Meelespea

Chuck - ???
Dexter - 27. september
Gossip Girl 14. september
Greek - käib juba
Grey's Anatomy - 24. september
House MD - 21. september
One Tree Hill - 28. september
Privileged - IMDB ei anna midagi millegipärast
Secret Diary of a Call Girl - ???
Ugly Betty - 25. september

Kuna ma olen kodune haige täna, siis mul on sigaigav ja kasutasin blogi ära oma graafiku paikapanemiseks.

Keegi päästke kiisu ära. Palun:(

Täna saime jälle näha seda, kui julmad inimesed olla võivad. Kõik on ju kuulnud lugusid metsa puu külge seotud koertest ja muust sellisest. Aga kui ise loomahülgamisega kokku puutud, on palju raskem rahulikuks jääda.

Käisime nädalavahetusel Silmarõõmu maal jälle ja täna tema vanatädi juures ühes väikses kohas külas. Seal astelpajusid korjates kuulsime päris kaua, kuidas üks kiisu haledalt näugus. Viimaks ma enam ei talunud seda ja läksin teda otsima. Naaber oli öelnud, et tema oma see ei ole, kuid tema krundi peal kiisu oli. Ka kellegi teise omaks teda pidada ei saanud. Uskuge mind, muidu ei nutaks kiisu üle tunni aja ühe suvalise künka otsas. St siis, kui ta teaks, kus kodu on.

Ainus loogiline järeldus oli meie meelest see, et keegi hoolimatu inimene oli ta välja visata otsustanud ja siis igaks juhuks kodust kaugele metsaäärsesse kohta toonud.

Võtsin kiisu kaasa meie juurde ja kohe jäi nutt järgi. Kiisu käis ja uuris, kes me oleme ja mida teeme. Ei seganud teda ei viha astelpajude hape mu kätel ega kuri koer krundil. Ta oli lihtsalt nii õnnelik, et keegi teda märkas. Ja muidugi me ei suutnud teda sinna maha jätta. Avastasime, et ta oli ka viga saanud. Üks küüs katki, nina lõhki ja pea ühest kohast paljas. Ei tea, kas ta kakles auto või koeraga. Kassikakluse jäljed need igatahes ei olnud.

Ma pidin nutma hakkama, kui ema ei lubanud teda endale jätta - mida tegelikult oligi arvata - ja keegi teine ka teda ei tahtnud. Sülest maha panna ja teda lihtsalt suurematele loomadele söögiks sinna metsa äärde ma ka jätta ei suutnud. Süda murdus tema õnnetusele mõeldes.

Lõpuks tegi keegi teistest ettepaneku ta varjupaika viia. Nii me tegimegi. Käisime veel enne poes krõbuskeid ostmas ja siis seisime silmitsi varjupaigaga, kus ühtegi inimest polnud ja telefonile ei vastatud. Õnneks aga selgus, et läheduses on ka teine koht, kus loomi armastatakse ja see on Lääne-Virumaa loomade varjupaik.

Aga meile üllatuseks selgus ka seal, et kuigi nad nii tahaksid teda võtta, ei ole see nii lihtne. Me peaksime ise enne oma vallast raha kerjama kiisu heaks ja muidugi vallavalitsuse telefon ka ei vastanud. Tema mõneks ajaks Tallinnasse kaasa võtmine ei oleks ka kuidagi välja tulnud, kuigi viimases hädas ma vist oleksin kiisut ka Silmarõõmu juures hoidnud kodu leidmiseni. Lõpuks ma otsustasin, et maksku mis maksab. Ma maksan ise kinni kiisu stardipaketi. Aga siis meenus, et minu rahakott oli ju Kadrinasse jäänud. Ja siis Rauno ostis ise kiisule tuleviku. Vähemalt mõneks ajaks. Kuigi varjupaigal on kohustus kasse kaks nädalat hoida, oli seal mitmeaasta pikkuseid kliente.

Meile näidati kõiki loomi ja siis veetsime tunni või rohkemgi juba karantiinist välja pääsenud kiisude toas neile pai tehes ja puudu olevat armastust pakkudes. No ausalt. Ma võiksin elukutseline kassisilitaja olla.

Aga nüüd ma väga palun. Kui kellelgi on võimalik adopteerida oma perre üks kuuekuune hallikirju igati sõbralik ja koeri mitte kartev kiisu, siis minge tooge ta sealt ära. Tegelikult vist on võimalik ta ka Tallinnasse transportida. Mõne nädala pärast on ta steriliseeritud ja igati terveks ravitud mänguline isakass, kes on tõeliselt tänulik uue kodu üle.

Kohe-kohe peaks ka pilt temast siia ülesse tulema, aga ka kõik teised sealsed kiisud ja kutsud oleksid uue kodu üle väga tänulikud. Seal on küll armastavad inimesed, aga ikka saab probleemiks raha ja selle puudumine, mistõttu nende elutingimused ei ole kõige luksuslikumad. Ja kõiki oodatakse sinna loomadega tegelema ning toitu, vanu tekke ja patju annetama. Mina kavatsen küll tagasi minna. Oma leitud kiisu saatust kontrollima ja ka teisi paitama.

Lastest ka natuke

Kolm lasteaiapäeva on jälle olnud üsna toredad. Siiski paistab, et pole vahet, kas tööpäev on 14 või 4 tundi. Ikka tüdineb ära.

Minu rõõmuks mäletasid suur osa lapsi seekord mind ja teised tahtsid ka kohe sõbraks saada. Ja hea oli see, et ka ma ise mäletasin mitmeid nimesid poole aasta tagusest ajast. Aga seekord oli mul rohkem aega nendega sõpradeks saada.

Muidugi tekkisid ka oma lemmikud. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga mõned lapsed lihtszlt on eriti armsad ja ma ei mõtlegi ainult välimuse või käitumise poolest. Aga neis on midagi erilist. Enda meelest olen muidugi kõigiga sõbralik, aga selge on see, et need, kes seda ise nõudma tulevad, saavad ka rohkem tähelepanu.

Mulle nii meeldib olla kõigi lemmikkasvataja. See, kelle käest kinni hoidmise üle võideldakse ja see, kelle kõrval istumine on tõeliselt pop, kuigi aeg-ajat teevad selistel teemadel tülid laste vahel lihtsalt nõutuks. Tahaks ju kõigile head meelt valmistada, aga mind on ainult üks ja demokraatlik lähenemine alati ei tööta. Ikka on survival of the fittest.

Täna küsisin ühe laheda poisi käest, et miks nad kõik just minu käest kinni hoida tahavad. Ja teate, mis ta vastas? Sest mina olevat nii rõõmuks kogu aeg. Sellest ma saan veel täitsa aru. Mu häälepaelad pole piisavalt treenitud veel, et nende peale karjuda ja ega ma ei tahakski. Katsun raskusi ületada diplomaatia abil ja kasutan kavalust. Tundub, et lastelegi meeldib nii rohkem. Ja neile hullult meeldib, kui kasvataja ei karda ka ennast lõdvaks lasta. Mõne krutski kaasa tegemine tõstab su mainet laste silmis väärikast ja külmast käitumisest kordades rohkem. Näiteks täna tulime õuest tagasi nii, et mul oli jälle kummagi käe otsas väike poiss. Täpselt minu ette jäi aga üks autosid takistama pidav teekühm. Ma ei hakanud püüdlikult sellest ümber minema, vaid ronisin üle, nagu lapsepõlves. Ja te ei tea, kui lahe nägu ühele mu poistest seepeale ette tuli. Üllatus ja naer korraga. Läbinisti heakskiit ka.

Ja teate, mis veel oli hästi lahe? Üritasin seda sama hea suuvärgiga poissi magama saada täna. See oli iga päev üsna raske harjutus, sest ta pole mingi paipoiss. Paha ka mitte, aga kui endal pole und, ei tahaks lasta ka teistel magada. Ma siis täna hoiatasin teda, et ma tulen talle päriselt kaissu varsti, kui teisiti ei saa. Ma mõtlesin, et ta on piisavalt poiss, et seda ja mind kui tüdrukut karta, aga tema hoopis vastas: tule mulle natukene lähemale. Siis mul on tunne, nagu sa oleks mu emme. No nii armas. Ja siis ma külitasingi ta pisikeses voodis ja paistasin ta pead, aga magama jäi meist esimesena ikkagi mina. Ja juba esimesel päeval ta kutsus mind oma sünnipäevale. Jälle üks privileeg, mis õpetajatest ainult mulle laienes:)

Mingi nali oli veel, mis mulle praegu meelde ei tule. Tegelikult vast isegi hulgem, aga need tulevad ja lähevad mu peast kahjuks.

Väärikuse erinevatest dimensioonidest

Teate, kuidas suur osa inimestest peab kodutuid väärikuse minetanuteks? Et kui nad on loobunud varjamast seda, et kogu nende maine vara mahub paari määrdunud kilekotti ja nad magavad mõnel pargipingil, laskmata end häirida möödakäijatest, siis on neil juba kõigeks ükskõik. Paljudel ei ole ju probleem käsi prügikasti torgata ja sealt pudeleid otsida. Aga see pidi väga hea teenistus olema. Minu meelest kordades kurvem on vaadata, kuidas nad söövad ja joovad juba prügikastist või maast leitud asju või korjavad konisid, et siis neid korralikult lõpuni suitsetada. Ka ei lase nad end häirida pesemisvõimaluse puudumisest üldiselt ega pirtsuta iga päevase sundluse üle samu tihti juba määrdunud ja haisvaid rõivaid kanda.

Mind on alati huvitanud, kas nad kardavad sedasi tänaval tuttavatega kokkupõrkamist; kuidas sel juhul mõlemad osapooled käituvad? Kas varjub üks või teine või tehakse nägu, et ei tunta üksteist ära või hoopiski jäädakse juttu ajama? Arvata võib, et nii mõnigi paremal järjel vana tuttav läheb teisele poole teed, et end ebamugavast olukorrast säästa.

Igatahes ma sattusin hiljuti tunnistajaks vaatepildile, mis sundis mind oma arvamust muutma. Vähemalt osal kodutuist on veel mingi väärikus ja häbitunne säilinud. Neile läheb korda nende välimus. Nimelt nägin Shnelli tiigi ääres pealt, kuidas üks silmnähtavalt elu hammasrataste vahele jäänud mees teisele samasugusele juuksurit mängis. Nad läksid veidi rahvast eemale ja siis aetigi kusagilt välja ilmunud kääridega asi korda. Tulemus ei näinud küll välja nii professionaalne kui enamusel päris juuksureid külastavatest meestest, aga vähemalt ei olnud juuksed enam sorakil. Värske soengu omanik liikus edasi tiigi äärde, et võtta veidi vett ja siluda nüüdsest tunduvalt lühemaid karvu ja ühtlasi tegi seal ka teisi värskendavaid protseduure. Kuigi mõte pargis ringi lendavatest inimjuuste tuttidest ei tundu kõige meeldivam, oli see minu jaoks positiivne elamus. Usun, et sellised inimesed võivad veel tagasi normaalse elu juurde jõuda. Lõppude lõpuks ei tea ma ju, miks nende elu on hetkel sellises seisus. Aga juukselõikus oli selge märk, et nad ei ole veel valmis tsiviliseeritud elust loobuma.

Kui kõrvalust varjamatult lahti murtakse...

...on tunne sama, nagu keegi sinu koju tungiks. Helid on hirmuäratavad, seinad värisevad. Isegi siis, kui selgub, et tegu on naabri koduga ja jalaga pestakse tuleust õilsal eesmärgil, lähevad käed kiiresti higiseks ning pulss kerkib kõvasti kõrgemale.

Nii veetsin mina täna õhtut. Meie kõrval elab üks äärmiselt armas vana proua. Mina temaga ei suhtle, sest me ei räägi sama keelt, kuid emaga nad ikka aeg-ajalt vahetavad kala ja muljeid jms. Täna aga nägi tema pojapoeg adrenaliinilaksu all kurja vaeva, et sinna sisse saada, sest tädi oli põrandal pikali maas ega reageerinud millelegi.

Üsna kiiresti tuli kohale ka kõikvõimalik abimeeskond. Esimesena tuletõrje, kohe ka kiirabi ja politsei. Parkla oli kohe täis erisõidukeid ja naabritel hirmu ja põnevust kui palju. Ometi oli üks eriti külma kõhuga tüüp, kes ei pidanud ka siis paljuks kitsaks jänud parklas tagurdamisharjutusi teha. Keskkonnasäästlik sõit kõigepealt eks. Savi sellest, kui kogemata mõne eriotstarbelise sõiduki teed takistama peaks.

Aga siis jah... meie majas elades näeb ja kuuleb üsna palju. On siin ju verevalamistki olnud, aga that was a first for me today. Sellises mahus vähemalt.

Ma olin üsna kindel, et see tädi on tänu oma tublile igapävasele kirikus käimisele juba poolel teel taevasse, aga võib-olla just seetõttu, et Jumal teda hoidis, viidi ta siit veel elusana ära. Loodetavasti saab temaga siiski kõik korda.

Tuleviku huvides: milline on hea lapsevanker

Rohkem kui kuus nädalat kärutamist on aidanud mul aru saada hea vankri väärtusest ja uskuge mind, on palju olulisemaid asju kui vankri välimus.

Niisiis...

Heal vankril on kindlasti neli ratast! No proovige mõne kolmerattalisega rööbasteed mööda üles minna. See on nii või naa korralik jõuharjutus, aga kolme ratast rööpapaarile toetada vaevalt üldse õnnestub.

Hea vanker on ka parasjagu raske, aga samas piisavalt kerge, et ka naisterahvas seda paari korruse jagu trepist üles-alla kanda jaksaks. Kui valida liiga kerge sõiduk, siis kaotate kõvasti stabiilsuses. See tähendab, et tuleb palju rohkem vaeva näha, et see sõidaks sinu soovitud suunas. Proovige mõnda reisikäru ja saate aru, mida ma mõtlen. Eriti munakividel ja suured rattad teevad alati väikestele ära - ei jää kinni igasse pisiauku ja talvel lumme. Samas suure mustriga rattad korjavad enda külge väga palju sodi.

Kolmas punkt on see, et vanker võiks olla piisavalt kõrge, et saaks üles-alla ka kõige suurematest äärekividest. Samas võiks olla vankri kere all piisavalt sügav sahtel, et sinna ka näiteks poekott erilise pingutuseta mahuks. Vastukaaluks aga peaks vankri kere olema suhteliselt madalal, sest ühel hetkel õpib laps ära, kuidas sealt ise välja saab ja kindlasti tuleb ette hetki, kus ka turvavöö lahti ununeb. Mida kõrgem kukkumine, seda suuremad kahjud, otseloomulikult.

Vanker peaks olema ka igat pidi tellitav: vankriks-käruks, et ei peaks hakkama mitut sõidukit ostma lühikese perioodi jooksul, käepide mõlemale poole paigutatav (st, et laps võib olla näoga vankri lükkaja suunas, aga ka temast eemale sihtmärgi suunas); iste väga mitme erineva nurga alla paigutav, käepide erinevatele kõrgustele reguleeritav, varikatus selline, mille korral päike ei pimestaks last ka alles tõustes või loojudes ja samas võiks seal olla kileaken, et last ka siis, kui ta näoga sõidusuunas istub, jälgida saaks.

Veel oleks väga hea, kui oleks kasutatud vihma hülgavat tekstiili ja kaasas oleks ka kilekate, mis viimased lahtised osad vihma korral kinni katab ja loodetavasti on olemas ka mõni selline, mida laps ühe erilist pingutust nõudva liigutusega jälle eest ära tõmmata ei suudaks, sest see on ju tema huvides.

Üks hästi oluline asi on ka see, kuidas vanker kokku käib. See tähendab, kui väikseks ta läheb ja kui palju selle nimel vaeva näha tuleb, sest uskuge mind - ei ole tore, kui vaja on kogu jõudu, kaht kätt, ühte jalga ja ikka jääb midagi puudu, mistõttu võib näha üsna humoorikat pilti väänlevast vanemast, kes kogu kerega veel mõnd funktsiooni täita üritab - nt rinnaga vankrit alla suruda.

Võite julgelt täiendada minu nimekirja ideaalvankri omadustest. Kindlasti unustasin midagi ära. Aga loodetavasti on sellest kellelegi kasu;)

Kolm sammu kallistuseni

Kuidas laps õpib käima? On väga vaja kuskile minna. Ja see pisike, keda mina hoidsin, alles teeb oma esimesi iseseisvaid samme. Ja te ei kujuta ettegi, millist rõõmu võib valmistada see, kui laps otsustab, et sinu kallistus on väärt eesmärk, mille nimel julgus kokku võtta ja tugedest lahti lasta. Olgugi vaid kolm sammu, aga enne seda ei olnudki ta teinud eriti rohkem samme ja peale seda jätkas ta samamoodi paari sammu kaupa käies ja siis ehmatades maha istudes. Vot nii hea lapsehoidja olen!

Aga selle lapsega sai veel nalja. Muidugi iga päev sai nalja, aga siis ei olnud mul jaksu siia kõike kirja panna. Üks elavamaid mälestusi aga jäi pargikülastusest, kui laps hoolega läbi raudvarbadest aia mulda välja viskas. Ikka peotäis peotäie järel ja nii paarkümmend tükki järjest.

P.S. Ema just informeeris mind, et meil on rulluiskudega prükkar. Nännännääää:D

Aga mu jutu point oli selles, kui kaval üks vaevalt aastane inimene olla võib. Ta loopiski mulda aiast välja seni, kuni mul hajus igasugune hirm selle ees, et ta osa suhu panna võiks ja siis... ühel hetkel see juhtus. Nii-nii kiiresti liikus see käsi suu juurde ja kohe käivitus mälumisprotsess. Ta sai muidugi aru küll, et see polnud just parim idee ega maitseelamus, aga siis ei lubanud tema lõviiseloom enam järgi jätta ja ma tean täpselt, mida ta tunda võis. Näriski siis nii kaua, kuni muld alla läks. Aga pärast siiski joogist ära ei öelnud:)

Iga normaalse mehe kodus leidub ka meigieemaldaja

Nii see on. Ei, ma ei nõua poissmeestelt kosmeetikalettide vahel ekslemist, aga toiduosakonnale võiks korra või paar nädalas ikka tiiru peale teha. Ja tänu sellele, et minu Silmarõõm peab kokkamisest väga lugu, avastasin hiljuti, et mul pole tema juures peatudes põhjust paanikaks ka siis, kui esmatarbekosmeetika koju jääb. Tegelikult oli mul seal ka tagavara meigieemaldaja, aga viimane julges otsa saada ja oligi jama. Kuniks me avastasime, et toiduõli ajab asja sama hästi ära. Algul kartsin küll, aga silmameigi võtab see paljudest spetstoodetest pareminigi maha ja edasi tuleb vaid mingi näovee või seebi või muu rasva lahustava ainega nägu üle käia, sest mulle isiklikult ei istu see üleni õline tunne. Aga ehk kulub see hädaabinipp teilegi ära!?

P.S Olin sunnitud ootamatult blogi tausta vahetama, nagu arvatavasti juba avastasite. See on esimene, mis tundus kõlbulik, aga kiire vahetuse käigus ei õppinud ma veel widgeteid tundma ja mõned funktsioonid on kadunud ka. Ja mõnda ei panegi tagasi. Ärge solvuge. Minu jaoks on sõprade nimekiri nagunii RSSis ja ma ei hakka seda taastama siin. Te loodetavasti ikka teate muidu ka, et teist lugu pean ja kõike muud.

Be right back...

Mõmmikutest

Ma pidin Vormsist kirjutama, aga enam ei tundu nii põnev teema. Jah, oli tore. Jah, oli ilus. Jah, sai nalja. Ei, kõik ei olnud ideaalne. Puhkus nagu puhkus ikka. Niisiis jätan selle teema vahele.

Ma ei ole kunagi olnud see tüdruk, kellele pehmeid mänguasju kingitaks, kuigi väga oleksin tahtnud olla. Erinevalt siis minu parimast sõbrannast, Katsist. Teda on alati koheldud kui printsessi. Ninnu-nännu ette-taha, kuigi ta vist ise ei vajakski seda. Mind aga pole siiamaani poputatud ja Silmarõõmul läks ka kuus kuud aega, et vihjetest aru saada. Aga siis lõpuks sünnipäevakuu oli kaisukarukuu. Kõigepealt kingiti mulle juba järjekorras teine Ratatouille' rott, kes sai nimeks Tselluliidiloom. Siis sünnipäevaks sain kohe suure mõmmiku ja minu rõõmuks on ta igati stiilne. Millegagi pole üle pingutatud. Tema magab nüüd minu kaisus ja kannab nime Torukübar. Ja Vormsilt sain ka uue sõbra. Nüüd on mu lehmadekollektsioonis uus lehm nimega Kodujänes. Huvitav, kes on järgmine?

Ahjaa... ma avastasin oma õuduseks, et ma olen millegipärast jälle kasvanud. 22 on ju käes, aga ikka kasvan. Jälle on kusagilt juurde tulnud kaks sentimeetrit. MInu meelest oli 171 väga ilus number. Palju ilusam kui 173. Ma veidi veel loodan, et kodune mõõtmine oli ebatäpne.

Osavus ennekõike

Arvake ära, kellel oli põhjust jälle oma auto remonti pukseerida ning kaks nädalat tagasi vahetatud ja alla saja kilomeetri kestnud õli taas ringi vahetada? Muudest töödest ja rahadest rääkimata. No see lihtsalt ei ole aus.

Heategevus tõi jälle kaasa kättemaksu või on mul millestki muust karmavõlad. Ja Murphy kuulas hoolega, kuidas ma nädal tagasi üsna õnnelikult mainisin, et pole kunagi saanud nööri taga sõita ning üleeile, kuidas jutustasin madalast sportautost, mis mäest alla tuli kolks kolks. Niisiis eile sugulasi tädi sünnipäevalt Suurupist koju vedades otsustasime ranna kaudu minna ja tegin ka sealse kohutava tee peal täis autoga kolks kolks. Ega see mul esimene kord polnud. Varem pole midagi juhtunud ja seepärast ei kartnudki, aga rannast tagasi tulles ilmnes, et auto all on suuuuuuuur õlilaik. Teadjamad rääkisid katkisest karteripõhjast. Minu pea tegeles aga juba päästeoperatsiooni koordineerimisega.

Ehmatasin muidugi pukseerijad momentaalselt kaineks. Ja läks alla ööpäeva, aga nüüd on auto Melasis mu lemmikmeeste käes ja nemad tunnevad oma tööd.

Aga selle jamaga kaasnes ka häid asju. Sain ööseks Suurupisse jääda ja tädi Mare toitu süüa ja ploome vitsutada ja kohaliku kiisuga sõbrustada.

Ainus, mis selle loo juures - peale raha muidugi - mind ikka veel häirib, on see, kuidas ma ikka ei ole nii tugev inimene, et sellises situatsioonis hääl värisema ei hakkaks. Muidu on illusioon minust kui raudnaisest juba üsna täiuslik. Ei pisaraid, ei värisemist, ei otsustus- ega tegevusvõimetust. Ainult situatsioonikirjeldamine ning abipalumine ei tule veel emotsioonitult välja. Ja see vist paistab ka. Aga ma arenen. Saan aina tugevamaks. Ning vähemalt ma sain suuuuuuuuuuure puksiiriga sõita ja see onu oli ka päris tore.

Holy Bible paberbackiks?

See ei ole küll uudis, aga võtame seda kui fakti konstateerimist (S, vaatasin selle sõna EKIst järgi sinu rõõmuks:D). Nimelt mu ema töötab hotellis ja näitas mulle üks päev sinna maha jäetud raamatuid, et äkki ma tahan midagi omale. Muuhulgas oli ka kaks koopiat ingliskeelseid Piibleid, mis ei olekski nii imelik. Esiteks on hotellidel mingisugune traditsioon Piibleid öökapisahtlitesse paigutada ja need võisid lihtsalt ühest hotellist teise rännata. Aga miks on kaasajastamise käigus siiski saanud ristiusu põhiseadusest pastelsetes toonides pehmekaaneline kapsas? Kuskil võiks ju nii moderniseerimisega kui MASUga järgi jätta. Nii vale tundus. Aga mida mina ka tean. Ma ei tea enam, kus meie kodune Piibel asubki, veel vähem olen selle sisuga kursis.

Kuidas mitte olla kuri, kui juba ollakse seda?

Lahendage minu jaoks see mõistatus ära, palun. Sest aeg-ajalt ma ikka satun olukordadesse, kus tean, et tõenäoliselt ei tohiks ma kuri olla, veel vähem kedagi milleski süüdistada ja samas peaksin head nägu tegema, aga see on nii krdi raske. Ma ei ole ju kindel, et see on tegelikult selle inimese süü, kellest hetkel räägin ja vahet polegi, kellega tegu. Kaks korda sama asjaga jama. Seekord ka ohtlik. Ja no nii tahaks pahasti öelda, aga see oleks talle sajal muul põhjusel liiga tegemine. Kusjuures ta vist ei saa arugi, et ma kuri olen. Veel vähem, miks. Ideid??? Kuidas esialgu iseendaga rahu teha? Ja kuidas head nägu teha nii, et see poleks vaid teesklemine, vaid ma leiaksingi rahu taas?

Pärast muust ka. Võib-olla... teemasid mul jätkub. Ajab üle ääregi.

Kiire vahekokkuvõte

No ei jõua kuidagi kirjutamisega ajale järgi.

Veel tahaks rääkida sellest, kuidas ma vaikselt hulluks lähen ja ka teisi nakatan. Näiteks puristan lamphetkel üksi või avalikus kohas olles või teen mõnda muud häält, millega last tavaliselt lõbustan. Aga puristamisega suutsin Vormsil ka kogu ülejäänud seltskonda nakatada.

Siis käisin üle ma ei tea mitme aja kirikus. Kohe jumalateenistusel. Mitte päris vabatahtlikult, aga ei kahetse. Minu esimene jumalateenistusekogemus stiilis: grupitöö - neljaks loe. No mida? Kohanemine võttis veidi aega, aga tegelikult mulle meeldis see vabadus traditsioonilisest lähenemisest palju rohkem. Ja parem muusika oli ka.

Katsikul käisin ka nädalavahetusel. Kolmenädalasel Silmarõõmu uuel sugulasel. Armas väike elukas oli. Teistele tundus suur, mulle minu lapse kõrval tibatilluke. Samamoodi nagu neile tundus, et ta röögib, mulle, et ta vaid avaldab arvamust, aga mitte eriti nõudlikult. Aga sain teda väntsutada tükk aega. Tänud julgetele vanematele. No kui tihti ma ikka nii pisikestega kätt proovida saan? Sel aastal siiski üsnagi.

Sajast asjast tahtsin veel kirjutada, aga muidugi praegu jälle ei mäleta.

Võib-olla ka sellest, kuidas minu meelest ma olen nii paha, aga Silmarõõm räägib ikka, kui super ma olen ja ma ei jõua talle piisavalt vastu vaielda, sest ma tean ju, et ma ei ole. Kohe üldse mitte. Ja tema meelest on isegi see armas, kuidas ma hambaid pesta ei oska ning alati üleni vahune olen. Ja minule tundub, et ma võiksin olla nii palju parem, aga ma eelistan olla mina ise, mitte kellegi fantaasia.

Raamatublogi tahaks ka täiendada. Mul on hetkel Rex Stout'i vaimustus. Selline kaif satiir. Kui nüüd õigesti liigitan.

Sellest, kuidas ma näen, et üks väga lahe tüüp, aga siiski minu sõbrannat halvasti kohtleb ja viimane laseb sel sündida ja mida see võib tähendada ja miks ma neist mõlemast aru saan. Aga ma nagunii tulevikus ei saa aru, mida ma mõtlesin siin praegu. Üldse viimasel ajal tunnen, et ma tahaks veel isiklikumalt kirjutada siia, aga ei saa. Vähemalt mitte nii, et keegi haiget ei saaks või end solvatuna ei tunneks ja ma olen juba selletagi piisavalt vastik inimene.

Aga ma rohkem ei jaksa jälle. Teinekord. Kunagi. Mõne päeva pärast peaks veidi rohkem aega tekkima. Siis ehk!? Bye

Jätkan elu lahtikirjutamist

Tänu lastega töötamisele, satun alalõpmata kohtadesse, kus saab linde toita. Põhikliendid on pardid, kajakad ja tuvid, aga sekka eksib ka varesepoegi ja varblasi. Ma hakkan juba konkreetseid tuvisid ära tundma, rääkimata igasuguste mutatsioonide märkamisest. Hetkelemmikud on pruunikirjud tuvilised. Olles juba rohkem süvenenud linnumaailma, panen tähele ka nende omavahelisi suhteid. Kas te teadsite, kui kurjad linnud üksteise vastu on? Alalõpmata kihutatakse üksteist toidu juurest eemale või võetakse lausa nokaga ümer kõri kinni ja lohistatakse nõrgem minema. Igasugusest vokaalsest sõjast pole mõtet rääkidagi, sest see on veel tavalisem. Aga minu jaoks olid kaklevad linnud paras šokk. Isegi pardid käituvad nii. Ja ka pardipojad terroriseerivad nõrgemaid. Nii kahju. Eriti kui toitu jätkuks kõigile nagunii. Mis mulle aga samuti nalja tegi, oli päevitavate partide vaatamine. Just selline mulje jäi osadest ilusa ilmaga kaldale tulnudest. Kuigi ma ei usu, et nad päikse käes väga värvi muudaksid. Aga tagasi arusaadavamate asjade juurde.

Poliitikast on mul ka kõrini. Mind ajab alati iiveldama kogu selle aja, kui linn on täis võltsnaeratusega poliitikute postreid. Muidugi võimalikult kirju taustaga ja tihti ka nii mitu tükki kõrvuti, kui vähegi mahub. Paistab, et see aeg on jälle käes. Ja mida lähemale jõuavad valimised, seda rohkem kuuleb lauseid: Savisaar on kõiges süüdi ja Ansip on paha. Kasvage suureks! Jah, teie, kes te vanuse poolest juba pensionärid olete, aga sama rumalat juttu ajate - teie ka! Meie elu ei korralda ainult kaks meest. See ei oleks võimalikki. Tõsi, ma ei ole poliitikas väga kodus. Ei tahagi olla. Ent nii palju ütleb mu loogika siiski, et ühe inimese kõiges maailma halvas süüdistamine, on äärmine rumalus. Samuti on äärmiselt rumal loota, et vaid üks inimene maailma päästa suudaks. Usklikest saan veel aru, aga mitte poliitikute kummardajatest. Ma keskendun alati ainult oma hingamise rütmile, kui keegi mulle sellist rumalust rääkima hakkab. Alati ei ole ma positsioonis, kus saaksin vastu vaielda. Tihti pole sel mõtetki. Aga oi kui õnnelik ma oleksin, kui inimesed hakkaksid nägema musta ja valge vahel värve ka. Mitte ainult poliitikas. Sama nõme on näiteks Tallinna ja Tartu vastandamine. Või ilma üle virisemine, kuigi see on veidi teise auku. HUvitav, kui paljud üldse oskavad neid kahte poliitikut milleski konkreetses süüdistada? Rahva mälu pidi ju lühike olema. Isegi kui teatakse mõne projekti eestvedajat või vastutajat, ununeb see üsna varsti.

Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene, tahtsin ka kirjutada. Aga ma veel ei tea, kuidas. kuidas selelst kirjutada ega kuidas selline olla. Seega las ta jääb hetkel siia lihtsalt kui üks soov.

Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata. Iga kord, kui sellest juttu teen, olen mina paha. Kui ma kohe alla ei anna, siis lausa nähvatakse. Mis sellest, et ma püüan vaid aidata. Aga paistab, et mõni asi ei jõuagi enne kohale, kui jõuab. Kui üldse kunagi jõuab. Ja mul on kurb ja abitu tunne. Ning ma tean, et ma ei saa olla tema kõrval 24/7, et teda valvata ning õigele teele suunata. ja isegi, kui see ajutiselt võimalik oleks, ei oleks see ju lahendus. Niisiis hetkeseisuga ma lihtsalt loodan, et ta saab sellest iseseivalt üle enne, kui on liiga hilja.

Kas te mäletate seda aega üheksakümnendate alguses, kui kõik käisid ringi värvilistes retuusides? Siis oli see moes. Aga ühel hetkel kadusid retuusid täielikult ära ja isegi mõte nende kandmisest tundus ülimalt veider. Juhul, kui tegu ei olnud just sportlasega. Mis oligi hea, sest enamuse figuur ei soosi retuuse. Aga siis tulid nad tagasi. Mulle nii meeldis see periood, kui neid seeliku all kanti. Oli soe ja kelmikas. Sai istuda liigselt põdemata selle üle, ega midagi sündsusetut välja ei paista. Aga nüüd. Nüüd on jälle tagasi paljad retuusid. Veel ei ole väga värve, aga inimesed näevad välja nii, nagu nad oleksid kodust väljunud sukkpükstes ja unustanud mingi riidehilbu. No lõpetage ära. See ei ole ju ilus. Või suudan ma varsti ka sellega kohaneda? Hetkel tundub küll väga tobe. Aga samas on huvitav, et mood on nii kiiresti algusesse tagasi jõudnud. Stiilist räägin ka. Ma imetlen inimesi, kes julgevad riideid miksida nii, et jäädki mõtlema, kas ta on nüüd ülimalt stiilne oma uudse valikuga või ületanud selle peene joone ja jõudnud stiilituseni. See piir on nii õhuke. Ja vaid julgete pärusmaa. Mina nii julge veel ei ole. Aga kuskilt peavad ju trendid alguse saama. Ja kes üldse otsustab, mis on stiilne? Mõni komplekt tundub selgelt ja lihtsalt vale. Sellest ma saan aru. Kõige lihtsalt ei saa kokku panna. Aga on võimalik luua väga omanäolisi komplekte. Näiteks mulle meeldib, kui inimesed mängivad värvidega. Ja kihtidega. Aga hiljuti nähtud vähemalt viies värvis tädi, kes kandis kampsuni peal vist trikotaažkleiti ja selle juures mehelikke kingi, lihtsalt ei mahtunud kuidagi trendiloojate sekka. Sorry.

Sandra sünna oli taaskord minu jaoks ääretult tore üritus. Sai näha inimesi, keda polnud terve aasta näinud ja veel mõne uue tuttavagi juurde. Me ei teinudki eriti midagi ja saime hakkama väga kitsastes tingimustes, aga meil oli nii fun. Või vähemalt mul oli. Ainus, mida ma ei oska siiani teha, on enda meelega tagaplaanile jätmine. No ma olen ju siiski lõvi. Aga ma imestan, et R sellega hakkama sai ja mina mitte. Ja ma loodan, et ma nii hull ei olnud, et see Sandrat seganud oleks. Vähemalt tundub, et tal oli ka tore. Ja siis, kui enamik külalisi öö saabudes lahkus, alles hakkas tõeliselt lõbus. Aga seda teavad vaid kohalolijad ja nii las jäädagi. Aga nüüd oleme me mõlemad S-iga vanad:D

Ma ei tea, kas ma rääkisin, aga ma käisin vahepeal jälle paar päeva lasteaias tööl. Vähe lapsi oli ja mul oli väga tore. Justkui puhkus praeguse põhitöö kõrvalt. Sain jälle laps olla ja teha täpselt seda, mis mulle meeldib. Aga ma avastasin, et minust pole ikka veel seda vastutustundlikku täiskasvanut. Mitte, et see just halb oleks. Ma ju ei lase lastel ohtu sattuda ega tõelisi rumalusi teha, aga ma ei karju ka nende peale läbi lombi minemise pärast. Ma ei tule selle pealegi. Vastupidi. Ma olin kade, et ma ise vastavalt riides ei olnud. Aga ma leidsin oma sünipeäval võimaluse ka ise paljajalu oma maja ees lombis paterdada. Ja see on nii lõbus. Soovitan proovida ja endale meelde tuletada laps olemist.

Kas te teate, mida ma sünnipäevaks soovisin? 16h und. Ja see on kõik. No ok. Uut telefoni ka, aga see on nagunii vajalik ost. Aga lihtsalt mu väsimuseaste on ammu nii suur, et ma ei ole enam kellelegi tore kaaslane. Täna on esimene päev üle kuu aja, kui ma saan üksi kodus vedeleda, nagu vahepeal. Lihtsalt vaatan netist Dexterit ja kõik. Olen omaette. Ei chati kellegagi. Ei vasta kõnedele. Ei tahagi kellegagi suhelda. No ok. Ühe inimesega ikka võiks. Aga ma ei avalda, millisega. Enivei, raske on olnud minu jaoks see, et ma ei saa isegi nädalavahetustel kaua magada. Ja seda põhjusel, et maailm on täis inimesi, kes on endale sisendanud, et elu ei tohi maha magada. No hallooo. Magamine ongi üks tähtis elu osa. Ma võin ju ise otsustada, millise osa peävast ma aktiivne olen. Mis vahet seal on, kas see juhtub olema päeva esimestel või viimastel tundidel? Vähemalt seni, kuni ma saan kõik vajaliku tehtud. Nii, et palun ärge rääkige mulle enam nooruse maha magamisest. See on lihtsalt ärritav ja ma ei muuda oma meelt magamise osas.

Muide, mul on vist alanud mingi üleemotsionaalne eluetapp. Ühel päeval rääkisin vanemale lapsele, keda ma hoian, luikede elust. Sellest, kuidas nemad valivad parneri igaveseks ja üksi jäädes ei torma kohe uut paarilist otsima, vaid elavad oma elu lõpuni armastatut meenutades. Nimelt Kadriorus on üks selline lesk nüüd juba mõnda aega. Lapse jaoks oli see üsna vapustav info. Ja mis ma ise tegin? Muidugi ma hakkasin oma jutu peale nutma. Ning ka sellest situatsioonist esimest korda rääkides, läksid silmad märjaks. Mis mul viga on? Ja ärge öelge pms. Asi ei saa ju järsku olla selles. Lihtsalt üllatasin iseennast.

Ongi peaaegu kõik. Sorry, et ma sellist keskpärast teksti kirjutan. Aga mälestuste korraga taastamine ei ole nii lihtne enam.

Veel plaanis kirjutada:
Vormsist
kaisukarudest

Hakkan vaikselt elu lahti kirjutama

Niisiis esimene kavapunkt hõlmas minu peaaegu läbi kasvuhoone kukkumist. Olime Silmarõõmuga maal. Tema ema saatis meid veel enne äratulekut vanaisa juurde tomateid-kurke korjama, aga kasvuhoones oli alla igasuguste ootuste kitsas käimisrada ning ma suutsin varba ära lüüa. Edasi käis kõik kiiresti, aga samas nagu aegluubis. Kaotasin tasakaalu, ei leidnud seda uuesti ja järgmisena olin vastu kümneid aastaid igasugust ilma üle elanud õhukest klaasi. Tol hetkel ma ei mõelnudki sellele eriti. Vedasin end vertikaali tagasi ja liikusin longates edasi. Alles hiljem tuli pähe, et mis siis oleks juhtunud, kui klaas või seda toetavad õhukesed puitosad järgi andnud oleksid. Kiirabi ja eluaegsed armid?

Samal nädalavahetusel sain ka juuksurit mängida üle pika aja. Viimane kord tegin seda kääridega ligi kümme aastat tagasi, kui püüdsin lapsepõlvesõbrannale järgus soengut lõigata, aga lugu lõppes sellega, et vanaisa võttis asja üle. No ma ei teadnud ju, et suvalise salgu sirgelt lühemaks lõikamine ei anna soovitud efekti. Seekord Silmarõõm ja ta ise jälle kamandasid ta ema, et too peab nende juuksed lühemaks lõikama. Mitte, et paluks või et läheks juuksuri juurde. See ei maksa ju meestel midagi. Ma siis otsustasin oma uudisihimu rahuldada ja ühtlasi selle vaese ema koormat kergendada ja võtsin oma kaasa ise ette. Lõikasin täielikult tunde järgi. Respect talle, et ta mind üldse kääridega enda lähedale laskis. Aga üllatusena tuli mul täitsa hästi välja. Muidugi jäi mõni pikem karv siia-sinna, aga kui arvata, et mul polnud erilist süsteemi ja ma ei uimerdanud üldse, siis tuli tulemus väga ilus ja loomulik ja ei võtnud eriti palju kauem aega kui juuksuri juures.

Nagu te vist teate, ma olen juba ligi kuu aega ühe pere lapsi teist korda hoidnud ja see pole olnud lihtne. On olnud tohutult toredaid aegu. Pisipoiss on heas tujus väga armas. Flirdib ja jutustab kõigiga, naeratab nagu teletupsu päike, lehvitab, žestikuleerib jne. Eriti lahe oli see, kui ta muru peal minu eest ära roomas, kuklalt paistmas nokamütsi kiri Speed, mis asjad nii ilusti kokku võttis. Teinekord aga on ta justkui väike kurat, kellel on tohutult võimsad häälepaelad ja julgus neid kasutada. Vahel olen ma psühholoogiliselt karjumisest nii läbi, et ei suuda koju jõudes isegi mitte rääkida kellegagi. Ja muidugi on raskendavaks asjaoluks see, et väga harva oleme me ainult kahekesi. On ka teised lapsed, vanemad ja vanavanemad, vahel ka teisi sugulasi. See tähendab, et lapsel polegi pühjust minuga leppida. Alati on võimalik jonnida, kuni kellegi teise sülle saab ja nii ei saa ma ju kedagi aidata. Kahekesi oleme me palju paremad sõbrad. Teeme koostööd. Muidu on tegu väga toreda perega, aga mind häirib see, kuidas lastele juba stereotüüpe sisse süstitakse. Ära topi särki püksi, kui ei taha välja näha nagu vanaisa! Tegelikult valikut ei pakuta. Ära ole venna/õe ees alasti - nad on kõik veel üsna väiksed tegelikult. Ära risti ebastiilsusega. Jne jne jne. Minu meelest on natuke tobe ka see, kuidas neile mänguasju ostetakse. Tihti mitu samalaadset korraga. Mitte üks. Ja see, kuidas imik kannab luksusbrände. No milleks? jah, Ralph Laureni triiksärk võib ta seljas tõeliselt armas välja näha. Aga sama armas näeks välja ka iga teine triiksärk. Kas on mõtet rahaga lehvitada nii vaid seepärast, et seda on? Aga ok. Rohkem tööandjat ei klatši. Inimesed ongi erinevad. Ja me ei saagi üksteisega kõiges nõustuda. Ja see on üldjoontes ju ok.

Aga muust jälle. Tagasi tolle nädalavahetuse juurde. Te vist teate, et mul oli vahepeal sünnipäev. Silmarõõmu perega tähistasime seda juba nädal varem, mil nad tegid mulle jaburalt kalli kingituse. Mitte, et ma ei hindaks nende pingutust. Vastupidi. Minu meelest oli see väga armas, et nad juba eelnevalt vaeva nägid mulle ideaalse kingituse välja mõtlemisega. Aga mulle oleks piisanud mõnest väiksest tähendusega asjast, mitte mitmetuhandekroonisest lauamängust, mis kindlasti harva kasutust leidma hakkab. Minu jaoks on ta nagunii hoopis meie kahe kohtumise sümbol, mitte midagi praktilist. Kallis, ära nüüd solvu seda lugedes eks. Ma ju tean, et sa tahtsid head. Aga sul on veel minu kohta üht.teist õppida.

See, mida Silmarõõm mu päris sünnipäevaks korraldas, võttis mul rohkem suu lahti. Esimest korda minu elus oli siis absoluutselt igas mõttes kohutav ilm. Suutsin seda nautida vaid ühel hetkel, aga sellest hiljem. Ja lisaks käigele muule jõudis õige hetk kätte taksos võõra inimese kõrval, kui peale keskööd töölt koju sõitsin ise isegi tajumata, et õige päev on käes. Ja juba peale lühikest und pidin jälle tööle suunduma. Jälle midagi esmakordselt minu sünnipäeval. Ja üleväsimusest ma ei viitsi enam rääkidagi. Täna oli üle kuu aja esimene päev, kui sain kauem kui kümneni magada. Lähen alles peale lõunat tööle. Aga mind aitas see, et teadsin, et mind ootab midagi põnevat ees. Ma polnud päris kindel, kas see mulle ka meeldima hakkab, aga paistab, et Silmarõõm siiski tunneb mind päris hästi. Ta vedas mu minimaalse etteteatamisega ülsmassaaži, mis tundus kui taevas pärast mu viimase aja rasket tööelu. Ma üldse pole töötüüp vist. Järgmine samm oli windsurfing. Ma ei suuda sellele eesti keeles head vastet leida. Pole ju purjetamine ega surfamine. Purilauaga sõitmine kõlab aga eriti perversselt. Ta oli rentinud mulle varustuse ja otsustanud mu lõpuks panna enda lemmiktegevust proovima. Lubas mulle, et ma kukun palju ja naeran palju. Mina, kes ma olin peale kalüpso selgavedamist surmväsinud, ei uskunud küll, et edasises pidevalt haigetsaamises midagi eriliselt naljakat olla võiks. Aga oli. Ja haiget ma peaaegu ei saanudki. Ainult esimesel kukkumisel, kui suutsin osaliselt purje peal maanduda. Ja edasi ainult naersingi kogu aeg. Kui ma just ei torisenud, et ta laseks mul uuesti ja iseseisvalt veel proovida lauale saamist. Ja jonnaks viis sihile. Suutsin juba paarikümnemeetriseid juppe sõita ka. Mis pidi olema väga tubli tulemus nii algaja kohta. Lõpuks olin nii laip, aga nii rahul. Ja riietumine jäigi kogu ürituse kõige raskemaks osaks.

Kolmas osa sisaldas materiaalseid kingitusi ja külalisi. Silmarõõm oli eelmisel õhtul jätnud mulle kirjalikud juhised edasiseks, kus ütles, mis ajaks ka külalisi kutsuda võin. Ja siis saatis kõigile kutsed varasemaks. A la surprise party. Aga ma parem ei kirjuta siin väga ausalt, mida ma sellisest asjast tegelikult arvan. Aga mõelge, mida ma võisin tunda, kui mind peale pandakaruks loputamist kõigi tuttavate, kellest mitmed pole mind aastaid meigita näinudki, ette tassiti. Sellises kohas eelistan plaanipärasust plaanivälisusele. Ja mul oli tore õhtu, aga ei ühtegi ilusat sünnipäevapilti minust. Aga lõpuks ometi on mul suur kaisukaru ja toatäis roose:D

Veel plaanis... (lisaks sellele, mida eelnevast praegu ei jõua)
Stiilist ja stiilitusest
Sandra sünnast
Porilompidest
16h unest ja nooruse maha magamisest
luikedest ja emotsionaalsusest

Sel aastal pidu ei tule. Sorry

Ma olen selle korraldamiseks lihtsalt liiga väsinud. Aga ema tegi kooki ja seitsme paiku võite tulla appi sööma. Sinnamaani olen Silmarõõmu pantvang. Ärge siis solvuge, et pole kutset saanud. Keegi teine ka ei saanud. Aga hea meel oleks teid näha ikkagi. Ja kingitusi ka tagasi lükkama ei hakka;)

Kas te lastepiiblit olete lugenud?

Kui meie väikesed olime, siis vähemalt suvel maal olles luges Annika vanaema meile laste piibleid ette. Neid on kaks tükki - helesinine ja tumesinine. Endal mul neid kodus pole olnud. Seetõttu avastasin alles täna, et selle raamatu päris nimi on Piiblilood. Nimelt lugesin seda samal ajal, kui lapsed lasteaias lõunaund magasid ja tuli meelde, kui väga see mulle meeldis. Ilusad ja üsna lihtsad jutud. Samas sõnavara arendavad ikkagi edasi. Pakun, et kõigil ateistidel või vähemalt enamikul tuleb juba kõrvust tossu välja, sest see on mingi tühipaljas muinasjutt nende meelest. Minu meelest olidki need huvitavad juturaamatud. Kunagi räägitud lood, ent erinevalt päris Piiblist on neist lihtne aru saada ja nad on ka väga loetavalt kirja pandud. Ma ei ole väga kodus ei Uue ega Vana Testamendi sisuga, aga täna hakkas tekkima terviklikum pilt maailma loomisest ja esimestest inimestest. Ainus, mis häiris, oli see tohutu verepilastus. Ma suudan leppida legendiga, et meie esivanemateks olid üks mees ja naine, aga miks ikka ja jälle on neid paaritatud oma lähisugulastega? Muidu on väga armsad raamatud. Soovitan kõigil neid vaadata. Eriti kõigil neil, kes ei taha või ei viitsi päris Piibliga jõudu veel katsuda. On Jumal olemas või mitte - usk ja piiblilod on väga palju mõjutanud ajalugu ja kultuuri. Nüüd tahaks neid endale ka koju. Loeksin hea meleega lõpuni.

Aga teisest teemast... ma poleks arvanud, et pikk päev lasteaias, kus kõik uus ja võõras on, võib olla puhkus ühe beebi hoidmisega võrreldes. isegi kui lisada lasteaiapoolele üks korralik verine kriis. Tõestasin jälle iseendale, et kriisikommunikatsioon on minu ala ja mu juhe kokku ei jookse. Pigem hakkab paremini tööle.

Te ei tea, kui palju ma öelda tahaks

Aga ma ei tea, millal mul kõigeks selleks jaksu on. Seega täna tulevad vaid märksõnad.

Näiteks sellest, kuidas ma eile peaaegu läbi kasvuhoone kukkusin.
Sellest, kuidas ma elus esimest korda meesterahvale soengut lõikasin. MItte masinaga ja täitsa edukalt.
Sellest, kuidas mulle ei meeldi lastesse stereotüüpide ning valehäbi süstimine.
Sellest, kuidas mulle ei meeldi raha, kuulsuse ja maine nimel asjade tegemine.
Sellest, et Silmarõõm ja ta vanemad tegid mulle hullumeelselt kalli kingituse.
Igasugustest linnuasjadest alates kilpnäärmeprobleemiga tuvist, konkurentsist ja päevitavatest partidest.
Sellest, kuidas laps lõpuks heaks hakkas.
Sellest, kuidas mul on nii kõrini igasugusest konkreetsete poliitikute sarjamisest ja ainuisikuliselt kõigis maailma vigades süüdistamisest.
Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene.
Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata.
Ja kindlasti sajast asjast veel, mille praegu ära unustan. Näete jah, kui palju mu hingele juba kuhjunud on???

Tõeliselt loll tibi olen

Vähemalt ühe inimese koha pealt. Polegi rohkem midagi öelda.

Tuvitädi

Aeg on läinud vahepeal nii kiiresti. Olin kümme päeva jutti tööl. Nüüd on olnud imekombel kolm päeva puhkust, aga pole aimugi, millal jälle jalad seinale visata õnnestub.

Folk oli fun. Oli ääretult palju tööd, aga ka väga palju nalja. Avastasin seal, et olen hakanud ennast vanaks pidama. Kui kunagi alustasin Universaaliga, ütlesin peaaegu kõigile teie. Nüüd aga on viis aastat möödas ja ütlen peaaegu kõigile sina. Erandiks on vanad prouad. Ainult nendega ei tunne ma end veel võrdsena.

Folk oli veidi irooniline ka. Pikemalt saate lugeda selle kohta Sandra blogist. Minu poolt vaid veel nii palju, et me ei näinud ühtegi kontserti ega kuulnud ühtegi nooti. Küll aga nägime ära vist enamik esinejaid, kes nägid meid pille mängimas. Säh sulle muusikafestivali:D

Veel on minust saanud lastega jalutamas ning linde toitmas käies peaaegu et ornitoloog. Olen näinud nii palju erinevaid linde Tunnen juba ka mõned konkreetsed eksemplarid ära ja avastan järjest erinevaid ristandeid. Ahjaa... suutsin ka ühe kajaka ära solvata. Sõin peale tööd Tammsaare pargis õhtust, kui üks kajakas jäi minu ette ootava näoga seisma. Mõtlesin kõhu täis süüa ja siis jäägid talle anda, aga ta solvus enne ära, kui ma sinnamaani jõudsin. Nimelt ühel hetkel tegi ta väga koledat häält ja siis jalutas pea püsti ära.

Mõni amps hiljem ma siiski panin oma toidukarbi käest ja jäin teda ootama. Läks ikka mitu minutit enne, kui uhkus lubas tal uuesti läheneda. Siis ka röökis ta tükk aega minu peale ja lähenes väga ettevaatlikult. Ühel hetkel haaras ta kiiruga toidukarbi ja viis selle eemale. Sõi paar ampsu ja otsustas, et see pole siiski temale. Söögu ma ise oma vastikut kartuliputru juustu-brokoli kastmega.

Aga nädalavahetus oli tore. Sandra käis mul külas üle pika aja ja lõpuks oli meil aega muljetada. Folk meile selleks võimalust ei jätnud. Eile mängisime tema, Silmarõõmu ja vanematega Aliast ja naersime pisarateni. Muidugi sai ka hulk shoppamist ära tehtud. Minu rahakotile nii mittevajalikku tegevust. Aga samas ma ei kahetse oma viimaseid oste. Loodetavasti on neist mulle veel pikaks ajaks kasu. Ja kohe-kohe tuleb Madonna. Jee. Loodetavasti tuleb mu kaaslane ka kohale. Mitte nagu mu kogemustel põhinevates kujutluspiltides.