Minu üllatuseks on Helsingi inimestel Jaagupikatega palju rohkem ühist kui tallinlastega. Ja ma ei pea selle all silmas häid asju. Mind täiesti häiris see, kuidas seal kõik kogu aeg sülitavad. Pool aega oligi tunne, et upun kohe ära süljebasseini. Ja eriti imelik on vaadata tüdrukuid lihtsalt jutu keskel äkki sülitamas. Samamoodi on veider vaadata, kuidas kõik (k.a. alaealised tüdrukud) valimatult ka oma vanemate nähes suitsu kimuvad. Tõeliselt ebaseksikas vaatepilt, aga see on vaid minu arvamus. Võib-olla on kellegi meelest supercool ka see, kui palju seal juuakse või ropendatakse? Võib-olla olen mina üksi imelik, et ma ei käitu samamoodi? Aga siis on ju enamik minu sõpru ka sajaga imelikud.
Ma ei viitsi rohkem moraalitseda. Pole veel nii vana või vastupidi - olen selleks liiga vana ja seetõttu pole nagunii nende jaoks vahet, mida mina arvan.
Üks nali oli veel tagant järgi. Ma olen viimasel ajal nii harjunud kaisus magama ja seda eriti siis, kui ma ei saa oma sooja teki all uinuda, et ei tahtnud sealgi teisiti käituda. Ja siis palusin seal ka Teda, kelle nime me ei maini:D, et kas ma võin tema kaisus magada, aga ta vist arvas, et sellest ei tuleks midagi head välja ja otsustas hoopis magamist teeselda. No ma saan temast osaliselt aru ka, miks. Ma ei saa ju eeldada, et me tahamegi samasid asju ja mõtleme samamoodi alati. Silmarõõm ainult naeris selle peale, kui kurtsin, et R oli kade ja ma pidin kaks ööd sokkidega magama. Ütles, et kui ei saanud ühte, võtsin kaks.:D
Tegelikult olid numbrid üldse üks selle reisi põhiteemasid. Nimelt me naljaga leppisime enne Silmarõõmuga kokku, et kui me juba võõrastesse naistesse/meestesse läheme eraldi, siis alla viie ei tule kõne allagi. Ja siis Tema võttis sellest väga kinni. Üritas mind kõigile sõpradele maha kupeldada ja samal ajal väitis, et see nagunii läbi ei läheks, sest tema sõprade silmis olen ikkagi tema naine, kuigi ma ei ole.
Üks sõber sai ka reisi ajal päeva naljaga hakkama. Saatis mulle maili: I hope you're having a good time and being a good girl, but if not... I hope you're at least good at it. Kohe tükk aega naersin, sest see on nii hästi öeldud.
Aga nalja on viimastel päevadel veelgi saanud. Olin pühapäeval tunnistajaks tõsielu anekdoodi algusele. See algas nii: Neli õhupalli läksid üle tee... Ja tegelikult ka. Nii oligi. Neli oranži õhupalli läksid kahekaupa üle tee. Midagi nii jaburat lihtsalt ei anna välja mõelda.
Ja siis eile juhtus veel midagi kummalist. Mu tekikott üritas mu teksasid ära süüa. Pesumasinas. Ta oli juba nii kaugel, et terve üks püksisäär oli tekikoti väiksest otsaaugust välja roninud ja kõik muu oli nii sassis, et ma harutasin seda pusa vähemalt viis minutit.
Aga muidu polegi midagi väga põnevat. Tundub, et igasuguste märkide kohaselt ma ei peaks gospelkoori astuma. Kolm viimast korda on olnud ainult mingid jamad. Nägin isegi unes, et vaatasime SIlmarõõmuga ühte vana videot, kus ma laulsin koori ees soolot. Nii regilaululikult. Ja veidi läks mööda ning Silmarõõm küsis: kas sa siis kohe üldse ei osanud laulda vä??? Nojah. Ju mingi alateadlik hirm. Täna proovin viimast korda proovi minna. Loodetavasti õnnestub ja loodetavasti on tore ja loodetavasti nad ikka tahavad mind mu keskpärasuses ja hääl ära olekus. Aga ma lihtsalt pean julguse kokku võtma ja proovima.
Tegelikult tahaks üht-teist veel kirjutada, et oma mõtetes selgusele jõuda, aga viimasel ajal mul on tunne, et kuskil pole päris õige koht ja keegi pole ära kuulamiseks päris õige inimene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar