imedes, ja musihääli.

Ma kardan, et me magame su kiire arengu juures mõned verstapostid lihtsalt maha, aga teen endast parima, et sa saaksid kunagi kas või siit lugeda, milline sa olid väiksena.

Armastusega,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 35

Mu kallis,

Sinuga on nii huvitav.

Me jälgime koos sinu issiga heldinult, kuidas sa muudkui uusi asju teed ja oskad. Näiteks sööd sa aina edukamalt ise lusikaga. Sa kåll keerad lusika enne suuni jõudmist tagurpidi, aga üllatavalt tihti jõuavad viskossemad asjad ka suhu.

Sul on uus lemmikmäng, kus sa ulatad meile mõne soki või kinda, et me selle sulle kätte tõmbaksime. See teeb sulle nii nalja. Ja siis sa tõmbad selle taas käest ning kõik kordub taas.

Sa ronid igale poole - peale ja sisse.

Sa oled hakkanud meile rohkem päris musisid tegema, kuigi me peame ka alati su hammaste kogemiseks valmis olema.

Sa tuled vahel hetkeks kaissu.

Sa jooksed palju ringi oma käimisraamiga ja manööverdad vabalt, ise suurest õnnest hüsteeriliselt naerdes.

Sa matkid meid hoolega. Nt üks päev võtsin ma su ees laualt tolmu ja tõstsin hetkeks üles selle peal olnud klouni, et ka tema alt pühkida. Seejärel oli sinu kord tolmulappi valitseda ja ka sina tõstsid klouni, sest olid just näinud mind seda tegemas. Küll aga ei saanud sa vist veel päris hästi aru, milleks seda vaja oli.

Sa lased aina rohkem ja kauemaks tugedest lahti.

Sa mängid vapralt päev läbi issiga ja alles siis, kui ma koju jõuan, läheb sul kiireks minu sülle ja tisside juurde saamisega. Ma olen õppinud enne töölt lahkumist seal pissil käima, sest kodus sa mulle selleks aega anda ei raatsi. Sinu maksimum on see, kui ma saan saapad ja mantli ära pandud. Siis sa tuled mulle juba järgi nutuga. Usu, mina igatsen sind ka!

Täna hommikul üllatasid sa meid täiesti iseseisvalt diivani peale ronimisega ja premeerisid end mu kosmeetikakotis tuuseldamisega. Enam ei saa me sind üksi elutuppa jätta, sest lilled ei ela seda üle.

Ja täna õhtul... tegid sa iseseisvalt järjest 4-5 sammu. Su issi seda kahjuks ei näinud, aga me usume, et ju sa varsti teed neid rohkemgi. Ehk hakad sa Kuubal kõndima!?

Uhked emme ja issi - armastusega

Suur sünnipäev

Triibu saigi üheseks. Mõne jaoks see ehk ei ole midagi erilist, aga kui sul pole kunagi varem sünnipäeva olnud, siis on ikka eriline päev küll. Samas, see päev ei kujunenud üldse selliseks, nagu ma olin vaimusilmas ette näinud. Mitte, et mul oleks olnud väga konkreetne visioon, aga see polnud kohe kindlasti selline nagu tegelikkuses olema sai. Samas ehk oligi sellevõrra huvitavam ja erilisem. Kahju, et Triibu seda ise arvatavasti ei mäleta. Muidu saaks tema enda arvamust küsida.

Igatahes, ma olin mõelnud ehk selle päeva töölt vabaks võtta, aga siis selgus, et meil on terve fima aasta konverents samal ajal ja sellest polekski olnud väga hullu. Ma palusin Lemmikul end kohale sõidutada, et saaksime rohkem aega koos veeta ning õhtul oleksin ma püüdnud võimalikult kiiresti tagasi tulla, et enne Triibu uneaega taas kodus olla ja talle täielikult pühenduda. Muidugi kujutasin ma ette ka torti ja ilusaid fotosid jms.

Käputäis päevi enne sünnipäeva aga selgus, et me peame seal konverentsil lausa kahel päeval osalema ja lisaks on meile planeeritud ühine õhtusöök, millel oleks tore ja kasulik osaleda. Koht ise aga oli minu perspektiivist üsna ebamugav, nõudes mitme erineva transpordivahendi kasutamist ja tunde linna ühest otsast teise seiklemist, mis tähendab, et kui ma ka õhtuks koju oleksin tulnud, siis Triibu tõenäoliselt juba maganuks ja ka järgneval hommikul pidanuks ma varakult taas teele asuma. Ülimalt tüütu ja mitte aktsepteeritav Triibu esimesel sünnipäeval minu meelest.

Ka see variant poleks olnud okei, kui  ma oleksingi neist eemal ööbinud, sest me ei ole veel ühtegi ööd lahus veetnud ja ta sööb öösiti nagu loom. Ma ei tahtnud mingi tööasja pärast küll teda järsult rinnast võõrutada ja seda veel sünnipäeval, kui ta peaks olema tähelepanu keskpunktis ja saama, mida ta tahab.

Niisiis järgi jäi põhimõtteliselt üks variant - me kõik pidime konverentsikohas ööbima. Alguses polnud üldse kindel, et see võimalikuks osutuks, sest seal on ühekohalised toad ja mis kasu meil sellest oleks? Siis aga leiti siiski ka üks kahene tuba ja isegi beebivoodi ning lootus naases.

Õigel päeval ärkasime me vara, et siiski koos kooki süüa ja kingitusi avada. Või kingitust, sest ma ei suutnud ega suutnud leida seda kõige õigemat. Ma oleksin tahtnud midagi, mis oleks talle kohe kasutamiseks, aga jääks ka toredaks mälestuseks. Suvaline mänguasi ei sobinud ja neid tal jagub ka.

Igatahes, lugesin juba eelneval õhtul Lemmikule sönad peale, et ta paneks Triibu ilusasti riidesse ja teeks ka temast häid pilte - korraliku kaameraga. Hommiku saabudes aga selgus, et kaamera aku oli tühi ja see kestab tavaliselt terve igaviku.

Ma olin õhtul proovinud teha ka suhkruvaba beebisõbralikku banaanileiba koogiks ja miski asi tuli sealt ahjust välja ka. Triibu sõi päris isuga, sest see koosnes tema lemmikutest - jahust, kaerahelvestest ja banaanidest. Konsistentsilt oli see aga paras telliskivi ja meie maitse jaoks ka üsna mage, aga noh. Ise ma tahtsin suhkruvaba.

Hommikul siis sättisime kõik end valmis, Triibu sõi oma igapäevast putru ja seejärel puhusime kolmekesi ühte koogiküünalt, maitsesime kooki ja andsime üle ühe kingituse - ta sai ratastel Brio kaelkirjaku, mis kiigub ja liigub, on täispuidust ja nunnu ning elab loodetavasti aastakümneid, kui ta tahaks selle kunagi oma lastele edasi pärandada. Kindlasti pole see midagi unikaalset - eriti Rootsis - aga laps oli rahul. Tehtud said ka mõned telefonipildid, aga hämar valgus ja telefon pole just kõige lootustandvam kombinatsioon. Lisaks ma ei saanudki ühtegi pilti meist kahest koos, mille üle ma olen veidi kurb, aga õnneks teda on ees ootamas veel kaks sünnipäevapidu sel aastal ja seega saan ma ka koogitegemist harjutada veel.

Triibule aga tellisime me selle erilisema kingitusena ühe käsitööna tahutud sõrmuse. See pole veel jõudnud kohale, aga ega tema ju ei tea, mis päev see õige päev on. Veel mitte. Sõrmust ta nagunii veel kanda ei saa - esiteks sellepärast, et see peaks olema ta isale paras ja teiseks mahuks see hetkel talle kurku. Sõrmuse mõte aga tuli sellest, et Lemmik ise pole üldse ehtekandja, aga armastab oma vanaisa koolilõpusõrmust. Mulle tundus tore idee traditsiooni jätkata Triibule sõrmuse kinkimise näol ja kui ta suuremaks saab, siis saab ta seda kaelas või ka sõrmes kanda. Minu üllatuseks meeldis see mõte ka Lemmikule, kes ei pea muidu üldse kingitustest lugu. Ma tahaksin veel sinna midagi graveerida, aga ainult siis, kui tuleb mõni väga hea mõte.

Rääkides edasi sünnipäevast endast, siis konverentsihotelli check-ini ajaks tulid ka poisid kohale, olles enne veel arsti juures kaalumas käinud ja näinud, et pirtsutamisest hoolimata on ta taas üle poole kilo juurde võtnud ja nüüd 10kg piiri ületanud.

Me käisime koos tööõhtusöögi eelsel oma õhtusöögil, kus Triibu sai proovida planksteki, mis oli imeline, aga tema eelistas minu küpsetatud Camemberti murakamoosiga. Vahi snoobe :) Või oli asi selles, et mul ei õnnestunud talle ampsu andes moosi täielikult vältida.

Pärast meie tagasihoidlikku söömingut muidu inimtühjas kohalikus pubis, liikusime me hotelli vestibüüli, kus Triibu sai mu kolleegidega flirtida, Lemmik niisama nendega tutvuda ja meie Triibut taga ajada, kui tema igal pool vedelevaid küünlaid jahtis. Lisaks oli seal mingi kividega dekoratiivbassein, kus sai käsipidi sulistada. Kas pole mitte ideaalne kooslus väikelastele!? Meie suur suhtleja aga paistis rahul olevat kõigi oma "sünnipäevakülalistega" ja seejärel saabus poiste jaoks uneaeg ning emme läks pittu.

Plaaniliselt suurepäraselt tööõhtusöögilt naasedes ootas mind ees pärani silmadega Triibu, kes püüdis muudkui kõrgest voodist põgeneda ja eelistas pehmele madratsile vannitoa kahhelplaate ning muud sisustust, mida oleks hügieenilisem mitte näppida. Meil kulus paras ports aega, et taas uni üles leida ning öösel üks round veel, mis ei ole üldse temalik. Ta küll ärkab tihti, aga uinub tavaliselt ruttu, mitte ei nuta ega ürita põrandale sukelduda.

Sünnipäevajärgne hotellihommikusöök ehk kompenseeris õige päeva kiirustamise, sest taas oli seal tema päralt palju nunnutajaid. Assistendid isegi pakkusid välja, et teeme tööle lasteaia ja olid nõus teda vabatahtlikult hoidma. Triibu aga sai süüa igasuguseid uusi ja maitsvaid asju hotelli valikust ja vahel on näha, et ta on ikka rootslane ka, sest ta sõi kohe hooga siinset hapupiima Cornflakes'idega. Jälkus mu meelest, aga kui teistele maitseb...

Pärast hommikusööki läksid poisid oma asju ajama ja mina taas konverentsile. Ja nüüd on meil kodus üks enam mitte nulliaastane, vaid päris suur poiss, kes meid igapävaselt positiivselt üllatab, pidevalt midagi uut õpib ja paneb kukalt kratsima, et kuidas meil küll temaga nii vedanud on.

Kirjad Kahele Triibule 34

Mu kallis,

Ma ei tea, kaua ma veel sulle sellises formaadis kirjutan, aga sinu kasvamist ja ajas muutumist kavatsen ma kindlasti edaspidigi jäädvustada.

Mõne tunni pärast saad sa üheaastaseks. Samal ajal aasta tagasi olime me juba sünnitustoas ja oli selge, et nüüd sa siis tuledki. Ja sa tulid ja jäid ning võlusid meid ära.

Sa oled nii armas - nii hingelt kui välimuselt. Sinu naeratused koos silmade kissitamisega on maailma armsamad ja ära ei ütle ma ka sinu märgadest musidest.

Viimasel ajal oled sa hakanud püsti seistes asjadest vahel lahti laskma - nii viivuks, aga siiski ja sa oled balleti stiilis kükkide maailmameister. Ma võin su kus iganes maha asetada ja sa lihtsalt kükitad, kuni tunned end taas turvaliselt.

Vanaaastaõhtut tähistasid sa taas uue hambaga ning täna tuli tema paariline. Kiiresti on saanud kahest viis ja nüüd me alles näeme, mida sa suudad. Juba praegu haukad sa suuri ampse me võileibadest ning oled sama suur tacode fänn nagu meie.

Sulle meeldib nüüd teha suuga matsutamisliigutusi ja meil kõigil on nii naljakas. Lisaks oled sa täielik DJ oma uute muusikariistadega. Sul on täiesti selge, milline nupp mängib kõige pikemaid lugusid.

Viimasel nädalal, mil sa oled ainult issiga kodus olnud, olete te selgelt lähedasemaks muutunud. Nüüd küsid sa ka minu sülest tema sülle ning otsid teda mööda kodu taga. Ma ei tea, kas ma olen rohkem rõõmus või kade. Vist mõlemat. Samas ma ju tean, et see ei muuda kuidagi seda, mis sinu ja minu vahel on. Ööd veedad sa nüüd pea püsivalt üht või teistpidi minu küljes olles ja see on armas, kuigi vahel jäävad mu jäsemed nii kangeks, aga no kuidas ma saaksin su peale pahane olla selle eest, et ma sulle nii kallis olen!? Ei saa ega olegi.

Samas sa oled ikka paras pätu ka ja mulle see isegi meeldib. Ma aga ei ole kindel, mida teised sellest arvavad või kas me nüüd olemegi need vabakasvatuse vanemad, keda teised põlgavad. Loodetavasti siiski mitte, aga me tahame pakkuda sulle turvalist keskkonda, kus sa saad ise üsna vabalt asju avastada. Ka siis, kui see tähendab väikeseid tülisid ja müksamisi.

Sa oled nüüd õppinud kasse sabast sikutama ja patsutad neid kirglikult - kirglikumalt, kui neile meeldiks, aga õnneks sulle teeb jätkuvalt nalja, kui Eros sind hoiatavalt näksab, sest ma ei suuda seda alati ära hoida nagu ka kõiki su kukkumisi, kahjuks. Siis aga kallistame ja musitame ja räägime asjad läbi, kuni tuju taas parem saab.

Ma ei taha öelda, et sina oledki maailma armsaim laps, aga sa kohe kindlasti oled meie lemmik. Olen püüdnud siin leida sulle sünnipäevakingitust, mis seda hästi väljendaks ning jääks mälestuseks, aga eks sa kunagi anna teada, kas meil õnnestus millegagi märgi pihta tabada.

Armastusega,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 33

Mu pisike,

Tänu sulle on meil olnud väga eriline ja kordumatu aasta. Kui me esialgu viskasime issiga nalja, et kui meie geenid toodavad blonde sinisilmseid beebisid, siis sellest saaks päris hea äri, siis tegelikult ja eriti nüüd - olles sind tundma õppinud - ei vahetaks me sind mitte millegi vastu.

Esialgu ma ei olnud selles kindel, aga sa oled juba mõnda aega kasutanud esimesi sõnu - aitäh ja emme. Esimene on täiesti õiges kontekstis või vähemalt seotud mingi kaubavahetusega. Teine aga on rohkem kui üleüldine kaebus ja nõue millegi suhtes. Sa ütled emmeeeääää, kui sa tahad mind või kui sa tahad, et ma teeksin midagi teisiti, aga ka siis, kui sa tahad, et sinu issi tuleks.

Lisaks tuli sul üllatushammas. Me ei teagi täpselt, millal, aga selgelt jätkad sa Eestis hambumise traditsiooni. Me lihtsalt valmistusime su ülemiste esihammaste lõikumiseks, sest nad nii pungitavad juba igemest ja sa ilastad nii mis kole, kuid paar õhtut tagasi märkasin ma mingeid sakke hoopis su alumisest reast turritamas. Me ei osanud sealt midagi oodatagi.

Sa oled ka aina osavam raamatulehtede keeraja ning paned asju pulga otsa ning pulki aukudesse.

Sulle meeldib kahvliga süüa ja sa pigem näed enne vaeva, et miski saaks kahvli otsa käega pandud ja alles siis paned selle koos kahvliga suhu.

Sa oled järsku nii suur ja tubli ning püüad meid meie tegemistes aidata. Ehk oleksid sa ka enne proovinud, aga meie Rootsi kodus ei olnud sul selleks võimalust eriti? Nimelt sa tuuseldad nüüd pidevalt mähkmetega ringi - viskad neid pesumasinasse või korjad neid ära pesurestilt või hoiuriiulilt. Mitte küll alati vajaduspõhiselt, aga sa püüad. Ka koristustarvetega meeldib sulle asjatada.

Sa said jõuluõhtul lähemalt tuttavaks ühe koeraga ja see oli sinu jaoks esimene kogemus rohkem kui tänaval mõnest mööduda. See konkreetne isend aga oli alguses nii pöörane, et tormas muudkui ringi ja ühel hetkel tuli ja limpsis ka sinu näo üle. Sa ei olnud selleks valmis ning ehmatasid veidi. Edaspidi tõmbus koera lähenedes mõneks ajaks terve su keha krampi, aga hiljem proovisid sa juba talle ka ise pai teha. Kuni teie teekonnad ristusid ja ta sinu kõrval paar korda haukus. Seejärel ilmus su suu õmber taas nutuvõre, aga tegelikult oli ikka põnev ka teda jälgida.

Muidu aga oled sa sama chill beebi nagu ikka. Eranditeks on sinu autotooli kinnitamine ja see, kui ma uneajal su esimese küsimise peale rindu paljaks ei võta ning sinu toidulauaks ei hakka. Aga ausalt. Ma tõesti ei jaksa alati. Ja sina see-eest jaksad iga kell tissitada. Mina olen mõnikord hommikuks hell ja enam ei uinu sa üldse minuga koos ilma tissita.

Päris söögiga said sa vahepeal jälle sõbraks, et siis mõni päev hiljem uut streiki alustada või ongi see me uus elu? Sa tahad seda, mida meie sööme siis, kui meie sööme. Ma arvasin alati, et ma saan olema selline põhimõtteline ema, kes sulle esimestel eluaastatel rämpsu ei tutvusta, aga nüüd oled sa saanud maitsta alla aastasena nii burgerit kui pitsat ning meie eest salaja ka präänikut ja arrakipalli. Sööme siin kõik koos minu põhimõtteid.

Ahjaa... sa oled tõeline eestlane, kellele maitsevad hapukapsas ja verivorst. Ja muidugi must leib!

Ootame huviga, mida järgnevad nädalad, kuud ja aastad sinuga kaasa toovad.

Armastusega,
Emmeäääää

Kirjad Kahele Triibule 32

Mu kallis,

Sa oled meid viimastel nädalatel muretsema pannud. Meie kõigesööjast sai järsku mittesööja ja ma ei tea, kas see on seotud meie kõigi haige olemisega või lihtsalt mingi uutmoodi periood.

Samas oled sa sama vapper nagu alati. Sa said minult mingi tobeda ülemiste hingamisteede viiruse siis, kui mulle tundus, et sina ja su issi pääsesite seekord. See küll läks üsna kergelt, aga igal öösel pidime me korra ärkama ja vannituppa koperdama, et sulle nohurohtu panna, sest sa lihtsalt ei saanud enam hingata. Õnneks hakkad sa avastama soola väärtust, nii et meresoolalause sulle ninna pritsimine ei ole enam piinamine su meelest, kuigi nüüd jälle hakkad sa taas vastu võitlema. Külmetusviiruse otsa saime me kõik kõhuviiruse. Sul läks õnneks kõige kergemalt, aga me teised siin pidime leiutama mänge, mis laseksid meil endal su kõrval kõveras vedeleda. Õnneks oli taas kogu õudus päevaga möödas. Ja kirsina koogi peal kukkusid sa samal nädalal esmakordselt me kõrgest voodist alla. See oli täiuslik torm ja kokku langesid asjaolud, mis võimaldasid teoks saada sellel, mida ma olin ammu kartnud.

Tavaliselt magan mina voodi välimises servas ja teises ääres on sein. Sina oled veel minu ja issi vahel ja pärast mind on meie voodi vastu lükatud sinu võrekas, et kui sa ka minu peal turnid, siis on sul ees veel üks barjäär. Sel hommikul aga, kui ma hetkega sügavast unest su kukkumise peale ärkasin, oli issi maganud välimises servas ja juba oli ta läinud ka voodist ära dušši alla. Tavaliselt ärkad sina esimesena, aga seekord läks teisiti. Ka võrevoodi ei olnud millegipärast päris oma koha peal. Ja siis sa ärkasid, ründasid mu tisse nagu ikka ja kui sa lõpetasid, uinusin ma taas teadmises, et meil on öö ja ju sa seal meie vahel turvaliselt taas ära kustud. Kuni käis üks mats ja ma sain ka, silmad kinni, kohe aru, mis oli juhtunud. Ma hüüdsin su isa järele nõudlikul toonil ja mõne hetke pärast olid sa mu süles ning isegi ei nutnud eriti, nii et see oli vist väga õnnelik õnnetus. Ise ei õppinud sa sellest küll midagi, sest sa jätkuvalt ronid voodi äärele ja oma voodis magamisest võime meie vaid und näha.

Muidu aga läheb elu edasi nagu ikka. Me käime sinuga avatud lasteaedades ja mängutubades, aga ka seltskonnas oled sa teisiti käituma hakanud. Enam ei torma sa kohe kõike ja kõiki uudistama ja viimastes laulutundides oled pigem meie süles või kaisus püsinud, mis ei ole üldse sinulik, aga eks me naudime ka neid hetki.

Sa oled Mowglilik poiss, kes ronib üles väga järskudest suurematele lastele mõeldud atraktsioonidest ning su koordinatsioon paraneb päev päevalt. Oleme nüüd mõne korra saanud tunnistada, kuidas sa seisad paarkümmend sekundit, kui sind maha toetada, aga ise sa veel tugedest lahti ei lase. Õnneks, kui sul ka pole tuge, siis sa oskad väga kontrollitult kükitada ega kuku naljalt.

Täna suutsid sa esimest korda rõngaid pulga otsa panna ja ka mitu ampsu suutsid ise kausist lusikaga suhu toimetada, kuigi seal on sul veel pikk tee minna iseenda toitmiseni.

Sa alustasid detsembrikuud plaksutamisega ning oskad nüüd ka lehvitada, kuigi ei praktiseeri seda tihti. Sa oled jätkuvalt suur flirtija ning sulle meeldib peitust mängida.

Mulle tundub, et sa saad jutust aina rohkem aru. Täna näiteks tegid sa käsu peale mulle patsu. Lisaks oskad sa enamasti lambid üles leida ja nende peale osutada. Sa tead, kes on Eros ja Nokia; mida tähendab tule ja vaata ja piim. Samas vahel ei reageeri sa samadele asjadele üldse, aga ju sul on siis midagi muud mõttes.

Sa toimetad pidevalt hästi asjalikult ringi, võtad asju sahtlitest ja vahel paned midagi tagasi ka. Ja sa oskad nõuda nüüd asju ning kui sa midagi ei saa, siis me veel kuuleme sellest. Eriti, kui tegu on minu telefoni või tissiga.

Samas me ei saaks sind vist rohkem armastada ega jumaldada. Sa oled meile kõige kallim. Kõige armsam laps, keda me teame. Ja kui sa rahulolevalt naeratad, siis saad sa kõik oma kapriisid andeks. Juba me olemegi su tuhvlialused.

Armastusega,
Emme

Mulle paluks täpselt sama!

Ehk elu kümnekuusega.

Ta tahabki täpselt sama, mida meie. Ja enamasti on see armas, aga mitte lõputult.

Ta tahab sama toitu. Ka siis, kui see beebile ei sobi. Sama kahvliga, kuigi see on terav ja meie baktereid täis. Meie voodis magada, sest tema jaoks on "meie" midagi muud, kui me Lemmikuga mõtleme. Samamoodi suule musi teha, nagu issi emmele teeb. See on vist kõige uuem nähtus. Olla sealsamas kus meie, olgu selleks või WC. Mängida meie telefonidega isegi, kui ekraan on must. Teha Nokiale pai nagu emme, mis siis, et Nokia ei taha temalt paid. Ja ma kujutan ette, et see on alles algus. Lihtsalt ma ei tea, mis tuleb järgmiseks, aga ootan huviga.

Olengi vana!?

Mind on viimastel nädalatel tabanud mingi shoppamishullus taas. Ei jaksanud isegi musta reedet ära oodata ja sel konkreetsel päeval vist midagi ei ostnudki, aga viimase aastaga on enamik minu ostlemist internetti kolinud. Mitte, et üldse nii väga kõiki neid oste vaja ei oleks või raha näiteks beach house'i tarbeks rohkem vaja poleks...

Igatahes, täna sirvisin mingeid kleite telefonis ja jube ägedad tunduvad bleiserkleidid. Mingi uus trend? No on ilusad sihvakate noorte modellide seljas. Igaks juhuks siis, endal juba sõrmed sügelemas tellima hakkamise osas, näitasin Lemmikule ja küsisin, kas ma olen tema meelest minikleitide kandmiseks liiga vana. Ta küsis, et kus ma seda kanda kavatseksin. See aga selline veidi kontorilikum ese. Ja siis pärast lühiajalist vaikust, vastas ta jah. No selge. Ju siis olengi. Kahju.

Eks ma ise ka tunnen, et päris kõike ei sünni enam selga panna ja osa asju ei tahakski. Proovin natuke ka lahti lasta oma kampsunite fännamisest. Mul on neid kolm kummutisahtlit täis ja võiksingi päevast päeva nendega käia, kui õues on külmemad ilmad. Samas proovin välja pookida neid, millega naba vahel välkuma kipub ja ei taha enam iga päev kehasse riideid. No enam ei tundu kohane lihtsalt. Pekid pekkideks. Nii hull ka asi pole. Ja ausalt, ma pole kunagi meelega ostnud mingeid nabakaid kampsuneid, nagu praegu moes on. Ma olen lihtsalt keskmisest pikem ja nii kipub minema.

Ostsingi siin kokku veidi kontoripluuse ja kaevasin välja ka vanast ajast pärit viisakamaid pükse, mis igasuguste ootuste kiuste mulle taas jalga sobivad enamuses. Ei sobinud enne rasedustki. Ma siis nüüd naudin, kuni kaheksa tunni kaupa kontoritoolil istumine need taas liiga kitsaks muudab. Samas ostsin täna omale ka veidi nahka meenutavad teksad. Kõrge värvliga. Sest selliseid lihtsalt pakuti ja ma olen aastaid mõelnud proovida. Eks näis, kuidas need jalas on, kui kohale jõuavad.

Ma liigun kuidagi vanuse kasvades kahes vastassuunas korraga - vabal ajal aina mugavamate riiete ja tööl viisakamate poole, kuigi ma tõesti ei mõista, kuidas kõikidel neil viisakatel daamidel õhukestes kontoripluusides talvel külm ei ole. Mul on kampsunitegagi.

Vanuse defineerimine on aga üsna keeruline. Näiteks olen pool aastat roosade juustega ringi käinud ja ainult kiita saanud. Samamoodi oma värviliste jopede ja jakkidega. Keegi oli lausa me firma receptioni neiult küsinud, et kes selle kauni kollase jope omanik on. Mina! Nendest ma ei kavatsegi veel välja kasvada. Üheski mõttes. Ehk läheb mõni äge miniseelik ka ikka vahel selga veel.

Samas mõned asjad las jääda sinna kahekümnendatesse. Näiteks läbikumavad riided. Hot pantsid? Kuigi veidi igatsen neid. Seksikad - or so I thought - tantsuliigutused, mis nüüd rohkem piinlikkust tekitavad tagasi mõeldes. Mõneti olen ma ikka mina ja vanus on ju vaid number. Nagu ka emadus tähendab seda, et mul on laps. Muud midagi. Või vähemalt peaks see nii olema. Ometi kogunevad mu kappi ka pikad kampsunid, mõistlikud saapad ja emade joped ning isegi juuksed on poole lühemad. Elus esimest korda vaatasin saapaid valides, mitu cm neile kontsakõrguseks öeldakse, mitte ei otsustanud pildi järgi, et ah. Tunduvad mugavad küll. Kusjuures, olenemata kontsa puudumisest olid ikka kõvad ja sain villid, aga see on juba teine lugu.

Mu väike inimene aga õppis täna plaksutama.

Project Beach House

Sel sügisel on toimunud me elus üsna mitmeid suuri asju ja täide läinud unistusi nii pool kogemata. Näiteks said lõpuks ära ostetud piletid Kuubale. Nagu ma Lemmikule ütlesin, siis he makes my dreams come true ;) Mitte, et ta peaks minu reise kinni maksma - ma ikka üsna iseseisev naisterahvas - aga temaga läheksin ma iga kell kas või maailma lõppu ja tagasi ning õnneks on ta nõus minuga ka kaasa tulema peaaegu igale poole, kuhu ma minna tahan. Siiani vist ainsaks erandiks on Türgi, mida tema pelgab.

Igatahes, tagasi selle postituse teema juurde. Me ostsime endale Eestisse teise kodu! Nii uskumatu, kui see ka ei tundu ja nii jabur, kui see ajastus ka ei ole, me suutsime seda teha. Võiks ju arvata, et meil on nüüd lisaks üks suu toita ja ta sööb päris hästi. Samuti kuivasid sissetulekud kokku seoses vanemapuhkusega ja ma ei ole ju tegelikult see tüüp, kes tahaks mitu korda ühes kohas puhata või kõik oma vaba aja veeta kuskil suvilas rohides ja muru niites. Nope. Eestiga aga on teine lugu. Ma olen ammu unistanud, et mul oleks kodu nii siin kui sealpool merd. Lihtsalt see tundus nii kättesaamatu ja hiljaaegu õnnestus mul ju alles esimese kodu omanikuks saada. Ja siis seda veel upgrade'ida. Nüüd aga on meil kaks kodu või beach house nagu me seda naljaga pooleks kutsume.

Meie uue kodu ostus võib kaudselt süüdistada Triibut, kes jäi haigeks ning keeldus üksi magamast. Mis mul siis üle jäi kui tema juures olla ja kuna mul endal kell seitse veel und ei olnud, siis mitu õhtut järjest tema kõrval telefonis scrollida. Ühel hetkel aga said tavapärased netitegevused otsa ja liikusin edasi Eesti kinnisvaraportaalidesse. Nii naljaga pooleks. Nali oli aga meie kulul, kui esimese õhtuga mõtlesin välja piirkonna, mis mulle meeldiks ja Lemmiku tingimustele vastaks ning googeldasin välja, kas me ka piisavalt laenu saaks. Teisel sellisel õhtul aga leidsin juba ka paar korterit, millel oli potentsiaali. Ei midagi luksuslikku, aga hea toormaterjal, ütleks.

Ühtlasi sain imestada ja ahhetada, milliseid pilte kinnisvara müügikuulutuste juurde pannakse ja milliseid kodusid veel eksisteerib. Näitasin hiljem neid ka ämmale kultuurierinevuste illustreerimiseks. Minu sisetunne aga ütleb, et need ekstreemkodude omanikud, kel on vanaaegsed vaibad siiani igas seinas ja piltidel nii nõuderestid kui ka hambaharjad, ei ole mitte minuga samast rahvusest ega põlvkonnast. Siin pool sood nähakse väga vaeva müügipiltidega, kuigi nõudmine on nii hull, et nad võiksid just lõdvemalt võtta. Kes teeb enne remonti, kes ostab enne fotograafi tulekut juurde veidi dekoratiivesemeid ja on täiesti enesest mõistetav, et kõik üleliigne viiakse keldrisse või peidetakse kappidesse, rääkimata värsketest lilledest ja eelnevast koristamisest. Aga see selleks.

Meie uus kodu asub nii mõnusas kohas - paarsada meetrit mu lemmikrannast, lähedal mu lapsepõlve kodule, parimatele sõbrannadele ja ilusa ilma korral kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Mitte, et ma eriline rannalõvi oleksin - päevitamast mind igal aastal ei leiagi ja ka soojamaa puhkuste ajal ehk päeva-kaks. Samas armastan ma suviti veepiiril jalutada ning liiva oma jalge all. Minu jaoks on meri olnud alati enne mägesid ja kaugel enne metsi, aga nüüd on meie akendest ka avar vaade männimetsale.

Korter on vanas aga renoveeritud majas neljandal korrusel. Seal on palju valgust ja hästi avar vaade, mida reklaamiti kui vanalinnavaadet. Hea tahtmise korral talviti vist tõesti võib paari torni näha, aga see polnudki kõige olulisem. Korteri planeering on hästi praktiline - suur ja väike magamistuba ning avatud ühisosa. Kõik toad on eraldi ja naabritega vaid üks ühine sein. Saime korteriga kaasa natuke mööblit, vanni ja isegi rõdu, mis on meeldivad plussid. Lisaks igasuguseid disainiröögatusi, mida sealt juba vaikselt eemaldame. Ootamegi nüüd, millal tuttav usaldusväärne meistrimees helistab ja ütleb, et on valmis tööd alustama, sest kaks tuba tahavad seinte ja lae remonti ning kolmas põranda väljavahetamist, sest mu ema, kelle koduks see ka peaks saama, tegi draamat ja väitis, et selle põranda still on nii õudne, et ilma põrandavahetuseta olevat korter lausa elamiskõlbmatu. Ei, see ei ole mäda ega auklik ega puhas betoon. Talle lihtsalt ei meeldi puidu viimistlus. See selleks.

Ma jätsin küll vahele mitmeid osasid ostuprotsessist ja seal oli ikka närvilisi hetki ka tänu pankade bürokraatiale, väidetavatele konkureerivatele huvilistele ja parajast udust eelmisele omanikule. Otsus sai langetatud pärast tunniajast külastust ja nii, et Lemmik polnud kaasaski, aga ta on meil nii easy going, et kui koha toorik ja asukoht sobisid ja mulle meeldis, siis sobis tallegi.

Ma olen nii põnevil meie jõuluks planeeritud Eesti reisi üle, sest siis on meid ootamas meie oma beach house. Veedan siin õhtuid mööblipoode kammides ja unistades ja kuigi meil ei olnud ju sellist ostu plaanis ega ka raha terve korteri sisustamiseks, saab meil olema katus pea kohal ja seekord meie enda oma. Kolmekesi olime küll tänulikud meie lähedastele, kes on alati nõus olnud meid majutama, aga tundsime siiski, et nii on kitsas ja me teistel veidi jalus. Nüüd oleme iseenda peremehed. Loodetavasti on jõuluks olemas ka vähemalt madrats ja paar tooli. Edasi peame jooksvalt vaatama. Nii põnev on lõpuks midagi algusest peale sisustada ja nullist alustada. Ma pole ju kunagi saanud.

Viimase aja unerutiin

Ma ei tea, kas asi on selles, et Triibu peab nüüd igal nädalal mõned päevad ilma minuta hakkama saama või milleski muus, aga ööunne minek muutub aina keerulisemaks rutiiniks.

Mõned asjad aga ei muutu. Ikka saab ta rinda ja samal ajal räägime läbi või õigemini mina jutustan tema möödunud päevast ja vahel eesootavast ka. Kui kõht täis, siis tulevad musid ja räägin talle, kui palju ma teda armastan. Seejärel võiks ta nagu oma voodisse minna ja tuttu jääda, aga hetkel kihutab ta hoopis meie voodit mööda vastassuunas, kuni jõuab minu keelamisest hoolimata nurgani, viskab seal kõhuli nii, et pea on üle ääre ja siis saab igapäevase loengu selle kohta, kui ohtlik ise kõrge voodi äärele minemine on. Seejärel nihutab ta end sammukese tagasi, istub, hakkab lollitama ja armsasti suhtlema või hoopis oma pead vastu seina kolkima. See on meil ka uus tore hobi, mida harrastatakse voodis vastu seina või radikat. Valus ei tundu tal igatahes olevat, aga palju ma ei luba, sest minu hingel on küll valus.

Jätkub tants ja trall mööda voodit. Ta käib aeg-ajalt minu juures näiteks mulle peale astumas või vesist musi tegemas, aga enamasti ronib radika najal ja püüab kõrgelt erinevaid juhtmeid kätte saada või kõõlub üle minu otsapidi oma voodis, aga sinna minna ka ei taha.

Kui varem õnnestus ta vähemalt kaissu haarata ja nii tihti meil mõlemal uinuda, siis nüüd hakkab ta kohe protesteerima ja teeb oma asju edasi, kuni ta on ise valmis magama. Vahel läheb veidi aega, et leida mugav asend, aga kohe kindlasti tähendab see viimasel ajal kuidagipidi minu peal magamist. See on hästi armas, aga ka veidi ahistav.

Kui veab, võin uinunud Triibu mõne aja pärast ümber tema enda voodisse tõsta. Kui mitte, ärkab ta kokkupuutel voodiga ja alustame otsast. Üsna tavaline on ka see, et ta magab ühe tsükli - umbes 40 minutit - ja seejärel ärkab nutuga. Sama võib korduda ka järgmisel tunnil. Ja ülejärgmisel. Ma püüan teda mitte iga kord toita ja võimalusel siiski oma voodisse tagasi panna, aga rinnata jätmine on tema meelest üks suurimaid ebaõiglusi maailmas ja ta väljendab seda väga selgelt. Niisiis ma olengi öösiti nagu lehm ja see on ka okei, kuni ta oma hambaid mu peal ei testi või mind muudmoodi üleval ei hoia. Ma ausalt öeldes enam isegi ei tea, mitu korda ta öösiti sööb, aga see on tal vist täiskohaga töö. Vaatame, kuidas minu päevatöö selle kõrval edeneb või ei edene. Üllatuslikult ei olegi ma veel kurnatusse suremas.

Kirjad Kahele Triibule 31

Mu kallis!

Iga nädal õpid sa uusi trikke ja ka lollusi. Näiteks mõtlesid sa välja sinu meelest väga naljaka, aga minu meelest pooltki mitte nii naljaka mängu, kus sa kogud hulga toitu suhu ja siis ajad selle taas korraga välja, nii et kõik, mis pihta saab, peab pessu kohe suunduma.

Samuti oled sa jõudnud peituse mängus uuele tasemele. Üks päev, kui Eesti vanaema ka siin oli ja me ühes mängutoas mängumajakese juures peitust mängisime, üllatasid sa meid. Iga kord, kui mina ühel pool aknaauku enda peitmiseks maa ligi kummardasin, tegid sina naerulagina saatel teisel pool akent täpselt sama. No nii armas lihtsalt. Ja täna näitasid sa selgelt, et algab meie matkimine, visates hooga pead nurga tagant välja ja peitu tagasi. Iga kord sa peitu päriselt ei jõudnudki või siis mitte üleni, aga hoogne peavise oli raudselt paigas ja nalja tegi see kõik ka.

Sul on viimaste kuudega tekkinud ka üsna korralikud juuksed, mis nüüd mu nina pidevalt kõdistavad, aga su pea lõhnab jätkuvalt nii hästi mu jaoks.

Ja kui sa oled elevil, siis sa hakkad mõlemat oma kätt hektiliselt raputama. Kui aga on käsil midagi huvitavat, siis sa jääd vaikseks ja häälitsed vaid sosinal. Muul ajal aga jutustad üsna palju. Vahel kõlab see rõõmsalt, vahel asjalikult ja vahel, nagu sa riidleksid meiega.

Kuna mina käin sellest kuust alates taas osalise ajaga tööl, siis on teil nüüd issiga olnud paar poiste päeva, mil mehed omavahel hakkama peavad saama. Ja saavad ka. Sul on ju nii tubli issi. Ainult voodisse ei taha sa temaga magama minna justkui see oleks ainult minu ja sinu privileeg. Kui aga jõuab kätte ööune aeg, siis oma voodisse saab sind jätkuvalt tõsta vaid une pealt ja öösel kolid sa meile kaissu, sest mina ei jaksa iga kord, kui sa ärkad ja tissi nõuad - ja sa nõuad alati - püsti tõusta, et sind võrekast välja tõsta, üleval püsida ja pärast tagasi panna. Viimastel öödel olen ma tundnud end lausa nagu 24/7 avatud söö palju jaksad tüüpi baar, sest sa sööd öösiti nii palju ja raevukalt, et vahel on lausa valus, rääkimata sellest, et sul on tihti abi vaja siiski mõne realistliku söömisasendi leidmiseks ning kui ka kõht täis ja ei lähe keset ööd trallimiseks, siis sa tahad minu otsas magada. Ma pean sulle tunnistama, et see on armas, aga mitte väga mugav, kui näiteks sinu pea on minu näos või surub mu pead kuklasse. On olnud ka päevi, kui ma tunnen pidevalt, et mind kägistati, sest sa oled eelneval ööl toetanud oma küünarvart mu kaelale tunde koos keharaskusega. Vaata siis, mida kõike ma olen nõus kannatama, et sul oleks hea olla.

Mis veel? Sa oled jätkuvalt uudishimulik, rõõmus ja sotsiaalne väikemees, kes tahab kõigiga mängida ja kiirustab pai tegema. Kahjuks mõnikord teised lapsed ehmuvad selle peale ja hakkavad su lähenemiskatse peale hoopiski nutma. Sina aga ei lase end heidutada sellistest pisiasjadest. Alati on ju kuskil ka mõni veidi vanem tüdruk, kes hea meelega kogu oma tähelepanuvõime sinule koondab.

Mul on naljakas dilemma, kus ma tahaksin ja samas ei tahaks ka, et sa veel suuremaks kasvaksid, sest nii põnev on seda teekonda tunnistamas olla ja ma väga tahaksin sinuga juba juttu ajada, aga samas võiksin ma igavesti ka lihtsalt sind kaisus hoida.

Armastan!
Emme

Kirjad Kahele Triibule 30

Sa otsustasid siiski käputama hakata. Ja valisid selle jaoks kõige võimatuma hetke, mil olime aias ja sul olid seljas kõikvõimalikud vihmariided kuni kinnasteni, milles mina ei suutnud su pöidlaid õigesse auku saada. Seega olid sa kui üks hädine hüljes, kes lihtsalt istus maas, kuni otsustasid täiel kiirusel üht harakat taga ajama hakata. Järsku on linnud sinu jaoks nii põnevaks muutunud. Nüüd oled sa puhtakujuline käputaja ja kõhuli roomamine on unustatud.

Samas ega sa sellepärast vähem püsti seista ega samme teha ei ürita. Vastupidi! Täna oli see päev, mil sa esmakordselt Brio käimisvankrit sihtotstarbeliselt kasutasid ja sellega oma sada meetrit küll maha jalutasid. Pidin sind aitama vaid siis, kui seinad vastu tulid. Ehk oleksid sa juba enne nautinud käru enda ees lükkamist, aga sinu emme kartis, et sa kukud ümber sellega ja saad haiget. Nüüd peame endale koju ka midagi sellist hankima. Sulle nii meeldis see.

Muidu oled sa aga nagu sina ikka, ärkad särades ja oled ülirõõmus, kui issi on nõus sinuga juba kell kuus päeva alustama. Sa kimad üle voodi talle järele, naerust rõkates ja sama kordub siis, kui ta töölt tuleb. Kui sa juba püsti või sülle saad, siis hakkad sa tihtipeale rõõmust hüppama ja seda teed sa ka hüppeloomadel, kuigi su jalad veel maha ei ulatu.

Sulle meeldivad nüüd asjad, mis teevad häält või liiguvad - pallid, silindrid, väikesed ratastel loomad ja autod. Sa võid neid üle korteri taga ajada. Palju mängid sa ka klotsidega ning lammutad torne nii kiiresti, kui vähegi võimalik. Me jõuame max kaks-kolm asja üksteise otsa panna, kui saabub me väike armas hävitaja. Samamoodi tühjendad sa klotsikasti esimesel võimalusel, kuigi viimasel nädalal oleme näinud sind ka mõnda klotsi sinna tagasi panemas. Õigemini su käsi koos klotsiga laskub kasti, aga klotsi sa lahti ei lase. Sa tegid esimese katse ka rõnga pulga otsa panemisel, aga selleks on veidi rohkem koordinatsiooni vaja.

Muidu aga oled sa paras pätu - sõidad autodega mööda seinu ja mängid juba kokkupõrkeid - kus sa küll seda näinud oled - tõmbad raamatuid ja lauamänge riiulist alla, kobestad lillemulda ning sööd, mis pihku jääb ja tuuseldad toitu ning nõusid mööda söögilauda ning ka sellelt alla. Kassidel pole ka pääsu. Eros talub üllatavalt hästi sinupoolset karvade kitkumist ja tema seljas hüppamist. Nokia on sinust veel kiirem.

Me teeme sinuga nüüd ka häälitsemise võistlusi. Sina teed midagi ette ja mina püüan korrata. Uuesti ja uuesti. See on korralik hitt.

Samas tundud sa juba nii suur ja asjalik, mängides oma mänguasjadega või aidates kaasa näiteks sinu riietamisel. Viimasel ajal sa ka rabeled vähem mähkmevahetuse ajal, nii et meil polegi veel olnud eriti vaja su uut uhket mähkimislauda.

Sa oled ka hästi armas ja oskad näidata nüüd, et me oleme sulle kallid. Kahjuks väljendub see aga öösiti meie otsas trampimises ja tissimaratonis. Mõni öö kestab see terve tunni ja võib korduda. Tegelikult sab sult ka kallisid ja musisid, aga sa oled paras egoist. Ja peadki olema praeguses vanuses.

Me armastame sind kuuni ja tagasi,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 29

Meie Triibu,

Ja jõudiski kätte aeg, kus sa oled olnud kõhust väljas sama kaua kui enne kõhus ja siis tundus see nii lõputult pikk aeg. Nüüd aga on möödunud kõik kui üks silmapilk. Samas oled meil nüüd sina - meie pisike päike, kes tuleb selja tagant kallistama ja ei oska veel päriselt musi teha, aga proovib tihti.

Sa püüad nüüd ka veidi roomata, aga ainult vahesammuna kuhugi kõrgemale liikumisel.

Sa näitad meile pidevalt, et pea kõik inimesed on ilusad ja head ning, et naeratusele vastatakse naeratusega. Täiskasvanud on selle lihtsalt ära unustanud ja paranoiliseks muutunud. Sina aga veel ei ole.

Sa oled ühest küljest juba nii suur ja iseseisev, aga teisest küljest poed mulle kaissu hea meelga ning otsid muidu lähedust.

Sa tead nüüd, et kui ma kaon köögi seina taha, siis on lootust, et ma ilmun taas teiselt poolt välja või tulen sama teed tagasi. Sa oskad mõlemat suunda kontrollida.

Sa naerad laginal, kui sind millegagi üllatame. Isegi kriiskad vahel. Näiteks maailma naljakam asi on see, kui ma su ees hüppan ja kui veel keset hüpet ümber pööran... fantastiline trikk.

Üks päev hakkasid sa omaalgatuslikult lapiga seina küürima. Meie seda sulle küll ei ole õpetanud, aga meil oleks väga hea meel, kui sa kodu koristamise enda peale võtaksid. Mida varem, seda parem. Samas meeldib sulle ka kõvasti sodida, nii et toidujäänuseid on meil igal pool.

Kassid on kõige coolimad. Kui sa neid näed, siis läheb uni ära ja sa võiksid pea ees voodist alla hüpata, nii et mina keset ööd kergeid paanikahäireid kogen.

Nüüd tundub, et sa hakkad ka jutust veidi aru saama. Sõnad nagu issi ja vaata ja tule ja kiisu vist ka. Ise oled sa aga jutust vist veel üsna kaugel. Me ei põe. Küll see kõne ka tuleb ja ongi veel vara ju. Kõik näevad, et sul polegi sõnu vaja sõprade leidmiseks ega oma tahtmise saamiseks.

Igatahes, meil on nii hea meel, et sa olemas oled, meie suur väikemees!

Kalli-musi-pai!
Sinu emme

Kirjad Kahele Triibule 28

Sa kohe ei taha üldse ühe koha peal seista. Ei sõna otseses ega kaudses mõttes. Kümne päevaga kaks hammast ja seda ilma suurema draamata. Kogu selle ilastamise ja nohu lõppu aga ei paistagi. On hoopis kolmas voor tatti ja mul on nii kahju sind luristamas kuulata ning tatiimuriga kiusata. Sest kius see sinu meelest on. Ostsin isegi kalli masina, et ei peaks samaaegselt sind kinni hoidma kõigest jõust ja imema veel ka, aga see on siiani olnud täielik pettumus. Ikka kasutame seda manuaalset toru, mis on palju kiirem ja minu üllatuseks on meie kopsud võimsamad. Sina muidugi teed selle ürituse oma hüppamisliigutustega kõigile veel keerulisemaks.

Muidu on aga sinuga tore. Neljandal oktoobril näitasid sa meile issiga, et kui sa tahad, siis sa oskad küll käputada. Aga sa ei taha. Sa liigud ka kõhuli nii kiiresti kui välk ja tegelikult tõmbad kõhu maast lahti nagu roomav ussike. Sa oskad ka põlvedel seista ja edasi liikuda, aga ainult siis, kui millestki kõrgemast kinni hoiad. Käpuliasend on sinu meelest vaid vahesamm istuma minekuks.

Sa räägid hästi palju. Täna harjutasid sa küll pigem kriiskamist ja sellist versiooni tät-tät-tääst. Sellega annab väljendada nii pahasust kui rõõmu. Sa oled üldse see laps, kes naerab uute ja üllatavate asjade peale. Nt sinu poole jooksmine või roomamine on toonud kaasa rõõmukriisked. Ainus üllatus, mis sulle ei meeldi, on selili kukkumine ja kukud sa hetkel üsna palju. No ikka iga päev korra või paar. Sa suutsid eelmisel nädalal mänguväljakul isegi maapinnast vaid paar sentimeetrit kõrgema laua otsa istuliasendist kukkuda ja muidugi oma otsaesise ümber disainida. Küll taas vaid päevaks või paariks.

Sa oled hästi uudishimulik. Muudkui tõmbad end püsti ja uurid uusi asju, olgu selleks siis mõni kallis lelu või prugükastist pätsatud munakarp või krõbisev teepaki ümbris. Sobib ka minu krediitkaart. Üks su lemmiktegevusi on aga hetkel asjade edasi-tagasi lohistamine mööda maad. Sobivad nii mänguasjad, laua- kui toolijalad. Need kõik teevad ju huvitavat häält.

Sulle jätkuvalt meeldib muusika. Laulan sulle vahel lihtsalt silpe nagu ba-ba-baa; buu-boo-bee, bee-biiiiii ja see nii meeldib sulle. Tõeline pidevalt muutuv hittlugu meil. Muusika teeb tavaliselt ka paha tuju heaks ja reedel kulus vaid osa kaheksarealisest laulust, et nuttev sina hoopis unne suikuksid.

Eelmisel nädalal käisime me ka beebide teatris ja kes siis veel kui mitte sina varsti esinejate peal kõõlus. Sõna otseses mõttes. Õnneks neil ei olnud selle vastu pidagi, aga sina jätkuvalt ei karda kedagi ning võlud isegi võõraid varateismelisi poisse bussis.

Me naerame, et sa oled päris hea reklaam lapsesaamiseks. Kui sa vaid magaks ka. Siis ei peaks su emme korra iga üheksa kuu tagant ka pärast viitteist tundi magamist tundma, et tahaks veel.

Sellegipoolest, armastame sind kuuni ja tagasi,
Emme ja issi