Rohkem kui kuus nädalat kärutamist on aidanud mul aru saada hea vankri väärtusest ja uskuge mind, on palju olulisemaid asju kui vankri välimus.
Niisiis...
Heal vankril on kindlasti neli ratast! No proovige mõne kolmerattalisega rööbasteed mööda üles minna. See on nii või naa korralik jõuharjutus, aga kolme ratast rööpapaarile toetada vaevalt üldse õnnestub.
Hea vanker on ka parasjagu raske, aga samas piisavalt kerge, et ka naisterahvas seda paari korruse jagu trepist üles-alla kanda jaksaks. Kui valida liiga kerge sõiduk, siis kaotate kõvasti stabiilsuses. See tähendab, et tuleb palju rohkem vaeva näha, et see sõidaks sinu soovitud suunas. Proovige mõnda reisikäru ja saate aru, mida ma mõtlen. Eriti munakividel ja suured rattad teevad alati väikestele ära - ei jää kinni igasse pisiauku ja talvel lumme. Samas suure mustriga rattad korjavad enda külge väga palju sodi.
Kolmas punkt on see, et vanker võiks olla piisavalt kõrge, et saaks üles-alla ka kõige suurematest äärekividest. Samas võiks olla vankri kere all piisavalt sügav sahtel, et sinna ka näiteks poekott erilise pingutuseta mahuks. Vastukaaluks aga peaks vankri kere olema suhteliselt madalal, sest ühel hetkel õpib laps ära, kuidas sealt ise välja saab ja kindlasti tuleb ette hetki, kus ka turvavöö lahti ununeb. Mida kõrgem kukkumine, seda suuremad kahjud, otseloomulikult.
Vanker peaks olema ka igat pidi tellitav: vankriks-käruks, et ei peaks hakkama mitut sõidukit ostma lühikese perioodi jooksul, käepide mõlemale poole paigutatav (st, et laps võib olla näoga vankri lükkaja suunas, aga ka temast eemale sihtmärgi suunas); iste väga mitme erineva nurga alla paigutav, käepide erinevatele kõrgustele reguleeritav, varikatus selline, mille korral päike ei pimestaks last ka alles tõustes või loojudes ja samas võiks seal olla kileaken, et last ka siis, kui ta näoga sõidusuunas istub, jälgida saaks.
Veel oleks väga hea, kui oleks kasutatud vihma hülgavat tekstiili ja kaasas oleks ka kilekate, mis viimased lahtised osad vihma korral kinni katab ja loodetavasti on olemas ka mõni selline, mida laps ühe erilist pingutust nõudva liigutusega jälle eest ära tõmmata ei suudaks, sest see on ju tema huvides.
Üks hästi oluline asi on ka see, kuidas vanker kokku käib. See tähendab, kui väikseks ta läheb ja kui palju selle nimel vaeva näha tuleb, sest uskuge mind - ei ole tore, kui vaja on kogu jõudu, kaht kätt, ühte jalga ja ikka jääb midagi puudu, mistõttu võib näha üsna humoorikat pilti väänlevast vanemast, kes kogu kerega veel mõnd funktsiooni täita üritab - nt rinnaga vankrit alla suruda.
Võite julgelt täiendada minu nimekirja ideaalvankri omadustest. Kindlasti unustasin midagi ära. Aga loodetavasti on sellest kellelegi kasu;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar