Arvake ära, kellel oli põhjust jälle oma auto remonti pukseerida ning kaks nädalat tagasi vahetatud ja alla saja kilomeetri kestnud õli taas ringi vahetada? Muudest töödest ja rahadest rääkimata. No see lihtsalt ei ole aus.
Heategevus tõi jälle kaasa kättemaksu või on mul millestki muust karmavõlad. Ja Murphy kuulas hoolega, kuidas ma nädal tagasi üsna õnnelikult mainisin, et pole kunagi saanud nööri taga sõita ning üleeile, kuidas jutustasin madalast sportautost, mis mäest alla tuli kolks kolks. Niisiis eile sugulasi tädi sünnipäevalt Suurupist koju vedades otsustasime ranna kaudu minna ja tegin ka sealse kohutava tee peal täis autoga kolks kolks. Ega see mul esimene kord polnud. Varem pole midagi juhtunud ja seepärast ei kartnudki, aga rannast tagasi tulles ilmnes, et auto all on suuuuuuuur õlilaik. Teadjamad rääkisid katkisest karteripõhjast. Minu pea tegeles aga juba päästeoperatsiooni koordineerimisega.
Ehmatasin muidugi pukseerijad momentaalselt kaineks. Ja läks alla ööpäeva, aga nüüd on auto Melasis mu lemmikmeeste käes ja nemad tunnevad oma tööd.
Aga selle jamaga kaasnes ka häid asju. Sain ööseks Suurupisse jääda ja tädi Mare toitu süüa ja ploome vitsutada ja kohaliku kiisuga sõbrustada.
Ainus, mis selle loo juures - peale raha muidugi - mind ikka veel häirib, on see, kuidas ma ikka ei ole nii tugev inimene, et sellises situatsioonis hääl värisema ei hakkaks. Muidu on illusioon minust kui raudnaisest juba üsna täiuslik. Ei pisaraid, ei värisemist, ei otsustus- ega tegevusvõimetust. Ainult situatsioonikirjeldamine ning abipalumine ei tule veel emotsioonitult välja. Ja see vist paistab ka. Aga ma arenen. Saan aina tugevamaks. Ning vähemalt ma sain suuuuuuuuuuure puksiiriga sõita ja see onu oli ka päris tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar