Kunagi mitu head aastat tagasi sain kesklinnas tuttavaks ühe vanamehega, kes söögikohas lihtsalt minu lauda istus ja mulle ülekuulamise vormis küsimusi esitas. Kuna ma juba olen selline tihti liiga viisakas ja heatahtlik (asi pole hetkel enesekiituses), kuulasin ta ära ja vastasingi ta küsimustele. Ei, ma ei suitseta. Jah, käin ilusti koolis. Jne jne. Kuni ta pakkus mulle tööd oma varade haldajana.
Eks see üks segane pakkumine oli, aga numbrid, millest ta rääkis olid nii ilusad ja töö sobis ilusti kooli kõrvale, et otsustasin võtta rohkem aega selles töös selgusele jõudmiseks.
Käisin tal isegi korra või paar külas, kus ta üritas mind igasuguse hea ja paremaga (k.a. magus alkohol) kostitada ja samal ajal mind pingsalt jälgis, kas ma ikka pesen käsi seebiga ja korralikult jne jne jne. Veidrusi jagus tal ka. Aga ma arvasin ikka, et ta on täiemõistuslik veel. Kuigi temaga koos elanud täiskasvanud tütar tegi väga suurt tsirkust selle peale, et mind koju veeti ja ükskord lihtsalt lasi mul talvisel ajal pikalt välisukse taga külmetada, sest vanamees oli kõva kuulmisega ja tütar mind nende lähedusse ei tahtnud. Ju mõtles, et ma olen mingi raisakotkas.
See selleks. Vana lugu, mille käigus end väärtusetuna tundsin. Igatahes peale paari kohtumist rohkem me midagi kokku ei leppinud ja kõik vajus unustusse. Nii unustusse, et mulle ei meenunudki see tüüp, kuni ta ühel hetkel Sirli otsa põrkas ja viimane mulle sellest rääkis. Ja tänaseks päevaks ei mäletanud ma tema nägugi.
Kuni ma eile vist jälle temaga kokku põrkasin. Nagu võhivõõrad. Mina ei mäletanud tema nägu ja tema vist mind üldse mitte, aga ma ei kujuta tõesti ettegi, kui paljudele noortele tütarlastele ta igal aastal oma varade haldajaks hakkamise ettepaneku tavaliselt teeb. Igatahes hakkas eile bussis üks väga sarnane mees mult väga sarnaseid küsimusi küsima. Uurima asju, mis ei olnud üldse tema asi. Imelik lause. Ma tean. Ja talle ei tulnud pähegi, et võib-olla mul on muud tegemist ja eriti, kui ma pole üksi, vaid lapsega. Muudkui tulistas küsimusi, kuni väljusime ja ka siis ei tahtnud järgi jätta, aga ma valetasin talle, et meil on kiire (mis polnudki väga suur vale, sest muidu oleks KM varsti suure tõenäosusega pröökama hakanud) ja tulin ära.
Igatahes mul on kahju sellest vaesest vanast tobust. Ju ta on iseendale ohutu, aga siiski mitte päris korras, sest muidu oleks ta ammu leidnud endale sobiva inimese, aga kes teab? Võib-olla on ka tema varad vaid ettekujutluse vili? Lihtsalt mina imestan jälle Eesti väiksuse üle.
KMiga sai ka nalja. Ta luges tänavasildilt kokku sõna Jahu ja siis mõistes sõna tähendust - jutust arusaamine on tema jaoks üsna uus asi - küsis mult kohe: kas ma tahaksin jahu ja kas sul on jahu? Jah või ei?
Selline konkreetsus sellisel abstraktsel teemal ajas mind nii naerma, et panin jälle telefonisse killud kirja. See mees ei oskaks jahuga midagi pealegi hakata ja suurt osa jahutoodetest ei söögi ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar