Täna saime jälle näha seda, kui julmad inimesed olla võivad. Kõik on ju kuulnud lugusid metsa puu külge seotud koertest ja muust sellisest. Aga kui ise loomahülgamisega kokku puutud, on palju raskem rahulikuks jääda.
Käisime nädalavahetusel Silmarõõmu maal jälle ja täna tema vanatädi juures ühes väikses kohas külas. Seal astelpajusid korjates kuulsime päris kaua, kuidas üks kiisu haledalt näugus. Viimaks ma enam ei talunud seda ja läksin teda otsima. Naaber oli öelnud, et tema oma see ei ole, kuid tema krundi peal kiisu oli. Ka kellegi teise omaks teda pidada ei saanud. Uskuge mind, muidu ei nutaks kiisu üle tunni aja ühe suvalise künka otsas. St siis, kui ta teaks, kus kodu on.
Ainus loogiline järeldus oli meie meelest see, et keegi hoolimatu inimene oli ta välja visata otsustanud ja siis igaks juhuks kodust kaugele metsaäärsesse kohta toonud.
Võtsin kiisu kaasa meie juurde ja kohe jäi nutt järgi. Kiisu käis ja uuris, kes me oleme ja mida teeme. Ei seganud teda ei viha astelpajude hape mu kätel ega kuri koer krundil. Ta oli lihtsalt nii õnnelik, et keegi teda märkas. Ja muidugi me ei suutnud teda sinna maha jätta. Avastasime, et ta oli ka viga saanud. Üks küüs katki, nina lõhki ja pea ühest kohast paljas. Ei tea, kas ta kakles auto või koeraga. Kassikakluse jäljed need igatahes ei olnud.
Ma pidin nutma hakkama, kui ema ei lubanud teda endale jätta - mida tegelikult oligi arvata - ja keegi teine ka teda ei tahtnud. Sülest maha panna ja teda lihtsalt suurematele loomadele söögiks sinna metsa äärde ma ka jätta ei suutnud. Süda murdus tema õnnetusele mõeldes.
Lõpuks tegi keegi teistest ettepaneku ta varjupaika viia. Nii me tegimegi. Käisime veel enne poes krõbuskeid ostmas ja siis seisime silmitsi varjupaigaga, kus ühtegi inimest polnud ja telefonile ei vastatud. Õnneks aga selgus, et läheduses on ka teine koht, kus loomi armastatakse ja see on Lääne-Virumaa loomade varjupaik.
Aga meile üllatuseks selgus ka seal, et kuigi nad nii tahaksid teda võtta, ei ole see nii lihtne. Me peaksime ise enne oma vallast raha kerjama kiisu heaks ja muidugi vallavalitsuse telefon ka ei vastanud. Tema mõneks ajaks Tallinnasse kaasa võtmine ei oleks ka kuidagi välja tulnud, kuigi viimases hädas ma vist oleksin kiisut ka Silmarõõmu juures hoidnud kodu leidmiseni. Lõpuks ma otsustasin, et maksku mis maksab. Ma maksan ise kinni kiisu stardipaketi. Aga siis meenus, et minu rahakott oli ju Kadrinasse jäänud. Ja siis Rauno ostis ise kiisule tuleviku. Vähemalt mõneks ajaks. Kuigi varjupaigal on kohustus kasse kaks nädalat hoida, oli seal mitmeaasta pikkuseid kliente.
Meile näidati kõiki loomi ja siis veetsime tunni või rohkemgi juba karantiinist välja pääsenud kiisude toas neile pai tehes ja puudu olevat armastust pakkudes. No ausalt. Ma võiksin elukutseline kassisilitaja olla.
Aga nüüd ma väga palun. Kui kellelgi on võimalik adopteerida oma perre üks kuuekuune hallikirju igati sõbralik ja koeri mitte kartev kiisu, siis minge tooge ta sealt ära. Tegelikult vist on võimalik ta ka Tallinnasse transportida. Mõne nädala pärast on ta steriliseeritud ja igati terveks ravitud mänguline isakass, kes on tõeliselt tänulik uue kodu üle.
Kohe-kohe peaks ka pilt temast siia ülesse tulema, aga ka kõik teised sealsed kiisud ja kutsud oleksid uue kodu üle väga tänulikud. Seal on küll armastavad inimesed, aga ikka saab probleemiks raha ja selle puudumine, mistõttu nende elutingimused ei ole kõige luksuslikumad. Ja kõiki oodatakse sinna loomadega tegelema ning toitu, vanu tekke ja patju annetama. Mina kavatsen küll tagasi minna. Oma leitud kiisu saatust kontrollima ja ka teisi paitama.
Käisime nädalavahetusel Silmarõõmu maal jälle ja täna tema vanatädi juures ühes väikses kohas külas. Seal astelpajusid korjates kuulsime päris kaua, kuidas üks kiisu haledalt näugus. Viimaks ma enam ei talunud seda ja läksin teda otsima. Naaber oli öelnud, et tema oma see ei ole, kuid tema krundi peal kiisu oli. Ka kellegi teise omaks teda pidada ei saanud. Uskuge mind, muidu ei nutaks kiisu üle tunni aja ühe suvalise künka otsas. St siis, kui ta teaks, kus kodu on.
Ainus loogiline järeldus oli meie meelest see, et keegi hoolimatu inimene oli ta välja visata otsustanud ja siis igaks juhuks kodust kaugele metsaäärsesse kohta toonud.
Võtsin kiisu kaasa meie juurde ja kohe jäi nutt järgi. Kiisu käis ja uuris, kes me oleme ja mida teeme. Ei seganud teda ei viha astelpajude hape mu kätel ega kuri koer krundil. Ta oli lihtsalt nii õnnelik, et keegi teda märkas. Ja muidugi me ei suutnud teda sinna maha jätta. Avastasime, et ta oli ka viga saanud. Üks küüs katki, nina lõhki ja pea ühest kohast paljas. Ei tea, kas ta kakles auto või koeraga. Kassikakluse jäljed need igatahes ei olnud.
Ma pidin nutma hakkama, kui ema ei lubanud teda endale jätta - mida tegelikult oligi arvata - ja keegi teine ka teda ei tahtnud. Sülest maha panna ja teda lihtsalt suurematele loomadele söögiks sinna metsa äärde ma ka jätta ei suutnud. Süda murdus tema õnnetusele mõeldes.
Lõpuks tegi keegi teistest ettepaneku ta varjupaika viia. Nii me tegimegi. Käisime veel enne poes krõbuskeid ostmas ja siis seisime silmitsi varjupaigaga, kus ühtegi inimest polnud ja telefonile ei vastatud. Õnneks aga selgus, et läheduses on ka teine koht, kus loomi armastatakse ja see on Lääne-Virumaa loomade varjupaik.
Aga meile üllatuseks selgus ka seal, et kuigi nad nii tahaksid teda võtta, ei ole see nii lihtne. Me peaksime ise enne oma vallast raha kerjama kiisu heaks ja muidugi vallavalitsuse telefon ka ei vastanud. Tema mõneks ajaks Tallinnasse kaasa võtmine ei oleks ka kuidagi välja tulnud, kuigi viimases hädas ma vist oleksin kiisut ka Silmarõõmu juures hoidnud kodu leidmiseni. Lõpuks ma otsustasin, et maksku mis maksab. Ma maksan ise kinni kiisu stardipaketi. Aga siis meenus, et minu rahakott oli ju Kadrinasse jäänud. Ja siis Rauno ostis ise kiisule tuleviku. Vähemalt mõneks ajaks. Kuigi varjupaigal on kohustus kasse kaks nädalat hoida, oli seal mitmeaasta pikkuseid kliente.
Meile näidati kõiki loomi ja siis veetsime tunni või rohkemgi juba karantiinist välja pääsenud kiisude toas neile pai tehes ja puudu olevat armastust pakkudes. No ausalt. Ma võiksin elukutseline kassisilitaja olla.
Aga nüüd ma väga palun. Kui kellelgi on võimalik adopteerida oma perre üks kuuekuune hallikirju igati sõbralik ja koeri mitte kartev kiisu, siis minge tooge ta sealt ära. Tegelikult vist on võimalik ta ka Tallinnasse transportida. Mõne nädala pärast on ta steriliseeritud ja igati terveks ravitud mänguline isakass, kes on tõeliselt tänulik uue kodu üle.
Kohe-kohe peaks ka pilt temast siia ülesse tulema, aga ka kõik teised sealsed kiisud ja kutsud oleksid uue kodu üle väga tänulikud. Seal on küll armastavad inimesed, aga ikka saab probleemiks raha ja selle puudumine, mistõttu nende elutingimused ei ole kõige luksuslikumad. Ja kõiki oodatakse sinna loomadega tegelema ning toitu, vanu tekke ja patju annetama. Mina kavatsen küll tagasi minna. Oma leitud kiisu saatust kontrollima ja ka teisi paitama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar